2-23-8277/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Määruse tegemise aeg ja koht 22.11.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-8277

Kohtuasi

Saue valla avaldus isiku kinnisesse hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.08.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Saue vald (Saue Vallavalitsuse kaudu),

lepinguline esindaja SS

Puudutatud isik I X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Alar Neiland

Puudutatud isik II Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik III C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik IV Sotsiaalkindlustusamet, lepinguline

esindaja KK

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 29.08.2023 määrus ja teha uus määrus, millega jätta

Saue valla avaldus rahuldamata.

2. Rahuldada X määruskaebus.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-23-8277

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Saue vald (avaldaja) esitas 06.06.2023 Harju Maakohtule avalduse X (isik) kinnisesse

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks.

1.1. Avaldaja on määratud isiku eestkostjaks kuni 21.08.2024. Isik on töövõimetu ja tal on

liikumispuue. Isik invaliidistus 1991. a toimunud autoõnnetuse tagajärjel ning vajab

toimetulekuks kõrvalist abi. Vanemate väitel on isik pikaajalise igapäevase alkoholitarvitamise

tulemusel muutunud endale ja teistele ohtlikuks. Avaldaja eestkostjana on piiranud isiku

rahakasutust, kuid sellele vaatamata leiab isik võimalusi alkoholi tarvitamiseks. Isik on

korduvalt ähvardanud vanemad tappa (sellise käitumise eest võeti ta 2013. a

kriminaalvastutusele). Alkoholijoobes on isik vanemate suhtes agressiivne, mistõttu vanemad

on korduvalt pidanud kutsuma politsei. Näiteks 13.09.2019 toimetasid politsei ja kiirabi isiku

kainenema (alkoholijoove 3‰) ja seejärel psühhiaatriakliinikusse. Pärast 2019. a toimunud

juhtumit isiku käitumine mõnevõrra paranes (oli küll vahel alkoholijoobes ja ebaviisakas, kuid

ähvardusi oli vähem). Alates 2023. a algusest on isiku käitumine taas halvenenud – ta on väga

tihti alkoholijoobes ja tema käitumine on kontrollimatu. Näiteks 13.05.2023 oli isik

alkoholijoobes ja lükkas isa vastu uksepiita, nii et isa väänas õlga. Politsei viis isiku kainenema.

27.05.2023 sattus isik liiklusavariisse, kui sõitis joobeseisundis (alkoholijoove 3,7‰)

abimootoriga kolmerattalise jalgrattaga. Politsei korraldas isiku toimetamise kiirabiga

erakorralise meditsiini osakonda ja 28.05.2023 toodi isik koju, kuna haiglaravi ta ei vajanud.

Isik on püüdnud endalt unerohutablettide abil elu võtta (selline juhtum oli 06.06.2019).

Vanemad kutsusid talle tol korral kiirabi ja abi anti kodus ilma isikut haiglasse viimata. Isik on

ka sotsiaaltöötajatele öelnud, et soovib endalt elu võtta.

1.2. Isik ei ole viibinud pikemaajalisel psühhiaatrilisel ravil või uuringutel. Erinevate

psühhiaatrite sõnul võib isikul olla käitumis- või isiksusehäire, kuid kinnitust sellele ei ole.

Isikule eestkoste määramise asjas (tsiviilasjas nr 2-19-8970) 04.07.2019 esitatud

ekspertiisiaktist nr 7.1-3/149 nähtuvalt on isikul F10.2 alkoholisõltuvus isiksuse

degradatsiooniga. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) psühhiaatriakliinik leidis

pärast 2019. a toimunud juhtumit, et isiku ravile võtmiseks ei ole põhjust.

1.3. Avaldaja taotles Sotsiaalkindlustusametilt (SKA) isiku suunamist erihoolekandeteenusele,

kuid alkoholisõltuvuse tõttu ei saa isikut erihoolekandeteenuse raames kogukonnas elamise või

muule sarnasele teenusele paigutada. Isik ise ei ole nõus abi saamiseks midagi tegema. Isik on

keeldunud koostööst valla spetsialistidega, et saada uuringutele, ravile või hooldekodusse. Ilma

liikumisvabaduse piiranguta isik tõenäoliselt üheski hooldusasutuses ka ei püsiks, kuna soovib

tarvitada alkoholi.

1.4. Isiku kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine on

vajalik isiku enda ja tema lähedaste elu ja tervise kaitsmiseks. Isikul on alkoholisõltuvus,

tal puudub haiguskriitika ja ta on korduvalt olnud ning võib uuesti olla ohtlik endale ja teistele.

Erihooldusteenusele paigutamiseta on tõenäoline isiku poolt oma vanemate hirmutamise

jätkamine ja isiku sattumine eluohtlikesse olukordadesse liikluses joobeseisundis

kolmerattalise abimootoriga jalgrattaga sõitmise tõttu. Isik on oma elustiilist ja käitumisest

2-23-8277

tulenevalt ohtlik endale (püüab tarbida alkoholi igal võimalusel, kriitikat enda seisundisse ja

käitumisse ei oma ning on väljendanud enesetapumõtteid) ja teistele (võib tungida kallale

pereliikmetele või teistele isikutele). Isikule on vajalik järelevalve. Ta ei ole võimeline

väljaspool tugevdatud järelevalvega kontrollitud keskkonda toime tulema.

Puudutatud isikute seisukohad

2. SKA leidis, et isik vajab paigutamist kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele, kuna seal on võimalik teha uuringud, piirata alkoholi kättesaadavust ja

kasutada käitumist korrigeerivaid meetmeid. SKA hinnangul on võimalik, et pärast üheaastast

viibimist alkoholivabas keskkonnas on isik valmis pöörduma teisele teenusele. SKA esitas

kohtule väljavõtte tervise infosüsteemist, millest nähtuvalt on isikule pandud järgmised

diagnoosid: PERH-i psühhiaatri KE 18.09.2019 statsionaarse epikriisi järgne diagnoos F10.2

alkoholisõltuvus; OÜ Saue Perearstikeskus perearsti AM 06.05.2021 ambulatoorse epikriisi

järgne diagnoos F10.2 alkoholisõltuvus; Wismari Haigla AS-i psühhiaatri NP 07.06.2023

statsionaarse epikriisi järgne diagnoos F10.30 võõrutusseisund.

3. Isiku vanemate Y (puudutatud isik II) ja C (puudutatud isik III) seisukoht ühtib avaldusega.

Vanemate väitel tarbib isik ohtralt alkoholi ja on vanemate suhtes agressiivne. Puudutatud

isikud II ja III on nõus, et isik tuleb paigutada ööpäevaringsele erihooldusteenusele, et ta ei

saaks ennast ega teisi ohtu seada.

4. Isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Alar Neilandi seisukoha järgi

on isiku paigutamine hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele põhjendatud

juhul, kui isiku täiendav tervislik kontroll kinnitab, et eestkostevajadus ei ole ära langenud.

Isiku esindaja märkis, et külastas isikut tema kodus vanemate majas. Esindaja kirjelduse järgi

oli isik ratastoolis ja ei pidavat olema suuteline muul viisil liikuma. Isik tunnistas, et on olnud

alkoholist sõltuv, kuid on nüüd tervenenud. Isik teenib raha, tegeledes äriga

internetikeskkonnas. Esindaja märkis, et isikut külastades oli näha, et tema ja ta vanemate

suhted on halvad ja vanematel on raske isikuga koos elada. Kui esindaja mainis isiku emale, et

isikul ei ole õigust vanemate nõusolekuta nende majas elada, hakkas emal pojast kahju ja ta

ütles, et pojal ei ole kuhugi mujale minna.

Eksperdiarvamus

5. Kohtu määramisel teostas PERH-i psühhiaater KT 13.06.2023 isiku vaimse seisundi

hindamiseks

kohtupsühhiaatriaekspertiisi,

mille

tulemusel

valminud

kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti nr 7.1-3/376 kohaselt on isikul F10.25 sõltuvus alkoholist,

aine pidev tarvitamine ja G82.1 spastiline hemipleegia. Vastuseks kohtu küsimustele on

eksperdiarvamuses märgitud järgmist:

-

Eksperdi hinnangul ei vaja isik pidevat psühhiaatrilist ravi, kuid vajab pidevat järelevalvet

ja hooldust, et ta ei saaks alkoholi tarvitada.

-

Isik ei mõista alkoholi tarvitamisest tulenevaid probleeme ja on hoolekandeasutusse

paigutamata jätmise korral ohtlik endale või teistele.

-

Tulenevalt

tervislikust

seisundist

vajab

isik

paigutamist

ööpäevaringsele

erihooldusteenusele.

-

Isiku suhtes ei ole võimalik kasutada muid abinõusid kui hoolekandeasutusse

paigutamine.

-

Isik ei ole võimeline oma tahet avaldama.

2-23-8277

Isiku ärakuulamine

6. Maakohus kuulas isiku ära kohtumajas 16.08.2023. Isik väitis, et ei ole vanematele kallale

läinud ja alkoholiga on lõpp alates juulist, kui ta ennast kooma jõi ja alles erakorralise meditsiini

osakonnas silmad lahti tegi. Pärast seda hakkas ta võimalusi otsima – esmalt läks Wismarisse,

kus oli kaks päeva, aga see teda ei rahuldanud (seal tehakse lihtsalt veri puhtaks ja kõik).

Isik leppis perearstiga kokku, et helistavad igal nädalal. Wismarist kirjutati talle mingid

unerohud ja midagi stressi alandamiseks, kuid perearst arvas, et need ei sobi kokku ja kirjutas

talle uued rohud välja. Isik eitas, et sattus 27.05.2023 liiklusavariise ja selgitas, et tema sõber

on autojuht ja kui ta sõidust tuli, siis nad hakkasid tema juures viina võtma, mille järel isik

kaotas teadvuse ja sõber kutsus kiirabi.

7. Isik kinnitas, et juhtub, et sõimab vanemaid. Alkoholi tarvitas isik enda sõnul kolm nädalat

tagasi. Ta tegeleb internetis ostmise ja müümisega (müüb vanakraami, mida saab prügimäelt ja

sõber toob Soomest tehnikat). Isik selgitas, et tema vasak jalg töötab, aga paremal murdis

reieluu ja see ei lähe enam sirgeks. Nüüd sõidab ta rohkem rattaga ringi. Isik leiab, et ta on

nüüdseks täie aruga. Isik märgib, et mõistus tuleb ikka läbi vitsa, ja rääkis, et isa pani talle

kepiga vastu pead nii, et kõrv oli verine. Isik märkis samuti, et vabandas vanemate ees

advokaadi juuresolekul, ja ütles kodus, et tema poolt on selline asi lõppenud ja ta soovib

vanemaid lõpuks tundma õppida, sest kasvatanud on nad teda ainult rusikaga. Vanemad on

sõjaväelased ja muud ei osanud, kui ainult peksta. Isik märkis, et kui teda kavatsetakse kuhugi

aastaks saata, siis ta palub seda mitte teha. Ta palub seda teha siis, kui veel üks kaebus tuleb, ja

kinnitab, et on ennast korralikult käsile võtnud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

8. Harju Maakohus tegi 29.08.2023 määruse, millega rahuldas avalduse ja määras isiku

paigutamise hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta,

s.o kuni 29.08.2024.

8.1. Maakohus kohaldas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg-t 2, mille alusel

kohus saab menetleda psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi

kohaldamist isiku eestkostja avalduse alusel. Vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105

lg-le 1 paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema

nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) isik on endale või teistele ohtlik,

kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama;

3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete

kasutamine ei ole võimalik. Maakohtu hinnangul on täidetud SHS § 105 lg-s 1 sätestatud

eeldused isiku hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks.

8.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleneb kohtule esitatud eksperdiarvamusest

(kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nr 7.1-3/376), et isikul on alkoholisõltuvus (F10.25

Sõltuvus alkoholist, aine pidev tarvitamine). Eksperdiarvamuse kohaselt ei vaja isik pidevat

psühhiaatrilist ravi, kuid ta vajab pidevat järelevalvet ja hooldust, et ta ei saaks alkoholi

tarvitada. Isik ei mõista alkoholi tarvitamisest tulenevaid probleeme ja võib olla ohtlik endale

ja teistele. Kohtule esitatud isiku töövõime hinnangu põhjendustest nähtub, et isikul on

mõõdukas tegutsemispiirang inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkonnas, mille põhjuseks

on psüühika- ja käitumishäired ja peaajuhalvatus.

8.3. Maakohtu hinnangul on isik ohtlik endale ja teistele. Isik muutub alkoholijoobes

verbaalselt ja füüsiliselt agressiivseks oma vanemate suhtes, rünnates neid ning ähvardades neid

2-23-8277

tappa. Samuti on ta joobes korduvalt kukkunud ja sattunud avariisse, seades sellega ohtu oma

tervise. Isik on avaldanud suitsiidimõtteid ning on suitsiidi üritanud. Isik ei oma kriitikat oma

alkoholisõltuvuse osas ja püüab oma käitumist igati õigustada. Muudatuste tegemiseks tal

motivatsiooni ei ole ja abi vastu ta ei võta. Sõltuvushäire tõttu ei ole isik võimeline enda

käitumist juhtima ega oma tegude tähendust mõistma.

8.4. Varasemate abinõude rakendamine ei ole olnud küllaldane ja muude abinõude kasutamine

ei ole võimalik, sest muud abinõud puuduvad. Isik ise oma abivajadust ei mõista, ei ole

koostöövalmis ega nõustu ühegi pakutava meetmega. Isik ei ole olnud nõus ise abi saamiseks

midagi tegema, samuti on ta keeldunud koostööst valla spetsialistidega jõudmaks

uuringutele/ravile või hooldekodusse ning edasiselt erihoolekandeteenusele.

Määruskaebus

9. Isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu

määrus tühistada ja isik kinnisest hoolekandeasutusest ööpäevaringselt erihooldusteenuselt

vabastada.

9.1. Määruskaebuse kohaselt ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et varasemad avaldaja

kohaldatud abinõud ei ole isikut aidanud. Maakohtu määruses ei ole märgitud, milliseid

abinõusid on proovitud rakendada. Avaldaja ei ole piisavalt selgitanud, miks ei ole võimalik

osutada isikule hoolekandeteenust väljaspool kodu. Isik elab praegu vanemate majas, kuid

vanematel oleks võimalik registreerida isik majast välja, kuna isikul puudub selle eluruumi

kasutamiseks õiguslik alus. Seejärel lasuks vallal kohustus leida eestkostetavale teine eluruum.

9.2. Isiku ohtlikkus endale ja teisele ei ole tõendatud. Üksnes halvad suhted vanematega ei näita

isiku ohtlikkust. Isiku ärakuulamisel antud ütluste kohaselt ei ole isik oma vanemaid rünnanud.

SKA seisukoht määruskaebuse kohta

10. SKA jäi määruskaebuse kohta esitatud seisukohas varasema arvamuse juurde, et isik vajab

kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamist ja SHS § 105

lg-s 1 sätestatud tingimused selleks on täidetud. Määruskaebuse väited, et isiku ohtlikkus ei ole

tõendatud ja et puudutatud isikud II ja III võiksid registreerida isiku majast välja, et avaldaja

leiaks eestkostetavale teise eluruumi, ei ole asjakohased. Puudutatud isikute II ja III avaldused

vägivalla toimumisest on piisavad, et lugeda tõendatuks, et vägivald on toimunud. Kui avaldaja

eraldaks isikule sotsiaaleluruumi, ei väheneks isiku ohtlikkus endale, kuna alkoholi

tarvitamisest loobumiseks kasutatavaid meetmeid ei saa sotsiaaleluruumis rakendada.

Sotsiaaleluruumis elades isiku ennast kahjustav käitumine jätkuks või intensiivistuks.

Puudutatud isikute II ja III seisukoht määruskaebuse kohta

11. Puudutatud isikud II ja III jäid seisukohale, et isiku paigutamine kinnisesse

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele on vajalik ja põhjendatud.

Puudutatud isikute II ja III kirjelduse järgi läheb isik iga päev oma kolmerattalise

elektrimootoriga jalgrattaga välja sõpru otsima (isik libistab ennast trepist alla ja jõuab

ratastooli abil jalgrattani). Lõuna paiku jõuab ta joobeseisundis koju tagasi, puhkab õhtuni ja

läheb siis uuesti. Tagasi tulles on ta purjus ja ei saa ise trepist üles. Puudutatud isikud II ja III

on palunud naabreid appi isikut trepist üles aitama. On juhtunud, et isik kukub purjuspäi ratta

pealt maha ja jääb lamama. 16.08.2023 aitas üks vanem proua ta oma autoga koju (möödakäijad

olid aidanud ta autosse tõsta). Kui isikule sellest hiljem rääkida, ütleb ta, et temale nii meeldibki

ja teda ei huvita, mida teised arvavad. 17.08.2023 oli isik taas tänaval maas, peahaavaga ja

meelemärkuseta. Politsei ja kiirabi toimetasid isiku koju. Selliste olukordade tekkimine on

2-23-8277

ohtlik isikule endale ja kaasliiklejatele. Elu pidevas hirmus, millises seisus isik koju tuleb ja kas

on juhtunud õnnetus, mõjub puudutatud isikutele II ja III väga raskelt.

Avaldaja seisukoht määruskaebuse kohta

12. Avaldaja selgitas vastuseks määruskaebuse väidetele, et muid abinõusid on proovitud

rakendada, kuid nende rakendamine ei ole olnud võimalik ja need ei oleks isiku puhul

küllaldased.

12.1. Tulenevalt isiku alkoholisõltuvusest ei ole SKA-l võimalik paigutada isikut teist liiki

erihoolekandeteenusele. Vastavalt SHS § 72 lg 2 p-le 2 ei rahastata riigieelarvest

erihoolekandeteenuse, välja arvatud kohtumääruse alusel ööpäevaringse erihooldusteenuse

osutamist isikule, kellel on sõltuvus alkoholist või narkootilisest ainest põhihaigusena. Seega ei

kuulu isik riiklikult rahastatavate erihoolekandeteenuste, välja arvatud kohtumääruse alusel

ööpäevaringne erihooldusteenus, saajate sihtgruppi ning neid teenuseid temale ei osutata.

Sobivat riigieelarvevälist ööpäevaringse erihoolekandeteenuse kohta ei ole õnnestunud leida.

Avaldaja on pöördunud mitme üldhooldusteenuse koostööpartneri poole, kuid agressiivse

käitumise ja taltsutamatu alkoholisõltuvuse tõttu ei võta ükski üldhooldusteenuse osutaja isikut

teenusele. Isik ei ole nõus ise hooldekodusse minema, sest ta ei saaks seal alkoholi tarvitada.

Ilma liikumisvabaduse piiranguta ei püsiks isik tõenäoliselt hooldusasutuses ja sealt

omavolilise lahkumisega seaks ta ohtu enda tervise.

12.2. Vastuseks määruskaebuse väitele, et avaldaja võiks leida isikule elamiseks teise eluruumi,

märkis avaldaja, et sotsiaaleluruumis elamine ei vähendaks isiku ohtlikkust endale. Siiani on

lähedased aidanud isikut olukordades, kus ta on sattunud ohtu seoses suitsiidikatsega või

vajanud abi kukkudes. Iseseisvalt elamisega ei pruugi isik hakkama saada. Isikuga on vesteldud

võimalusest elada sotsiaalpinnal, mis on kohandatud ratastooli kasutavale isikule, kuid isiku

sõnul ta ei soovi sellist elamisvõimalust, kuna tal on oma kodu koos abivõimalustega.

13. Avaldaja leiab, et isiku ohtlikkus endale ja teistele on tõendatud. Isiku käitumine, kui ta on

alkoholijoobes, on ettearvamatu ja ähvardav, mistõttu puudutatud isikud II ja III elavad pidevas

hirmus. Selline närveerimine on eakatele inimestele tervistkahjustav.

14. Avaldaja tõi välja, et isikut ei ole avaldaja seisukoha esitamise aja seisuga (s.o 27.09.2023)

veel erihooldusteenusele paigutatud, sest SKA-lt saadud informatsiooni kohaselt puudub vaba

teenuskoht ja teenuskohtade vabanemist ei ole lähitulevikus ka ette näha. Sellest tulenevalt

palus avaldaja muuta maakohtu määrust selliselt, et isik paigutataks kinnisesse

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta alates

paigutamisest (mitte tähtajaga kuni 29.08.2024, nagu on märgitud maakohtu määruses).

Menetluse edasine käik

15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldada ja maakohtu määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse,

millega jätab avalduse rahuldamata.

2-23-8277

17. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus SHS § 105 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud ja jätnud

vaidlustatud määruse olulises ulatuses põhjendamata, rikkudes sellega TsMS § 465 lg 2 p-s 8

sätestatud põhjendamiskohustust.

18. Vastavalt SHS § 105 lg 1 p-le 1 on isiku kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamise esimeseks tingimuseks see, et isikul on raske psüühikahäire,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Ringkonnakohtu hinnangul

ei võimalda maakohtu määruses märgitu järeldada, et isikul on selline psüühikahäire tuvastatud.

Maakohus tugines eksperdiarvamusele, mille kohaselt on isikul alkoholisõltuvus, kusjuures isik

ei vaja pidevat psühhiaatrilist ravi, vaatamata sellele, et isik vajab järelevalvet, et ta ei saaks

alkoholi tarvitada. Samuti ei mõista isik alkoholi tarvitamisest tulenevaid probleeme. Maakohus

ei ole põhjendanud, et alkoholisõltuvust saab pidada psüühikahäireks. Üksnes asjaolu, et

alkoholisõltuvus on loetletud Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni (RHK) psüühika- ja

käitumishäirete peatükis, ei tähenda, et tegemist on psüühikahäirega ka SHS § 105 lg 1 p 1

mõttes. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et depressioon ei pruugi olla psüühikahäire

psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1 p 1 tähenduses (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.1

teine lõik), kuigi ka depressioon on haigusena loetletud RHK psüühika- ja käitumishäirete

peatükis. Isegi kui alkoholisõltuvust saaks pidada psüühikahäireks SHS § 105 lg 1 p 1

tähenduses, ei ole maakohus tuvastanud, kas see psüühikahäire on raske ja kas see piirab isiku

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Pelgalt asjaolu, et isik soovib alkoholi

tarvitada ega nõustu teiste arvamusega, et see on probleem, ei tähenda, et tema võime oma

käitumisest aru saada või seda juhtida oleks püsivalt piiratud. Maakohus on lisaks isiku

alkoholisõltuvuse diagnoosile viidanud ka isiku töövõime hinnangu põhjendustele, mille

kohaselt on isikul mõõdukas tegutsemispiirang inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkonnas,

mille põhjuseks omakorda on psüühika- ja käitumishäired ja peaajuhalvatus. Ringkonnakohtu

hinnangul on viidatud kaudne põhjendus liiga umbmäärane, et selle alusel saaks tuvastada isikul

psüühikahäire olemasolu.

19. Kohtu roll ei ole tingimusteta nõustuda talle esitatud avalduses antud seisukohaga

psüühikahäire kohta, vaid see tuleb nõuetekohaselt tuvastada (RKTKm 19.02.2014,

3-2-1-155-13, p 38.3). Ka eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei

ole kohtule siduv, vaid see on üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt

analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, mille hindamine tõendite

hindamise käigus on kohtu juriidilise iseloomuga toiming. Kohtu kohustus on kõiki tõendeid

koostoimes hinnata, et otsustada, kas seaduses sätestatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused on täidetud. Seetõttu on seadusandja kehtestanud ka nõude puudutatud isiku

ärakuulamiseks (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11). Siinsel juhul ei nähtu maakohtu

määruse sellest osast, mis käsitleb isiku ärakuulamist kohtu poolt, et isikul oleks (raske)

psüühikahäire, mida kohtunik oleks ärakuulamisel tajunud. Seda ei nähtu ärakuulamise

tulemuse hinnanguna ka määruse põhjendavast osast. Isiku ärakuulamise peamine eesmärk on

tagada kohtunikule isikliku ja vahetu mulje loomine puudutatud isikust ja tema psüühikahäire

laadist ning TsMS § 477 lg 4 viimasest lausest tulenevalt peaksid isiku ärakuulamisel kohtuniku

tajutu ja sellest tehtud järeldused vähemalt lühidalt menetlust lõpetavas määruses

põhjendustena kirjas olema (RKTKm 08.01.2021, 2-20-6730, p 14.2.1). Siinsel juhul on need

põhjendused maakohtu määrusest puudu ja isiku ärakuulamise kirjeldusest isiku psüühikahäiret

ega võimetust oma tahet avaldada ei nähtu.

20. SHS § 105 lg 1 kohaldamise sihtrühm on raske psüühikahäirega inimesed. Avaldaja on

välja toonud, et SHS § 72 lg 2 p-i 2 järgi ei rahastata erihoolekandeteenuse, välja arvatud

kohtumääruse alusel ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamist isikule, kellel on sõltuvus

alkoholist või narkootilisest ainest põhihaigusena. See, et muid teenuseid alkoholisõltuvusega

inimeste puhul riigieelarvest ei rahastata, ei tähenda, et nende inimeste suhtes saaks ja peaks

2-23-8277

kohaldama SHS § 105 lg-t 1. Ka SHS § 72 lg 2 p-i 2 sõnastusest võib välja lugeda, et

ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamist rahastatakse sellise isiku puhul, kellel on sõltuvus

alkoholist või narkootilisest ainest põhihaigusena – st lisaks alkoholi- või narkootilise aine

sõltuvusele põhihaigusena peaks isikul SHS § 105 lg 1 kohaldamisalasse kuulumiseks olema

ka raske psüühikahäire. Tõlgendus, mille kohaselt alkoholisõltuvus on psüühikahäire

SHS § 105 lg 1 p 1 mõttes, ei ole kooskõlas osundatud sätte kohaldamise eesmärgiga. SHS

§ 105 lg 1 kohaldub vaid nende isikute suhtes, kellel on raske psüühikahäire (sealhulgas

alkoholisõltuvusega

isikud,

kellel

on

lisaks

alkoholisõltuvusele

tuvastatud

raske

psüühikahäire).

21. Asjaolu, et alkoholisõltuvusega inimeste abistamiseks ei ole sobivat, efektiivset ja

riigieelarvest rahastatud lahendust (peale lühiajaliste meetmete nagu politsei sekkumine ja

kainenemisele viimine), ei tähenda, et alkoholisõltuvusega isikud tuleks paigutada kinnistesse

asutustesse (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662/92, p 15.4). Tuleb arvestada, et kinnisesse

asutusse paigutamisega piiratakse isiku põhiõigusi, mistõttu selle abinõu rakendamine on

lubatud ainult rangelt seadusega ettenähtud piirides. Seejuures tuleb isikult vabaduse võtmise

aluseid seaduses mõista pigem kitsendavalt (RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 79; RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 34; RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 13).

22. Eeltoodust tulenevalt ei võimalda maakohtu määruses märgitu järeldada SHS § 105 lg 1

p-s 1 sätestatud tingimuse täidetust. Seetõttu puudub seaduslik alus isiku kinnisesse

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks ning maakohtu

määrus tuleb tühistada ka ilma SHS § 105 lg 1 p-s 2 sätestatud kriteeriumi (isiku ohtlikkus

endale või teistele) ja SHS § 105 lg 1 p-s 3 sätestatud kriteeriumi (varasemate abimeetmete

ebapiisavus või muude abimeetmete kasutamise võimatus) täitmise hindamiseta. SHS § 105

lg 1 p-de 2 ja 3 kohaldamise kohta siinse asja asjaolude kontekstis peab ringkonnakohus siiski

vajalikuks märkida järgmist.

22.1. Nagu Riigikohus on korduvalt rõhutanud, tuleb isiku tegelik ohtlikkus konkreetselt

tuvastada. Isiku ohtlikkus väljendub eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule

või tervisele, muuhulgas kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata

kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14 teine lõik; RKTKm

02.03.2007, 3-2-1-145-06, p 19 teine ja kolmas lõik). Siinses asjas ei ole maakohus piisavalt

konkreetselt põhjendanud oma järeldust, et isik on praegusel ajal endale või teistele ohtlik,

mistõttu ei ole võimalik veenduda selles, et isiku ohtlikkus on nõuetekohaselt tuvastatud. Asjas

on välja toodud, et isik tegi 2019. a suitsiidikatse, kuid ainuüksi see asjaolu ei ole

ringkonnakohtu hinnangul piisav, et järeldada, et isik on praegusel ajal suitsiidikalduvusega.

Alkoholijoobes inimese kukkumine ei ole selline ohtlikkus iseendale, mis oleks hõlmatud SHS

§ 105 lg 1 p-i 2 kaitse-eesmärgiga. Isiku kalduvust oma vanemaid füüsiliselt rünnata ei saa

ringkonnakohtu arvates samuti tuvastada vaid ühe juhtumi pinnalt, kus isik tõukas isa vastu

uksepiita. Isiku reaalse ohtlikkuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, et isikul on liikumispuue.

Alkoholijoobes isiku ähvardav ja verbaalselt agressiivne käitumine oma vanemate suhtes, mis

kahtlemata on vanemate jaoks raske, ei kuulu samuti SHS § 105 lg 1 p-i 2 kaitse-eesmärgi alla.

Avaldaja väljatoodu, et taolise pinge all elamine, kus kunagi ei tea, millises seisundis isik koju

saabub või mis võib olla juhtunud, on isiku eakate vanemate jaoks tervistkahjustav,

on mõistetav, kuid ei ole piisavaks aluseks, et paigutada isik kinnisesse asutusse.

Isiku vanemate huvide kaitsmine tuleks saavutada muul viisil. Samuti ei ole asjas tuvastatud, et

isiku väidetav ohtlikkus tuleneks tema psüühikahäirest – isiku ohtlikkus tuleneb alkoholi

tarvitamisest, mille mõju möödub kainenemisega. Seadus ei luba võtta inimeselt vabadust

põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas, seda isegi juhul, kui inimesel on mingisugune

häire (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 70 teine lõik).

2-23-8277

22.2. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus ei analüüsinud võimalusi

puudutatud isiku ohtlikkuse vähendamiseks väljaspool kinnist asutust (muuhulgas seda, kas

isikule sotsiaaleluruumi pakkumine võiks olukorda leevendada). Asjaolu, et muid

hoolekandeteenuseid riigieelarvest ei rahastata, ei ole kohane argument muude võimalike

abinõude puudumise põhjendamiseks (st SHS § 105 lg 1 p-s 3 sätestatud kriteeriumi

sisustamiseks) (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 15 esimene ja teine lõik).

23. Lisaks eeltoodule tuleb märkida, et maakohus on jätnud põhjendamata järelduse, et isik

tuleb kinnisesse asutusse paigutada üheks aastaks (ja mitte lühemaks ajaks). Arvestades

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat on isiku kinnipidamise jätkumine õigustatud üksnes

niikaua, kuni vaimuhäire kestab (EIKo 24.10.1979, 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 39).

Siinsel juhul jääb ebaselgeks, millal tuleks vaimuhäire, kui alkoholisõltuvust selleks pidada,

lõppenuks

lugeda

–

kas

isiku

kainenemisega,

võõrutusnähtude

möödumisega,

alkoholisõltuvuse täieliku seljatamisega vms. SHS § 105 lg 6 järgi on hooldamise lõpetamise

vajadusest teatamine ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja kohustus. Ringkonnakohtu

hinnangul jääks ilma kohtu täiendavate selgitusteta kinnisele asutusele liiga lai otsustusõigus

isiku kinnises asutuses hoidmise kestuse sisustamisel.

24. Määruse peale võivad määruskaebuse esitada TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla-

või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht.

25. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause

alusel Eesti Vabariigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud

jäävad riigi kanda. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotlused, sh määruskaebuse

esitamise eest, on lahendatud maakohtu vastavate määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)