4-10-4612/8 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

4-10-4612

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. märts 2011.a Pärnu Väärteoasja number 4-10-4612 Kohtunik Anu Tammeniit Kohtuistungi sekretär Merilin Rahusaar Tõlk Anžela Kuvaldina Väärteoasi I.V` kaebus Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo

Pärnu politseijaoskonna patrullteenistuse

vanemavariipolitseinik Artur Kase` poolt 30.11.2010.a

väärteoasjas tehtud üldmenetluse otsusele nr 2670,10,014682 Liiklusseaduse § 7436 lg 2 p 2,3 järgi Istungil osalenud isikud:

kaebuse esitajana

kaebuse esitaja kaitsjana

kohtuvälise menetleja ametnikuna

I.V (ik XXX, elukoht XXXXX XXXX)

vandeadvokaat Paul Järve

Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu

politseijaoskonna patrullteenistuse vanemavariipolitseinik Artur Kase ja avariipolitseinik Toomas Viltok

RESOLUTSIOON

Juhindudes Liiklusseaduse § 7436

lg 2 p 2,3 ja Väärteomenetluse seadustiku § 132-135 kohus otsustas

Jätta I.V` kaebus rahuldamata.

Tühistada Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemavariipolitseinik Artur Kase` poolt 30.11.2010.a väärteoasjas tehtud üldmenetluse

otsus nr 2670,10,014682 osaliselt Liiklusseaduse § 7436

lg 2 p 2 osas ja teha uus otsus. Süüdi tunnistada I.V väärteoasjas nr 2670,10,014682 Liiklusseaduse § 74 36 lg 2 p 3 järgi. Karistuse osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Rahatrahv 180.00 krooni (11.50 eurot) tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le 10220034796011 AS SEB Pank või a/a-le 221023778606 Swedbank (viitenumber 10220105349452. Kui nõude

tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse). Nõue rahatrahvi osas

loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul alates käesoleva

lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.

Kohtuotsuse lõpposa kuulutamine: 18.03.2011.a. Kohtuotsuse lõpposa on tutvumiseks kättesaadav: 18.03.2011.a.

4-10-4612 2 (9) Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav alates 08.04.2011.a.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi.

Asjaolud ja menetluse käik

05.11.2010.a on koostatud Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna patrullteenistuse avariipolitseinik T. Viltoki poolt väärteoprotokoll nr AB1054053 selle kohta, et 13.10.2010.a kella 12:36 ajal Pärnu linnas Akadeemia ja Kuninga tänavate ristmikul I.V enne sõidutee ületamist ei veendunud selle ohutuses, ületades reguleerimata ristmikul sõiduteed, astudes sõiduteele ette peateel otse sõitvale sõiduautole, millega kaasnes terviseja varalise kahjuga liiklusõnnetus. Oma teoga rikkus I.V Liikluseeskirja (edaspidi LE) § 28 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7436 lg 2 p 2,3 järgi.

30.11.2010.a üldmenetluse otsusega nr 2670,10,014682 on määratud kohtuvälise menetleja poolt I.V-le eelpool nimetatud väärteo toimepanemise eest LS § 74 36 lg 2 p 2,3 alusel karistuseks rahatrahv 3 trahviühiku ulatuses, so 180 krooni.

Kaebuse sisu

15.12.2010.a laekus Pärnu Maakohtule I.V kaitsja vandeadvokaat P. Järve poolt

esitatud kaebus väärteoasjas tehtud otsusele taotlusega I.V suhtes koostatud otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks.

Kaebaja, tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab, et need on vastuolulised ja ei anna alust I.V süüdistamiseks väärteo toimepanemises.

Väärteoprotokolli koostaja on viidanud vaid LE § 28 märgitud jalakäija kohustusele,

kontrollimata, kas nimetatud eeskirja säte sündmusega üldse haakub. Väärteo kohta kogutud andmed ei peegelda sündmust õigesti, mistõttu tulnuks kaitsja arvates igal juhul arvestada ka autojuhi käitumise kohta kehtivaid kohustusi, mida näitab Liikluseeskiri. Arusaamatu ja täiesti

eksitav on nn tunnistaja seletus I.V liikumissuuna ja tegutsemise kohta. I.V liikumine on tuvastatav teiste tõenditega. Ta on selgitanud, et tema ei suundunud Vallikraavi poolt Endla teatri poole nagu märgib nn tunnistaja vaid vastupidi suundus Tallinna väravate ehk vallikraavi suunas. Sellest ,millises suunas liikus jalakäija sõltub antud juhul suuresti sündmuse

hindamine. Kui I.V liikus Tallinna väravate suunas oli ta sisuliselt juba sõiduteed ületamas, mis tähendab seda, et autojuht pidi pikal sirgel teda juba kaugelt nägema. I.V on kinnitanud, et astudes sõiduteele, ei näinud ta lähenemas ühtegi sõidukit, so tema jälgis LE §

28 sätestatud nõudeid. Tema seletus vastab kaitsja arvates vaieldamatult tegelikkusele, sest sõidutee ületamiseks pidi ta läbima vähemalt 13,65 meetrit. Vereloik ehk suure tõenäosusega

autolt löögi saamise koht asub 2 meetri kaugusel sõidutee parempoolsest äärekivist, ka auto

asub tee keskosale väga lähedal. Kõik see viitab sellele, et autojuhil polnud tegelikkuses

takistusi liiklusavariid vältida. Tegemist ei saanud olla ootamatu teele astumisega. LE § 64

sätestab autojuhi kohustuse vähekaitstud liiklejate suhtes, samuti § 44 sätestatu. Arvestades

pikka sirget, pidi autojuht märkama jalakäijat ja vastavalt vähendama kiirust. Tema väited liikumiskiirusest 40 km/h on kaheldavad, sest selline kiirus võimaldab manöövrit, pidurdamist, peatumist, so kõiki võimalusi vältimaks inimesele otsasõitu.

Kaitsja leiab, et vajadusel leiduvad veel ka muud tõendid, mis kinnitavad, et jalakäija ei

põhjustanud antud juhul liiklusõnnetust. Kaitsja on veendunud, et liiklusõnnetuse põhjustas

4-10-4612 3 (9) autojuht. Vaieldamatult tuleb kontrollida viiteid päikese kohta. I.V mäletab, et vahetult enne õnnetust päike ei paistnud. Sündmuskoha vaatluse ajaks võis päike paista. Vastamata on

küsimus sellest, kas päike pimestas autojuhti või mitte. Ja kui pimestas, siis kuidas autojuht seda arvestas.

Seega leiab kaebaja, et I.V käitumises puuduvad väärteo tunnused. Pigem tuleb kaaluda autojuhi vastutust kehavigastuse ja varalise kahjuga liiklusavarii põhjustamise eest.

Kaebuse esitaja ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohtadega järgnevatel põhjustel.

Kohtuväline menetleja ei kontrollinud liiklusõnnetuse asjaolusid ja rajas väärteootsuse vaid

tunnistaja seletustele, mis kajastavad I.V-le arusaamatutel põhjustel sündmust ebaõigesti. I.V ei liikunud tunnistaja näidatud suunas, vaid oli teel hambaarsti juurde

kindlaksmääratud ajaks. Seega sai ta liikuda ainult Tallinna väravate suunas, mitte vastupidi. Vajadusel esitab kaebaja täiendavad tõendid. Kohtuväline menetleja ei hinnanud I.V

tekkinud vigastusi. Hinnanguliselt ei oleks ta saanud selliseid vigastusi astudes sõiduteele

tunnistaja kirjeldatud viisil. Kohtuväline menetleja on täielikult jätnud kõrvale autojuhi osa liikluses. Tegemist on sirge tänavaga, kus nähtavus ei ole piiratud. Jalakäija teel või tee kõrval

peaks olema selgelt nähtav ja oht välditav. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, et

tegelikkuses võis autojuht olla hoopiski pimestatud päikesest ja sellest tulenevalt põhjustada

liiklusõnnetuse (on ka sellised andmed). Loetletud asjaoludele lisanduvad veel mitmed

kohtuvälise menetleja poolt kaalumata jäetud asjaolud. Ilma neid hindamata on süü küsimus otsustatud pealiskaudselt ja juba ette alahinnates jalakäija kogemusi, kes olles suurlinnade

liikluse pikaajalise praktikaga, veendub enda sõnul alati sõidutee ületamise ohutuses. Nii ka

seekord, liiklusvahendit lähenemas ta ei näinud, küll aga kuulis ootamatult kiiresti ilmunud

sõiduki müra. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, et autojuht rikkus antud juhul Liikluseeskirja sätteid. Seega ei ole väärteootsus I.V suhtes põhjendatud ja õiglane.

Eelnevat arvestades palub kaebuse esitaja Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 132 p 2 alusel tühistada I.V suhtes koostatud otsus ja lõpetada asjas väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel väärteokoosseisu puudumise tõttu.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele

Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemavariipolitseinik A. Kase oma 31.12.2010.a kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta väärteoasjas vastu võetud otsus muutmata ja I.V kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega ja seda järgnevatel põhjustel.

Liikluseeskiri ei pane kohustusi mitte ainult juhile vaid ka jalakäijale. Väärteoprotokolli

kohaselt on menetlusalune isik eksinud LE § 28 nõude vastu, mille kohaselt reguleerimata

ristmikul ei tohi jalakäija takistada ristmikule lähenevat sõidukit ja ristmikku otse ületavat

sõidukit. Kaebuses leitakse, et nimetatud nõude rikkumisest on vähe. Kuid tegemist on konkreetselt sõidutee ületamist reguleeriva nõude mitte üldise nõudega. Antud väärteo puhul on küsimus selles, kas jalakäija sel hetkel võis olla sõiduteel või mitte. LE § 2 p 46 kohaselt sõidutee all mõistetakse vastavalt LS § 4 lõikele 3 sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. Sõidutee ei ole üldjuhul jalakäijatele liiklemiseks mõeldud. Jalakäijad

kasutavad sõiduteed ainult näiteks sõidutee ületamiseks või asulavälisel teel jalakäijatele mõeldud tee puudumisel sõidutee paremal pool käimiseks ja seda kindlate reeglite alusel, mis on

kirjas LE kolmandas peatükis. Nimetatud peatükki lugedes on selge, et jalakäijal on õigus sõiduteed ületada ülekäiguraja kaudu seda nii reguleeritud kui ka reguleerimata ristmikul. Samuti

on õigus ületada sõiduteed ristmikul, kus ülekäigurada üldse puudub (ülekäigurada on kaugemal kui 100 meetrit) aga seda teatud tingimustel, mis on antud LE §-des 27-35.

LS § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu

4-10-4612 4 (9)

ja kahju tekkimist. LE

§ 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal so nii juht kui ka jalakäija, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid.

Antud juhul oli sõidukijuhil õigus eeldada liiklusolustikku tajudes, et tegemist on ristmikuga,

kus ei ole jalakäijate sõidutee ületamist reguleeritud, mistõttu pole ka jalakäijale teeandmise kohustust ja seega ka jalakäija sõidukit takistades sõiduteed ei ületa. Sõidukijuhil poleks selles

situatsioonis olnud tehniliselt võimalik liiklusõnnetust ära hoida, sest ta ei saanud jalakäija viibimist sel kohal ette näha. Jalakäija ilmus sõiduteele ootamatult. Väärteoasja menetlemisel

on selgitatud välja, kus jalakäija liiklusõnnetuse ajal viibis. Seda tunnistajate E. V ja L. T

ütluste alusel. L. T ütluste kohaselt nägi ta menetlusalust isikut sõiduteed ületamas selle ohutuses ja sõidukite takistamatuses veendumata.

Kaebuses on viidatud juhi kohustustele LE §-de 44 ja 64 järgi, kuid kumbki on oma sisult

üldised. Juhi kohustused jalakäija suhtes on sätestatud LE neljandas peatükis. Koosmõjus jalakäija kohustustega sõidutee ületamisel ei ole juhil üldist kohustust anda teed reguleerimata

ristmikul teed ületavale jalakäijale. Loomulikult üldiste reeglite järgi juht peab ohtu vältima, kuid antud juhul ei olnud juhil võimalik ohtu vältida.

LS § 7417

kui tagajärjedelikti puhul, kus koosseisupäraseks tagajärjeks on varaline kahju või

inimese tervisekahjustus, toimepanemise eest vastutab üksnes isik, kelle tegu oli tagajärje

suhtes põhjuslik, mis tuleneb Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 12 lg-st 2. Kohtuväline

menetleja tuginedes asjas kogutud tõenditele ja nende hindamisele kogumis on jõudnud veendumusele, et liiklusõnnetuse põhjustajaks on I.V. Tema ütlused on vastuolus asjas kogutud muude tõenditega, kuid vastuolu ongi vaid selle kaaluga - menetlusaluse isiku ütlused on vastuolus kõigi teiste asjas kogutud tõenditega: tunnistajate E. V ja L. T ütlustega selles osas,

et menetlusalune isik liikus Tallinna väravate poolt kesklinna suunas peatumata ja liiklust

jälgimata enne sõiduteele astumist; liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fotodega sündmuskohast, mis näitavad kokkupõrke kohta.

Riigikohus on öelnud lahendis nr 3-1-1-40-06: „Menetlusalust isikut küll valeütluste andmise

eest ei hoiatata ega karistata, kuid põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu, ei võimalda lugeda menetlusaluse isiku ütluste tõeväärtust aprioorselt teistest tõenditest

nõrgemaks." Kohtuväline menetleja ei ole soovinud menetlusaluse isiku ütluseid sel viisil valeks tunnistada, kuid just tõendite kogumis hindamisel on jõudnud järeldusele menetlusaluse isiku suulisuses. Tõendid, mille alusel on süü tõendatud (tunnistajate ütlused, vaatlus, fotod) on lubatavad tõendid ja nende kogumisel ei ole rikutud menetlusõiguse norme.

Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-40-06 on öelnud: „Kui menetlusalune isik asub ennast

aktiivselt kaitsma, tähendab see ühtlasi tema kohustust teha enda kaitseks väidetu

kontrollitavaks, mitte piirduda üldsõnalise mittekontrollitava väitega." Nii vastulauses kui ka kaebuses on väidetud, et vajadusel leiduvad veel ka muud tõendid, mis kinnitavad menetlusaluse

isiku süütust, kuid millised need on ja kas soovitakse nende uurimist kohtumenetluses, pole avaldatud. Kohtuväline menetleja leiab, et sel juhul on tegemist palajasõnaliste väidetega, mis

eksitavad kohut. Seda enam, et V™S § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid.

Juhindudes eeltoodust ning V™S § 132 p 1 palub kohtuväline menetleja jätta kohtuvälises menetluses koostatud otsus muutmata ja I.V kaebus rahuldamata.

Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil

Kohtuistungil kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid esitatud kaebuse juurde ning palusid I.V suhtes koosatud väärteootsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist kaebaja

teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaebuse esitaja jääb kaebuses toodud vastuväidete

4-10-4612 5 (9) juurde.

Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja süü antud väärteo toimepanemises on

tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik ning palus jätta otsus muutmata ja kaebus

rahuldamata. Menetleja on seisukohal, et kaebaja teos esinesid väärteo tunnused ning väärteomenetlus asjas on läbi viidud vastavalt V™S-s sätestatud nõuetele.

Maakohtu seisukoht V™S § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. V™S §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. V™S §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised.

V™S § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid V™S 5. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kuna kohtuväline

menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses

tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et

kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite

kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (3-1-1-4-07).

V™S § 72 lg 2 näeb ette, et kohtuväline menetleja teeb käesoleva seadustiku §-s 73 märgitud

lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele

lisatud materjalist lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata. Väärteo toimepanemise tõendamisel on kohtuväline menetleja tuginenud väärteomenetluses ülekuulatud tunnistajate ütlustele, sündmuskoha vaatlusprotokollile. Kaebuses on kohtuvälisele menetlejale ette heidetud, et otsuse tegemisel pole arvestatud I.V vastulauset.

Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja märkinud otsusesse, et jätab esitatud vastulause

arvestamata, kuna liiklusõnnetust pealt näinud tunnistaja ütluste kohaselt on kindlaks tehtud

jalakäija liikumissuund ning sellest lähtuvalt ei ole kahtlust liiklusõnnetuse põhjustamises jalakäija poolt. Kuigi kohtuväline menetleja ütleb, et jätab vastulause arvestamata on ta sellega

siiski arvestanud, põhjendades, miks vastulauses märgitu läheb vastuollu muude tõenditega. Seega leiab kohus, et otsust tehes ei ole kohtuväline menetleja väärteomenetlusõigust rikkunud.

LE § 28 kohaselt reguleerimata ristmikul ei tohi jalakäija takistada ristmikule lähenevat sõidukit ja ristmikku otse ületavat sõidukit.

LS § 7436

lg 2 p 2 ja 3 sätestavad vastutuse jalakäija poolt liiklusnõuete rikkumise eest kui sellega on tekitatud inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus või kui sellega on tekitatud varaline kahju või liiklusoht.

Kohus leiab, et asjas kogutud materjalidega on tõendatud kaebaja süü LS § 7436 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritavate väärteo toimepanemises. Kõnealuses süüdistuses puuduvad teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavad asjaolud ning tegu ise on koosseisupärane. Tulenevalt eelnevast asus kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt on väärteomenetlus läbi viidud

nõuetekohaselt, vastu võetud otsus tugineb väärteomenetluse käigus kogutud tõenditele ja järgitud on väärteomenetlusõigust. Kaebaja teole on antud õige juriidiline hinnang ning otsus väärteoasjas on seaduslik, mistõttu puudub kohtul alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S-s sätestatud alustel.

Kaebuse esitaja seletas kohtuistungil, et 13. oktoobril pidi ta minema hambaarsti juurde. Tema

4-10-4612 6 (9) ületas Akadeemia ja Kuninga tänavate ristmikku suunaga Vallikraavi suunas ja sõiduauto sõitis talle otsa paremale küljele. Kuna hambaravi kabinet asus Vallikraavi pool, siis ta ületas teed

just suunaga sinnapoole, mitte vastupidi. Enne tee ületamist ta veendus, et tee oli tühi. Läheduses oli ka ülekäigu rada, aga ta otsustas üle tee minna just sealt, kus tähistatud ülekäigu

rada ei olnud. Kokkupõrke hetke ja seda, mis edasi sai ta ei mäleta. Löögi autolt sai ta kell 12.26 ja arsti vastuvõtule pidi ta minema kella 12.45-ks.

Kohtus tunnistajana ülekuulatud E. V andis ütlusi, et sõitis 13. oktoobril lapsega arsti juurde. Tuli silla poolt, päike paistis otse vastu ja postkontor juures ülekäigu raja ees võttis hoo maha, et järsku keegi tuleb teele. Ülekäigu rajal jalakäijaid ei olnud, kiirus võis olla umbes 40 km/h.

Edasi sõites käis järsku pauk ja paremalt poolt Postkontori nurga tagant teele astunud musta riietatud jalakäija sai löögi vastu auto paremat nurka. Jalakäija ei veerenud üle kapoti vaid sai löögi kehasse, löögi tagajärjel tõusis õhku ja kukkus autost paremale poole kõhuli näoga vastu asfalti peaga auto poole. Tunnistaja kinnitab, et jalakäija tuli Vallikraavi poolt üle tee suunaga Rüütli tänava poole. Autole jäid paremale poole kapoti peale kokkupõrkest kaks mõlki.

Tunnistaja L. T andis kohtus ütlusi, et 13. oktoobril suundus ta jalgsi Vallikraavi poolt mööda

kõnniteed, et minna Endla teatris asuvasse Swedbanka kontorisse kokkusaamisele. Tema ees kõndis naisterahvas, kelles ta kohtuistungil tundis ära kaebuse esitaja I.V. Sel naisel

olid seljas tumedad riided ja peas kapuuts. Naine tema ees läks otsejoones sõiduteele ega vaadanud kuskile poole. Samal ajal tuli teatri poolt auto ja naine sai autolt löögi. Naine kukkus kapoti peale, sealt lendas piruetina asfaldi peale näoli sirgelt maha. Tunnistaja helistas seepeale 112. Autojuht oli juhtunust šokis ja ütles, et ei olnud jalakäijat teele astumas näinud. Tunnistaja kinnitas, et ta autojuhti ei tundnud.

Kohus avaldas ja uuris kohtuistungil toimikumaterjalidest:

- kohtuvälise menetleja otsus 30.11.2010.a. ja väärteoprotokoll 13.10.2010.a., milles I.V on andnud 5.11.2010.a. ütlusi, et tema ei ole õnnetuse põhjustamises süüdi kuna auto sõitis talle otsa; - liiklusõnnetuse akt koos skeemiga 13.10.2010.a.; - liiklusõnnetuse kohta tehtud fototabelid 1-4; - SA Pärnu Haigla poolt edastatud I.V haigusloo koopiad; - õiendid OÜ-st Hambaravi H&P.

Kohus hinnates tõendeid kogumis leiab, et 13.10.2010.a kella 12:36 ajal Pärnu linnas

Akadeemia ja Kuninga tänavate ristmikul I.V enne sõidutee ületamist ei veendunud selle ohutuses, ületades reguleerimata ristmikul sõiduteed, astudes sõiduteele ette peateel otse

sõitvale sõiduautole, millega kaasnes varalise kahjuga liiklusõnnetus. Oma teoga rikkus I.V LE § 28 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 74 36 lg 2 p 3 järgi.

Asjaolu, et I.V ületas Akadeemia tänavat suunaga Vallikraavi poolt kesklinn poole ehk siis astus autole ette paremalt poolt, kinnitavad kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad E. V. ja L.

T. ning liiklusõnnetuse akt koos skeemiga ja liiklusõnnetuse kohta koostatud fototabelid. Mõlemad tunnistajad kinnitasid kohtus, et I.V astus sõiduteele auto ette paremalt, mitte vasakult poolt. E. V kinnitas, et jalakäija astus teele ootamatult paremalt poolt ja ta ei suutnud kokkupõrget vältida. L. T kinnitas, et jalakäija astus sõiduteele autole ette, ei seisatanud ennem

sõiduteele astumist ega vaadanud ka ringi. Kohtu hinnangul tuginedes L. T ütlustele E. V ei

saanud jalakäijale otsasõitu vältida, kuivõrd jalakäija ilmus teele ootamatult selleks mitte ettenähtud kohas ja eelnevalt ei veendunud tee ületamise ohutuses. Asjaolu, et kaebaja ei veendunud sõiduteed ületades selle ohutuses, kinnitab I.V ka ise, öeldes, et teele

astudes ei märganud ta ühtegi lähenevat sõidukit. Kohus leiab, et tunnistajate ütlused olid

4-10-4612 7 (9) vastuoludeta ja usutavad, kohtul puudub alus nende ütlustes kahelda. L. T kinnitas, et tema ei tundnud ei I.V ega auto roolis olnud E. V. L. T ei ole Pärnu elanik vaid elab XXXX ning seetõttu ei ole usutav, et tunnistajad oleks üksteist tundnud ja andnud seetõttu I.V liikumissuuna kohta sarnaseid kooskõlastatud ütlusi. I.V ütles kohtus, et ei mäleta löögi momenti ega sellele järgnenut. Liiklusõnnetuse akti kohaselt sõiduauto XXX XXX asus peateel

pärisuuna vööndis suunaga Lõuna tänava poole. Sõiduki esi parema ratta kõrval 1,55 m

kaugusel oli sõiduteel verelomp. Tunnistajate ütluste kohaselt kaebaja ei lennanud üle auto

kapoti vaid kukkus asfaldile autost paremale poole. Sama kinnitab ka liiklusõnnetuse kohta koostatud skeem. Kui kaebaja oleks, nagu väidab kaebaja ja tema esindaja, tulnud teele vasakult

poolt, oleks ta pidanud lendama üle auto kapoti ja jääma lamama asfaldile jalad auto poole. Tunnistajad kinnitasid kohtus aga, et kaebaja lamas auto kõrval peaga auto poole.

I.V esitas kohtule Õiendid OÜ-st Hambaravi H&P, mille kohaselt oli tal hambaarsti juures kell 12.45 vastuvõtt ja ta oli teel sinna. Kohus leiab, et arsti vastuvõtule minek ei lükka ümber tunnistajate ütlusi, kes nägid kaebajat teed ületamas paremalt, mitte vasakult nagu väidab kaebaja. Kaebaja liikumissuund on veenvalt tõendamist leidnud. Kohtu arvates ei ole välistatud, et kaebaja sel päeval ületas Akadeemia tänavat ka vasakult suunaga Vallikraavi suunas, kuid

tõendatud on, et liiklusõnnetuse toimumise ajal ületas ta teed väärteoprotokollis kirjeldatud kohas ja suunas, st. ületas Akadeemia-Kuninga tänavate ristmikku ja liikus kesklinna suunas.

Kaebaja esindaja taotlusel nõudis kohus välja SA-st Pärnu Haigla meditsiinilise dokumentatsiooni I.V-le kohta. Kaebaja esindaja väitis, et dokumentide põhjal saab teha järelduse, et auto sõitis kaebajale otsa paremale küljele, seega pidi kaebaja ületama sõiduteed vasakult. Kohus ei nõustu kaebaja esindaja väidetega. Patsiendikaarti nr XXXX (tl 14) kohaselt

saabus I.V haiglasse 13.10.2010.a. kell 12.55 seoses avariiga Kuninga-Akadeemia

nurgal haavaga kuklas, ninal, marrastus, näol hematoomid, vähene valulikkus vasakul õlal,

kõht, vaagen, jäsemed valutud, juhtunut ei mäleta, kordab küsimusi. Kiirabikaarti (tl 15)

kohaselt esines kaebajal kuklas põrutushaav. Toimikulehel 18 asuv neuroloogiline staatus

fikseerib kaebajal 15.10.2010.a. valud paremas õlas, parema põlve piirkonnas, kuhu on

tekkinud hematoom. Õendusepikriisist (tl 21) nähtub, et patsiendil saabudes hulgaliselt hematoome näol, kaelal, vasakul pool rinnaosas, peahaav. 2010.2010.a., mil kaebaja sai haiglast

välja kodusele ravile, statsionaarse epikriisi (tl 22) kohaselt kaebajal objektiivne leid: igati

adekvaatne, juhtunust on amneesia. Vasaku silma hematoom, otsmikul on hematoomid.

Valulikkus nii parema kui vasaku õla piirkonnas, põlveliigesed valulikud, sirutusfunktsioon

piiratud, enam paremas põlves. Paaril esimesel päeval vähene peavalu, iiveldus. Kehale

ilmuvad hematoomid nii parema põlve piirkonda, bilateraalselt õlgade piirkonda, vasakule abaluu piirkonda ja vasakule puusa piirkonda. Luumurde ei ole. Patsient on eelnevalt käinud ka ortopeedi vastuvõtul ja ta on pandud proteesi taotluse järjekorda. Paremas õlas on kahtlus ka rotator cuff sündroomile.

Kohus leiab, et nimetatud meditsiinilise dokumentatsiooni põhjal ei saa teha, nagu väidab

kaebaja esindaja, järelduse, et kaebaja sai sõiduautolt löögi paremale küljele. Kohus leiab, et

meditsiinilised dokumendid kinnitavad pigem, et kaebaja sai löögi just vasakule küljele. Tunnistajad kinnitasid kohtuistungil, et kaebaja sai autolt löögi kehasse, mille tagajärjel tõusis

õhku, tegi pirueti ja maandus näoli asfaldile. Meditsiinilisest dokumentatsioonist nähtub, et

kaebajal esinesid hematoomid nii paremal kui ka vasakul küljel. Kaebajal on tuvastatud valulikkus nii parema kui vasaku õla piirkonnas, põlveliigestes. Kehale ilmusid hematoomid nii parema põlve piirkonda, bilateraalselt õlgade piirkonda, vasakule abaluu piirkonda ja vasakule

puusa piirkonda. Kuivõrd tunnistajate ütluste kohaselt tuli kaebaja sõiduteele autole ette

paremalt, siis sai kaebaja löögi vasakule küljele, mida meditsiiniline dokumentatsioon ka

veenvalt kinnitab. Kõrgelt asfaldile kukkudes on täiesti tõenäoline, et hematoomid võivad tekkida mõlemale põlvele kui ka õlgadele. Tunnistajate ütluste kohaselt ei kukkunud kaebaja ei

4-10-4612 8 (9) paremale ega vasakule küljele, seega vasakul pool olevad hematoomid on saadud kokkupõrkest autoga. Meditsiinilise dokumentatsiooni põhjal kaebajal paremal küljel hematoome ei esinenud,

need esinesid vasakul abaluu ja puusa piirkonnas. Eeltoodud kaalutlustel jättis kohus ka rahuldamata kaebaja esindaja taotluse teostada asjas liiklusja kohtumeditsiiniekspertiis.

KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Eeltoodust tulenevalt tuleb tõendite hindamisel nende kogumis asetada erinevatest tõenditest

tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise tulemusel saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus antud asjaoludel ühele tõendile suurema

kaalu kui teisele. Sama kehtib ka situatsioonides, milles objektiivse tõe väljaselgitamine on seatud nö sõna-sõna vastu sõltuvusse asjaosaliste ütlustest.

Seega hinnates tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt leiab kohus, et I.V

enne sõidutee ületamist ei veendunud selle ohutuses, ületades reguleerimata ristmikul sõiduteed, astus sõiduteele ette peateel otse sõitvale sõiduautole.

Liiklusõnnetuse akti, liiklusõnnetuse kohta tehtud fototabelite ja tunnistaja E. V ütlustest nähtub, et sõiduautole etteastumisega tekitas I.V E. V juhitud sõidukile vigastusi. E. V ütluste kohaselt esinevad vigastused auto esikapoti paremal pool küljes. Sündmuse fikseerinud politseiametniku T. V ütluste kohaselt oli autol kohapeal näha kapoti peal paremal poolel väike lohk. Samuti on vigastused fikseeritud fototabelitel.

Eeltoodust tulenevalt tuleb I.V koosseisupärane tegu lugeda õigusvastaseks.

KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle

toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

süüd välistav asjaolu. KarS § 33 kohaselt on füüsiline isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Isik oli teo toimepanemise ajal vanem kui neljateistaastane ning tema süüdivuses pole kohtul põhjust kahelda. Seega tuleb lugeda ta süüvõimeliseks. Süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Eeltoodut kokku võttes loeb kohus tõendatuks, et I.V on toime pannud

koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, mida kvalifitseeritakse LS § 7436

lg 2 p 3 järgi väärteona.

Kuivõrd menetlusalune isik on väärteo toime pannud, siis ei esine väärteoasjas V™S § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud muude V™S §-s

29 sätestatud väärteomenetlust välistavate asjaolude ilmnemist. Kaebaja taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

I.V-le heidetakse ka ette tervisekahjustusega liiklusõnnetuse tekitamist. Kohus tuvastas,

et tervisekahjustused esinesid ainult I.V . Autos viibinud isikutele tervisekahjustuste tekkimist tuvastatud ei ole. Kohus tuvastas, et I.V on süüdi liiklusnõuete rikkumises, kuid kohus ei saa nõustuda kohtuvälise menetlejaga, et rikkudes liikluseeskirju, mille tagajärjel sai tervisekahjustusi, tuleb ta LS § 7436 lg 2 p 2 järgi vastutusele võtta ja karistada. Kohus teeb

uue otsuse, millega tunnistab I.V süüdi väärteoasjas nr 2670,10,014682 Liiklusseaduse § 7436 lg 2 p 3 järgi.

KarS 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse kohaldamisel tuleb

4-10-4612 9 (9) kohtuvälisel menetlejal arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt LS § 7436 lg 2 p 3 on ette nähtud karistus rahatrahv kuni 100 trahviühikut.

Kohtuväline menetleja on karistuseks määranud rahatrahvi 3 trahviühikut. Kuivõrd määratud on miinimumtrahv, siis karistuse osas tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

V™S § 155 lg 1 p 1, lg 2, § 156 lg-te 1 ja 3 kohaselt on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada 30 päeva jooksul

alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks

kättesaadav, kohtuotsuse peale kassatsioon Riigikohtule kohtuotsuse teinud maakohtu kaudu,

teatades kassatsiooniõiguse kastutamisest kirjalikult maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

Anu Tammeniit Kohtunik