3-22-834/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-834

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla poolt perioodil 27.01.2022–

05.02.2022

isolatsioonis

hoidmisega

tekitatud

mittevaralise kahju 1000 eurot hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ann-Enel Valter

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.09.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 29.09.2022 otsus haldusasjas nr 3-22-834 ning teha

asjas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.

3. Esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jätta poolte enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.12.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-22-834

2(5)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 13.04.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt perioodil

27.01.2022 kuni 05.02.2022 isolatsioonis hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks 1000 eurot.

Kaebaja ei saanud käia jalutamas ja tööl. Kirikus võis küll kaebajaga samaaegselt viibida

COVID-positiivne isik, kuid kaebajal temaga lähikontakti ei olnud. Seega oli õigusvastane

jalutamise piiramine. Kaebaja palus korduvalt, et teda testitaks. Testimist kaebajale ei

võimaldatud. Isolatsioon lõpetati ilma testita. Selline vangla tegevus on meelevaldne. Vabas

õhus jalutamise eesmärk on kaitsta kaebaja tervist. Töötamise piiranguga kadus liikumine ka

väljaspool kitsaid kambritingimusi. Kaebajal oli sellel perioodil ärevus ja peavalud. Vangla

kahjustas kaebaja tervist.

2. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla ei ole õigusvastaselt

tegutsenud ning vangla tegevuse tulemusel ei ole kaebajale tekkinud kahju.

Kaebaja oli 23.01.2022 jumalateenistusel COVID-19 positiivse kinnipeetavaga lähikontaktis.

Nakkusohu leviku tõkestamist reguleerisid Tallinna Vangla direktori 26.01.2022 käskkiri nr

1-1/22/6 ja 31.01.2022 käskkiri nr 1- 1/22/9. Vastavalt 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 p-le

1.10 jäetakse eneseisolatsiooni vang, kes on vanglasse vastu võetud või kelle COVID-19

haigust põhjustava viiruse test on olnud positiivne või kes on positiivse testi andnud isiku

lähikontaktne või kelle osas on kahtlus nakatumisele. Lähikontaktse määramisel lähtus

Tallinna Vangla terviseameti juhendist. Kaebaja väide, et teda ei testitud isolatsiooni ajal, ei

ole asjakohane. Eneseisolatsiooni kohustuse eesmärk on, et haigestunud isik või potentsiaalne

nakkusekandja ei kannaks nakkust edasi uutele isikutele. Selle täitmiseks peab isik vältima

vahetuid kontakte. Isolatsiooni kohaldamine ja jalutuskäikude ära jätmine oli õiguspärane.

Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 ja § 93 lg 5 annab vangile õiguse tunniseks

jalutuskäiguks värskes õhus, kuid arvestades, et jalutuskäigule saatmise puhul ei ole võimalik

järelevalvetoimingute tegemiseks vältida vahetut füüsilist kontakti vanglaametnikega ning

läbitakse eri ruume, on võimalus, et nakkusekandja võib nakatada nii ametnikke kui veel

terveid kaasvange.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.09.2022 otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas

Tallinna Vangla direktori 26.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/6 ja 31.01.2022 käskkirja nr 1-

1/22/9 ajavahemikus 27.01.2022 kuni 05.02.2022 kaebajat jalutuskäigule mittelubamist

puudutavas osas õigusvastaseks.

Vaidlusalusel perioodil kaebaja tööle mittelubamine, samuti nagu ka kaupluse kasutamise,

kokkusaamiste ja ühistegevuse keelamine, oli nakkusohu leviku piiramiseks põhjendatud,

seda piirangut õigustas väga kaalukas avalik huvi. Järgnevalt on vaatluse all küsimus, kas

põhjendatud oli ka keeld värskes õhus jalutada.

VangS § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus

vähemalt üks tund päevas. Tallinna Vangla direktori 26.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/6 ja

31.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/9 nakkusohu leviku tõkestamiseks seatud piirangud seati

VangS § 41 lg 2 alusel koostoimes VangS § 69 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 1. VangS § 41 lg 2

võimaldab vangla julgeoleku tagamiseks seada vangla sees piiranguid. Sellised piirangud

saavad hõlmata ka üldiselt VangS-ga kinnipeetavatele antud õiguste piiramist. Kuid üldklausli

kasutamine kinnipeetavatele seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla vaid erandlik

ja lühiajaline. VangS § 69 lg 1 näeb piirangud ette üksnes kinnipeetavast lähtuva ohu korral.

Nakkushaiguse leviku piiramiseks kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

3-22-834

3(5)

kohaldamine, kui pole andmeid konkreetse kinnipeetava nakkusohtlikkuse kohta, ei ole selle

sätte

alusel

võimalik.

Käesoleval

juhul

puudusid

vastustajal

andmed

kaebaja

nakkusohtlikkuse kohta. Üksnes asjaolu, et kaebaja viibis 23.01.2022 vanglakabelis

jumalateenistusel ühes ruumis ühe COVID-19 positiivse kinnipeetavaga, ei anna alust lugeda

kaebaja nakkusohtlikuks. Vanglakabeli näol pole tegemist väikese ruumiga ning vastustaja

pole väitnud, et kaebaja oli haigestunud kinnipeetava kõrval või temaga lähidistantsilt

suhelnud.

Piirang ei olnud proportsionaalne. Keeld värskes õhus jalutada on ülemäärane ja võib

kvalifitseeruda kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena põhiseaduse § 18 ja Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 mõttes. Kuna vangla töötajad saavad

igapäevaselt isikukaitsevahendeid kasutades puutuda kinnipeetavatega kokku võimalikult

ohutult, on põhjendamatu jätta ära samu ettevaatusabinõusid kasutades kinnipeetavate kambri

kaupa või väiksemas grupis igapäevane viimine jalutuskäigule. Kinnipeetavate sulgemine

teadmata ajaks kambritesse ilma võimaluseta viibida värskes õhus ei vasta Eesti ega

rahvusvahelistele nõuetele. Jalutuskäike saab korraldada kambrite või väiksemate gruppide

kaupa. Võimalus on korraldada jalutamine suuremal õuealal. Vastustaja ei ole veenvalt ära

näidanud, et kaebajale (nagu ka teistele kinnipeetavatele) ei saanud pakkuda värskes õhus

jalutuskäigu võimalust vähemasti üle päeva või muul sagedusel. On üldteada, et värskes õhus

viibimine tugevdab immuunsust. Selle võimaluse äravõtmine ei teeninud seetõttu

kinnipeetavate tervise tugevdamise eesmärki.

Tallinna Vangla direktori 26.01.2022 käskkiri nr 1-1/22/6 ja 31.01.2022 käskkiri nr 1-1/22/9

on õigusvastased osas, millega kaebaja jäi ilma VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigusest. Jättes

kaebaja ilma võimalusest viibida värskes õhus, on vastustaja alandanud süüliselt kaebaja

inimväärikust (vt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1). Piirangute kohaldamise

õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsuse resolutsioonis on kaebajale tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks praeguses olukorras piisav. Hüvitise rahas maksmata jätmist õigustab

asjaolu, et piirangute kohaldamise ajal oli vähe teaduslikku teavet COVID-19 viiruse leviku

võimalike tagajärgede kohta, ning asjaolu, et kaebaja jättis kasutamata ka RVastS §-s 3

sätestatud haldusakti (Tallinna Vangla direktori eelnimetatud käskkirjade) kehtetuks

tunnistamise nõude esitamise võimaluse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 29.09.2022 otsuse

tühistada osas, millega halduskohus kaebuse rahuldas. Vastustaja jääb halduskohtus avaldatud

seisukohtade juurde.

Otsus on vastuolus varasema kohtupraktikaga. Tallinna Halduskohus leidis 23.09.2022

otsuses nr 3-22-930, et jalutuskäikude ärajätmine eneseisolatsooni ajaks oli asjakohane

piirang, sest viiruse laialdane levik vanglas ohustaks vangla julgeolekut. Vaidlus puudutas

kaebaja kambrikaaslast, kes viibis isolatsioonis samal ajal ja sama kaua.

Kuigi kaebaja ei saanud isolatsiooni ajal värskes õhus viibida, tuli samasuguseid ebamugavusi

koroonaviiruse tõttu taluda isikutel ka tavaühiskonnas, sest kõigil nakatunutel oli kohustus

jääda koju eneseisolatsiooni.

Jalutuskäikude mittevõimaldamist on peetud põhjendatuks ja vajalikuks koroonaviiruse leviku

tõkestamise meetmeks ka olukorras, mil kinni peetavatel isikutel ei olnud nakkuskahtlust

(lahendid haldusasjades 3-20-628, 3-20-766, 3-20-1067, 3-21-1045). Nt pidas kohus

õiguspäraseks jalutamise õiguse piiramist kokku 44 päeval.

Perioodil, millal kaebaja viibis isolatsioonis, oli Tallinna Vanglas COVID-19 puhang. Kui

26.01.2022 seisuga oli Tallinna Vanglas nakatunud 21 teenistujat ja 5 kinni peetavat isikut,

3-22-834

4(5)

siis 03.02.2022 seisuga oli COVID-19 viirusega nakatunud 103 kinni peetavat isikut ja 26

teenistujat. Seonduvalt COVID-19 viiruse puhanguga olid ka lähikontaktsed teenistujad

koduses isolatsioonis vältimaks viiruse suuremat levikut, mistõttu ei olnud saadaval suuremat

inimressurssi jalutuskäikude erilaadseks korraldamiseks, kuna vanglateenistujate vähenenud

koosseisu tõttu tehti pingutusi igapäevase olme tagamiseks.

Tallinna Vangla direktor on 31.01.2022 käskkirjas nr 1-1/22/9 põhjendanud eneseisolatsiooni

kohustuse eesmärki, et haigestunud isik või potentsiaalne nakkusekandja ei kannaks nakkust

edasi uutele isikutele. Selle täitmiseks peab isik vältima vahetuid kontakte. VangS § 55 lg 2 ja

§ 93 lg 5 annab vangile õiguse tunniseks jalutuskäiguks värskes õhus, kuid tuleb arvestada, et

jalutuskäigule saatmise puhul ei ole võimalik järelevalvetoimingute tegemiseks vältida

vahetut füüsilist kontakti vanglaametnikega. Vanglateenistujate võimalik nakatumine ja

haigestumine raskendab oluliselt vangla julgeoleku tagamist.

5. X ei esitanud apellatsioonkaebusele oma seisukohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla

apellatsioonkaebuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab Xi kaebuse rahuldamata,

lähtudes alljärgnevatest põhjendustest.

7. Kuna X pole halduskohtu otsusele apellatsioonkaebust esitanud, on ringkonnakohtus

vaidluse all üksnes küsimus, kas Tallinna Vangla direktori 26.01.2022 käskkiri nr 1-1/22/6 ja

31.01.2022 käskkiri nr 1-1/22/9 on õigusvastased osas, mis puudutab kaebaja ajavahemikus

27.01.2022–05.02.2022 jalutuskäigule mittelubamist.

8. Riigikohus on 12.09.2023 otsuses haldusasjas nr 3-21-884 leidnud, et VangS § 55 lg-s 2

sätestatud kinnipeetava värskes õhus jalutamise õigus pole absoluutne. VangS § 41 lg 2 järgi

võib kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid

kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Ka

nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute

massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning

kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Üldise aluse (VangS § 41 lg 2) kohaldamine

kinnipeetavale seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla siiski erandlik ja

lühiajaline.

VangS § 41 lg 2

kohaldamisel

peab

arvestama

proportsionaalsuse

põhimõttega.

VangS § 41 lg 2 kolmanda lause kohaselt peavad piirangud vastama täideviimise eesmärgile ja

inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste

olemust.

Piirangu eesmärk kaitsta vangla toimimist ning kõikide vanglas viibivate isikute elu ja tervist

oli legitiimne. Seda õigustas väga kaalukas avalik huvi koroonahaiguse levikut igati takistada

ja inimeste massilist haigestumist vältida. Koroonahaigus oli eriti ohtlik riskirühmadele, kelle

hulka kuulus ka arvestatav osa kinnipeetavatest. Meede oli samuti eesmärgi saavutamiseks

sobiv. Kinnipeetavate liikumise (sh jalutamisvõimaluse) piiramine viib võimalike kontaktide

tekkimise tõenäosuse miinimumini ning langetab oluliselt nakatumisriski.

Riigikohus leidis, et piirang oli vajalik, arvestades muu hulgas asjaoluga, et haldusasjas nr 3-

21-884 toimus jalutuskäikude keelamine 2020. a kevadel ehk koroonaepideemia algusfaasis.

Praeguses vaidluses tuleb hinnata, kas vaidlusalune piirang oli vajalik veel ka 2022. a alguses.

9. Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 p 1.10 kohaselt jäeti

eneseisolatsiooni muu hulgas kinnipeetav, kes on olnud positiivse testi andnud isiku

lähikontaktne. Vaktsineeritud vangi, kes oli positiivse testi andnud lähikontaktne, kuid kelle

3-22-834

5(5)

nakatumise osas kahtlust ei esine, ei isoleeritud (käskkirja p 2.2). Kaebaja oli vaktsineerimata

ning 23.01.2022 jumalateenistusel puutus ta kokku COVID-19 viirusesse nakatunud

kinnipeetavaga.

Direktor põhjendas piirangute jätkumist viiruse leviku kasvuga nii Eestis kui mujal maailmas.

Nakatumine ja surmajuhtumite arv püsib kõrgel. 20.01.2022 seisuga hinnati koroonaviiruse

riskitase Eestis väga kõrgeks. Tallinna Vanglas oli 26.01.2022 seisuga nakatunud 21

teenistujat ja 5 vangi, 28.01.2022 seisuga 21 teenistujat ja 19 vangi ning 31.01.2022 seisuga

23 teenistujat ja 30 vangi. Vangla apellatsioonkaebusest nähtub, et 03.02.2022 seisuga oli

nakatunud juba 26 teenistujat ja 103 kinnipeetavat. Eeltoodu kinnitab, et vanglas oli ajal, mil

kaebaja pidi viibima eneseisolatsioonis, haiguspuhang.

Ringkonnakohtu hinnangul on vangla direktor 31.01.2022 käskkirjas asjakohaselt leidnud, et

vahetute kontaktide vältimine oli vajalik, et haigestunud isikud või potentsiaalsed

nakkusekandjad ei kannaks nakkust uutele isikutele. Jalutuskäigule saatmise puhul ei ole

võimalik vältida vahetut füüsilist kontakti vanglaametnikuga ning erinevate ruumide läbimist.

Esmased võimalikud kaitsevahendid (maskid ja kindad), ei välista nakatumisvõimalust

täielikult.

Vangla direktori sellise hinnangu õigsust kinnitab asjaolu, et vaatamata isikukaitsevahendite

kasutamisele, kasvas nakatunute arv pidevalt nii teenistujate kui kinnipeetavate seas.

10. Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 p-i 3.8 kohaselt rakendati

isolatsioonimeetmeid COVID-19 viiruse peiteperioodi lõpuni või nakkusohu lõppemiseni.

Kaebaja suhtes kohaldati isolatsioonimeetmeid 10 päeva. Asjaoludest ei nähtu, et nimetatud

periood oleks olnud ülemäärane. Põhjendatud pole kaebaja etteheide, et teda ei testitud.

Kaebajat ei käsitatud nakatununa, vaid lähikontaktsena.

11. Kokkuvõtlikult märgib ringkonnakohus, et värskes õhus jalutamise äravõtmine 10 päevaks

riivas kaebaja õigusi, kuid see ei kaalu üles piirangu kehtestamise eesmärki tagada vangla

toimimine ning vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitse. Vangla pidi ära hoidma

koroonahaiguse edasise vanglasisese leviku.

12. Kuna apellatsioonkaebus on põhjendatud ja halduskohtule esitatud kaebus jääb

rahuldamata, jäävad esimese teise kohtuastme menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg

1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)