4-10-3869/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-10-3869

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-3869 Kohtunik Marie Tammsaar Kohtuistungi sekretär Helle Koppel Tõlk Diana Smirnova Väärteoasi Vladimir Troškov’i kaebus Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti) 13.10.2010.a otsusele väärteoasjas nr 10041627; ÜTS § 542 lg 1 Kaebuse esitaja Vladimir Troškov (isikukood 36008100290, elukoht xxx; Eesti Vabariigi kodanik; töökoht GS OÜ Kohtuväline menetleja Tallinna Linnavalitsus (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu; asukoht Pärnu mnt 139c-1, Tallinn) Kohtuistungi toimumise aeg, koht, istungil viibinud isikud 22.03.2011.a, Liivalaia kohtumaja Kaebuse esitaja Vladimir Troškov Kohtuvälise menetleja esindaja Reeli Lind RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 66 lg 2 ja VTMS § 132 p 1; § 133-135 ja § 155-156 kohus otsustas:

1. Jätta Vladimir Troškov’i kaebus rahuldamata ja Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti) 13.10.2010.a otsus väärteoasjas nr 10041627 muutmata.

2. Määrata rahatrahv 6000 krooni ehk 383.47 eurot tasumiseks ositi 12 kuu jooksul, s.o. igakuiselt 31.95 eurot (kolmkümmend üks eurot, 95 senti), rahatrahvi esimene osa tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul ja edasised osamaksed iga kuu 15. kuupäevaks. Trahv tasuda Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvelduskontole 10220064421013 SEB Pangas, tasumisel tuleb märkida kohtuvälise menetleja otsuses antud viitenumber 9284010041627000. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja kaebaja ei ole rahatrahvi esimest osa tasunud või kui kaebaja kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord

Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kohtuotsus koostatakse tervikuna kassatsiooniteate saamisest 15. päeval ning on samast päevast kättesaadav kohtu kantseleis. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel peale kohtuotsuse lõpposa kuulutamist.

Asjaolud, menetluse käik

16.09.2010.a on kohtuväline menetleja Tallinna Linnavalitsus (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) koostanud väärteoprotokolli selle kohta, et Vladimir Troškov 30.07.2010.a kell 22:30 Tallinnas Viru 23 maja juures autojuhina rikkus taksoveo üldeeskirja nõudeid sellega, et kasutas tema juhitud sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukaarti taksoveoks, taksotunnust matkivat tunnust. Rikkumine seisnes selles, et Vladimir Troškov kasutas mootorsõidukit Audi A6 reg nr xxx, mille katusel oli kontrollimise ajal taksotunnust matkiv tunnus s.o kollast värvi sisevalgustusega plafoon kirjaga GSA, mis sarnaneb taksotunnuse – sisevalgusega plafooniga ja millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga, kuigi nimetatud sõidukile ei olnud väljastatud sõidukaarti taksoveoks. Sellega rikkus Vladimir Troškov MKM määruse nr

141 26.05.2004 § 15 lg 7 ja lg 71 p 1 nõudeid ja pani toime ühistransporti seaduse ÜTS § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

13.10.2010.a kohtuvälise menetleja otsusega karistati Vladimir Troškov´i ÜTS § 542 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni). Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja otsuse kohaselt arvesse Vladimir Troškov´i isikut ja tema süü suurust ning seda, et arvestades, et ta varem töötas taksojuhina ning pidi ta teadma, et sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukaarti taksoveoks, on keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust.

28.10.2010.a esitas Vladimir Troškov Harju Maakohtusse kaebuse Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti) 13.10.2010.a otsusele väärteoasjas nr 10041627, milles palus vaidlustatud otsuse täielikult tühistada ja välja mõista talle tekkinud kahjud ning kulud. Kaebuse kohaselt tuli kaebaja 30.07.2010.a kell 22:30 sõiduautoga kesklinna Viru tn 23 isiklikes asjus, auto parkis sõiduautode parkimiseks lubatud kohas. Autost väljumas, tulid tema juurde kaks politsei töötajat, kes kontrollisid dokumente, seejärel kutsusid kohale Munitsipaalpolitsei töötajad. 30.07.2010.a kell 22:30 seisis kaebaja inimtühjal tänaval ega positsioneerinud end taksojuhina. Kaebaja on ettevõtte GSOÜ juhatuse liige ja töötaja, ettevõtte tegevusvaldkonda kuulub autotranspordivahendite kliendiga sõlmitud rendilepingu aluste renditeenuste, sealhulgas ka autojuhiga, tarbijanõudluse uurimine. Väärteoasja menetleja jõudis valele järeldusele, et sõiduautole paigaldatud reklaammärk „GSA“ on taksoplafooni imitatsioon, reklaamimärgil ei ole mingit märgistust ega logu, mille järgi oleks võinud teha järelduse taksoteenuse osutamise pakkumisest. Menetleja ei märkinud protokollis, millised parameetrid, mida seadusandlus käsitleb taksoplafoonina, vastavad kaebaja kasutuses olevale sõiduautole paigaldatud reklaamimärgile või millised kaebaja poolt paigaldatud märgi parameetrid matkivad taksoplafooni tunnuseid. tunnuseid. Menetleja ei arvesta, et kaebaja ei või olla ÜTS § 542 lg 1 järgi karistuse subjektiks, sest ta ei ole taksojuht. Protokollis toetub menetleja MKM määruse nr

141 26.05.2004 § 15 lg 7 ja lg 71 p 1 kuid ei arvesta, et nii sõiduauto välisel vaatlusel kui ka kaebuse esitaja poolt kasutatava sõiduauto Audi A6 reg nr xxx salongi vaatlusel ei avastatud taksot matkivaid tunnuseid. Kohtuväline menetleja esitas kaebuse suhtes kirjaliku seisukoha, milles palus jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata.

Teo objektiivne koosseis tuleneb majandusja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a määrusega nr kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri„ § 15 lg 7, mille kohaselt sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, on keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust. Taksoveoteenuse mitteosutamisel peavad olema eemaldatud plafoon ja hinnakiri. Sama määruse § 15 lg 71 p 1 sätestab, et taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks käesoleva määruse tähenduses loetakse, kui sõidukile on paigaldatud plafoon, mis sarnaneb määruse § 15 lõike 6 punktis 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Määruse uus redaktsioon jõustus 18.07.2010.a ja selle seletuskirja kohaselt on määruse muutmine tingitud vajadusest korrastada taksoveo turgu, takistada ebaseadusliku veoteenuse osutamist ning seeläbi tagada võrdne ja aus konkurents. Väärteo toimepanemine on tõendatud sündmuskoha vaatluse protokolli ja selle lisadeks oleva fototabeliga, Tallinna Taksoregistri väljavõttega, tunnistaja P. L ütlustega ja menetlusaluse isiku ütlustega, väärteoasjas on tehtud kindlaks tehtud fakt, et V. Troškov kasutas 30.07.2010.a mootorsõidukil taksotunnust matkivat tunnust (kollast värvi sisevalgustusega plafooni), kuigi nimetatud sõidukile ei olnud väljastatud sõidukikaarti taksoveoks. Sellega on täidetud teo objektiivne koosseis. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kuna V. Troškov on varem töötanud taksojuhina ja tunnistab, et kontrollimise hetkel oli auto katusel kollane plafoon ja kehtivat sõidukikaarti taksoveoks tal ei olnud, siis pidi ta teadma, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu ning sellega on täidetud teo subjektiivne koosseis. Antud asjas ei esine süüd välistavaid asjaolusid. V. Troškov’i puhul ei ole Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti patrulliosakonna vaneminspektor otsuses eraldi fikseerinud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, kohtuväline menetleja leidis, et 100 trahviühiku suurune rahatrahv (6000 krooni) on proportsionaalne toimepandud teoga.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde osas, milles vaidlustab otsust, loobus kaebusest kahjude ja kulude hüvitamise osas. Kaebaja ei vaidlustanud väärteoprotokollis märgitut aja, koha, sõidukaardi puudumise ja sõiduki katusel olnud eseme kirjelduse osas, vaidlustas sellele esemele omistatud õiguslikku tähendust. Kaasas ja katusel oli reklaamkilp, mis ei ole plafoon, ei ole imiteeriv taksotunnus. See on tema firma reklaamkilp, ta teeb oma tegevusele reklaami, firma tegevuseks on autorent ja autorenditeenused, mille kohta peab vormistama lepingu. MUPO rikub ja segab pidevalt tema tegevust, pildistab autot ja reklaamkilpe. Seaduses ei ole märgitud, millised on taksoplafooni tunnused. MUPO on lihtsalt otsustanud, et see on matkiv ja on subjektiivne. Reklaamkilbil ei ole kirjas „Takso“ ja kaebuse esitaja ei tegelenud taksoteenusega, ta ootas oma sõpru ja mingeid teenuseid ei osutanud. Praegu autorenditeenusega ei tegele, aga 2010.a juulis tegeles. Autorent on see, mis lubab kasutada autot koos juhiga. Sissetulek puudub, elab abikaasa kulul, on 2 täisealist last. Laenukohustusi ei ole, on maksuvõlgnevus ja võlgnevus seoses eluasemega. Seadust siis veel ei olnud – millist, seda öelda ei saa. Osundas Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 13, § 19, § 29, § 31 ja 32.

Kohtuvälise menetleja esindaja ei nõustunud kaebusega, jäi kaebuse suhtes esitatud kirjaliku seisukoha juurde, palus jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata, väärteo toimepanemine ei ole Eesti Vabariigi Põhiseadusega kaitstud.

Kohtumenetluse käigus avaldas ja uuris kohus järgmisi kirjalikke dokumentaalseid tõendeid: 30.07.2010.a sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeli ja skeemiga, Tallinna väärteoasjade registri andmete väljatrükk sõiduki xxx kohta, kutse V. Troškov’ile ilmumiseks Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametisse 08.09.2010.a menetlusaluse isikuna, autorendilepingu blankett, 16.09.2010.a väärteoprotokoll, vastulause, Tallinna väärteoasjade registri väljavõtted väärteoasjade nr 10041627 ja 10055531 kohta, 13.10.2010.a otsus väärteoasjas nr 10041627. Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kuulanud kohtuistungil ära kaebaja ning kohtuvälise menetleja esindaja ja hinnanud kõiki väärteoasjas kogutud ja kohtus uuritud tõendeid kogumis, on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsus muutmata, esineb vaid alus määratud rahatrahvi ositi tasumise võimaldamiseks. Väärteomenetluse lõpetamise aluste esinemist väärteoasjas kohus ei tuvastanud.

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Väärteoasjas ei ole vaidluse all ning nii 30.07.2010.a sündmuskoha vaatluse protokolliga (VT toim lk 3-4) koos sellele lisatud fototabeli (VT toim lk 5-6) ja skeemiga (VT toim lk 7) kui kaebaja ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et 30.07.2010.a kell 22:30 Tallinnas Viru 23 maja juures oli tema kasutuses olnud sõidukil Audi A6 reg nr xxx, mille kohta ei ole välja antud sõidukaarti taksoveoks, kollast värvi sisselülitatud sisevalgustusega ese, millel kirje „GSA“ ja sõiduauto kujutis. Väärteoasjas on vaidluse all, kas sellise tegevuse eest saab Vladimir Troškov’i karistada ÜTS § 542 lg 1 järgi ning kas talle kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on põhjendatud.

ÜTS § 542 lg 1 kohaselt on bussi-, trammi-, trollibussivõi autojuhi poolt bussi-, trammi-, trollibussivõi taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumine karistatav rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 7 (edaspidi Eeskiri) kohaselt on keelatud sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust. Eeskirja § 15 lg 71 p 1 kohaselt loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks sõidukile paigaldatud plafooni, mis sarnaneb § 15 lg 6 p 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Eeskirja § 15 lg 6 p 1 kohaselt on taksotunnuseks sõiduki katusel sisevalgustusega plafoon, mille esiküljel on ainult sõna TAKSO minimaalse tähemärgi kõrgusega 4 cm. Nii ÜTS § 542 lg 1 kui Eeskirja § 15 lg 7 ja lg 71 1 kehtisid osundatud sõnastuses 30.07.2010.a. Kohtumenetluse käigus ei selgunud, millistele tema suhtes kohaldatud ja rikkumise ajal väidetavalt mitte kehtinud õigusaktidele kaebaja osundada püüdnud on.

Vaidlust ei ole asjaolus, et V. Troškov’i sõidukile reg. nr-ga xxx ei olnud seisuga 30.07.2010.a väljastatud sõidukikaarti taksoveoks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-81-10 otsuse p-s 9 ja 10 märkinud, et ÜTS § 542 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi ja muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Samuti märkis kolleegium, et ühistranspordiseaduse ega ka Eeskirja reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi (nt Eeskirja § 2 lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7) ja kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 542 kirjeldatud väärteokoosseis. Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeld kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust, on samuti ühemõtteliselt suunatud nendele isikutele, kellel taksoveoteenuse osutamiseks õiguslikku alust ei ole ja keda ei saa seetõttu käsitada ühistranspordiseaduses nimetatud subjektidena. Seega on väär kaebuse esitaja väide, et sõiduki suhtes puuduva sõidukikaardi tõttu taksoveoks ei saa ta olla ÜTS § 542 järgi kvalifitseeritava väärteo subjektiks. Samuti ei välista ÜTS § 542 järgi kvalifitseeritava väärteo subjektiks olemist väide rendilepingu alusel autotranspordivahendite kasutajate tarbijanõudluse uurimise kohta. Kaebaja tegevus ei ole ka vastavuses Eeskirja §-le 11 lg 3 sätestatuga, kuivõrd Eeskirja § 11 lg 1 kohaselt võib ka Eeskirja mõistes sõitjate juhuvedu teostada vaid vastavat ühistranspordiluba omades. Et kaebajal ka sellist luba ei olnud, asjas vaidluse all ei ole.

Kohus on seisukohal, et 30.07.2010.a Vladimir Troškov’i poolt juhitud sõidukil Audi A6 reg nr xxx katusel olnud ese, mida kaebaja nimetab reklaamkilbiks, mille abil teeb ta oma ettevõtte tegevusele reklaami, on käsitletav taksotunnust matkiva tunnusena ja väärteoprotokollis märgitud teokirjeldus vastab Eeskirja § 15 lg 7 sätestatud rikkumisele – kollast värvi sisevalgustusega plafoon kirjaga GSA sarnaneb Eeskirja § 15 lg 6 p 1 nimetatud taksotunnusele ning on seda matkivaks tunnuseks Eeskirja § 15 lg 7’ lg 1 tähenduses. Eeskirja § 15 lg 6 p 1 nimetatud taksotunnuse iseloomulikest tunnustest sarnaneb Vladimir Troškov’i kasutuses olnud sõiduautol kasutusel olnud ese kõigile taksoplafoonile kui taksotunnusele iseloomulikele tunnustele – kaebaja poolt reklaammärgiks nimetatud ese on tavapäraselt taksoplafoonina kasutatavatele esemetele sarnane nii kujult, mõõtmetelt kui mahult, samuti on esemel olev teksti sisu ja selle suurus sarnane taksoplafooniks olevale esemele ettenähtud tekstiga ja sellega luuakse isikutele ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Eseme nimetamine reklaamkilbiks või mistahes muu mõistega ei mõjuta selle olemust. Kuna Vladimir Troškov’i kasutuses olnud sõiduautole ei olnud välja antud sõidukikaarti, siis puudus sellise sõiduki katusele taksotunnust matkiva eseme paigaldamiseks õiguslik alus ning sellise sõiduki juhtimine on käsitletav Eeskirja § 15 lg 7 rikkumisena.

Väär on kaebaja väide, et kaebaja juhitud sõiduki katusel olnud esemel ei olnud mingit erimärgistust ega logo, mis seostaks teda just taksoteenuse pakkumisega – kaebaja juhitud sõiduki katusel olnud esemel oli lisaks sõnalisele kirjele ka sõiduki kujutis. Sellise kujutise olemasolu on kohtu hinnangul seostatav just nimelt sõitjateveo teenuse kasutamise võimalikkusega ning kindlasti ei välista sõiduki ega plafooni mistahes seotust võimaliku taksoteenusega. Asjaolu, et kaebaja kasutuses olnud sõiduki katusel olnud esemel puudub sõna „takso“, asjas tähtsust ei oma ja väärteo objektiivsetele tunnuste esinemist kaebaja käitumises ei välista.

Sõnad „takso“ ja „autorent“ sisu on kohtu hinnangul olemuslikult üksteisele lähedased ning sõiduautol tavapäraselt taksoplafooni asukohas paikneval, ruumiliselt ja suuruselt taksoplafooniga sarnaneval esemel sõna „autorent“ kasutamisest avaldub kohtu hinnangul avalikkusele samane või vähemalt sarnane informatsioon sõnaga „takso“ - mõlemad terminid tähistavad (sõitjate)veoteenuse kasutusvõimalust. Kas konkreetse selliste tunnustega eset kandva sõiduautoga samal ajal ka reaalselt sõitjate veoteenust osutatakse või mitte ja kas sõiduauto juht selleks kontrollimise hetkel soovi omab või mitte, kaebaja kasutuses olnud sõiduauto katusel olnud esemele hinnangu andmisel tähtsust ei oma.

Samuti ei ole asjassepuutuvad väited, et sõiduautode katustel kasutavad erinevaid reklaame ka õppesõiduautod ning erinevad toiduja ajaviiteteenuste pakkujad (pizza, ajalehed) ja sellised reklaamid ei ole erinevalt kaebaja sõiduki katusel olnud reklaamist käsitletavad taksotunnust matkivate tunnustena. Kaebaja enda ütlustest nähtub, et ta ei seosta selliste sõidukite katustel olevaid reklaame ühelgi juhul taksoteenuse ega sellele olemuslikult samase teenuse pakkumisega, seega on tegemist reklaamidega, mis osundavad ühemõtteliselt taksoteenusest erinevale teenusele või kaubale.

Õppesõiduks kasutatava auto katusele tuleb seejuures paigaldada liikluseeskirja lisa 2 kohane tunnusmärk, mille samastamist taksotunnuseks oleva plafooniga välistab nii selle kuju, ruumilisuse puudumine kui märgil olev tähistus. Kuivõrd kohus on tuvastanud V. Troškov’i käitumises Eeskirja § 15 lg 7 sätestatud keelu rikkumise, esinevad asjas ka ÜTS § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsed tunnused. Subjektiivse tunnusena esineb kaebaja käitumises vähemalt hooletus. Kuivõrd menetlusaluse isiku süüd ja tema käitumise õigusvastasust välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ning nende asjaolude puudumine on eeldatav, on V.

Troškov’i karistamine ÜTS § 542 lg 1 järgi olnud õiguspärane. Kaebaja osundused Eesti Vabariigi Põhiseaduse normidele ei mõjuta kohtu hinnangut kaebaja käitumisele. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas väärteoasjas kaebaja suhtes kohaldatud piiranguid, mis oleksid vastuolus osundatud nõuetega. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ja igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist – kaebaja ei ole nõudnud ühegi õigusakti ega toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist ja sellist põhiseadusevastasust kohtule ka ei nähtu.

Kohus ei ole tuvastanud V. Troškov’i suhtes toimunud väärteomenetluses ka väärteomenetlusõiguse rikkumisi, mis annaksid alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks.

V. Troškov’ile määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on karistanud V. Troškov’ile sanktsiooni keskmises määras, 100 trahviühikut. Kohus on seisukohal, et selline karistusmäär on vastavuses KarS § 56 sätestatud karistamise alustega ning kergemas määras karistuse mõistmiseks puudub alus. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kohus on seisukohal, et kaebaja ütlused tema majandusliku olukorra ja juba tekkinud võlakohustuste kohta on arvestades määratud rahatrahvi suurust piisavalt mõjuvateks põhjusteks määrata rahatrahvi tasumine ositi 12 kuu jooksul.

Marie Tammsaar Kohtunik