3-20-2015/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

6. november 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2015

Haldusasi

R.Q (R.Q) kaebus Eesti Töötukassalt viivise

väljamõistmise nõudes

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – R.Q, volitatud esindaja D.V

Vastustaja – Eesti Töötukassa

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Rahuldada kaebaja taotlus ja võtta haldusasja nr 3-19-2269 toimiku materjalid

käesoleva haldusasja juurde.

2. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.12.2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184

lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D.V esitas 15.10.2020 R.Q nimel Tallinna Halduskohtule kaebuse. Esiteks paluti kaebuses

mõista välja viivis töövõimetoetuse maksmisega viivitamise eest. Kaebaja leidis, et kui

töötukassa oleks kohe tuvastanud osalise töövõime õigesti, siis oleks R.Q hakanud

töövõimetoetust saama 2019. a augustis. Väär on töötukassa väide, et alles haldusasja nr 3-

19- 2269 käigus ilmnesid R.Q uued terviseandmed. Kui kohus nõustub vastustajaga, et

viivist ei saa nõuda sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 20 lg 1 alusel, siis palub

kaebaja mõista välja viivis seaduse alusel, mille alusel seda nõuda saab. Samuti paluti

kaebuses välja mõista hüvitis mittevaralise kahju eest, mille D.V-le põhjustas vaide ning

kaebuse esitamisega tegelemine. D.V on ülitundlik ärritajate, sh stressi suhtes, ka vaimset

pingutust nõudvad tegevused võivad viia haigushoo vallandumiseni. Töötukassa peab oma

vea heastama. Vastuseks 02.12.2020 määrusele palus kaebaja kohtul tuvastada, kelle õigusi

on vastustaja oma õigusvastase tegevusega rikkunud ning kas on alust hüvitada kahju.

2. Tallinna Halduskohus jättis 21.12.2022 otsusega R.Q kaebuse rahuldamata.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2023 otsusega otsustas kohus tühistada Tallinna

Halduskohtu 21.12.2022 otsuse ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus selgitas ühtlasi, et praeguses asjas on lapse ema esitanud lapse nimel

töövõime hindamise taotluse ning vaidlustas keelduvad haldusaktid lapse huvides. Kuna

formaalselt oli toetuse taotleja laps (ehkki avalduse esitas ema ja temale adresseeris vastustaja

ka oma haldusaktid), on viivist nõudma õigustatud isikuks laps. Väidetav mittevaraline kahju

seoses asjaajamisega on aga tekkinud lapse emal, mitte lapsel. Halduskohtul tulnuks selgitada,

kumma nimel on õige milline nõue esitada./…/ Samuti tulnuks halduskohtul selgitada, et

HKMS § 19 kohaselt võivad mitu kaebajat esitada ühise kaebuse (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 20.10.2021 otsus asjas nr 3-19-2061, p 26.2). Nii lapse kui ka ema nõuded

olid esitatud alusel, et töötukassa 06.08.2019 ja 07.08.2019 otsused on õigusvastased, s.o need

on omavahel seotud ja vaidluse tervikuna lahendamine ühe haldusasja raames on kooskõlas

menetlusökonoomia põhimõttega. Kuna halduskohus pole lapse ema kahjunõuet lahendanud,

ei saa ringkonnakohus seda teha esimese kohtuastmena (vt viidatud Riigikohtu otsuse p 26.3).

Ringkonnakohus märkis veel, et kõigepealt pidanuks halduskohus võtma seisukoha vastustaja

vastuväite kohta, et asjas ei kohaldu SÜS § 20. Nimelt ei tee töövõimetoetuse seadus viidet

SÜS-ile (vt SÜS § 3 lg 8). Kui SÜS kohaldub, siis saab selles ettenähtud viivist nõuda

kohustamiskaebusega, mitte hüvitamiskaebusega (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi

03.04.2020 otsus asjas nr 3-17-98, p 34; 28.06.2021 otsus asjas nr 3-19-143, p 24). Kui SÜS

ei kohaldu, võib kaebaja viivisenõue olla käsitatav lihtsustatud korras maksma pandava

kahjunõudena. RVastS § 7 lg 2 kohaselt võib isik nõuda tegevusetusega tekitatud kahju

hüvitamist juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming sooritamata ning sellega

rikuti isiku õigusi. Kui halduskohus leiab, et viivitatud pole rahalise kohustuse täitmisega ja

VÕS § 113 seetõttu ei kohaldu, siis tuleb kohtul välja selgitada, kas kaebaja on soovinud

esitada kahju hüvitamise nõude üldisel alusel RVastS

§ 7 lg 2 järgi. Selline kahjunõue jääks praeguses asjas vaidluse eseme piiridesse, kuna ka

esitatud viivise nõue on olemuselt kahjunõue (selle eriliik) ja kaebaja soovis esimese astme

kohtult ka selgitust, millise õigusnormi alusel ta saaks oma nõude maksma panna. Seetõttu

pole praegusel juhtumil tegemist erandliku olukorraga, kus halduskohus ei pea täitma

selgitamiskohustust (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 20.02.2020 otsus asjas nr 3-16-2267,

p 13). Näiteks, kui kaebaja pidi töötukassalt raha saamise asemel laenama seda intressiga

mujalt, et tulla toime töövõime langusest tingitud sissetuleku vähenemisega, võib intress olla

käsitatav kahjuna. Kui kaebaja soovib sellisel alusel nõude esitada, peab kohus selgitama,

milliste 3-20-

2015 asjaolude osas on millisel poolel milline tõendamiskoormus. Tavapärase kahju

hüvitamise nõude puhul peab kaebaja õigusvastase viivituse tuvastamise korral tõendama muu

hulgas kahju tekkimise ja põhjusliku seose (Riigikohtu halduskolleegiumi 03.04.2020 otsus

asjas nr 317-98, p 33).

4. Pärast korduvaid kaebuse käiguta jätmisi võttis Tallinna Halduskohus oma 21.07.2023

määrusega menetlusse R.Q kaebuse järgmistes nõuetes: 1) kohustada Eesti Töötukassat

maksta välja viivis SÜS § 20 alusel perioodi 03.07.2019-31.03.2020 eest töövõimetoetuse

maksmisega viivitamise eest summas 52,81 eurot; 2) alternatiivselt esimesele nõudele

mõista Eesti Töötukassalt RVastS § 7 lg 2 koostoimes VÕS §-ga 113 alusel välja

lihtsustatud korras kahjuna viivis perioodi 03.07.2019-31.03.2020 eest töövõimetoetuse

maksmisega viivitamise eest summas 52,81 eurot; 3) või alternatiivselt esimesele ja teisele

nõudele (so juhul kui kohus leiab, et SÜS § 20 ei kohaldu ning viivitatud pole ka rahalise

kohustuse täitmisega ja VÕS § 113 seetõttu ei kohaldu), hüvitada tekitatud kahju üldisel

alusel RVastS § 7 lg 2 järgi summas 52,81 eurot.

D.V kaebuse tagastas kohus sama määrusega.

29.08.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel:

5.1.

SÜS § 20 lg 1 määratleb viivise maksmise: Rahalise hüvitise mittenõuetekohasel

väljamaksmisel on hüvitise andja kohustatud maksma viivist alates rahasumma

väljamaksmise tähtaja möödumisele järgnevast kalendrikuust kuni summa nõuetekohase

väljamaksmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Töötukassa pole siiani täitnud seda

kohustust.

Kaebajale on jäänud mulje, et Eesti Töötukassa täidab seaduseid oma suvast lähtuvalt.

Kaebaja näeb, et viivise maksmisest püütakse kõrvale hiilida vaatamata sellele, et SÜS selleks

kohustab. See pole isegi mitte seaduse väär käsitlus taotleja kahjuks, vaid selge pahatahtlikkus

ja seaduse eiramine.

5.2.

Vastustaja viide sellele, et alles kohtumenetluses ilmusid R.Q uued terviseandmed, on

vale. See info oli neile kättesaadav ka varem. Töötukassa esialgne hindamine ja

vaidemenetlus oli ebapädev ja ebaprofessionaalne. Seetõttu kaebus kohtule esitatigi (haldusasi

3-19-2269). Kaebaja palub kohtul tutvuda ka haldusasjaga nr 3-19-2269, sest see sisaldab

palju sellist materjali, mis on asjakohane ka selles menetluses.

Mitte midagi pole diagnooside osas muutunud. Kaebaja seaduslik esindaja ja ka teised

spetsialistid, kellega kaebaja seaduslik esindaja ja tema laps on nende aastate jooksul kokku

puutud, on öelnud, et lapse tervisehäire ei ole mõne aastaga mööduv ega ka arvestataval

määral muutuv. Seda peaks ju ometi pädev psühhiaater teadma.

Terviseandmetes puudus info, et oleks toimunud imeline tervenemine või varasemalt

tuvastatud asjaolud oleksid arvestatavalt muutunud. Töötukassa esialgne hindamine ja

vaidemenetlus olid täiesti ebapädevad ja ebaprofessionaalsed.

Kui töötukassa oleks kohe tuvastanud osalise töövõime õigesti, siis oleks kaebaja hakanud

töövõimetoetust saama pärast otsuse tegemist so augustis 2019. aastal.

5.3.

Kaebaja palub kohtul hinnata kas viivist saab nõuda SÜS alusel või mõne muu sätte

alusel ning kui SÜS § 20 alusel ei ole seda võimalik teha, mõista Eesti Töötukassalt RVastS §

7 lg 2 koostoimes VÕS §-ga 113 alusel välja lihtsustatud korras kahjuna viivis perioodi

03.07.2019 – 31.03.2020 eest töövõimetoetuse maksmisega viivitamise eest. Kaebaja leiab, et

nõue on õigustatud ja põhjendatud.

14.08.2020 tegi Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-19-1862 analoogse otsuse, milles

nõudis Sotsiaalkindlustusametilt (SKA) välja viivise puude toetuse hilinenult väljamaksmise

eest.

5.4.

Kaebaja juhib veelkord kohtu tähelepanu sellele, et töövõime hindamise taotlusega

koos esitas kaebaja ka puude raskusastme tuvastamise taotluse. Sama taotluse alusel tuvastati

kaebajal puue, mis samamoodi tuvastati lõpuks siis, kui asi oli kohtusse jõudnud (haldusasi nr

3-19-2224). Kohus leidis, et viivise nõue on põhjendatud ja SKA maksis vaidluste tõttu hiljem

makstud toetuste eest viivist.

Seetõttu leiab kaebaja, et viivise nõudmine töötukassalt on igati õiguspärane. Segaseks jääb

aga see, mille alusel seda nõuda saab.

Viivise summa on perioodi 03.07.2019 – 29.02.2020 eest 52,81 eurot (dtl 279).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1.

Vastustaja selgitab, et Eesti Töötukassa 06.08.2019 otsuse nr TVH/19/027877

põhjenduste kohaselt hinnati kaebaja töövõimeliseks, kuna vaidlustatud otsuse tegemise aja

seisuga, so 06.08.2019 tervise infosüsteemi (edaspidi TIS) terviseandmed ega muud

terviseandmed ei kinnitanud kaebajal tegevuspiiranguid, mille tõttu kaebaja töötamine oleks

üldse või osaliselt takistatud. Otsus, millega hinnati kaebaja töövõimeliseks, on tehtud selle

otsuse tegemise ajal olemasolevatest terviseandmetest lähtuvalt ja õiguspärane. Kuna kaebaja

töövõime ei olnud vähenenud, jäeti Eesti Töötukassa 07.08.2019 otsusega nr TVT/19/036585

kaebajale töövõimetoetus määramata.

TIS-i lisandus pärast 06.08.2019 otsuse nr TVH/19/027877 tegemist uus psühhiaatri P.V-B

sissekanne 11.02.2020 koos 23.09.2019 kliinilise psühholoogi T.Ve poolt teostatud

kognitiivsete funktsioonide uuringute andmetega. Vastustaja vaatas kaebaja töövõime

hindamise taotluse menetluse uuendamise korras uuesti läbi. Tervishoiuteenuse osutaja AS

Põhja-Eesti Taastusravikeskus analüüsis uuendatud menetluses veel kord kaebaja tervise

infosüsteemis olemasolevaid terviseandmeid, sh lisandunud terviseandmeid, ning andis

26.03.2020 eksperthinnangu, mille alusel kaebajal on osaline töövõime kestusega kolm aastat.

Eeltoodust tulenevalt tunnistati Eesti Töötukassa 06.08.2019 otsus nr TVH/19/027877 ja selle

alusel tehtud töövõimetoetuse otsuse kehtetuks ning tehti uued otsused.

Eesti Töötukassa 27.03.2020 otsusega nr TVH/20/012731 määrati kaebajale osaline töövõime

kestusega 3 aastat (töövõime vähenemise periood 03.07.2019 - 02.07.2022), millest tulenevalt

määrati talle töövõimetoetus Eesti Töötukassa 31.03.2020 otsusega nr TVT/20/017020

(töövõimetoetuse maksmise periood 03.07.2019 – 02.07.2022).

6.2.

Kaebaja kohustab vastustajat maksma välja viivist SÜS § 20 alusel perioodi

03.07.201931.03.2020 eest töövõimetoetuse maksmisega viivitamise eest summas 52,81

eurot, kuna

01.04.2020 maksti töövõimetoetus välja perioodi 03.07.2019 – 29.02.2020 eest hilinemisega.

Vastustaja selgitab, et 01.04.2020 maksti kaebajale välja töövõimetoetus perioodi 03.07.2019

– 29.02.2020 eest, kuna osaline töövõime tuvastati kaebajal vastustaja 27.03.2020 otsusega nr

TVH/20/012731 ja töövõimetoetus määrati vastustaja 31.03.2020 otsusega nr

TVT/20/017020. Isikul ei teki õigust konkreetsele toetusele vahetult seaduse alusel, vaid

pärast asjakohase haldusakti väljastamist. Varasemalt ei olnud vastustaja poolt tuvastatud

kaebajal osalist töövõimet, seega ei olnud kaebajal varasemalt õigust töövõimetoetusele, õigus

toetusele tekkis pärast vastava haldusakti väljastamist.

Vastustaja selgitab, et töövõime hindamist ja töövõimetoetuse maksmist reguleerib

töövõimetoetuse seadus (edaspidi TVTS). SÜS § 3 lg 8 alusel kohaldatakse sotsiaalkaitsele

isiku õiguste, kohustuste ja vastutuse ning sotsiaalkaitse menetluste kohta sätestatut

sotsiaalkaitset reguleerivas seaduses sätestatud juhul. TVTS-is puudub viide SÜS-ile. Seega ei

kuulu antud juhul SÜS kohaldamisele.

6.3.

Kui SÜS § 3 lg 8 ei rakendu, palub kaebaja vastusajalt RVastS § 7 lg 2 koostoimes

VÕS § 113 alusel nõuda välja lihtsustatud korras kahjuna viivis perioodi 03.07.2019-

31.03.2020 eest töövõimetoetuse maksmisega viivitamise eest summas 52,81 eurot või

hüvitada tekitatud kahju 52,81 eurot üldisel alusel RVastS § 7 lg 2 järgi.

Vastustaja on seisukohal, et kaebajale kahju hüvitamiseks puudub alus nii RVastS ja VÕS §

113 koostoimes kui ka RVastS § 7 lg 2 järgi. Vastustaja ei ole oma tegevuse või tegevusetuse

tõttu kaebajale kahju tekitanud, toetus on välja makstud õiguspärase õigusakti alusel

viivituseta.

TVTS § 17 lg 1 sätestab, et töötukassa maksab töövõimetoetuse välja igakuiselt eelmise

kalendrikuu eest jooksva kalendrikuu kümnendaks kuupäevaks.

Viivisenõude eeldusteks peab olema võlasuhte olemasolu (võlasuhe võib olla ka

lepinguväline), rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus. Vastustaja täitis talle

seadusega pandud avalik-õiguslikke ülesandeid ning kaebaja ja vastustaja vahel ei tekkinud

võlaõiguslikku suhet, mis annaks aluse kahju hüvitamiseks RVastS ja VÕS koostoimes.

Samuti puudub antud juhul kahju hüvitamiseks vastav avalik-õiguslik erisäte. Kaebajal ei

olnud varem kui 27.03.2020 otsusega vähenenud töövõimet tuvastatud ega õigust

töövõimetoetusele, ning seetõttu ei ole alust väita, et tema varalised vahendid oleks alusetult

olnud vastustaja käsutuses, mis annaks alust nõuda võlaintressi maksmist/kahju hüvitamist.

Eesti Töötukassa maksis 31.03.2020 otsusega nr TVT/20/017020 määratud osalise

töövõimetoetuse välja 01.04.2020 (st järgmisel päeval).

RVastS § 7 lg 2 tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui

haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku

õigusi. Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamise nõude eeldusteks on avaliku

võimu kandja õigusvastane tegevus; tekkinud on kahju; põhjusliku seose esinemine

õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel; muude õiguskaitsevahendite ammendatus.

Juhul kui kasvõi üks eelnimetatud eeldustest on täitmata, ei ole kahjunõude rahuldamine ning

kahjuhüvitise välja mõistmine põhjendatud. Vastustaja on eelnevalt kirjeldanud kaebaja

töövõimehindamise ja töövõimetoetuse otsuste andmiste käiku, millest nähtub, et vastustaja

tegevus ei olnud õigusvastane; pole tekkinud kahju; ning puudub põhjuslik seoses vastustaja

tegevuse ja väidetava tekkinud kahju vahel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Taotluse lahendamine

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga

lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel

lahendamata taotlused.

Kaebaja on palunud kohtul tutvuda ka haldusasja nr 3-19-2269 materjalidega (R.Q kaebus

Eesti Töötukassa 06.08.2019 otsuse nr TVH/19/027877 ja 24.10.2019 vaideotsuse nr 1709

tühistamiseks), kuna need on asjakohased ka käesoleva kaebuse lahendamisel. Kohus käsitleb

kaebaja taotlust kui taotlust võtta haldusasja nr 3-19-2269 materjalid käesoleva haldusasja

juurde. Kohus leiab, et kaebaja taotlus on põhjendatud, sest kohtul tuleb lähtudes Tallinna

Ringkonnakohtu poolt antud juhistest kontrollida mh seda, kas Eesti Töötukassa 06.08.2019 ja

07.08.2019 ja 24.10.2019 otsused olid õiguspärased.

Kohus võtab haldusasja nr 3-19-2269 toimiku materjalid käesoleva haldusasja juurde.

Kohtuotsus

8. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste faktliste asjaolude üle:

8.1.

Eesti Töötukassa 06.08.2019 otsusega nr TVH/19/027877 tuvastati, et R.Q töövõime

ei ole vähenenud (dtl 6-7), mistõttu jäeti R.Q-le Eesti Töötukassa 07.08.2019 otsusega nr

TVT/19/036585 (haldusasja nr 3-19-2269 dtl 116) töövõimetoetus määramata.

8.2.

R.Q esindaja D.V esitas 05.09.2019 vaide Eesti Töötukassa 06.08.2019 otsusele nr

TVH/19/027877, Eesti Töötukassa 24.10.2019 vaideotsusega nr 1709 (haldusasja nr 3-19-

2269 dtl 28-32) jäeti R.Q vaie rahuldamata.

8.3.

R.Q esitas 04.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 06.08.2019

otsuse nr TVH/19/027877 ja 24.10.2019 vaideotsuse nr 1709 tühistamiseks. Halduskohus

võttis kaebuse menetlusse (haldusasi nr 3-19-2269).

8.4.

Eesti Töötukassa tunnistas 26.03.2020 otsusega nr TVH/20/012632 oma 06.08.2019

otsuse ja vaideotsuse kehtetuks, sest menetluse uuendamise käigus selgusid uued

terviseandmed (dtl haldusasja nr 3-19-2269 dtl 111). Eesti Töötukassa 30.03.2020 nr

TVT/20/016799 otsusega tunnistati 07.08.2019 otsus nr TVT/19/036585 töövõimetoetuse

määramata jätmise kohta algusest peale kehtetuks.

8.5.

Eesti Töötukassa tuvastas 27.03.2020 otsusega nr TVH/20/012731 R.Q-l osalise

töövõime perioodiks 03.07.2019 - 02.07.2022 ning määras 31.03.2020 otsusega nr

TVT/20/017020 R.Q-le tagasiulatuvalt töövõimetoetuse osalise töövõime perioodiks

03.07.2019 - 02.07.2022.

Töövõimetoetus perioodi 03.07.2019–29.02.2020 eest maksti välja 01.04.2020 (vt dtl 43) ning

edaspidi igakuuliselt kuni määratud perioodi lõpuni 29.02.2020.

9. Pooled on eri meelt esiteks selle osas, kas vastustajal tuleb maksta ka töövõimetoetuselt

perioodi 03.07.2019–29.02.2020 eest viivist sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 20

alusel või mitte arvestades, et töövõimetoetus maksti välja 01.04.2020.

Kohus märgib esmalt, et SÜS § 3 lg 8 sätestab, et sotsiaalkaitsele kohaldatakse käesolevas

seaduses isiku õiguste, kohustuste ja vastutuse ning sotsiaalkaitse menetluste kohta sätestatut

sotsiaalkaitset reguleerivas seaduses sätestatud juhul. Töövõime hindamist ja töövõimetoetuse

maksmist reguleerib töövõimetoetuse seadus (TVTS). TVTS § 1 lg 3 sätestab, et käesolevas

seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid,

arvestades käesoleva seaduse erisusi. Eeltoodust nähtuvalt ei tee TVTS viidet SÜS-le.

Kuivõrd vastav viide puudub, siis nõustub kohus vastustajaga ja leiab, et antud juhul ei kuulu

SÜS § 20 kohaldamisele.

Asjaolu, et kaebajale maksti viivist puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse (PISTS) alusel

makstud toetuse puhul, eeltoodut ei muuda. Kohus märgib, et erinevalt TVTS-st teeb PISTS §

1 lg 3 viite SÜS-le. Kohus leiab, et SÜS-i ei ole kahjuks võimalik kohaldada ka analoogia

korras, kuivõrd tegemist on rahalise kohustusega riigile, millega pidi riigil olema võimalik

arvestada ja mis peab olema üheselt ja selgelt seaduses sätestatud.

10. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et SÜS § 20 ei ole antud juhul kohaldatav, siis

vaidlevad pooled järgmiseks selle üle, kas vastustaja on kohustatud maksma viivist

lihtsustatud korras riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 ja VÕS § 113 alusel.

10.1.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas oma 27.02.2023 otsuses, et kui

kohaldub RVastS § 7 lg 2 koostoimes VÕS §-ga 113, siis tuleb esmalt kindlaks teha, kas

töövõimetoetuse maksmise kohta haldusakti andmise kohustus – mis kaebuse kohaselt oli

töötukassal juba 2019. a augustis – on käsitatav rahalise kohustusena VÕS § 113 lg 1 järgi.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 03.04.2020 otsuses asjas nr 3-17-98, p 29, et

maksuhalduri kohustus vabastada rahasumma aresti alt on käsitatav rahalise kohustusena VÕS

§ 113 lg 1 tähenduses. Samas otsuses viitas halduskolleegium sellele, et 13.03.2016 otsuses

asjas nr 3 - 2 1 - 157

- 15

(p-d 17 ja 18) muutis Riigikohtu tsiviilkolleegium oma varasemat

seisukohta, et avaliku võimu kandja kohustus teha haldustoiming raha ülekandmise kohta ei

ole rahaline kohustus VÕS § 113 tähenduses. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium

14.04.2014 otsuses asjas nr 3 - 2 - 1 - 26

- 14

(p 12) leidnud, et avalik-õiguslikus suhtes rahalise

kohustuse täitmisega (nt toetuse või pensioni maksmisega vms) viivitamisel võib makse saaja

üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist. Kui tegemist on rahalise kohustusega, siis tuleb

hinnata, kas täidetud on nõude eeldused, sh kas haldusorgan viivitas õigusvastaselt kaebaja

taotlust rahuldava haldusakti andmisega.

Teisisõnu tuleb hinnata, kas töötukassa 06.08.2019, 07.08.2019 ja 24.10.2019 otsused olid

nende tegemise ajal õiguspärased või kas töötukassa pidanuks hoopis rahuldama kaebaja

taotlused töövõimetoetuse seaduses sätestatud tähtaegade jooksul, tuvastama kaebajal osalise

töövõime ning tegema otsuse töövõimetoetuse maksmise kohta. Lisaks tuleb kontrollida, kas

viivise nõudmine sellise kohustuse täitmisega viivitamise korral ei ole vastuolus õigussuhte

olemusega ning kas kaebajal sellise kahju tekkimist saab pidada haldusorganile ettenähtavaks.

10.2.

Kohus leiab, arvestades muuhulgas Tallinna Ringkonnakohtu poolt viidatud

kohtupraktikaga, et töövõimetoetuse väljamaksmise kohustust saab käsitleda kui rahalist

kohustust VÕS § 113 lg 1 järgi. Seega tuleb alljärgnevalt kontrollida, kas täidetud on nõude

eeldused, sh kas haldusorgan viivitas õigusvastaselt kaebaja taotlust rahuldava haldusakti

andmisega.

RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg

2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt

jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et töötukassa 06.08.2019, 07.08.2019 ja

24.10.2019 otsused olid nende tegemise ajal õiguspärased, millest tulenevalt on täitmata

esmane kahjunõude rahuldamise eeldus ehk vastustaja õigusvastane tegevus.

Nimelt on vastustaja veenvalt ära näidanud ja vastavad andmed nähtuvad ka haldusasja nr

319-2269 materjalidest (haldusasja nr 3-19-2269 dtl 105-106), et TIS-i lisandus pärast

06.08.2019 otsuse nr TVH/19/027877 tegemist uus psühhiaatri P. V-B sissekanne 11.02.2020

koos kliinilise psühholoogi T.Ve poolt 23.09.2019 teostatud kognitiivsete funktsioonide

uuringute andmetega. Vaidlust ei ole ka selles, et vastustaja vaatas kaebaja töövõime

hindamise taotluse menetluse uuendamise korras uuesti läbi. Tervishoiuteenuse osutaja AS

Põhja-Eesti Taastusravikeskus analüüsis uuendatud menetluses veel kord kaebaja tervise

infosüsteemis olemasolevaid terviseandmeid, sh lisandunud terviseandmeid, ning andis

26.03.2020 eksperthinnangu, mille alusel kaebajal on osaline töövõime kestusega kolm aastat.

Eeltoodust tulenevalt tunnistati Eesti Töötukassa 06.08.2019 otsus nr TVH/19/027877 ja selle

alusel tehtud töövõimetoetuse otsuse kehtetuks ning tehti uued otsused.

Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud ega ümber lükanud vastustaja

seisukohta, et otsuste tegemise aja seisuga (kohus kontrollib haldusakti õiguspärasust selle

andmise aja seisuga lähtudes HKMS § 158 lg 2) olid otsused õiguspärased. Kaebaja viitas küll

sellele, et terviseandmetes puudus info, et oleks toimunud imeline tervenemine või varasemalt

tuvastatud asjaolud oleksid arvestatavalt muutunud, kuid analüüsides esialgset

eksperthinnangut ning kohtule esitatud materjale kogumis tuleb nõustuda vastustajaga selles,

et TIS-s kajastatud andmete pinnalt tegi vastustaja õiguspärased otsused. 20.10.2019

eksperthinnangus (tehtud vaidemenetluse käigus) on kokkuvõtvalt märgitud: „Taotlejal on

varasemalt diagnoositud segatüüpi spetsiifilisi arenguhäireid ja aktiivsustähelepanuhäiret.

Õpiraskused on psühhiaater E.P poolt täheldatud 2015.a. 2018.a. psühhiaater P.V-B poolt

segatüüpi spetsiifilisi arenguhäireid enam diagnoositud ei ole. Arengudünaamika hindamiseks

suunas ta taotleja kognitiivsete funktsioonide hindamiseks uuringutele ja konsultatsioonile

kliinilise psühholoogi T.Ve juurde, kuhu aga taotleja läinud ei ole. Psühhiaatritel puudub info

taotleja viimase kolme aasta psüühilise seisundi osas.

Ainukesed andmed taotleja viimase aja psüühilise seisundi kohta on esitatud Värska

Sanatooriumi sotsiaaltöötaja / koordinaatori K.Li poolt 11.10.2019 nendest nähtub, et taotleja

on 27-29.08.2019 kolmel korral saanud psühholoogilist nõustamist.

Kirjapandust nähtub, et taotleja toimetulek emotsioonidega on parem, ta saab aru oma

haiguse olemusest, oskab toime tulla kergemates situatsioonides, suudab pingega tegeleda

endas ja teab erinevaid eneseabivõtteid. Andmetest tulenevalt esineb taotlejal praegu veel

kerge piirang õppimisel ja tegevuste elluviimisel oma emotsionaalsest, tahteelu ja tähelepanu

mõjutavatest funktsioonidest lähtuvalt. Taotleja kirjeldatud piirangud inimestevahelise

lävimise ja suhete valdkonnas ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust. Taotleja on

endal esineva kohase käitumise hinnanud 1-ga. Olemasolevate andmete alusel ei ole taotlejal

esinenud tema käitumisest ja suhtlemisest tingitud piiranguid. Taotleja on olnud avatud,

jutukas, seltsiv, selgelt oma arvamust avaldav, omanud sõprussuhteid. Taotleja on tegelenud 8

aastat iluvõimlemisega, hiljem kergejõustiku ja tai boxiga, käib jõusaalis, tegeleb arvuti ja

ristsõnade lahendamisega. Emotsionaalseid pingeid on esinenud suhtlemisel pereliikmetega,

kuid see ei ole piiranguid tekitavaks seisundiks koolis ja edasiselt tööülesandeid täites.

Füsioterapeudi (A.J, füsioterapeudi hinnang 30.08.2019 reh. plaani täitmise osas) viimasest

sissekandest nähtub, et taotleja liigutuslik areng ja eneseteenindusoskused on eakohased.

Lihastoonus ja rühihoid on normaliseerunud. Tasakaal ja kõnnimuster on korrektne. Taotleja

on füüsiliselt aktiivne, käib jõusaalis.“ (haldusasja nr 3-19-2269 dtl 43-53, vt samuti

05.08.2019 eksperthinnang dtl 34-42)

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et vastustaja oleks saanud kaebaja terviseandmete põhjal

teha teistsuguse otsuse. Olukorras, kus psühhiaatritel puudus info taotleja viimase kolme aasta

psüühilise seisundi osas ning kaebaja ei olnud külastanud psühholoogi, kuhu teda oli TIS

andmete kohaselt suunatud kahel korral (so 19.02.2015 - suunatud teraapiasse psühholoog

M.O juurdle ja 02.11.2018 -suunatud konsultatsioonile ja uuringutele psühholoog T.Ve

juurde), puudus vastustajal alus teistsuguse otsuse tegemiseks. Kaebaja ei ole vastavaid

andmeid ümber lükanud. Kohus rakendab HKMS § 165 lg 2 ning viitab siinkohal Eesti

Töötukassa 06.08.2019, 07.08.2019 otsuste ja 24.10.2019 vaideotsusega sh töötukaasa

õigusliku argumentatsiooniga nõustumisele neis avaldatud seisukohti kordamata.

10.3. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et Eesti Töötukassa 06.08.2019, 07.08.2019 ja

24.10.2019 otsused olid nende tegemise ajal õiguspärased, puudub esmane eeldus kaebuse

esitaja nõude viivise väljamõistmiseks rahuldamiseks. Teisisõnu kuivõrd vastustaja otsused

olid õiguspärased, siis ei saanud vastustaja olla õigusvastases viivituses rahalise kohustuse

täitmisel, mis on RVastS § 7 lg 2 ning VÕS § 113 alusel koosmõjus viivise väljamõistmise

esmaseks eelduseks. 2019. a augusti seisuga ei olnud vastav rahaline kohustus tekkinud ega

ka sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd eeltooduga on esmased eeldused viidatud alusel viivise

väljamõistmiseks täitmata, puudub kohtul vajadus analüüsida teisi antud nõude rahuldamise

eeldusi.

Kohus selgitab täiendavalt lühidalt, et kuna osaline töövõime tuvastati kaebajal vastustaja

27.03.2020 otsusega nr TVH/20/012731 ja töövõimetoetus määrati vastustaja 31.03.2020

otsusega nr TVT/20/017020, siis tekkis kaebajal õigus toetusele pärast 31.03.2020 otsuse

tegemist. Järelikult maksti 01.04.2020 maksti kaebajale välja töövõimetoetus perioodi

03.07.2019 – 29.02.2020 eest õigeaegselt. Kuivõrd varasemalt ei olnud vastustaja poolt

tuvastatud kaebajal osalist töövõimet, siis ei olnud kaebajal varasemalt õigust

töövõimetoetusele, õigus toetusele tekkis pärast vastava haldusakti väljastamist. Seega ei

olnud vastustaja õigusvastases viivituses.

10.3. Ringkonnakohus märkis veel, et lisaks tuleb kontrollida, kas viivise nõudmine sellise

kohustuse täitmisega viivitamise korral ei ole vastuolus õigussuhte olemusega ning kas

kaebajal sellise kahju tekkimist saab pidada haldusorganile ettenähtavaks.

Kohus leiab, et viivise nõudmine töövõimetoetuse maksmisega viivitamise korral ei ole

iseenesest vastuolus õigussuhte olemusega ning peab olema haldusorganile ettenähtav, kuid

seda üksnes juhul kui haldusorgan on juba algselt teinud õigusvastase otsuse (olemasolevate

andmete pinnalt). Käesoleva juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kui otsuse tegemise ajal

puudusid haldusorganil andmed, mille alusel teha teistsugune otsus (nagu antud juhul) ning

alles peale haldusmenetluse läbiviimist ilmnevad uued asjaolud, mille alusel saab ja tuleb

haldusmenetlus uuendada, siis ei pidanud haldusorgan ka ette nägema kaebajal sellise kahju

tekkimist.

10.4. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et SÜS § 20 ei ole antud juhul kohaldatav ning

vastustaja ei ole ka kohustatud maksma viivist lihtsustatud korras RVastS § 7 lg 2 ja

VÕS

§ 113 alusel, siis tuleb viimaseks võtta seisukoht, kas vastustaja on kohustatud viivist

maksma üldisel alusel RVastS § 7 lg 2 järgi.

Kohus leiab, et ka üldisel kahju hüvitamise alusel ei ole võimalik kaebaja kaebust rahuldada,

kuivõrd selleks on jällegi täitmata esmane kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ehk

vastustaja õigusvastane tegevus (vt RVastS § 7 lg 1 ja käesoleva kohtuotsuse p 10.2). Kohus ei

pea vajalikuks selles osas oma seisukohti korrata.

Lisaks märgib kohus, et antud juhul ei ole kaebaja ka tõendanud, et tal oleks seoses toetuse

väljamaksmisega 01.04.2020 varaline kahju üldse tekkinud. Nagu Tallinna Ringkonnakohus

ka oma otsuses käesolevas asjas selgitas, siis saaks sellise kahjuna käsitleda näiteks olukorda,

kus kaebaja pidi töötukassalt raha saamise asemel laenama seda intressiga mujalt, et tulla

toime töövõime langusest tingitud sissetuleku vähenemisega, siis võib vastav intress olla

käsitatav kahjuna. Kaebaja selliseid andmeid ega tõendeid kohtule ei ole esitanud.

11. Lähtudes eeltoodust jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

12. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik