3-22-642/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-642

Haldusasi

E.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.01.2022

otsuse nr 4.2-1/44-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – E.G, esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja X.E

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.09.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

E.G apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.G apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.09.2022

otsus haldusasjas nr 3-22-642 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses E.G nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.12.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-22-642

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 04.01.2022 otsusega nr 4.2-1/44-2

relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks E.G-le väljastatud relvaloa nr DL50010939,

ning kohustas teda relvad ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama

võõrandamist.

Kaebaja (endine) elukaaslane on 20.11.2019, 29.10.2020, 13.01.2021, 18.05.2021 ja

18.09.2021 pöördunud politsei poole ning väitnud, et kaebaja on teda kas vaimselt

terroriseerinud, ähvardanud või tema suhtes vägivalda tarvitanud. 29.10.2020 ja 18.05.2021

sündmuste osas alustati ka kriminaalmenetlused, mis aga hiljem lõpetati. 14.12.2021 pöördus

politsei poole kaebaja laps, teatades, et kaebaja on joobes ja ähvardab ennast ära tappa.

Politsei tuvastas kohapeal, et kaebaja oli tugevas joobes, oli väidetavalt ka tütre kätt väänanud ja

selle vastu peeglit löönud. Kaebaja ei osanud politseiametnikele öelda relvakapi koodi, mille ütles

välja aga kaebaja tütar. Varasemast ajast on kaebajaga seoses politsei andmebaasis kanded

järgmiste juhtumite kohta: kaklus turvatöötajatega 2002. a-l, teise inimese löömine 2005. a-l

(mõlema sündmuse osas on menetlus lõpetatud), verbaalne konflikt turvatöötajaga 2020. a-l

ning liiklusõigusrikkumine 2021. a veebruaris. Kaebajal on elukaaslasega pikemat aega olnud

pingelised suhted, ta on korduvalt üles näidanud agressiivsust ja võib alkoholi tarbinuna

käituda ettearvamatult. Füüsilise vägivalla kasutamist kaebajale ette heita ei saa, ent politsei

on korduvalt pidanud kaebaja ja tema elukaaslase vahelistesse konfliktidesse sekkuma. Pole

alust arvata, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks oleks kaebaja peresuhetes toimunud

selliseid muutusi, et varasemad konfliktid ei korduks.

Kaebaja on hooletult relvi hoidnud – eelkõige oli 14.12.2021 relvadele ligipääs kaebaja tütrel,

kes teadis relvakapi lukukoodi. Peres, kus on tõsised konfliktid ja kus perekonfliktide

lahendamisele on kaasatud psühholoog ja lastekaitse, ei ole kohta tulirelvadele. Relvaloa

kehtivuse peatamine ei ole mõeldav alternatiiv, kuna varasema kriminaalmenetluse ajal on

kaebaja relvaloa kehtivus olnud peatatud ning sel ajal (18.09.2021) sai politsei järjekordse

teate lähisuhtevägivalla intsidendi kohta. Oluline ei ole, kes on olnud peresiseste konfliktide

algataja, küll aga see, et konfliktide ajal on kaebaja käitunud vähemalt verbaalselt agressiivselt

ja provokatiivselt, olles teatud juhtudel tarvitanud ka alkoholi. Kaebaja konfliktsusele viitavad

ka konfliktid teiste inimestega ning ei ole usutav, et kõik kaebaja kohta politseile tehtud

väljakutsed on olnud alusetud ja pahatahtlikud. Seda, kas kaebaja ähvardas end 14.12.2021

päriselt maha lasta või mitte, ei ole võimalik kinnitada ega ka ümber lükata, kuid ka ilma

selleta saab jõuda järeldusele, et ta ei ole relvaomanikuna usaldusväärne ja temast võib

lähtuda oht tulirelva väärkasutamiseks. Kaebaja tegeleb laskespordiga, ent laskespordiklubilt

saadud positiivne iseloomustus ei kaalu üles isikule etteheidetud käitumist.

2. E.G esitas 04.02.2022 vaide PPA 04.01.2022 otsuse nr 4.2-1/44-2 peale, mille PPA jättis

14.02.2022 vaideotsusega nr 4.2-1/44-4 rahuldamata.

3. E.G esitas 16.03.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 04.01.2022 otsuse nr 4.2-

1/44-2 tühistamiseks.

2(7)

3-22-642

Relvaloa kehtetuks tunnistamine on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Kõik vaidlustatud

otsuses viidatud juhtumid peale 14.12.2021 juhtumi on seotud kaebaja elukaaslase esitatud

avaldustega, mis olid tingitud elukaaslase konfliktsusest ja provotseerivast käitumisest. Kõik

tülid toimusid ajal, mil elukaaslaste vahel oli vaidlus vara jagamise üle. Mitte ühelgi juhul ei

leidnud tuvastamist elukaaslase poolt väljakutse tegemisel väidetud vägivalla kasutamine,

elukaaslase eesmärk neid väljakutseid tehes oli kaebaja kahjustamine. Vaidlustatud otsus on

vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kaebaja andis juba 06.10.2021 samade

minevikus aset leidnud sündmuste osas selgitusi, kuid toona ei pidanud PPA vajalikuks

alustada menetlust relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. 14.12.2021 sündmuse osas on esiteks

väär väide, et kaebaja oli tugevas joobes, teiseks ei ole ta kunagi ähvardanud end maha lasta

ega ole kasutanud mistahes vägivalda laste peal, kusjuures politsei saabumisel oli relv

nõuetekohaselt relvakapis. Mistahes relva käitlemisega seotud rikkumist pole tuvastatud.

Lapsed, kes elavad osaliselt kaebaja ja osaliselt nende ema juures, on asunud kasutama oma

võimalust manipuleerida mõlema vanemaga. Asjaolu, et kaebaja üks laps oli saanud teada

relvakapi lukukoodi, peab kaebaja kahetsusväärseks, ent tema ise ei ole seda lastele

avaldanud. Oluline on see, et kordagi ei ole tuvastatud, et kaebajal oleks toimunud relvadega

seotud intsidente, mistõttu ei saa teha järeldust, et kaebaja ei ole relvaomanikuna

usaldusväärne.

4. PPA palus 29.04.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Vaidlustatud otsuses käsitletud lähisuhtevägivalla juhtumid koosmõjus 14.12.2021 toimunud

sündmusega on piisavad, järeldamaks, et kaebaja ja tema elukaaslase vahelised suhted on

konfliktsed, suhetes esineb vähemalt vaimset vägivalda ja agressiivsust ning kõige selle all

kannatavad pidevalt ka lapsed. Samuti on elukaaslane viidanud sellele, et kaebaja hoiab relvi

kodus hooletult. Viimast kinnitab ka see, et 14.12.2021 teadis relvakapi koodi kaebaja tütar.

Kohtupraktikas on peetud lubatavaks lähtuda RelvS § 43 lg 31 alusel otsuse tegemisel mitte

üksnes isiku karistatusest süütegude toimepanemise eest, vaid võtta arvesse ka teiste isikute

teavitusi isiku konfliktse ja agressiivse käitumise kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu

28.04.2021 otsus nr 3-20-1671, p 12). Relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärk on tagada, et

relv kui kõrgendatud ohu allikas ei oleks isiku käes, kes pole oma käitumise tõttu selleks

piisavalt usaldusväärne. Kui varem oli kaebaja kohta politseile teadete esitajaks kaebaja

elukaaslane ning nende vaheline konfliktne suhe oli politseile teada, siis 14.12.2021 pöördusid

politsei poole lapsed, mis viitab sellele, et kaebaja agressiivsus ei ole üksnes reaktsioon

elukaaslase provotseerivale käitumisele. Verbaalne agressiivsus võib üle minna füüsiliseks

vägivallaks ning peres, kus on tõsised konfliktid, ei ole kohta tulirelvadele.

5. Tallinna Halduskohus jättis 30.09.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

PPA on vaidlustatud otsuse tegemisel võtnud arvesse ühelt poolt seda, et tülid kaebaja ja tema

elukaaslase vahel, millesse politsei pidi sekkuma, olid korduvad. Teiseks on PPA arvesse

võtnud seda, et 14.12.2021 teatasid politseile kaebaja ebaadekvaatsest käitumisest tema

lapsed, mitte elukaaslane (kes nimetatud päeval kaebajaga samas korteris üldse ei viibinud).

Kokkuvõttes on PPA nende asjaolude pinnalt õigesti leidnud, et kuigi veenvaid andmeid

kaebaja vägivaldsuse kohta ei ole, on aja jooksul ikka ja jälle esinenud alarmeerivaid olukordi,

kus kaebaja satub lähisuhetes konfliktsetesse olukordadesse, mis vajavad mõne sellises

olukorras viibiva inimese arvates politsei sekkumist. Põhjendatud on PPA seisukoht, et isik,

kes paari aasta jooksul on korduvalt sattunud peresuhetes konfliktsituatsioonidesse, mille osas

ei ole talle küll võimalik ühtki süütegu ette heita, ent mida iseloomustab asjaosaliste

agressiivne käitumine ja millele on politseil tulnud reageerida, ei ole relvaomanikuna

usaldusväärne.

3(7)

3-22-642

RelvS § 43 lg 31 annab PPA-le kaalutlusõiguse hinnata relvaomaniku käitumist (sh olukordi,

millesse ta oma valikute tõttu näib korduvalt sattuvat) kogumis ja võtta selle hinnangu põhjal

seisukoha, et isiku puhul on oht, et teatud halbade asjaolude kokku sattumise korral võib ta

põhjustada relvaga raske ja asjaolusid arvestades ebaproportsionaalse tagajärje. PPA leiab

õigesti, et konfliktne käitumine võib aja jooksul eskaleeruda. Inimese puhul, kes satub sageli

konfliktsetesse situatsioonidesse, olles seejuures ise alati veendunud selles, et tema käitus

adekvaatselt ning süüdi olid teised – nagu kaebaja kaebuses leiab – on keskmisest suurem oht,

et ta võib relvaomanikuna teda ähvardavat ohtu üle hinnata ning kasutada relva sellise

olukorra lahendamiseks, kus seda vaja ei oleks. Tegemist on ohuhinnanguga, mille PPA saab

anda isiku kohta varasemalt teada olevate asjaolude pinnalt. Vastustaja ei pea ära ootama

agressiivse käitumise sellist võimalikku eskaleerumist.

Vastustaja on põhjendatult kaebaja usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud ka põhjusel, et

14.12.2021 teadis relvakapi koodi kaebaja tütar. Relvaomaniku kohustus on tagada, et relvad

ei oleks kättesaadavad kõrvalistele isikutele. Seejuures eriti hoolikas tuleb relva hoidmisel olla

juhul, kui relvi hoitakse eluruumis, kus relvaomanik elab koos pereliikmetega, kellega tal

põhjusel või teisel on teravaks või konfliktseks muutunud suhted. Kaebaja on ise märkinud, et

lapsed on manipuleerivad. See võib nii olla, ent seda enam kätkeb see, et laps teab relvakapi

lukukoodi, endas ohtu ja seda enam saab kaebajale ette heita seda, et ta ei ole suutnud

lukukoodi salajas hoida. Kaebaja väide, et ta on lukukoodi vahetanud ja edaspidi hoolitseb

selle eest, et võõrad seda teada ei saa, ei pidanud PPA jaoks olema piisav kinnitus tema

usaldamiseks.

Kohus nõustub, et sõnakasutus „tugev joove“ on vaidlusaluses otsuses mõnevõrra

ebaõnnestunud, ent kokkuvõttes ei muuda see vastustaja hinnangut valeks. Mõiste „tugev

joove“ ei ole õigustermin, kuna alkoholijoobe raskusastmete määramisel kasutatakse mõisteid

„alkoholi tarvitamise tunnused“, „kerge“, „keskmine“ ja „raske“ alkoholijoove. Kaebaja ei

vaidle vastu sellele, et ta oli alkoholi tarbinud ning indikaatorvahendiga mõõdeti

alkoholisisalduseks väljahingatavas õhus 1,01 mg/l. Selline tulemus vastab keskmisele

joobele. On tõsi, et mõiste „tugev joove“ jätab pigem mulje, et inimene oli raskes joobes,

millega antud juhul kaebaja puhul tegemist ei olnud. Samas ei ole PPA omistanud erilist

tähtsust joobe raskusastmele, küll aga asjaolule, et kaebaja oli joobes, mille üle omakorda

vaidlust ei ole.

RelvS § 43 lg 31 ei välista relvaomaniku usaldusväärsuse hindamisel enne relvaloa andmist

(viimast pikendamist) aset leidnud sündmuste arvesse võtmist. Vastustaja poolt viidatud

Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 3-20-1675 on asutud seisukohale, et relvaloa omaja

isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude

kogumis ja koosmõjus ning relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem on keelatud tugineda loa

andmisele eelnenud, isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele. PPA peabki isiku

käitumist hindama pikema aja jooksul, eelkõige kontrollimaks võimalust, et mingisugune

konkreetne tema usaldusväärsuses kahtlemist õigustanud tegu või sündmus ei olnud n-ö

ühekordne ja väheoluline episood, mille pinnalt ei ole põhjust teha põhjapanevamat järeldust

isiku käitumise kohta. PPA-l on relvaloa omaja käitumise hindamisel avar kaalutlusruum ning

iseenesest ei ole RelvS-i mõtte ega PPA-le antud kaalutlusõiguse eesmärgiga vastuolus ka

relvaloa kehtetuks tunnistamine selleks, et korrigeerida isikule relvaloa andmisel tehtud

võimalikke vigu. Antud juhul ei ole aga vastustaja piirdunud varasemate asjaoludega, vaid

lähtunud sellest, et varasemad korduvat politsei sekkumist nõudvad peretülid, mille üheks

pooleks kaebaja on olnud, on jätkunud. Kui varem kurtis kaebaja tegevuse üle üks inimene

(kaebaja elukaaslane), siis asjaolu, et 14.12.2021 pöördusid politsei poole kaebaja lapsed, kes

väitsid, et tunnevad end kaebaja käitumisest tingituna ohus olevat, viitab sellele, et tegemist ei

ole ainult ühe inimese kiusuga kaebaja suhtes. Teiseks on PPA kaaluka asjaoluna esile toonud

4(7)

3-22-642

selle, et kaebaja laps teadis relvakapi koodi, mis kinnitab vähemalt kaebaja hooletust relvade

hoidmisel, seda eeskätt olukorras, kus perekonnasuhted on teravad. Neil asjaoludel võis PPA

asuda vaidlustatud otsuses seisukohale, et pärast 14.12.2021 sündmust ei saa asjaolusid

kogumis hinnates pidada kaebajat relva omamiseks piisavalt usaldusväärseks.

Otsuses on laskespordiklubi positiivset iseloomustust arvesse võetud, ent leitud, et see ei kaalu

üles kaebajast lähtuvaid ohtusid. Antud juhul ei ole kaalumise tulemus ilmselgelt meelevaldne

ega lähtu valesti tuvastatud asjaoludest ning vastustaja pole ühtki olulist asjaolu tähelepanuta

jätnud. See, et kaalumise tulemus on kaebajale ebasoodne, ei tähenda, et kaebaja poolt esile

toodud asjaolusid ei oleks kaalumisel arvesse võetud. PPA hinnang, et teiste inimeste elu ja

turvalisuse tagamise vajadus on antud juhul kaebaja tegevusvabadusest kaalukam hüve, on

mõistlik ega ole meelevaldne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. E.G palub 31.10.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 30.09.2022 otsus ja

teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Kaebaja konfliktid ei ole olnud seotud relvadega ega muu kõrgema ohu allikaga. Halduskohtu

otsuses viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-20-1675 ja praeguse haldusasja

asjaolud ei ole võrreldavad. Kaebaja on avaldanud, et poolelioleva tsiviilvaidluse ajal käitus

elukaaslane kaebajat provotseerivalt ning tegi politseile väljakutseid eesmärgiga saada endale

vaidluses parem positsioon. Kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et elukaaslane oli väljakutseid

tehes ise alkoholijoobes. Puudub alus väita, et kaebaja eluviis on konflikte või õigusnorme

mittearvestav. 14.12.2021 sündmus ei toimunud PPA kirjeldatud viisil. Kaebaja ei ole lubanud

end maha lasta ega ole kasutanud laste suhtes vägivalda. Politsei saabudes oli relv relvakapis.

Relva käitlemise nõuete rikkumist ei ole tuvastatud. Seega ei saa teha järeldusi kaebaja

ebausaldusväärsusest relvaomanikuna. Kaebaja on andnud samade minevikus toimunud

sündmuste osas selgitusi ka 06.10.2021, kuid siis ei pidanud PPA vajalikuks alustada

menetlust relvaloa kehtetuks tunnistamiseks.

7. PPA vaidleb 21.11.2022 vastuses apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata

ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja jääb halduskohtus esitatud seisukoha

juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

9. RelvS § 43 lg 31 kohaldamine ei eelda, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud mõnes

kuriteos või väärteos. RelvS § 43 lg-s 31 peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi,

elustiili ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu

iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Samas võivad need

asjaolud hõlmata ka kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude toimepanemise

eest. Relvaloa omaja loomuomase käitumise hindamisel ei ole seejuures õigusvastane

tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist

kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut

relvaloa omaja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse

teadaolevat infot relvaloa omaja isikut iseloomustavana. Haldusorgan saab relvaloa omajast

lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta selle isiku poolt varem toime pandud

tegude asjaolud ja selle, kuidas ta väljendab oma suhtumist nendesse tegudesse (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 13.05.2019 otsus nr 3-17-2282, p-d 13 ja 14; 28.04.2021 otsus nr 3-20-1675,

5(7)

3-22-642

p 9; 16.06.2022 otsus nr 3-20-2571, p-d 10 ja 11; 25.11.2022 otsus nr 3-21-578, p 10; Tartu

Ringkonnakohtu 28.02.2023 otsus nr 3-20-2002, p 12; 23.02.2023 otsus nr 3-21-1179, p 12;

vrd sarnasel alusel relvaloa andmisest keeldumise kohta Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2022

otsus nr 3-21-2047, p-d 10 ja 11 ning seal viidatud lahendid).

10. PPA ei eksinud kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel. Vaidlustatud otsuse kohaselt sai

määravaks kaebaja ja tema tütarde vahel 14.12.2021 toimunud intsident, kuid PPA on

täiendavalt arvestanud kaebaja pikemat aega kestnud agressiivset ja ebastabiilset käitumist,

mida kaebaja elukaaslane (ja viimase intsidendi puhul ka tema tütred) tajusid ohtlikuna. PPA

ohuprognoosi aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad haldusmenetluses käigus kogutud tõendid

(vastustaja 29.04.2022 seisukoha lisad).

11. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajal oma elukaaslasega aastaid kestnud tülid, milles

kaebaja elukaaslane on korduvalt pöördunud politsei poole, väites nii kaebaja vägivaldsust kui

ka seda, et kaebaja käib relvadega hooletult ringi. Tõele ei vasta kaebaja väide, et need

kaebused on olnud täielikult tõendamata ja alusetud. Ohvriabi ametniku 27.01.2021 e-kirjast

(dtl 79) nähtuvalt on kaebaja elukaaslane pöördunud ka ohvriabisse ja fotod kodus

vedelevatest relvadest ning lõhutud seintest on olemas kirja kirjutanud ohvriabi ametniku

käes. 18.05.2021 lähisuhtevägivalla infolehelt (dtl 45 jj) nähtub, et 18.05.2021 intsidendi

järgselt käis kaebaja elukaaslane vigastusi fikseerimas haiglas (kirjavahetusest nähtuvalt on

vastav tervisetõend olemas) ning ka politseinikule oli nähtav hematoom elukaaslase paremal

alaseljal. 18.09.2021, mil kaebaja relvaluba oli peatatud, toimus uus intsident (dtl 57).

06.10.2021 vestlusel kaebaja möönis, et on elukaaslast solvanud (dtl 59). PPA 04.01.2022

otsuse kohaselt on kaebaja oma elukaaslase tõukamise omaks võtnud ja sellele ei ole kaebaja

kohtumenetluses vastu vaielnud.

12. 14.12.2021 sündmusele reageerinud patrullpolitseiniku ettekandest (dtl 83) nähtub, et

14.12.2021 kell 04.50 saadi väljakutse kaebaja aadressile, mille sisuks oli: „isa ähvardab

ennast maha lasta, relv on olemas, tugevas joobes, korteris on teataja 17. a ja noorem õde,

ema kodus ei ole, isa viskas ta välja juba varem“. Ettekande kohaselt kasutati kaebaja suhtes

käeraudu, ta oli tugevas joobes ja ta paigutati kainenemisele kainestusmajja. Korteris viibisid

kaks tütart, kes olid väga ehmunud. Kui isa hakkas sõimama ja ähvardama, proovis üks

tütardest tema tähelepanu kõrvale juhtida, samal ajal helistas teine laps häirekeskusesse. Kui

kaebaja sai teada, et kutsutakse politsei, siis ta ütles, et laseb ennast maha ja proovis relvi

seifist välja võtta. Lapsed segasid isa, kuid ta väänas ühe tütre käe eemale ja lõi ühe korra

vastu peeglit. Laps tundis valu. Isa kasutas vägivalda enda laste suhtes.

13. Samuti ei vasta tõele see, nagu ei oleks kaebajal olnud probleeme tulirelvade hoidmisel.

12.06.2021 õiendist (dtl 48) nähtub, et 29.11.2019 relvahoiutingimuste kontrollimisel ei olnud

relvakapp kinnitatud. Vaidlus puudub ka selles, et 14.12.2021 intsidendi ajal ei suutnud või ei

soovinud kaebaja politseiametnikele seifi koodi avaldada, kuid seda tegi kaebaja noorem tütar.

14. Asja lahendamisel on määrav see, et kaebaja tütred tajusid kaebaja 14.12.2021 käitumist

ohtlikuna. See, et lapsed olid väga ehmunud, on tuvastatud sündmusele reageerinud

politseiametniku poolt. Igal juhul oli laste hirm piisav, arvestades kaebaja eelnevat käitumist,

et paluda politseilt abi. Puudub igasugune alus arvata, et lapsed kutsusid politsei lihtsalt

selleks, et isaga manipuleerida. Ka see, et relvakapi juures isaga jagelenud lapse suhtes

kasutati vägivalda, on politseiniku poolt fikseeritud koha peal ja järelikult on lapse ütlusi

peetud usaldusväärseks. Määrav pole, et lapsed loobusid hiljem isa vastu avalduse esitamisest.

Oluline pole ka see, kuidas õiguslikult kvalifitseerida kaebaja joove 14.12.2021, vaid asjaolu,

et kaebaja oli joobes määral, et ta tuli paigutada kainenemisele. Puudub ka alus arvata, et

kaebaja ja tema elukaaslase konfliktid on üksnes elukaaslase provotseeritud ja kaebaja selles

6(7)

3-22-642

vaid süütu kannataja. Isegi kui kaebaja ei kasutanud konfliktide käigus füüsilist vägivalda, on

ka sõnaline ähvardus, mida teine tajub end ohustavana, oma olemuselt vägivaldne tegevus.

15. Laskespordiklubi esindaja positiivne iseloomustus ei lükka ümber PPA ohuhinnangut

kaebaja suhtes. PPA selgitas õigesti, et ta ei pidanud jääma ootama kaebajast lähtuva ohu

realiseerumist, vaid relvaloa kehtetuks tunnistamine on ohtu ennetav meede, mille eesmärk on

kaitsta inimeste elu, tervist ja vara ning avalikku korda. PPA ei teinud kaebaja relvaloa

kehtetuks tunnistamisel kaalutlusvigu, mille tõttu oleks tulemus kaebaja suhtes

ebaproportsionaalne. Vaidlustatud haldusakt ei muutu tagantjärele õigusvastaseks põhjusel, et

kaebaja on nüüdseks väidetavalt oma elukaaslasega ära leppinud ja nad üritavad taas koos

elada. Kaebajal on võimalik esitada tulevikus uus relvaloa taotlus ja näidata selle menetluse

käigus, et tema elumuutus on püsiv ning temast vaidlustatud haldusakti andmise ajal lähtunud

oht ei ole enam takistuseks relvaloa saamisel.

16. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi menetlusosalise

enda kanda.

17. Kaebaja õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tema nimi tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)