3-23-1066/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

7. november 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1066

Haldusasi

X. X. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.03.2023

otsuse nr 201812 ja 21.04.2023 vaideotsuse nr 5.2-

3/12844-2 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks vaadata

kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X. X.

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 15.03.2023 otsus nr

201812

ja

21.04.2023

vaideotsus

nr

5.2-3/12844-2

ning

kohustada

Sotsiaalkindlustusametit vaadata kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.12.202.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

17.01.2023 esitas X. X. Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse represseeritu

tunnistuse väljastamiseks ja toetuse maksmiseks. Taotluses oli viide ENSV KrK §-le 81 ja

taotlusele oli lisatud 26.10.1979 ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsus (dtl

57-87).

2. SKA 15.03.2023 otsusega nr 201812 jäeti X. X.e taotlus represseeritu tunnistuse

väljastamiseks ja represseeritu toetuse maksmiseks rahuldamata (dtl 91-93).

24.03.2023 esitas X. X. SKA 15.03.2023 otsusele vaide (dtl 95-96). SKA jättis oma

21.04.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/12844-2 vaide rahuldamata (dtl 3-6).

4. X. X. esitas 12.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 15.03.2023

otsuse nr 201812 ja 21.04.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/12844-2 tühistamiseks ja

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi.

16.05.2023 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 19.09.2023 määrusega määras kohus

asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel:

5.1.

Kaebaja selgitab esmalt, et esitas 17.01.2023 Sotsiaalkindlustusametile taotluse

väljastada represseeritu tunnistus ENSV KrK § 81 järgi süüdimõistmise alusel

26.10.1979 ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi poolt, vastavalt

seadusele

kohtuväliselt

represseeritud

ja

alusetult

süüdimõistetud

isikute

rehabiliteerimise kohta (jõustunud

19.02.1992) mille järgi ENSV KrK § 81 alusel okupatsioonivõimu poolt karistatu

rehabiliteeritakse eelnimetatud seaduse, mitte kohtuotsuse alusel.

Kohtuotsuse alusel on võimalus rehabiliteeruda teiste paragrahvide, mis ei ole nimetatud

seaduse rehabiliteerimisloendis, kuid kannavad endas okupatsioonivastasuse ideed,

menetlemisel Riigikohtus.

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja teinud õigusvastase otsuse ning ekslikult asunud

seisukohale, et kaebajal tuleb esitada ka vastav kohtuotsus represseeritu tunnistuse saamiseks.

5.2.

Kaebaja märgib, et lisaks sellele leiab SKA, et kaebaja ei kvalifitseeru ka

rahvusvaheliselt

tunnustatud

inimõiguse

või

põhivabaduse

teostamise

või

teostamiskatse eest karistada saanud isikute hulka, keda saab rehabiliteerida nimetatud

alusel (vt ReprS § 2 lg 1 p 6).

Kaebaja soovib siinkohal viidata järgmistele dokumentidele:

a)

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt art 12, mis sätestab järgmist: 1)

Igaühel, kes seaduslikult viibib mingi riigi territooriumil, on õigus selle territooriumi piires

vabalt liikuda ja elukohta valida. 2) Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik missuguselt maalt,

kaasa arvatud kodumaa. 3) Eespool mainitud õigused ei või olla mingite piiramiste objektiks

peale nende, mida näeb ette seadus ja mis on vajalikud riikliku julgeoleku, avaliku korra,

elanikkonna tervise või moraali või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ja mis on

kooskõlas teiste käesolevas paktis tunnustatud õigustega. 4) Kelleltki ei tohi meelevaldselt võtta

õigust sõita oma kodumaale. Kaebaja märgib, et see dokument ega selle Artikkel 12

okupeeritud Eestis de facto rakendamist ja järgimist ei leidnud okupatsioonivõimude poolt.

b)

Inimõiguste ülddeklaratsiooni 1) preambulale, mille kohaselt: Pidades silmas, et

inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste

tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus; ja pidades silmas, et inimõiguste

põlastamine ja hülgamine on viinud barbaarsusteni, mis piinavad inimkonna südametunnistust,

ja et sellise maailma loomine, kus inimestel on veendumuste ja sõnavabadus ning kus nad ei

tarvitse tunda hirmu ega puudust, on inimeste üllaks püüdluseks kuulutatud; ja pidades silmas

vajadust, et inimõigusi kaitseks seaduse võim selleks, et inimene ei oleks sunnitud viimase

abinõuna üles tõusma türannia ja rõhumise vastu; 2) art 13, mille kohaselt igal inimesel on õigus

riigi piires vabalt liikuda ja oma elukoht valida. Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik milliselt

maalt, kaasa arvatud kodumaa ja kodumaale tagasi pöörduda. 3) art 14, mille kohaselt igal

inimesel on õigus tagakiusu ees varjupaika otsida teistes maades ja seda varjupaika kasutada.

Seda õigust ei saa kasutada jälitamise puhul, mis tegelikult tuleneb mittepoliitilisest kuriteost

või teost, mis on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega.

Kaebaja toob välja, et SKA ei pea kaebajat kvalifitseeruvaks nende õigusdeklaratsioonide

sätetele ja nii üritabki SKA ENSV Krk § 81 alusel kaebajale mõistetud karistust mitte

tunnustada alusena ReprS § 2 lg 1 p 6 alusel.

Kuigi kaebaja ei apelleeri selles dokumendis okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku

seaduse rakendamisele kaebaja suhtes okupatsioonivastase akti vaates (kuigi kogu kaebaja

tegevus just sellest põhimõttest lähtus, ei suuda kaebaja märkimata jätta, et SKA just selle

seaduse sätetele tuginedes otsustas keelduda represseeritu tunnistuse väljastamisest, leides

seaduse

rakendamise

motivatsioonilise

sobimatuse

tõendatuse

okupatsioonirežiimi

kohtutoimikust, mis tegelikult tegevuse motiive ei kajasta, vaid nendib sündmuste toimumist.

SKA peab kaebaja väiteid mittetõendatuteks, tuginedes okupatsioonirežiimi kohtuotsusele. Mis

on mõnes mõttes naljakas, et otsitakse okupantide ja nende käsilaste justkui positiivset

tunnustust nende režiimi legitiimsuse kahtluse alla panijate suhtes umbes sellises vormis:

mõista süüdi osalemise eest okupatsioonivastase iseloomuga protestiaktis või riiklikku

enesemääramise õigust rõhutavas aktis või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või

põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest... .

Kõigepealt, välismaale põgenemise katse iseenesest on okupatsioonirežiimile vastu hakkamise

akt, kui see ei ole seotud eesmärgiga pääseda kriminaalkaristusest sooritatud kriminaalkuriteo

eest. Sotsiaalkindlustusameti seisukoht selle teo hindamisel jääb segaseks, paigutades juhtumi

ilmselt siiski kriminaalkuritegude sfääri. Samas pole kaebaja nõus talle inkrimineeritud ENSV

KrK § 81 rakendamisele okupatsioonivõimu poolt kaebaja suhtes, sest enese hinnangul sooritas

kaebaja ENSV KrK § 62 järgi kvalifitseeruva teo, seostudes vaenlase poole üleminekuga, kuigi

kaebaja ei jooksnud üle, vaid oligi vaenlane, nagu kaebaja ütles uurimisgrupi liikmele KGB

major Lumistele. Hiljem taotles kaebaja korduvalt nimetatud paragrahvi muutmist, kuid

tagajärjetult.

5.3. Kaebaja tuletab meelde, et 1977 aastal tähistas NSVL kommunistide võimule pääsemise

60. aastapäeva, see oli suur püha, mille raames lasti käibele väide, et NSVL on jõudnud

arenenud sotsialismi faasi. Sellel taustal on arusaadav, et igasugune teisiti tegutsemine oli vaja

neutraliseerida ka ideoloogilisel tasandil, seepärast vormistati ka kohtutoimikud võimalikult

neutraalsetena, keeldudes ebasoovitavaid ütlusi fikseerimast toimikusse. Kaebaja kohtuotsuses

toodud väide, et kaebaja oli plaaninud relvi müüa, on advokaadi poolt peale surutud eeluurimise

käigus, kaebaja ei nõustunud sellega kohe, sest see tundus nii tobe ja häbiväärne; advokaat

Liiviku pealekäimisel lõpuks lõi kaebaja käega ja andis sellekohase ütluse.

See toimus eeluurimise ajal, kui reeglina advokaat uurimisalust uurimisprotsessi käigus

nõustada ei saanud, pealegi uurija Künnapase juuresolekul, mis viitab uurimisorganite

sellekohasele soovile. Siiski on uurimistoimikusse sattunud ka ütlusi, mis puudutavad

relvastatud võitluse taasalustamist linnades okupantide vastu; see selgus kohtuprotsessi käigus,

kui kohtunik Tammistu kurjalt küsis, et eeluurimise käigus olete öelnud, et vajasite relvi või…,

ta katkestas end poolelt sõnalt ja ütles, et ahjah ja lõpetas lause, ilmselt meenus, et seda teemat

ei käsitleta. Toimikus ja kohtuprotokollis peaks olema ka kaebaja poolt kohtusaalis öeldu, et

kaebaja tegevustel polnud mingeid kasusaamise eesmärke ja kaebaja pole saanud kopikatki

tulu, mis läheb vastuollu relvade müümise väitega, kuid millele keegi vastu ei vaielnud, ka

kohtusaalis mitte.

Sama kohatu ja totter on kaebaja väidetav tunnistus, et osales autoärandamises sõiduõppe

eesmärgil. Midagi sellelaadset pole kaebaja öelnud, vaid tõde varjamata ütles kaebaja, et autot

oli vaja paadi ja mootori transpordiks.

Pealegi ei pidanud kaebaja kohustuslikuks vaenlastele kogu tõtt rääkida, kaebaja rääkis vaid nii

palju, et juhtum saaks poliitilise värvingu. Kuigi see värving oli kaebajale külge jäänud juba

eelnevast elust.

Kaebaja toob välja, et nimelt viiendal päeval peale välismaale põgenemise katse

ebaõnnestumist, 6. novembri õhtul 1977. aastal, arenenud sotsialismi tingimustes kavatsesime

nimetatud kommunistlikku pidupäeva rikkuda erineva nõukogude ja okupatsioonivastase

grafitiga paraadi toimumise marsruudil, näiteks lausetega Eesti vabaks! Kahjuks lõppes seegi

katse edutult, kui me olime miilitsaautole kirillitsas kirjutanud GESTAPO ja vist pool haakristi

joonistanud, peeti meid kinni ja mõisteti süüdi huligaansuses, kaebaja kustutati järjekordselt

kooli nimekirjast, sõnadega: selliseid spetsialiste pole nõukogude liidule vaja. (Eeluurimise ajal

tunti huvi, kas me oleme mingi neonatsliku organisatsiooniga seotud, jättes tähele panemata

tõsiasja, et kirjutis miilitsa patrullautol oli pigem halvustava sisuga, võrdsustades justkui

vastavaid organeid.)

Esimesel korral kustutati kaebaja Tallinna 46 kk nimekirjast väitega, et kaebaja olevat

kaasõpilasi takistanud komsomoliorganisatsiooni astumast ja KGB olevat otsuse taga.

(Vajadusel võib kaebaja ka isikuid nimetada, keda olevat ta takistanud. Ise kaebaja seda nii ei

näe, kaebaja ütles ainult oma arvamuse.)

SKA liigub

kindlalt okupatsioonirežiimi repressiivaparaadi

jutupunktide kiiluvees,

motiveerides keelduvat vastust kohtuotsuses toodud argumentidega, isegi kohtu jaoks

koostatud iseloomustus tuuakse ära lootuses kaebaja isikule varju heita: „Tallinna Ehitus- ja

Mehaanikatehnikum iseloomustas X. X.t õpilasena, kes oli võimeline edukalt õppima, kuid

puudus tihti õppetundidest, mille tõttu tema käitumishinne oli alandatud.“

Jah, kaebaja puudus, sest ta ei suutnud end ette kujutada olema mutrike nõukogude süsteemis.

Kaebaja oli piisavalt informeeritud ajaloofaktidest Eesti Vabariigi saatuse kohta, et suuta

rahumeelselt eksisteerida valet ja vägivalda genereerivas süsteemis.

Kuigi kaebaja oma taotluses represseeritu tunnistuse saamiseks palus keskenduda ainult § 81ga

seonduvale 1977. aastal, tõi Sotsiaalkindlustusamet sisse 1979. aasta relvade hõivamise teema,

et näidata kaebaja ühiskonnaohtlikkust (just nii nad seda nimetasid) ja seega põhjendada

keeldumist.

SKA toob eitava otsuse motivatsiooniosas ära Dünamo lasketiirust relvade hõivamise

kirjelduse, kus kaebaja olevat eluohtlikku vägivalda kasutades rünnanud lasketiiru valvurit,

kohtuotsust edasi lugedes võib leida ekspertiisi otsuse: kerge terviserikketa kehavigastus. See

rünnak oli aga planeeritud eelnevalt, kuigi kaebaja veel valveruumi ukse taga vaidles, et seda

pole vaja; öeldi, et on vaja, tee ära. Kaebaja tegi seda osalise jõuga, nö panin linnukese kirja,

vaatamata sellele, et Dünamo nn spordiühing oli NSV Liidu siseministeeriumi allorgan, kus

sporti tegid vähesed, enamasti oli see siseministeeriumi teenistuste lasketiir, ja kaebaja jaoks

oli see vaenulik organisatsioon, NKVD (SARKi) järeltulija, samamoodi selle kaastöötajad.

Eelnevalt, enne meie sisenemist, olid seal laskeharjutusel Tallinna erigarnisoni slaavi nimedega

liikmed, kellel võib arvata KGB alluvust; relvade hõivamisega samaaegselt viibis lasketiirus 2

slaavi nimedega miilitsat, kes olevat asunud meid relvastatult jälitama. Kaebaja luges sellest

kohtutoimikust. Lisaks sellele kuulus rünnatud valvuri varustuse hulka TT püstol nahkkabuuri

ja kahe laetud padrunipidemega, mida ta polnud aga endale vööle kinnitanud, ilmselt

mugavusest. See on toodud rünnatud asutuse iseloomustamiseks.

Sellise asutuse ründamiseks peab olema elust mittehooliv paadunud kurjategija või väga kõrge

motivatsioonitasemega isik. Kaebaja ise arvas selle päeva hommikul, et õhtut ta elusana ei näe.

Samas ei olnud see ainuke katse relvi hõivata, esimene selline leidis aset 6. novembril 1978

eesmärgiga hankida relvad, millega rünnata järgmise päeva paraadi tribüünil asuvat seltskonda.

See on see osa, mida okupatsioonirežiimi repressiivorganid teada ei saanud. See katse

ebaõnnestus. Selles osas võib tunnistuse anda Q. Q..

Kaebaja kordab siinkohal üle: kõik tegevused olid põhjustatud soovist vaenlasele kuidagigi

vastu hakata. Kaebaja oli siis 17-18 aastane, seepärast oli tegevus kaootiline ja ebatõhus.

Millegipärast ei tekkinud SKA-l kaebaja okupatsiooniaegset iseloomustust motiveerivas osas

esitades mingit küsimust, kas ka Eesti Vabariigi ajal tulevad esile kaebaja kuritegelikud

kalduvused, mis võiks olla ju tugevaks toetavaks argumendiks nende keelduvale otsusele.

Kui kaebaja vabanes kinnipidamisasutusest 1990. aastal, oli ta kindel, et põgeneb NSV Liidust,

aga liitus siiski ERSP-ga ja Kaitseliiduga enne Eesti taasiseseisvumist; 1991. a. augustiputši

ajal oli kaebaja Tallinna Raadiomaja kaitsel, mille eest hiljem omistati kaebajale Kaitseliidu

Nõmme Rist, hiljem märgiti kaebaja ära ka Kaitseliidu teenetemedaliga. Kaebaja oli veel kestva

okupatsiooni ajal valmis ka tegelikuks põrandaaluseks võitluseks ja välismaale põgenemine

taandus halvima võimaliku arengustsenaariumi viimase võimalusena. Peale iseseisvuse

taastamist kadus igasugune soov välismaale pääseda ja kadus ka huvi poliitikaga tegeleda.

Kaebaja asus Kaitseväe tegevteenistusse kuni Kunstiülikooli õppima asumiseni, mille lõpetas

2000. aastal magistrikraadiga. Kaebaja andis välja eestlaste muistse vabadusvõitluse teemat

puudutava raamatu. Iseseisvuse ajal on kaebaja saanud 2 karistust, mõlemad kiiruseületamise

eest, mõlemad juhtumid olid tahtmatud.

5.4. Kaebaja viitab ka seadusele, mida SKA alusetult ja järjekindlalt ignoreerib ja mis puudutab

ENSV KrK § 81 alusel mõistetud süüdimõistmise rehabiliteerimist. Vastavaks seaduseks on

"Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta, mis

sätestas järgmist:

§ 1. Kehtestada «Eesti NSV kriminaalkoodeksi» uus redaktsioon – Kriminaalkoodeks – alates

1992. aasta 1. juunist.

§ 2. Tunnistada kehtivuse kaotanuks «Eesti NSV kriminaalkoodeksi» senine tekst alates 1992.

aasta 1. juunist.

§ 3. (1) Vabastada karistuse kandmisest ja kustutada karistatus isikutel, kes on süüdi mõistetud

«Eesti NSV kriminaalkoodeksi» (edaspidi ENSV KrK) §-de 62, 63, 70, 71, 80, 81, 861, 87, 137,

146, 1461, 1511, 1514, 1521, 154, 1582, 1661, 177, 1771, 1881, 189, 1892, 1893, 1894, 1944, 2013,

2082, 213–244 ja teiste liiduvabariikide KrK vastavate paragrahvide järgi, kui Eesti Vabariigi

ja välisriigi vaheliste kokkulepetega ei nähta ette nende isikute välisriigile väljaandmist.

(2) Vabastada karistuse kandmisest ja kustutada karistatus isikutel, kes on süüdi mõistetud

ENSV KrK ja teiste liiduvabariikide KrK vastavate paragrahvide järgi, kui puuduvad

Kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused ning ei ole tegemist

käesoleva seaduse § 3 1. lõikes ning §-des 4 ja 5 loetletud kuritegudega.

5.5. Viimaseks toob kaebaja välja, et vaidemenetluses ei ole vastustaja järginud HMS § 83 ja §

85. HMS § 83 nimetatud toiminguid SKA ei teostanud, tuginedes ainult dokumentaalsetele

tõenditele, kui okupatsioonirežiimi kohtuotsust selliseks pidada saab, jättes seega täitmata ka

sama seaduse § 85 tingimuse asja sisulise lahendamise osas, millele viidates SKA oma eitavat

formaalset otsust põhjendab. Vajalike toimingute tegemata jätmist tõendab ka vaideotsuses

21.04.2023 nr5.2-3/12844-2 viidatud teadmatus tegelikult ära kantud karistuse osas, millisele

küsimusele kaebaja oleks kiirelt vastanud, kui see küsimus esitatud oleks.

Vaideotsuses viidatud ja otsustamise aluseks olnud ReprS §-st 162 osas jääb kaebajale

selgusetuks, mismoodi see asjasse puutub.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses jõuti järeldusele, et puudub alus kaebaja

tunnistamiseks represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 6 kohaselt.

Kaebuses toob kaebaja välja, et ta ei taotle represseeritu tunnistust ReprS alusel, vaid seaduse

kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta alusel.

Kaebaja on SKA-le esitanud represseeritu tunnistuse ja toetuse taotluse. Represseeritu

tunnistusi antakse ReprS alusel (ReprS § 8) ja represseeritu toetust makstakse ReprS alusel

(ReprS § 61).

ReprS § 8 lg 2 alusel on Vabariigi Valitsus 27.02.2004 andnud määruse nr 52, mis sätestab

tunnistuse andmise korra, taotluse andmete loetelu, tunnistuse vormi ning ka represseeritu

tunnistusi väljastava asutuse. Selle määruse § 1 kohaselt väljastab represseeritu tunnistusi SKA.

Kaebaja poolt nimetatud seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute

rehabiliteerimise kohta nägi ette rehabiliteerimistunnistuste andmise isikute soovil Riigikohtu

poolt (seaduse § 7).

Eelpool nimetatud määruse nr 52 § 2 lg 1 p 4 kohaselt esitab isik represseeritu tunnistuse

saamiseks koos vormikohase taotlusega tunnistuse andjale «Seaduse kohtuväliselt

represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» (RT 1992, 7, 103; RT

I 1993, 76, 1128) alusel tehtud rehabiliteeriva kohtuotsuse, kui isik taotleb enda tunnistamist

vastavaks «Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse» § 2 lõike 1 punktis 6

sätestatud tingimustele. Vastavat kohtuotsust ei ole kaebaja esitanud.

ReprS § 2 lg 1 p 6 kohaselt on ReprS mõistes represseeritud isikuks isik, kes repressiooni ajal

oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud

mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28.

septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse

tulnud või toodud isik, keda karistati vangistusega või asumisele saatmisega osalemise eest

okupatsioonivastase iseloomuga protestiaktis või riiklikku enesemääramise õigust rõhutavas

aktis või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või põhivabaduse teostamise või

teostamiskatse eest, sõltumata kuriteoliigist, mis okupantriik talle formaalselt omistas.

ReprS § 2 lg 3 sätestab, et represseerituks ei loeta ReprS § 2 lõikes 1 või 2 kirjeldatud isikut,

kes on töötanud lõikes 1 nimetatud repressioone kohaldanud asutuse koosseisus, välja arvatud

alama taseme teenindava või majanduspersonali hulka kuuluvana, ning isikut, kes astus

ÜK(b)P-sse enne 1954. aasta 1. jaanuari, samuti isikut, keda karistati kuriteo eest, mis oleks

olnud karistatav ka Eesti Vabariigi seaduste alusel.

Haldusmenetluses ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja poolt 26.10.1979 kohtuotsuses loetletud

teod oleksid vastanud ReprS § 2 lg 1 p-s 6 sätestatule, küll aga vastasid ReprS § 2 lg-s 3

nimetatud tegudele ehk oleks karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel.

Tunnistuse andmisest keeldutakse, kui isik ei vasta ReprS § 2 lg 1 tingimustele ja/või kui isik

vastab ReprS § 2 lg 3 tingimustele (ReprS § 9 p 1 ja 3).

6.2. Kaebajale jääb arusaamatuks, mismoodi puutub asjasse vaideotsuses viidatud ReprS § 162.

ReprS § 162 sätestab - Kui isik ei nõustu Sotsiaalkindlustusameti poolt käesoleva seaduse alusel

tehtud otsusega, on tal õigus esitada vaie Sotsiaalkindlustusametile sotsiaalseadustiku üldosa

seaduses sätestatud korras.

Nimetatud säte annab isikule aluse vaide esitamiseks viidates seejuures sotsiaalseadustiku

üldosa seadusele (SÜS). SÜS § 36 kohaselt esitatakse vaie otsuse teinud haldusorganile, kui

seadus ei sätesta teisiti) ning vaie lahendatakse haldusmenetluse seaduses sätestatud korras 30

päeva jooksul arvates vaide esitamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile.

ReprS § 162 näol on tegemist vaide lahendamisel olulise sättega ja sellele viitamine on

asjassepuutuv. Kaebuses on kaebaja toonud ReprS § 16 regulatsiooni (mitte § 162), millele ei

ole vaideotsuses viidatud ja mis ei ole ka asjassepuutuv, kuna tegemist on ReprS-st tulenevate

pensioniõigusi reguleeriva sättega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas SKA jättis õiguspäraselt oma 15.03.2023

otsusega nr 201812 (dtl 91-93) kaebaja taotluse represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja

represseeritu toetuse maksmiseks rahuldamata, samuti kas SKA jättis õiguspäraselt kaebaja

vaide rahuldamata (vt vaideotsus dtl 3-6).

SKA leidis oma 15.03.2023 otsuses, et kaebaja ei vasta ENSV Ülemnõukogu seaduse „Seadus

kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta“ § 2 lg 2

p 2 ega ka okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus (ReprS) § 2 lg 1 p 6 toodud

tingimustele. Seega puudub seaduslik alus kaebajale represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja

represseeritu toetuse maksmiseks.

Vaideotsuses tõi SKA täiendavalt välja, et tulenevalt ReprS alusel antud Vabariigi Valitsuse

27.02.2004 määruse nr 52 § 2 lg 1 p-st 4 esitab isik tunnistuse taotlemisel koos taotlusega

«Seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise

kohta» alusel tehtud rehabiliteeriva kohtuotsuse, kui isik taotleb enda tunnistamist vastavaks

«Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse» § 2 lõike 1 punktis 6 sätestatud

tingimustele. Sellist dokumenti ei ole esitatud. Kokkuvõtvalt leidis SKA, et tõendamist ei ole

leidnud, et vaide esitaja on represseeritud isik ReprS § 2 lg 1 p 6 alusel.

8. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste faktliste asjaolude üle:

8.1.

Kaebuse esitaja on esitanud SKA-le represseeritu tunnistuse ja toetuse taotluse

märkides taotluse aluseks ENSV KrK § 81. Taotlusele lisas kaebaja 26.10.1979 ENSV

Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsuse. (dtl 57-87).

8.2.

26.10.1979 ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsuse

kohaselt tunnistati kaebaja süüdi ja karistati:

1)

Eesti NSV KrK §-de 15 lg 2 (kuriteokatse) ja 81 lg 1 (passita või võimuorgani loata

sõitmine välismaale või NSV Liitu või piiri ületamine) järgi 2-aastase vabadusekaotusega;

2)

Eesti NSV KrK § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 (grupiviisiline riigi või ühiskonna vara riisumine

salajase varguse teel) järgi 6-aastase vabadusekaotusega;

3)

Eesti NSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 (grupiviisiline võõra isikliku vara salajane vargus)

järgi 2-aastase vabadusekaotusega;

4)

Eesti NSV KrK § 197 lg 1 (mootorsõiduki ärandamise eest selle ajutise kasutamise

eesmärgil) järgi 1-aastase vabadusekaotusega;

5)

Eesti NSV KrK § 207 lg 1 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine ilma vastava loata

hoidmine, kandmine, omandamine, valmistamine või edasiandmine) järgi 4- aastase

vabadusekaotusega;

6)

Eesti NSV KrK § 2071 lg 3 p 1 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine riisumine röövimise

teel) järgi 12-aastase vabadusekaotusega;

Eesti NSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti kaebuse esitaja lõplikuks karistuseks 12 aastat

vabadusekaotust (vt dtl 60-87).

Seega on asjas tõendamist leidnud, et kaebajat on mh kriminaalkorras karistatud ENSV

KrK § 81 lg 1 alusel.

8.3.

Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kaebajat ei ole rehabiliteeritud

Riigikohtu otsusega vastavalt seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult

süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta § 2 lg 2 koosmõjus §-ga 5. Küll aga on

pooled erimeelt selles osas, kas kaebaja rehabiliteerimine Riigikohtu poolt oli

käesoleval juhul üldse vajalik.

Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et kaebaja on rehabiliteeritud ENSV KrK § 81

alusel määratud karistuse osas otse seaduse alusel. Nimelt seaduse kohtuväliselt represseeritud

ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta § 2 lg 1 p 2 sätestab, et seoses Eesti

Vabariigi iseseisvuse taastamisega ning tunnustades isikute tegevust, kes võitlesid Eesti

Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, lugeda rehabiliteerituks isikud,

kes on enne 1991. aasta 20. augustit süüdi mõistetud ENSV kriminaalkoodeksi §-de 62-64,

66-68, 70, 73, 74, 74.1, 78-80, 81, 86.1, 87, 137, 167, 177, 189.1, 194.1-194.4, 220-222, 224

järgi. Riigikohtus tuli rehabiliteerimist taotleda üksnes neil Eesti kodanikel, kes on enne 1991.

aasta 20. augustit süüdi mõistetud ENSV kriminaalkoodeksi §-de 189 ja 189.2 järgi ning kelle

süüdimõistmise aluseks oli võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse nimel ja Eesti rahvale tehtud

ülekohtu vastu (vt seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute

rehabiliteerimise kohta § 2 lg 2). Kuivõrd kaebajat oli karistatud ENSV KrK § 81 alusel, siis

eeltoodust tulenevalt ei pidanud kaebaja vastavat taotlust Riigikohtule esitama. Vastavat

käsitlust toetab üheselt kogu seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud

isikute rehabiliteerimise kohta tekst ning ülesehitus (vt näiteks ka § 7 ja § 8, mis selgelt eristavad

isikuid, kes on rehabiliteeritud seaduse alusel ja kes Riigikohtu vastava otsuse alusel).

8.4.

Kohus selgitab, et eelmises punktis viidatud alustel rehabiliteerimine ei tähenda

automaatselt seda, et tegemist on represseeritud isikuga okupatsioonirežiimide poolt

represseeritud isiku seaduse mõttes. Selleks, et isik tunnistada represseerituks tuleb

isikul esitada vastav taotlus, mille lahendamise raames tuleb SKA-l kontrollida, kas isik

vastab ReprS § 2 lg 1 või 2 sätestatule ning kas talle on võimalik väljastada represseeritu

tunnistus ja määrata vastav toetus järgides selleks okupatsioonirežiimide poolt

represseeritud isiku seaduses ja Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määruses nr 52

„Represseeritu tunnistuse andmise korra ning taotluse andmete loetelu ja tunnistuse

vormi kehtestamine ning represseeritu tunnistusi väljastava asutuse määramine“

sätestatud nõudeid.

Eeltoodust tulenevalt on kaebaja ekslikul seisukohal, et talle tuli väljastada represseeritu

tunnistus ja määrata vastav toetus otse seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult

süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta alusel ning okupatsioonirežiimide poolt

represseeritud isiku seadus antud juhul kohaldamisele ei kuulunud. Vastustaja on asjakohaselt

välja toonud, et represseeritu tunnistusi antakse ReprS alusel (ReprS § 8) ja represseeritu toetust

makstakse ReprS alusel (ReprS § 61). Kaebaja vastupidised väited on alusetud ega ole

kooskõlas seadusega.

Seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta

§ 7 sätestab, et 1. lõikes näidatud isikutele võidakse nende soovil välja anda

rehabiliteerimistunnistus. Nende väljaandmise korra määrab Eesti Vabariigi Valitsus. Sama

paragrahvi lg 3 sätestab, et käesoleva seaduse § 5 alusel rehabiliteeritud isikutele annab

rehabiliteerimistunnistuse Riigikohus. Ka eeltoodu kinnitab kohtu seisukohta, et eristada tuleb

mõisteid rehabiliteeritud isik ja represseeritud isik. Kohus selgitab, et seaduse kohtuväliselt

represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta on kehtestatud mh

seoses väärtushinnangute muutmisega isikute kriminaalkorras karistamise aluste osas.

Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse eesmärk on aga leevendada

õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Seega tuleb viimast kohaldada

lähtudes muuhulgas seaduse eesmärgist. Järgmiseks analüüsibki kohus seda, kas vastustaja on

kaebaja suhtes kohaldanud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadust õigesti. 8.5.

SKA on vaidlustatud 15.03.2023 otsuses esmalt märkinud, et kaebaja esitas SKA-le

17.01.2023 represseeritu tunnistuse ja toetuse taotluse okupatsioonirežiimide poolt

represseeritud isiku seaduse § 2 lg 1 p 6 alusel (dtl 91). Kohtule esitatud kaebaja taotlusest

nähtub, et tegelikult kaebaja vastavale alusele oma taotluses ei viidanud. Kaebaja on esitanud

taotluse viidates üksnes ENSV KrK §-le 81.

SKA leidis oma 15.03.2023 otsuses, et X. X. ei vasta ENSV Ülemnõukogu seaduse „Seadus

kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta“ § 2 lg 2

p 2 ega ka ReprS § 2 lg 1 p 6 toodud tingimustele.

Kohus märgib, et seaduses kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute

rehabiliteerimise kohta § 2 lg 2 ei ole punkti 2. Küll aga on tegemist ilmselgelt ebatäpsusega

ning SKA on silmas pidanud sama seaduse § 2 lg 1 p 2. Seejuures ei saa kohus vastustajaga

nõustuda selles, et kaebaja viidatud sättele ei vasta, arvestades, et vaidlust ei ole selles, et

kaebaja on 26.10.1979 ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsuse kohaselt

tunnistatud süüdi ja karistatud Eesti NSV KrK §-de 15 lg 2 (kuriteokatse) ja 81 lg 1 (passita

või võimuorgani loata sõitmine välismaale või NSV Liitu või piiri ületamine) järgi 2-aastase

vabadusekaotusega (dtl 60-87).

Teiseks leidis SKA, et kaebaja ei vasta ReprS § 2 lg 1 p 6 toodud tingimustele, mis sätestab, et

õigusvastaselt represseeritud isik (edaspidi represseeritu) käesoleva seaduse mõistes on isik,

kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis

õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu

vahel 1939. aasta 28. septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate

aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik, keda karistati vangistusega või asumisele

saatmisega osalemise eest okupatsioonivastase iseloomuga protestiaktis või riiklikku

enesemääramise õigust rõhutavas aktis või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või

põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest, sõltumata kuriteoliigist, mis okupantriik talle

formaalselt omistas.

Nimelt sätestab Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määrus nr 52 „Represseeritu tunnistuse andmise

korra ning taotluse andmete loetelu ja tunnistuse vormi kehtestamine ning represseeritu

tunnistusi väljastava asutuse määramine“ § 2 lg 1 p 4, et tunnistuse saamiseks esitab isik koos

vormikohase taotlusega tunnistuse andjale «Seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult

süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» (RT 1992, 7, 103; RT I 1993, 76, 1128) alusel

tehtud rehabiliteeriva kohtuotsuse, kui isik taotleb enda tunnistamist vastavaks

«Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse» § 2 lõike 1 punktis 6 sätestatud

tingimustele. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et kaebaja vastavat rehabiliteerivat kohtuotsust ei

ole esitanud, siis on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja eeltoodud normile ei vasta.

Samas peab kohus vajalikuks välja tuua, et Vabariigi Valitsuse määrusega ei ole võimalik

sätestada rehabiliteerimisele ning sellest tulenevalt represseeritu tunnistuse väljastamistele

rangemaid nõudeid kui seda on tehtud seadusega (PS § 87 p 3 sätestab, et Vabariigi Valitsus

korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist).

Arvestades, et kohus leidis ülal, et seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult

süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta on ette näinud kaks erinevat viisi isikute

rehabiliteerimiseks olenevalt nendele inkrimineeritud teost – so kas otse seaduse alusel

rehabiliteerimine (nagu seda tehti kaebajaga) või Riigikohtu otsuse alusel rehabiliteerimine, siis

võib Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määrus nr 52 olla põhiseadusega vastuolus olev, kuivõrd

see ei arvesta rehabiliteerimisega otse seaduse alusel, milline võimalus on selgesõnaliselt

seaduses ette nähtud. Teine ReprS § 2 lg 1 p 6 ning Vabariigi Valitsuse määruse tõlgendamise

võimalus on see, et kuivõrd eristada tuleb rehabiliteeritud isikuid ja represseeritud isikuid, siis

oligi Vabariigi Valitsuse tahe suunatud sellele, et ReprS § 2 lg 1 p 6 alusel saab represseerituks

isikuks lugeda üksnes selliseid isikuid, kes on rehabiliteeritud Riigikohtu otsuse alusel. Muudel

juhtudel tuleb kohaldada teisi õiguslikke aluseid juhul kui need esinevad.

Kohus leiabki eeltoodust tulenevalt, et vastustaja on käesoleval juhul tuginenud kaebaja taotluse

lahendamisel valele õiguslikule alusele viidates ReprS § 2 lg 1 p 6, mille rakendamiseks on

vajalik ülal viidatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 52 § 2 lg 1 p 4 kohaselt vastava Riigikohtu

otsuse olemasolu.

Kohus leiab, et antud juhul oleks vastustaja pidanud õigusliku alusena tuginema hoopis ReprS

§ 2 lg 1 p 3, mis sätestab, et õigusvastaselt represseeritud isik (edaspidi represseeritu) käesoleva

seaduse mõistes on isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16.

juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti

Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28. septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu)

ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik keda karistati vangistusega

või asumisele saatmisega okupantriigi enda kodanikule kehtestatud erikohustuse (väeteenistus,

riigitruudus, sunduslik maailmavaade, territooriumilt lahkumise keeld jms) täitmata jätmise

eest.

Kuivõrd vaidlustatud otsus on tehtud valele õiguslikule alusele tuginedes, siis on see

õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud SKA

15.03.2023 otsus nr 201812 ja 21.04.2023 vaideotsus nr 5.2-3/12844-2 tuleb tühistada. Kuivõrd

kohus tühistab vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse seoses sellega, et vastustaja tugines valele

õiguslikule alusele, siis ei pea kohus kontrollima ka Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määruse nr

52 § 2 lg 1 p 4 põhiseaduspärasust.

Kuna kohus rahuldas tühistamisnõuded, siis tuleb rahuldada ka kaebaja kohustamisnõue ning

kohustada SKA-d vaadata kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi. Eeltoodu ei tähenda aga seda,

et kaebaja 17.01.2023 avaldus tuleb uuel läbivaatamisel tingimata rahuldada.

8.6. Vastustajal tuleb kohustamisnõude lahendamisel arvestada mh järgmiste asjaoludega.

Nimelt nõustub kohus vastustaja seisukohtadega selles, et represseeritu tunnistuse ja toetuse

maksmist reguleerib okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus, mille eesmärk on

leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20.

augustini õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut (ReprS § 1). Seega tuleb

mh hinnata, kas kaebajale on tekitatud üldse sellist ülekohut mida tuleks leevendada lähtudes

seaduse eesmärgist.

Teiseks on vastustaja vaidlustatud otsuses asjakohaselt viidanud ReprS § 2 lg 3, mis sätestab,

et represseerituks ei loeta käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 kirjeldatud isikut, keda karistati

kuriteo eest, mis oleks olnud karistatav ka Eesti Vabariigi seaduste alusel.

Vastustaja on kohtu hinnangul põhjendatult nii vaidlustatud otsuses kui vaideotsuses välja

toonud, et 26.10.1979 toimunud kohtuistungil mõisteti kaebaja süüdi lisaks ebaseadusliku

välismaale sõidu katse eest (ENSV KrK § 81) ka mitmete ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude

eest, mis oleks olnud karistatavad Eesti Vabariigi seaduste alusel. Vaideotsuses on märgitud,

et: „Eesti NSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti vaide esitaja lõplikuks karistuseks 12 aastat

vabadusekaotust. /…/. Eesti NSV KrK § 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe

või enama koodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda

ei ole varem nendest ühegi eest süüdi mõistetud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo

eest, mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks

raskema karistusega või liites mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt koodeksi eriosa

selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse. Ainuüksi Eesti NSV KrK § 2071 lg

3 p 1 järgi karistati vaide esitajat 12-aastase vabadusekaotusega ning tema lõppkaristuseks oli

samuti 12 aastat, mis tähendab seda, et sisuliselt talle Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust

ei järgnenud.“ Kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud ega tõendanud vastupidist.

Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustajaga selles, et kuivõrd kaebajat karistati mitmete

ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude eest, mis oleks olnud karistatavad ka Eesti Vabariigi

seaduste alusel ning kaebajale ENSV KrK § 81 lg 1 alusel määratud karistus loeti kantuks talle

ENSV KrK § 2071 lg 3 p 1 alusel määratud karistusega, siis kaebaja ei ole eraldivõetuna KrK

§ 81 lg 1 alusel karistust kandnud ning ta ei ole represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 3 mõistes

ning tema taotlus tuleb jätta rahuldamata ReprS § 9 p 3 alusel juhindudes ReprS § 1 sätestatud

seaduse eesmärgist koosmõjus ReprS § 2 lg 3. Kohus leiab, et kaebaja õigused on seoses KrK

§ 81 lg 1 alusel karistamise osas taastatud kaebaja rehabiliteerimisega otse seaduse kohtuväliselt

represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta alusel.

Eeltoodud seisukohta toetab mh kaebaja enda poolt viidatud "Eesti NSV kriminaalkoodeksi"

uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta § 3 lg 1, mis sätestas, et vabastada

karistuse kandmisest ja kustutada karistatus isikutel, kes on süüdi mõistetud «Eesti NSV

kriminaalkoodeksi» (edaspidi ENSV KrK) §-de 62, 63, 70, 71, 80, 81, 861, 87, 137, 146, 1461,

1511, 1514, 1521, 154, 1582, 1661, 177, 1771, 1881, 189, 1892, 1893, 1894, 1944, 2013, 2082, 213–

244 ja teiste liiduvabariikide KrK vastavate paragrahvide järgi, kui Eesti Vabariigi ja välisriigi

vaheliste kokkulepetega ei nähta ette nende isikute välisriigile väljaandmist.

8.7. Kohus peab vajalikuks lühidalt vastata ka kaebaja väidetele seoses väidetavate

vaidemenetluse normide rikkumisega.

Kaebaja tõi esmalt välja, et HMS § 83 nimetatud toiminguid SKA ei teostanud, tuginedes ainult

dokumentaalsetele tõenditele, kui okupatsioonirežiimi kohtuotsust selliseks pidada saab, jättes

seega täitmata ka sama seaduse § 85 tingimuse asja sisulise lahendamise osas.

HMS § 83 lg 2 sätestab, et vaiet läbi vaadates uuritakse dokumentaalseid tõendeid, kuulatakse

ära asjast huvitatud isikute seletused ja ekspertide arvamused ning tunnistajate ütlused,

vaadeldakse asitõendeid ja teostatakse paikvaatlusi. Kohus selgitab kaebajale, et asjast

huvitatud isikute ära kuulamise all ei ole tingimata silmas peetud isikute täiendavat suulist ära

kuulamist. Arvestades, et kaebuse esitaja esitas vaides oma peamised seisukohad ning uusi

faktilisi väiteid või tõendeid (või tõendite kogumise taotlust), mille uurimiseks oleks tulnud

kaebaja uuesti, kas suuliselt või kirjalikult ära kuulata, vaidest ei nähtu, siis ei ole vastustaja

ärakuulamiskohustust rikkunud. Samuti ei nähtu vaidest tunnistajate üle kuulamise, asitõendite

vaatlemise või paikvaatluse teostamise vajadust. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja väited

vastustaja poolsest HMS § 83 lg 2 rikkumisest asjakohatud ja põhjendamatud.

Mis puudutab kaebaja väidet seoses vastustaja poolt ReprS § 162 ja SÜS § 36 ebaõigele

viitamisele, siis selles osas nõustub kohus vastustaja poolt käesoleva kohtumenetluse käigus

avaldatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata märkides üksnes, et vastavad viited

olid igati asjakohased.

Menetluskulud

9. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud, kaebus oli riigilõivu vaba. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv Kohtunik