1-11-767/17 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-11- 767 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katškovskaja ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 18. aprill 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Z.V (Z.V) süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 02. veebruari 2011.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Z.V Prokurör Vahur Verte

Süüdistatav Z.V

isikukood XXX elukoht XXXXXXXX X-X

XXXXXX XXXX XXXX XXXX XXXXXXX, karistatud

seitsmel korral, viimati 28.07.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 8 ja 329 järgi 10-kuulise vangistusega (kandmata 9 kuud ja 5 päeva) tingimisi 2-aastase katseajaga. Kaitsja Adv Eva Tibar RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 02. veebruari 2011.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega

tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 02.02.2011.a otsusega tunnistati Z.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 9

järgi kuriteos, mis oli toime pandud pärast 28.07.2010.a kohtuotsust ja karistati 1-aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 28.07.2010.a otsuse järgi

mõistetud karistuse ärakandmata osa (9 kuud ja 5 päeva) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 5 kuud vangistust. KarS § 199 lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi mõisteti Z.V süüdi kuriteos, mis oli toime pandud enne 28.07.2010.a otsust ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel

1/3 võrra vähendati ja karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel

moodustati liitkaristus pärast 28.07.2010.a otsust toimepandud kuriteo eest mõistetud

liitkaristusega (1 aasta 5 kuud ja 5 päeva) üksikkaristustest raskema suurendamise teel ja

mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 25.08.2010.a.

Z.V tunnistati süüdi selles, et tema, olles süstemaatiliselt vargusi toimepannud isik,

10.02.2010.a püüdis Harjumaal XXXX vallas XXXXXX külas varastada koos tuvastamata

isikuga J. S. sõiduauto kütusepaagist bensiini 340 krooni väärtuses, kuid auto omaniku sekkumise tõttu jäi kuritegu lõpule viimata ning

selles, et ta 25.08.2010 koos R. P. varastas Tallinnas XXXXXX XX sisehoovi pargitud A. M. kuuluva mootorratta Suzuki maksumusega 24 000 krooni.

APELLATSIOONI SISU

Z.V vaidlustab maakohtu otsuse mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Taotleb

mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Märgib, et soovib muuta oma eluviisi, loobuda alkoholist, mis on siiani tinginud kuritegude toimepanemise. Ta on pöördunud MTÜ Lootuse Küla poole, on juhtkonnaga tihedas kirjavahetuses ja loodab sealt abi saada. Soovib kasvatada oma kahte last, hoolitseda ema eest, tal on lootus tööd saada.

Kuivõrd vabaduses on raske alustada ja tasuda tuleb tsiviilhagid, siis palub menetluskulud jätta osaliselt riigi kanda. Samuti palub, et otsuses muudetaks ära menetluskulude tasumise tähtaeg 1 kuu, sest ta on vanglas ega saa selle aja jooksul midagi tasuda.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et

kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab

süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et

madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid

asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas

süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on süüdistatavale karistuseks vangistust mõistes oma

seisukohti põhjalikult motiveerinud, sealhulgas esitanud veenvad motiivid ka selle kohta,

miks ei ole võimalik Z.V-le mõistetud vangistust üldkasuliku tööga asendada.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega pea kohtuotsuses esitatut vajalikuks täies mahus korrata.

Kohtukolleegium rõhutab, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem palju kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist kuidagi väita, et Z.V puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. Z.V on varem seitsmel korral kohtu poolt karistatud. Seega ei saa tema puhul kuidagi kujuneda

veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Siinjuures märkis maakohus

põhjendatult oma otsuses, eelmise, 28.07.2010.a otsusega jäeti Z.V suhtes vangistus tingimisi kohaldamata, kuid kohtu usaldust ta ei õigustanud – vaevalt kuu möödudes pani Z.V

toime uue kuriteo. Teiseks rõhutab kohtukolleegium, et üldkasulik töö ei sobi

karistusena süüdlasele, kellel on sõltuvusprobleeme alkoholi, narkootikumide vms suhtes.

Tõsist sõltuvust alkoholist tunnistas Z.V ise. Seega puuduvad

tema puhul KarS § 69 kohaldamiseks vajalikud materiaalsed eeldused, vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes.

Ringkonnakohtu istungil kaitsja poolt esitatud viide KarS §-le 692

ei ole samuti Z.V

puhul asjakohane. Nimetatud paragrahvi 1. lõike kohaselt võib kohus asendada vangistuse

sõltuvusraviga, kui isik pani kuriteo toime narkomaania tõttu ja vajab narkomaania ravi üksnes juhul, kui tegemist on varem vangistusega karistamata isikuga, kellele on mõistetud kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus. Z.V on varem karistusena vangistust kandnud, mistõttu on tema suhtes KarS § 692 kohaldamine välistatud.

Mis puudutab apellandi taotlust jätta menetluskulude tasumine osaliselt riigi kanda, siis kohtukolleegium ei pea võimalikuks taotlust rahuldada ning osundab, et KrMS § 180 lg 1

kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine

käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva

kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid

järeldada, et Z.V kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle

jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad

süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei

ole. Maakohtu otsuses märgitud menetluskulude tasumise tähtajaga seoses märgib kohtukolleegium, et maakohtu poolt otsuses antud selgitus rahaliste kohustuste vabatahtliku täitmise kohustuse 30-päevase tähtaja kohta on asjakohane ja kooskõlas seadusega. KrMS § 417 lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu ei ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies

ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates 1 kuu jooksul kohtu arvelduskontole,

saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile. KrMS § 423 kohaselt järgitakse

kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Seega kehtib ülalnimetatud

tähtaeg kõikidele rahalistele nõuetele, see kord tuleneb seadusest ning kohtul oli kohustus oma otsuses süüdistatavale vabatahtlikku nõuete tasumise tähtaegu selgitada.

Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02.02.2011.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Julia Katškovskaja Paavo Randma