3-23-1169/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1169

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.04.2023 otsuse

nr 12302220012-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina

Lider

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.09.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 14.11.2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.09.2023 otsus

haldusasjas nr 3-23-1169 muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulud osas, milles talle on antud menetlusabi, riigi kanda ja

ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi ja Eestisse saabumise kuupäev

tähemärkidega.

4. Tõlkida otsuse resolutsioon ja põhjendused vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.12.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-23-1169

2(6)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tadžikistani kodanik X (kaebaja) lahkus Tadžikistanist 08.05.2019 Venemaale ja saabus sealt

xxx Eestisse. Kaebajal oli Eestis viibimiseks viisa kehtivusega 10.11.2020–20.09.2021 ning

Eestis lühiajalise töötamise õigus 29.09.2020–20.09.2021. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)

tunnistas 10.03.2021 otsusega kaebaja Eestis lühiajalise töötamise registreeringu kehtetuks, sest

tööandja teavituse kohaselt oli töösuhe lõppenud. Kaebaja tabati Eestis ebaseaduslikult töötamast

ning PPA tunnistas kaebaja viisa kehtetuks ja koostas talle 20.05.2021 ettekirjutuse nr

1052242845 Eestist lahkumiseks.

2. Kaebaja esitas 22.02.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse, mille PPA luges 28.04.2023

otsusega nr 12302220012-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20

lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise

kohta, lugedes taotluse selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 6 ja 7 alusel; tegi kaebajale

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel koheselt

sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Tadžikistani ning kohaldas VSS 74 lg 2 alusel

sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

Kaebaja selgitas, et 1998. või 1999. a-l tapeti tema vend, 2007. a-l sai ta teada, kes venna tappis,

ning 2014. a-l esitas ta politseile selle kohta avalduse. Politsei ei võtnud avaldust vastu, vaid

süüdistas kaebajat valetamises ja salafismis. Sellise süüdistuse tõttu ähvardab kaebajat vangistus

ja teda võidakse tappa. Kaebaja lahkus Kasahstani ja kuna ta leiti sealt üles, siis liikus ta edasi

Venemaale. Kui kaebaja sai teada, et venna tapjad otsivad kaebajat taga ka Venemaal ja tahavad

teda tappa, põgenes ta 2020. a novembris Eestisse. Kaebaja venna tapjatel on sidemed

Tadžikistani ja Kasahstani politseis.

Kaebaja ütluste põhjal on tema tagakiusajaks Tadžikistani riigivõim ja tagakiusamise aluseks

kaebaja usk. Kaebaja ütlused on üldsõnalised ja ebausutavad, ta ei ole esitanud ühtegi tõendit ja

tema ütlustest kumab läbi soovimatus pöörduda tagasi Tadžikistani, mitte võimalik oht tema

elule. Kaebaja ütluste põhjal jäävad tema venna tapmise ja sellega seoses politsei poole

pöördumise asjaolud ebaselgeks. Kaebaja väitel süüdistati teda salafismis juba 2014. a-l, kuid

talle ei kaasnenud sellega päritoluriigis mingeid probleeme. Kaebaja ei osanud täpsemalt

selgitada, kuidas on päritoluriigi riigivõim talle ohtlik. Päritoluriigi teabe järgi on salafism islami

fundamentalistlik suund, mis on Tadžikistanis alates 2011. a-st keelatud ja ametivõimud

vahistavad regulaarselt inimesi, keda kahtlustatakse kuulumises mõnda salafistlikku rühmitusse.

Kui kaebaja oleks alates 2014. a-st tõepoolest olnud salafistide nimekirjas, on mõistlik eeldada,

et ta oleks vahistatud või oleks ametivõimud teda selle tõttu muul viisil tülitanud. Kaebaja passis

olevate templite järgi sai ta regulaarselt ületada Tadžikistani riigipiiri. Seega pole usutav, et

kaebajat peetakse tema päritoluriigis salafistiks. Veelgi ebausutavamad on kaebaja väited, et teda

mindi taga otsima ka Venemaale ja Kasahstani, mis mõlemad on väga suured riigid ja kust oleks

olnud kaebajat väga raske leida. Kaebajat ei saa seetõttu käsitada pagulasena (VRKS § 4 lg 1).

Tema taotlus on teadvalt ebaõigete seletuste tõttu selgelt põhjendamatu (VRKS § 201 p 2).

3-23-1169

3(6)

Kaebaja esitas taotluse eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada (VRKS § 201 p

6), s.o vältida 20.05.2021 lahkumisettekirjutuse täitmist. Kaebaja ütles lahkumisettekirjutuse

tegemise menetluses, et ei soovi Tadžikistani naasta, sest tal on kuus last, raha teenib ainult tema

ja Tadžikistanis ei ole tööd. Pärast lahkumisettekirjutuse koostamist varjas kaebaja end pikalt

PPA eest ning ei osanud seda mõistlikult põhjendada. Kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult ja ei

esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel (VRKS § 201 p 7). Ta ei osanud

selgitada, millised asjaolusid muutusid 22.02.2023 seisuga, kui ta taotles rahvusvahelist kaitset.

Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Üldine olukord Tadžikistanis ei ole selline,

et kaebajat ähvardaks sinna tagasi pöördumisel tõsine oht. Kaebaja on pärast 2014. a-t korduvalt

ületanud Tadžikistani piiri.

Kaebajale tuleb teha koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, sest tema rahvusvahelise kaitse

taotlus on selgelt põhjendamatu ja tema puhul esineb põgenemise oht VSS § 68 p 6 tähenduses.

Kaebaja ei täitnud varasemat lahkumisettekirjutust ja varjas end PPA eest. Kaebaja võib seda

teha ka edaspidi, sest ta on PPA-le öelnud, et ei soovi päritoluriiki tagasi pöörduda. Kaebajal ei

ole tervislikke, sotsiaalseid või majanduslikke põhjusi, mis välistaksid koheselt sundtäidetava

lahkumisettekirjutuse tegemise. Kaebaja on viibinud Eestis alates xxx, kuid seaduslik alus Eestis

viibimiseks lõppes 20.05.2021, sest tema viisa tunnistati kehtetuks. Sellest ajast kuni

rahvusvahelise kaitse taotlemiseni 22.02.2023 viibis kaebaja Eestis ebaseaduslikult. Kaebajal ei

ole Eestis sugulasi või vara. Kaebaja töötas Eestis viimati väidetavalt siis, kui tal oli kehtiv viisa.

Kaebaja ei valda eesti keelt. Ta ei ole vajanud psühholoogilist abi ja tal pole teadaolevaid

erivajadusi. Sihtriigi määramisel eelistatakse isiku kodakondsuse järgset riiki. Kaebaja

väljasaatmine ei ole vastuolus VSS § 171 lg-s 1 nimetatud põhimõtetega. Samadel põhjustel tuleb

kohaldada sissesõidukeeldu. Puuduvad humaansed vms põhjused, mille tõttu tuleks jätta

sissesõidukeeld kohaldamata või lühendada selle kestust.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 28.04.2023 otsuse nr 12302220012-1

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti

sisuliselt läbi.

Kaebajat tuleks tunnustada pagulasena põhjustel, mida kaebaja selgitas haldusmenetluses.

Kaebaja ei saanud pöörduda venna surmaga seoses Tadžikistani politsei poole enne 2014. a-t,

tulenevalt riigis valitsenud olukorrast ja eriteadmiste ning tõendite puudumisest. PPA küsimused

ei võimaldanud kaebajal oma tagakiusamise ohtu piisavalt selgitada, PPA surus oma seisukohti

peale. Haldusmenetlus oli formaalne ja pealiskaudne. PPA keskendus venna tapmise teemale,

mitte usust põhjustatud tagakiusamisele, mis oli tegelik rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjus.

Usulise tagakiusamise kohta tõendite esitamine on keeruline. Arvestada tuleb ka sellega, et

kaebajal on üksnes kolmeklassiline haridus. Kaebaja vastas ausalt ja selliselt, nagu ta PPA

küsimustest aru sai. Päritoluriigi võimude silmis kuulub kaebaja äärmuslikku rühmitusse.

Salafiste peetakse ohuks riigi julgeolekule ja selliseid inimesi karistatakse vangistusega. Vanglas

võidakse kaebajat väärkohelda. Kaebajal ei ole tõendeid selle kohta, et ta on tagaotsitav. Kaebaja

sai Tadžikistani piiri korduvalt ületada seetõttu, et andis piirivalvuritele altkäemaksu.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 08.09.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

PPA leidis õigesti, et kaebaja taotlus on VRKS § 201 p-de 6 ja 7 alusel selgelt põhjendamatu. On

alust arvata, et kaebaja ei lahkunud Tadžikistanist tagakiusamise ohu, vaid tööotsingute tõttu.

Rahvusvahelise kaitse süsteem ei ole aga mõeldud isikute majanduslike murede lahendamiseks,

vaid viimase abinõuna riigivõimu poolsest tagakiusust (vt VRKS § 4 lg 1 ja § 19 lg 1)

pääsemiseks. Kaebaja ei ole suutnud ka kohtumenetluses täpsemalt selgitada oma taotluse

aluseks olevaid asjaolusid, kuid püüab näidata teda varitsevaid ohte järjest suuremana. Kuigi kõik

3-23-1169

4(6)

üksikasjad ei pruugi meenuda ja tõlkes võib esineda ebatäpsusi, annab eeltoodu siiski alust

kahelda kaebaja seletuste usaldusväärsuses. Päritoluriigi teabe järgi ei ole olukord Tadžikistanis

selline, et kaebajal oleks ohtlik sinna tagasi pöörduda. Seega ei vaja kaebaja ka täiendavat kaitset

(VRKS § 4 lg 3).

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased PPA 28.04.2023 otsuses toodud

põhjendustel. PPA ei teinud kaalutlusvigu ning tulemus on proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus

rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja jääb varem avaldatud seisukohtade juurde. Kaebaja ei esitanud rahvusvahelise kaitse

taotlust kohe, sest tal oli politsei ees hirm, arvestades kaebaja varasemaid kogemusi päritoluriigis

ning PPA poolt viisa tühistamist ja lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebaja kartis, et PPA ei

suhtu temasse erapooletult. Selle juures mängis rolli ka kaebaja vähene haridus ja puudulikud

teadmised rahvusvahelise kaitse süsteemist. Eeltoodu, samuti tööotsingud välisriigis ei välista

kaebaja rahvusvahelise kaitse vajadust, sest Tadžikistanist lahkumise põhjuseks oli tagakiusuoht.

Halduskohus ei täitnud nõuetekohaselt uurimiskohustust, et välja selgitada tagakiusuohu aluseks

olevad asjaolud. Halduskohus ei tuvastanud olulisi vastuolusid kaebaja haldus- ja

kohtumenetluses antud ütluste vahel. On loogiline, et kohtumenetluses püüdis kaebaja oma

seisukohti täpsemalt selgitada.

Sissesõidukeeld on asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Kaebaja pole ohtlik isik, kelle

reisimist Eestisse või Euroopa Liitu tuleks keelata maksimaalse seadusest tuleneva tähtaja

jooksul. Kaebaja on oma alghariduse ja vähese kirjaoskuse tõttu eriti haavatav isik, kes langes

Eestis tööandja pettuse ohvriks. Kaebaja ei ole olnud pahatahtlik ning ei ole teadlikult

varjupaigasüsteemi kuritarvitanud.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

9. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk,

rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja

eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib

seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu

diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või

karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see

olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste

inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on

piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1).

Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse

keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati

vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku

suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste

riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei

ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d

13 ja 15).

3-23-1169

5(6)

10. Kaebaja selgitas 14.03.2023 intervjuul (dtl 42 jj) ning halduskohtu ja ringkonnakohtu

istungitel, et ta kardab Tadžikistani tagasi pöörduda, sest tema vend tapeti 1998. või 1999. a-l,

kaebajale said tapjate nimed teatavaks 2007. a-l ning 2014. a-l pöördus kaebaja oma venna

tapmisega seoses politseisse, kes süüdistas kaebajat valetamises ja salafismis. Kaebaja selgitas,

et politseis löödi teda paar korda, kuid hiljem ei ole teda Tadžikistanis kinni peetud. Seejärel

läks kaebaja Kasahstani, kus ta leidsid üles paar tadžikki, kes peksid teda. Seejärel läks kaebaja

Venemaale, kus sai teada, et teda otsitakse salafismis süüditatuna taga. Siis otsustas kaebaja

edasi liikuda mõnda Euroopa Liidu liikmesriiki. Kaebaja kardab, et Tadžikistani tagasi

pöördudes võidakse ta salafismi süüdistuse tõttu vangistada või tappa.

11. PPA 28.04.2023 otsuses viidatud päritoluriigi teabe järgi on salafism Tadžikistanis alates

2011. a-st keelatud. Salafismis süüdistatud isikuid vahistatakse, neid võidakse ülekuulamisel

piinata ja karistada vangistusega. Kaebaja ei ole aga väitnud, et temal endal või tema perel on

olnud pärast 2014. a-l politseile avalduse esitamist mingeid kokkupuuteid või probleeme

Tadžikistani riigivõimuga seoses sellega, et kaebajat peetakse salafistiks. Kuigi kaebaja väitis

ringkonnakohtu istungil, et ta lahkus kohe pärast politseile avalduse esitamist Kasahstani,

külastas ta hiljem korduvalt oma lähedasi, kes jäid elama Tadžikistani. Kaebaja selgitas, et

Kasahstanis leidsid kolm tadžikki ta 4–5 aasta pärast üles ja peksid läbi, kuid kaebaja ütluste

alusel ei saa seda juhtumit seostada asjaoluga, et Tadžikistani riigivõim peab kaebajat salafistiks

ja kiusab teda selle tõttu taga. Kokkuvõttes on kaebaja ütlused tagakiusamise ohu kohta

üldsõnalised ja ebamäärased, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Kaebaja on heitnud ette

uurimispõhimõtte rikkumist, kuid ei ole välja toonud, millised konkreetsed asja lahendamise

seisukohalt olulised asjaolud on jäänud välja selgitamata. Kokkuvõttes ei ole alust arvata, et

kaebajat peetakse Tadžikistanis salafistiks ja hakatakse päritoluriiki tagasi pöördumise korral

sellel põhjusel taga kiusama. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks salafist või toetaks salafiste.

12. Kaebaja ei ole andnud mõistlikku selgitust, miks ta viivitas Eestis rahvusvahelise kaitse

taotluse esitamisega (22.02.2023) nii kaua pärast tema viisa kehtetuks tunnistamist ja

lahkumisettekirjutuse tegemist (20.05.2021) ning varjas end pikalt PPA eest. Kaebaja väidab,

et ta kartis PPA-d ega uskunud, et teda koheldakse õiglaselt, kuid kaebaja ei ole välja toonud

mingit konkreetset PPA poolset halba kohtlemist vms asjaolusid, mis objektiivselt selgitaks

tema hirmu PPA ees. Sellise halva kohtlemisena ei saa käsitada kaebaja viisa kehtetuks

tunnistamist ja talle lahkumisettekirjutuse tegemist põhjusel, et kaebajal puudus seaduslik alus

Eestis viibimiseks, sest see on PPA seadusest tulenev ülesanne. Samuti ei ole kaebaja välja

toonud konkreetseid asjaolusid, mis muutusid lahkumisettekirjutuse tegemise ja rahvusvahelise

kaitse taotluse esitamise vahelisel ajal, s.o mille põhjal kaebaja ületas oma väidetava hirmu PPA

ees. Enda PPA eest varjamise ja taotlusega esitamise viivitamise õigustuseks ei saa olla ka

kaebaja vähene haridus, sest ta pidi saama aru, et viibib Eestis ebaseaduslikult ja tal on kohustus

Eestist lahkuda. Neil asjaoludel järeldas halduskohus õigesti, et kaebaja ei esitanud

rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel ega selleks, et saada kaitset teda

päritoluriigis ähvardava tagakiusamise eest, vaid vältimaks Eestist väljasaatmist (VRKS § 201

p-d 6 ja 7).

13. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis

kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema

piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu

sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese

relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava

raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid

3-23-1169

6(6)

füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed

viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt

otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

14. Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse

puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu kaebaja selgituste ja PPA 28.04.2023 otsuses toodud

päritoluriigi teabe põhjal, et kaebajat ähvardaks Tadžikistani tagasipöördumise korral reaalne

risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega leidis halduskohus õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru ka

täiendava kaitse saajaks.

15. Kuna kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks, on praeguse vaidluse

asjaoludel õiguspärane ka koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus (VSS § 72 lg 2 p 2).

16. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on samuti õiguspärane (VSS § 74 lg 2).

Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Kaebaja pole esile

toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui

viis aastat. Kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid Eestis ning teistes Euroopa

Liidu liikmesriikides. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud

tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise

humaansetel kaalutlustel. Piisav pole see, et kaebaja ei ohusta avalikku korda või julgeolekut

ning soovib jääda elama Eestisse. Asjaolude muutumise korral saab taotleda sissesõidukeelu

kehtivusaja muutmist või peatamist (VSS §-d 32 ja 321).

17. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kaebajale on antud menetlusabi riigilõivu

tasumiseks ning tõlkimise kulude kandmiseks (vt halduskohtu 20.06.2023 määrus), samuti riigi

õigusabi kohtus esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja

tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud võimalikud menetluskulud

jäävad poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

18. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)