2-21-1303/70 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

17.11.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-1303

Tsiviilasi

W OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi Y ja X vastu

ühisvara jagamiseks täitemenetluses ja võlgniku osa

eraldamiseks ühisomandist ning X tingimuslik hagi

W OÜ (pankrotis) ja Y vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 26.10.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y ja X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3500 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): W OÜ (pankrotis, registrikood

XXXXXXXX) pankrotihaldur Ly Müürsoo, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi

Kostjad (apellandid): Y (isikukood XXXXXXXXX) ja X

(isikukood XXXXXXXXXX, enda nõudes hageja), ühine

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 30.10.2023, millel osalesid pankrotihaldur

Ly Müürsoo ning vandeadvokaadid Kersti Kägi ja Margus

Lentsius

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Pärnu Maakohtu 26.10.2022 otsus tühistada osas, milles

I.1.1 hageja menetluskulud maakohtus jäid kostjate kanda ja määrati

kindlaks rahaliselt, ning teha selles osas uus otsus, millega jätta

nimetatud kulud hageja enda kanda, rahaliselt kindlaks määramata ja

vabastada hageja hagi esitamisel tasuda tulnud riigilõivu riigituludesse

tasumise kohustusest;

I.1.2 otsustati saata otsus Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale ja Riigi

Tugiteenuste keskusele.

I.2. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

I.3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.4. Muuta tsiviilasja hinda maakohtus ning määrata see järgmiselt:

I.4.1 W OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi hind on 3500 €;

I.4.2 X hagi hind on 3500 €.

2 (11)

I.5. Määrata tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses 3500 €.

I.6. Ringkonnakohtu menetluskulud jaotada järgmiselt:

I.6.1 apellantide Y ja X menetluskulud jätta nende endi kanda (v.a tagastatav

riigilõiv);

I.6.2 vastustaja W OÜ (pankrotis) pankrotihalduri menetluskuludest jätta

90% solidaarselt apellantide kanda ja 10% tema enda kanda.

I.7. Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja otsustada apellatsioon-

kaebuselt tasutud riigilõivu osaline tagastamine vastavalt kohtuotsuse kehtiva

resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagide lahendamine.

II.1.1 Rahuldada osaliselt W OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi Y ja X

vastu.

II.1.2 Rahuldada X hagi W OÜ (pankrotis) pankrotihalduri ja Y vastu.

II.1.3 Lugeda tuvastatuks, et kinnistu, asukohaga VVV, mis on kantud

kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXX, on X ja Y ühisvara.

II.1.4 Jagada X ja Y ühisvara hulka kuuluv kinnistu, mis on kantud

kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXX.

II.1.5 Lõpetada ühisomand kinnistule, mis on kantud registriossa

nr XXXXXX, jagades kinnistu ½ suuruses mõttelises osas Y kaas-

omandisse ja ½ suuruses mõttelises osas X kaasomandisse.

II.1.6 Kustutada kinnistusraamatu registriosa XXXXXX II jao kanne nr 1,

mille kohaselt on kinnistu omanikuks X.

II.1.7 Kanda kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX II jakku kaas-

omanikuna ½ suuruses mõttelises osas X ja kaasomanikuna ½ suuruses

mõttelises osas Y.

II.1.8 Kohustada Yt ja Xt andma tahteavaldused kinnistusraamatu

omanikukannete tegemiseks ning tahteavaldused lugeda asendatuks

käesoleva kohtuotsusega.

II.2. W OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi tagamine.

II.2.1 Muuta 28.01.2021 Pärnu Maakohtu kohtumäärusega kohaldatud hagi

tagamise abinõud. Kustutada registriosa nr XXXXXX III jakku

04.02.2021 sisse kantud kinnistu käsutamise keelumärge.

II.2.2 Hagi tagamiseks arestida Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr XXXXXX kantud kostjale Yle kuuluv ½ suurune

mõtteline

osa

kaasomandist

ja

seada

eelnimetatud

kinnistu

kaasomandi osale kinnistu käsutamise keelumärge hageja W OÜ

(pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo kasuks.

II.3. Maakohtu menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine.

II.3.1 Jätta menetluskulud iga poole enda kanda.

II.3.2 Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

3 (11)

II.3.3 Vabastada hageja W OÜ (pankrotis) pankrotihaldur hagi esitamisel

tasuda tulnud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.

II.3.4 Tagastada hagejale enamtasutud riigilõiv summas 70 € OÜ Sentire MK

pangakontole nr EE452200221011718199.

II.4. Ringkonnakohtu menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine.

II.4.1 Apellantide Y ja X menetluskulud jätta nende endi kanda (v.a

tagastatav riigilõiv).

II.4.2 Vastustaja W OÜ (pankrotis) pankrotihalduri menetluskuludest jätta

90% solidaarselt apellantide kanda ja 10% tema enda kanda.

II.4.3 Rahuldada Y ja X 30.10.2023 riigilõivu osalise tagastamise taotlus ning

kanda

210 €

samale

pangakontole,

millelt

tasuti

lõiv

apellatsioonkaebuse esitamisel.

II.4.4 Rahuldada hageja W OÜ (pankrotis) pankrotihalduri taotlus

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata

hageja

põhjendatud

ja

vajalike

menetluskulude

suuruseks

apellatsioonimenetluses 2250 €. Vastavalt menetluskulude jaotusele

mõista kostjatelt Ylt ja Xlt solidaarselt hageja W OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri

kasuks

välja

2025 €

eurot.

Kostjatel

tuleb

väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. W OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Ly Müürsoo (haldur, hageja) esitas 27.01.2021

Pärnu Maakohtule hagi abikaasade Y (kostja I) ja X (kostja II, koos edaspidi: kostjad) vastu

ühisvara jagamise nõudes (edaspidi: halduri hagi). Hagiavalduse 08.11.2021 terviktekstis paluti

lõpetada kostjate ühisomand nii, et kostja II nimel kinnistusraamatusse kantud kinnisasi

(asukohaga VVV; registriosa nr XXXXXX; edaspidi: kinnistu) müüakse kohtutäituri poolt

enampakkumisel ning saadud rahast kostjale II kuuluv osa kantakse sama kostja näidatud

pangakontole ning kostja I osast täidetakse esmalt kohtulahendiga võlgniku kasuks

väljamõistetud 48 987,09 € ja ülejäänud osa kantakse sama kostja näidatud pangakontole.

Hageja palus asendada kostjate tahteavaldused kohtuotsusega kinnistusraamatus vajalike

kannete tegemiseks.

4 (11)

Hageja peamised väited on järgmised:

-

kostjalt I on võlgniku kasuks välja mõistatud kohtuotsusega 48 987,09 €, mida ei saa

täitemenetluses täita vara puudumise tõttu kostja I lahusvara arvel;

-

kostja II on kantud kinnistusraamatu kinnistu omanikuna, aga kinnistu on kostjate kui

abikaasade ühisvara, sest nad olid vara soetamise (kinnistamise) ajal abielus ja

abieluvara lepingut sõlmitud ei ole;

-

hageja saab TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 alusel nõuda ühisvara jagamist ja täite-

menetluse võlgniku ehk kostja I osast enda nõude rahuldamist;

-

kostjate osad ühisvaras on võrdsed, st hageja nõude rahuldamiseks saab kasutada ½

suurust osa ühisvara esemetest.

2. Hageja taotlusel tagas maakohus halduri hagi 28.01.2021 määrusega ja määras kanda

kinnistu registriosa III jakku keelumärke halduri kasuks. Kostja II esitas selle peale määrus-

kaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.05.2021 rahuldamata.

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kinnistu ei kuulu kostjate ühisvara hulka, sest sellel asuva elamu omandas kostja II

pärimise teel ja kinnistamisega ei muutunud see ühisvaraks;

-

teise võimalusena tugineb kostja II igamisele, sest ta on kinnistut vallanud kui omanik

alates 1980. aastatest – sel juhul välistab hagi rahuldamise AÕS § 123 lg 1;

-

kui kinnistu oleks kostjate ühisomandis, siis peaks selline kanne olema ka kinnistus-

raamatus, aga kostja II on kantud sisse ainuomanikuna, mis vastab abikaasade tahtele;

-

kinnistu omandi osaliselt üleandmise nõue on TsÜS § 146 lg 5 järgi aegunud;

-

kostjate osade võrdusest tuleb kõrvale kalduda enne 01.07.2020 kehtinud PKS1995 § 19

lg 2 p 3 alusel, sest kogu kinnistu omandati kostja II lahusvara arvel ja kostja I osa on

null.

4. Kostja II esitas 21.05.2021 tingimusliku hagi hageja ja kostja I vastu, mida täpsustas

20.05.2022. Kostja II palus halduri hagi osalise rahuldamise korral jagada kostjate ühisvara

teisiti, jättes kummalegi kostjale ½ suuruse mõttelise osa kinnistust (edaspidi: kostja II hagi).

Kostja II põhjendas, et hageja taotletud viisil ühisvara jagamine oleks tema suhtes

põhjendamatult koormav. Kostja I ei vaielnud kostja II hagile vastu.

5. Hageja vaidles kostja II hagile vastu ja leidis, et ühisvara saab jagada halduri hagis taotletud

viisil. Teise võimalusena esitas hageja 08.08.2022 menetlusdokumendis järgmised taotlused

puhuks, kui kostja II nõue rahuldatakse:

-

muuta kinnistusraamatus kinnistu omanikukannet ning kanda ½ suuruse mõttelise osa

omanikuna sisse kostja I ja ½ suuruse mõttelise osa omanikuna kostja II;

-

kohustada kostjaid andma omanikukande muutmiseks nõusolekud ja tahteavaldused,

mis asendada kohtuotsusega;

-

määrata, et 28.01.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb kehtima ka

jagamise tulemusena kostja I kaasaomandi osale kinnitust kuni hageja nõude täitmiseni

täiteasjas nr 179/2020/1306 või alternatiivselt asendada arest kohtuliku hüpoteegiga

summas 48 987,09 € hageja kasuks.

MAAKOHTU OTSUS

6. Maakohus tegi 26.10.2022 otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas halduri hagi

osaliselt ja kostja II hagi tervikuna.

Sisulises osas otsustas maakohus vaidlustatud otsuse resolutsioonis järgmist:

-

tuvastas, et kinnistu on kostjate ühisvara (p 3);

5 (11)

-

otsustas ühisvarasse kuuluva kinnistu jagada (p 4);

-

lõpetas ühisomandi nii, et kummalegi kostjale jäi sellest ½ suurune mõtteline osa (p 5);

-

määras kustutada kinnistu registriosa II jao kande nr 1, mille kohaselt on kinnistu

omanik kostja II (p 7), ning

-

kanda samasse jakku kaasomanikuna ½ suuruses mõttelises osas kostja II ja

kaasomanikuna ½ suuruses mõttelises osas kostja I (p 8),

-

kohustades kostjaid andma tahteavaldused kinnistusraamatu omanikukannete

tegemiseks ja lugedes tahteavaldused asendatuks kohtuotsusega (p 9).

Halduri hagi tagamisega seoses otsustas maakohus:

-

muuta 28.01.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud ja kustutada kinnistu

registriosa III jakku 04.02.2021 sisse kantud kinnistu käsutamise keelumärge (p 6);

-

arestida kostjale I kuuluv ½ suurune mõtteline osa kinnistu kaasomandist ja seada

sellele käsutamise keelumärge halduri kasuks (p 10).

Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda (sh halduri hagi osas 70% kostja I ja 30%

kostja II kanda) ning määras need kindlaks rahaliselt, sh mõistis kostjatelt riigituludesse välja

riigilõivu, mille tasumisest hageja oli vabastatud (p-d 11–20).

Ühtlasi rahuldas maakohus hageja riigilõivu tagastamise taotluse (p 21) ning määras saata otsus

menetlusosalistele ja pärast jõustumist Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale kinnistusraamatu

kannete tegemiseks vastavalt resolutsiooni p-dele 5–10 ning Riigi Tugiteenuste keskusele

seonduvalt resolutsiooni p-dega 17–20 (p 22).

Vaidlustatud otsuse kohaselt on hagihind kokku 7000 €, sh halduri hagilt 3500 € ja kostja II

hagilt samuti 3500 €.

6.1. Maakohus tuvastas, et kostjal I on võlgniku ees täitmata kohustus 48 987,09 €, mis

tuleneb kohtulahendist. Täitemenetluses ei ole nõuet saanud täita kostja I lahusvara arvel.

Kostjad on abielus alates 16.07.1977. Neil asjaoludel on hagejal PKS § 33 lg 3 ja TMS § 14

lg 2 alusel õigus esitada kostjate ühisvara jagamise hagi.

6.2. Järgmiseks tuvastas maakohus, et 09.02.2000 kanti kostja II kinnistusraamatusse kinnistu

omanikuna 15.10.1999 avalduse alusel. Kostja II isa ostis kinnistule vastava majavalduse

28.04.1960 ja kostja II päris selle oma isalt vastavalt 31.05.1985 pärimisõiguse tunnistusele.

Sama elamukrunt eraldati looduses kostjale II 14.01.1986 aktiga ja maa erastati talle

maavanema 19.04.1999 korralduse alusel 15.10.1999 lepinguga. Maa ostuhind 6540 krooni.

Seega on vaidluse põhiküsimus, kas kinnistu on kostjate ühisvara või kostja II lahusvara.

6.3. Maakohus järgis Riigikohtu praktikat ja leidis, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega

erastamise korral tekib erastatud maale PKS1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis,

kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt nt RKTKo

03.10.2007, 3-2-1-77-07, p 11). Hoone juurde kuuluva maa erastamisel tuleb tasuda müügihind

(MaaRS § 22³). Seetõttu ei ole alust abielu ajal elamu kui ühe abikaasa lahusvara juurde maa

erastamisel ja kinnistamisel lugeda tekkinud kinnistut MaaRS § 22 lg 1 ja PKS1995 § 15 lg 1

koosmõjus ühe abikaasa lahusvaraks. Kuigi kostja II päris hooned oma isalt lahusvarana, siis

muutusid need eeltoodud kaalutlustel kinnistamisel abikaasade ühisvaraks.

6.4. Eelnevat järeldust ei muuda ainult kostja II kandmine kinnistusraamatusse omanikuna.

Kinnisasja abikaasade ühisvara hulka kuulumise eeldus ei ole mõlema abikaasa kandmine

kinnistusraamatusse kinnisasja ühiste omanikena. PKS1995 § 17 lg 5 kohaselt võis kinnisasja

lugeda abikaasade ühisvaraks ka juhul, kui kinnistusraamatusse oli kantud vaid üks abikaasa,

st kostja II (RKTKo 11.04.2006, 3-2-1-164-05, p 10). Seetõttu pole ühisvara jagamise nõue

aegunud. Kuigi kirjeldatud viisil on abikaasa kantud kinnistusraamatusse ainuomanikuna

õigusliku aluseta AÕS § 123 tähenduses, tuleb teda pidada pahauskseks, kui ta teadis või pidi

6 (11)

teadma sellest, et ta on kantud kinnistusraamatusse ainuomanikuna õigusliku aluseta (RKTKo

16.02.2022, 2-19-10779, p 13). Käesoleval juhul teadis kostja II, et ta oli kinnistamise ajal

abielus ja tekkis abikaasade ühisomand, mistõttu ei ole täidetud AÕS § 123 kohaldamiseks

vajalik heausksuse tingimus.

6.5. Vahekokkuvõttena märkis maakohus, et kinnistu on järelikult kostjate ühisvara ja hageja

vastava tuvastusnõude saab rahuldada.

6.6. Kostjate osad ühisvaras tuleb määrata samuti PKS1995 sätete järgi, sest kinnistu omandati

ja väidetav kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010 (PKS § 210 lg 2). Kostjate viidatud

PKS1995 § 19 lg 2 p 3 võimaldab kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest ühis-

vara jagamisel, kui vara omandati ühe abikaasa lahusvara arvel. Selle sätte kohaldamise

eeldused pole täidetud. Kostja II ei tõendanud maa erastamisel tasumist tema lahusvara arvel.

Samuti on tõendamata kinnistu väärtus koos ja ilma kostja II päritud ehitisteta. Eelneva ja PKS

§ 37 lg 3 järgi on kostjate osad ühisvaras võrdsed.

6.7. Maakohus nõustus kostja II väidetega kinnistu jagamise viisi osas. Kostja II ei ole täite-

menetluse võlgnik ja kinnistu on tema kodu. Kostjal II on õigus oma eluasemele, mille tagab

talle kaasomandi osa kuuluvus. Rahalist nõuet kostja I vastu saab rahuldada kostjale I jääva

kaasomandi osa arvel. AÕS § 77 lg 2 alusel jagas maakohus kinnistu nii, et kummagi kostja

omandisse jääb ½ suurune mõtteline osa kaasomandist.

6.8. Hageja taotles kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste kohtu-

lahendiga asendamist. See taotlus on TsÜS § 68 lg 5 ja KRS § 341 lg 8 järgi põhjendatud.

6.9. Maakohus leidis, et rakendatud hagi tagamise abinõu tuleb TsMS § 386 lg-te 4 ja 5, § 378

lg 3 ja § 378 lg 4 alusel muuta. Kohane on senise tagamisabinõu (kogu kinnistu arest) asemel

arestida kostja I mõtteline osa.

6.10. Lõpuks otsustas maakohus menetluskulude jaotuse. Kulude jaotust kostjate vahel

reguleerib TsMS § 164 lg 1. Põhiline vaidlus oli seotud hageja nõudega tunnistada kinnistu

kostjate ühisvaraks ja jagada. Vara jagati kostja II hagis ja hageja alternatiivses nõudes taotletud

viisil, mistõttu on põhjendatud jätta hageja menetluskulud kostjate kanda. Hagi esitamise tingis

eelkõige kostja I tegevus. Samas esitas kostja II põhilised vastuväited hagile, millega kostja I

nõustus. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kostja II ei ole täitemenetluse võlgnik, vaid tema

menetluses osalemise vajaduse tingis õigussuhte olemus. Nii on põhjendatud, et kostja I kanda

jääb 70% ja kostja II kanda 30% menetluskuludest.

POOLTE SEISUKOHAD

7. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja

saata asja uueks lahendamiseks. Teise võimalusena taotlevad nad halduri hagi rahuldamata

jätmist – sel juhul pole vaja kostja II hagi lahendada. Menetluskulud tuleb panna hageja kanda.

7.1. Esiteks rikkus maakohus otsust tehes menetlusnorme:

-

otsus on üllatuslik ja resolutsiooni otsustused ei vasta poolte taotlustele (TsMS § 5);

-

maakohus määras lubamatult otsuse täitmise korra (TsMS § 445 lg 1);

-

ekslik on teatavate asjaolude vaidluse alt välistamine;

-

maakohtul polnud õigust tagastada 08.12.2021 menetluskulude tagatise taotlust.

7.2. Teiseks leidis maakohus ekslikult, et kinnistu on kostjate ühisvara – selles osas kordavad

kostjad oma vastuväiteid halduri hagile ja heidavad maakohtule ette otsuse põhjendamise

kohustuse rikkumist (TsMS § 436). Maakohus eksis kostjate vastuväiteid hinnates AÕS § 123,

§ 64¹ ja § 56 lg 1, KRS § 14 p 2, TsÜS § 146 lg 5 ja PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohaldamisel.

7.3. Kolmandaks rakendas maakohus lubamatult hagi tagamise abinõud, mida hageja ei

taotlenud. Lisaks saanuks rahalise nõude kostja I vastu tagada kohtuliku hüpoteegiga.

7 (11)

7.4. Neljandaks jaotati ebaõigesti menetluskulud. Kui halduri hagi jääb rahuldamata, siis peab

haldur kandma ka kõik menetluskulud. Isegi kui asi lahendada sisuliselt nii nagu seda tegi

maakohus, pole põhjendatud jätta kulusid kostjate kanda, sest kostja II hagi rahuldati tervikuna

ja halduri hagi vaid osaliselt.

8. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja jätab maakohtu

menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ühtlasi tühistab ringkonnakohus

maakohtu otsustuse, saata otsus täitmiseks kinnistusosakonnale ja Riigi Tugiteenuste keskusele.

Ülejäänud osas jääb otsus muutmata Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja kostjad

kannavad 90% hageja menetluskuludest ringkonnakohtus.

10. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest nii kostjate abielu, kui ka kinnistu kinnistamise ja sellel asuva elamu

eelneva omandamise, samuti kostja I rahalise kohustuse ja selle täitmata jätmise kohta (TsMS

§ 652 lg 1 p 1). Kuigi kostjad heidavad kaebuse esimese väite kolmandas osas maakohtule ette

üldse teatavate asjaolude vaidluse alt välistamist (st TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 kohaldamist), siis

ei ole kaebuses ega ka muudes menetlusdokumentides kostjate väiteid, mis seaksid eelnevas

loetletud asjaolud kahtluse alla.

11. Kostjate ülejäänud menetluslikud etteheited maakohtule pole valdavas osas põhjendatud.

11.1. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 3–10 on piisavalt kooskõlas poolte nõuete ja

taotlustega. Kostjad omistavad suurt tähtsust maakohtu avaldusele 06.09.2022 istungil, mille

kohaselt kohus lähtub halduri hagi lahendamisel 08.11.2021 terviktekstist. Kostjate hinnangul

ei saanud maakohus pärast sellise avalduse tegemist enam õiguspäraselt võtta arvesse hageja

08.08.2022 avaldusi ja taotlusi või varem esile toodud asjaolusid. Ringkonnakohus kostjatega

ei nõustu. Hagi tervikteksti mõte TsMS § 376 lg 5 järgi on, et teksti terviklik esitamine

lihtsustab asja menetlemist. Nimetatud eesmärki järgiva dokumendi esitamisega ei avalda pool,

et ta loobub kõigist muudest väidetest ja taotlustest. Kindlasti ei saa terviktekstist järeldada

hilisematest avaldustest loobumist ja kohtul pole alust neid kõrvale jätta. Nii võttis maakohus

asja lahendamisel õigesti aluseks asjas esile toodud asjaolud ja ka 08.08.2022 dokumendi.

11.2. Asjas tehtud sisuliste otsustuste ja sellega seonduva osas ei ületanud kohus nõuete ega

poolte esile toodud asjaolude ja taotluste piire, st ei rikkunud TsMS § 5 ega ka § 439.

11.2.1. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-de 3–5 otsustused kostjate ühisvara tuvastamise ja

jagamise kohta vastavad hageja 08.11.2021 tervikteksti lk 3 asuva resolutsiooni p-le 1 ja

kostja II hagiavalduse 20.05.2022 redaktsiooni lk 3 asuva resolutsiooni p-le 1. Kõnealusest

resolutsiooni p-st 3 nähtub, millises osas rahuldati halduri hagi (kinnistu ühisvarasse kuulumise

tuvastamise nõue) ja see on kooskõlas otsuse resolutsiooni p-ga 1 (halduri hagi osaline

rahuldamine). Otsuse resolutsiooni p-d 4 ja 5 ühtivad sisuliselt kostja II nõudega, st nendega

rahuldati kostja II tingimuslik hagi – nagu maakohus kokkuvõtvalt õigesti märkis resolutsiooni

p-s 2. Kostja II tingimusliku hagi lahendamine oli vajalik, sest maakohus tuvastas õigesti nii

halduri hagi rahuldamise üldised eeldused kui ka kinnistu kuulumise kostjate ühisvarasse.

11.2.2. Maakohtu otsustused resolutsiooni p-des 7–9 kinnistusraamatu kannete kohta vastavad

hageja 08.11.2021 tervikteksti resolutsiooni p-le 4 ning 08.08.2022 menetlusdokumendi

resolutsiooni p-dele 5.3 ja 5.4. Põhjendatud ei ole kostjate väide, et maakohus poleks tohtinud

kostjate tahteavalduste andmise kohustust tuvastada ega neid kohtulahendiga asendada. Hageja

taotles kirjeldatud otsustuste tegemist kostja II hagi rahuldamise korral ja muul viisil ei oleks

halduri hagi ega ka kostja II hagiga taotletav eesmärk saavutatav (vt pikemalt järgmine

p 11.2.3). Maakohus ei kohaldanud TsMS § 445 lg 1 ega pidanudki seda tegema. Maakohus

lähtus õigesti nõudeid esitanud poolte soovist, milline asjaõiguslik muudatus peaks

8 (11)

kohtulahendi tulemusel tekkima. Kohus saab kohustada kostjat andma asjaõiguslepingu

tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust ka olukorras, kus hageja ei ole seda kostjalt selgelt

nõudnud, aga soovib vastavat õigusmuudatust (vt RKTKo 29.05.2013, 3-2-1-42-13, p 12).

11.2.3. Kui abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 33 lg 3 ls 2 ja TMS § 14 lg 2 alusel, siis tuleb

kohtul vara jagamisel teha piisavad otsustused hagiga taotletava eesmärgi saavutamiseks, sh

arvestada hageja kui sissenõudja täitmishuviga (vrd RKTKo 08.02.2023, 2-12-49087, p 13).

Eelkõige peab kõnealuses olukorras tehtud kohtulahendi täitmine pakkuma sissenõudjale

reaalse võimaluse pöörata sissenõue täitemenetluse võlgniku osale ühisomandist. Kinnistus-

raamatus omanikukannete muutmine eeldab käesoleval juhul mõlema kostja tahteavaldusi

(KRS § 34 lg-d 1 ja 6, § 34¹ lg 1 lg 2 p-d 1 ja 2). Ei saa eeldada, et halduri hagile vastu vaielnud

kostjad kumbki teeks vabatahtlikult vastava avalduse. Nii tuvastas maakohus TsÜS § 68 lg 5

alusel õigesti mõlema kostja kohustused teha kinnistamiseks vajalikud tahteavaldused ja

asendas need kohtulahendiga (KRS § 34¹ lg 8).

11.2.4. Kostjad väidavad hageja poolt asjaolude ebapiisvat esiletoomist ja viitavad seoses

sellega varasemale kohtupraktikale (RKTKm 17.05.2023, 2-22-4541). Kostjate viidatud lahend

käsitles peamiselt küsimust, kas kohus saab võlausaldajast hageja nõudel TMS § 14 lg 2 või

TsMS § 445 lg 1 alusel määrata kohtuotsuses kindlaks, et kostjate ühisvara jagamise käigus

korteri enampakkumisel müümisest saadud raha arvel rahuldatakse hageja nõue ühe kostja

vastu. Käesoleval juhul pole vaja kontrollida, kas hageja tõi esile piisavalt asjaolusid, mis

võimaldaks rahuldada halduri hagi need nõuded, mis maakohtus jäid rahuldamata. Nimelt ei

esitanud hageja apellatsioonkaebust ja kostjate kaebuse alusel ei saaks ringkonnakohus halduri

hagi senisest suuremas ulatuses rahuldada (TsMS § 651 lg 1). Seetõttu pole kostjate viide

asjakohane. Maakohtu otsusega rahuldatud nõuete ulatuses olid asjaolud piisavalt esile toodud

ja õigesti tuvastatud (vt ka eespool p 10).

11.2.5. Eelneva põhjal saab vahekokkuvõttena märkida, et hagide lahendamisel ei väljunud

maakohus poolte esile toodud asjaolude kogumist ning järgis poolte esitatud nõudeid ja taotlusi.

11.3. Hagi tagamist (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 10) ja menetluskuludega seotud

otsustusi (p-d 11–20) käsitleb ringkonnakohus edaspidi (vastavalt p-d 13 ja 14). Hagejale riigi-

lõivu 70 € tagastamist (p 21) kostjad ei vaidlustanud ja neil pole selles osas ka kaebeõigust.

11.4. Põhjendatud on kostjate kaebus vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 22 esimese poole osas,

milles maakohus määras saata otsus pärast jõustumist Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale

kinnistusraamatu kannete tegemiseks vastavalt resolutsiooni p-dele 5–10. Sellekohast taotlust

ei olnud ükski pool esitanud ja kohtul puudub vajadus saata otsus omal algatusel kinnistus-

raamatu pidajale. Kõnealuses osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse.

11.5. Kostja II heidab maakohtule lisaks ette menetluskulude tagatise taotluse lubamatut

tagastamist. Põhimõtteliselt on see väide õige, sest kulutagatise taotluse saab esitada korduvalt

ja menetluse igas etapis. Samuti on õige, et TsMS § 660 lg 2 võimaldab maakohtu kõnealusele

rikkumisele tugineda apellatsioonimenetluses. Samas ei toonud see rikkumine kaasa ebaõiget

kohtulahendit. Vaidlustatud otsuse ega ka käesoleva otsuse järgi ei pea hageja hüvitama

kostja II menetluskulusid, mistõttu maakohtu eksimus ei mõjutanud kostja II õigusi sisuliselt.

12. Maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti ja kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega. Kostjad kordavad kaebuse teises

väites samu õiguslikke argumente, millele tuginesid maakohtus ja millele maakohus piisavalt

vastas.

12.1. Maakohus tuvastas õigesti, et kinnistu on kostjate ühisvara ja selle osas pole abikaasade

võrdsuse eeldusest kõrvalekaldumisele tuginev kostja II tõendanud praegu jagatava vara

omandamist tema lahusvara arvel. Samuti on õige maakohtu otsustus, et kostja II ei omandanud

kinnistut igamisega ja ühisvara jagamise nõue pole aegunud.

9 (11)

12.2. Kostjad viitavad varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt abikaasa võis pidada end

kinnisasja ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, kui ta oli täitnud kõik eeldused, mida

toonases õiguspraktikas peeti ainuomandi tekkimise eeldusteks (TlnRnK 22.10.2022, 2-20-

3043, p 9.2). Kostjate hinnangul tuleks sama põhimõtet rakendada käesolevas asjas ja selle

tulemusel jaatada kinnistu kuulumist kostjale II vähemalt igamise tulemusel. Ringkonnakohus

sellega ei nõustu. Viidatud kohtuasjas leidis ringkonnakohus sarnaselt vaidlustatud otsusega, et

asja väidetav omandaja pidanuks olema heauskne ka omandi suhtes. Ringkonnakohus otsustas

viidatud asjas, et isik pidi teadma, kas (varasem) ühisomand on lõpetatud või lõpetamata.

Käesoleval juhul ei tugine kumbki kostjatest nende ühisvara (osalisele) varem jagamisele, st ka

kinnistu osas oli kostjal II teadmine, et ühisomand on lõpetamata. Järelikult otsustas maakohus

õigesti, et täitmata on AÕS § 123 kohaldamiseks vajalik heausksuse tingimus.

13. Kaebuse kolmanda väitega vaidlustavad kostjad maakohtu otsuse resolutsiooni p-te 6 ja 10,

millega maakohus muutis 28.01.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud (keelu-

märge kinnistu registriosas halduri kasuks). See väide pole sisuliselt põhjendatud ega anna alust

maakohtu otsust kõnealuses osas muuta,

13.1. Õige on kostjate väide, et halduri hagi ei ole tagatud TsMS § 378 lg 3 järgi, seega pole

vastav viide vaidlustatud otsuse p-s 30 asjakohane. Samas ei muuda ekslik viide maakohtu

põhjendusi valeks.

13.2. TsMS § 445 lg 2 näeb mh ette, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud

hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise

tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti ei taotle abinõu tühistamist. Halduri

hagi osalisel rahuldamisel pidi maakohus kontrollima, kas ja millises ulatuses on põhjendatud

selle hagi tagamiseks rakendatud abinõu kehtima jäämine. Seda maakohus ka sisuliselt tegi.

Põhjendamatu olnuks jätta keelumärge koormama kogu kinnistut, kui halduril on võimalik

panna võlgniku rahaline nõue maksma ainult kostja I mõttelise osa arvel. Samas on selles osas

hagi tagamine jätkuvalt vajalik, et halduril oleks võimalik saavutada kohtusse pöördumisel

järgitud eesmärk – nõude rahuldamine ühisvara jagamisel kostjale I jääva vara arvel. Võttes

arvesse kinnistu varasemat koormamist hüpoteekidega ja kostja I senist soovimatust tema

suhtes tehtud kohtulahendit täita, on keelumärge kohane hagi tagamise abinõu.

14. Kaebuse neljas väide menetluskulude jaotuse kohta on osaliselt põhjendatud.

14.1. Maakohus jättis sisuliselt kummagi kostja kulud tema enda kanda ja halduri kulud samuti

kostjate kanda. Õige on maakohtu põhjendus, et kostjate omavahelises suhtes kohaldub TsMS

§ 164 lg 1, st nad ei pea teineteise kulusid vastastikku hüvitama. Samuti nõustub ringkonna-

kohus maakohtuga selles, et kostjad kannavad ise oma kulud vaidluses halduriga. Küll aga ei

ole õiglane jätta halduri kulusid maakohtus kostjate kanda.

14.2. Kostja II hagi rahuldati tervikuna, st halduri ja kostja II vahelises suhtes tuleks kulud jätta

TsMS § 162 lg 1 alusel halduri kanda. Kostja I kanda ei saa halduri kulusid panna TsMS § 165

lg 2 tõttu. Kokkuvõttes puudub norm, mille alusel peaks kostjad kandma halduri kulud kostja II

hagi lahendamisel.

14.3. Halduri hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb sellega seotud kulud jaotada TsMS § 163 lg 1

järgi, st valida on järgmiste võimaluste vahel: pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades

või võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jääavad need täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Halduri kõigi kulude kostjate kanda panemine pole sel alusel lubatav.

14.4. Vaidluse sisu ja olemust arvesse võttes on põhjendatud jätta maakohtu menetluskulud

TsMS § 162 lg 4, § 163 lg 1 ja § 164 lg 1 alusel iga poole enda kanda. Vastaspoole kulude

hüvitamine oleks äärmiselt ebaõiglane nii hageja kui ka kostja II suhtes. Hageja puhul avaldab

ebaõiglus selles, et kohtusse pöördumise vajaduse tingis kostja I, jättes täitmata oma rahalise

kohustuse võlgniku ees. Kostja II puhul aga selles, et tema ei ole vaidluse põhjustanud algse

10 (11)

õigussuhte osaline ega pea täitma kostja I kohustust ühisvarast talle kuuluva osa arvel.

Põhimõtteliselt oleks võimalik vähemalt hageja kulud panna osaliselt kostja I kanda, aga see

eeldab TsMS § 163 lg 1 kohaldamiseks halduri hagi rahuldamise ulatuse tuvastamist. Haldur

saavutas tervikuna eesmärgi, et kostjate ühisvara jagati ja eeldatavasti saab kostjale I jäänud

osa arvelt täita rahalist kohustust, aga samas ei jagatud vara halduri soovitud viisil. Kirjeldatud

olukorras on praktiliselt võimatu hinnata, millises ulatuses halduri hagi rahuldati. Seetõttu on

kohane valida viidatud sätte eelviimane alternatiiv, jättes kulud täielikult poolte endi kanda.

14.5. Maakohus vabastas halduri riigilõivu 300 € tasumisest hagi esitamisel. Halduri hagi

osalise rahuldamise tõttu tuleks TsMS § 190 lg 3 järgi lõiv riigi kasuks välja mõista vastavalt

hagi rahuldamise ulatusele. Asjaomane ulatus pole mõistlikult määratav (vt eelmine p 14.4),

mis on mõjuv põhjus TsMS § 190 lg 7 tähenduses jätta riigilõiv riigituludesse välja mõistmata.

14.6. Tulenevalt kulude jaotuse muutmisest tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse

resolutsiooni p-d 11–20. Eelmise p 14.5 põhjendustel ei mõisteta kostjatelt kulusid välja riigile,

mistõttu tuleb samuti tühistada resolutsiooni p 22 osas, milles maakohus määras saata otsus

pärast jõustumist Riigi Tugiteenuste keskusele seonduvalt resolutsiooni p-dega 17–20.

14.7. Kuigi tsiviilasja hind ei mõjuta kulude jaotust, märgib ringkonnakohus, et maakohus liitis

halduri ja kostja II hagide hinnad põhjendamatult. Kummagi hagi hind on TsMS § 132 lg 1¹ ja

lg 4 p 5 järgi 3500 € ning erinevate isikute esitatud hagide hindade liitmist TsMS ette ei näe.

TsMS § 137 lg 1¹ alusel muudab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse sissejuhatuses kajastatud

tsiviilasja hinda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja II hagi on menetluses läbivalt

nimetatud vastuhagiks, aga kostja I vastu ei saanud kostja II esitada vastuhagi.

15. Ringkonnakohtu menetluskulude kohta teeb kohus järgmised otsustused.

15.1. Kostjate kaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulude jaotus muutub neile

soodsamaks. Samas moodustas menetluskulude üle peetav vaidlus apellatsioonimenetlusest

suhteliselt väikese osa. Üldjoontes saavutab hageja ka tänase otsuse järgi oma eesmärgi, mida

ta järgis kohtusse pöördudes. Neil kaalutlustel jäävad kostjate ringkonnakohtu menetluskulud

tervikuna TsMS § 171 lg 1 alusel nende endi kanda ja nad peavad kandma ka 90% hageja

kuludest. Ülejäänud osas (10%) kannab hageja ise oma kulud ringkonnakohtus.

15.2. Tulenevalt menetluskulude jaotusest saab need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi

rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 2850 € hüvitamist

(2700 € kuni kulunimekirja koostamiseni ja kuni 150 € kostjate kulunimekirjale vastamise

eest), mis on tasu 19 t õigusteenuse eest tasumääraga 150 €/t (käibemaksu hüvitamist hageja ei

taotle). Kostjad vaidlesid hageja esindaja ajakulule osaliselt vastu.

15.3. Hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu on 15 t (sh kaebusega tutvumine ja vastuse

koostamine 10 t, kohtukirjaga tegelemine 1 t, istungi ettevalmistamine, sellel osalemine ja

kulunimekirjadega seonduvad toimingud kokku 4 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et

vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ning pooled ei

esitanud uusi väiteid ega tõendeid. Esindaja tunnitasu määr on kohane. Kokku on hageja

põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 2250 € (= 15 × 150).

15.4. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse ja vastutavad seega hageja kulude hüvitamise

eest solidaarselt. Eeltoodu põhjal tuleb kostjatel hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse

kuluna 2025 € (= 2250 × 90%). Rahuldamata jääb hageja taotlus 825 € (= 2850 – 2025)

hüvitamiseks.

15.5. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peavad kostjad tasuma viivist.

15.6. Kostjad tasusid kaebuse esitamisel riigilõivu 630 € lähtudes vaidlustatud otsuses

märgitud ekslikust hagihinnast 7000 € (vt eespool p 14.7). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas

11 (11)

asjas tuleb analoogia alusel kohaldada TsMS § 137 lg 2 ls 2. Halduri hagi ja kostja II hagi on

vähemalt osaliselt teineteist välistavad (eelkõige kinnistu jagamise viisi osas). Tervikuna on

pooltel vaidlus ühisvara jagamise ja selle viisi üle. Niisugusel juhul on kohane lugeda asja

hinnaks apellatsioonimenetluses TsMS § 132 lg 1¹ ja lg 4 p 5 järgi 3500 €. Viidatud hinnaga

kaebuselt tuli RLS lisa 1 põhjal tasuda lõivu 420 €, millest kostjad tasusid enam 210 € (= 630

– 420). Enamtasutu tagastatakse TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel vastavalt kostjate taotlusele samale

kontole, millelt lõiv maksti.

16. Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse (TsMS § 654 lg 2² ja

TsMS § 173 lg 1 ls 2). Eespool p-des 11.4 ja 14.6 märgitu kohaselt jääb vaidlustatud otsuse

resolutsiooni p 22 kehtima üksnes selle kohta, et maakohus saatis otsuse menetlusosalistele.

Niisugust menetluslikku otsustust pole vaja korrata tervikresolutsioonis, sest see ei mõjuta

otsuse täitmist. Resolutsiooni selguse huvides rühmitab ringkonnakohus otsustused asja sisulise

lahendamise, hagi tagamise ja menetluskulude jaotuse järgi.

(allkirjastatud digitaalselt)