3-22-61/85 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-61

Haldusasi

X kaebus Eesti Töötukassa tegevusele

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindaja HR

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.11.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lubada Xl muuta kaebuse nõuet ning menetleda kaebust järgmises nõudes:

kohustada Eesti Töötukassat maksma kaebajale välja täiteasjas nr 176/2016/709

kohtutäituri 08.12.2021 sissetuleku arestimise akti alusel töövõimetoetusest tehtud

mahaarvamised 52,46 eurot.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16.11.2022

otsuse haldusasjas nr 3-22-61 resolutsioon muutmata, kuid muutes halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.12.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-22-61

2(5)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Töötukassa määras 07.12.2021 otsusega nr TVT/21/063269 Xle töövõimetuse

perioodi 27.10.2021–26.10.2022 eest.

Kohtutäitur edastas 08.12.2021 töötukassale X sissetuleku arestimise akti täiteasjas nr

176/2016/709. Akti kohaselt tuli Xle makstavast töövõimetoetuse summast igakuiselt kinni

pidada Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslikku elatusmiinimumi ületavalt osalt 20%.

Töötukassa kandis arestimise akti alusel 2021. a detsembrikuu töövõimetuse summalt (267,35

eurot) kohtutäituri arvelduskontole 9,37 eurot.

2. X esitas 08.01.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse töötukassalt varalise (9,37 eurot) ja

mittevaralise (1200 eurot) kahju väljamõistmiseks.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe

kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

2020. a-l oli palga alammäär 584 eurot.

TMS § 133 lg 1 alusel on riigiasutustel ja kohtutäituril kohustus tagada, et võlgnikule jääks

pangakontole seaduses ettenähtud miinimumsumma. Seda sätet ei pea täitur jälgima ainult sel

juhul, kui tal on väga kindlad andmed selle kohta, et võlgnikul ja tema perekonnal on olemas

toimetulekuks vajalik raha ning täitetoimikus on seda tõendavad dokumendid.

TMS § 131 lg 1 kohaselt saab töövõimetusele sissenõuet pöörata vaid erandkorras.

3. Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata.

Arestimise akt nr 176/2016/709 on kehtiv. Vastavalt TMS § 134 lg-tele 1 ja 2 peab

kohustatud isik ehk praegusel juhul töötukassa juhinduma arestimisaktist ja selles toodud

tingimustest.

Õige pole kaebaja seisukoht, et isikule makstavast töövõimetoetuselt pole võimalik

kinnipidamisi teostada. Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või

eeldatavasti ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude

liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib sissenõudja avalduse alusel pöörata

sissenõude töövõimetoetusele (TMS § 131 lg 2).

Kaebaja ei jäänud töövõimetoetusest ilma vastustaja tegevuse tõttu, vaid see on arvestatud

kaebaja nõuete katteks käimas olnud täitemenetluses, st kaebaja nõuet võlausaldaja ees on

vähendatud. Täitemenetlus on nõude rahuldamise tõttu lõpetatud 13.07.2022 täitemenetluse nr

176/2016/709 lõpetamise otsusega.

Kaebuse rahuldamise korral tekiks olukord, kus kaebaja kohustused võlausaldaja ees on

vähenenud ja lisaks saab ta vastustajalt sama summa kahjuhüvitisena tagasi. See pole

kooskõlas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 8 lg 1 põhimõttega.

Ka juhul, kui vastustaja tegevus on olnud õigusvastane, tuleks jätta kaebus rahuldamata, sest

kaebaja ei vaidlustanud esmase õiguskaitsevahendina täituri tegevust. Vastustaja teavitas

kaebajat 05.01.2022 e-kirjaga, et tal on raha kinnipidamise osas õigus pöörduda kohtutäituri

poole 3 tööpäeva jooksul (TMS § 43).

4. Tallinna Halduskohus jättis 16.11.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

3-22-61

3(5)

Sissenõude pööramiseks nõudele arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes

kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile (TMS § 111).

Kohtutäituri poolt töötukassale esitatud kaebaja sissetuleku arestimise akt sisaldab TMS § 144

lg-s 1 nimetatud andmeid. Nõue on arestitud, kui arestimisakt on võlgniku suhtes kohustatud

kolmandale isikule kätte toimetatud (TMS § 114 lg 4).

Puudub vaidlus, et arestimisaktis esitatud andmed olid õiged. Arestimisakt kehtis ning

vastustaja oli kohustatud seda täitma.

Kohtutäitur toimetas arestimisakti kätte ka kaebajale (TMS § 114 lg 3). Seega oli kaebaja

aktist teadlik ning tal oli võimalik esitada kaebus kohtutäiturile (TMS § 217 lg 1). Kaebaja

seda ei teinud, kuigi ka töötukassa teavitas teda vastava õiguskaitsevahendi olemasolust.

Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et kui arestimisakti alusel peeti kaebaja toetusest kinni

9,37 eurot, siis selle summa võrra vähenes kaebaja kohustus täitemenetluses nr 176/2016/709.

Järelikult ei saanud vastustaja tegevuse tõttu kaebajale kahju tekkida.

Ebaõige on kaebaja seisukoht, et töövõimetoetuse arestimine on õigusvastane. Seda

võimaldab TMS § 131 lg 2. Põhiline eeldus on, et töövõimetoetuse arestimiseta ei ole

sissenõudja nõude rahuldamine mõistliku aja jooksul ilmselgelt võimalik. Samuti peab

töövõimetoetuse arestimine olema õiglane. Viimast oleks saanud eelkõige hinnata tsiviilkohus

kaebuse korral kohtutäituri tegevuse peale. Töötukassa kui kohustatud isik pidi lähtuma

kehtivast arestimisaktist. Siiski võib märkida, et arestimine oli õiglane. 9,37 eurot moodustas

3,5% töövõimetoetusest (267,35 eurot). Peale arestimist jäi kaebajale 257,98 eurot.

Arvestuslik elatusmiinimum oli 233,60 eurot.

Ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue pole põhjendatud. Usutavasti võis õigusvaidlus

tekitada kaebajale ebameeldivusi, kuid see ei ole käsitatav mittevaralise kahjuna.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 16.11.2022 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade

juurde.

6. Eesti Töötuskassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus võttis 22.06.2023 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse varalise

kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas ning tagastas mittevaralise kahju hüvitamise nõuet

puudutavas osas. Määrus jõustus 19.07.2023. Seega ei toimu apellatsioonimenetlust

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

Lisaks jättis ringkonnakohus 27.01.2023 määrusega rahuldamata kaebaja riigi õigusabi

taotluse. Määrus jõustus 28.03.2023. Seega jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja poolt

apellatsioonimenetluses hiljem korduvalt esitatud taotlused riigi õigusabi saamiseks.

8. Ringkonnakohus leidis praeguses asjas 11.11.2022 tehtud määruses, et „olukorras, kus

kaebaja väidab, et tema töövõimetoetusest on tehtud õigusvastaseid mahaarvamisi ning ta

soovib sisuliselt töövõimetoetuse maksmist täies ulatuses, ei ole tegemist kahju hüvitamise

nõudega, vaid kohustamisnõudega. Kaebuse eesmärgi saavutamiseks saab kohus vastustajat

kohustada maha arvatud summasid kaebajale välja maksma ja/või keelata edasiste

mahaarvamiste tegemise. Kuna praeguseks ajaks on vastustaja kaebaja väljamaksetelt kogu

arestimise aktis märgitud summa (52,46 eurot) kinni pidanud, ei ole keelamiskaebuse

esitamine enam aktuaalne. Kohtul on kaebuse rahuldamise korral võimalik kohustada

vastustajat kogu summat (52,46 eurot) kaebajale välja maksma, kaebaja ei pea uut kaebust

3-22-61

4(5)

esitama iga kuu osas, millal järjekordne mahaarvamine töövõimetoetusest tehti. Vaidlus

taandub seega küsimusele, kas vastustajal oli õigus ja kohustus teha kohtutäituri 08.12.2021

arestimise akti alusel kaebaja töövõimetoetuse väljamaksetest mahaarvamisi.“

Ringkonnakohus selgitas 27.01.2023 määruses uuesti, et kaebaja menetlusdokumentide põhjal

võib järeldada, et tema sooviks oli vaidlustada täiteasjas nr 176/2016/709 sissetuleku

arestimise akti alusel tehtud mahaarvamised töövõimetoetusest kogu ulatuses (52,46 eurot),

mitte ainult ühes kuus (s.t vahemikus 01.12.2021–31.12.2021, mil maha arvati 9,37 eurot).

Ringkonnakohus palus kaebajal hiljemalt määruses märgitud tähtajaks teatada, kas ta nõustub

ringkonnakohtu käsitusega kaebuse eesmärgi ja nõude kohta ning soovib sellest lähtuvalt

muuta kaebust nii, et varalise kahju hüvitamise nõude asemel on kohtu menetluses nõue

kohustada Eesti Töötukassat maksma kaebajale välja täiteasjas nr 176/2016/709 sissetuleku

arestimise akti alusel töövõimetoetusest tehtud mahaarvamised. Kaebaja ei esitanud oma

seisukohta.

Ringkonnakohus märkis 22.06.2023 määruse p-s 14, et kuigi kaebaja ei esitanud 27.01.2023

määruses toodud tähtajaks oma seisukohta kaebuse nõude kohta, on kaebajal soovi korral

võimalik seda veel teha (HKMS § 49 lg-d 1 ja 2). Kaebaja teatas 26.10.2023

menetlusdokumendis, et soovib töötukassa poolt ebaseaduslikult tehtud väljamaksete

tagastamist, mis on tehtud töötukassa poolt edastatud 07.08.2023 teatiste alusel (kokku 43,09

eurot).

Ringkonnakohus leiab, et kaebuse muutmine on HKMS § 49 lg-st 2 tulenevalt põhjendatud.

Ringkonnakohus kontrollib, kas õiguspärane oli töötukassa poolt perioodil jaanuar–juuni 2022

kaebaja töövõimetoetusest kinnipidamiste tegemine kokku 52,46 eurot.

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kuigi halduskohus vaatas asja läbi kahju hüvitamise

kaebusena, on ta asjakohastele TMS-i sätetele tuginedes jõudnud õigele lõppjäreldusele, et

vastustaja tegevus pole olnud õigusvastane.

10. Töötukassa ei teinud kaebaja töövõimetoetusest mahaarvamisi omal algatusel, vaid

kohtutäituri 08.12.2021 sissetuleku arestimise akti (dtl 50–52) alusel (täiteasi nr

176/2016/709). Akti kohaselt oli kaebaja sissetuleku liigiks märgitud töövõimetoetus,

arestimisele kuuluvaks summaks 52,46 eurot, igakuise kinnipidamise protsendiks 20% ning

arestivabaks määraks elatusmiinimum vastavalt TMS § 132 lg-le 12. Kui kaebaja ei olnud

eeltoodud aktiga nõus, oleks ta pidanud selle TMS-s sätestatud korras vaidlustama. Vastav

vaidlustamiskord oli aktis välja toodud.

Saades kohtutäituri arestimisakti, oli vastustaja kohustatud seda täitma (TMS § 111). Kaebaja

leiab alusetult, et töövõimetoetusest oli mahaarvamiste tegemine igal juhul välistatud. TMS §

131 lg 1 p-s 61 on töövõimetoetus küll lisatud sissetulekute hulka, millele ei saa sissenõuet

pöörata, kuid vastavalt TMS § 131 lg-le 2 on sissenõue siiski lubatud, kui sissenõude

pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavasti ei vii sissenõudja nõude

täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades

õiglane. Eeltoodut on kaebajale selgitanud nii vastustaja kui halduskohus. Kas kaebaja puhul

oli sissenõude pööramine töövõimetoetusele põhjendatud, hindas kohtutäitur täitemenetluses.

Vastavat kaalumist ei pidanud ega saanud läbi viia vastustaja.

11. TMS § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud

palga alammäära suurust. 2021. a-l oli palga alammäär 584 eurot ning 2022. a-l 654 eurot.

Kaebajale määratud töövõimetoetus oli 8,6241 eurot kalendripäeva eest ehk jäi selgelt alla

palga alammäära.

Eeltoodust teeb erandi TMS § 132 lg 12, mis lubab arestida ühes kuus kuni 20% sissetulekust,

mis ei ole suurem kui palga alamäär, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud

3-22-61

5(5)

arvestuslik elatusmiinimum. Arestimine on keelatud, kui sissetulek jääb alla eelnimetatud

elatusmiinimumi.

TMS § 132 lg 14 kohaselt avaldab Statistikaamet väljaandes Ametlikud Teadaanded iga aasta

1. veebruariks möödunud aasta andmete alusel arvestusliku elatusmiinimumi summa eurodes.

Statistikaamet avaldas 28.01.2022 Ametlikes Teadaannetes, et 2021. a arvestuslik

elatusmiinimum on 233,57 eurot. 2022. a arvestusliku elatusmiinimumi 303,38 eurot avaldas

Statistikaamet 27.01.2023. Seega kehtis kaebaja suhtes täitetoimingute tegemise ajal

arvestuslik elatusmiinimum 233,57 eurot, välja arvatud 05.01.2022 mahaarvamine, kui kehtis

veel arvestuslik elatusmiinimum 220,48 eurot.

12. TMS § 132 lg 12 osas selgitab eelnõu 583 SE seletuskiri, et võlgniku sissetulekust tuleb

esmalt maha arvata arvestuslik elatusmiinimum ja alles seejärel leida 20%, mis võib

võlgnikult ära võtta.

Jaanuaris 2022 oli kaebaja sissetulekuks töövõimetoetus 267,35 eurot (dtl 63). Lahutades

sellest arvestusliku elatusmiinimumi 220,48 eurot, on tulemus 46,87 eurot. Sellest 20% on

9,374. Järelikult pidas vastustaja kaebaja töövõimetustoetusest õigesti kinni 9,37 eurot.

Ringkonnakohus kontrollis ka veebruarist juulini tehtud kinnipidamisi (dtl 700–705) ning ka

seal ei esine vigu. Seega on vastustaja tegutsenud kooskõlas arestimisaktiga ning tema tegevus

ei ole olnud õigusvastane.

13. Kaebaja leiab, et kuna vastustaja 07.08.2023 teatised (dtl 700–705) on väljastatud samal

kuupäeval, on tegemist võltsinguga. Teatised sisaldavad teavet kaebaja töövõimetoetusest

perioodil veebruar–juuni 2022) tehtud kinnipidamiste kohta. Ringkonnakohus selgitab, et

teatise kuupäev kajastab teatise väljastamise, mitte töövõimetoetusest kinnipidamiste tegemise

kohta. Seega ei ole tegemist võltsinguga.

Kaebaja viitab TMS § 131 lg 1 p-le 6, mille järgi ei saa sissenõuet pöörata kehavigastuse või

terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele, välja arvatus hüvitis kaotatud sissetuleku

eest, ja mittevaralise kahju hüvitis. Ringkonnakohus märgib, et tegemist pole asjakohase

normiga. Kaebaja suhtes rakendub TMS § 131 lg 1 p 61, millest teeb erandi TMS § 131 lg 2

(vt käesoleva otsuse p 10).

Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et kaebaja jäeti terveks kuuks ilma elatusvahenditeta.

Kinnipidamise toimus kooskõlas TMS § 132 lg-ga 12 ning selle tagajärjel vähenes kaebajale

väljamakstav töövõimetoetus igakuiselt vahemikus 0,6–3,8%. Seda arvestades ei olnud

tegemist kinnipidamistega, mis oleks kaebaja toimetulekut mõjutanud määral, mis tekitaks

kahtluse proportsionaalsuse põhimõtte järgimises.

14. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)