1-09-19418/47 · Tartu Ringkonnakohus

1-09-19418

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 21. aprill 2011 Kriminaalasja number 1-09-19418 (09240102432) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ago Kutsar, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Kätlin Küla Tõlk Regina Laiapea Kriminaalasi Z.D süüdistuses KarS § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 24. novembri 2010 otsus Apellatsioonide esitajad

süüdistatav Z.D ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Laid ning kannatanud T.A. , V.A. , E.A. Prokurör Kannatanud Mihhail Hütt T.A. , V.A. , E.A. Süüdistatav Z.D

isikukood: XXX XXX

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Kohtuistungi toimumise aeg 23. märts 2011 Tartu.

RESOLUTSIOON:

2 Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 5 tühistada Viru Maakohtu 24. novembri 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-19418 osaliselt, see on:

1. Kannatanu E.A. poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude 300 000

krooni rahuldamata jätmises.

2. Mõista Z.D-lt välja 19 173.49 eurot (300 000 krooni) E.A. kasuks

mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks.

3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4. Kannatanute apellatsioon rahuldada osaliselt, süüdistatava ja tema kaitsja

apellatsioonid jätta rahuldamata.

5. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt

Advokaadibüroo Valge&Uiga kaudu 690.26 eurot (kuussada üheksakümmend eurot ja 26 senti), sealhulgas käibemaks 115.04 eurot (ükssada viisteist eurot ja

04 senti), vandeadvokaat Marina Valgele tema poolt süüdistatav Z.D-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

6. Z.D menetluskulu, s.o määratud kaitsja tasu vandeadvokaat

Marina Valge poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 690.26 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 21. aprillil 2011 kell 10.00.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 22. aprillist 2011. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 22. aprillist 2011.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 24. novembri 2010 otsusega tunnistati Z.D süüdi KarS § 113 järgi ja mõisteti karistuseks 6 aastat 6 kuud vangistust.

KarS § 68 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti karistuse kandmise aja alguseks 11.06.2009.

KarS § 51 alusel võeti Z.D-lt ära tulirelva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õigus 5 aastaks. Kannatanute E.A. , V.A. i ja T.A. tsiviilhagid mittevaralise kahju hüvitamiseks jättis kohus rahuldamata.

Maakohus arutas Z.D süüdistust KarS § 113 järgi selles, et tema 11.06.2009

ajavahemikul kella 21.30-21.40, olles alkoholijoobes, kaupluse „Troika“ juures Sillamäe Kesk 10, kättemaksuks alkoholijoobes olnud Andrei Aleksejevile selle eest, et too tekkinud tüli käigus peksis teda kaupluse müügisaalis rusikate ja jalgadega vastu pead ja keha, vahetult peale kauplusest väljumist, viimase tapmise eesmärgil, tulistas A.A. t revolvertüüpi püstolist

3

C*Rossi-767*38 Spesial*J171275 ning haavas kannatanut ühe kuuliga rindu siseorganite

vigastusega ja seejärel tegi veel kaks lasku tema eest ära jooksnud haavatud A.A. suunas,

kuid need kaks kuuli läksid kannatanust mööda. Saadud vigastustele järgnes massiivne verejooks, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal.

Z.D tunnistas ennast osaliselt süüdi temale esitatud süüdistuses.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on Z.D süü KarS § 113 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises tõendatud Z.D ütluste ja kriminaalasjas läbiviidud ekspertiisidega. Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 214 nähtub, et kannatanu surma põhjuseks on rindkeret

läbistanud ning siseorganeid vigastanud, kauglasuna sooritatud tulirelva vigastus, millele järgnes massiivne verejooks, haavakanal on suunaga rindkere eespinna paremast ülaosast

rindkere tagaossa vasakule allasuunduv. Tunnistajate E.E. ja A.J. ütluste kohaselt nägid nad Z.D kahel korral tulistamas tema eest ära jooksva A.A. suunas.

Tulistades inimest lühikeselt distantsilt (tulirelva ekspertiisi aktist nähtuvalt rohkem kui

ühe meetri kauguselt) tulirelvaga rindkeresse, s.o. elutähtsate organite piirkonda, on

mõistlik järeldada, et soovitakse inimest tappa või vähemalt mööndakse sellise tagajärje saabumist. Seega tegutses Z.D A.A. t tulistades vähemalt otsese tapmistahtlusega. Sellist järeldust aitas kujundada ka asjaolu, et Z.D tulistas kahel korral tema eest

ärajooksvat A.A. t peale seda, kui oli teda esimese lasuga rindkeresse tulistanud ja surmavalt haavanud.

Kohtupsühholoogia ekspertiisis toodud eksperdi arvamuse kohaselt ei esinenud

Z.D inkrimineeritava teo toimepanemise ajal 11.06.2009 sellist erilist

emotsionaalset seisundit, mis oleks olulisel määral mõjutanud tema teadvusseisundit ja

kognitiivseid funktsioone, või temal ümbrusest ja oma tegevuse iseloomust adekvaatse arusaamise võimalusi piiranud. Z.D ennastõigustavad ütlused A.A. tulistamise asjaolude kohta on valdavalt

vastuolus teiste tõenditega, samuti ei jaga kohus Z.D arvamust, et tapmine oli õigustatud enesekaitsega. Z.D ütlustest nähtub, et kui ta oli väljunud kauplusest, tuli peaaegu kohe välja ka A.A. , kes võttis kinni tema jope varrukast ja tiris ta kauplusest välja tulles kaupluse vasaku nurga taha, seal A.A. lõi teda rusikaga näkku, ta sai aru, et temast pikem A.A. tahab teda edasi peksta, ta oli löökidest šokis, ta arvas, et ta elu on ohus, tal meenus relva olemasolu, ta võttis kabuurist püstoli ja tulistas õhku, seejärel tuli A.A. talle jälle kallale, proovis relva käest ära võtta, ta lükkas A.A. endast eemale ja tulistas u 2 meetri kauguselt kaks lasku tema suunas, ta ei näinud, kas lasud tabasid. A.A. oli tulistamise ajal näoga tema poole, peale tulistamist A.A. astus 1-2 sammu tagasi ja kukkus sinna samasse maha. Kriminaalasjas puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, mis toimus Z.D ja A.A. vahel pärast nende kauplusest lahkumist kuni Z.D poolt sooritatud esimese lasuni. Videosalvestusele ja tunnistaja J.J. ütlustele (kuulis kauplusest väljuva A.A. ähvardusi) toetudes saab lugeda usaldusväärseks Z.D ütlused, milles ta väidab, et kauplusest väljunud A.A. oli endiselt agressiivselt meelestatud ja ründas teda. Samas on Z.D väited selle kohta, et A.A. ta varrukast kinni võttes kaupluse nurga juurde vedas, ümber lükatud tunnistaja I.K. ütlustega, et maja nurga poole liiguti alles peale esimest lasku, ta

nägi läbi akna A.A. t kaupluse nurga poole jooksmas, tema järel kõndis tõstetud käega Z.D.

Arvestades A.A. poolset füüsilist rünnet kaupluses ja tema agressiivset meelestatust kauplusest väljumisel saab pidada võimalikuks, et temapoolne agressiivne käitumine ja rünne Z.D suhtes jätkus ka väljas, kuigi see ülaltoodut arvestades ei toimunud täpselt Z.D

poolt kirjeldatud viisil. Vaieldamatult oli A.A. poolt kaupluses toime pandud

4 peksmine õigusvastane vahetu rünne Z.D suhtes ja olukorras, kus see rünne jätkus ka väljas, oli Z.D hädakaitseseisundis ja tal oli õigus kaitsetegevusele. Olles saanud kaupluses jõhkra peksu osaliseks, polnud tal ka väljas loota, et ta vaid füüsilise jõu abil suudab

rünnaku tõrjuda ning lõpetada. Antud olukorras ei olnud tulirelv ründe tõrjumisel sobimatu vahend, küll aga Z.D kasutas tulirelva viisil, millega tekitas ründajale ilmselt liigset kahju.

Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kaitsja õigusvastase ründe

puhul enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist, kuid olukorras, kus

ründaja jaoks säästvam kaitseviis võib, aga ei pruugi osutuda sobivaks, tuleb seda siiski

kasutada, kui kaitse ebaõnnestumise korral jääb veel alles võimalus minna üle kindlamale vahendile. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi või tegutsemisviisi vahel, siis peab ta valima neist säästvaima. Säästvama kaitsevahendi ja selle säästvaima kasutamise

nõue tuleneb sellest, et ka ründaja ei asetu oma teoga väljapoole õigust ehk ta ei muutu lindpriiks.

Z.D ütlused selle kohta, et ta A.A. hoiatamiseks esimese lasu õhku tulistas, on

kummutatud teiste asjas olevate tõenditega. Tunnistajate ütlustest ja tulirelva vaatlusprotokollist nähtub, et kokku tehti kolm lasku. Kahe viimase lasu tegemist nägid pealt tunnistajad E.E. ja A.J. , kelle ütluste usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda, nad nägid, et kaks viimast lasku tegi Z.D tema eest ära jooksva A.A. suunas. On ilmne, et kaks

selja tagant tehtud lasku ei saanud A.A. tekitada kohtuarstliku ekspertiisi aktis nimetatud

surma põhjustanud haava, mille sisenemisava oli rindkere eespinna paremas ülaosas

haavakanaliga eest taha. Eelnevast järeldub, et surma põhjustas esimene lask, mille Z.D

tulistas A.A. suunas. Tulirelva ekspertiisiaktist nähtuvalt on lask sooritatud

kaugemalt kui ühemeetriselt distantsilt suunaga rinna eest selja taha, paremalt vasakule ja

veidi ülevalt alla. Seega jättis Z.D kasutamata võimaluse hoiatuslasuks.

Hädakaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel tuleb kohaldada ex

ante hindamiskriteeriumeid. Neist omakorda tuleneb, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal - seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt. Z.D ütlustest nähtub, et kui A.A. jätkas

tema ründamist õues, meenus talle tulirelv. Z.D ise on väitnud, et tulistas

eemaletõugatud A.A. t u 2 meetri kauguselt, ka tulirelva ekspertiisi aktist nähtub, et

tulistamine ei toimunud kontaktlasuna rüseluse käigus, mil Z.D valikuvõimalusi

poleks pruukinud olla. Omades võimalust kasutada tulirelva ja omades teatud füüsilist distantsi ründajaga oli Z.D võimalus esialgu valida ründe tõrjumiseks ka säästvam viis (hoiatuslask, tulistamine jalgadesse), kui seda oli tulistamine rindkeresse. Olles välja võtnud tulirelva, sai Z.D aru, et jõudude vahekord on oluliselt muutunud

tema kasuks ja tal on võimalik lõpetada rünnak mitmel viisil. Tulirelva kasutamisel relvitu

isiku vastu on nõutav, et esmalt hoiatatakse relva kasutamise võimalusega või tehakse hoiatuslask, mis kindlasti ka ründajale muutunud jõuvahekorrast märku annaks. Kui sel viisil poleks õnnestunud rünnet tõkestada, olnuks Z.D antud olukorras järgnevalt võimalik tegutseda ründajat vähem säästes. Tulistamine rindkeresse olukorras, kus oli ka säästvamaid tegutsemisviise ründe tõrjumiseks, viitab sellele, et Z.D tekitas A.A. ilmselt liigset kahju. Ühe-kahe meetri kauguselt tulirelvaga rindkeresse, s.o. elutähtsate organite piirkonda,

tulistades teab toimepanija, et selline tegevus toob kaasa kannatanu surma, sellise teo toimepanija soovib inimest tappa või vähemalt saab aru ja möönab sellise tagajärje saabumist. Eelnevat arvestades Z.D tulistas A.A. t rindkeresse otsese tahtlusega hädakaitse piire

ületada, tema tegevuse motiiviks oli viha ja kättemaks. Kättemaksu motiivi kinnitavad tunnistaja S.G. ütlused, mille kohaselt Z.D oli oma tegevuse selgitamiseks öelnud, et

5 keegi ei saa teda peksta karistamatult. Kättemaksu ja viha prevalveerimisele kaitsetahte üle viitab ka asjaolu, et Z.D tulistas kahel korral tema eest ärajooksvat A.A. t peale seda,

kui oli viimast esimese lasuga rindkeresse tulistanud ja surmavalt haavanud. Seega Z.D tappis A.A. hädakaitsepiire ületades.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Z.D pani kuriteo toime otsese tahtlusega, tema karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Z.D karistust kergendavaks asjaoluks on süü osaline tunnistamine ja kahetsus.

Kannatanu E.A. on esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 300 000 krooni põhjendusega, et ta kaotas armsa inimese ja lapsed jäid isata. Kannatanud T.A. ja V.A. on esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

kokku 200 000 krooni põhjendusega, et nad kaotasid ainukese poja, elu mõte on kadunud, tervis on halvenenud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral

võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.

Mõistetavalt põhjustab lähedase inimese kaotus lähedastele korvamatuid kannatusi ja leina. Samas hagejad ei ole hagi põhjendades viidanud asjaoludele, mida saaks lugeda erandlikeks VÕS § 134 lg 3 mõttes. Nimetatud põhjusel tuleb jätta hagid mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

Z.D kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt jõudis kohus küll järeldusele, et Z.D oli hädakaitseseisundis ja

tal oli õigus kaitsetegevusele ning antud olukorras ei pea kohus tulirelva ründe tõrjumisel

sobimatuks vahendiks, kuid siis on kohus leidnud, et Z.D oli võimalus esialgu valida ründe tõrjumiseks ka säästvam viis kui seda oli tulistamine rindkeresse.

Maakohus ei ole arvestanud asjaolu, et A.A. rünne kutsus Z.D esile hingelise erutuse seisundi, mille tagajärjel Z.D polnud suuteline täpselt hindama A.A. poolt tulenevat ohu suurust ning sellest tulenevalt kaalutledes valima kaitsetegevuseks säästvama

viisi. Ka kohus on tunnistanud sel momendil Z.D viibimist hädakaitseseisundis ja

temal oleva tulirelva A.A. poolse ründe tõrjumisel sobivaks vahendiks. Süüdistatav oli

kannatanu poolt kaupluses jõhkralt läbi pekstud. Tunnistajate ütluste kohaselt kannatanu ähvardas ka süüdistatavat, et ta kohe saab talt ja lubades selleks juurde kutsuda ka oma sõpru. Kannatanu kasv oli surnu ekspertiisiakti kohaselt 181 cm, süüdistatava kasv on aga lühem, millest saab järeldada, et kannatanu oli süüdistatavast füüsiliselt tugevam. Nii kannatanu kui

ka süüdistatav olid enne kauplusesse minekut tarvitanud alkohoolseid jooke, kusjuures

kannatanu surnukeha vere ja uriini kohtukeemilisel uuringul leiti etüülalkoholi veres 2,34

mg/g ja uriinis 2,68 mg/g (promilli), mis rakendatuna elavate isikute suhtes on keskmine

alkohoolne joove. Samas süüdistataval joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel kliinilisi alkoholi tarvitamise tunnuseid ei leitud, väljaarvatud alkoholi lõhn suust, väljahingatavas õhus

aga alkoholi 0,89 mg/1 kohta - kerge alkohoolne joove. Surnu ekspertiisiaktis laiba

välisuuringu kohaselt tulirelva kuuli sissetuleku haav asub väljamineku haavast 14 cm

kõrgemal, ekspertiisiaktis väljendatud eksperdiarvamuse kohaselt haavakanali suund on

6 ülevalt alla, kuid nii eeluurimine kui ka kohtulik uurimine ei suutnud kindlaks teha nimetatud haava tekkemehhanismi.

Kannatanu tegevust tuleb vaadelda ühtse tervikuna kui rünnet süüdistatava õigushüvedele.

Rünne algas kui kannatanu läks süüdistatava juurde ja hakkas teda peksma, lüües rusikaga

süüdistatavale näkku, selle löögi järgsel kukkumisel kaupluse põrandale hakkas kannatanu süüdistatavat jalgadega valimatult peksma pea ja keha piirkonda ca 10 sekundi vältel, rünne jätkus kannatanu poolse ähvardamisega süüdistatava aadressil, et ta kohe saab talt ja selleks kutsub juurde ka oma sõbrad ning seejärel rünne jätkus kannatanu poolt kui süüdistatav väljus kauplusest ja kannatanu läks talle kahe sekundi pärast järele. Kuna peale jõhkrat peksmist kannatanu ähvardas süüdistatavat, et ta kohe saab talt ja selleks

kutsub juurde ka oma sõbrad ning seejärel süüdistatava väljumisel kauplusest läks kahe sekundi pärast talle kohe järgi, siis arvestades kannatanu eelnevat tegevust süüdistatava suhtes

ei olnud välistatud, et kannatanu jätkab rünnet süüdistatava elu ja tervise vastu, seega

süüdistatav oli jätkuvalt hädakaitseseisundis ning ta oli õigustatud intensiivseks kaitsetegevuseks.

Seda, et süüdistatav tegutses kannatanut tulirelvast esimest haavavat lasku tulistades

hädakaitseseisundis, on möönnud ka kannatanud T.A. ja V.A. kohtule 29.03.2010 esitatud

taotluses, dateerituna 15.03.2010 punktis 6, mille kohaselt: „Kaks viimast lasku tegi Z.D eesmärgiga tappa A.A. t, sest teise ja kolmanda lasu tegemisel polnud Z.D elu ja õiguste otsest rünnet A.A. poolt.“ Antud olukorras, s.o kannatanu poolt läbipekstuna ja vallandunud hirmu seisundis, ei olnud

süüdistataval üldse võimalik pikemalt kaalutleda ja otsustada, kuhu ja kuidas ründajat

tulistada ning sellest asjaolust lähtuvalt ei olnud ka süüdistataval võimalik esialgu valida ründe tõrjumiseks säästvaim viis (hoiatuslask, tulistamine jalgadesse), kui seda oli tulistamine rindkeresse.

Z.D esitas ka iseseisva apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse või saata kriminaalasi täiendavale uurimisele.

Apellatsiooni kohaselt jättis kaitsja Rein Laid esitamata tõendeid, mis oleksid tõendanud

apellandi süütust. Apellant leiab, et see puudutab kuuli, sest esimese lasu tulistas apellant

tegelikult maha, mitte õhku ja ta võib näidata kohta, kus kuul asub. Uurimine viidi läbi pealiskaudselt ja ühtegi kuuli välja ei võetud. Apellant märgib, et tema võib öelda, milline oli

teise ja kolmanda kuuli suund, mis kannatanut ei tabanud. Apellant leiab, et need tõendid tunnistaksid tema kasuks ning seetõttu tuleks algatada täiendav uurimine kuuli maa seest välja võtmiseks.

Kannatanud T.A. , V.A. ja E.A. esitasid apellatsiooni, milles paluvad tühistada osaliselt maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega mõista Z.D-le maksimaalne karistuse

määr, võtta Z.D-lt ära relvakandmise õigus eluks ajaks, mõista välja materiaalse kahju hüvitis kuni laste täisealiseks saamiseni, mõista välja mittevaralise kahju hüvitis E.A. 300 000 krooni ning T.A. le ja V.A. 200 000 krooni. Apellatsiooni kohaselt ei ole kannatanud nõus Z.D-le mõistetud karistuse määraga,

sest Z.D tulistas relvast inimest, kes jooksis tema eest ära, tegutsedes otsese tahtlusega. Z.D sooritas mõrva avalikus kohas, kus eksisteeris reaalne oht ka teistele inimestele, sest laske oli kolm, milledest üks läks pihta. Samuti ei ole kannatanud nõus Z.D-lt relvakandmise õiguse äravõtmisega ainult

viieks aastaks, sest Z.D on ühiskonnale ohtlik. Kuna ta ohustas paljusid inimesi, tuleks tal keelata kogu eluks relva omamine. Kannatanud leiavad, et vaatamata esitatud dokumentidele ei mõistnud kohus välja materiaalse

kahju hüvitist. Sotsiaalkindlustusameti tõendist nähtub, et E.A. saab toitjakaotuspensioni

7

kahele alaealisele lapsele 3066 krooni kuus. Pensioniameti tõendist nähtuvalt oli A. A.

keskmine töötasu 11 690 krooni kuus. Seega jäävad lapsed ilma rahalistest vahenditest igakuiselt summas 2778 krooni.

Kannatanud, eriti lapsed, kandsid ka moraalset kahju Z.D poolt sooritatud kuriteo

tagajärjel. Kannatanutele jääb arusaamatuks, miks kohus ei lugenud piisavateks nende põhjendusi mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Kohtu keeldumine mittevaralise kahju välja mõistmisest on põhjendamatu.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja adv R. Laidi poolt esitatud apellatsiooni selles

toodud motiividel ning palusid Z.D õigeks mõista. Peale selgituse ärakuulamist, et

käesoleval ajal KrMS ei näe ette kriminaalasja kohtueelsele täiendavale eeluurimisele

saatmist, Z.D loobus sellest taotlusest. Kannatanute apellatsioonile süüdistatav ja kaitsja vaidlesid vastu.

Kannatanud jäid enda apellatsiooni juurde ning vaidlesid Z.D õigeksmõistmise taotlusele vastu.

Prokurör palus adv R. Laidi poolt esitatud apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu

otsuse Z.D süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Kannatanute

apellatsioonist prokurör toetas seda osa, milles taotletakse mittevaralise kahju nõuete rahuldamist. Samas prokurör leidis, et hüvitatava kahju suuruse peaks määrama kohus.

Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, kannatanud ja prokuröri, leiab, et süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus Z.D süüditunnistamises ja karistamises tuleb jätta muutmata selle

põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Küll aga kuulub osaliselt rahuldamisele kannatanute apellatsioon ja seda nõude osas, kus taotletakse süüdistatavalt E.A. kasuks välja mõista 300 000 krooni. Aluse selleks annab KrMS § 338 p 2.

T.A. ja V. A. kasuks 200 000 krooni mitteväljamõistmise osas maakohtu otsus muutmisele ei kuulu.

Alljärgnevalt ringkonnakohus käsitleb apellatsioone järgmiselt: Z.D taotlus teda õigeks mõista. Kannatanute taotlus karmistada Z.D-le mõistetud põhija lisakaristust. Kannatanute taotlus puutuvalt mittevaralise kahju nõudesse. Kannatanute taotlus mõista välja materiaalse kahju hüvitis kuni laste täisealiseks saamiseni.

Z.D taotlus teda õigeks mõista.

8

Ringkonnakohus leiab, et Z.D ei kuulu õigeksmõistmisele. Kuna ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega Z.D-le KarS § 113 järgi esitatud süüdistuse tõendatuse kohta, siis ei ole vajadust neid põhjendusi (otsuse lk 6-9) korrata.

Z.D on enda süüditunnistamise vaidlustanud väitega, et maakohus on tõendeid valesti

hinnanud ja tegelikult ta ei ületanud hädakaitse piire. Uue asjaoluna on ta alles ringkonnakohtus esitanud väite, et esimene lask ei olnud tal mitte õhku, nagu ta maakohtus rääkis, vaid maha ja kuul olevat siiani maa sees. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et Z.D ei ületanud hädakaitse piire. Kohtuistungi

protokollist (II kd lk 125-144) nähtub, et lisaks kannatanutele maakohus kuulas ära

tunnistajad I.K. , J.J. , E.E. , A.J. i, V.P. , S. G. ning avaldati ja uuriti kirjalikke tõendeid.

Eeltoodud tõendeid kõrvutati süüdistatava Z.D ennastõigustavate ütlustega ning näidati tõendite kogum, mis tema ütlused ümber lükkas. Maakohus põhjendas (otsuse lk 7-9), milliste tõenditega on tõendatud, et Z.D tappis A.A. hädakaitsepiire ületades. Samuti

on põhjendatud, miks Z.D ütlused loeti ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, sest need vastavad uuritud tõenditele.

Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus ei ole arvestanud asjaolu, et A.A. rünne

kutsus Z.D esile hingelise erutuse seisundi, mille tagajärjel Z.D polnud suuteline täpselt hindama A.A. poolt tulenevat ohu suurust ning sellest tulenevalt kaalutledes valima kaitsetegevuseks säästvama viisi. Maakohus on andnud hinnangu kohtupsühholoogia ekspertiisi aktile nr 14 (II kd lk 161-170), mille kohaselt 11.06.2009 ei esinenud Z.D

sellist erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks olulisel määral mõjutanud tema teadvusseisundit ja kognitiivseid funktsioone või temal ümbrusest ja oma tegevuse iseloomust

adekvaatse arusaamise võimalusi piiranud. Maakohus põhjendas (otsuse lk 7), miks ei ole

alust süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega.

Ringkonnakohus ei nõustu ka Z.D väitega, et kaitsja R. Laid jättis maakohtus esitamata tõendeid, mis oleksid tõendanud Z.Düütust. Z.D leiab, et see

puudutab kuuli, sest esimese lasu tulistas ta tegelikult maha, mitte õhku ja ta võib näidata

kohta, kus kuul asub. Kohtuistungi protokollidest (II kd lk 125-144 ja 185-186) nähtuvalt sellist taotlust pole esitatud ja see on kooskõlas Z.D ütlustega (II kd lk 136-137), mille kohaselt ta algul hoiatuseks tulistas õhku ja kuna kannatanu jätkas tema ründamist, siis järgmised lasud tegi ta kannatanu suunas. Ringkonnakohus eeltoodust lähtuvalt ei tuvastanud siin kaitseõiguse ega menetlusnormide rikkumist.

Ringkonnakohus tõendeid kogumis hinnates nõustub maakohtu järeldusega (otsuse lk 9), mille kohaselt Z.D tulistas A.A. t rindkeresse otsese tahtlusega ja tappis ta hädakaitse piire ületades, tema tegevuse motiiviks oli viha ja kättemaks. Kättemaksu motiivi kinnitavad tunnistaja S. G. ütlused, mille kohaselt Z.D oli oma tegevuse selgitamiseks öelnud, et keegi ei saa teda peksta karistamatult. Kättemaksu ja viha prevalveerimisele kaitsetahte üle viitab ka asjaolu, et Z.D tulistas kahel korral tema eest ärajooksvat A.A. t peale seda, kui oli viimast esimese lasuga rindkeresse tulistanud ja surmavalt haavanud.

Kannatanute taotlus karmistada Z.D-le mõistetud põhija lisakaristust.

9 Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 9), miks Z.D tuleb karistada sanktsiooni

miinimumilähedase vangistusega. Seejuures arvestati, et Z.D on kohtulikult

karistamata ja tema karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Z.D karistust kergendavaks asjaoluks on süü osaline tunnistamine ja kahetsus. Samuti arvestati, et tapmine oli toime pandud hädakaitse piiride ületamisel. Veel arvestati kannatanu eelnenud käitumist, kes jõhkralt Z.D peksis. Lisakaristuse mõistmist ei ole maakohus põhjendanud, kuid

samas on KarS § 51 alusel Z.D-lt ära võetud tulirelva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õigus 5 aastaks, mis on sanktsiooni ülemmäär. Ringkonnakohus leiab, et kannatanute taotlus, karmistada Z.D-le mõistetud põhija

lisakaristust, ei kuulu rahuldamisele. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki

KarS §-s 56 ette nähtud asjaolusid. Muuhulgas on arvestatud ka kannatanute väidet, et Z.D tulistas relvast inimest, kes jooksis tema eest ära, tegutsedes otsese tahtlusega, sest

ta mõisteti süüdi KarS § 113 järgi. Mis puutub väitesse, et Z.D sooritas mõrva avalikus kohas, kus eksisteeris reaalne oht ka teistele inimestele, sest laske oli kolm, milledest üks läks pihta, siis Z.D-le ei ole esitatud mõrvasüüdistust (KarS § 114 p 2) ja seetõttu ei saa seda asjaolu ka karistuse mõistmisel arvestada.

Lisakaristuse osas on juba kohaldatud sanktsiooni ülemmäära ja seda ei ole võimalik kehtestada pikemaks tähtajaks, nagu kannatanud taotlevad.

Kannatanute taotlus puutuvalt mittevaralise kahju nõudesse.

Maakohus jättis kannatanute tsiviilhagid mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Vastavad põhjendused on otsuses (selle lk 9-10) välja toodud. VÕS § 134 lg 3 sätestab, et

isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega

tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku

lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad

erandlikud asjaolud. Maakohus märkis, et mõistetavalt põhjustab lähedase inimese kaotus lähedastele korvamatuid kannatusi ja leina. Samas hagejad ei ole hagi põhjendades viidanud asjaoludele, mida saaks lugeda erandlikeks VÕS § 134 lg 3 mõttes. Nimetatud põhjusel jäetigi hagid mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus kannatanu E.A. 300 000 kroonise hüvitise

mitteväljamõistmises ei vasta faktilistele asjaoludele ja kehtivale kohtupraktikale, küll aga vastab T.A. le ja V.A. 200 000 krooni mitteväljamõistmises.

Kohtuistungi protokollist (II kd lk 126 pöördel-128 pöördel) nähtub, et sündmuskohal viibinud kannatanu E.A. nägi pealt, kuidas süüdistatav tulistas tema meest, kes selle tagajärjel kukkus ja lamas vereloigus ning suri. Seega kannatanu abikaasa ja laste isa tapeti tema nähes.

Kohtuistungi protokollist (II kd lk 140) nähtub, et kannatanud on suuliselt taotlenud

mittevaralise kahju hüvitamist. Selle nõude aluseks olevate erandlike asjaoludena on välja

toodud lähedase inimese kaotus, mille tagajärjel 2 väikest last jäid isata ning vanemad kaotasid oma ainukese poja, kes hoolitses nende eest. Kannatanute nõue on vormistatud ka kirjalikult (II kd lk 182-183), kus taotletakse mõista süüdistatavalt välja mittevaralise kahju hüvitis E.A. 300 000 krooni ning T.A. le ja V.A. 200 000 krooni. Samas on märgitud, et kui

maakohus ei ole nimetatud summadega nõus, võib selle määramine toimuda ka kohtu äranägemisel. Kohtupraktikas (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-57-10, Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-09-8885, kus kassatsiooni menetlusse võtmisest keelduti) on mittevaralise kahju tekitamise eest rahalise

hüvitise nõude asjades aluseks võetud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-19-08 toodud seisukohad. Nimetatud otsuse punktide 16-17 kohaselt on nõudeõigus lähedastel VÕS § 134 lg 3 alusel

üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. VÕS § 134 lg 3

10

mõttes ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma põhjustamine kui selline, vaid sellega peab

kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise

väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja

väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, sest need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti.

Kolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt

esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunuga, nt autoõnnetuse ajal samas autos

viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine ehk nii-öelda samas ohutsoonis viibimine, samuti hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või

kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised, mis peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada

nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-57-10 punkt 24 kohaselt ilmneb eeltoodust, et VÕS § 134 lg 3

kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surmasaanud inimese isik kui selline. Sellest

lähtuvalt ei ole asjassepuutuvad kannatanute arutlused selle üle, kas kannatanud võisid hukkunult tulevikus enda ülalpidamist oodata. VÕS §-le 134 lg 3 võivad erandlike asjaolude

ilmnemise korral tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-57-10 punktide 25.1 ja 25.2 kohaselt tuleb kohtul analüüsida, kas konkreetsetest asjaoludest lähtudes saab VÕS § 134 lg 3 sätteid kohaldada sellele tuginevalt,

et kannatanule tekitati kahju tahtlikult ja lähedastel esinevad hiljem üleelamised. Selliseks üleelamiseks võib nt olla tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul, kuid sellise häire olemasolu tuleb vastavalt tõendada.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-57-10 punkt 26 kohaselt puutuvalt võimalikku kahjuhüvituse suurusesse puuduvad moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid

ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Näiteks on leitud, et

250 000 krooni suurune kahjunõue ei ole juhtunu asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur ega vaadeldav kannatanupoolse alusetu rikastumissoovi väljendusena.

Ringkonnakohus märgib, et mittevaraline kahju hõlmab VÕS § 128 lg 5 kohaselt eelkõige

kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Nimetatud asjaolud jäävad

süüdistuse esemest väljapoole ja seetõttu tuleb kannatanul neid asjaolusid tõendada

tsiviilkohtumenetluse tõendamisreeglite alusel. Välja on vaja tuua nõutavad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kaaluda mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 3 järgi. Käesolevas kriminaalasjas kannatanu E.A. nägi pealt, kuidas süüdistatav tulistas tema meest,

kes selle tagajärjel kukkus ja lamas vereloigus ning suri. Seega E.A. abikaasa ja laste isa tapeti tema nähes. Järelikult on VÕS § 134 lg 3 kohaselt tuvastatud erandlik asjaolu - lähedase

isiku ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal, sest tegemist on kuriteo ja selle

tagajärgede vahetu pealtnägemise ehk nii-öelda samas ohutsoonis viibimisega, millega kaasnes raskelt vigastatud lähedase inimese surmaeelsete kannatuste nägemine. Tegemist on

üleelamistega, mis olid isiklikud ja vahetud ning tõid kaasa hingelist valu ning kannatusi. Lapsed (sünd. 15.08.2000 ja 06.02.2007) jäid ilma isata.

Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et E.A. poolt esitatud mittevaralise kahju tekitamise

eest rahalise hüvitise nõue 300 000 krooni (19 173.49 eurot) ei ole juhtunu asjaolusid

11

arvestades ebamõistlikult suur ega vaadeldav kannatanupoolse alusetu rikastumissoovi väljendusena. Nimetatud summa kuulub VÕS § 134 lg 3 alusel süüdistatavalt Z.D-lt väljamõistmisele. Kannatanud T.A. ja V.A. tapetud A. A. ema ja isana on kahtlemata lähedased VÕS § 134 lg 3

mõttes, kellel on õigus esitada mittevaralise kahju nõue. Nende nõue antud juhul piirdub tõdemusega, et tapetu oli nende ainuke poeg, kes hoolitses nende eest. Ringkonnakohus märgib, et ainult see väide ei saa olla aluseks nende nõude rahuldamisele VÕS §-le 134 lg 3 tuginedes. Kuigi tegemist võib olla iseenesest kannatanutele mittevaralise kahju tekitamisega, ei kuulu see kahju seaduse kohaselt hüvitamisele, sest puuduvad seaduses nõutud erandlikud asjaolud. Kannatanud T.A. ja V.A. ei viibinud sündmuskohal, seega puudub lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunuga. Nende puhul ei ole tuvastatud ka teisi VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikke asjaolusid.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-57-10 punkt 23 kohaselt erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3

tähenduses ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ega ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-19-08 punkt 17 kohaselt erandlikuks asjaoluks ei ole ka poja kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, sest need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti.

Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus leiab, et maakohus õigustatult jättis nende tsiviilhagi

mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata, sest nad pole hagi põhjendades viidanud asjaoludele, mida saaks lugeda erandlikeks VÕS § 134 lg 3 mõttes.

Kannatanute taotlus mõista välja materiaalse kahju hüvitis kuni laste täisealiseks saamiseni.

Nimetatud taotlus ei kuulu apellatsiooni korras käsitlemisele, sest maakohus ei ole käesolevas

kriminaalasjas sellist hagi lahendanud. Ringkonnakohus ei saa võtta seisukohta küsimuses, mille osas maakohtu otsustus puudub.

Menetluskulud.

Määratud kaitsja vandeadvokaat M. Valge poolt süüdistatavale ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 690.26 eurot tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi.

Ago Kutsar Tiit Lõhmus Mati Kartau