1-10-3857/18 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-3857

(06231400904) Kohtukoosseis

Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 11. aprill 2011, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi H.M-i (H.M) süüdistuses KarS § 422 lg 1 ja § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 6. detsembri 2010 otsus üldmenetluses

Apellatsioon esitaja

Ringkonnaprokurör Rainer Amur Prokurör Rainer Amur Süüdistatav H.M, ik: XXX, elukoht: XX. XXXXXX X-X,

XXXXX, XXXXXXX, XX XXXXXX, XXXXXXXXXXX,

emakeel: eesti keel, töökoht: K. OÜ, varasem karistatus:

väärteokorras karistatud 3-l korral, kriminaalkorras karistatud 5- korral:

19.04.2000 Harju Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1 alusel

mõisteti tingimisi vabadusekaotus 1 aasta 6 kuud; katseaeg 1 aasta 6 kuud; 02.12.2005 Lääne - Viru Maakohtu poolt KarS § 424 alusel ja KarS § 74 alusel mõisteti tingimisi vangistus 4 kuud; katseaeg 1

aasta 6 kuud ning sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 1 aastaks; 11.04.2006 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 alusel ja KarS § 74 alusel mõisteti tingimisi vangistus 3 kuud; katseaeg 1 aasta 6 kuud ning sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 9 kuuks;

19.09.2008 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 alusel mõisteti rahaline karistus 47700 krooni; KrMS § 238 lg 2 alusel mõisteti

rahaline karistus 29415 krooni ning sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 kuuks;

11.12.2008 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 alusel mõisteti vangistus 12 kuud; KrMS § 238 lg 2 alusel mõisteti vangistus 8

kuud, mis asendati KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga 480

tundi; tähtajaga 1 aasta ning sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmine 5 kuuks, tõkend elukohast lahkumise keeld alates 21.04.2009. Kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Harju Maakohtu 6. detsembri 2010 otsus H.M-i õigeksmõistmises

süüdistuses KarS § 329 järgi. 2. Teha selles osas uus otsus, millega tunnistada H.M süüdi KarS § 329 järgi ja mõista

talle karistuseks 6 kuud vangistust. Lugeda mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu 11.12.2008 otsusega KarS § 424 järgi mõistetud vangistusega 12 (kaksteist) kuud, mis asendati üldkasuliku tööga, mis on käesolevaks ajaks kantud.

3. Harju Maakohtu 19.09.2008 otsusega mõistetud rahaline karistus 29 415 (kakskümmend

üheksa tuhat nelisada viisteist) krooni (1879,96 eurot) ja juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks jätta KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 2 järgi täitmisele iseseisvalt.

4. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel mõista H.M-ilt välja sundraha 417,02 (nelisada seitseteist eurot ja 2 senti) eurot riigieelarve tuludesse. 5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 20. aprillil 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik 1.

Harju Maakohtu 6. detsembri 2010 otsusega üldmenetluses mõisteti H.M süüdistuses KarS § 422 lg 1 ja § 329 järgi õigeks. 2. H.M-ile oli esitatud süüdistus KarS § 422 lg 1 järgi selles, et tema 22.07.2006 kella 06.28 ajal juhtis omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles alkoholijoobes ja terve öö

magamata ning jättes kontrollimata, kas kõrvalistmel viibiv sõitja D. T. on turvavarustusega nõuetekohaselt kinnitatud, mootorsõidukit BMW 320 reg.nr XXX XXX, millega liikus Harjumaal Kahala – Andineeme teel, kus tegi kiiruskatseid, kuid jättis tema poolt juhitava sõiduki sõidukiiruse kohandamata selliseks, mis arvestaks tema sõidukogemusi ja et ta suudaks võimaliku ohu korral oma

sõiduki peatada eespoolse nähtavusulatuse piires ja etteaimatava mistahes takistuse ees, ületas

suurimat lubatud sõidukiirust, liikudes kiirusega ca 101 km, kaotas valitud vale sõidukiiruse,

alkoholijoobest ja magamatusest tingitud häiritud kehaliste ning psüühiliste funktsioonide ja

reaktsioonide tõttu juhitavuse mootorsõiduki üle, kaldus Kahala – Andineeme tee 1. km-l paremale teelt välja ning rullus üle katuse, tekitades kannatanule D. T. eluohtliku tervisekahjustuse ning

KarS § 329 järgi selles, et H.M , olles 02.12.2005 Lääne-Viru Maakohtu ja 11.04.2006 Harju

Maakohtu poolt süüdi mõistetud KarS § 424 alusel ja karistatud vastavalt 02.12.2005 4 kuulise

tingimisi vangistusega 1 aasta 6 kuulise katseajaga ning mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks ja 11.04.2006 3 kuulise tingimisi vangistusega 1 aasta 6 kuulise katseajaga

ning mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks, juhtis uuesti 21.07.2006-22.07.2006 varahommikuni Kuusalu vallas ja Kuusalu alevikus mootorsõidukit BMW 320 reg. nr XXX XXX, omamata mootorsõiduki juhtimise õigust, mis oli kohtu poolt karistusena ära võetud.

Maakohtu seisuskoht ja põhjendused 3. Maakohus leidis, et kohtueelsel menetlusel kogutud tõendid ei kinnita igakülgselt ja täielikult H.M-i süüd KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja H.M tuleb õigeks mõista, samuti

puudub sellest tulenevalt seaduslik alus H.M-i süüdimõistmiseks KarS § 329 järgi.

Kriminaalõiguses kehtiva in dubio pro reo põhimõtte kohaselt tõlgendatakse kõik

kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks. Kohus asus seisukohale, et ei ole teada, kes oli sõiduauto BMW roolis, kui sõiduauto sõitis XXXXX X, Kuusalus asuva maja juurest

ära ja H.M esinenud vigastuse iseloom ei võimalda tuvastada tema asukohta sõidukis avarii momendil. D. T. suhtes tehtud kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt ei saa välistada tema istumist

juhi koha peal, kuna 22.07.2006 teostatud kompuutertomograafilisel uuringul on tuvastatud rinnakuluu kehaosa murd, mis võis liiklusõnnetuse momendil tekkida rindkere löögist vastu rooli. Ka liiklustehnilises ekspertiisis tuvastatu ei tõenda üheselt seda, nagu oleks sõidukiroolis olnud H.M . Tõendiks ei ole ka prokuröri poolt väidetu, nagu oleks H.M esinev kehavigastus s.o. vasema randmeliigese nihestus roolist kinnihoidva juhi üks tavalisemaid vigastusi.

Apellatsioonkaebuse sisu ja menetlusosaliste seisukohad 4. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab prokurör otsuse H.M-i õigeksmõistmises KarS § 422 lg 1 ja § 329 järgi. Apellant palub otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista H.M

süüdi ja karistada KarS § 422 lg 1 järgi 10 kuulise vangistusega ja § 329 järgi 6 kuulise vangistusega, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, mis lugeda kaetuks 11.12.2008 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 alusel mõistetud vangistusega 12 kuud, mis asendati üldkasuliku tööga, mis on käesolevaks ajaks kantud. Prokurör palub Harju Maakohtu 19.09.2008 kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus 29415 krooni ja juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks jätta KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 2 järgi iseseisvalt täitmisele.

4.1. Apellatsiooni motiivide kohaselt kohaldas kohus materiaalõigust ebaõigesti, hinnates tõendeid

ühekülgselt ja puudulikult. Kohus viitab otsuses H.M-i ütlustele, mille kohaselt H.M ei

juhtinud sõidukit avarii toimumise hetkel, kuid nähtuvalt kohtuistungi protokollist ei ole H.M selliseid ütlusi andnud, vaid ta on algusest peale väitnud, et ei mäleta liiklusõnnetusest midagi ja ei mäleta, kes oli roolis. Tunnistaja I. A. ja D. T. venna ütlustest nähtuvalt juhtis D. T. sõidukit mitu tundi varem enne liiklusõnnetust. Tunnistaja A. T. ütlustest nähtuvalt oli ajal, kui sõiduauto sõitis XXXXX X, Kuusalus asuva maja juurest kella 06:00 ajal ära, BMW roolis H.M.

Erinevalt kohtu hinnangust leiab prokurör esiteks, et tõendid näitavad igakülgselt ja täielikult, et juhikohal istus H.M. H.M-i peavigastuse puudumist, arvestades, et sõiduk paiskus üle katuse, saab selgitada just sellega, et H.M sai instinktiivselt kinni hoida roolist, millist võimalust D. T. ei olnud. Seega liiklustehniline ekspertiis kooskõlas D. T. isiku kohtuarstliku ekspertiisiga kinnitab, et D. T. istus sõidukis juhi kõrvalistmel. Teiseks leiab prokurör, et kohus ei ole arvesse võtnud ajafaktorit. Tunnistajana üle kuulatud A. T. ütlustest nähtuvalt viidi ta peolt koju autoga, mille roolis oli H.M 5 km sõitu võtab ajaliselt ca 3,3

minutit (tingimusel kui liigutakse lubatud sõidukiirusel 90 km/h) ja esimene kõne häirekeskusesse tehti kell 06:18 ning selleks ajaks oli õnnetus juba toimunud. Seega natuke rohkem kui veerand tundi

enne liiklusõnnetust Kuusalust Kiiu poole liikudes juhtis sõidukit H.M . Kui arvestada, et Kiiu

alevikust kuni liiklusõnnetuse sündmuskohani Kahala – Andineeme teele on ca 8 km, siis on tõendatud, et hetkest kui A. T. Kuusalust peale võeti, sõideti Kiiu alevikku ja sealt Kahala –

Andineeme teele, kus 1-l kilomeetril toimus õnnetus, läbiti ca 12 kilomeetrit, mis võtab ajaliselt kokku ca 8 minutit (tingimusel kui liikuda lubatud sõidukiirusel 90 km/h). Seega ei ole tõenäoline, et sellise väikese ajavahemiku peale vahetati sõidukis juht.

Kolmandaks on tunnistaja A. T., kes viibis H.M-i juhitavas mootorsõidukis, kirjeldanud tema

sõidustiili kui agressiivset ja kiiret. Samas on tunnistaja I. A., kes viibis D. T. poolt juhitavas

mootorsõidukis mitu tundi varem, kirjeldanud D. T. sõidustiili kui väga rahulikku ja head.

Liiklusõnnetuse tekkemehhanism, mis tuleneb liiklustehnilisest ekspertiisist, viitab agressiivsele

juhtimisele (kurvis liikumine suurel kiirusel), mis oli H.M-ile omane sõidustiil. Oluline on tunnistaja A. T. ütlus, et H.M kutsus ka teda Kahala – Andineeme teele nn autot mõõtma, kuna tegemist on noorte seas populaarse sõitmiskohaga.

Neljandaks ei ole prokuröri hinnangul eluliselt usutav, et H.M-i mälu saab olla kohtuistungil

niivõrd valikuline – kõikidele olulistele küsimustele vastas ta „ei mäleta“ kuigi tunnistaja S. ütlustega on tuvastatud, et tegelikkuses ta mäletas sündmuskohal õnnetuse asjaolusid, kuid soovis

neid esitada teistmoodi, kui asi oli tegelikkuses. Tunnistaja S. oli kohtuistungil veendunud, et mootorsõidukit juhtis H.M ning see veendumus põhineb tema pikal kiirabis töötamise kogemusel ja pildil, mis avanes sündmuskohal.

Viiendaks nähtub H.M-i karistusõiendist, et teda on korduvalt karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest ning ka käesolev kuritegu on toime pandud igal juhul mootorsõiduki juhtimisel joobes olekus, mida kinnitavad tunnistajad, kes nägid H.M ja D. T. alkoholi tarbimas.

Kuuendaks on prokurör, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-142-05 ja kannatanu ütlustele,

leidnud, et peale õnnetust H.M-i ja D. T. sõprus katkes aastateks ning ei ole samasuguseks

taastunud ka käesolevaks ajaks, samuti on kohtuliku uurimisega tuvastatud, et H.M hüvitas õnnetusejärgselt kõik BMW kulud ning ei nõudnud isegi osaliselt neid D. T. välja. Seega annab H.M-i

käitumine nii enne kui peale õnnetust kaudset teavet selle kohta, et mootorsõidukit juhtis õnnetuse hetkel tema.

4.2. Apellant ei nõustu kohtuga ka H.M-i õigeksmõistmises KarS § 329 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, kuna süüdistuse kohaselt on toime pandud üks tegu. H.M-i õigeksmõistmine sellel alusel ei ole põhjendatud kuna prokuröri poolt esitatud süüdistused ei ole ajaliselt ja ruumiliselt kattuvad.

Kohtuliku uurimise käigus on tunnistajate ja H.M-i enda ütlustega tõendamist leidnud, et

21.07.2006 juhtis ta mootorsõidukit BMW korduvalt ning tegi seda ka 22.07.2006 öösel enne

liiklusõnnetust. Prokurör nõustub, et juhtimine on iseenesest vältav käitumisakt, kuid kui isik vahepeal sõiduki juhtimise katkestab, siis ka see käitumisakt lõpeb ja uuesti sõidukit juhtima asudes

tema käitumisakt jätkub. Kui süüdistus KarS § 329 järgi oleks esitatud selliselt, et 22.07.2006 a.

kella 06:18 ajal Kuusalu vallas Kahala-Andineeme teel 1. km-l juhtis H.M mootorsõidukit omamata juhtimisõigust, mis oli kohtu poolt karistusena ära võetud, oleks tegemist ühe teoga, mis

vastab mitmele süüteokoosseisule, kuid tõendid kinnitavad, et H.M juhtis ka varem

mootorsõidukit, s.o. 21.07.2006 (bensiinijaamas käik) ja 22.07.2006 enne õnnetust (A. T. kojuviimine), mistõttu ei saa kohaldada KarS § 63 lg 1 sätestatut, kuna mootorsõiduki juhtimine ei olnud vältav.

5. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas apellatsiooni, paludes õigeksmõistev otsus tühistada ning H.M uue otsusega süüdistuse järgi süüdi tunnistada ja karistada vastavalt apellatsioonis esitatule.

Süüdistatav H.M ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu, paludes jätta apellatsioon rahuldamata ja otsus muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

6. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada H.M-i õigeksmõistmises KarS § 329 järgi. Muus osas

on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonis esitatud argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.

7.

Kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus on H.M-i õigeksmõistmisel KarS §

329 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi. KarS § 329 järgi järgneb vastutus üksnes täitmisele pööratud kohtuotsuse täitmata jätmise eest. Kui isikult on lisakaristusena võetud ära sõiduki juhtimisõigus (KarS § 50) ja ta juhib keelu kehtivuse ajal mootorsõidukit, on tegu KarS §

329 järgi kvalifitseeritava süüteoga, sõltumata sellest, et isikul ei ole kunagi mootorsõiduki juhtimisõigust olnudki. Nähtuvalt karistusregistri teatisest (I kd tlk 119-121), on H.M karistatud Lääne - Viru Maakohtu 02.12.2005 otsusega KarS § 424 järgi tingimisi vangistusega ning sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks ja Harju Maakohtu 11.04.2006 otsusega KarS § 424 järgi tingimisi vangistusega ning sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 9 kuuks. Nimetatud kohtuotsused on jõustunud ja täitmisele pööratud ning nende järgi oli H.M-ilt sõiduki juhtimisõigus ära võetud kuni 27.01.2007. Kohtuliku uurimise käigus on nii tunnistajate M. R., I. A., A. T. ja L.-L. T. kui

süüdistatava enda ütlustega leidnud üheselt tõendamist, et ajavahemikul 21.07.2006-22.07.2006

juhtis H.M nii kainena kui alkoholijoobes korduvalt mootorsõidukit BMW 320, reg.nr XXX XXX. Isikuna, kellelt on lisakaristusena ära võetud sõiduki juhtimisõigus, ei täitnud H.M seega talle kohtute poolt mõistetud karistust – keeldu juhtida keelu kehtivuse ajal mootorsõidukit, millega ta pani toime KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtukolleegium leiab, et uue otsusega tuleb

H.M KarS § 329 järgi süüdi tunnistada ja karistada 6 kuulise vangistusega, milline lugeda

kaetuks Harju Maakohtu 11.12.2008 otsusega, millega karistati H.M KarS § 424 järgi vangistusega 12 kuud, mis asendati üldkasuliku tööga ja mis on käesolevaks ajaks kantud. H.M pidi olema teadlik, et ta ei tohi mootorsõidukit juhtida.

8. Kohtukolleegium ei jaga apellandi seisukohta H.M-i süü tõendatuses KarS § 422 lg 1 järgi liiklusõnnetuse põhjustamises, millega tekitati D. T. raske tervisekahjustus.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul.

Kohtukolleegiumi arvates on maakohus tõendite hindamisel järginud in dubio pro reo põhimõtet ning õigesti leidnud, et kõik kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellatsiooni argumendid ei anna alust tõenditele teistsugust hinnangut anda.

Nähtuvalt isiku ekspertiisiaktist (I kd tlk 25 – 27) tuvastati H.M 12. rinnalüli

kompressioonmurd ja vasema randmeliigese nihestus, mis võisid olla tekitatud 22.07.2006 liiklusõnnetuse käigus kõva tömbi esemega vägivalla toimel vastu autosalongi interjööri osi või keha

kompressioonist autosalongi paigastnihkuvate osadega ja kui toimus autost väljapaiskumine, siis

löökidest vastu autokere osi ning vastu maapinda ning milliste iseloom ei võimalda tuvastada H.M-i asukohta sõidukis avarii momendil. D. T. isiku ekspertiisiaktist (I kd tlk 30 – 33) nähtub, et

kannatanul tuvastati 22.07.2006 hulgitrauma: peaaju põrutus, II kaelalüli ja V – VII rinnalülide kompressioonmurd; alajäsemete halvatus; rinnakuluu kehaosa murd; mõlema kopsu põrutus; vasaku

käe randmeluude murd, millised võisid olla tekitatud 22.07.2006 toimunud liiklusõnnetusel

põrkumisest ja paiskumisest kõvade tömpide esemete vastu autokabiinis ja võimalik, et ka autost

väljapaiskumisel. D. T. 22.07.2006 teostatud kompuutertomograafilisel uuringul tuvastatud rinnakuluu kehaosa murd, mis võis liiklusõnnetuse momendil tekkida rindkere löögist vastu rooli, ei saa välistada D. T. istumist juhi koha peal. Seega ei anna H.M-i ega D. T. isiku ekspertiisiaktides

sedastatud vigastused vastust küsimusele, kumb neist oli sõiduauto BMW roolis, kui nad sõitsid Kuusalus, XXXXX X asuva maja juurest 22.07.2006 kella 06.00 paiku ära.

Kohtukolleegium nõustub kohtu järeldusega, et ka liiklustehnilise ekspertiisiga tuvastatu ei tõenda üheselt, et liiklusõnnetuse ajal juhtis sõiduautot BMW H.M. Süüdistatava ja D. T. ütlustega on

kinnitust leidnud asjaolu, et nii H.M kui ka D. T. ei olnud sõiduautos sõites turvavööd kinnitatud, mistõttu auto rullumisel võis autos viibinud isikute asukoht muutuda ning seetõttu ei saa mingil juhul üheselt väita, kuidas sõiduki ümberpaiskumisel liikusid selles ilma turvavööta viibinud isikud. Et ka D. T. tuvastati liiklusõnnetuse järgselt muuhulgas vasaku käe randmeluude murd, ei

ole apellandi seisukoht, et vasema randmeliigese nihestus on roolist kinnihoidva juhi üks tavalisemaid vigastusi, H.M-i süüd KarS § 422 lg 1 järgi kinnitavaks tõendiks. Kuigi H.M ei

ole liiklusõnnetuse järgselt tuvastatud ühtegi vigastust peas, samas kui D. T. on tuvastatud

peavigastus just paremal ehk täpselt kohas, kus pidi olema vigastus isikul, kes viibib juhi

kõrvalistmel, oli ülatoodu kohaselt ka D. T., nagu kohus õigesti leidis, sõiduki paiskumisel üle katuse võimalus instinktiivselt roolist kinni hoida.

Kohtukolleegiumi arvates on apellandi seisukoht kohtu poolt ajafaktori arvestamata jätmises oletuslik ja seda ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida. Samas leiab kohtukolleegium, et kõik

tunnistajatena üle kuulatud isikud olid noored inimesed, kes koos H.M-i ja D. T. tarvitasid alkoholi, mistõttu nende hinnangud nii H.M-i kui D. T. liiklusõnnetusele eelneva sõidustiili kohta ei oma H.M-i süü küsimuse otsustamisel tõenduslikku tähendust.

Kohtukolleegium leiab, et H.M-i süüd KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel ei tõenda muude tõendite puudumisel kaudselt ka H.M-i ja D. T. vahelise sõpruse katkemine liiklusõnnetuse tagajärjel ega samuti asjaolu, et H.M hüvitas õnnetusejärgselt R. P.

kõik sõiduautoga BMW seotud kulud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kohtueelsel menetlusel

kogutud tõendid ei kinnita igakülgselt ja täielikult H.M-i poolt KarS § 422 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Lisaks peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et ehki

prokurör on palunud apellatsioonis H.M-i KarS § 422 lg 1 järgi süüdi tunnistada, on prokurör

palunud H.M süüdimõistmise korral karistada liiga leebe karistusega ehk jätnud ta sisuliselt

karistamata, paludes H.M-ile mõista liitkaristusena kahe kuriteo toimepanemise eest karistuse,

mille palub lugeda kaetuks varasema, s.o. 11.12.2008 otsusega KarS § 424 järgi mõistetud 12

kuulise vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga ja mis on käesolevaks ajaks H.M-i poolt ära kantud.

9. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Harju

Maakohtu 6. detsembri 2010 otsuse osas, millega mõisteti H.M süüdistuses KarS § 329 järgi õigeks ja mõistab uue otsusega H.M-i KarS § 329 järgi süüdi. Apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt.

Urmas Reinola Julia Katškovskaja Ivi Kesküla