2-23-2363/29 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

(Põhineb osaliselt hagi õigeksvõtul)

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Kristi Rickberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2023, Tallinnas, Tallinna Kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-2363

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Esvika Elekter hagi Elektrijuht OÜ ja

N.K vastu põhivõlgnevuse ja viiviste

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

Hagihind 17 810,52 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktsiaselts Esvika Elekter (registrikood

10166316, asukoht XXX, Tallinn);

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kristjan

Tamm (Advokaadibüroo NOVE, e-post XXX);

Kostja I: Elektrijuht OÜ (registrikood 12180119,

asukoht XXX-i, XXX, e-post XXX);

Kostja I esindaja: likvideerija Hillar Talts (isikukood

xxx);

Kostja II: N.K (isikukood XXX, elukoht XXX-i,

XXX, e-post xxx);

Kostja II lepinguline esindaja: vandeadvokaat Erik

Lepikson (Advokaadibüroo Kasak & Lepikson, e-

post XXX).

Asja läbivaatamine

Avalikul kohtuistungil 03.10.2023

Istungil osalenud menetlusosalised

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kristjan Tamm, kostja II lepinguline esindaja

vandeadvokaat Erik Lepikson

Juures viibis

Sekretär Helen Toom

Resolutsioon

1. Rahuldada Aktsiaseltsi Esvika Elekter hagi Elektrijuht OÜ ja N.K vastu

põhivõlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks.

2. Mõista Elektrijuht OÜ-lt ja N.K-lt solidaarselt välja põhivõlgnevus 14 372,22 eurot

Aktsiaseltsi Esvika Elekter kasuks.

3. Mõista Elektrijuht OÜ-lt ja N.K-lt solidaarselt välja 08.02.2023 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivised 815,37 eurot Aktsiaseltsi Esvika Elekter kasuks.

4. Mõista Elektrijuht OÜ-lt ja N.K-lt solidaarselt välja viivised määraga 0,05% päevas

põhivõlgnevuselt 14 372,22 eurot Aktsiaseltsi Esvika Elekter kasuks alates

11.02.2023 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

5. Käesolev otsus on tagatiseta viivitamata täiendatav osas, millega kostjalt I on hageja

kasuks välja mõistetud põhinõue 14 372,22 eurot, viivised 08.02.2023 seisuga

815,37 eurot ning viivised määraga 0,05% päevas põhivõlgnevuselt 14 372,22 eurot

alates 11.02.2023 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Menetluskulud

6. Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kohus määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.

Edasikaebamise kord

7. Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et

kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta

seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. 17.08.2012 sõlmis Esvika Elekter AS (hageja) ELEKTRIJUHT OÜ-ga (kostja I) ostu-

müügilepingu nr 1658/12, mille sisu oli hageja poolt kostjale I kauba müük ja kostja I

kohustus kauba eest tasu maksma. Hageja müüs kostjale I kaupa (elektritooted) ja

esitas kostjale I kauba eest arveid kogusummas 14 372,22 eurot.

2. Vastavalt lepingu punktile 4.2 kohustus kostja I tasuma talle esitatud arved kauba eest

14 kalendripäeva jooksul peale arve saamist. 15.11.2021 sõlmis hageja kostjaga I ostu-

müügilepingu lisa, mille punkti nr 4.2 kohaselt muudeti arvete tasumise

maksetähtaega 45 päevale ja suurendati krediidilimiiti 30 000 eurole. Kostja I oma

lepingulist kohustust maksta hagejale kauba eest tasu täitnud ei ole ja kostjal I on

hagejale tasumata kõik talle kauba eest esitatud arved summas 14 372,22 eurot, mis

kostja I põhivõlg.

3. Hageja ja kostja I on lepingu punktis 5.4 kokku leppinud viivise määras õigeaegselt

tasumata summalt 0,05 % iga viivitatud päeva eest. 08.02.2023 seisuga võlgneb kostja

I hagejale viiviseid 815,37 eurot. Samuti nõuab hageja vastavalt võlaõigusseaduse §

113 lg 1 ja eeltoodu alusel kostjatelt tasumata põhivõla summalt 14 372,22 eurot

viivise tasumist alates 11.02.2023 iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni lepingulise viivise määraga 0,05 % päevas.

4. Ühtlasi sõlmisid hageja ja N.K (kostja II) 17.08.2012 käenduslepingu, mille kohaselt

on käendaja vastutuse maksimaalne piirmäär 90 000 eurot (lepingu p. 6.6). Kostja II

kohustus hageja ees solidaarselt koos kostjaga I vastutama ostu-müügilepingust

tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Tulenevalt eeltoodust nõuab hageja

kostjalt II kui käendajalt solidaarselt koos kostjaga I kohustuse täimist.

Käenduslepingu punkti 4 kohaselt on hagejal õigus kostja I poolse lepingu rikkumise

puhul nõuda lepingu täitmist nii kostjalt II kui käendajalt kui ka mõlemalt ühiselt.

5. Käenduslepingu p 4.1 sätestab, et „Käesolev Käendusleping jõustub sõlmimise

momendist ja kehtib viis aastat. Juhul kui kumbki lepingupool ei teata enne

Käenduslepingu lõppemise tähtaja saabumist kirjalikult, et nad ei soovi

Käenduslepingu pikenemist, pikeneb Käenduslepingu kehtivusperiood järgmise viie

2

aasta võrra.“. Hageja ei nõustu kostja II seisukohaga, et nimetatud sätte kohaselt

pikenes pooltevaheline käendusleping vaid ühe korra, mis tähendab, et käendusleping

lõppes 10 aasta möödumisel selle sõlmimisest ehk 17.08.2022. Hageja on seisukohal,

et käenduslepingu pikenemiste arv ei ole piiratud ehk käendusleping pikenes ka

kolmas kord järgmiseks viieks aastaks. See tähendab, et käendusleping on tänaseni

kehtiv ja selle lõppemise tähtaeg saabub 17.08.2027, kui kumbki lepingupool teatab

enne lõppemise tähtaja saabumist kirjalikult, et nad ei soovi käenduslepingu

pikenemist.

6. Ebaõige on kostja II seisukoht, et käenduslepingu sõnastus ei sätesta käenduslepingu

mitmekordset pikendamist. Kostja II tugineb sellele, et lepingus puudub sõnastus, mis

võiks viidata mitmekordsele pikenemisele ja et tõlgendades sätet grammatiliselt, on

üheselt selge, et käendusleping pikenes vaid korra. Hageja selle seisukohaga ei nõustu.

Üldteada on asjaolu, et nii seadusi kui ka lepinguid koostatakse ainsuses ja seda ka

juhul, kui mõeldakse mitmus. Käenduslepingu p 4.1 on sõnastatud küll ainsuses, kuid

arvestades eelnevalt kirjeldatud põhimõtteid, kohaldub käenduslepingu p 4.1 ka

mitmusele, mis tähendab, et vaidlusaluse sätte kohaselt ei ole välistatud

käenduslepingu mitmekordne pikenemine. Seda kinnitab ka asjaolu, et ühtegi välistust

lepingu mitmekordseks pikenemiseks sätestatud ei ole.

7. Seejuures on tõendamata kostja II väide, et õiguspraktikas kasutatakse lepingu

mitmekordse pikenemise kokkuleppe väljendamiseks sõna „igakordselt“, mida

vaidlusaluses käenduslepingus kasutatud ei ole. Ühtlasi ei nõustu hageja kostja II

seisukohaga, et poolte tahe ei olnud suunatud käenduslepingu pikenemisele

mitmekordselt. Hageja hinnangul oli poolte tahe suunatud justnimelt käenduslepingu

mitmekordsele pikenemisele. Hageja hinnangul tuleb käenduslepingu p 4.1 tõlgendada

koos teiste käenduslepingu punktidega. Tõlgendades käenduslepingu p 4.1 koos

käenduslepingu p-ga 6.1 on üheselt selge, et poolte tahe oli suunatud käenduslepingu

mitmekordsele pikenemisele, mida pooled saavad vältida vaid kirjaliku tahteavalduse

esitamisega. Käenduslepingu p 6.1 sätestab, et käenduslepingu lõpetamine toimub

ainult Poolte kirjalikul kokkuleppel. Käendajal on õigus nõuda käesoleva

Käenduslepingu lõpetamist üksnes juhul, kui Põhivõlgnik on täitnud kõik oma

kohustused Võlausaldaja ees. Kuna kumbki pool ei teavitanud 2022. aastal

käenduslepingu lõpetamise soovist (ja selle asjaolu üle pooltel vaidlus puudub),

pikenes käendusleping ka kolmas kord järgmiseks viieks aastaks.

8. Asjaolu, et poolte ühine tahe oli suunatud käenduslepingu mitmekordsele

pikenemisele, v.a kui pooled avaldavad teistsugust tahet kirjalikult, kinnitavad ka

käenduslepingu p-d 1.1 ja 1.1.1, mis seovad käenduslepingu konkreetselt

müügilepinguga ja sellest tulenevate kohustustega, sätestades, et juhul, kui Elektrijuht

OÜ ei täida 17.08.2012 sõlmitud ostu-Müügilepingust nr 1658/12 tulenevaid juba

tekkinud või tulevikus tekkivaid kohustusi Võlausaldaja ees tähtaegselt ja

nõuetekohaselt, kohustub Käendaja täitma Müügilepingust tulenevad nõuded oma vara

ja/või vahendite arvelt /…/. Eelnevast tulenevalt oli poolte ühiseks tahteks tagada

käenduslepinguga müügilepingust tulenevaid kostja 1 kohustusi hageja ees kogu

müügilepingu kehtivuse vältel (käenduslepingu p-d 4.1, 6.1, 1.1 ja 1.1.1 koosmõjus

müügilepinguga), kuivõrd müügilepingu kohaselt kohustus hageja võimaldama osta

kostjal 1 kaupu järelmaksuga.

9. Kui kostja II oleks väljendanud tahet käendusleping lõpetada (et see ei pikeneks),

oleks müügilepingut tagav tagatis ära langenud, millele oleks hageja reageerinud

kostjale I järelmaksuga müügi lõpetamisega. Kokkuvõttes, vaidlusalune käendusleping

ei lõppenud enne hagis nõutava võlgnevuse tekkimist, mis tähendab, et õiguslik alus

3

võlgnevuse sissenõudmiseks kostjalt II on olemas ja hagi kuulub rahuldamisele

mõlema kostja vastu.

10. Kostja II leiab, et käenduslepingu p 4.1 on tühine tüüptingimus. Hageja selle

seisukohaga ei nõustu. Kostja II ei ole tõendanud, et käenduslepingu p 4.1 on

tüüptingimus. Pelgalt asjaolu, et pooltevahelise käenduslepingu näidis on hageja

veebilehel üleval ja et hageja saadab kõnealuse näidise oma lepingupartneritel

ülevaatamiseks, ei muuda lepingut ja selle tingimusi automaatselt tüüptingimusteks.

Käenduslepingu sätted saaksid olla tüüptingimusteks juhul, kui hageja ei oleks

võimaldanud lepingu tingimusi läbi rääkida. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise

olukorraga. Nagu veebilehelgi kirjas, siis vaidlusaluse käenduslepingu näol on

tegemist näidisega, mis tähendab, et hageja saadab käenduslepingu käendajale

tutvumiseks ja kui kõik tingimused sobivad, siis sõlmivad pooled lepingu. Seega oli ka

kostjal II võimalus lepingu tingimused läbi rääkida ja teha muudatusettepanekuid, kuid

see oli kostja II enda valik, kui ta ei soovinud ühtegi sätet muuta ja näidises märgitud

tingimused sobisid. Seejuures on kostja 2 käenduslepingu p-s 6.7 kinnitanud, et ta on

hoolikalt tutvunud lepingu tekstiga ja mõistab enesele võetud kohustuste olemasolu

ning allkirjastanud lepingu. Hageja hinnangul ei saa sellises olukorras käenduslepingu

sätteid pidada automaatselt tüüptingimusteks.

11. Isegi, kui käenduslepingu sätete näol oleks tegemist tüüptingimustega, siis ei oleks

need kindlasti tühised. Tüüptingimus saab olla tühine vaid juhul, kui see kahjustab

teist poolt ebamõistlikult (VÕS § 42 lg 1), millise olukorraga ei ole antud juhul

tegemist. Käenduslepingu p 4.1 ei ole lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ebamõistlikult kahjustav ja

tühine. Kusjuures määravaks on asjaolu, kas on kaldutud kõrvale seaduse olulisest

põhimõttest. Hageja hinnangul ei ole käenduslepingu p-ga 4.1 kaldutud kõrvale üheski

seaduses sätestatud olulisest põhimõttest. Nimelt sätestab VÕS § 153 lg 1 p 1 eelduse,

et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Poolte vahel puudub

vaidlus, et käendusega tagatud kohustus ei ole tänaseks lõppenud. Kostja I kui

põhivõlgnik ei ole täitnud oma lepingulisi kohustusi hageja ees ja on seda tunnistanud.

Samuti ei ole tänaseks lõppenud hageja ja kostja I vaheline müügileping

(müügilepingu p 6.1). Sellest tulenevalt ei saa olla ebamõistlikult kahjustav

käenduslepingu tingimus, mis sätestab lepingu mitmekordse pikenemise ning mille

kohaselt ei lõppe käendusleping automaatselt teatud aja möödudes, vaid esitada on

vaja kirjalik tahteavaldus ja kontrollida kostja I kui põhivõlgniku kohustuste

olemasolu (käenduslepingu p-d 4.1 ja 6.1). Juhul, kui pooltevaheline müügileping

oleks lõppenud ja tagatavat kohusust enam ei eksisteeriks, oleks lõppenud ka käendus.

Seega ei ole käenduslepingu p 4.1 tühine tüüptingimus.

12. Samuti tuleb arvesse võtta, et käesoleval juhul ei ole kostja II nõrgem lepingupool,

keda tuleks ebamõistlikult kahjustavate ja ebaõiglaste lepingutingimuste

pealesurumise eest kaitsta. Hageja on sõlminud kostjaga I müügilepingu, mille

kohaselt võib kostja I osta hagejalt 30 000 euro eest kaupa viisil, et selle eest tasutakse

45 päeva hiljem. Seejuures on hageja sõlminud kostjaga II käenduslepingu kostja I

kohustuste tagamiseks. Seega on antud olukorras nõrgemaks lepingupooleks hoopis

hageja, kes on sõlminud kostjatega lepingud, uskudes, et viimased täidavad oma

kohustused hageja ees pärast hageja võetud riski ja juba kantud kahju (müües kostjale

I kaupa selle eest koheselt tasu saamata). Seejuures on tähelepanuväärne, et kostjale I

müüdud kauba arvelt on tulu teeninud nii kostja I kui ka kostja II, kes on kostja I

ainuke juhatuse liige ja osanik. Kostja I on nimetatud kauba tänaseks kätte saanud. Ka

kostja II on kostja I ettevõtlusest saanud tulu (nt saades kostja I osanikuna suuremaid

dividende vms). Samal ajal kostja II vastutust aga võtta ei soovi. Hageja hinnangul ei

4

saa tüüptingimuste regulatsiooni eesmärk olla võlausaldaja kahjustamine olukorras,

kus käendaja ei ole tegelikkuses nõrgem osapool. Vastavat hageja seisukohta kinnitab

ka asjaolu, et nii õiguskirjanduse kui ka Riigikohtu praktika kohaselt ei peeta isikut,

kes on sõlminud käenduslepingu huvist oma ühingu majandustegevuse vastu,

tarbijaks. Järelikult, kostja II antud käendus, mis ei saaks kehtida niikuinii kauem kui

tagatav kohustus ja mis on antud enda äriühingu kohustuste tagamiseks, ei saa olla

kostjat II ebamõistlikult kahjustav. Seega on käenduslepingu p 4.1 kehtiv.

13. Isegi, kui käenduslepingu p 4.1 oleks antud juhul tühine (millega hageja ei nõustu),

kuuluks kohaldamisele seadus (VÕS § 41). Seaduse kohaselt kehtib aga eeldus, et

käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega (VÕS § 153 lg 1 p 1). See

tähendab, et kui käenduslepingu p 4.1 oleks tõepoolest tühine tüüptingimus, tuleks

kohaldada seadust, mille kohaselt on käendusleping kehtiv kuni käendatava kohustuse

lõppemiseni. Kuivõrd käendatav kohustus (s.o kostja I kui põhivõlgniku kohustus

hageja ees) ei ole tänaseks lõppenud, on kehtiv ka kostja II antud käendus.

14. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks põhivõlg summas 14

372,22 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 815,37 eurot, viivis

võlgnetavalt põhisummalt 14 372,22 eurot alates 11.02.2023 lepingulise määraga 0,05

% päevas iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Kostja I vastuväited hagile

15. Kostja I hageja nõudele vastu ei vaidle ja võtab nõude õigeks.

Kostja II vastuväited hagile

16. Kostja II vaidleb hagile vastu. Kostja II on seisukohal, et käendusleping on korra

pikenenud ning seejärel lõppenud, mistõttu ei vastuta kostja II käenduslepingu alusel

põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Käendusleping pikenes ühekordselt ning lõppes

10 aasta möödumisel käenduslepingu sõlmimisest ehk enne põhivõlgniku hagis

nõutava võlgnevuse tekkimist. Kuna käendusleping oli võlgnevuse tekkimise hetkeks

lõppenud, puudub õiguslik alus võlgnevuse sissenõudmiseks kostjalt II. Kostja II

seisukoht, mille kohaselt ei tulene käenduslepingust kokkulepet lepingu korduva

pikenemise kohta, tugineb eelkõige järgneval: käenduslepingu sõnastus ei sätesta

mitmekordset pikenemist; õiguspraktikas kasutatakse lepingu mitmekordse

pikendamise kokkuleppe väljendamiseks sõna „igakordselt“, mida käenduslepingus

kasutatud ei ole; poolte tahe ei olnud suunatud lepingu pikenemine mitmekordselt;

käenduslepingu p 4.1. on seadusega vastuolus ning tühine.

17. Käenduslepingu p 4.1. sisaldab eeldust – kui kumbki lepingupool ei teata enne

käenduslepingu lõppemisetähtaja saabumist kirjalikult, et nad ei soovi käenduslepingu

pikenemist – ja tagajärge – pikeneb käenduslepingu kehtivusperiood järgmise viie

aasta võrra. Vaidlus puudub, et kumbki pool ei ole teavitanud oma soovist

käendusleping lõpetada ehk viidatud sättes märgitud eeldus on täidetud. Seega saabus

käenduslepingu lõppemisel tagajärg – leping pikenes veel viieks aastaks. Küll aga ei

reguleeri käendusleping seda, mis peaks juhtuma pärast täiendava 5 aasta möödumist.

Kuna tegemist on lepingu tähtajaga, siis võib eeldada, et pärast täiendava 5 aasta

möödumist leping lõpeb. Ükski käenduslepingu punkt ega käenduslepingu punkti 4.1.

lauseosa ei viita, et käendusleping võiks pikeneda korduvalt või kasvõi kaks korda.

Käendusleping sätestab selgelt, et 5 aasta möödumisel ja poolte tegevusetuse korral

pikeneb lepingu viieks aastaks, kuid ei midagi enamat.

18. Kostja II hinnangul kinnitab viidatud sätte grammatiline tõlgendus üheselt, et esialgne

5-aastane periood pikeneb tegevusetuse korral järgmise 5 aasta võrra, kuid ei näe ette

regulatsiooni, et selline pikenemine võiks toimuda mitmekordselt.

5

19. Kostja II hinnangul on õiguspraktikas levinud kaks pikenemise automaatset viisi –

lepingud pikenevad automaatselt kas ühekordselt või mitmekordselt. Juhul, kui pooled

soovivad lepingut pikendada rohkem kui korra ehk mitmekordselt, siis sõnastatakse

vastav säte selliselt, et see sisaldaks sõna „igakordselt“, mis üheselt viitab soovile

korrata igakordsel eelduste täitmisel kaasnevat tagajärge. Kui sõna „igakordselt“

lepingus puudub, siis ei ole tuvastatav ka poolte tahe lepingut mitmekordselt

pikendada.

20. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Kostja II on avaldanud ja kinnitab ka käesolevaga oma arusaama

käenduslepingu p-st 4.1, mille kohaselt pikeneb leping maksimaalselt korra ja kehtib

sõlmimisest maksimaalselt 10 aastat. Seega puudub vaidlus, et kostja II tahe oli

leppida kokku lepingu maksimaalselt ühekordses pikenemises, mitte korduvas

pikenemises.

21. Antud vaidluse kontekstis on hageja loomulikult asunud eitama käenduslepingu p 4.1.

tegelikku sisu ja mõtet. Küll aga aitavad hageja tegelikku tahet välja selgitada teised

hageja poolt kasutatavad lepingud ja nende sõnastus. Siinkohal viitab kostja II hageja

ja kostja vahel sõlmitud müügilepingule, millest põhinõue tuleneb. Viidatud

müügilepingu p 6.1. sätestab, et juhul, kui kumbki pool enne lepingu tähtaja

möödumist ei teata soovist leping lõpetada, siis „pikeneb leping igakordselt järgmiseks

aastaks“. Seega, võrreldes hageja poolt koostatud ja kasutatavat müügilepingut ja

käenduslepingut on üheselt tuvastatav, et hageja ise on samuti pidanud võimalikuks

kahte erinevat sõnastust lepingu automaatse pikenemise kohta, mis erinevad üksteisest

üksnes sõna „igakordselt“ kasutamise poolest. Teisisõnu, hageja mõistab samuti, et kui

poolte soov on pikendada lepingut korduvalt, tuleb lisada lepingusse sõna

„igakordselt“, mis viitab pikenemise korduvusele. Käenduslepingusse ei ole aga

hageja sõna „igakordselt“ lisanud, mis viitab, et ka hageja ei ole tegelikkuses soovinud

käenduslepingu mitmekordset pikenemist. Vastupidisel juhul puudub põhjus, miks

teeb hageja vahet ja kasutab kahte erinevat lepingu pikenemise regulatsiooni.

22. Asjaolu, et hageja kasutab müügilepingus sõna „igakordselt“ kinnitab lisaks veel

kostja II eelmist argumenti, mille kohaselt kasutataksegi õiguspraktikas lepingu

mitmekordse pikenemise saavutamiseks sõna „igakordselt“.

23. Kostja II on seisukohal, et käenduslepingu p 4.1. on tüüptingimus, mis on olemuselt

ebamõistlik ning seeläbi tühine. Asjaolu, et tegemist on hageja poolt koostatud ja

kasutatava tüüptingimusega tõendab eelkõige asjaolu, et käenduslepingu põhi on

kättesaadav hageja kodulehel ehk hageja kasutab sama lepingut kõikide käendajate

puhul.

24. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab

teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

VÕS § 42 lg-s 3 toodud loetelu tarbijat kahjustavate tüüptingimuste osas sisaldab

muuhulgas tingimust, milles nähakse ette, et tähtajaline leping pikeneb tähtaja

lõppedes automaatselt enam kui üheks aastaks, kui teine lepingupool seda ei taotle.

25. Viidatud sätete koosmõjust tulenevalt leiab kostja II, et käenduslepingu p 4.1. on oma

sisult ebamõistlik ja seeläbi tühine. Viidatud säte kehtestab käendaja kui füüsilisele

isikule varalise vastutuse, mida käendaja peab taluma 5 aastat ning seda üksnes

põhjusel, et tal ei olnud meeles lepingu lõpetamise soovist teada anda. Käenduse

viieaastane pikenemine on ebamõislikult pikk ning mõjutab käendaja kui füüsilise

isiku igapäevaelu ning finantsvõimekust oluliselt määral, mistõttu ei tohiks sellise

kohustuse seadmine toimuda automaatselt, pelgalt seetõttu, et isik on tegevusetu ega

6

avalda eraldi soovi lepingu lõpetamiseks. Samast loogikast on kantud eelpool viidatud

piirang tarbijatele, mille kohaselt on kokkulepe lepingu automaatseks pikenemiseks

enam kui aasta võrra automaatselt tühine.

26. Kokkuvõtlikult on kostja II seisukohal, et käenduslepingu sõnastus, õiguspraktika ega

poolte tahe ei anna põhjust järeldada lepingu pikenemist rohkem kui 5 aasta võrra.

Seda eriti olukorras, kus hageja on ise oma lepingutes teinud vahet lepingu

automaatselt pikenemisel ühekordselt ja mitmekordselt ning käendusleping ei sisalda

viidet lepingu mitmekordseks pikenemiseks. Ühtlasi on käenduslepingu p 4.1. kostja II

hinnangul tühine, kuna seob füüsilisest isikust käendaja ebamõislikel tingimustel

viieks aastaks põhikohustusega, mis olulisel määral mõjutab füüsilise isiku

finantsvõimekust ja toimetulekut.

Kohtuotsuse põhjendused

27. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostjate vastustega, uurinud esitatud avaldusi ja

tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

28. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg-tele 1 ja 3 rahuldab kohus

hagi, kui kostja kohtule esitatud avalduses võtab hageja nõude õigeks. Kohus leiab, et

asjas on seadusest tulenevalt põhjendatud osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva otsuse

tegemine, kuna kostja I on 04.02.2023 esitatud vastuses hagi õigeks võtnud. Hageja

palub kostjalt I välja mõista põhivõla summas 14 372,22 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivised summas 815,37 eurot ja viivised võlgnetavalt põhisummalt 14

372,22 eurot alates 11.02.2023 lepingulise määraga 0,05 % päevas iga viivitatud päeva

eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Nimetatud nõuete osas teeb kohus õigeksvõtul

põhineva otsuse ja mõistab vastavad summad kostjalt I hageja kasuks välja.

29. Tulenevalt TsMS § 444 lg-st 3 jätab kohus kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest

välja kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osa.

30. Kooskõlas TsMS § 468 lg 1 p-ga 1 on hagi õigeksvõtul põhinev otsus tagatiseta

viivitamata täidetav. Seega on käesolev otsus tagatiseta viivitamata täiendatav osas,

millega kostjalt I on hageja kasuks välja mõistetud põhivõlg summas 14 372,22 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis summas 815,37 eurot ja viivis võlgnetavalt

põhisummalt 14 372,22 eurot alates 11.02.2023 lepingulise määraga 0,05 % päevas

iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

31. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet kostja II osas, kuna kostja II on hageja

nõudele vastu vaielnud.

32. Asjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja II sõlmisid 17.08.2012 käenduslepingu (tlk

28-29), mille kohaselt on käendaja vastutuse maksimaalne piirmäär 90 000 eurot

(lepingu p. 6.6). Kostja II kohustus hageja ees solidaarselt koos kostjaga I vastutama

hageja ja kostja I vahel sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevate kohustuste

nõuetekohase täitmise eest. Käenduslepingu punkti 4.1 kohaselt jõustub käendusleping

sõlmimise momendist ja kehtib viis aastat. Juhul, kui kumbki lepingupool ei teata enne

käenduslepingu lõppemise tähtaja saabumist kirjalikult, et nad ei soovi

käenduslepingu pikenemist, pikeneb käenduslepingu kehtivusperiood järgmise viie

aasta võrra.

7

33. Kostja II vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et käendusleping lõppes

17.08.2022 ega ole pärast nimetatud kuupäeva täiendavalt pikenenud, alternatiivselt

leiab kostja II, et käenduslepingu punkt 4.1 on tühine.

34. Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja II vahel 17.08.2012 sõlmitud käendusleping

ei ole lõppenud ning kostja II vastutab kostjaga I solidaarselt võlgnevuse tasumise eest

järgmistel põhjustel.

35. Antud juhul on hageja ja kostja II erineval seisukohal, kuidas käenduslepingu punkti

4.1 peaks tõlgendama. Käenduslepingu punktis 4.1 on sätestatud, et käendusleping

jõustub sõlmimise momendist ja kehtib viis aastat. Juhul, kui kumbki lepingupool ei

teata enne käenduslepingu lõppemise tähtaja saabumist kirjalikult, et nad ei soovi

käenduslepingu pikenemist, pikeneb käenduslepingu kehtivusperiood järgmise viie

aasta võrra.

36. Hageja leiab, et käendusleping pikenes iga viie aasta järel, kuni üks lepingu pooltest ei

andnud teada kirjalikult, et ei soovi lepingu pikenemist. Kostja II aga leiab, et

käendusleping pikenes üksnes ühekordselt viieks aastaks ning on lõppenud. Kohus

märgib, et võttes arvesse, et pooltel on erinev arusaamine, mida käenduslepingu

punktis 4.1 on kokku lepitud, tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 29, mis

käsitleb lepingu tõlgendamist. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu

tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus

kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS §

29 lg-st 4 tulenevalt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. Riigikohus on lahendis nr 2-20-11960 p-s 12.1 asunud

seisukohale, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik

isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu

objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt (kes lähtub mõlema

lepingupoole arusaamadest). Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada

VÕS § 29 lg-s 5 märgitud asjaoludega (vt RKTKo 12.03.2019 2-15-16682/73 p 13).

37. Kohus leiab, et olukorras, kus pooled leppisid käenduslepingu punktis 4.1 kokku, et

leping pikeneb viieks aastaks, kui kumbki pool ei ole teada andnud, et soovib lepingu

lõppemist, pidi mõistlik isik samadel asjaoludel mõistma, et leping pikeneb

igakordselt pärast viie aasta möödumist, kuni ei ole kirjalikult teatatud, et soovitakse

käenduslepingu lõppemist. Kohus võtab siinkohal arvesse, et käendusleping oli

kostjaga II sõlmitud selleks, et tagada kostjale I 17.08.2012 ostu-müügilepingust

tulenevaid kohustusi hageja ees, mis tähendab, et mõistliku isiku seisukohast pidi

käendusleping kehtima, kuni kehtis ka kostjaga I sõlmitud ostu-müügileping. Sama

põhimõte tuleneb ka VÕS § 153 lg 1 p-st 1, mille kohaselt käendus lõppeb tagatud

kohustuse lõppemisega. Kui kostja II oleks hagejale teada andnud, et kostja II soovib

hagejaga sõlmitud käenduslepingu lõppemist, oleks hageja saanud vastavalt sellele

lõpetada kostjaga I sõlmitud ostu-müügilepingu. Mõistliku isiku vaatepunktist ei ole

alust eeldada, et hageja oleks nõus kostjale I jätkuvalt võimaldama kauba müümist

järelmaksuga olukorras, kus hageja majanduslikke huvisid ei taga enam kostjaga II

sõlmitud käendusleping. Nimelt on ka Riigikohus lahendis nr 2-19-7502 p-s 12

rõhutanud, et lepingu objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des

4–6 märgitud asjaoludega. Eelkõige tuleb VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi lepingu

8

tõlgendamisel arvestada mh lepingu olemust ja eesmärki (vt ka Riigikohtu 28.

oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-09, p 11). Kohus on seisukohal, et antud

juhul seisnes hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu olemus ja eesmärk

selles, et nimetatud lepinguga pidi kostja II tagama kostjale I ostu-müügilepingust

tulenevaid kohustusi, kuni kostjaga I sõlmitud ostu-müügileping kehtib. Eeltoodust

tulenevalt kohus ei nõustu kostja II seisukohaga, et käendusleping pikenes ainult ühe

korra ning lõppes seetõttu 17.08.2022. Kohtu hinnangul ei väära nimetatud seisukohta

ka asjaolu, et käenduslepingu punktis 4.1 ei ole kasutatud mõistet „igakordselt“. Kohtu

hinnangul kannab sama tähendust lepingu punktis 4.1 kasutatud väljend „järgmise“,

kuna selliselt on võimalik aru saada, et kuni lepingut pole lõpetatud, pikeneb see

uuesti järgmiseks viieks aastaks.

38. Kohus on kostjale II 22.05.2023 e-kirjas (tlk 54) selgitanud, et kostjal II võimalik

tõendada, et käendusleping on lõppenud, kui kostja II esitab tõendid selle kohta, et

kostja II on enne 17.08.2017 või 17.08.2022 kuupäeva saabumist esitanud hagejale

kirjaliku avalduse käenduslepingu lõpetamiseks. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole

kostja II nimetatud tõendeid esitanud, seega on kohus seisukohal, et 17.08.2022

käendusleping on kehtiv ning kostja II vastutab sellest tulenevate kohustuste eest.

39. Kohus märgib, et kostja II on täiendavalt esitanud vastuväited, et käenduslepingu

punkt 4.1 on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine, kuna see on tüüptingimus, mis on oma

olemuselt ebamõistlik, sest käendaja peab taluma finantsiliselt koormava

käenduslepingu viieaastast pikenemist, kui tal ei ole meeles käenduslepingut

õigeaegselt lõpetada.

40. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab

teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale

seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu

olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine

muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse

lepingu sõlmimise aja seisuga.

41. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ilme asjaolusid või tõendeid, mis võimaldaksid

kohtul asuda seisukohale, et käenduslepingu punkti 4.1 näol on tegemist tühise

tüüptingimusega ning see oleks kostja II suhtes ebamõistlikult kahjustav. Nagu kohus

on eelnevalt käsitlenud, on käenduslepingu mõte ja eesmärk see, et kostjaga I sõlmitud

ostu-müügilepingust tulenevad kohustused oleksid kostja II poolt tagatud. Võttes

arvesse, et kostja II oli kostja I ainus osanik ja juhatuse liige, s.o kostja I

potentsiaalsest tulust sai kasu kostja II, ei olnud ebaproportsionaalne tingimus, et ka

kostja II pidi kostja I kohustuste eest vastutama. Samuti ei ole kohtu hinnangul

ebamõistlik tingimus, et kuni kehtib kostjaga I sõlmitud ostu-müügileping, kehtib ka

kostjaga II sõlmitud käendusleping. Samas oli kostjal I siiski võimalik vastava

avalduse tegemisega käendusleping soovi korral lõpetada, kuid kostja II ei ole seda

teinud eelduslikult lähtudes teadmisest, et sellisel juhul lõpetaks hageja suure

tõenäosusega ka kostjaga I sõlmitud ostu-müügilepingu. Eeltoodust tulenevalt on

kohus seisukohal, et käenduslepingu punkt 4.1 ei ole tühine, kuna see ei ole kostja II

suhtes ebamõistlikult kahjustav ning sellega seotud õigused ja kohustused ei ole

9

tasakaalust väljas. Seega on kostja II vastuväited hageja nõudele põhjendamatud ning

hageja nõue kuulub ka kostja II osas rahuldamisele.

42. VÕS § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt

(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist

kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 65 lg-st 2 tulenevalt

tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille

täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul

või tehingu alusel. Kohus on seisukohal, et antud juhul vastutab kostja II kooskõlas

VÕS § 65 lõigetega 1 ja 2 solidaarselt kostja I kohustuste täitmise eest, kuna selliselt

on käenduslepingu punktis 1 (tlk 28) kokku lepitud. Seega tuleb kostjalt II solidaarselt

kostjaga I välja mõista põhivõlgnevus 14 372,22 eurot. Kostja II ei ole põhivõlgnevuse

suurusele ega selle tekkimise arvutuskäigule vastu vaielnud.

43. Hageja on esitanud kostja II vastu ka viivisenõude. Hageja nõuab kostjalt II viiviseid

põhivõlgnevuselt summas 14 372,22 eurot ostu-müügilepingu punktis 5.4 sätestatud

määras. Kohus märgib, et VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust

rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

viivist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab,

et hagejal on õigus kostjalt II nõuda viivist ostu-müügilepingu punktis 5.4 kokku

lepitud viivisemääras (tlk 38 pöördel), mis on 0,05% päevas. Hageja soovib viivise

väljamõistmist 08.02.2023 seisuga summas 815,37 eurot. Kostja II ei ole viivise

suurusele ega arvutuskäigule vastu vaielnud, mistõttu kohus mõistab kostjalt II

solidaarselt kostjaga I välja 08.02.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised

summas 815,37 eurot.

44. Hageja nõuab kostjalt II hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste

väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis

selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367

alusel rahuldamisele ning kostjalt II tuleb solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja

mõista viivis põhinõudelt summas 14 372,22 eurot määraga 0,05% päevas alates

11.02.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

45. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 17 810,52 eurot.

Menetluskulud

46. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui otsus on

tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest

10

samuti solidaarselt. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta

TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.

47. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et

käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning

kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast

kohtuotsuse jõustumist.

(digitaalselt allkirjastatud)

Kristi Rickberg

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2025.

a määrusega nr 2-23-2363

11