1-10-16796/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.aprill 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 18.aprill 2011.a. Kriminaalasja number 1-10-16796

Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Malle Preimer ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi

H.E

süüdistuses KarS § 121 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 3.veebruarist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava H.E kaitsja adv. Owe Ladva Prokurör Kristel Eliste Süüdistatav H.E (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Owe Ladva RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 3.veebruarist 2011.a. H.E suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 3.veebruari 2011.a. otsusega süüdi tunnistada H.E

KarS § 121 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) kuu. KarS § 68 lg 1 alusel

lugeda eelvangistuses viibitud aeg, 17.01.2011.a. – 25.01.2011.a., s.o. 9 päeva eelvangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 21 (kakskümmend üks) päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud karistust 21 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 3 aasta

pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o. 03.02.2011.a.

H.E mõisteti süüdi selles, et tema 29.08.2009.a. kella 08:30 ajal Tallinnas

XXXXXXX XX hoovis lõi ühe korra labidaga vastu pead, millega tekitas K. K.’le kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusehaava parema kulmu piirkonnas.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. Owe Ladva vaidlustab esitatud apellatsioonis maakohtu otsust

tervikuna, taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega süüdistatava õigeksmõistmist.

Apellant põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga:

Kaevatavas otsuses on asutud seisukohale, et süüdistatava H.E ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need on vastuolus kannatanu ning tunnistajate E. K., M. K.’u ja M. K.’u ütlustega. Apellandi arvates on kohus ebaõigesti hinnanud eelkõige nimetatud tunnistajate ütlusi. Nimelt ei ole tunnistajad M. K. ja M. K. tõendamiseseme asjaolude kohta sisuliselt osanud ütlusi anda. Mitte kumbki neist ei näinud väidetava kuriteo toimepanemist, seega ei saa nende ütlused olla ei vastuolus süüdistatava ütlustega ega kooskõlas kannatanu ütlustega. Tunnistaja E. K. ütlusi tuleb hinnata aga samaväärselt

tunnistaja L. P.’i ütlustega – mõlemal juhul on tegemist menetluspoolte lastega ning tunnistaja E. K. ütlustesse tuleb suhtuda seetõttu samaväärselt, kui kohus on suhtunud

tunnistaja L. P. ütlustesse. Ei ole mingit alust ega põhjust eelistada tunnistaja E. K. ütlusi tunnistaja L. P.’i ütlustele, viimased on aga kooskõlas süüdistatava H.E

ütlustega. Seega on ebaõige ka kohtu seisukoht, et H.E ütlused ei ole usaldusväärsed. Süüdistatava H.E ütlusi tuleb tõenditena arvestada.

Kaevatavas otsuses on asutud seisukohale, et tunnistaja L. P.’i ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need erinevad oluliselt kannatanu ning tunnistajate E. K., M. K.’u

ja M. K.’u ütlustest. Kohus on asunud seisukohale, et tunnistaja motiiviks on kaitsta lähedast isikut – ema – vastutuse eest. Apellant kordab siinkohal oma varem esitatud seisukohta - ei ole mingit alust ega põhjust eelistada tunnistaja E. K. kui kannatanule

lähedase isiku ütlusi tunnistaja L. P.’i ütlustele. Tunnistaja L. P. ütlusi tuleb tõendina arvestada.

Videosalvestusest ei nähtu kannatanu löömine. Kohus on nimetatud tõendit täiesti

ebaõigesti hinnanud. Videosalvestuselt ei nähtu, et tegemist oleks olnud löömisega. Vastupidiselt kannatanu käitumisele viitavad salvestusel olev süüdistatava käitumine ja sõnad „ma ei taha sind puutuda“ tahtluse puudumisele süüdistatava käitumises.

Samuti on kohus täiesti ebaõigesti otsuses asunud seisukohale, et tunnistajate Kalvik’ute ütlustest nähtub kannatanu löömine. Apellant kordab - mitte kumbki neist ei näinud väidetava kuriteo toimepanemist, seega on kohtu järeldus ebaõige. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, nagu oleks süüdistatava ja kannatanu vahel olnud absoluutne kokkulepe maa kasutuse kohta ning on selles osas tuginenud

ainult kannatanu ütlustele. Kohus on jätnud igasuguse tähelepanuta süüdistatava

ütlused enda istutatud ja endale kuuluva õunapuu kohta, millest tegelikult tulenes

süüdistatava hingelise erutuse seisund. Samas on kohus asunud valima süüdistust toetavaid tõendeid, jättes põhjendamatult asja juurde võtmata esitatud tõendid (eelkõige telefonikõnede väljavõte jt. Kohtulikul uurimisel esitatud tõendid), kuid valides nendest

ainult ühe foto, tõendamaks kannatanu ütlusi. Apellant palub kohtulikul uurimisel esitatud ja kohtu poolt tagastatud tõendid ringkonnakohtul asja juurde võtta ja hinnata neid kogumis teiste tõenditega.

Kohus on kaevatavas otsuses jätnud igasuguse tähelepanuta konflikti käigus süüdistatavale tekkinud vigastused ning on jätnud vastava tõendi asja juurde võtmata.

Samas on eeluurimisel lisatud toimikusse meditsiinidokument, mis ei puutu üldse

käesolevasse asjasse. Kaitsja leiab, et kohtu kohustus on hinnata igakülgselt kõiki

võimalikke tõendeid toimunu kohta ning välja selgitada tõde. Kohtuliku uurimise ühekülgsus maakohtus ei ole võimaldanud seda teha. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas ei ole kohus kindlaks teinud ei väidetava kuriteo toimepanemise aega ega süüdistuses esitatud väidetavale kuriteole eelnenud sündmusi (kannatanu rünne süüdistatava vastu

ja süüdistatava vigastused), aga samuti tahtluse olemasolu väidetava kuriteo toimepanemisel. Asjakohatud on kohtu hinnangud süüdistatava käitumisele kohtusaalis. H.E on

58-aastane varem karistamata isik ning suu kuivamine, mõttepausid ning teatav närvilisus süüdistatavana ütluste andmisel on loomulikud. Küll on kohus lisaks otsuses väljatoodule käitunud eelarvamuslikult kannatanu suhtes ka protsessi ajal – vaatamata

teavitusele tervislikust olukorrast ja arstitõendi olemasolust võttis kohus ilma muid tõkendeid kaalumata süüdistatava koheselt vahi alla ning ei muutnud oma otsustust ka arstitõendi esitamisel. Vahistamise tühistas alles ringkonnakohus.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Süüdistatava ütlustele rajatud kaitseversiooni põhiargumendiks on väide, et süüdistatav

tabades kannatanut labidaga pähe, ei tegutsenud tahtlikult. Löök sai võimalikuks seetõttu, et süüdistatav oli sunnitud ennast kaitsma labidaga vehkides.

Maakohtu otsusega on tuvastatud konfliktsed suhted kannatanu ja süüdistatava vahel.

Pooled ei eita, et ka süüdistuses märgitud kuupäeval sai konflikt alguse juba enne

labidalööki ja oli tingitud sellest, et süüdistatava arvates ei olnud kannatanul õigust

korjata puult õunu kuna esimesed öökülmad ei olnud veel saabunud, mis tähendas

seda, et taliõunu oli veel vara korjata. Konflikt ei päädinud mitte verbaalses vormis

suhete klaarimisega ja omavahelise nagelemisega. Süüdistatav ei eita, et ta läks

garaaži ja tõi sealt labida ning selle labidaga vehkides läks kannatanu suunas. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu

andmisel ei oma määravat tähtsust fakt, et süüdistatav võttis labida enesekaitseks. Isegi, kui sellega nõustuda, ei tähenda kaitsevahendi võtmine ja sellega kannatanule

lähenemine veel seda, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis.

Hädakaitseseisundi tekkimiseks on vajalik õigusvastase ründe olemasolu. Õigusvastane on selline rünne, mis vastab mõnele süüteokoosseisule. Kannatanu poolt sel momendil, kui süüdistatav temale lähenes, mingit rünnet ei olnud. Valel ajal õunte korjamine ei saa olla kuidagi vaadeldav õigusvastase ründena. Õigesti on maakohus otsuses märkinud, et ajal, kui süüdistatav lähenes kannatanule, korjas viimane rahulikult

õunu. Hädakaitseseisund võib tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. Rünnatav isik ei

pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või

teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve

ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine) (Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-17-04). Käesoleval juhul sellist vahetut

kannatanu poolset rünnet ei olnud ja “objektiivsel kõrvaltvaatajal” on alust asuda seisukohale, et olukorras, kus isik, labidaga vehtides läheneb rahulikult õunu korjavale isikule, on ise ründaja, mitte ei teosta kaitset. Kontrollides hädakaitseseisundi esinemist tuleb arvestada ka eelnenud sündmuste käiku (vt RKKKo nr 3-1-1-124-01, nr 3-1-1-17-

04, nr. 3-1-1-34-08). Ka siin on kohtukolleegiumi seisukohast maakohus põhjendatult

järeldanud, et kannatanu ei kasutanud ka enne süüdistuses kirjeldatud labidalööki süüdistatava suhtes vägivalda e. ei olnud ka enne kannatanu poolt õigusvastast rünnet

süüdistatavale. Maakohus on oma sellekohast seisukohta põhjendanud ning

kohtukolleegium nõustub maakohtuga, olukorras, kus konflikti jälgis süüdistatava tütar

fotoaparaat käes, oleks ka kindlasti selle sünde ka jäädvustanud, seda enam, et

süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud tegemist mitte ühekordse löögi vms. vaid

suhteliselt pikaajaline tegevus, peksmine, lohistamine, juustest kiskumine jne. Usutav on ka maakohtu seisukoht, kuidas süüdistatav võis saada temal esinenud vigastused.

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava väide, et ta võis tabada labidavarrega

kannatanut juhuslikult, on paljasõnaline. Süüdistatav käis spetsiaalselt garaažist

ründevahendit toomas. Ta lähenes kannatanule labidaga vehkides e. ähvardaval ja

agressiivsel moel. Kaitsja väide, et süüdistatava lause “ma ei taha sind puutuda”

tähendab seda, et süüdistataval ei olnud tahtlust labidaga kannatanut lüüa, on paljasõnaline. Samamoodi võib lausutut tõlgendada selliselt, et süüdistatav ei tahtnud

kannatanut puutuda e. kätega katsuda ja võttis selleks labida. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatava objektiivne käitumine annab põhjendatud aluse väiteks, et ta

tegutses kavatsetult, eesmärgiga vägivalla kasutamisega lõpetada kannatanu poolne tegevus e. õunte korjamine.

Eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud

enam kui veenvaid põhjendusi. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed

omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele

tulemise käigus analüüsinud süüdistatavale inkrimineeritud käitumist ja põhjendatult

teinud järelduse, et ka see kinnitab süüdistuse versiooni toimunust. Sellise maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi kaudu on kohtuotsuse lugejale antud tervikpilt süüdistava

kuritegeliku käitumise kulgemisest läbi ajalise telje. Otsustamaks süüdistatava

süüküsimuse üle, on maakohus tuvastanud süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo

tehiolud. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule

mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite

veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis, leiab,

et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja

mõistetud karistuse aga samuti tõendite eelistuste osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud.

Otsuses on põhjendatud ka süüdistatava kaitsja poolt esitatud taoltuste rahuldamata jätmist ning need põhjendused on piisavad , et tunnistada samade taotluste esitamist apellatsioonimenetluses põhjendamatuks.

Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et maakohtu poolt süüdistatava suhtes

tõkendi muutmine väljendab kohtu eelarvamuslikku suhtumist kannatanusse ja

süüdistatavasse. Nagu näitab kohtupraktika ei ole tõkendi liik kunagi olnud aluseks

konkreetse kohtuotsuse liigi, s.o. kas süüdimõistva või õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemiseks. Kohtud teevad süüdimõistvaid kohtuotsuseid kriminaalasjades, kus

süüdistatav viibib vabaduses ja mõistavad isikuid õigeks ka nedes asjades, kus süüdistatav on vahi all. Seega on kaitsja seisukoht selles osas ilmselgelt paljasõnaline.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 3.veebruarist 2011.a. H.E suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Paavo Randma Malle Preimer