2-18-8743/156 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-8743

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis)

hagi

OÜ

Taali

Grupp,

Osaühingu

Toletum

(likvideerimisel)

ja

OÜ

Dagenhart

(pankrotis)

pankrotihalduri

Jüri

Truutsi

vastu

aktsiaseltsi

Saaremaa

Laevakompanii

(pankrotis)

nõude

tunnustamiseks

OÜ

Dagenhart

(pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. detsembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi

Saaremaa

Laevakompanii

(pankrotis)

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii

(pankrotis), lepinguline esindaja vandeadvokaat Risto

Sidok

Kostja (vastustaja) OÜ Taali Grupp (registrikood

10996443), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Toomas Vaher ja Kaisa Margus

Kostja (vastustaja) Osaühing Toletum (likvideerimisel),

lepinguline esindaja Kerli Kaasik

Kostja

(vastustaja)

OÜ

Dagenhart

(pankrotis)

pankrotihaldur Jüri Truuts,

lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Toomas Vaher ja Kaisa Margus

Menetluse liik

Kohtuistungil 29. septembril 2023

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. detsembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8743

osas, millega maakohus mõistis OÜ Taali Grupp ja Osaühingu Toletum

2-18-8743

2 (38)

(likvideerimisel) menetluskulud aktsiaseltsilt Saaremaa Laevakompanii (pankrotis)

koos viivisega välja ning rahuldas OÜ Taali Grupp taotluse menetluskulude katteks

antud tagatise väljamaksmiseks ja määras kanda hageja poolt 11. novembril 2019

menetluskulude katteks kohtu deposiiti tasutud 6660 eurot OÜ Taali Grupp

arveldusarvele. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta OÜ Taali Grupp ja

Osaühingu Toletum (likvideerimisel) maakohtus kantud menetluskulud (koos

viivisega) aktsiaseltsilt Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) välja mõistmata,

piirdudes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisega, ning OÜ Taali

Grupp taotlus hageja poolt menetluskulude katteks antud tagatise väljamaksmiseks

rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 30. detsembri 2022. a otsuse resolutsioon muus osas

muutmata, osaliselt muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Harju Maakohtu 30. detsembri 2022. a otsus on jõustunud osas, millega jäeti

tunnustamata aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) nõue OÜ

Dagenhart (pankrotis) pankrotimenetluses viivisenõudes 573 972,88 eurot.

5. Jätta

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

aktsiaseltsi

Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) kanda.

6. Määrata OÜ-le Taali Grupp aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis)

poolt hüvitamisele kuuluvate ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise

suurusena kindlaks 4038,30 eurot.

7. Määrata

Osaühingule

Toletum

(likvideerimisel)

aktsiaseltsi

Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) poolt hüvitamisele kuuluvate ringkonnakohtus kantud

menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 2071,44 eurot.

8. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

8.1. Jätta

aktsiaseltsi

Saaremaa

Laevakompanii

(pankrotis)

hagiavaldus

rahuldamata.

8.2. Jätta tunnustamata aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) nõue OÜ

Dagenhart (pankrotis) pankrotimenetluses põhinõudes 15 775 610 eurot ja

viivisenõudes 573 972,88 eurot.

8.3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus aktsiaseltsi Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) kanda.

8.4. Määrata OÜ-le Taali Grupp aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis)

poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suurusena kindlaks

21 069,90 eurot (maakohtus 17 031,60 eurot + ringkonnakohtus 4038,30 eurot).

8.5. Määrata Osaühingule Toletum (likvideerimisel) aktsiaseltsi Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude

rahalise suurusena kindlaks 5389,44 eurot (maakohtus 3318 eurot +

ringkonnakohtus 2071,44 eurot).

8.6. Jätta OÜ Taali Grupp taotlus maakohtus hageja poolt menetluskulude katteks

antud tagatise väljamaksmiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-18-8743

3 (38)

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) esitas Harju Maakohtule 6. juunil 2018

hagiavalduse OÜ Taali Grupp (kostja I), Osaühingu Toletum (likvideerimisel) (kostja II) ja

OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihalduri Jüri Truutsi (kostja III) vastu hageja nõude

tunnustamiseks OÜ Dagenhart (pankrotis) (võlgnik või Dagenhart) pankrotimenetluses

põhivõlgnevuse 15 775 610 euro ja viivisenõude 573 972,88 euro osas pankrotiseaduse

(PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Hageja palus mõista võlgnikult välja

viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja alates kohtuotsuse tegemisest tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 367 alusel kuni põhinõude, s.o 15 775 610 euro rahuldamiseni seaduses

sätestatud määras. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt esitasid 7. mail 2018 võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul hageja

nõudele summas 15 775 610 eurot vastuväited kostjad I–III, mille tulemusel jäi hageja nõue

tunnustamata.

1.2. Saksamaa äriühingud sõlmisid 12. juunil 2009 tšarterlepingud parvlaevade kasutusse

andmiseks alljärgnevalt:

• SAAREMAA FERRY Zweite Schifffahrts GmbH & Co KG sõlmis 12. juunil 2009 OÜ-

ga Reyna Trade (pankrotis, edaspidi Reyna) tšarterlepingu parvlaeva Fiskerstrand

BLRT AS Hull No. 65 of Fiskerstrandt Verft A/S kasutamiseks;

• SAAREMAA FERRY Erste Schifffahrts GmbH & Co. KG sõlmis 12. juunil 2009 OÜ-

ga Paxton Assets (edaspidi Paxton) tšarterlepingu parvlaeva Fiskerstrand BLRT AS

Hull No. 64 of Fiskerstrandt Verft A/S kasutamiseks;

• SAREMAA INVESTMENTS I LIMITED sõlmis 12. juunil 2009 Dagenhartiga

tšarterlepingu parvlaeva Fiskerstrand BLRT AS Hull No. 63 of Fiskerstrandt Verft A/S

kasutamiseks.

Eelnimetatud lepingud Saksamaa äriühingutega kehtivad kuni 2026. a oktoobrini. Reyna,

Paxtoni ja Dagenharti juhatuse liikmed on VL, RT ja OM. Kõnealuse kolme parvlaeva omanik

oli SAAREMAA FERRY Erste Beteiligungs GmbH & Co. KG, kelle osanik on M&V Laevad

OÜ. M&V Laevad OÜ ainuosanik on kostja I ja juhatuse liige on OM. Kostja I juhatuse liige

ja ainuosanik on OM.

1.3. Reyna, Paxton ja Dagenhart andsid omakorda parvlaevad 22. juulil 2009 sõlmitud

tšarterlepingu alusel hageja kasutusse 2026. a oktoobrini. Hageja teenis tulu sellega, et andis

parvlaevad tasu eest kasutusse enda tütarettevõtjale Väinamere Liinid OÜ-le (edaspidi ka

VML), kes osutas Eesti Vabariigiga sõlmitud avaliku teenindamise lepingu alusel veoteenust

tähtajaliselt kuni 2016. a oktoobrini.

1.4. Riik ei jätkanud VML-ga koostööd ajavahemikul 2016–2026. Riik ei sõlminud uut teenuse

osutamise lepingut ega pikendatud ka varasemat, sest OM avaldas hageja ärisaladuse. Esimesel

2-18-8743

4 (38)

2014. a-l korraldatud riigihankel osales vaid VML, kuid hange ebaõnnestus. Teisel riigihankel

osalesid lisaks VML-le ühispakkujatena ka AS Tallinna Sadam tütarettevõtjad Osaühing TS

Shipping ja TS Laevad OÜ, kes hanke võitsid.

1.5. Hageja ärisaladuse hulka kuulusid ärimudel, parvlaevade opereerimise ja prahtimisega

seotud kulu ja tulu ning tšarterlepingute tasud. See informatsioon ei olnud avalikkusele

kättesaadav ning hagejal oli selle informatsiooni saladuses hoidmise vastu äratuntav huvi. OM

avaldas MKM-ile ärisaladuse laevade omandistruktuuri, äriühingutevaheliste prahilepingute ja

terve ärimudeli kohta, millest lähtuvalt sai MKM teha detailseid arvutusi ja finantsprognoose.

OM avaldas konfidentsiaalset infot, sest ta oli huvitatud parvlaevade müügist riigile. Müüki ei

toimunud vaid seetõttu, et ta küsis parvlaevade eest liiga kõrget hinda.

1.6. Asjaolu, et OM avaldas MKM-ile hageja ärisaladuse, nähtub meedias 11. veebruaril 2014

avaldatud artiklist „Minister Parts kasutab eraärist saadud siseinfot“ ja Riigikogu

uurimiskomisjoni 22. märtsi 2016. a arutelu üleskirjutusest AS Tallinna Sadam võimalike

korruptsiooniriskide kohta. Meedias avaldatud artiklist nähtub, et majandus- ja

kommunikatsiooniminister J. Partsil oli konfidentsiaalne informatsioon praamiliikluse kulude

kohta. Artiklis osutati nimeliselt OMile. Uurimiskomisjoni arutelu üleskirjutusest nähtuvad U.

Palo ja J. Partsi kinnitused, et nad pidasid läbirääkimisi OMga, ning MKM-i asekantsleri M.

Saksa kinnitus läbirääkimiste kohta parvlaevade omanikega. Lisaks on eluliselt usutav, et

hageja ärisaladuse tegi MKM-ile teatavaks OM, sest tema oli huvitatud parvlaevade müügist

riigile.

1.7. MKM oli teadlik hageja ärisaladusest, mis seisnes detailses teabes selle kohta, kuidas ja

millistel tingimustel olid parvlaevad erinevate äriühingute vahel prahitud; kes on laevade

omanik; kuidas oli finantseeritud parvlaevaliiklusega seotud kulud; laevade soetamise

finantseerimisest Saksamaal asuva panga vahendite arvelt ning laevade soetusmaksumusest.

1.8. Avaldatud ärisaladuseks tuleb pidada: parvlaevade opereerimise ja prahtimisega seonduvat

kulu ja tulu, mille põhjal sai välja arvutada iga asjaosalise, sh hageja kasumi; Reyna, Paxtoni ja

Dagenharti poolt tšarterlepingute alusel SAAREMAA FERRY Zweite Schifffahrts GmbH &

Co KG-le ja SAREMAA INVESTMENTS I LIMITED-ile makstava tasu suurust; hageja poolt

Reynale, Paxtonile ja Dagenhartile makstava tasu suurust ning asjaolu, et laevade ostu

rahastajateks on Saksa pangad, raha jõuab operaatorilt laevaomanikeni läbi arvukate kasumlike

vahefirmade (Reyna, Paxtoni ja Dagenharti), mille omanikeks on OM, VL ja RT.

1.9. Reyna, Paxtoni ja Dagenharti juhatuse liikme OM õigusvastase tegevuse tulemusena on

hageja saanud kahju. Hagejale tekkis tema ärisaladuse avaldamise tõttu saamata jäänud tuluna

kahju 15 775 610 eurot, sest ta kaotas riigihanke ega saanud enda tütarettevõtja VML kaudu

veoteenust osutada. OM põhjustas hagejale kahju tahtlikult. MKM-ile infot edastades oli

ilmselge, et kui MKM-ile hageja tulu- ja kulubaas jm ärisaladus avaldada, siis on MKM-il

võimalik välja arvutada, kuidas tulevikus ise ja mis tingimustel parvlaevaliiklust ja sõitjate vedu

korraldada.

1.10. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kuna Reyna, Paxtoni ja Dagenharti juhatus

avaldas MKM-ile hageja ärisaladust, siis otsustas MKM viia läbi hankemenetluse ning andis

hankemenetluse raames informatsiooni riigi äriühingu tütarühingutele, kes selle tulemusena

hanke võitsid. Kui MKM-il ei oleks olnud põhjalikku informatsiooni kasumi, kahjumi jm

oluliste asjaolude kohta, mida juhatus avaldas, siis ei oleks olnud võimalik teha arvutusi ja

järeldusi selle kohta, kuidas ja mis tingimustel tuleks tulevikus avalikku liiniveoteenust osutada.

2-18-8743

5 (38)

Eesti riik ei oleks läbi MKM-i ühispakkujaid toetanud ja ainus võimalik pakkuja MKM-i

korraldatud hankel oleks olnud hageja.

1.11. Kuna Reyna, Paxton ja Dagenhart vastutavad kahju hüvitamise eest solidaarselt, siis on

hagejal õigus esitada nõue ühe solidaarvõlgniku vastu.

1.12. Kuna Dagenhart ei ole oma kohustusi hageja eest tähtaegselt täitnud ega asunud kahju

hüvitama, siis on hagejal õigus nõuda tekitatud kahjult ka viivist kuni kahju hüvitamiseni.

Hageja arvestab viivist seaduses sätestatud määras alates nõudeavalduse esitamisele järgnenud

päevast, s.o alates 23. detsembrist 2017. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks

muutunud viivis 573 972,88 eurot.

Kostjate vastuväited hagiavaldusele

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

2.1. Kostjad olid sarnastel seisukohtadel ja leidsid üheselt, et hagi tuleb jätta rahuldamata selle

tõendamatuse tõttu. Hageja ja Dagenhart on sõlminud ühe prahilepingu 22. juulil 2009, mille

alusel Dagenhart prahtis (rentis) hagejale parvlaeva „Muhumaa“ ning hageja maksis

Dagenhartile selle eest prahitasu (renditasu). Hageja ei esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks

hagi aluseks olevaid andmeid. Hageja ei saa nõuda kahju hüvitamist, sest täidetud ei ole kahju

hüvitamise nõude eeldused. Hageja väidab, et kahju tekitanud tegevuse pani toime füüsiline

isik, kes esindas parvlaeva omanikku, mitte Dagenharti. Dagenhart ei ole ega ole olnud

parvlaevade omanik. Kuna hageja tugineb vaid OM väidetavale info avaldamisele, siis on väär

hageja väide, et Dagenharti juhatus on avaldanud MKM-ile hageja väidetavat ärisaladust.

Lisaks jättis hageja mainimata, et Dagenhartil on kolm juhatuse liiget, kellel on ühine

esindusõigus. Ühise esindusõiguse tõttu ei saanud OM üksinda võlgnikku esindada ega tema

eest läbirääkimistesse asuda. Ühe juhatuse liikme tegevust ei saa omistada Dagenhartile.

2.2. Kohustust, mida Dagenhart väidetavalt rikkus, ei eksisteeri. OM väidetav tegevus ei ole

omistatav Dagenhartile. Hageja ei tõendanud, et tegemist on hageja ärisaladusega. Väide, nagu

oleks OM MKM-le andmeid avaldanud, on tõendamata.

2.3. Hageja väidetav kahju on tõendamata. Väidetava lepingu rikkumise ja kahju vahel puudub

põhjuslik seos.

2.4. Hageja põhinõudelt arvestatud viivisenõuet ei saa tunnustada, sest hagejal pole põhinõuet.

Lisaks ei ole hageja viivisenõuet võlgniku pankrotimenetluses esitanud. Hageja ei saa nõuda

viivist võlgniku pankroti väljakuulutamisele järgneva aja eest.

2.5. Hageja viivisenõue TsMS § 367 alusel tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole taotlenud

tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas mitte nõude tunnustamist, vaid viivise

väljamõistmist. Hageja taolise nõude välistab PankrS § 35 lg 1 p 6.

2.6. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ka põhjusel, et hageja nõue on aegunud.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt

kostja I kasuks välja menetluskulud 17 031,60 eurot. Kohus rahuldas kostja I taotluse

menetluskulude katteks antud tagatise väljamaksmiseks ja otsustas kanda hageja

11. novembril 2019 menetluskulude katteks kohtu deposiiti tasutud 6660 eurot kostja I

2-18-8743

6 (38)

arvelduskontole. Ülejäänud menetluskulud 10 371,60 eurot mõistis kohus hagejalt kostja I

kasuks välja ja märkis, et hagejal tuleb otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda kostjale I

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (10 371,60 eurot) seaduses ettenähtud ulatuses

viivist. Kohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud 3318 eurot ja märkis, et

hagejal tuleb otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda kostjale II hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt seaduses ettenähtud ulatuses viivist.

3.1. Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg 1 sätestas, et kui nõuete kaitsmise

koosolekul nõuet ei tunnustatud, otsustab nõude tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus.

Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse

tunnustamata. Kohus tuvastas, et Harju Maakohus kuulutas 22. detsembri 2017. a määrusega

välja Dagenharti pankroti. Hageja esitas pankrotihaldurile 16. jaanuaril 2018 nõudeavalduse

nõude 15 775 610 euro tunnustamiseks. Dagenharti 7. mai 2018 nõuete kaitsmise koosolekul

esitasid kostjad I ja II ning võlgnik vastuväited hageja nõudeavaldusele. Hageja nõue jäi

tunnustamata.

3.2. Kohus tuvastas, et hageja ja Dagenhart sõlmisid 22. juulil 2009 prahilepingu, mille alusel

Dagenhart prahtis (rentis) hagejale parvlaeva „Muhumaa“ ning hageja maksis Dagenhartile

selle eest prahitasu (renditasu). Kohus luges sellega tuvastatuks, et hageja nõude aluseks on

lepinguline suhe.

3.3. Hageja kahju nõue on aegunud. Kuna kohus kvalifitseeris hageja nõude lepingulise

kahjunõudena, kohaldus nõude aegumisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1

kohaselt aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema alates

ajahetkest, mil hagejal oli õigus nõuda kahju hüvitamist. Hageja nõue hakkas aeguma alates

ajalehe Postimees 11. veebruari 2014. a artikli avaldamisest. Hageja kinnitas hagiavalduse p-s

1.5, et meedia vahendusel sai teatavaks, et MKM oli saanud lepingutega seonduvalt

konfidentsiaalset informatsiooni. Ainus meediaallikas, millele hageja hagiavalduses viitas, oli

ajalehe Postimees artikkel „Minister Parts kasutab eraärist saadud siseinfot“. Lisaks avaldas

kõnealuse artikli 14. veebruaril 2014 ajaleht Meie Maa. Ei ole eluliselt usutav, et hageja ei

lugenud tema äritegevust puudutavat artiklit, mis avaldati nii üleriigilise levikuga ajalehes kui

ka selle maakonna ajalehes, millega hageja ise kõige rohkem seotud on. Hageja sai kindlasti

artikli ilmumisest ja sisust vähemalt mõne päeva jooksul teada. Hageja nõue on aegunud, kuna

ajalehes Postimees 11. veebruaril 2014 avaldatud artiklist on möödunud enam kui kolm aastat.

Kõige hiljem võis hageja kahjunõude aegumistähtaeg hakata kulgema alates 13. oktoobrist

2014, kui avalikustati riigihanke tulemused. VML kaotas riigihanke ja selleks ajaks oli hagi

aluseks oleva väidetava kahju tekkimine kindel. Hageja tunnistas, et sai riigihanke tulemustest

kohe teada, s.o 13. oktoobril 2014. Kuna hageja kahjunõude kolmeaastane aegumistähtaeg

hakkas kulgema hiljemalt 13. oktoobril 2014, aegus nõue 13. oktoobril 2017. Selleks hetkeks

ei olnud hageja Dagenharti pankrotimenetluses nõudeavaldust esitanud. Hageja esitas

nõudeavalduse 16. jaanuaril 2018.

3.4. Kohus analüüsis siiski ka hageja kahjunõude eelduseks olevaid asjaolusid. Kohus nõustus

kostjatega, et hageja ei toonud esile ühtki 22. juuli 2009. a prahilepingus sätestatud kohustust,

mida Dagenhart väidetavalt rikkus.

Hageja väitis, et Dagenharti juhatuse üks liige OM avaldas MKM-le 2011. a-l parvlaevade ostu-

ja müügiläbirääkimistel hageja ärisaladuse. Dagenharti äriregistri väljavõte tõendab, et

Dagenharti juhatusse kuulus kolm liiget, s.o OM, RT ja VL, kellel oli ühine esindusõigus. Kui

äriühingu juhatuse esindusõigus on piiratud ühise esindusõigusega, siis ei saa juhatuse iga

liikme tegevust lugeda äriühingu enda tegevuseks.

2-18-8743

7 (38)

OMi tegevus võiks olla omistatav Dagenhartile juhul, kui OM oleks tegutsenud Dagenharti

nimel. Puudusid tõendid selle kohta, et OM pidas läbirääkimisi Dagenharti nimel. Hageja

hoopis ise kinnitas, et OM pidas riigiga läbirääkimisi parvlaevade omaniku esindajana, mitte

Dagenharti juhatuse liikmena. Parvlaevade omanikud olid Saksamaa äriühingud. Kohtule

esitatud 29. oktoobri 2014. a OM läbirääkimiste ettepanek kinnitas, et OM tegi MKM-le

ettepaneku alustada läbirääkimisi parvlaevade omaniku esindajana. Samuti kinnitas J. Parts

22. märtsi 2016. a uurimiskomisjoni protokollis, et need laevad ei kuulu VLle, omanikke

esindas OM. Kuna OM pidas läbirääkimisi parvlaevade omanike esindajana ja täitis seadusest

tulenevat kohustust esitada potentsiaalsele lepingupartnerile enne lepingu sõlmimist kogu

asjakohane info, ei saa sellist tegevust OMle ette heita.

3.5. Hagi aluseks olev teave ei ole käsitatav hageja ärisaladusena. Hageja väited kostja

võimalikust kõlvatust konkurentsist varasema konkurentsiseaduse (KonkS) ja hetkel kehtiva

ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse (EKTÄKS) sätete mõistes on

tõendamata. Hagi aluseks on valdavalt andmed, mis ei seostunud prahilepinguga, st ei

tulenenud prahilepingust ega selle lisast. Hageja ei tõendanud, et hagiavalduse p-s 2.14

nimetatud andmed, mille avaldamist hageja OMle ette heidab, vastavad EKTÄKS § 5 lg-s 2

sätestatud ärisaladuse tingimustele, sh et hageja omas nende andmete üle seaduslikku kontrolli,

s.o et tegemist oli hageja ärisaladusega. Samuti ei tõendanud hageja õigustatud huvi, et neid

andmeid ei avalikustataks. Hagi aluseks olevad andmed ei olnud hageja ärisaladus põhjusel, et

valdavalt olid andmed avalikult kättesaadavad, sh oli võimalik andmetest järeldada kasumid ja

makstavad prahitasud. Riigil oli võimalik teha järeldusi, kas riigil oleks soodsam parvlaevu ise

omada ja opereerida info põhjal, mille riik sai VML-i pakkumusest ja VML-iga sõlmitud

lepingu alusel. Riigihankel osalemisega oli hageja kontrolli all oleval VML-il kohustus esitada

aruandeid MKM-ile. Aruandes esitatu põhjal oli võimalik parvlaevade opereerimisega

seonduvate kulu- ja tuluandmete suurusjärk välja arvutada. Lisaks oli Saaremaa ja Hiiumaa

liine opereerivate parvlaevade omamise prioriteet (vs eraettevõtjate toetamine) kajastatud juba

2006–2013 transpordi arengukavas. Prahilepingutega seonduvat arutati ka teistes

kohtumenetlustes. Seda, et VML avaldas 2014. a pakkumuse raames MKM-ile parvlaevade

opereerimisega seonduvad detailsed kulu- ja tuluandmed, kinnitas hageja ise haldusasja nr 3-

17-1947 menetluses, kus hageja esitas samasisulise kahjunõude ka MKM-i vastu.

3.6. Tundlike

andmete

kaitseks

pidanuks

hageja

sõlmima

Dagenhartiga

konfidentsiaalsuskokkuleppe. Puudub kirjalik kokkulepe hageja ärisaladuse strateegia kohta,

mis sätestaks ärisaladuse mõiste, selle kasutamise ja kaitsemeetmed. EKTÄKS § 5 lg 2 p 3 järgi

on ärisaladuse kaitse üheks eelduseks see, et ärisaladuse üle kontrolli omav isik oleks ise võtnud

meetmeid selle salajas hoidmiseks. Kohus ei tuvastanud ärisaladuse kaitsemeetmeid hageja ja

Dagenharti sõlmitud prahilepingus ega selle lisas. Kaitsemeetmete rakendamata jätmise korral

ei ole teave käsitatav ärisaladusena.

3.7. Isegi kui MKM sai ostu-müügiläbirääkimistel konfidentsiaalset infot, sai see olla üksnes

parvlaevade omaniku mitte hageja ärisaladus. Oma ärisaladust võis parvlaevade omanik

kasutada ükskõik mis viisil.

3.8. Lisaks ei esitanud hageja ühtki tõendit selle kohta, et OM rikkus seadusest tulenevat

ärisaladuse kaitsmise kohustust. Hageja väide, et läbirääkimistel anti MKM-ile üle kaust kirjaga

„konfidentsiaalne“, on paljasõnaline ja tõendamata. Isegi kui mingi kaust üle anti, siis oli

tõendamata selle sisu. MKM kinnitas tsiviilasjas nr 2-18-8741 kohtule, et ainus dokument, mille

OM MKM-ile esitas või kättesaadavaks tegi, oli 29. oktoobril 2014 parvlaevade omaniku nimel

saadetud kiri läbirääkimiste alustamiseks. 29. oktoobri 2014. a läbirääkimiste ettepanekust ei

nähtu, et OM oleks hagi aluseks olevaid andmeid MKM-ile avaldanud.

2-18-8743

8 (38)

3.9. Hagi aluseks on väide, et OM avalikustas hageja ärisaladuse MKM-ile parvlaevade ostu-

müügiläbirääkimistel, kus OM osales parvlaevade omaniku esindajana. Kohus tuvastas, et

MKM ja parvlaevade omanik sõlmisid ostu-müügiläbirääkimiste pidamiseks 3. novembril 2011

konfidentsiaalsuskokkuleppe.

Parvlaevade

omaniku

nimel

allkirjastasid

konfidentsiaalsuskokkuleppe CS ja MK. Seega OM ei olnud seotud 3. novembri 2011. a

konfidentsiaalsuskokkuleppega ja ei saanud avalikustada väidetavat ärisaladust.

3.10. VL selgitused Riigikogu uurimiskomisjonis kinnitasid, et VL pidas hageja või VML-i

kaudu MKM-iga paralleelseid läbirääkimisi. Seega võis VL ise läbirääkimistel MKM-ile

parvlaevaäri puudutavat infot avaldada. BNS-i äriuudiste 11. septembri 2013. a artiklis selgitas

VL, et MKM-ile oli hästi teada ka tehingute struktuur ja eesmärk. Ka Postimehe 2014. a artiklis

kinnitas VL avalikult, et parvlaevade prahtimisega seotud tulud ja kulud pidid riigile olema

teada 2006. a-st sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimisest.

3.11. Dagenhart ei ole lepingut rikkunud, sest rikutud kohustust ei eksisteerinud. Kuna

Dagenhart ei vastuta lepingu rikkumise eest, siis puudus vajadus hinnata, kas või millises

ulatuses kahju oli tõendatud, kas rikutud lepinguline kohustus pidi hagejat kahju eest kaitsma

ning kas kahju oli ettenähtav. Kohus pidas siiski hagis toodud asjaolusid arvestades

põhjendatuks hinnata, kas täidetud olid kahju hüvitamise muud eeldused.

3.12. Kohus tõi põhjusliku seose puudumise osas esile järgmise. Hageja väide, et kui OM ei

oleks avaldanud MKM-ile hageja ärisaladust, ei oleks riik otsustanud, et riigihankel peab

osalema ka teisi pakkujaid, ning et ainus pakkuja oleks olnud VML, on tõendamata. Lisaks on

hageja ise kohtumenetluse väliselt tunnistanud, et väidetav kahju tekkis hagejale teistel

asjaoludel kui on hagiavalduse aluseks. Täiendavalt ei võitnud VML riigihanget, kuna VML ei

esitanud tingimustele vastavat pakkumust. Seega oli parvlaevateenuse osutamise võimalusest

ilmajäämine hageja enda (ja VML-i) tegevuse tagajärg.

3.13. Hageja väidetav kahju on tõendamata. Hageja ei tõendanud saamata jäänud tulu ja selle

suurust. Hageja tugines enda koostatud Exceli tabelile, mis ei ole tõend, vaid hageja

paljasõnaline väide. Hageja tugines VML-i 2014. a riigihankel esitatud pakkumusele, mis saaks

tõendada üksnes seda, millises summas tulust lähtus VML pakkumuse esitamisel, mitte aga

seda, et sellise tulu teenimine oli ka tõenäoline, sh et VML oleks sellise pakkumusega riigihanke

võitnud. Samuti puudusid tõendid tulu teenimiseks vajalike kulude piisavuse kohta. Kostja

esitatud majandusaasta aruanded kinnitasid, et hageja ja VML-i tegevus oli varasemal perioodil

kahjumlik. Järelikult on hageja väited saamata jäänud tulust ka ebausutavad.

3.14. Hageja ei tõendanud, et rikutud kohustuse eesmärk oli hoida ära hagi aluseks olev kahju.

Hageja ja Dagenharti suhtes kehtinud kohustuse eesmärk ei saanud olla hoida ära kahju, mis

oleks hagejale tekkinud kolmanda isiku kaudu, praegusel juhul seeläbi, et VML kaotas

riigihankel. Kohustus, mis Dagenhartil oli hageja ees, sai hõlmata üksnes otseselt ja

eraldiseisvalt hagejale tekkivat kahju. Dagenhartile ei pidanud prahilepingu sõlmimisel olema

ettenähtav, et väidetava rikkumise tagajärjel võib tekkida hagi aluseks olev kahju. 2009. a-l, mil

sõlmiti prahileping, ei olnud teada, kuidas riik otsustab perioodil 2016–2026 parvlaevateenust

korraldada. Järelikult ei saanud Dagenhart pidada võimalikuks, et hagi aluseks olevate andmete

väidetav avaldamine toob aastaid hiljem kaasa selle, et VML kaotab riigihankel. Samuti ei

saanud Dagenhart pidada võimalikuks, et sellisel põhjusel riigihanke kaotamine üldse võimalik

on, kuna see eeldanuks, et MKM rikub seadust, abistades riigihankel ühte pakkujat.

3.15. Dagenhartil puudus seos hagi asjaoludega ning kohustust, mida ta väidetavalt rikkus, ei

eksisteerinud. Hageja ei toonud esile ühtki prahilepingus sätestatud kohustust, mida Dagenhart

2-18-8743

9 (38)

oleks väidetavalt rikkunud. Dagenhart ei osalenud läbirääkimistel MKM-iga, vaid läbirääkimisi

peeti parvlaevade omaniku nimel. Parvlaevade omanik täitis oma seadusest tulenevat kohustust

esitada potentsiaalsele lepingupartnerile enne lepingu sõlmimist kogu asjakohane info.

3.16. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ning määras kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise sisuliselt

lahendada, palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Hageja palub jätta

tema menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses esitas hageja taotlused

kuulata tunnistajana üle VL; kohustada Eesti Rahvusringhäälingult esitama kohtule 22.

jaanuaril 2014 eetris olnud telesaate „Foorum“ salvestus kohtule sobivas failivormingus ja

sobival andmekandjal ning võtta see siinse tsiviilasja materjalide juurde; kohustada MKM-i

esitama kohtule seoses parvlaevade MS Hiiumaa, MS Muhumaa, MS Saaremaa prahtimis-

ja/või ostu-müügiläbirääkimiste ning nende raames MKM-ile üle antud või mistahes vormis

kättesaadavaks tehtud kõik materjalid kogu komplektsuses (sh, kuid mitte ainult e-kirjad,

kohtumiste protokollid, lepingute projektid, lepingud, kokkulepped, tabelid, aruanded,

hinnangud jne), sh konfidentsiaalsed materjalid, mh need, millele on MKM-i minister J. Parts

viidanud, samuti konfidentsiaalsed materjalid, millele viitas MKM-i kantsler M. Priske AS-i

Tallinna Sadam 21. jaanuari 2014. a nõukogu protokollis.

4.1. Hageja väitel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse (prahileping, EKTÄKS § 5

lg 2 p-d 1–3, võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 2, VÕS § 115, VÕS § 127 lg-d 2–4, TsÜS § 146

lg-d 1 ja 4, TsÜS § 147, TsÜS § 150 lg 1 ja KonkS § 50 lg-d 1 ja 2) ja menetlusõiguse (TsMS

§ 232 lg 1, § 436 lg-d 1 ja 2, § 442 lg 8 ja TsMS § 238 lg 5) norme. Kohus jättis hageja

seisukohad ja vastuväited olulises ulatuses käsitlemata ning tõendid hindamata. Samuti tuvastas

kohus asjaolud ebaõigesti, rikkudes seeläbi menetlusnorme, mis põhjustas materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise ning osade normide ebaõigesti kohaldamata jätmise. Otsus on olulises

ulatuses põhjendamata. Otsuses sisalduvad järeldused ei ole jälgitavad ega põhine asjas esitatud

tõenditel. Kohati on otsus ka vastuoluline.

4.2. Hageja nõuded ei ole aegunud. Hageja nõue ei hakanud aeguma 13. oktoobril 2014.

Viidatud kuupäeval ei selgunud kahju lõplik tekkimine ega kahju tekitaja. Lisaks ei saanud

hageja kahju tekitanud isikust teada meedia vahendusel 2014. a veebruaris. Meedias avaldati

spekulatsioon. Kohus ei põhjendanud, miks võib üksnes ajaleheartiklis märgitut ilma Riigikogu

uurimiskomisjoni ja AS-i Tallinna Sadam nõukogu protokollideta pidada aluseks esitada

piisava edulootusega hagi. Hageja nõue sai hakata aeguma alles 2016. a juunis, mil avalikustati

Riigikogu uurimiskomisjoni raport koos kõikide üle kuulatud isikute ütluste protokollidega

ning mil hagejani jõudsid AS-i Tallinna Sadam nõukogu koosoleku protokollid. Hageja esitas

Dagenhartile nõudekirja 22. detsembril 2017, andes kahju hüvitamiseks tähtaja kuni

30. detsember 2017, mille järel esitas hageja 16. jaanuaril 2018 nõudeavalduse Dagenharti

pankrotihaldurile.

4.3. Kohus tuvastas, et hageja ja Dagenharti õigussuhe tuleneb 22. juuli 2009. a prahilepingust,

mistõttu oli oluline, milles hageja ja Dagenhart prahilepingus kokku leppisid. Samas ei kogunud

kohus asja materjalide juurde lepingu tervikteksti. Lisaks ei selgitanud kohus hagejale, et

lepingu esitamine kohtule oli vajalik ning vaidluse lahendamise seisukohast määrava

tähtsusega. Seega analüüsis kohus hageja ja Dagenharti kohustuste täitmist lepingu kontekstis,

2-18-8743

10 (38)

mida tervikuna kohtuasja materjalide hulgas ei ole. Selleks, et teha järeldusi lepinguliste

kohustuste puudumise kohta, pidanuks kohus analüüsima lepingut tervikuna. Otsuse tegemisel

sellisele tõendile tuginemine, mida ei ole asjas korrektselt kogutud, on menetlusõiguse oluline

rikkumine, mis toob kaasa otsuse tühistamise.

4.4. Prahileping oli sõlmitud tähtajaga kuni 2026, st koostöö lepiti kokku pikaajaliselt. Ka

hageja ja VML sõlmisid prahilepingu kuni 2026. a-ni. Seega võtsid kõik pooled pikaajalised

kohustused, mis mh eeldasid riigiga sõlmitud lepingu lõppemise järgselt uue lepingu sõlmimist

ja tulu teenimise võimaluse jätkumist. Selleks pidi Dagenhart hoidma hageja ärisaladust.

4.5. Hageja selgitas korduvalt oma ärimudelit ja finantsskeemi, mis ei olnud avalik. Üks

süsteemi tegelik kasusaaja oli OM, kes oli detailideni kursis hageja äriplaani ja -saladusega.

OM oli üks siinses kohtuasjas kirjeldatud süsteemi väljamõtlejatest ja elluviijatest.

4.6. Kohus ei analüüsinud otsuse p 22 viimase alapunkti kohaselt mitte Dagenharti tegevuse ja

hagejale tekkinud kahju, vaid Paxtoni tegevuse ja hageja kahju vahelist seost. Hageja eeldab,

et Paxtoni näol viitas kohus Paxton Assets OÜ-le (pankrotis), kes ei ole siinse kohtuasja pool.

Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et juhul, kui juriidilise isiku organi liikme tegevus

juriidilise isiku esindamisel on piiratud ühise esindusõigusega, ei saa juriidilise isiku juhatuse

iga liikme tegevust lugeda juriidilise isiku enda tegevuseks. Dagenharti juhatuse liikmete ühine

esindusõigus ei välista OM poolt andmete avaldamise lugemist Dagenharti käitumiseks. Lisaks

eksis kohus ühise esindusõiguse sisustamisel. Etteheide ei seisne mitte tehingu tegemises, vaid

ärisaladuse avaldamises. Oleks mõeldamatu, et juriidilise isiku nimel ärisaladuse avaldamise

jaatamiseks peaksid kõik kolm juhatuse liiget üheaegselt rääkima ja saladust avaldama. Ka

Riigikohus on selgitanud, et ühine esindusõigus ei ole absoluutne ega tähenda, et üks juhatuse

liige ei saaks ilma teise juhatuse liikmeta või tema nõusolekuta tegutseda. OM tegevus tuleb

omistada Dagenhartile. Kohtu vastupidised järeldused on ebaõiged. Lisaks on väliselt selge ja

äratuntava seose kaudu tuvastatav, et OM tegutses Dagenharti juhatuse liikmena. Ebaõige on

kohtu seisukoht, et määrava tähtsusega oli see, kellena OM end hageja ärisaladust avaldades

esitles. Isegi kui OM esitles end praamide omanikuna, oli ta samal ajal ka Dagenharti juhatuse

liige, kellel oli hageja ärisaladust puudutava informatsiooni ja selle avaldamisega äratuntav ja

tihe seos. Avaldades hageja ärisaladuse, rikkus OM hoolsuskohustust Dagenharti ees. Ebaõige

on ka otsusest järelduv seisukoht, justkui juhatuse liikme tegevuse omistamine oleks võimalik

üksnes juhul, kui juriidiline isik saaks tegevusest kasu, tegevus peaks olema täielikult juriidilise

isiku huvides ja selleks ei tohi olla rikutud hoolsuskohustust.

4.7. Ei saa olla vaidlust, et OM ametisuhe Dagenhartiga oli oluline ning võimaldas tal teada

prahilepingute sisu, hageja ärimudelit ning suursaarte ja mandri vahelise praamiliikluse

opereerimise finantsmudelit. OM pidi käituma selliselt, et Dagenhartile usaldatud teiste isikute

ärisaladus ei saaks avalikuks. Samuti on ebaõige kohtu seisukoht, et hageja ei toonud esile

asjaolusid ega tõendeid, millest saaks tuvastada OM tegevuse Dagenharti esindajana. Hageja

tõi esile ja tõendas mh järgmised asjaolud: OM on äriühingute, millele kuulusid praamid,

ainuosanik ja lõplik kasusaaja; OM asus juba 2011. a-l suhtlusesse MKM-ga; andmeid on

käsitatud konfidentsiaalsena; OM oli Dagenharti juhatuse liige; OM avaldas MKM-le

konfidentsiaalset teavet ajal, mil oli Dagenharti juhatuse liige; Dagenhart oli lepingulises suhtes

hagejaga; hageja oli Dagenharti osanik ning Dagenharti osanik on OÜ Taali Grupp, mille

ainuosanik ja juhatuse liige on OM.

4.8. Kohus asus ebaõigele seisukohale, justkui ei oleks hagi aluseks olev teave hageja

ärisaladus. Kohus järgis üksnes kostjate valikulisi põhjendusi, jättes tähelepanuta hageja

2-18-8743

11 (38)

seisukohad ja tõendid. Lisaks jättis kohus vastuoluliselt hageja taotlused tõendite kogumiseks

ja tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata, kuid heitis otsuses hagejale ette väidete tõendamata

jätmist. Kohus märkis ebaõigesti, et hageja ei tõendanud oma õigustatud huvi, et neid andmeid

ei avalikustataks. Kohus ei mõistnud andmete iseloomu ega ka seda, et andmed ei olnud

avalikud. Hagejal oli ilmselgelt huvi koostöös VML-ga jätkata suursaarte ja mandri vahelise

praamiliikluse operaatorina ning teenida tulu 15 775 610 eurot. Kohus ei käsitlenud otsuses

asjaolu, et nii OM kui ka MKM käsitasid andmeid konfidentsiaalsena. Kohus viitas otsuses

korduvalt 3. novembri 2011. a konfidentsiaalsuskokkuleppele, kuid ei hinnanud seda andmete

kvalifitseerimisel hageja ärisaladuseks.

4.9. Asjas esitatud tõenditega seostamata on kohtu seisukoht, et riigil oli võimalik teha järeldusi

selle kohta, kas riigil oleks soodsam parvlaevu ise omada ja neid opereerida või mitte, avalikult

kättesaadava informatsiooni põhjal. Kohus ei arvestanud hageja vastuväidete ja selgitustega.

Kohus ei ole otsuses selgitanud, millised andmed ja kuidas olid avalikud ning kuidas riik nende

avalike andmete alusel sai teha arvutusi, kui riigi ja MKM-i esindaja on ise sõnaselgelt öelnud,

et andmed on konfidentsiaalsed ning neid, sh prahitasusid puudutavaid andmeid ei saa avaldada.

Samuti ei olnud riigi esindajad varasemalt kunagi aktiivselt sõna võtnud ega teinud avaldusi

seoses praamiliinide seniste operaatorite väidetavalt ülikõrgete prahitasudega. Samuti ei ole

riigi esindajad varasemalt kusagil selgitanud, et riigile kuuluv äriühing peab tegema senistele

operaatoritele konkureeriva pakkumise. Järelikult ei olnud riigil varem andmeid, mille alusel

teha arvutusi ning selgitada välja VML-i ja hageja ärimudeli kasumlikkus. Riik sai

tasuvusanalüüsi tegemiseks vajalikud andmed OMilt.

4.10. Arusaamatu on otsuses märgitu, et riik tegi pingutusi, et hankel oleks osalenud lisaks

VML-le mõni muu isik. Riik ei saanud eriti midagi teha. Asjas esitatud tõendite kohaselt pidi

riik AS-i Tallinna Sadamat sundima hankel osalema, kuigi AS Tallinna Sadam ei olnud

praamihankest huvitatud ega võtnud esialgu vedu. Praamihange ei ole tavaline hange, kus

pakkujaid saab olla palju. Praamihange on tulenevalt konkreetsest liinist ja selle parameetritest

väga spetsiifiline ning praamide omamine ja opereerimine on äärmiselt kallis. Samuti ei ole

võimalik turult saada kiiresti praame ega tööjõudu. Uute praamide tellimine on aja- ja

finantsressursi mahukas.

4.11. Kohtu seisukoht, et teised tsiviilasjad, mis tekkisid ärisaladuse avaldamise järgselt,

välistavad hageja nõude, on ebaõige ja ei võta arvesse sündmuste ajalist järgnevust. Samuti ei

ole maakohus otsuses selgitanud, kuidas ja milliste tõendite alusel on kohus asunud seisukohale,

et riik sai andmeid VML-i pakkumisest ja VML-ga sõlmitud lepingust. Jääb arusaamatuks,

millist lepingut kohus silmas pidas ning kust tulid andmed, mis oleks võimaldanud teha

järeldusi, et riigil on soodsam omandada praamid ja neid ise opereerida. 2006–2013 transpordi

arengukavast ei tulene asjaolusid, millele kohus otsuses viitas. Samuti on vastav seisukoht

vastuolus MKM-i esindajate, sh U. Palo, J. Partsi, M. Priske ning M. Saksa avaldustega.

4.12. Olukorras, kus kohus viitas otsuses, et andmed on avalikud, kuid sellegipoolest oli

sõlmitud konfidentsiaalsusleping, on otsus vastuoluline. Otsusest ei nähtu, miks peaks OM

avalikku ning lihtsasti kättesaadavat infot käsitama konfidentsiaalsena ning miks oleks ka

tolleaegne minister J. Parts pidanud rääkima konfidentsiaalsest informatsioonist ning teatama,

et ta ei saa neid numbreid öelda.

4.13. Ebaõige on ka kohtu järeldus, et hageja ja Dagenharti prahilepingul ei ole suursaarte ja

mandri vahelise praamiliikluse opereerimise äriplaanis olulist osa. Sellest, kui palju soovisid

Saksa pangad saada raha praamide soetamise finantseerimisest ning kui palju soovis praamide

omanik ja nende tegelikuks kasusaajaks olev OM saada tulu, sõltus, millistel tingimustel pidi

2-18-8743

12 (38)

Dagenhart sõlmima prahilepingu hagejaga. Sellest omakorda sõltus hageja ja VML vaheline

prahileping ning VML-i poolt riigilt küsitav tasu praamiliinide opereerimise eest.

4.14. Ebaõige ja eluliselt ebausutav on kohtu seisukoht, et OM ei ole ärimudelist ega hagi

aluseks olevatest asjaoludest teadlik. Samuti on ebaõige, et hageja ei ole eelneva kohta

asjaolusid ega tõendeid esitanud. OM oli detailideni teadlik hagi aluseks olevatest asjaoludest,

sh hageja ärisaladusest – vastasel juhul poleks OM saanud ka läbirääkimisi pidada ega andmeid,

mida MKM ja selle esindajad on käsitanud konfidentsiaalsena, riigile üle anda. OM oli

Dagenharti juhatuse liige. Samuti kuulusid talle äriühingud, mis omasid praame, mis

opereerisid suursaarte ja mandri vahel. Seejuures olid praamid omandatud Saksa pankade

finantseeringuga ning laenulepinguid tuli täita hagejalt tuleneva rahavooga. OMil pidi olema

teadmine ja kindlus, et ärimudel toimib ja hagejalt (ja riigilt) pärinevatest rahadest saab

praamide omandamine finantseeritud ja ka teatav kasum teenitud. Järelikult oli OM detailideni

kursis sellega, palju maksis hageja nn vahefirmadele (kelleks oli ka Dagenhart) ja

laevaomanikele, et hagejal oleks võimalik suursaarte ja mandri vahelist praamiliiklust

korraldada. Avalikud andmed olid need, palju VML sai raha riigilt, kuid see, miks just selline

summa ning kuhu ja kui palju täpselt edasi liikus, ei olnud avalikkusele teada ega kergesti

tuvastatav. Küll aga oli see täpselt teada OMile.

4.15. Arusaamatuks jääb, millisele VML-i pakkumisele tuginevalt pidi riik kohtu hinnangul

teadma hageja ärimudelit ja -saladust. Ühegi enne 15. septembrit 2014 esitatud VML-i

pakkumise alusel ei olnud võimalik välja arvutada hageja ärisaladuseks olevaid täpseid

andmeid. Asjaolu, et OM ja Dagenhart olid ärisaladust avaldanud juba enne 15. septembrit

2014, nähtub nii J. Partsi kui ka teiste MKM-i esindajate avaldustest, sh AS-i Tallinna Sadam

nõukogu 21. jaanuari 2014. a protokollist, kus MKM-i esindaja M. Priske selgitas seniste

operaatorite ärimudelit ning tõi välja, et ainuüksi prahitasuna on riik esimese kuue aastaga

maksnud kinni kuni kolmandiku praamide soetushinnast.

4.16. Hageja ei sõlminud Dagenhartiga kokkulepet saladuse hoidmise kohustuse kohta, sest

pooltel olid pikaaegsed usalduslikud suhted. Hageja ei pidanud võimalikuks, et OM ja

Dagenhart võiks asuda kahjustama senist mõlemale kasulikku koostööd ja ärimudelit. Kirjaliku

kokkuleppe sõlmimine ei olnud vajalik, kuna pooled said aru, et tegemist on konfidentsiaalse

infoga. Pooled hoidsid andmeid konfidentsiaalsena, kuni OM need avaldas. Lisaks, ärisaladuse

avaldamisest hoidumise kohustuse rikkumise jaatamiseks ei peagi olema sõlmitud

konfidentsiaalsuskokkulepet.

4.17. Ebaõige on ka kohtu järeldus, et ärisaladuse avaldamine oli välistatud, kuna puudub

kirjalik kokkulepe hageja ärisaladuse strateegia kohta, mis sätestaks ärisaladuse mõiste, selle

kasutamise ja kaitsemeetmed, ning hageja ei ole andmeid kaitsnud. Riigikohus on pidanud

ärisaladuse avaldamise etteheidet võimalikuks ka hoolimata konkreetse kirjaliku kokkuleppe

puudumisest. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et ärisaladuse avaldamine võib olla vastuolus

võlasuhtest tuleneva teise poole õiguste ja huvide arvestamise kohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes,

kui tegemist oli saladuses hoidmist vajava ning kaubanduslikku väärtust omava teabega ning

hagejal oli õigustatud huvi, et seda teavet ei avalikustata. Hageja ja Dagenhart olid parvlaeva

liikluse opereerimisel keskse tähtsusega juriidilised isikud, kelle seaduslikud esindajad said aru

andmete kaubanduslikust väärtusest ja sellest, et andmete avalikuks tulemisel on negatiivsed

tagajärjed.

4.18. OMi 29. oktoobri 2014. a ettepanek läbirääkimiste pidamiseks ei kinnita, et OM ei ole

hageja ärisaladuseks olevaid andmeid riigile avaldanud. OM oli juba oluliselt varem enne 29.

oktoobri 2014. a e-kirja avaldanud MKM-le konfidentsiaalseid andmeid. 29. oktoobri 2014. a

2-18-8743

13 (38)

kiri tähistas juba teist läbirääkimiste ringi ning oli eelduslikult saadetud lootuses, et riik ostaks

OMile kuuluvalt äriühingult praamid ära, et OÜ TS Shipping ja OÜ TS Laevad saaksid nendega

hageja ja VML-i asemel opereerida. Nimelt ajaks, mil OM saatis 29. oktoobri 2014. a kirja, oli

nn praamihanke võitjaks 13. oktoobril 2014 kuulutatud AS-i Tallinna Sadam tütarühingud OÜ

TS Laevad ning OÜ TS Shipping. Samas asjaolu, et hange üldse korraldati ning AS Tallinn

Sadam või selle tütarühingud sellel osalesid, tulenes sellest, et OM avaldas võlgniku seadusliku

esindajana 2011. a-l või 2012. a-l MKM-le konfidentsiaalset teavet, mille alusel tegi MKM

analüüsid.

4.19. Ebaõige on ka otsuses märgitu, et OMle ja Dagenhartile ei saa teha etteheited, kuna

3. novembri 2011. a konfidentsiaalsuskokkuleppe kohaselt pidi MKM hoidma informatsiooni

konfidentsiaalsena ega tohtinud kasutada seda muudel eesmärkidel. Olukorras, kus MKM-ga

sõlmitud konfidentsiaalsuskokkuleppes on sätestatud, et riik ei tohi kasutada infot muul

eesmärgil, kui üksnes OMilt praamide omandamiseks, kuid sellegipoolest on riik jätnud

praamid omandamata ja kasutanud infot muul eesmärgil (selleks, et analüüsida andmeid, mille

alusel teha otsus hanke kasuks ja lõpetada senine mudel), on hagejal nõue Dagenharti vastu.

4.20. Ebaõige on otsuses märgitu, justkui VL avaldas 11. septembril 2013, et VML avaldas

andmed MKM-le. Kohtu viidatud artiklist ei tulene, et VML oleks andmeid avaldanud. Isegi

kui MKM-le olid teada praamide omanik ja tehingute struktuur, ei tulene kohtu viidatud

artiklist, et MKM-le oli teada finantsmudel, sh prahitasude suurus. Ka 18. juuni 2014. a artiklist

ei tulene kohtu märgitud asjaolusid, justkui parvlaevade prahtimisega seonduvad tulud ja kulud

pidid olema riigile teada alates 2006. a-l sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimisest.

VL ei räägi midagi mh prahitasudest. 18. juuniks 2014 olid OM ja Dagenhart konfidentsiaalsed

andmed MKM-le juba avaldanud, J. Parts oli ERR-is teatanud, et neil on konfidentsiaalne teave

olemas, kuid nad ei saa seda avaldada. Järelikult on ebaõige kohtu järeldus, et Dagenhart

lepingut ei rikkunud.

4.21. Hageja jääb kõikide varasemas menetluses ärisaladuse olemasolu kohta esitatud

põhjenduste, väidete ja tõendite juurde. Kohus otsuses neid seisukohti ei käsitlenud ega lükanud

ümber, millest tulenevalt on otsus olulises ulatuses põhjendamata.

4.22. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et hageja kahju on põhistamata ja tõendamata.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tõendi asjakohasust ja lubatavust ei välista iseenesest

see, et tõend on poole enda koostatud. Järelikult on hagiavalduse lisa nr 19 asjakohane ja lubatav

tõend, mida kohus pidi sisuliselt hindama. Otsus on seetõttu olulises ulatuses põhjendamata.

Samuti oleks kohus pidanud selgitama, et hageja kahjuarvestus ei ole piisavalt detailne. Hageja

selgitas apellatsioonkaebuses kahju suuruse kujunemist.

4.23. Otsuse p-s 46 märgitud seisukohad riigihanke võitmise ja vajalike kulude piisavuse kohta

jäävad arusaamatuks ja pole asjakohased. Ka otsuse p-s 47 esitatud käsitus VML-i ja hageja

majandusaasta aruannetest nähtuva varasema kahjumi kui hageja nõuet välistava asjaolu kohta

on ebaõige ja vastuolus põhjendustega, miks riik soovis tõrjuda VML-i ja hageja praamiliinide

opereerimiselt kõrvale. Riigi hinnangul oli hageja ja VML-i varasem kahjum kunstlikult

tekitatud. Riigi ettekujutuse järgi oleks riik suutnud osutada teenust odavamalt. Kohus ei

arvestanud, et hageja kahju hüvitamise nõue puudutab saamata jäävat tulu perioodil 2016–2026.

Kohus vaatas kitsalt varasemat perioodi, seejuures üksnes 2013. a majandusaasta aruannet, ja

tegi selle pinnalt kaugeleulatuvaid ja ebaõigeid järeldusi 2016–2026 kohta sõlmitava lepingu

kohta. Varasema tegevuse kahjumlikkus ei tähenda, et perioodil 2016–2026 ei oleks hageja

saanud teenida parvlaevade teenindamisega tulu vastavalt enda arvestustele. Äriühingu mitme

aasta vanused tegevusandmed ei võimalda hinnata tulu teenimise võimekust tulevikus.

2-18-8743

14 (38)

4.24. Ebaõige on kohtu seisukoht, et rikutud kohustuse (hoiduda ärisaladuse avaldamisest)

kaitse-eesmärgiga ei ole hõlmatud hoida ära kahju, mis seetõttu tekib. Seejuures ei oma kahju

hüvitatavuse puhul tähtsust asjaolu, et hageja tegutses koostöös oma tütarettevõtja VML-ga.

VML ja hageja tegid praamiliikluse opereerimisel tihedat koostööd ning soovisid sama mudeli

järgi ka edaspidi teenust osutada. Selline ärimudel oli OMle ja Dagenhartile teada. Kohtu

arusaam piiraks ebamõistlikult isiku, kelle ärisaladust on avaldatud, võimalusi on õiguste

efektiivseks kaitsmiseks ja kahju hüvitamiseks.

4.25. Samuti oli OMle ja Dagenhartile ettenähtav, sh juba 22. juuli 2009. a prahilepingut

sõlmides, et ärisaladust tuleb hoida kuni 2026. a-ni. Prahileping sõlmiti kehtivusega kuni 2026,

st selle perioodi sisse pidi jääma uue 10-aastase lepingu sõlmimine. Igal juhul oli prahilepingu

sõlmimisel sellega arvestatud. Samuti oli ettenähtav, et hageja ärisaladuse avaldamisel tekib

ulatuslik kahju, kuna riik võib võtta kasutusele meetmed, mis välistavad edaspidi, st pärast

perioodiks 2006–2016 sõlmitud lepingu lõppemist, VML ja hageja võimaluse senise ärimudeli

alusel tulu teenida. Võlgniku tegevuse tõttu otsustas riik lõpetada senise praamiliikluse

korralduse ning korraldada hanke, milles käskis pakkumuse esitada AS-il Tallinna Sadam, mis

osales tütarühingute kaudu. Kohtu põhjendused, et kahju tekkimine ei olnud ega saanud olla

Dagenhartile ettenähtav, on meelevaldsed. Ärisaladust avaldavale isikule on ettenähtav, et selle

tõttu võib isik, kelle ärisaladust avaldatakse, kaotada edaspidi võimaluse tulu teenida. Eriti

ettenähtav on ärisaladuse avaldamisest tekkiv kahju juhul, kui ärisaladust avaldatakse isikule,

kes ise võib seda informatsiooni ära kasutada ja kellel on sellise informatsiooni vastu eriline

huvi. Praegusel juhul oli MKM isikuks, kes oli huvitatud sellest, et suursaarte ja mandri vahelise

praamiliikluse opereerimise eest ei makstaks operaatoritele liiga kõrget hinda.

4.26. Ebaõige on ka kohtu järeldus, et Dagenharti rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel

puudub põhjuslik seos. Ebaõige on kohtu seisukoht, et Eesti riik otsustas ammu lõpetada

olukorra, kus VML osaleb üksi parvlaevateenuse riigihankel. Transpordi arengukava aastateks

2006–2013 seda seisukohta ei kinnita ega tõenda. Riik ei olnud otsustanud rajada püsiühendust

mandri ja Saaremaa vahele. Samuti ei olnud riik otsustanud, et korraldatakse hange suursaarte

ja mandri vahelise laevaliikluse opereerimiseks, ega ka seda, et hankel peab osalema AS

Tallinna Sadam oma tütarühingute kaudu. Riigi tegevus senise praamiliikluse korralduse

muutmiseks algas pärast seda, kui OM ja Dagenhart olid MKM-le hageja ärisaladuse

avaldanud. Ebaõige on kohtu seisukoht, et hageja tunnistas ise siinse kohtumenetluse väliselt,

et kahju tekkis hagejale hoopis muudel põhjustel, kui siinse tsiviilasja aluseks olevatel

asjaoludel. Hageja poolt muudes menetlustes esitatud väited ei tähenda, et OM ja Dagenhart ei

oleks avaldanud hageja ärisaladust MKM-le ning et sellel puuduks põhjuslik seos hagejale

kahju tekkimisega. Asjaolu, et hageja on varem esitanud erinevaid kaebusi ja nõudeid, mis ei

ole osutunud edukaks, ei tähenda, et see välistaks praeguses asjas esitatud asjaoludel Dagenharti

rikkumise ja sellest tekkinud kahju. OM ja Dagenharti avaldatud info pani riiki otsustama

välistada otselepingu sõlmimine ja korraldada hange, mille VML ja hageja kaotasid. Seega on

olemas põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel.

4.27. Kohus jättis eelmenetluse läbi viimata. Hageja sai teada, et eelmenetlus lõpetati 2022. a

augustis, alles 2022. a novembris toimunud istungil. Maakohtus ei toimunud ühtki korraldavat

istungit. Kohus ei teinud järeldusi kohtuasjas kogutud tõendite ja siseveendumuse põhjal, vaid

tugines analoogsetes tsiviilasjades tehtud lahenditele. Kuna kohus jättis hageja taotletud tõendid

ebaõigesti kogumata, esitas hageja ringkonnakohtule taotluse tõendite kogumiseks.

4.28. Kohus jättis menetluskulud ebaõigesti hageja kanda. Kuna hagi tulnuks rahuldada, oleks

kohus pidanud jätma menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

2-18-8743

15 (38)

Vastustajate seisukoht ja menetluse edasine käik

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta see rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

6. Ringkonnakohus jättis 29. septembri 2023. a kohtuistungil rahuldamata hageja taotlused

tõendite kogumiseks, s.o VL tunnistajana ülekuulamiseks, Eesti Rahvusringhäälingu

kohustamiseks esitama kohtule 22. jaanuaril 2014 eetris olnud telesaate „Foorum“ salvestus

ning MKM-i kohustamiseks esitama kohtule MKM-le seoses parvlaevade MS Hiiumaa, MS

Muhumaa ja MS Saaremaa prahtimis- ja/või ostu-müügiläbirääkimistega ning nende raames

üle antud või kättesaadavaks tehtud materjalid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus mõistis kostjate menetluskulud hagejalt koos viivisega välja ja määras kanda

hageja poolt 11. novembril 2019 menetluskulude katteks kohtu deposiiti tasutud 6660 eurot

kostja I arveldusarvele. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uus otsuse, millega jätab kostjate

maakohtus kantud menetluskulud (koos viivisega) hagejalt välja mõistmata, piirdudes nende

rahalise suuruse kindlaksmääramisega, ning kostja I taotluse menetluskulude katteks antud

tagatise väljamaksmiseks rahuldamata. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta

maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja

kanda.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Esitatud hagis taotles hageja oma nõude tunnustamist Dagenharti pankrotimenetluses

põhinõude 15 775 610 euro ja viivise 573 972,88 euro osas. Maakohus jättis hagi tervikuna

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, määras kindlaks kostjate I ja III menetluskulude

rahalise suuruse ning mõistis nende menetluskulud hagejalt koos viivisega välja.

Apellatsioonkaebusega vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis

tunnustamata hageja nõude Dagenharti pankrotimenetluses summas 15 775 610 eurot PankrS

§ 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Seega taotleb hageja apellatsioonimenetluses oma

nõude tunnustamist üksnes põhinõude osas, st hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas,

millega tunnustamata jäi tema viivisenõue (vt ka 29. septembri 2023. a kohtuistungi protokoll,

ajamärk 00:54:46). Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas.

Eelnevast tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

hageja põhinõude tunnustamata jätmise osas. Osas, millega tunnustamata jäi hageja viivisenõue

(573 972,88 eurot), on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi

jõustunud. Vastavalt TsMS § 456 lg 4 kolmandale lausele ei ole maakohtu otsus jõustunud

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

9. Kolleegium märgib esmalt, et põhjendatud ei ole hageja etteheide, et maakohus ei viinud

asjas läbi eelmenetlust ning hageja sai eelmenetluse lõpetamisest 2022. a augustis teada alles

2022. a novembris toimunud kohtuistungil. Asja materjalidest nähtuvalt on asjas toimunud

mitme aasta pikkune eelmenetlus, mille jooksul pooled on saanud esitada seisukohti ja tõendeid.

19. augustil 2022 on maakohus saatnud menetlusosalistele kirja, milles on teatanud, et

2-18-8743

16 (38)

eelmenetlus lõpeb 29. augustil 2022. Hageja lepinguline esindaja on selle kirja kätte saanud,

arvestades, et ta on sellele 29. augustil 2022 vastanud. Seega oli hageja eelmenetluse

lõppemisest teadlik. Hageja ei esitanud maakohtu tegevusele menetluse juhtimisel ka

vastuväidet, milles oleks tuginenud eelmenetluse ennatlikule lõpetamisele (TsMS § 333 lg 1).

10. Maakohus on õigesti lähtunud asja lahendamisel enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS

redaktsioonist, kuna pankrotiavaldus on võetud menetlusse enne nimetatud kuupäeva

(Dagenharti pankrot kuulutati välja 22. detsembril 2017, mille üle vaidlust ei ole) (kehtiva

PankrS § 193 lg 5).

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõue on lepinguline, tulenedes hageja ja

Dagenharti vahel 22. juulil 2009 sõlmitud prahilepingust. Kolleegium nõustub selles osas

maakohtu otsuse põhjendustega (p-d 20–21), kuid osaliselt muudab ja täiendab neid.

11.1. Maakohus tuvastas, et hageja ja Dagenharti vahel oli 22. juulil 2009 sõlmitud prahileping,

mille alusel Dagenhart prahtis (rentis) hagejale parvlaeva „Muhumaa“ ning hageja maksis

Dagenhartile selle eest prahitasu (renditasu) (vt maakohtu otsuse p 20). Pooled selle üle

apellatsioonimenetluses ei vaidle.

11.2. Maakohus tuvastas, et 22. juuli 2009. a prahilepingus hageja ja Dagenharti vahel ei ole

pooled kokku leppinud konfidentsiaalsuskohustuses (vt nt maakohtu otsuse p 24). Ka seda

asjaolu ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Sellest aga järeldas maakohus

ekslikult ja vastuoluliselt, et ärisaladuse saladuses hoidmise kohustust nimetatud lepingust ei

tulenenudki, st väidetavalt rikutud kohustust ei eksisteeri (vt maakohtu otsuse p 46).

11.3. Riigikohus on leidnud, et kui pooltevahelises lepingus puudub ärisaladuse avalikustamist

puudutav kokkulepe, võib kahju hüvitamiseks anda aluse ka lepinguliste kõrvalkohustuste

rikkumine. Ärisaladuse avalikustamine võib olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole

õiguste ja huvidega arvestamise kohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes. Seda eeldusel, et tegemist

oli saladuses hoidmist vajava ja kaubandusliku väärtusega teabega (EKTÄKS § 5 lg 2) ning

hagejal oli õigustatud huvi, et seda ei avalikustata (vt 1. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr

2-19-3808, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

11.4. Seega saab hageja tugineda 22. juuli 2009. a prahilepinguga seotud lepingulise

kõrvalkohustuse rikkumisele VÕS § 2 lg 2 mõttes, mis seisneb selles, et lepingu teiseks pooleks

olev Dagenhart on avalikustanud hageja ärisaladust. Sellise nõude ongi hageja praegusel juhul

esitanud, mistõttu tegemist on lepingulise nõudega, mis rajaneb lepingust tuleneva kohustuse

rikkumisel.

12. Hageja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette seda, et ehkki maakohus kvalifitseeris

hageja nõude lepingulisena, ei kogunud maakohus kohtuasja toimikusse tõendina hageja ja

Dagenharti 22. juuli 2009. a prahilepingut (vt apellatsioonkaebuse p 13) ning ei selgitanud

hagejale lepingu esitamise vajadust (samas, p 14). Need etteheited ei ole põhjendatud.

12.1. Hagimenetlus on võistlev menetlus ning kohus lahendab hagi poolte esitatud asjaolude

alusel (TsMS § 5 lg 1). Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Praegusel juhul lähtus maakohus

asja lahendamisel poolte väidetest selle kohta, millise sisuga lepingu hageja ja Dagenhart olid

sõlminud. Hagi lisana 6 oli esitatud ka väljavõte 22. juuli 2009. a prahilepingust (I kd, tl 24).

2-18-8743

17 (38)

12.2. Maakohus ei ole tuginenud asja lahendamisel ühelegi asjaolule (sh lepingust tulenevale),

millele pooled ei oleks menetluses tuginenud. Seega on alusetu hageja etteheide TsMS § 436

lg 2 rikkumise kohta.

12.3. Hageja ei ole menetluses, sh apellatsioonimenetluses väitnud, et lepingus oleks olnud

sätestatud midagi sellist, mis oleks olnud praeguse asja lahendamisel oluline, sh Dagenharti

kohustusi seoses hageja ärisaladuse hoidmisega. Seega on alusetu ka hageja väide, et maakohus

rikkus kohustust selgitada hagejale vajadust esitada nende väidete tõendamiseks lepingu

terviktekst. Põhjendamatu on ka hageja väide, et maakohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud

poolte tegelike kohustustega (apellatsioonkaebuse p 15). Hageja ei ole viidanud ühelegi

lepingust tulenevale kohustusele, millele ta oleks maakohtu menetluses tuginenud ja mille

maakohus oleks jätnud arvestamata. Eelnevat arvestades on kõnealuses osas alusetud ka hageja

etteheited maakohtule seoses kohtuotsuse põhjendamise kohustuse täitmisega (vt samas).

12.4. Kolleegium lisab, et kui 22. juuli 2009. a prahileping oli hageja hinnangul oluline tõend,

mis jäi maakohtus põhjendamatult arvestamata, oleks hagejal tulnud esitada see leping

(terviktekstina) hiljemalt koos apellatsioonkaebusega (TsMS § 633 lg 3 p 3 ja lg 4), tuues välja

asjaolud, mida hageja soovib sellega tõendada ja esitades põhjenduse, miks hagejal ei olnud

võimalik neid asjaolusid esile tuua ja tõendit esitada juba maakohtus (sh maakohtu

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu). Hageja seda ei teinud.

13. Apellatsioonkaebuse sisuliste väidete osas hindab kolleegium kõigepealt hageja väiteid

seoses nõude aegumisega (I). Seejärel hindab kolleegium, kas Dagenharti poolt väidetavalt

avaldatud teave on käsitatav hageja ärisaladusena (II), kas on tõendatud selle teabe avaldamine

OM poolt MKM-le ning kas see tegevus on omistatav Dagenhartile (III), kas hageja on

tõendanud hagis nõutava kahju tekkimist ning kas see kahju on põhjuslikus seoses Dagenharti

väidetava rikkumisega (IV). Lõpetuseks käsitleb kolleegium menetluskuludega seonduvat.

I

14. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja nõue on aegunud, kuid muudab selles osas

maakohtu otsuse põhjendusi.

14.1. Maakohus leidis õigesti, et kuna hageja nõue tuleneb lepingust, kohaldub selle aegumisele

TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS

§ 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg

2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda

nõudele vastava kohustuse täitmist.

14.2. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva

kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka

võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib

VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult

vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist. Aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks

tuleb tuvastada, millal möödus mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7

kolmanda lause järgi pärast lepingu rikkumist. Riigikohus on leidnud, et kahju hüvitamise nõue

ei saa muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud. Eelnevast tulenevalt tekib

rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue pärast kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimist

ning muutub sissenõutavaks kohustuse täitmiseks vajaliku mõistliku aja möödumisel pärast

kohustuse tekkimist. Seejuures tuleb kahju tekkimise aja määramisel lähtuda nn kahju ühtsuse

printsiibist, st kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka

2-18-8743

18 (38)

aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas (vt Riigikohtu 22. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-53081, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

14.3. Eelnevat arvestades on maakohus ekslikult leidnud, et hageja nõude aegumistähtaeg võis

hakata kulgema juba ajalehe Postimees 11. veebruari 2014. a artikli avaldamisest. Sellel ajal ei

olnud hagejale veel hagi esemeks olevat kahju tekkinud. Hageja väidetav kahju, mis seisneb

saamata jäänud tulus, tekkis hiljemalt 13. oktoobril 2014, mil avalikustati riigihanke tulemused.

Selleks ajaks oli kahju, mille hüvitamist hageja Dagenhartilt nõuab, tekkimine kindel. Vaidlust

ei ole selles, et hageja sai riigihanke tulemustest ka samal päeval teada (vt hageja 2. novembri

2020. a menetlusdokumendi p 3.7). Kolleegiumi hinnangul muutus hageja kahju hüvitamise

nõue sissenõutavaks hiljemalt kolme kuu möödumisel, mis oleks olnud kohustuse täitmiseks

vajalik mõistlik aeg, s.o hiljemalt 13. jaanuaril 2015. Ka Riigikohus on senises praktikas

pidanud TsÜS § 147 lg-st 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimesest ja kolmandast lausest lähtudes

mõistlikuks nõude sissenõutavaks muutumise ajaks kolme kuud (vt Riigikohtu 22. novembri

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

14.4. Hageja apellatsioonkaebuse väide, et 13. oktoobril 2014 ei selgunud kahju lõplik

tekkimine (vt p 84), on sisustamata. Hageja nõuab kahjuna tulu, mis tal jäi saamata hanke

kaotamise tõttu, tuginedes kulude ja tulude arvestustele, millest VML pakkumuse esitamisel

väidetavalt lähtuti. Seega pidi hagis nõutava tulu saamata jäämine olema teada juba hanke

tulemuste selgumisest. Lisaks, isegi kui sel kuupäeval ei oleks selgunud kahju lõplik suurus, ei

mõjutaks see asjaolu kahju hüvitamise nõude tekkimise ja sissenõutavaks muutumise aega.

14.5. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ajaks, mil hagejale tekkis väidetav kahju, oli ta

teadlik ka Dagenhartile etteheidetavast rikkumisest ja väidetavalt kahju põhjustanud isikust.

Maakohus on põhjendatult märkinud, et hagiavalduse kohaselt sai hageja just meedia

vahendusel teada, et MKM on saanud hagi aluseks olevat konfidentsiaalset informatsiooni (vt

hagiavalduse p 1.5), ning ainus hagiavalduses viidatud meediaallikas on ajalehe Postimees 11.

veebruari 2014. a artikkel „Minister Parts kasutab eraärist saadud siseinfot“ (vt p 2.5). Lisaks

avaldas kõnealuse artikli 14. veebruaril 2014 täismahus Saaremaa kohalik ajaleht Meie Maa

(III kd, tl-d 111 ja 112). Hageja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu järeldust, et kuna

tegemist oli hageja enda äritegevust puudutava artikliga, pidi hageja selle ilmumisest ja sisust

saama teada hiljemalt mõne päeva jooksul. Ka hilisemates menetlusdokumentides on hageja

tuginenud sellele, et ärisaladuse avalikustamist OM poolt kinnitab viidatud Postimehe artikkel

ja J. Partsi esinemine 22. jaanuari 2014. a ETV telesaates „Foorum“, mis toimus enne artikli

avaldamist (vt nt hageja 15. oktoobri 2018. a menetlusdokumendi p-d 4.12 ja 4.13).

Artikli sisuga ei ole kooskõlas hageja väide, et kõnealusest artiklist ei saanud ta teada talle

väidetavalt kahju põhjustanud isikust (apellatsioonkaebuse p 86.a). Artiklis on avaldatud, et

laevade omanik on OM, laevade omanik andis ministrile konfidentsiaalse teabe ning OM viis

2011. a oktoobris tollasele majandusministrile J. Partsile konfidentsiaalse sisuga paberid, tehes

riigile ettepaneku laevad rendile võtta. Seejuures on artiklis refereeritud J. Partsi poolt

„Foorumi“ saates avaldatut, millele hageja soovis praeguses menetluses tugineda, kuna hageja

hinnangul kinnitas J. Parts selles saates, et tal on olemas kogu konfidentsiaalne informatsioon,

sh prahitasude kohta, ning ta on andnud allkirja selle saladuses hoidmiseks (vt

apellatsioonkaebuse p 35). Seega pidi hagejal ajalehtedes Postimees ja Meie Maa ilmunud

artikliga tutvumise järgselt, olles seejuures teadlik ka J. Partsi avaldatust „Foorumi“ saates,

olema teada, et OM võib olla avaldanud riigi esindajatele konfidentsiaalse iseloomuga teavet

hageja parvlaevaäri kohta, mh prahitasude suuruse kohta.

2-18-8743

19 (38)

Hageja väide, et ajalehe artikkel kajastab üksnes ajakirjaniku nägemust võimalikest asjaoludest

ja spekulatsiooni, mille põhjal ei saa eeldada isikult hagi esitamist (apellatsioonkaebuse p 86b),

ei ole kooskõlas hageja enda avaldatuga, et ta sai hagi aluseks olevatest asjaoludest teada

meedia vahendusel. Lisaks on hageja tuginenud menetluses „Foorumi“ saates avaldatule, mida

on kõnealuses artiklis refereeritud. Hageja ei ole seadnud artiklis avaldatut kahtluse alla, vaid

on sellest hagi esitamisel lähtunud.

14.6. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tema nõue Dagenharti vastu sai hakata aeguma alles

2016. a juunis, mil avalikustati Riigikogu uurimiskomisjoni raport koos kõikide üle kuulatud

isikute ütluste protokollidega ja mil hagejani jõudsid AS Tallinna Sadam nõukogu koosoleku

protokollid (apellatsioonkaebuse p 83). Hageja väitel sai ta alles siis kahju tekitaja kohta

teadmise ja tõendid, mille alusel esitada piisava edulootusega hagi (vt ka apellatsioonkaebuse

p 86). Maakohtus on hageja esile toonud, et uurimiskomisjoni lõppraportis ja sellele lisatud

ülekuulamise protokollides viidati nimeliselt OMile kui info lekitajale (vt nt hageja 2. novembri

2020. a menetlusdokumendi p-d 3.11 ja 3.13). Samas oli OMile kui võimalikule

konfidentsiaalse teabe avaldajale viidatud juba Postimehe ja Meie Maa artiklites ning hageja

väitel ka „Foorumi“ saates. Uurimiskomisjoni protokollides on viiteid OMile põgusalt ja ütlusi

andnud isikud ei ole väitnud, et OM oleks avaldanud neile või MKM-le mingit teavet, rääkimata

konfidentsiaalsest teabest (vt praeguse otsuse p 24.6.2). Seega leiab kolleegium, et hageja ei ole

põhistanud, et ta oleks saanud alles 2016. a juunis avalikustatud Riigikogu uurimiskomisjoni

raportist kahju tekitaja (või üldisemalt kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude) kohta

mingi sellise teabe, mida tal varem ei olnud. Asjaolu, et uurimiskomisjoni raport ja selle juurde

kuuluvad dokumendid võisid aidata hageja väiteid kahju tekitamise, sh kahju tekitanud isiku

kohta (täiendavalt) tõendada, ei ole kahju hüvitamise nõude tekkimise ja sissenõutavaks

muutumise ajahetke kindlakstegemisel määrav.

Ringkonnakohtu istungil märkis hageja, et komisjonis U. Palo, J. Partsi, kantsleri ja asekantsleri

poolt öeldu avaldas hagejale selle, et OMil oli riigiga sellel perioodil tihe suhtlus seoses laevade

müügiga, mille jooksul vahetati omavahel informatsiooni (vt 29. septembri 2023. a kohtuistungi

protokoll, ajamärk 01:58:04). Samas see, et OMil oli riigiga suhtlus, mille käigus võidi vahetada

informatsiooni, pidi hagejale nähtuma juba Postimehe ja Meie Maa artiklitest, arvestades ka

seal esitatud viiteid „Foorumi“ telesaatele. Ehkki praeguse hagi esitamisel ei omanud tähtsust,

millega seoses see suhtlus täpselt toimus (s.o laevade müügi või millegi muuga), on Meie Maa

artiklis märgitud, et OM ja J. Partsi vahel käisid läbirääkimised laevade müügiga seoses.

Lisaks tõi hageja välja, et enne uurimiskomisjoni raporti avaldamist ei olnud talle teada, mis

võis olla riigi motivatsioon VML-ga konkureerima hakkamiseks (vt 29. septembri 2023. a

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:58:04 ja 01:59:30). Samas ei ole hageja esile toonud, et

uurimiskomisjoni raportile lisatud protokollidest nähtuks ütlusi, mis kinnitaksid hageja väidet,

et riik otsustas hakata VML-ga konkureerima mingi OM avaldatud teabe põhjal. Spekulatsioon,

et laevade omanikult saadud konfidentsiaalne teave ajendas riiki kaaluma ise laevade rentimist

või soetamist, oli avaldatud hoopis Meie Maa artiklis.

14.7. Hageja heidab maakohtule ette ka selle hindamata jätmist, kas tegemist oli tahtliku

rikkumisega (apellatsioonkaebuse p 87). TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on tehingust tulenevate

nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.

Riigikohus on lähtunud TsÜS § 146 lg 4 sisustamisel VÕS § 104 lg-st 5 ja VÕS § 1045 lg 1 p-

st 8 ning leidnud, et selle sätte mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool

soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi

kohustuse rikkumine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt nt Riigikohtu 9.

märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 14; 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr

2-18-8743

20 (38)

3-2-1-79-09, p 11; 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644, p 20). Praegusel juhul ei

ole hageja toonud esile asjaolusid, millest nähtuvalt oleks Dagenhart käitunud tahtlikult heade

kommete vastaselt, soovides hagejale kahju tekitada. Seda ei saaks järeldada sellest, kui OM

tegutsenuks Dagenharti nimel isiklikku kasu silmas pidades (vt hageja 2. novembri 2020. a

menetlusdokumendi p 4.13). Seega ei ole TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldused täidetud.

14.8. Arvestades, et hageja kahjunõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 13. jaanuaril 2015,

aegus see TsÜS § 146 lg 1 järgi hiljemalt 13. jaanuaril 2018. Selleks hetkeks ei olnud hageja

Dagenharti pankrotimenetluses nõudeavaldust esitanud, mistõttu nõude aegumine ei olnud

peatunud (TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1). Hageja esitas Dagenharti pankrotimenetluses

nõudeavalduse 16. jaanuaril 2018, mille üle puudub vaidlus (vt ka apellatsioonkaebuse p 81).

Selleks ajaks oli hageja kahju hüvitamise nõue aegunud. Koos põhinõudega aegus TsÜS § 144

järgi ka võimalik viivisenõue.

II

15. Ehkki ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus hagi põhjendatult rahuldamata juba nõude

aegumise tõttu, hindab kolleegium sarnaselt maakohtuga hageja nõuet ka sisuliselt.

16. Maakohus on lähtunud ärisaladuse mõiste sisustamisel ebaõigesti EKTÄKS-ist. Nimetatud

seadus jõustus 17. detsembril 2018, samas kui praeguse vaidluse aluseks olevad sündmused

leidsid väidetavalt aset aastatel 2011–2014. Ringkonnakohus arutas seda pooltega ka 29.

septembril 2023 toimunud kohtuistungil ning pooled olid seisukohal, et asja lahendamisel võib

ärisaladuse mõiste sisustamisel lähtuda ka Riigikohtu varasemates lahendites esitatud

seisukohtadest (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:54:58–00:56:49).

Riigikohus on nt 21. märtsi 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-22-07 leidnud, et

konfidentsiaalse informatsiooni mõiste avamisel saab lähtuda intellektuaalomandi õiguste

kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-lepingu) art 39 p-st 2, mille kohaselt „Füüsilistel ja

juriidilistel isikutel peab olema võimalus takistada nende seadusliku kontrolli all oleva teabe

avaldamist teistele või selle omandamist või kasutamist teiste poolt ilma nende nõusolekuta

viisil, mis on vastuolus ausate kaubandustavadega, tingimusel et: a) selline teave on saladus

selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus

üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi

teabega tegelevad; b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe

üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et

hoida seda salajas“. Seejuures peavad TRIPS-lepingu art 39 p 2 alapunktides a–c nimetatud

tingimused esinema samaaegselt (vt viidatud otsuse p 13).

Seega on hageja ärisaladusena käsitatav teave:

-

mis on hageja seadusliku kontrolli all;

-

mis on saladus, s.o see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus

üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat

laadi teabega tegelevad;

-

millel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu;

-

mille osas hageja (teabe üle seaduslikku kontrolli omava isikuna) on asjaoludest

lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas.

2-18-8743

21 (38)

17. Andmed, mida hageja käsitab oma ärisaladusena ja mille avaldamist ta OMile ette heidab,

on toodud hagiavalduse p-s 2.14, s.o:

-

parvlaevade opereerimise ja prahtimisega seonduv kulu ja tulu;

-

Reyna, Paxtoni ja Dagenharti poolt tšarterlepingute alusel makstava tasu suurus;

-

hageja poolt Reynale, Paxtonile ja Dagenhartile makstava tasu suurus;

-

asjaolu, et laevade ostu rahastajateks on Saksa pangad, raha jõuab operaatorilt

laevaomanikeni läbi arvukate kasumlike vahefirmade (Reyna, Paxtoni ja Dagenharti),

mille omanikeks on OM, VL ja RT.

Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja, et väidetavalt avaldatud ärisaladuseks on esiteks

tehingute struktuur, sh kes kellelt laevu prahtis (Saksa pangad ja laevaomanikud – Dagenhart,

Reyna, Paxton – hageja – VML); teiseks prahitasud ehk kui palju maksis hageja nt Dagenhartile

ja kui palju maksis nt Dagenhart Saksa laevaomanikele; kolmandaks see, kui palju laeva omanik

pidi maksma iga kuu Saksa pangale, s.o mis tingimustel andis Saksa pank laevaomanikule laenu

(vt 29. septembri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:10:39–01:13:53).

18. Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kõnealuste andmete näol oleks tegemist

hageja ärisaladusega ning et hagejal oleks olnud õigustatud huvi, et neid andmeid ei

avalikustataks (maakohtu otsuse p 35, vt ka p 38). Seda põhjendas maakohus peamiselt

järgnevaga: valdavalt olid andmed avalikult kättesaadavad, sh oli võimalik andmetest järeldada

kasumeid ja makstavaid prahitasusid (maakohtu otsuse p 36); tegemist ei olnud hageja

ärisaladusega, vaid MKM-le väidetavalt avaldatud konfidentsiaalne teave sai olla vaid

parvlaevade omanike ärisaladus (maakohtu otsuse p 38); hageja ei ole tõendanud, et ta oleks

kohaldanud oma väidetava ärisaladuse kaitseks kaitsemeetmeid, mistõttu see teave ei ole

käsitatav ärisaladusena (maakohtu otsuse p 37).

19. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et vaid osa MKM-le väidetavalt avaldatud teabest

saab olla käsitatav hageja ärisaladusena. Nimelt on hageja ärisaladusena käsitatav teave, mis on

hageja seadusliku kontrolli all. See tähendab mh seda, et kõnealune teave peab olema tekkinud

või kasutatav hageja äritegevuses. Hageja ärisaladusena ei saa käsitada teavet, mis puudutab

üksnes kolmandaid isikuid, isegi kui hageja huvides on see, et selline kolmandaid isikuid

puudutav teave ei saaks avalikuks. Teabest, millele hageja hagis tugineb, saab hageja

ärisaladusena käsitada tehingute struktuuri, kuna hageja oli osa sellest terviklikust struktuurist

(ärimudelist), ning hageja kulusid ja tulusid, sh hageja poolt Reynale, Paxtonile ja Dagenhartile

makstava prahitasu suurust ning VML-lt saadava prahitasu suurust. Hageja ärisaladusena ei ole

kolleegiumi hinnangul käsitatav see, kui suurt tasu maksid Reyna, Paxton ja Dagenhart Saksa

laevaomanikele, kui suur oli nende jaoks laevade soetusmaksumus ning millistel tingimustel

olid Saksa laevaomanikud saanud laenu Saksa pangalt. Viimati nimetatud teave võib olla

käsitatav vastavalt Reyna, Paxtoni, Dagenharti ja Saksa laevaomanike ärisaladusena. See, kui

Dagenhart või Saksa laevaomanikud avaldasid MKM-le teavet, mis on käsitatav nende

ärisaladusena, tehes seda nt parvlaevade müügiläbirääkimiste käigus, ei ole käsitatav hageja

õiguste rikkumisena.

20. Maakohus leidis kokkuvõttes põhjendatult, et tehingute struktuur ning hageja poolt

makstavate prahitasude suurus ja VML-lt saadava prahitasu suurus ei olnud salajased andmed,

kuid nimetatud osas tuleb osaliselt muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.

20.1. Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta viide sellele, et vaidlusaluste andmete

avalikkust kinnitab asjaolu, et prahilepingutega seonduvat arutati ka teistes avalikes

2-18-8743

22 (38)

kohtumenetlustes ning mitme kohtuvaidluse esemeks olid mh prahilepingud ja nende

tingimused (nt tsiviilasjad nr 2-18-6020, 2-19-7703, 2-19-7704, 2-19-7707). Põhjendatud on

hageja apellatsioonkaebuses märgitu, et kuna viidatud kohtuvaidlused on hilisemad, ei saa

nende põhjal teha järeldusi selle kohta, kas praeguse vaidluse esemeks olevate andmete

väidetava avalikustamise ajal oli tegemist avalike andmetega või mitte (vt apellatsioonkaebuse

p 38).

20.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et parvlaevaäri struktuur, prahitasud ja asjaosaliste

kasumid olid leidnud kajastamist meedias. Muu hulgas on kostjad esitanud menetluses tõendid,

millest nähtuvalt:

-

27. jaanuaril 2009 kajastati portaalis Kinnisvarauudised.ee avaldatud artiklis „V ja M

ostsid 75% L laevaärist“ (III kd, tl-d 97–98) seda, et OM ja MV omandasid 75% osaluse

Dagenhartis, Reynas ja Paxtonis, mille tellimusel valmivad mandri ja saarte vahelistele

liinidele uued parvlaevad, mida hakkab opereerima hageja, kellele need renditakse.

Samuti on artiklis viidatud, et parvlaevaliinide opereerimise korraldusega tegeleb hageja

tütarfirma VML;

-

6. jaanuaril 2012 kajastati ajalehes Äripäev avaldatud artiklis „L: meie asi on laevu

opereerida“ (III kd, tl-d 99–100) tehingute struktuuri veelgi täpsemalt. Artiklis on välja

toodud, et hageja rendib parvlaevu Dagenhartilt, Reynalt ja Paxtonilt, kes omakorda

liisivad neid kahelt Saksamaal ja ühelt Maltal registreeritud firmalt, kes on laevade

omanikud. Samuti on artiklis esitatud hageja 2010. a majandusaasta aruandest nähtuvad

prahtimise kulud;

-

6. septembril 2013 Äripäevas avaldatud artiklis „M rahaveski“ (III kd, tl-d 101–107)

kirjutati sellest, kuidas OM firmad teenivad igal aastal investeeringutelt suurt tulu: „Kui

erinevate ettevõtete aruannete põhjal kulutab M hinnanguliselt laevalaenude

põhiosamaksetele ja intressile aastas kokku 7 miljonit eurot, siis edasi on ta laevad

andnud kõrge intressiga kapitalirendile, mille eest saab aastas üle 11 miljoni euro. Mi

sõnul ei ole ta laevu kapitalirendile andnud, vaid prahtinud. Ta selgitab, et

kapitalirendina kajastatakse neid raamatupidamisreeglite tõttu“. Artiklis on välja toodud

2012. a kohta VML müügitulu ja puhaskahjum; hageja kasutusrendi tulu VML-lt;

Dagenharti, Reyna ja Paxtoni laeva kapitalirendi põhiosa ja intressi suurus. Seejuures

on lisatud, et M sõnul on kolme firma kapitalirent prahilepingust tulenev tasu. Artiklis

on kajastatud ka tehingute struktuuri, s.o kes kellelt parvlaevu prahib, ning esitatud

avalike andmete põhjal hinnanguid selle kohta, kui suur võib olla laevade ostuks võetud

laenu põhiosa ja intress ning seega laevaomanike saadav tulu.

Seega oli tehingute struktuuri, prahitasude suurust ja parvlaevaäriga teenitavaid kasumeid

ajakirjanduses lahatud, võttes aluseks mh asjaosaliste avalikud majandusaasta aruanded.

Lavade omanike kohta on võimalik saada teavet ka avalikest registritest. Lisaks on kostjad

õigesti viidanud, et VML oli Eesti Vabariigiga lepingu sõlmimisel kohustatud avalikustama

teenindamiseks kasutatava laeva omaniku (II kd, tl 20 pöördel).

20.3. Hageja on kinnitanud, et hagejal ei olnud muud majandustegevust peale laevade

prahtimise VML-le ning Reynal, Paxtonil ja Dagenhartil ei olnud muud majandustegevust peale

laevade prahtimise hagejale (vt ringkonnakohtu 29. septembri 2023. a kohtuistungi protokoll,

ajamärgid 01:19:42–01:19:57). Eelnevat arvestades nõustub kolleegium kostjatega, et laevade

prahtimisega seotud kulud ja tulud pidid kajastuma äriühingute majandusaasta aruannetes, olles

seega avalik informatsioon. Asjas esitatud Dagenharti 2013. a majandusaasta aruandest (I kd,

2-18-8743

23 (38)

tl-d 174 – 184 pöördel) nähtub, et Dagenharti tegevus seisneb parvlaeva „Muhumaa“

kasutusrendile andmises, kusjuures Dagenhart on sõlminud laeva finantseerimiseks

kapitalirendilepingu Malta ettevõttega Saremaa Investments Ltd. (I kd, tl 175). Aruandest

nähtub mh äriühingu aruandeaasta kasum, materiaalse põhivara (s.o MS Muhumaa)

soetusmaksumus, laenukohustuste suurus, sh kapitalirendikohustuste suurus (seoses laeva

müügi-tagasirendi tehinguga), müügituluna (hagejaga sõlmitud) rendilepingust saadav tulu ja

intressikulud mh kapitalirendilt. Kolleegiumi hinnangul on majandusaasta aruandes esitatud

avalike andmete põhjal võimalik hinnata, millised on Dagenharti kulud ja tulud seoses MS

Muhumaa kasutamise ja hagejale kasutada andmisega, sh prahitasud, ning kui kasumlik on

Dagenharti tegevus. Sarnaseid järeldusi pidi olema võimalik teha ka Reyna ja Paxtoni

majandusaasta aruannete põhjal, samuti hageja enda majandusaasta aruande põhjal.

20.4. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et avalike andmete põhjal oleks kogu pildi

kokkupanemine olnud liiga keeruline, kuna tehingute skeem oli keeruline ja raskesti arusaadav

(vt 29. septembri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:20:59). Eespool viidatud tõendid

kinnitavad, et tehingute struktuur oli avalikkusele teada ning see oli välja loetav ka osapoolte

majandusaasta aruannetest, sh tegevusaruannetest.

20.5. Seda, et konkreetsed andmed, mille avalikustamisele hageja tugineb, vastavad ärisaladuse

kriteeriumitele, ei kinnita hageja viidatud asjaolud, et OM on palunud käsitada praamide

opereerimist puudutavaid andmeid konfidentsiaalsena, et neid on käsitanud konfidentsiaalsena

MKM-i esindajad (sh J. Parts ja M. Priske), et 3. novembril 2011 on sõlmitud

konfidentsiaalsuskokkulepe ning et J. Parts on 22. jaanuaril 2014 ETV telesaates „Foorum“

esinedes kinnitanud, et tal on konfidentsiaalset informatsiooni, mida ta on lubanud saladuses

hoida (vt apellatsioonkaebuse p-d 34, 35 ja 39). Viidatud allikatest ei nähtu, milliseid andmeid

on konfidentsiaalsete andmete all silmas peetud. Seega ei saa neist järeldada, et

konfidentsiaalseks loeti ka hageja viidatud tehingute struktuuri ning prahitasusid, mida VML

maksis hagejale ning mida hageja maksis omakorda Reynale, Paxtonile ja Dagenhartile. Lisaks

on andmete vastavus ärisaladuse kriteeriumidele õiguslik hinnang, mille kujundamisel tuleb

arvestada kõigi oluliste asjaoludega, mitte lähtuda üksnes sellest, kas konkreetsed isikud

käsitasid andmeid konfidentsiaalsena või mitte.

21. Andmete avalikkusest tuleb kolleegiumi hinnangul eristada küsimust sellest, kas

kõnealused andmed olid teada MKM-le. Isegi kui leida, et andmed, millele hageja tugineb, ei

olnud kättesaadavad laiemale avalikkusele, sh „isikutele ringkondades, kes tavaliselt

kõnesolevat laadi teabega tegelevad“, võisid need olla teada MKM-le, nt seoses varasemaks

(2006–2016) perioodiks parvlaevaliikluse opereerimise teenuse lepingu sõlmimise ja

täitmisega. Praegusel juhul ongi maakohus tuvastanud, et riigile olid teada VML parvlaevade

opereerimisega seotud kulu- ja tuluandmed, sh hagejale makstavad prahitasud (vt maakohtu

otsuse p 43) ning järelikult ka teenitav kasum. Kolleegium nõustub nimetatud osas maakohtu

põhjendustega, sh tõenditele antud hinnanguga.

21.1. Põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus pole selgitanud, kuidas

ja milliste tõendite alusel on kohus asunud seisukohale, et riik sai andmeid VML-i pakkumusest

ja VML-ga sõlmitud lepingust, sh millist lepingut on kohus silmas pidanud (vt

apellatsioonkaebuse p 38). Maakohus on tuginenud VML-i ja MKM-i vahel 2006. a-l sõlmitud

lepingule (II kd, tl-d 29–34), kust tulenes kohustus esitada riigile andmeid avaliku liiniveoga

seotud kulude ja tulude kohta (vt lepingu p 24) ja esitada iga kuu aruandeid avaliku liiniveo

toetuse kasutamise kohta ning võimaldada tutvuda raamatupidamise algdokumentidega (vt p

25); 2014. a riigihanke dokumentidele, mis nägid ette vajaduse avaldada parvlaevade

opereerimisega seotud kulu- ja tuluandmed, sh parvlaevade rendi või liisingu kulud (vt eelkõige

2-18-8743

24 (38)

„Lisa 6: Liiniveo kulude eelarve esitamise vorm“ (I kd, tl-d 196 – 196 pöördel)); VML 2014. a

pakkumusele, milles VML on avaldanud oma kuluandmed, sh parvlaevade rendi või liisingu

kulud (I kd, tl-d 62 – 63 pöördel; IV kd, tl-d 196 – 197 pöördel); ning VL selgitustele Riigikogu

uurimiskomisjonis (V kd, tl-d 31 – 40 pöördel), millest nähtuvalt VL avaldas, et ministeeriumile

oli teada nii VML tulubaas kui ka kulud, kusjuures kulude kohta esitati teavet iga kuu, samuti

oli VML esitanud 2014. a esimesel riigihankel pakkumuse, mis sisaldas detailseid kuluandmeid

(V kd, tl 32) (vt maakohtu otsuse p 43). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et VML tulusid

ja kulusid puudutava teabe põhjal oli võimalik hinnata, milline on sõitjateveo avaliku

teenindamise lepingu alusel teenitav kasum.

21.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et 11. septembril 2013 VL poolt BNS-i äriuudiste

artiklis „L: parvlaevade omandistruktuur on lihtne ja MKM-le teada“ (II kd, tl 35 – 35 pöördel)

väidetust nähtub, et VL kinnitusel oli laevade omandistruktuur (s.o tehingute struktuur) MKM-

le teada, sh see, kellele laevad kuuluvad. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, et 18.

juunil 2016 Postimehe Majandus24 artiklist „L: jutt miljonite eurode kokkuhoiust riigi

praamide puhul on labane vale“ (II kd, tl-d 45–46) nähtub, et VL sõnul oli riigil ülevaade

parvlaevaliikluse tegelikest tuludest ja kuludest. Seejuures ei pidanud VL artiklis silmas üksnes

VML tulusid ja kulusid, vaid artiklit tervikuna hinnates on selge, et VL sõnul oli riik laiemalt

teadlik sellest, millised kulud ja tulud parvlaevade opereerimisega kaasnesid. VL avaldatu ei

kinnita hageja väidet, et MKM-le olid need andmed avaldanud OM ja Dagenhart (vt

apellatsioonkaebuse p 50), vaid VL viitab sellele, et riik oli saanud parvlaevaliikluse kuludest

ja tuludest teadlikuks VML-ga sõlmitud lepingu täitmise käigus. Eelnevast lähtuvalt nõustub

kolleegium maakohtuga, et VL sõnavõttudest nähtub, et MKM-le olid hageja või VML kaudu

teada parvlaevaäri puudutavad andmed, sh tehingute struktuur ja parvlaevade prahtimisega

seotud kulud ja tulud (maakohtu otsuse p 42, 45).

22. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et vaidlusaluse teabe käsitamise ärisaladusena

välistab see, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kohaldanud selle teabe kaitseks

kaitsemeetmeid.

22.1. Maakohus tuvastas, et hageja ja Dagenharti vahel puudub kirjalik kokkulepe hageja

ärisaladuse strateegia kohta, mis sätestaks ärisaladuse mõiste, selle kasutamise ja

kaitsemeetmed. Kohus leidis, et tundlike andmete kaitseks pidanuks hageja sõlmima

Dagenhartiga konfidentsiaalsuskokkuleppe (maakohtu otsuse p 37).

22.2. Kolleegiumi hinnangul on kaitsemeetmete rakendamisena käsitatav juba see, kui äriühing

hoiab oma konfidentsiaalset teavet saladuses ja avaldab seda vaid isikutele, kellel on lepingust

või seadusest tulenev kohustus hoida selle teabe salajasust. Põhjendatud on hageja seisukoht,

et saladuses hoidmise kohustus ei pea olema lepingus sõnaselgelt ette nähtud, vaid see võib

tuleneda ka seadusest, sh VÕS § 2 lg-st 2 (vt Riigikohtu 1. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas

nr 2-19-3808, p 16). Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks ise avaldanud

oma konfidentsiaalset teavet (s.o teavet, mis polnud juba niigi avalik nt majandusaasta

aruannete vahendusel) muul juhul kui vajaduse korral (mh riigile praamiveo teenuse hankel

osalemiseks ja VML hankelepingu täitmiseks vajalikus ulatuses, oma lepingupartneritele

lepinguga seotud ulatuses jms).

23. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et hagi aluseks olevad andmed, mis saaksid olla

käsitatavad hageja ärisaladusena, olid kas avalikud või vähemalt MKM-le teada, mistõttu nende

väidetav avaldamine MKM-le ei saaks olla käsitatav hageja ärisaladuse õigusvastase

avalikustamisena.

2-18-8743

25 (38)

III

24. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole menetluses tõendanud, kas üldse ning kui,

siis millist teavet ja millal on MKM-le väljaspool hankemenetlust ja selle tulemusel sõlmitud

lepingu täitmist avaldatud. Hageja väited selle kohta, et riigile on hagiavalduses märgitud

konfidentsiaalset teavet avaldatud väljaspool hankemenetluses osalemist ja hankelepingu

täitmist VML poolt, on ebakonkreetsed ja tõendamata, rajanedes seega suuresti oletustel. Lisaks

nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et hagi aluseks olevat teavet oleks

avaldanud MKM-le just OM (vt maakohtu otsuse p 39). Siiski muudab kolleegium selles osas

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

24.1. Hageja on tuginenud sellele, et OM avaldas MKM-le hageja ärisaladusi Saksa

laevaomanike nimel parvlaevade müügiga seoses peetud läbirääkimiste käigus. Need

läbirääkimised

algasid

väidetavalt

2011.

a

lõpus

(3.

novembril

2011

sõlmiti

konfidentsiaalsusleping Saksa laevaomanike ja MKM vahel) ning jätkusid ka 2014. a esimeses

pooles. Konfidentsiaalse teabe avaldamine toimus hageja arvates 2011. a-l või 2012. a-l, kuid

igal juhul enne 15. septembrit 2014 (vt apellatsioonkaebuse p-d 43 ja 48; vt ka 29. septembri

2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:25:34 ja 01:39:40).

24.2. Maakohus tuvastas, et:

-

OM ei osalenud läbirääkimistel üksi, vaid parvlaevade omanike nimel pidas riigiga

(MKM-ga) läbirääkimisi mitu isikut (vt maakohtu otsuse p 29);

-

MKM-i ja parvlaevade omanike vahel ostu-müügiläbirääkimiste pidamiseks 3.

novembril 2011 sõlmitud konfidentsiaalsuskokkuleppe allkirjastasid parvlaevade

omanike nimel CS ja MK (vt maakohtu otsuse p 41);

-

VL selgitused Riigikogu uurimiskomisjonis kinnitavad, et VL pidas ise (hageja või

VML kaudu) MKM-ga paralleelseid läbirääkimisi (vt maakohtu otsuse p 44);

-

tsiviilasjas nr 2-18-8741 on MKM kohtule kinnitanud (III kd, tl 94; V kd, tl 15), et ainus

dokument, mille OM MKM-le (ja/või J. Partsile või U. Palole) esitas või kättesaadavaks

tegi, oli 29. oktoobril 2014 parvlaevade omaniku nimel saadetud kiri läbirääkimiste

alustamiseks (III kd, tl 95). Sellest ettepanekust ei nähtu, et OM oleks hagi aluseks

olevaid andmeid MKM-le avaldanud (maakohtu otsuse p 40).

24.3. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega nendest asjaoludest, sh et puuduvad tõendid

selle kohta, et OM oleks MKM ja parvlaevade omanike vahel toimunud läbirääkimistel

osalenud ja selle käigus mingit kindlat teavet avaldanud (vt maakohtu otsuse p 41) ning et VL

võis ise läbirääkimiste käigus MKM-le parvlaevaäri puudutavat infot avaldada (maakohtu

otsuse p 44). Seejuures ei võimalda asjas esitatud tõendid järeldada, et riigile oleks esitatud

prahilepingud, millest oleks nähtunud täpsed prahitasud, mida makis hageja või mida maksid

Dagenhart, Reyna ja Paxton (vt hageja 15. oktoobri 2018. a menetlusdokumendi p-d 4.3 ja 4.4).

24.4. Kolleegium ei nõustu siiski maakohtu põhjendusega, et OM ei saanud väidetavat

ärisaladust avalikustada seetõttu, et ta ei olnud 3. novembril 2011 sõlmitud

konfidentsiaalsuskokkuleppega seotud (vt maakohtu otsuse p 41). Asjaolu, et OM ei olnud

konfidentsiaalsuslepingut allkirjastanud, ei tähenda, et ta ei oleks võinud MKM-le hageja

konfidentsiaalset teavet avaldada. Seetõttu tuleb sellekohane põhjendus maakohtu otsusest

välja jätta.

2-18-8743

26 (38)

24.5. Selle osas, et OM need konkreetsed andmed riigile avaldas, tugineb hageja järgmistele

tõenditele (vt ka 29. septembri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:29:13–01:30:09):

-

11. veebruari 2014. a artikkel „Minister Parts kasutab eraärist saadud siseinfot“ ajalehes

Postimees;

-

„Foorumi“ saade koosmõjus ajalehe Meie Maa artikliga, kusjuures artikkel kinnitab

ministri poolt „Foorumis“ avaldatut;

-

U. Palo, J. Partsi, M. Saksa ütlused Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokollides ja

M. Priske selgitused AS Tallinna Sadam nõukogu 21. jaanuari 2014. a koosoleku

protokollis;

-

kaudselt ka konfidentsiaalsusleping, millele viitab M. Priske AS Tallinna Sadam

nõukogu protokollis.

24.6. Kolleegium leiab, et nendest tõenditest ei saa järeldada, et OM oleks avaldanud MKM-le

hagi aluseks olevaid andmeid.

24.6.1. Hageja tugineb mh sellele, et J. Parts avaldas telesaates „Foorum“, et talle on avaldatud

konfidentsiaalset informatsiooni, mida ta on lubanud saladuses hoida. Ehkki telesaate

„Foorum“ salvestust ei ole asja materjalide juurde võetud, siis J. Partsi öeldut on vahendatud

ajalehe Postimees 11. veebruari 2014. a artiklis. Ehkki ka seda artiklit pole asjas tõendina

esitatud, ei vaidle pooled selle üle, et artikli sisu kattub ajalehe Meie Maa 14. veebruari 2014.

a artikliga (III kd, tl-d 111–112). Ehkki artiklis väidetakse, et OM on avaldanud J. Partsile

mingit konfidentsiaalset teavet, ei nähtu artiklist, millist teavet. Seega ei võimalda artikkel

järeldada, et avaldatud oleks seda teavet, millele hageja praeguses menetluses tugineb, sh

teavet, mida on võimalik käsitada hageja ärisaladusena ja mida MKM avalikult kättesaadavate

andmete põhjal ja VML-i pikaajalise lepingupartnerina juba ei teadnud.

24.6.2. U. Palo, J. Partsi ja M. Saksa ütlustest Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokollides

(vastavalt I kd, tl-d 73 – 77 pöördel, 78 – 86 pöördel, 90 – 94 pöördel) ja M. Priske selgitustest

AS Tallinna Sadam nõukogu koosoleku protokollis (I kd, tl-d 87 – 89 pöördel) ei nähtu, et OM

oleks avaldanud MKM-le (või riigi esindajatele) hagi aluseks olevat teavet, sh sellist teavet,

mida on võimalik käsitada hageja ärisaladusena ja mida MKM juba ei teadnud. U. Palo ütlustes

viidatakse OMile vaid seoses sellega, et kui põhimõtteline otsus hange välja kuulutada oli juba

tehtud, sai U. Palo kirja OMilt, kes oli huvitatud laevade müügist, kuid minister ei pööranud

sellele enam tähelepanu (I kd, tl 73 pöördel). J. Partsi ütlustes on viidatud OMile kui

laevaomanike esindajale ning põhjendatud OMiga peetud läbirääkimiste luhtumist sellega, et

OM tahtis saada laevade eest rohkem raha kui laevad eksperthinnangute põhjal väärt olid (I kd,

tl 86 pöördel). M. Saksa ütlustes ei ole OMile ega hagi aluseks olevale teabele viidatud. M.

Priske on AS Tallinna Sadam nõukogu 21. jaanuari 2014. a protokollist nähtuvalt küll viidanud

OMile kui laevade omanikule ja sellele, et olemasolevate praamide varasemate

ostuläbirääkimiste

käigus

MKM-le

edastatud

materjalid

on

seotud

konfidentsiaalsuskohustusega (I kd, tl-d 87 pöördel ja 88), kuid protokollist ei nähtu, et just OM

oleks MKM-le teavet edastanud ja millist teavet täpsemalt.

24.6.3. Konfidentsiaalsusleping, millele M. Priske Tallinna Sadama nõukogu protokollis viitab,

on eelduslikult MKM ja parvlaevade omanike vahel ostu-müügiläbirääkimiste pidamiseks 3.

novembril 2011 sõlmitud konfidentsiaalsuskokkulepe, mille allkirjastasid parvlaevade omanike

nimel CS ja MK (II kd, tl-d 11 – 12 pöördel). Sellise kokkuleppe sõlmimisest ei saa järeldada,

et OM oleks MKM-le mingit konkreetset teavet avaldanud.

2-18-8743

27 (38)

24.7. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ka asjaolust, et OM oli

hageja äriplaani ja ärisaladusega kursis (vt apellatsioonkaebuse p-d 17 ja 41), ei saa järeldada,

et ta mingit teavet riigi esindajatele avaldas. Isikuid, kes olid hageja ärimudeliga kursis, kes

pidasid riigiga läbirääkimisi ja kes oleks võinud hagi aluseks olevat teavet MKM-le avaldada,

oli teisigi (sh VL, kellele viitas maakohus).

25. Maakohus leidis kokkuvõttes õigesti, et tõendatud ei ole ka OM tegutsemine parvlaevade

ostu-müügiläbirääkimistel Dagenharti nimel, kuid osaliselt tuleb selles osas muuta maakohtu

otsuse põhjendusi.

25.1. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et asjaolu, et Dagenharti juhatuse liikmetel oli

äriregistri kohaselt ühine esindusõigus, tähendab, et OM kui ühe juhatuse liikme tegevust ei saa

lugeda TsÜS § 31 lg 5 järgi juriidilise isiku tegevuseks (vt maakohtu otsuse p 25). TsÜS § 31

lg 5 kohaselt loetakse juriidilise isiku organi tegevus juriidilise isiku tegevuseks. Juriidilise

isiku tegevusena saab käsitada ka tema seaduslikuks esindajaks oleva organi liikme, s.o

juhatuse liikme käitumist (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17,

p 11). Praegusel juhul ei ole tegemist juriidilise isiku tehinguga, mille kehtivuseks oleks olnud

vajalik esindusõiguse olemasolu, mida Dagenharti juhatuse liikmete puhul piiras ühise

esindusõiguse tingimus. Seega tuleb viidatud põhjendus maakohtu otsusest välja jätta.

25.2. Maakohus on vaidlustatud lahendis põhjendatult viidanud Riigikohtu seisukohale, et

juriidilise isiku juhatuse liikme tegutsemine juriidilise isiku nimel peab olema väliselt

äratuntav. Juhul kui juriidilise isiku juhatuse liige ei ole sõnaselgelt väljendanud, et ta tegutseb

juriidilise isiku nimel, tuleneb juriidilise isiku nimel tegutsemise äratuntavus konkreetsetest

asjaoludest, millest nähtuvalt on juriidilise isiku juhatuse liikme tegevus selgelt seotud

esindatava äriühingu majandustegevusega (Riigikohtu 12. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-59-17, p 11). Samuti on maakohus põhjendatult lähtunud õiguskirjandusest, kus on leitud,

et selleks, et juhatuse liikme tegevust saaks omistada juriidilisele isikule, peab see tegevus

olema tehtud juriidilise isiku nimel ja/või huvides. Selleks, et juhatuse liikme õigusvastast

tegevust saaks pidada juriidilise isiku enese õigusvastaseks tegevuseks, peab juriidilise isiku

juhatuse liikme tegevus olema seotud juriidilise isiku huvidega, eelkõige juhatuse liikme poolt

sisesuhtest tulenevate kohustuste täitmisega juriidilise isiku ees (K. Saare. Esindusorgani liikme

käitumise omistamisest eraõiguslikule juriidilisele isikule seoses vastutuse küsimusega.

Juridica 2003/10, lk 673–683, 675 ja 678).

25.3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et OM oleks pidanud Eesti

riigiga (või MKM-ga) läbirääkimisi (mille käigus ta hageja väidetava ärisaladuse väidetavalt

avaldas) Dagenharti nimel. Maakohus on hageja väiteid ja tõendeid hinnates põhjendatult

leidnud, et OM pidas riigiga läbirääkimisi parvlaevade omanike (kelleks olid Saksa äriühingud)

esindajana, mitte Dagenharti nimel ja juhatuse liikmena. Kolleegium nõustub selles osas

maakohtu otsuse põhjendustega (vt maakohtu otsuse p-d 26–28) ning TsMS § 654 lg 6 järgi

neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

25.3.1. Hageja hinnangul leidis maakohus ekslikult, et määrava tähtsusega on see, kellena OM

end hageja ärisaladust avaldades esitles. Hageja leiab, et isegi kui OM esitles end praamide

omanikuna, oli ta samal ajal ka Dagenharti juhatuse liige, kellel oli hageja ärisaladuse

avaldamisega äratuntav ja tihe seos (apellatsioonkaebuse p 25). Kolleegium hagejaga ei nõustu.

Maakohus on küll tuvastanud, et OM tegi MKM-le 29. oktoobril 2014 ettepaneku alustada

läbirääkimisi parvlaevade omaniku esindajana, kuid maakohus on hinnanud kõiki tõendeid

kogumis, selgitamaks välja, kelle nimel OM tegelikult läbirääkimisi pidas. Maakohus järeldas,

et hageja ei ole tõendanud, et OM oleks pidanud läbirääkimisi Dagenharti nimel. Põhjendatud

2-18-8743

28 (38)

ei ole hageja seisukoht, et praegusel juhul on väliselt selge ja äratuntava seose kaudu tuvastatav,

et OM tegutses Dagenharti juhatuse liikmena (apellatsioonkaebuse p 24). Hageja ei ole esile

toonud, milles selline seos seisnes. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele ja

neist nähtuvatele asjaoludele.

25.3.2. Põhjendatud ei ole ka hageja väide, et maakohus ei hinnanud selles küsimuses hageja

seisukohti ja väiteid (apellatsioonkaebuse p 22).

Väidetavalt hindama jäetud väideteks on järgmised (apellatsioonkaebuse p 30):

-

OM on äriühingute, millele kuulusid praamid, ainuosanik ja lõplik kasusaaja;

-

OM asus juba 2011. a-l suhtlusesse MKM-ga;

-

andmeid on käsitatud konfidentsiaalsena;

-

OM oli MKM-le konfidentsiaalse teabe avaldamise ajal Dagenharti juhatuse liige;

-

Dagenhart oli lepingulises suhtes hagejaga;

-

hageja oli Dagenharti osanik; lisaks on Dagenharti osanik OÜ Taali Grupp, mille

ainuosanik ja juhatuse liige on OM.

Nimetatud asjaolud ei anna alust järeldada, et OM oleks tegutsenud parvlaevade ostu-

müügiläbirääkimistel Dagenharti nimel. Nendest ei tulene, et OM oleks osalenud

läbirääkimistel Dagenharti huvides ja seoses oma ülesannetega Dagenharti ees ning et tema

tegutsemine Dagenharti nimel oleks olnud äratuntav.

25.3.3. Põhjendatud ei ole hageja väide, justkui maakohus oleks otsuses leidnud, et juhatuse

liikme tegevuse omistamine äriühingule on võimalik üksnes juhul, kui juriidiline isik saab

tegevusest kasu (vt apellatsioonkaebuse p 28), ning juhatuse liikme tegevuse omistamiseks

juriidilisele isikule ei tohi olla rikutud hoolsuskohustust (vt samas, p 29). Maakohus ei ole

selliseid seisukohti väljendanud.

25.3.4. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et OM tegevus hageja ärisaladuse avaldamisel on

omistatav kõikidele äriühingutele, mille juhatuse liige ta on ning mis praamide opereerimise

finantsmudelis osalesid, kuna vastasel juhul saaks OM ise valida, millise äriühingu juhatuse

liikmena ta ärisaladust avaldab (apellatsioonkaebuse p 23). See, millise äriühingu nimel

juhatuse liige tegutseb, peab olema väliselt äratuntav, mis tuleneb konkreetsetest asjaoludest,

millest nähtuvalt on juriidilise isiku juhatuse liikme tegevus selgelt seotud esindatava äriühingu

majandustegevusega (vt praeguse otsuse p 25.2). Seega ei saa isik tagantjärele ise meelevaldselt

valida, millisele äriühingule tema tegevus tuleb omistada.

25.3.5. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt peab hageja selle hindamisel, kas OM tegutses teavet

avaldades Dagenharti nimel, oluliseks ka seda, et tulenevalt oma juhatuse liikme ametisuhtest

Dagenhartiga oli OM teadlik väidetavalt avaldatud konfidentsiaalsest teabest (vt

apellatsioonkaebuse p-d 27 ja 29). Samas on hageja ise menetluses väitnud, et OM oli

parvlaevaäri skeemist teadlik juba seetõttu, et tema isiklikult oli üks selle väljamõtlejatest ja

elluviijatest (vt apellatsioonkaebuse p 17). Hageja esile toodud asjaolud ja tõendid ei anna alust

järeldada, et OM oleks olnud väidetavalt avaldatud teabest teadlik just seetõttu, et see teave oli

teada Dagenhartile. Seega ei saa OM tegevust selle teabe väidetaval avaldamisel automaatselt

käsitada Dagenharti tegevusena.

2-18-8743

29 (38)

26. Eelnevast tulenevalt (arvestades ka praeguse otsuse II osas käsitletut) ei ole hageja

tõendanud, et Dagenhart oleks pannud toime talle hagis etteheidetava rikkumise. Ainuüksi sel

põhjusel tuli hagi jätta rahuldamata.

IV

27. Ehkki hagi rahuldamata jätmine on põhjendatud juba Dagenharti rikkumise puudumise

tõttu, käsitleb ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga ka hageja peamisi väiteid talle tekkinud

kahju kohta.

28. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hagejale väidetavalt tekkinud kahju on

tõendamata.

28.1. Hageja nõuab hagis saamata jäänud tulu hüvitamist. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata

jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud

ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Seejuures

ei pea hageja saamata jäänud tulu tõendamiseks suutma seda tulu täpselt tõendada. Riigikohus

on leidnud, et saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamine VÕS § 128 lg 4 mõttes põhineb

tõenäosusel, kuna reeglina ei ole võimalik täpselt hinnata, millist kasu või kahju oleks pool

saanud, kui lepingut oleks ettenähtud ajani kohaselt täidetud. Hinnata tuleb asjaoludest lähtuvalt

enne rikkumist lepingu alusel teenitud kasu, alternatiivseid kasusaamisvõimalusi muude

isikutega sarnaste tehingute alusel, poole investeeringuid kasu saamiseks jms. Saamata jäänud

tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada

(Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 20 ja seal viidatud

kohtupraktika).

28.2. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole tõendanud, et tal oleks jäänud Dagenharti

väidetava rikkumise tõttu tulu saamata, ja selle tulu suurust (maakohtu otsuse p-d 47 ja 48).

28.2.1. Hageja tugineb saamata jäänud tulu tõendamisel kahele Exceli tabelile:

1) hageja 2. novembri 2020. a menetlusdokumendi lisas 13 esitatud tabel (IV kd, tl-d 214

– 214 pöördel), mis hageja väitel kajastab VML kulusid ja tulusid, mis võeti aluseks

2014. a-l riigihankel pakkumuse tegemisel ning kust hageja väitel nähtub, kui palju

VML oleks riigilt raha saanud ja hagejale edasi maksnud (vt 29. septembri 2023. a

kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:43:21);

2) hagi lisas 19 esitatud tabel (dtl-d 171–175), mis hageja väitel kajastab hageja enda

kulusid (vt ka apellatsioonkaebuse p 71; 29. septembri 2023. a kohtuistungi protokoll,

ajamärk 01:48:12).

Lisaks tugineb hageja VML poolt 2014. a riigihankel tehtud pakkumusele (I kd, tl-d 62 – 63

pöördel; korrigeeritud pakkumus IV kd, tl-d 196 – 197 pöördel).

Hageja selgituste kohaselt oleks hageja kulud olnud aastas 19 719 512 eurot ning lähtuvalt

Altmarki kriteeriumist oleks hageja lisanud neile kuludele 8% kasumimarginaali, s.o 1 577 610

eurot aastas, mistõttu oli hageja planeeritud kasum 1 577 610 eurot aastas ehk 15 776 100 eurot

kümne aasta peale (vt ka apellatsioonkaebuse p 71).

28.2.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja enda koostatud Exceli tabel(id) ei ole

käsitatav(ad) tõendina, vaid tegemist on hageja seletusega.

2-18-8743

30 (38)

Tsiviilkohtumenetluses saab tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-

s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis.

TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt võib hagimenetluses tõend olla tunnistaja ütlus,

menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning

eksperdiarvamus. Dokumentaalne tõend on TsMS § 272 lg 1 järgi igasugune kirjalikult,

pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega

jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja

lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval

kujul.

Riigikohus on leidnud, et osas, milles menetlusosalise esitatud dokument sisaldab tema enda

selgitusi mingite asjas tõendamist vajavate asjaolude kohta, on tegemist menetlusosalise

seletusega. Hagimenetluses on menetlusosalise seletus TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt

tõendina käsitatav vaid juhul, kui see on antud vande all (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-17491, p 15.5 ja seal viidatud kohtupraktika). Ebatäpne on hageja

apellatsioonkaebuse väide, et Riigikohtu seisukoha kohaselt ei välista tõendi asjakohasust ja

lubatavust iseenesest see, et tõend on poole enda koostatud (vt apellatsioonkaebuse p 54).

Hageja viidatud lahendis on Riigikohus selgitanud, et dokumendis sisalduvad poole enda

selgitused ei ole nõutavas protsessivormis ja nende põhjal ei saa kohus kindlaks teha hageja

nõudeid põhjendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-1749,

p 15.5). Hageja enda selgitusi sisaldav dokument saab olla käsitatav dokumentaalse tõendina

osas, milles see sisaldab teavet, mida ei ole lisanud hageja ise (viidatud Riigikohtu lahendi

aluseks olevas asjas olid nendeks muusikatuvastusprogrammi Shazam kasutamisel tehtud

kuvatõmmiseid).

Praegusel juhul on hagiavalduse lisa 19 näol tegemist Exceli tabeliga, millel on kolm alalehte,

sh leht pealkirjaga „Liiniveo kulude eelarve – SLK osa kuludest“. Tabelist ei ole aru saada, kes,

millal ja milliste andmete põhjal on selle koostanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus

põhjendatult leidnud, et tegemist ei ole tõendiga TsMS § 229 lg 2 tähenduses, vaid hageja

seletustega talle väidetavalt tekkinud kahju kujunemise kohta.

Hageja 2. novembri 2020. a menetlusdokumendi lisas 13 esitatud tabeli näol on tegemist Exceli

tabeliga pealkirjaga „Liiniveo kulude eelarve“. Ka sellest dokumendist ei nähtu, kes, millal ja

milliste andmete põhjal on selle koostanud. Seega ei ole ka nimetatud tabeli osas võimalik asuda

seisukohale, et tegemist oleks tõendiga TsMS § 229 lg 2 tähenduses.

Hageja ei ole esitanud menetluses tõendeid, mis tema esitatud Exceli tabelist nähtuvate kulude

(ja tulude ning eeldatava kasumi) suurust kinnitaks.

28.2.3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et VML poolt 2014. a riigihankel esitatud pakkumus

saab tõendada seda, millise tulu saamise soovist lähtus VML pakkumuse esitamisel, kuid see ei

kinnita seda, et sellist tulu oleks ka tegelikult teenitud, sh et tulu teenimiseks planeeritud kulud

oleksid olnud piisavad. Lisaks ei saa VML pakkumuse põhjal teha järeldusi selle kohta, kui

suured oleksid olnud hageja kulud ja tulud ning teenitav kasum.

28.2.4. Maakohus on põhjendatult arvesse võtnud seda, et kostja esitatud majandusaasta

aruannete põhjal oli hageja ja VML tegevus aastatel 2011–2013, mil VML-l oli riigiga

parvlaevateenuse osutamise leping, kahjumlik (vt hageja 2013. a majandusaasta

konsolideeritud aruanne (V kd, tl 62); VML 2013. a majandusaasta aruanne (V kd, tl-d 41–54)).

Riigikohus on leidnud, et saamata jäänud tulu hindamisel tuleb arvestada mh enne rikkumist

lepingu alusel teenitud kasu (vt praeguse otsuse p 28.1). Ehkki hageja leiab, et tegevuse

2-18-8743

31 (38)

kahjumlikkus varasemal perioodil ei tähenda, et ajavahemiku 2016–2026 kohta sõlmitud

lepingu puhul ei oleks hageja tulu teeninud (vt apellatsioonkaebuse p-d 75 ja 76), ei ole hageja

menetluses, sh apellatsioonkaebuses välja toonud, mis hageja ja VML tegevuse kahjumlikkust

varasematel perioodidel põhjustas ja miks järgmisel riigihankeperioodil, s.o 2016–2026 oleks

hageja teeninud kahjumi asemel kasumit. Samuti ei ole hageja välja toonud konkreetseid

asjaolusid selle kohta, et toimunud oleksid olulised muutused majanduskeskkonnas või ka

hageja enda tulude ja kulude suuruses. Seega ei ole hageja kolleegiumi hinnangul teinud

usutavaks, et ta oleks uuel riigihankeperioodil teeninud tulu (mitte jäänud kahjumisse) ja seda

hagiavalduses toodud suuruses. Eeltoodud järeldust ei mõjuta hageja viide, et tema ja VML

varasem kahjum võis olla kunstlikult tekitatud (apellatsioonkaebuse p 75). Juhul, kui hageja ja

tema koostööpartnerite ärimudel nägi ette, et hageja ja VML tegevust näidatakse kunstlikult

kahjumlikuna ja tegelikku kasumit teenivad skeemi muud osapooled, pole alust arvata, et see

oleks 2016–2026 hankeperioodil muutunud.

28.2.5. Põhjendatud ei ole hageja väide, et maakohus oleks pidanud hagejale selgitama, et tema

esitatud kahjuarvestus ei olnud piisavalt detailne, mille järel oleks hageja saanud oma selgitusi

maakohtus täpsustada (vt apellatsioonkaebuse p-d 54 ja 73). Maakohus ei ole leidnud, et hageja

selgitused talle väidetavalt tekkinud kahju kujunemise kohta ei oleks olnud piisavalt selged või

täpsed, vaid maakohtu hinnangul oli tõendamata, et hagejale oleks selline kahju tegelikult

tekkinud.

29. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et tõendamata on põhjuslik seos Dagenharti

väidetava rikkumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel.

29.1. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg (põhjuslik seos).

29.2. Esmalt märgib kolleegium, et põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuse väide, et

maakohus ei ole analüüsinud põhjuslikku seost hagejale tekkinud kahju ja Dagenharti väidetava

rikkumise vahel (vt p 18). Maakohus on põhjuslikku seost hinnanud mh vaidlustatud otsuse p-

des 36 ja 51. Otsuse p-s 22, kus maakohus on viidanud Dagenharti asemel Paxtonile, on

tegemist ilmse ebatäpsusega.

29.3. Hageja väited põhjusliku seose kohta ei ole menetluses olnud järjepidevad. Hageja on

selgitanud Dagenharti väidetava rikkumise seost hagejale kahju tekkimisega esiteks sellega, et

selle tulemusel, et MKM-le hageja konfidentsiaalset teavet avaldati, otsustas riik välistada

otselepingu sõlmimise ja korraldada hanke, loobudes hageja (VML) teenusest (vt hagiavalduse

p 3.1; hageja 2. novembri 2020. a menetlusdokumendi p-d 4.5 ja 4.29; vt ka apellatsioonkaebuse

p-d 38, 48 ja 79.b). Teiseks on hageja selgitanud põhjuslikku seost sellega, et saadud teave, mis

võimaldas arvutada välja ärimudelis sisalduvate prahitasude suuruse, pani riiki võtma vastu

otsuse, et AS Tallinna Sadam peab tegema riigihankel pakkumuse, et hagejaga (VML-ga)

konkureerida (vt hagiavalduse p 2.3; hageja 15. oktoobri 2018.a menetlusdokumendi p 5.8; vt

ka apellatsioonkaebuse p 33). Hageja on leidnud, et kui riik poleks seda teinud, oleks hageja

olnud ainus võimalik pakkuja hankel (vt hagiavalduse p 3.1). Maakohtus tugines hageja

põhjusliku seose osas ka sellele, et MKM edastas hageja konfidentsiaalset teavet AS Tallinna

Sadam tütarühingutele, kes seda teavet kasutades hanke võitsid (hagiavalduse p 3.1; hageja 2.

novembri 2020. a menetlusdokumendi p 4.37). Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ta

käsitab kahju tekkimise põhjusena seda, et hageja ärisaladuseks olevate andmete teadasaamise

tõttu otsustas riik asuda parvlaevaliikluse opereerimise alal hagejaga konkureerima, tehes seda

läbi oma äriühingu ja selle tütarühingute (29. septembri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

2-18-8743

32 (38)

01:31:58). Seejuures möönis hageja, et riigihanke korraldamise kohustus oli riigil niikuinii

olemas, kuna tal oli vaja leida operaator uueks perioodiks (vt samas).

29.4. Eelnevast lähtuvalt mõistab kolleegium hageja positsiooni apellatsioonimenetluses

selliselt, et hageja arvates viis tema ärisaladuse väidetav avaldamine MKM-le selleni, et riik

otsustas, et AS Tallinna Sadam peab (ise või tütarettevõtete kaudu) osalema parvlaevaliikluse

opereerimise riigihankel ajavahemikuks 2016–2026 ja seega hagejaga (VML-ga)

konkureerima. Seda, et ilma Dagenharti väidetava rikkumiseta oleks riik jätnud riigihanke

korraldamata ja sõlminud VML-ga otselepingu perioodiks 2016–2026, sh et riik oleks saanud

seda teha, ei ole hageja menetluses ka põhistanud ega tõendanud. Kolleegiumi hinnangul ei

saanud hageja ka eeldada, et VML-ga pikendatakse 2016. a-l lõppevat lepingut järgmiseks 10-

aastaseks perioodiks ilma riigihanke korraldamiseta, sh konkurentsita.

29.5. Samuti mõistab kolleegium hageja seisukohti selliselt, et hageja ei tugine põhjusliku seose

osas (enam) sellele, et riik (MKM) oleks avaldanud hageja konfidentsiaalset teavet AS Tallinna

Sadam tütarettevõtetele ning et OÜ TS Shipping ja TS Laevad OÜ võitsid riigihanke seetõttu,

et nad kasutasid hankes osalemiseks hageja konfidentsiaalset teavet. Igal juhul aga nähtub asjas

esitatust, et haldusasjas nr 3-14-52874 on kohtud tuvastanud, et pole tõendatud, et

ühispakkujatel oleks emaettevõttega seotusest tulenevalt olnud sellist infot, mis oleks andnud

neile hankemenetluses eelise (vt Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 2015. a otsuse p 46 teine lõik

(IV kd, tl 248) ja Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-50-15, p 16 (V kd,

tl 87 pöördel)) ning haldusasjas nr 3-16-1603 on tuvastatud, et VML-i puudutava

konfidentsiaalse info edastamine ühispakkujatele ei ole tõendatud (vt Riigikohtu 17. oktoobri

2019. a otsus, p-d 5.b, 6 ja 11). Asja materjalidest nähtuvalt oli põhjus, miks VML kaotas 2014.

a riigihanke, see, et tema esitatud pakkumus oli AS Tallinna Sadam tütarettevõtjate

pakkumusest kümne aasta peale ligi 60 miljonit eurot või parvlaevade väljaostu korral ligi 38

miljonit eurot kallim.

29.6. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et riik oleks

suunanud AS-i Tallinna Sadam riigihankel osalema just seetõttu, et keegi oleks teinud MKM-

le teatavaks hagi esemeks olevaid andmeid. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega (vt

maakohtu otsuse p 51 alapunkt 1, p 36), et MKM transpordi arengukavast aastateks 2006–2013

(II kd, tl 57 pöördel) ja U. Palo ütlustest Riigikogu uurimiskomisjonis (I kd, tl 73) kogumis

järeldub, et riigil oli iseseisvalt kujunenud arusaam, et senist parvlaevaliikluse korraldust on

vaja muuta, sh minna üle parvlaevade omamise poliitikale või vähemalt lõpetada olukord, kus

VML saab üksi määrata parvlaevateenuse hinna. U. Palo selgitustest nähtub, et ta tegi aastal

2014 ametisse astudes põhimõttelise otsuse, et ajavahemiku 2016–2026 osas tuleb korraldada

riigihange (selle asemel, et riik ise parvlaevad soetaks ja neid opereeriks) ning sellel peab

osalema mitu pakkujat, et selguks konkurentsis kujunev õige hind.

29.7. Isegi kui riigi arusaama, et parvlaevade opereerimise turul on vaja tekitada konkurentsi,

kujunemise põhjuseks oli asjaolu, et riigi hinnangul osutas VML teenust liiga kõrge hinnaga ja

selle põhjuseks võisid olla ülemäära kõrged prahitasud, ei anna asja materjalid alust arvata, et

selle järelduseni oleks riik jõudnud põhjusel, et keegi (Dagenhart) avaldas MKM-le hagi

aluseks olevaid andmeid. Riigil oli avalike ja talle VML poolt riigihankes osalemise ja

hankelepingu täitmise käigus esitatud andmete põhjal võimalik ka ise hinnata parvlaevade

opereerimisega seotud kulude ja tulude suurust ning viidatud järeldusteni jõuda (vt ka maakohtu

otsuse p 51 alapunkt 4, millega kolleegium nõustub, ja praeguse otsuse p 21.1). Kolleegiumi

hinnangul oli riigile kättesaadav teave piisav selleks, et otsustada, kuidas oleks kõige

mõistlikum parvlaevaliiklust korraldada, sh kas jätkata senise teenusepakkujaga, korraldada

turu konkurentsile avamiseks riigihange või ise parvlaevu omada ja parvlaevaliiklust

2-18-8743

33 (38)

korraldada. See, et riigi esindajad ei olnud varem sel teemal (sh praamiliinide seniste

operaatorite väidetavalt ülikõrgete prahitasude teemal) aktiivselt sõna võtnud, ei tähenda, et

riigil poleks olnud andmeid, mille alusel hinnata senise teenusepakkuja ärimudeli kasumlikkust

ja teha tasuvusarvutusi (vt apellatsioonkaebuse p 36).

29.8. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kui riigil oleks olnud juba varem plaan hankel osaleda,

siis ta oleks osalenud juba esimesel hankel 2014. a juunis, kuid seal osales vaid VML (29.

septembri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:39:40). U. Palo ütlustest Riigikogu

uurimiskomisjonis nähtub, et juba siis, kui otsustati korraldada operaatori leidmiseks hange,

kinnitas AS Tallinna Sadam nõukogu liige, et AS Tallinna Sadam tuleb konkurentsi pakkuma,

ning ka valitsus otsustas, et AS Tallinna Sadam peab hankes osalema (I kd, tl 73 pöördel). Seda,

miks AS Tallinna Sadam esimesel hankel ei osalenud, põhjendati sellega, et nad ei jõudnud

hankeks valmis (I kd, tl-d 73 pöördel ja 77).

30. Arvestades, et hageja ei ole tõendanud endale väidetavalt tekkinud kahju ja selle

põhjuslikku

seost

Dagenhartile

etteheidetava

rikkumisega,

ei

pea

kolleegium

menetlusökonoomia kaalutlustel põhjendatuks hinnata hageja väiteid selle kohta, kas selline

kahju oleks olnud VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 järgi hüvitatav, s.o kas see oleks olnud hõlmatud

rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ning lepingu sõlmimise ajal ettenähtav.

31. Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et hagi tuleb hageja põhinõude osas jätta

rahuldamata. Selle tõttu jättis kohus hagi põhjendatult rahuldamata ka viivise osas.

32. Kolleegium märgib täiendavalt, et isegi kui leida, et osas, milles hageja nõuab kahju

hüvitamist selliste andmete avaldamise eest, mis ei seondu hageja ja Dagenharti vahel sõlmitud

prahilepinguga (vaid puudutavad hageja suhteid kolmandate isikutega või üksnes kolmandaid

isikuid või nende suhteid), ei saa hageja nõuet käsitada lepingulisena, vaid tegemist on

lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, ei muudaks see praeguse asja lahendust. Kuna hageja

ei ole tõendanud oma õigusi rikkuvat tegu, selle teo omistatavust Dagenhartile, kahju (saamata

jäänud tulu) tekkimist ja selle kahju põhjuslikku seost väidetava rikkumisega, oleks hageja

nõude rahuldamine välistatud ka siis, kui kvalifitseerida see õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamise nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 või 7 alusel. Samuti oleks ka sel juhul

hageja nõue TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud – kuna hageja oli või vähemalt pidi olema teadlik

endale väidetavalt tekkinud kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust hiljemalt 13. oktoobril

2014, aegunuks lepinguvälise kahju hüvitamise nõue 13. oktoobril 2017, s.o enne hageja nõude

esitamist Dagenharti pankrotimenetluses.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

33. Kuna maakohtu otsus jääb sisulises osas muutmata, ei ole TsMS § 173 lg 3 järgi vaja muuta

ka maakohtu menetluskulude jaotust. Olukorras, kus hagi jäi rahuldamata, jättis maakohus

menetluskulud põhjendatult TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

34. Maakohus määras kindlaks kostjate menetluskulude rahalise suuruse. Apellatsioonkaebuses

ei ole hageja maakohtu otsusele selles osas vastuväiteid esitanud. Kolleegium ei tuvastanud

menetluskulude kindlaksmääramise osas ka mingeid olulisi menetlusõiguse rikkumisi.

35. Küll aga on maakohus kostjate I ja II menetluskulud ekslikult hagejalt välja mõistnud.

35.1. Asja materjalidest nähtuvalt on 19. novembril 2018 kuulutatud välja hageja pankrot.

Hageja pankrotihalduriteks on Pärnu Maakohtu 21. detsembri 2020. a määrusega nimetatud

2-18-8743

34 (38)

(Veli Kraavi asemel) Andrias Palmits ja Toomas Saarma. Siinse tsiviilasja menetlus algas enne

hageja pankroti väljakuulutamist ning hageja pankrotihaldurid ei ole kasutanud PankrS § 43 lg-

st 1 tulenevat õigust astuda menetlusse oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel. Olukorras,

kus haldurid ei ole menetlusse astunud, on võlgnik jätkanud menetlust hagejana kooskõlas

PankrS § 43 lg 1 teise lausega.

35.2. Kuna kostjate menetluskulud siinses menetluses ei ole tekkinud pankrotimenetluse ajal

halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja toimingutest, ei ole tegemist

massikohustusega PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses, mille täitmist võib võlgnikult

pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja mille täitmiseks võib läbi viia täitementluse

pankrotivara suhtes. Kostjate kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse pankrotimenetluses

tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi, s.o menetluskulude kindlaksmääramise

lahendi toimel omandavad kostjad tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 (enne 1. veebruari 2021

kehtinud redaktsioonis) mõttes, mille nad saavad esitada pankrotimenetluses. Seetõttu peab

kohus kostjate menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik hagejalt kui

pankrotivõlgnikult välja mõista (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

176-13, p-d 14 ja 15; 18. novembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-17970, p 13). Eelnevat

kinnitab ka PankrS alates 1. veebruarist 2021 kehtiva redaktsiooni § 431 lg 2, mille kohaselt

menetluskulusid, mida võlgnik kannab PankrS § 43 lg-s 1 sätestatud juhul, ei kaeta pankrotivara

arvel. Teised menetlusosalised saavad võimaliku menetluskulude nõude võlgniku vastu esitada

pankrotivõlausaldajana, sealhulgas tingimusliku nõudena PankrS § 98 alusel. Kolleegium

märgib, et pankrotimenetluses tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded rahuldatakse

PankrS § 153 lg 1 p 3 järgi kolmandas järgus. Vastavalt PankrS § 35 lg 1 p-le 6 ei ole

põhjendatud arvestada kostjatele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ka viivist.

35.3. Kuna maakohtu otsus ei ole menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas

jõustunud (TsMS § 456 lg 4 kolmas lause) ja nende välja mõistmata jätmine on õiguse

kohaldamise küsimus, saab ringkonnakohus maakohtu otsust kostjate menetluskulude ekslikult

välja mõistmise osas muuta.

35.4. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis

kostjate I ja II menetluskulud (koos viivisega) hagejalt välja. Selles osas tuleb teha uus otsus,

millega jätta kostjate menetluskulud hagejalt välja mõistmata, piirdudes nende rahalise suuruse

kindlaksmääramisega. Kuna menetluskulud jäävad hagejalt välja mõistmata, tuleb maakohtu

otsus tühistada ka osas, millega maakohus rahuldas kostja I taotluse menetluskulude katteks

antud tagatise väljamaksmiseks ja määras, et hageja poolt 11. novembril 2019 menetluskulude

katteks kohtu deposiiti tasutud 6660 eurot tuleb kanda kostja I arvelduskontole. Kostja I

sellekohane taotlus tuleb jätta rahuldamata. Pärast praeguse otsuse jõustumist on hagejal õigus

taotleda tagatise tagastamist TsMS §-s 195 sätestatud korras.

36. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

37. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3 määrab ringkonnakohus kindlaks kostjate

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse.

37.1. Lepingulise esindaja kulud määrab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks põhjendatud ja

vajalikus ulatuses, arvestades mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse ning

menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-

16-3785, p 31.3; 27. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-16812, p 19.2).

2-18-8743

35 (38)

37.2. Kostja I esitas 29. septembril 2023 apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

nimekirja, milles palub määrata menetluskulude rahalise suurusena kindlaks ja mõista hagejalt

välja õigusabikulu 3759 eurot, mis sisaldab õigusabi 17,9 t eest hinnaga 210 eurot/t,

korrigeerides kohtuistungi ajakulu vastavalt istungi tegelikule ajale.

37.2.1. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale I osutatud õigusabi järgmiste

toimingutega:

-

30. detsembril 2022 dokumendi analüüs: maakohtu otsus; info kliendile kaaskirjaga –

0,5 t;

-

31. jaanuaril 2023 dokumendiga tutvumine: hageja apellatsioonkaebus – 0,4 t;

-

3. veebruaril 2023 dokumendi ettevalmistamine: vastus apellatsioonkaebusele – 1,4 t;

-

6. veebruaril 2023 dokumendi ettevalmistamine: vastus apellatsioonkaebusele – 5,5 t;

-

13. veebruaril 2023 dokumendi ettevalmistamine: vastus apellatsioonkaebusele 5,4 t;

-

16. märtsil 2023 dokumendiga tutvumine: 16. märtsi kohtumäärus (apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmine) – 0,1 t;

-

17. märtsil 2023 dokumendi ettevalmistamine: vastus apellatsioonkaebusele (viimased

täiendused) – 0,9 t;

-

3. aprillil 2023 dokumendiga tutvumine: kostja II seisukoht apellatsioonkaebusele – 0,1

t;

-

25. aprillil 2023 kommunikatsioon: kohus – istungiaja kooskõlastamine – 0,1 t;

-

1. juuni 2023 kommunikatsioon: kohus – istungiaeg; istungikutse edastamine kliendile

– 0,2 t;

-

26. september 2023 dokumendi ettevalmistamine: menetluskulude nimekiri 29.

septembri 2023. a istungiks – 0,3 t;

-

28. september 2023 kohtuistungiks ettevalmistamine – 2 t;

-

29. september 2023 ringkonnakohtu 29. septembri 2023. a istungil osalemine – 1 t.

Menetluskulude nimekirjas sisaldub kostja I taotlus korrigeerida istungi ajakulu vastavalt

tegelikule ajakulule. Ka kohtuistungil taotles kostja I kohtuistungi aja lisamist vastavalt

kohtuistungi protokollile.

37.2.2. Hageja ei esitanud kostja I menetluskuludele konkreetseid vastuväiteid, vaid palus 3.

oktoobri 2023. a seisukohas kohtul hinnata kostja I menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust

vastavalt TsMS § 175 lg-le 1.

37.2.3. Kolleegium leiab, et kostja I menetluskulude nimekirjas esitatud toimingud ja nende

ajakulu on olnud põhjendatud. Maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsimisele ning

apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele on kostja I lepingulisel esindajal kulunud kokku 14,1

t (0,5+0,4+1,4+5,5+5,4+0,9), mis on nimetatud dokumentide sisu ja mahtu arvestades

põhjendatud. Hageja apellatsioonkaebus on väga mahukas (27 lk) ja selles on esitatud arvukalt

väiteid, millele vastamine apellatsioonkaebuse vastuses oli kostja I õiguste tõhusaks kaitseks

menetluses põhjendatud. Samuti on mõistlikult vajalik ja põhjendatud ajakulu ringkonnakohtu

16. märtsi 2023. a määrusega tutvumisele (0,1 t), kostja II vastusega apellatsioonkaebusele

tutvumisele (0,1 t), suhtlusele kohtuga ja kliendiga seoses kohtuistungiga (kokku 0,3 t),

menetluskulude nimekirja koostamisele (0,3 t) ja kohtuistungiks ettevalmistamisele (2 t), s.o

kokku 2,8 t. Ringkonnakohtu 29. septembri 2023. a kohtuistungil osalemise ajakulu on

kohtuistungi protokollijärgset pikkust arvestades põhjendatud 2 t 20 min ulatuses. Seega on

kostja II lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 19,23 t (14,1+2,8+2,33).

2-18-8743

36 (38)

37.2.4. Kostja I lepingulise esindaja tunnitasu 210 eurot/t ei ületa vandeadvokaadist esindaja

puhul kohtupraktikas aktsepteeritud tunnitasu sarnases asjas ning on praeguse asja sisu ja

keskmisest suuremat keerukust arvestades põhjendatud.

37.2.5. Eelnevat arvestades on kostja I menetluskulud apellatsioonimenetluses kokku 4038,30

eurot (19,23×210). Kostja I ei taotle menetluskulude kindlaksmääramist käibemaksuga.

37.3. Kostja II esitas 29. septembril 2023 apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

nimekirja, milles palub määrata menetluskulude rahalise suurusena kindlaks ja mõista hagejalt

välja 2100 eurot (koos käibemaksuga), mis sisaldab õigusabi 12,5 t eest hinnaga 140 eurot/t,

millele lisandub käibemaks.

37.3.1. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale II osutatud õigusabi järgmiste

toimingutega:

-

23. märtsil 2023 maakohtu otsuse analüüs ja apellatsioonkaebuse analüüsimine,

seisukoha koostamine – 3 t;

-

24. märtsil 2023 apellatsioonkaebusele seisukoha koostamine – 2 t;

-

3. aprillil 2023 kohtuotsuse analüüs, apellatsioonkaebuse analüüs, seisukoha

koostamine hageja apellatsioonkaebusele, esitamine kohtule – 3 t;

-

28. septembril 2023 istungiks ette valmistamine ja menetluskulude nimekirja

koostamine – 2 t;

-

29. septembril 2023 kohtuistungil osalemine – 2 t 30 min.

37.3.2. Hageja ei esitanud kostja II menetluskuludele konkreetseid vastuväiteid, vaid palus 3.

oktoobri 2023. a seisukohas kohtul hinnata kostja II menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust

vastavalt TsMS § 175 lg-le 1.

37.3.3. Kolleegium leiab, et 29. septembri 2023. a kohtuistungi protokollijärgset kestust

arvestades on istungil osalemise ajakulu põhjendatud 2 t 20 min ulatuses, s.o kostja II taotletust

10 min vähem. Arvestades maakohtu otsuse, hageja apellatsioonkaebuse ning kostja II vastuse

apellatsioonkaebusele sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul kostja II lepingulise esindaja

ajakulu maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsile ning seisukoha koostamisele kokku

8 t (3+2+3) põhjendatud. Samuti on põhjendatud kohtuistungiks valmistumise ja

menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu kokku 2 t. Seega on kostja II lepingulise esindaja

põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 12 t 20 min (12,33 t).

37.3.4. Kostja II lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ületa

oluliselt keskmist juristist lepingulise esindaja tasu sarnases asjas ning on praeguse asja sisu ja

keerukust arvestades põhjendatud.

37.3.5. Eelnevat arvestades on kostja II menetluskulud apellatsioonimenetluses kokku 2071,44

eurot (12,33×140×1,2). Kostja II menetluskulud tuleb määrata kindlaks koos käibemaksuga,

kuna kostja II on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa käibemaksu tagasi

arvestada.

37.4. Praeguse otsuse p-des 35.1–35.2 märgitud põhjustel piirdub ringkonnakohus kostjate

menetluskulude kindlaksmääramisega ning ei mõista neid hagejalt välja.

38. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt

2-18-8743

37 (38)

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevate menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Liis Arrak

Meeli Kaur

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 28.05.2024 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2023. a otsus tsiviilasjas

nr 2-18-8743 osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas,

milles maakohus rahuldas kostja taotluse maksta välja menetluskulude

katteks antud tagatis ja määras, et kostja menetluskulude katteks kohtu

deposiiti tasutud 6660 eurot tuleb kanda kostja arvelduskontole, samuti osas,

milles ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja tagatise väljamaksmise

taotluse (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1 osaliselt ja p 8.6). Jätta

jõusse maakohtu otsuse resolutsiooni p 5, millega maakohus rahuldas kostja

taotluse maksta välja menetluskulude katteks antud tagatis ja kandis kohtu

deposiiti tasutud 6660 eurot kostja arvelduskontole.

2. Rahuldada OÜ Taali Grupp kassatsioonkaebus.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud aktsiaseltsi Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) kanda.

4. Määrata OÜ Taali Grupp kassatsiooniastme menetluskulude suuruseks

2280 eurot 50 senti.

5. Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

5.1. Jätta aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) hagi rahuldamata.

5.2. Jätta tunnustamata aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis)

nõue OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotimenetluses põhinõudes

15 775 610 eurot ja viivisenõudes 573 972 eurot 88 senti.

5.3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes aktsiaseltsi Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) kanda.

2-18-8743

38 (38)

5.4. Määrata OÜ Taali Grupp menetluskulude suuruseks 23 350 eurot 40 senti

(maakohtus 17 031 eurot 60 senti + ringkonnakohtus 4038 eurot 30 senti +

Riigikohtus 2280 eurot 50 senti).

5.5. Määrata Osaühingu Toletum (likvideerimisel) menetluskulude rahalise

suurusena kindlaks 5389 eurot 44 senti (maakohtus 3318 eurot +

ringkonnakohtus 2071 eurot 44 senti).

5.6. Rahuldada OÜ Taali Grupp taotlus maksta välja menetluskulude katteks

antud tagatis ja kanda 6660 euro suurune tagatis, mille aktsiaselts Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) tasus OÜ Taali Grupp menetluskulude katteks

kohtu deposiiti, OÜ Taali Grupp arvelduskontole EE462200221023720379

Swedbank AS-s.