3-23-2289/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

13.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2289

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja EL

Puudutatud isik X, esindaja advokaat Kristina Ivanova

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.10.2023 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14.10.2023 määruse

haldusasjas nr 3-23-2289 resolutsiooni p 1 peale.

2. Jätta rahuldamata X taotlus arutada määruskaebust kohtuistungil.

3. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.10.2023 määruse

resolutsiooni p 1 muutmata.

4. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas Tallinna reisisadamas 13.10.2023 kinni X

(puudutatud isik), kes esitas PPA-le kontrollimiseks võltsimistunnustega Itaalia isikutunnistuse.

Pärast kinnipidamist esitas puudutatud isik rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 14.10.2023 taotluse anda välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1–4 alusel luba puudutatud isiku

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.

Puudutatud isik tunnistas, et kasutas võltsitud dokumente. Ta ütles, et on tegelikult X (sündinud

XX.XX.XXXX Kamerunis). Ta tuli Eestisse eesmärgiga jõuda Soome ja sealt edasi

3-23-2289

2(6)

Saksamaale, mistõttu ei taotlenud ta rahvusvahelist kaitset Lätis. Puudutatud isiku Kameruni

pass jäi väidetavalt Venemaale (see võeti temalt ära). Puudutatud isik lahkus Kamerunist, sest

seal käib sõda. Ta andis politseile üles inimesed, kes tapeti ja selle tõttu tahetakse nüüd tappa

ka puudutatud isikut.

Puudutatud isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on vajalik tema isikusamasuse ja

kodakondsuse ning Schengeni alale ja Eestisse saabumise ning siin viibimise õiguslike aluste

kontrollimiseks. Puudutatud isik esitas PPA-le võltsitud dokumendi ja tal ei ole mitte ühtki

muud dokumenti oma isikusamasuse tõendamiseks (sh passist tehtud fotot telefonis vms).

Puudutatud isik on praegu tuvastatud vaid tema enda ütluste alusel. Kuna puudutatud isik esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse, ei saa tema isikut tuvastada Kameruni saatkonna kaudu ning

puudutatud isik peab ise aitama kaasa oma isiku tuvastamisele (nt fotode vms info küsimine

pereliikmetelt, mille põhjal saaks tuvastada õige nime, sünniaja ja kodakondsuse). Samuti on

vaja välja selgitada rahvusvahelise kaitse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud.

Puudutatud isiku puhul esineb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-

des 2, 3 ja 6 nimetatud põgenemise oht. Puudutatud isik kasutas võltsitud dokumenti, saabus

Schengeni alale ebaseaduslikult ning tema reisi eesmärk ei olnud jõuda Eestisse, vaid liikuda

edasi teistesse riikidesse. On alust kahelda puudutatud isiku kodakondsuses ja isikusamasuses.

Tema senist käitumist arvestades puudub kindlus, et ta andis PPA-le enda nime ja päritoluriigi

kohta õigeid andmeid. On alust arvata, et puudutatud isik ei soovi lahkumiskohustust täita.

Põgenemisohu tõttu ei oleks muud järelevalvemeetmed tõhusad.

3. Puudutatud isik vaidles 14.10.2023 kohtuistungil PPA taotlusele vastu ning kinnitas, et ta

jääb rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajaks Eestisse, sest Eesti on turvaline riik.

4. Tallinna Halduskohus andis 14.10.2023 määrusega loa puudutatud isiku paigutamiseks

kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui

14.12.2023 (resolutsiooni p 1).

Taotlus tuleb rahuldada VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 ning § 362 lg 2 alusel. PPA taotluse

kohaselt on puudutatud isik tuvastatud üksnes tema ütluste alusel, sest puudutatud isikul ei

olnud ühtki ehtsat isikut tõendavat dokumenti. Ka puudutatud isiku kodakondsuse kohta

puuduvad usaldusväärsed dokumendid. Puudutatud isiku andmete ja kodakondsuse

kontrollimine on vältimatult vajalik tema rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks. Samuti

peab puudutatud isik olema PPA-le kättesaadav muude rahvusvahelise kaitse menetluse

seisukohast oluliste asjaolude väljaselgitamiseks.

Üldjuhul viibivad rahvusvahelise kaitse taotlejad vabaduses. Erandina on lubatav nende

kinnipidamine kinnipidamiskeskuses, kui isiku kohta teada olevad asjaolud lubavad mõistlikult

kahtlustada, et vabaduses viibides võib isik põgeneda ega ole seega rahvusvahelise kaitse

taotluse menetluses kättesaadav. Puudutatud isiku poolt PPA-le antud teave lubab järeldada, et

ta sisenes Schengeni alale ebaseaduslikult. Ta ei esitanud varjupaigataotlust esimeses turvalises

riigis Schengeni alal (Lätis) ega plaaninud seda algselt esitada ka Eestis, vaid kavatses liikuda

siit edasi. Samuti ei olnud puudutatud isikul kehtivat reisidokumenti ning ta esitas

kontrollimisel võltsitud dokumendi teise isiku nimega. Seega on puudutatud isik käitunud

valelikult. Neil asjaoludel on PPA-l põhjust kahelda tema isikusamasuses ja kodakondsuses,

mis tähendab, et esineb põgenemise oht VRKS § 361 lõike 21 ja VSS § 68 p 3 tähenduses.

Pidades silmas puudutatud isiku eelnevat ebaausat käitumist, ei pruugi õiged olla ka tema väited

rahvusvahelise kaitse vajadusest. Neid väiteid tuleb PPA-l edasises menetluses kontrollida, ent

juhul, kui isik on esitanud teadlikult valeväiteid, on võimalik, et ta ei jääks vabaduses viibides

ootama rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemist, vaid püüaks Eestist lahkuda. Vältimaks

enda võimalikku väljasaatmist rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise korral, võib

isik püüda põgeneda teistesse Euroopa riikidesse, kus tal on kas sotsiaalsed sidemed või kus tal

3-23-2289

3(6)

oleks muul põhjusel end lihtsam varjata. Puudutatud isikul võib olla huvi Eestist lahkuda

eelkõige juhul, kui ta aimab, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus võidakse jätta rahuldamata.

Otsus isiku kinnipidamise vajalikkuse kohta tuleb teha lähtudes prognoosist, mille aluseks on

tema varasem käitumine.

Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole tõhus ega välista puudutatud isiku

põgenemist. Nende meetmete kohaldamine eeldab teatavat usaldust ning oleks puudutatud isiku

varasemat käitumist silmas pidades mõeldav juhul, kui esineksid asjaolud, mis veenaksid, et

isik tõesti jääb kogu menetluse ajaks Eestisse. Puudutatud isiku puhul ei esine selliseid

asjaolusid. Puudutatud isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse ei ole ebaproportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule 27.10.2023 taotluse, milles soovis riigi õigusabi

halduskohtu 14.10.2023 määruse peale määruskaebuse esitamiseks.

6. Ringkonnakohus andis 01.11.2023 määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi

esindamiseks halduskohtumenetluses. Ringkonnakohus tõlgendas puudutatud isiku taotlust

puudustega määruskaebusena halduskohtu 14.10.2023 määruse peale ja jättis selle käiguta.

7. Puudutatud isik esitas 07.11.2023 täiendatud määruskaebuse, milles taotles halduskohtu

14.10.2023 määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta PPA taotlus rahuldamata

ja vabastada puudutatud isik viivitamatult kinnipidamiskeskusest.

Puudutatud isik mõistab, et kõigepealt peab ta ise esitama asjakohased faktid enda olukorra

kohta, sh isikut tõendava dokumendi. Rahvusvahelise kaitse menetluses on aga tavapärane, et

taotlejal ei ole võimalust esitada dokumentaalseid tõendeid ning enamasti ei ole päritoluriigist

põgenenud isikul isegi isikutunnistust. On ilmselge, et puudutatud isiku erilise olukorra tõttu

esineb tal tõendamisraskusi. PPA ja kohus on rakendanud tõendamiskohustust põhjendamatult

rangelt, pannes mh puudutatud isikule kohustuseks esitada tõend, mida tal ei ole. Puudutatud

isik on teinud PPA-ga koostööd. Puudutatud isiku kaasaaitamiskohustus ei vabasta

haldusorganit uurimisprintsiibi rakendamisest. PPA on koostanud puudutatud isiku tuvastamise

protokolli, millel on PPA ametniku allkiri. Sellega tunnistas PPA õigeks puudutatud isiku

isikuandmed ehk tuvastas tema isiku. Lisaks on puudutatud isiku kohta täidetud ankeet tema

lähedaste sugulaste ja pereliikmete kohta, isikuandmete ankeet rahvusvahelise kaitse

menetluses ja viidud läbi küsitlus. Puudutatud isiku andmed nimetatud dokumentides kattuvad.

Seega on arusaamatu PPA seisukoht, et puudutatud isik on endiselt tuvastamata ja teda tuleb

sellel eesmärgil hoida kinnipidamiskeskuses.

Ei olnud asjakohane spekuleerida varjupaigamenetluse tulemuse üle, sest siinse haldusasja

põhiküsimuseks ei ole puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatus.

Halduskohus ei ole välja toonud ühtegi riiki, kuhu puudutatud isik võiks hüpoteetiliselt

põgeneda. Kohus ega PPA pole selgitanud, millistele puudutatud isiku tegevustele või

käitumisele tuginedes on põhjust arvata, et puudutatud isikul on selge põgenemissoov. Seega

on põgenemisoht teoreetiline. Isegi kui puudutatud isiku põgenemisohtu saab mingil määral

jaatada, siis pole kohus tuvastanud, et väidetav oht oleks piisavalt suur, et piirata puudutatud

isiku vabadust. Piisav pole pelgalt PPA usaldamatus isiku vastu, sest põgenemisoht peab olema

objektiivne. Kuna puudutatud isiku puhul ei ole tehtud nõuetekohast põgenemisohu prognoosi,

siis on ebapiisav kohtu käsitus, mis puudutab leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist.

Kohtupraktika kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine äärmuslik abinõu, mida

võib kasutada vaid siis, kui muud järelevalvemeetmed ei ole piisavalt tõhusad. Hinnang tuleb

anda igal üksikjuhtumil kõiki taotlejaga seotud asjaolusid arvestades. Kohtuistungil väljendas

puudutatud isik, et on nõus jälgimisseadmega, mis ei ole küll VRKS §-s 29 nimetatud

järelevalvemeede, kuid väljendab valmisolekut alluda PPA täielikule kontrollile väljaspool

kinnipidamiskeskust.

3-23-2289

4(6)

Halduskohtu istung oli väga lühike. Sisuliselt piirdus kohus ühe formaalse küsimusega, mille

püstitus eeldas üksnes jah/ei vastust. Kohus ei arvestanud, et puudutatud isik oli vahetult kinni

peetud ja šokiseisundis, mistõttu ei suutnud ta oma seisukohti põhjalikult esitada. Puudutatud

isikult ei küsitud, mida ta soovis kohtule avaldada seoses kinnipidamisega või kas ta soovis

öelda midagi sellist, mida teised isikud ei tohiks kuulda. Seega ei olnud tal kohtuistungil

sisuliselt võimalust esitada kõiki enda argumente. Seetõttu tuleb määruskaebust arutada

kohtuistungil, et puudutatud isik saaks esitada suuliselt kõik enda argumendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse

kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning

vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

9. Ringkonnakohus jätab rahuldamata puudutatud isiku taotluse arutada määruskaebust

kohtuistungil. HKMS § 210 lg 4 ls 1 järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses,

kui kohus ei pea vajalikuks korraldada kohtuistungit. Määruskaebuse kohaselt ei saanud

puudutatud isik halduskohtu istungil esitada enda seisukohti piisava põhjalikkusega, sest ta oli

kinnipidamise tõttu šokiseisundis, ning halduskohus küsitles teda vaid formaalselt.

Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Halduskohtu istungi helisalvestiselt ja protokollist

selgub, et kohus

andis puudutatud isikule võimaluse avaldada oma seisukoht

kinnipidamiskeskusesse paigutamise kohta ning uuris, kas isik jääks vabaduses viibides

Eestisse või mitte. Kuigi puudutatud isik vastas lühidalt, ei nähtu, et kohus poleks võimaldanud

tal selgitada olulisi asjaolusid (nt katkestades puudutatud isiku sõnavõttu). Lisaks polnud

halduskohtu esitatud küsimused formaalsed, vaid puudutasid PPA taotluse lahendamise

seisukohalt olulisi asjaolusid. Seega kuulas halduskohus isiku ära piisava põhjalikkusega.

Määruskaebuses on täiendavalt kajastatud puudutatud isiku seisukohti, mida ringkonnakohus

saab määruskaebuse lahendamisel arvestada.

10. Halduskohus leidis 14.10.2023 määruses, et puudutatud isiku kinnipidamine on

põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 kohaselt ning isiku puhul esineb põgenemisoht

VSS § 68 p-i 3 järgi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga.

11. VRKS § 361 lg 2 p‑d 1 ja 2 võimaldavad paigutada isiku kinnipidamiskeskusesse isiku

tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1) ja isiku kodakondsuse kontrollimiseks

või väljaselgitamiseks (p 2).

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et määruskaebuse esitaja isik ja kodakondsus on

tõsikindlalt tuvastamata. Puudutatud isik tunnistas, et kasutas reisimiseks võltsitud dokumente,

ning tema isikusamasus ja kodakondsus on tuvastatud üksnes tema enda ütluste põhjal. Kuigi

puudutatud isiku esitatud andmed erinevates PPA koostatud dokumentides kattuvad, ei ole

mingeid muid tõendeid (dokumente, fotosid tegelikest isikut tõendavatest dokumentidest vms),

mis kinnitaks puudutatud isiku väidete õigsust. Õige on PPA selgitus, et puudutatud isiku

esitatud andmeid tuleb kontrollida ka teistest allikatest, sest isiku senist käitumist arvestades ei

saa välistada, et ta esitas ebaõigeid andmeid, et saada Eestis rahvusvahelist kaitset. Neid

asjaolusid ei olnud võimalik kontrollida 48 tunni jooksul. Praegu puudub alus arvata, et

täiendavate tõendite kogumine määruskaebuse esitaja isiku ja kodakondsuse kohta ei ole

võimalik, nt puudutatud isiku perekonnaliikmete või tuttavate abi kasutades.

13. VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral

kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle normi peamine

eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust

omavate asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks).

3-23-2289

5(6)

Sellised asjaolud ei hõlma isikusamasust ega kodakondsust, sest need on hõlmatud VRKS § 361

lg 2 p-dega 1 ja 2. Väljaselgitamist vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse

aluseks olevate väidete kontrollimisega (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud), mis eeldavad

isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2).

Samas aitab selle normi kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele.

14. Puudutatud isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ning menetlus on veel

algusjärgus. PPA-l tuleb rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks puudutatud isikuga

põhjalikumalt vestelda ja kõrvutada tema ütlusi asjakohase päritoluriigi teabega. Neid

toiminguid ei saa teha puudutatud isiku osaluseta. Ringkonnakohus nõustub siiski puudutatud

isikuga, et halduskohtu hinnang, mille kohaselt isiku senise käitumise pinnalt ei pruugi õiged

olla ka tema väited, mis puudutavad rahvusvahelise kaitse vajadust, on ennatlik. Haldusasja

toimikus ei ole selliseid materjale, mille põhjal hinnata praeguses menetlusstaadiumis

puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse vajadust ja tagakiusamist puudutavate väidete usutavust.

Nende asjaolude väljaselgitamiseks peabki puudutatud isik olema PPA-le kättesaadav.

15. Kuna ainuüksi vajadus teha eespool nimetatud menetlustoiminguid ei tingi taotleja

kinnipidamiskeskusesse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et

isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab

lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5 ja seal

viidatud kohtupraktika; Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus nr 3-22-1649, p 11).

VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui

esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis

peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks

kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid

(nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p

13). Ka VRKS § 361 lg 2 p‑de 1 ja 2 kohaldamist saab õigustada isiku põgenemise ohuga

(Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Kinnipidamiskeskusesse ei saa paigutada

rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle põgenemise tõenäosus on väike. Loa andmine on

kinnipidamise võimaliku kestuse ja isikust lähtuvate ohtude osas prognoosotsus, st ohu

jaatamiseks ei pea see olema realiseerunud. Kuna esmakordsel paigutamise taotlemisel ja loa

andmisel tuleb tegutseda piiratud informatsiooni tingimustes, piisab esmakordse loa andmiseks

sellest, et kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik ja ei ole ilmselgelt mittemõõdukas

(Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 12 ja 14).

16. Halduskohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu VSS §

68 p 3 kohaselt, sest eksisteerib põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses ja kodakondsuses.

Nagu eespool märgitud, on puudutatud isiku isikusamasus ja kodakondsus määratletud vaid

tema enda ütluste põhjal ning neid asjaolusid tuleb põhjalikumalt kontrollida. Isiku senised

selgitused võimaldavad järeldada, et ta tuli Schengeni alale ebaseaduslikult ning ei soovinud

esitada rahvusvahelise kaitse taotlust Lätis, s.o esimeses turvalises riigis, ega tegelikult ka

Eestis, vaid reisida Soome ja sealt edasi Saksamaale. Vabaduses viibides on oht, et puudutatud

isik jätkab reisi soovitud sihtkohta. Neil asjaoludel saab puudutatud isiku puhul jaatada piisavalt

suurt põgenemisohtu, et õigustada tema kinnipidamist kaheks kuuks, tagamaks puudutatud

isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks. Põgenemisohu puhul ei ole vaja täpselt kindlaks teha, millistesse riikidesse

võib isik põgeneda, oluline on vaid tuvastada, et Eestist lahkumise oht on piisavalt suur.

17. Põgenemisohu tuvastamisel võib eeldada, et muud järelevalvemeetmed ei ole põgenemise

ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Seega

ei ole põhjendatud puudutatud isiku etteheide, et halduskohus ei ole leebemate

järelevalvemeetmete

kohaldamist

sisuliselt

põhjendanud.

Puudutatud

isik

ei

ole

määruskaebemenetluses välja toonud asjaolusid, mis põgenemisohtu vähendaks või millega on

3-23-2289

6(6)

jäetud arvestamata. Tal puuduvad Eestiga sotsiaalsed sidemed. Samuti ei nähtu, et

kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust. Määruskaebuses viidatud

jälgimisseadeid ei ole võimalik järelevalvemeetmena kasutada (vt VRKS § 29 lg 1).

18. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

19. VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel

asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)