4-10-3508/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-10-3508

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-3508 Kohtunik Marie Tammsaar Kohtuistungi sekretär Helle Koppel Tõlk Julia Griškova Väärteoasi

T.Z-i

kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo 23.09.2010.a otsusele väärteoasjas nr 2376,10,003940

T.Z-i karistamine liiklusseaduse (LS) § 74 22 lg 2 alusel põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 (kuueks) kuuks; kaebaja taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist Kaebuse esitaja

T.Z (isikukood xxx, elukoht xxx; määratlemata kodakondsusega; töökoht puudub) Kaitsja Vjatšeslav Vassiljev Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveamet, Põhja Prefektuur, korrakaitsebüroo Kohtuistungi toimumise aeg, koht, istungil viibinud isikud 11.03.2011.a Liivalaia kohtumaja

Kaebuse esitaja T.Z; kaitsja Vjatšeslav Vassiljev Kohtuvälise menetleja esindajad Hannes Küünarpuu, Triinu Riigor

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 48’ lg 1, V™S § 132 p 2; § 133-135 ja § 155-156 kohus

otsustas:

1. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 23.09.2010.a otsus väärteoasjas nr

2376,10,003940 osaliselt, T.Z-ile määratud karistuse osas, teha selles osas väärteoasjas uus otsus.

2. Mõista T.Z-ile LS § 74

22

lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. Juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumise päevast.

2

Edasikaebamise kord

Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on

õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Asjaolud, menetluse käik

T.Z-i suhtes 30.08.2010.a koostatud väärteoprotokolli AB1134979 kohaselt juhtis T.Z 30.08.2010.a kell 01:03 Tallinn-Narva 11. km mootorsõidukit asulavälisel

teel kiirusega, millega ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust (50 km/h) mitte

vähem kui 22 km/h, sõites kiirusega 75+-3 km/h. Juhile kiirusemõõtja näit tutvustatud. T.Z rikkus liikluseeskirja (LE) § 126 p 3, pani toime LS § 74 22 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtuvälise menetleja 23.09.2010.a otsusega karistati T.Z-i LS § 74 22 lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

T.Z esitas eelnimetatud otsuse peale Harju Maakohtusse kaebuse, milles taotles

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja talle tekkinud kahjude ning kulude hüvitamist.

Kaebuse kohaselt liikus T.Z 30.08.2010.a kell 01:03 sõiduautoga mööda Narva-

Tallinn maanteed Maardust Tallinna kesklinna ja 11. kilomeetril peatasid teda tsiviilriietes

isikud tunnusmärkideta sõiduautoga, kes esitasid pretensioone selle kohta, et sõiduautol Opel Zafira reg nr xxx on takso tunnused. Kaebajat peatanud isikud ei tutvustanud ennast, ei esitanud

dokumente ega teatanud, et nad on politseinikud. Kui kaebaja oli esitanud põhjendatud argumendid selle kohta, et ta ei tegele sõitjateveoga, ega ole taksojuht, järgnesid solvangud ja

süüdistused selles, ei peale kõige ületas ta veel kiirust. Küsimusele, kuidas, millal ja millise seadmega mõõdeti kiirust sõiduautol, millega kaebaja liikus, vastati, et see ei ole kaebaja asi. Seadet, millega kiirust mõõdeti, kaebajale ei näidatud ja seadme identifitseerimisandmeid ei ole protokollis kajastatud. Kaebaja ei ole nõus sellega, et ületas kiirust rohkem kui 22 km/h, sest ta

ei rikkunud liikluseeskirju, kaebaja on olnud mootorsõiduki juht üle 26 aasta, lisaks liikus ta

teel, kus teostatakse remonti ja kus ei ole füüsiliselt võimalik kiiruserežiimi ületada. Kaebaja

nimetab kiiruse ületamise kohta ebaobjektiivse pretensiooni esitamise võimalike põhjustena kiiruse mõõtmist sertifitseerimata seadmega; kiiruse mõõtmist seadmega, mida spetsifikatsiooni

kohaselt ei saa kasutada õhuniiskusel üle 90 %, aga 30.08.2010.a kell 01:03 oli udu; kiirust

mõõdeti teisel, kaebajast mööda sõitnud autol; liikluspolitsei töötaja ei olnud objektiivne,

arvestades kaebaja sõiduauto peatamise muid põhjuseid. Kaebaja leiab, et tema tegevuses puuduvad LS § 7422

lg 2 ettenähtud väärtegude tunnused ja kaebaja tegude õigusvastasust kinnitavad tõendid.

Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde väärteoasjas tehtud otsuse tühistamise osas ja loobus kulude ja kahjude hüvitamise taotlusest.

Kohtuväline menetleja vaidles kohtuistungil esitatud kaebusele vastu, palus jätta selle

rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et

väärteoasjas uuritud tõendeid kogumis hinnates saab lugeda üheselt tõendatuks asjaolu, et

30.08.2010.a kell 01:03 koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud

mõõtmistulemuse jälgitavus on tõendatud Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 sätete kohaselt ja et mõõdetud kiirus kuulus sõidukile, mida juhtis T.Z. Seetõttu puudub kahtlus, et

kaebaja on rikkunud LE § 124 nõudeid ja tema teos esinevad LS § 7422

lg 2 järgi

kvalifitseeritava väärteo objektiivsed tunnused. Asjaolu, et mõõtmist ei ole salvestatud ja et

3

kasutatud mõõteseade ei seosta kiirust konkreetse sõidukiga, ei mõjuta saadud teabe

usaldusväärsust ega seda teavet kandva tõendi kõlbulikkust. T.Z-i puhul on tegemist isikuga, keda on väärteokorras liiklusalaste rikkumiste toimepanemiste eest karistatud 14 korral ja neist 5 korral LS § 7422 lõigete alusel, kuna varasemad väiksemad rahatrahvid ei ole isiku karistamisel tulemusi andnud, on arvestades kõiki KarS § 56 sätestatud karistamise alusei

igati põhjendatud isikul määratud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks.

Menetlusaluse isiku poolt toime pandud liiklusalase väärteo iseloom viitab sellele, et ta on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ja tuleb liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii

menetlusalusele isikule kui ka kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja ta aktiivselt mootorsõiduki juhina liikluses ei osale.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kuulanud ära kaebaja ja kaitsja ning kohtuvälise menetleja seisukohad ning kuulanud tunnistajatena üle Viljar V 'u, Siim P 'i, Mart S 'i ja Andrus D ning ka väärteoprotokolli

koostanud kohtuvälise menetleja ametniku Eneli K 'i, uurinud väärteoasjas kogutud kõiki tõendeid ja hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt - kaebajale määratud karistuse osas - ja selles osas saab kohus teha V™S § 132 p 2 alusel asjas uue otsuse. Väärteomenetluse lõpetamise aluseid kohus asjas ei tuvastanud.

V™S § 132 p 2 kohaselt võib kohus tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on menetlusalusele isikule süüks arvatud rikkumine

tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, milleks olid kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise ajaks tunnistajate ütlused ja liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, menetlusalune isik oli esitanud vastulause ning keeldunud ütluste andmisest. Kohus

on väärteoasja kaebemenetluses kuulanud kohtus üle kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistajad ja täiendavalt väärteoprotokolli koostanud ja kiiruse mõõtmist teostanud kohtuvälise menetleja ametniku Eneli K 'i ning uurinud kaebusele lisatud ja kohtuistungil esitatud tõendeid, samuti karistusregistri õiendit ja kaebaja teistes väärteoasjades tehtud kohtulahendeid.

MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud

pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku

järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus

väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Kuivõrd käesoleval juhul on määratud isikule karistus

väärteoasjas mõõtetulemuste alusel, pidi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuseks olema mõõtmised teinud pädev mõõtja, kes kasutas mõõtevahendit, mille taatluskohustus oli täidetud või mis oli jälgitavalt kalibreeritud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

MõõteS § 5 lg 15 kohaselt hindab mõõtja erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus. Eesti

Akrediteerimiskeskus on väljastanud Põhja Prefektuurile pädevustunnistuse (erialase kompetentsuse kinnitamise tunnistus E129) kehtivusega kuni 11.12.2011.a, seega oli Põhja Prefektuur mõõtmise ajal pädev mõõtja. Vaidluse all ei ole asjaolu, et mõõtmise teostanud Eneli K oli mõõtja ülesannete täitmiseks päev. Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni 26.04.2007.a

mõõtevahendi Stalker II MDR siseriikliku tüübikinnitustunnistusega TJI 5.3-1/12.04.07 koos

4 selle lisaga ja mõõtevahend Stalker II MDR taatlustunnistusega nr TTRSS- 10/00017, millele on

osundus ka liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis, on kohtu hinnangul tõendatud kasutatud mõõtevahendi taatluskohustuse täitmine. Kaebuse väide kiiruse mõõtmise

kohta sertifitseerimata seadmega on sisutu ja paljasõnaline, väärteoasjas uuritud tõenditest ei nähtu mõõteseadmele esitatavate nõuete eiramist. Seetõttu omavad mõõtetulemuse jälgitavuse

tõendatuse seisukohalt antud asjas tähtsust vaid kaebaja väited mõõtemetoodika väidetava

mittejärgimise. Kohus on seisukohal, et ka mõõtemetoodikat on käesoleval juhul kaebaja sõiduki kiiruse mõõtmisel kõigiti järgitud.

Mõõtmise ajal kehtinud, Vabariigi Valitsuse 20.02.2001.a määrusega nr 67 kehtestatud „Liiklusjärelevalve teostamise kord“ (edasipidi Kord) lisa 1 § 4 sätestab nõuded mõõtmiskohale

ning selle kohaselt ei ole sõidukiirust lubatud mõõta tunnelis; peeglilt; tugeva vihma- või

lumesaju või udu korral; kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid, sealhulgas puid, puuoksi, liiklusmärke või muid objekte; mõõtmise asukohas esineb tugevaid elektromagnetilisi välju, mis mõjutavad kiirusmõõturi tööd. Ainsa võimaliku mõõtmist segada võinud ja osundatud normis loetletud asjaoluna on kaebaja toonud esile mõõtmise ajal mõõtmise

paikkonnas valitsenud udu. Tõendeid kaebuses udu kohta esitatud väite kinnituseks kaebaja kohtumenetluse käigus esitanud ei ole ja kohtu uuritud tõenditest lükkavad tunnistajate A. D , V.

V 'u, S. P 'i ja M. S 'i omavahel kokkulangevad ja ka kiirusmõõteseadme kasutamise

protokolliga kooskõlalised ütlused väited mõõtmise ajal mõõtmiskohal valitsenud udu kohta üheselt ümber. Pärast kohtuistungi toimumist kaebaja poolt kohtule edastatud elektonkirja koos

manusega jätab kohus asjas tõendina hindamata, kuivõrd tegemist on kohtuliku uurimise

lõppemise ajaks esitamata jäetuga, mida ei ole kohtuistungil uuritud. Kohus on kohtuistungi alguses kaebajale ja kaitsjale selgitanud nende õigusi, sh õigusi esitada tõendeid ja taotlusi ning

enne kohtuliku uurimise lõpetamist korduvalt küsinud, kas menetlusosalised soovivad esitada täiendavaid tõendeid või taotlusi, ei kaebaja ega kaitsja seda õigust kasutada ei soovinud ning kaebaja kinnitas, et õhuniiskusega seoses ühtegi tõendit esitada ei ole, samuti et mõõtmiskohas

mõõtmist takistanud udu ei valitsenud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et väärteoasjas

korrakohaselt kogutud ja uuritud tõenditest (liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise

protokoll, kaebaja ja tunnistajate ütlused) ei nähtu udu esinemist 30.08.2010.a kell 01:03

Tallinn-Narva mnt 11. kilomeetril. Tunnistajate kooskõlalistest ja usaldusväärsetest ütlustest

nähtub üheselt mõõtepiirkonnas valitsenud hea nähtavus, mis võimaldas nii neil kui seega ilmselgelt ka mõõtjal fikseerida mõõtealas liikunud sõidukeid, sh kaebaja sõidukit ning seostada kell 01:03 mõõteseadmele tekkinud lugemit kaebaja sõidukiga.

Samaselt uduga on ka kae

buse väited mõõtmise ajal mõõtmist takistanud õhuniiskuse kohta paljasõnalised ja ümber lükatud kiirusmõõtseadme kasutamise protokolli ning kõigi tunnistajate

kooskõlaliste ütlustega. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ei ole

mingeid märkeid väidetavalt mõõtmiskohas valitsenud kõrge õhuniiskuse kohta ja ükski

tunnistaja ei ole mõõtmispiirkonna ilmastikuolusid kirjeldades andnud ütlusi tuntava niiskuse kohta. Väide seadme spetsifikatsioonist tuleneva võimatuse kohta kasutada seadet õhuniiskusel üle 90% on ka vastuolus mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistusega, milles puuduvad

igasugused märked kasutusvõimatuse kohta mistahes niiskustingimustes – nõutavate

kasutustingimustena on märgitud vaid nõuded temperatuurile (-30 ... +70ºC), toitele (12V sõiduki süsteemist või akult ja kaugjuhtimispult 3 V Li-akult).

Kohus on seisukohal, et istungil üle kuulatud tunnistajate ütluste ja uuritud dokumentaalsete tõendite alusel on kogumis võimalik tuvastada, et käesoleval juhul on fikseeritud just kaebaja

sõiduki kiirus. Arvestades tunnistajate A. D , V. V 'u, S. P 'i kohtus antud ütluste

kokkulangevust, sisuliste vastuolude puudumist kohtuvälises menetluses antud ütlustega ja

ütluste andmise laadi on need kohtu hinnangul igati usaldusväärsed. Mistahes alust arvata, et tunnistajad on andnud ebatõeseid või kallutatud ütlusi või olid kaebaja juhitud kiiruse mõõtmise

ajal ebakaines olekus ega tajunud seetõttu adekvaatselt asjaolusid, mille kohta nad on ütlusi

5 andnud, kohtul ei ole. Tunnistajad on üheselt kirjeldanud E. K 'i asukohta mõõtmise ajal ja tema

käitumist mõõtmise ajal, sh mõõtmist ja mõõtja taju ning tema tähelepanu häirida võinud asjaolude puudumist, samuti kiirusmõõteseadmega kaebaja sõidukile lähenemist, tunnistaja M.

S on kinnitanud ka kiirusmõõteseadme näitamist kaebajale ja kaebajal olnud lugemiga

tutvumise võimalust. Tunnistajad on kokkulangevate ütlustega kinnitanud ka kaebaja sõiduki

liikumist mõõtmise ajal teel ainsa sõidukina, mõõtja on täiendavalt kiirusmõõteseadme

kasutamise protokolli märgitule kirjeldanud mõõtmist ajal, mil kaebaja liikus talle läheneval sirgel teelõigul ainsa sõidukina ning mõõtmise hetkel oli seadmel vaid üks näit, mis välistab ka teiste sõidukite samaaegse liikumise mõõtealas. Mõne varem teel liikunud teise sõiduki kiiruse

omistamine kaebajale on välistatud kohtuvälise menetleja selgitustega mõõteseadme näidu

seadmel säilimise aja ning seadme väljalülitumisel näidu kadumise kohta ning nendega

kooskõlaliste mõõtja selgitustega, et varasemalt lubatust suurema kiiruse mõõtmisel oleks ta

peatanud selle varasema sõiduki ja ajal, mil kaebaja mõõtjast möödus, selle juhi suhtes

väärteomenetlust toimetanud. Kohtul ei ole mingit alust arvata, et mõõtja säilitanuks

mõõteseadmel mõnda varasemat mõõdetud kiirust, et omistada see suvalisele järgmisele

lähenevale sõidukile ning loobunuks võimalusest mõõta järgmiste sõidukite tegelikku kiirust, mis võinuks olla ka suurem juba fikseeritud kiirusest.

Kaebuses esitatud väited võimaluse kohta, et mõõtja omistas kaebaja sõidukile tegelikult mõne kaebajast möödunud teise sõiduki kiiruse, ei ole kohtu hinnangul samuti usaldusväärsed ja asjas

puuduvad mistahes teised tõendid, mis sellist väidet kas kinnitaksid või säilitaksid asjas

kõrvaldamist mittevõimaldava kahtluse väite tõelevastavuse kohta. Kohtuistungil on kaebaja andnud teiste mõõtmisele lähedasel ajal lähedases kohas liikunud sõidukite kohta vastuolulisi ja ka teiste tõenditega vastuolus olevaid – kohtuistungi alguses märkis kaebaja, et samal teelõigul

teisi autosid ei sõitnud ja et üks BMW oli temast 4-5 km enne peatamiskohta Maardus

möödunud, seejuures sõitis see auto nii kiiresti, et teelt tõusis tolm; pärast tunnistajate

ülekuulamist märkis aga, et nii vastuliikunud sõiduk BMW kui tolmu tekitanud sõiduk ja

kaebajast eespool sõitnud takso liikusid tema ees mõõtmise teelõigul, seejuures keeras takso enne mõõtjateni jõudmist ringristmikul teelt ära. Sellised ajas muutunud ja täienenud ning

tunnistajate ütlustega vastuoluliseks muudetud ütlused nii teiste sõidukite olemasolu fakti kui

nende kirjelduse osas on kohtu hinnangul antud asjas üksnes kunstliku kahtluse tekitamiseks

mõõtmise usaldusväärsuses, selliste kaebaja ütlustega kooskõlalisi ütlusi ei ole andnud ükski

asjas üle kuulatud tunnistaja ja kõik neist on andnud selliseid ütlusi ümber lükkavaid ütlusi. Istungil pärast tunnistajate ülekuulamist esitatud väiteid ei ole kaebaja esitanud ei vahetult pärast peatamist ja süüdistusest teadlikuks saamist ega ka veel mitte kaebuses. Kaebaja on seejuures andnud ise ütlusi, mis kummutavad tema väited halva nähtavuse kohta – kaebaja on kirjeldanud väidetavalt teisi teel liikunud sõidukeid nii nende margi kui taksoplafooni kaudu, mille mõlema tajumise võimalikkus kinnitab seejuures mõõtmiskohas valitsenud head nähtavust.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ja väärteoprotokollis fikseeritud seadme lugem tulenes kaebaja juhitud sõiduki kiirusest ja asjas on

usaldusväärselt tõendatud LS § 7422

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnuste esinemine kaebaja käitumises. Kaebaja on kinnitanud teelõigul kehtinud kiiruspiirangutest teadlikkust ning

oli sama teed vahetult varem ka vastassuunaliselt läbinud, seega teadlik liiklusoludest ja tee seisundist, mis põhjendavad kiiruspiirangu olemasolu sellel. Kohus on seisukohal, et väärtegu

toime pandud kohtu hinnangul vähemalt kaudse tahtlusega. Ei T.Z-i süüd ega tema

käitumise käitumisvastasust välistavaid asjaolusid karistusseadustiku mõttes väärteoasjas kogutud ja uuritud tõenditest ei nähtu.

Kaebaja menetluses järjepidevad väited politseiametnike ebaobjektiivsuse kohta on kohtu

hinnangul samuti asjakohatud. Kaebaja sõidukile peatumismärguande andmise hetkeks oli mõõtja sõiduki kiiruse fikseerinud ning rikkumise tõendatusest tulenevalt LS § 7422 lg 2 järgi

väärteoprotokolli koostamisel puudub igasugune seos kaebajale algselt esitatud teise

6 süüdistusega ühistranspordi seaduse alusel.

Kohus on ka seisukohal, et väärteoasjas ei ole rikutud väärteomenetlusõigust viisil, mis tingiks vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks ei ole seejuures mõõtmisel kasutatud mõõteseadme kohta andmete märkimata jätmine väärteoprotokollis, kõiki vastavaid andmeid on

võimalik üheselt tuvastada kiirusmõõteseadme kasutamise protokollilt, mille olemasolu kohta

on väärteoprotokollil selge märge. Kaebaja ei ole ka kuidagi selgitanud, kuidas on selliste

andmete puudumine väärteoprotokollilt mõjutanud väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja

otsuse seaduslikkust. Asjaolu, et kaebaja on kõigile koostatud keeldunud alla kirjutamast nii

väärteoprotokollile kui kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile kui andmast ka

menetlusaluse isikuna ütlusi, ei tähista kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetlusõiguse

rikkumist, vaid menetlusaluse isiku soovimatust teostada talle kuuluvaid õigusi väärteomenetluses. Tunnistaja M. S 'i ja Eneli K 'i ütlustest väärteomenetluse käigu kohta ühtegi kaebaja menetlusõiguse eiramist ei nähtu, kõik üle kuulatud tunnistajad on kinnitanud ka E. K 'i ja M. S 'i viibimist politsei vormirõivastuses ja patrullsõidukist väljaspool ka helkurvestis ning ja E. K 'i poolt helkurvesti seljast võtmine patrullautosse sisenemisel ei oma asjas tähtsust.

Kuivõrd T.Z on pannud toime LS § 74 22 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, tema süüd ja käitumises õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ja väärteomenetluse rikkumisi

kohus väärteoasjas uuritud tõendite alusel tuvastanud ei ole, on olnud põhjendatud tema

karistamine LS § 7422

lg 2 järgi. Määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus

karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 järgi T.Z-i süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtuväline menetleja on karistanud T.Z-i KarS § 48' lg 1 järgi põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, 23.09.2010.a otsuse kohaselt on olnud aga

põhjendatud asjas lisakaristuse kohaldamine. Kuivõrd tegelikkuses T.Z-i suhtes

lisakaristust kohaldatud ei ole, ei lange kohtuvälise menetleja otsuse põhjendused kaebajale

karistuse määramise osas kokku määratud karistusega. Kohus on ka seisukohal, et ehkki

kohtuvälise menetleja valitud põhikaristuse liigina on kaebajalt karistusena juhtimisõiguse

äravõtmine olnud põhjendatud, ei ole kohaldatud karistusmäär siiski vastavuses KarS § 56 sätestatud karistamise alustega ning seetõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsus T.Z-ile karistuse määramise osas tühistada. Samas ei ole kohtul takistusi asjas kaebajale uue karistuse mõistmiseks, raskendamata seejuures tema olukorda.

LS § 7422

lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Karistusregistri andmetest ja väärteoasja juurde esitatud

kohtulahenditest väärteoasjades 4-09-16614 ja 4-09-7551 nähtub, et kaebajat on varem

korduvalt ja kehtivalt karistatud erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, sh

korduvalt ka LS § 7422

järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest. Kaebajat on

karistatud nii rahatrahvidega kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohus on

seisukohal, et õigusrikkumiste jätkuva toimepanemise tõttu vaatamata varasematele rahatrahvidele oli järjekordse ja olemuselt ohtliku liiklusrikkumise eest karistuse määramiseks

ammendanud T.Z-i rahatrahvidega karistamise võimalikkus ning arvestades tema

isikut ja käitumises süü suurust ning karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide

saavutamiseks on olnud põhjendatud tema karistamine põhikaristusena karistusega, mis

eemaldaks ta mõneks ajaks juhina liiklusest, s.t juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohus lähtub

põhikaristuse liigi valikul ka asjaolust, et 30.08.2010.a rikkumise suhtes ajaliselt eelmine rikkumine oli samuti kvalifitseeritud LS § 7422 lg 2 järgi (kiiruse ületamine mitte vähem kui 31

7 km/h), mille eest pidas Harju Maakohus põhjendatuks nii rahatrahvi kui lisakaristusena ka 2- kuulise juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist. Vaatamata analoogse rikkumise eest kohaldatud

trahvile ja juhtimisõiguse äravõtmisele pani kaebaja aga toime järjekordse lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise, mis kinnitab asjaolu, et käesolevas asjas peab karistus olema senisest

karmim, mõjutamaks T.Z-i siiski õigusrikkumistest lõplikult hoiduma. Samas arvestades asjaolu, et väärteoasja materjalidest ei nähtu liiklusalaste rikkumiste toimepanemist

2009.a juuli ja 2010.a augustikuu vahel, on kaebaja käitumine võrreldes varasema ajaga

muutunud õiguskuulekamaks, mis kinnitab kohtu hinnangul vajaduse puudumist maksimaalmääras karistuse kohaldamiseks. Sanktsiooni keskmist määra ületavaks karistuseks ei

anna kohtu hinnangul alust ka 30.08.2010.a rikkumise määr, mis jääb LS § 7422

lg 2 järgi

kvalifitseeritava rikkumise alammäära ning rikkumise ohtlikkus, mis ei olnud arvestades teel

olnud suhteliselt vähest liiklust ja liikumist asulavälisel teel hoonestusest eemal keskmisest

suurem. Kohus on seisukohal, et nendel asjaoludel on põhjendatud mõista T.Z-ile

karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Asjaolud, et T.Z on töötu ning on

läbinud kohtumenetluse ajal C-kategooria juhtimisõiguse omandamiseks vajaliku õppe, ei välista toime pandud rikkumise eest kohase karistuse kandmise vajalikkust. Asudes omandama

täiendava kategooria juhtimisõigust, oli kaebaja teadlik tema suhtes tehtud kohtuvälise

menetleja otsusest ning ka selle otsuse jõustumise võimalikkusest, seega juhtimisõiguse

minetamise võimalusest pikaks ajaks. Sellistel asjaoludel ei saa kaebaja otsustus siduda oma

võimalike sissetulekute hankimine üksnes mootorsõiduki juhtimisõigusega olla aluseks

karistusliigina juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmisele. Ka ei anna alaealise

ülalpeetava, pika juhtimiskogemuse ja töötu staatuse olemasolu alust mõista käesolevas asjas

veelgi kergemat karistust, kuivõrd ei ole kohtu hinnangul käsitletavad karistust kergendavate

asjaoludena ning olid teada kaebajale juba rikkumise toime panemise ajal. Isik, kelle elukorralduslik toimetulek sõltub mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolust, on kohustatud ise käituma alati viisil, mis välistaks temalt juhtimisõiguse karistusena äravõtmise võimaluse ning ei saa eeldada, et tema perekondlikud erahuvid ja -vajadused kaaluvad igakordselt üle ühiskonna üldise huvi liiklusohutuse ja rikkujate karistamise suhtes.

Marie Tammsaar Kohtunik