2-21-125119/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.11.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-125119

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.09.2023 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

497,21 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja SR

Kostja: X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu

menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

§ 646

alusel

otsustada

asi

üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Tühistada Harju Maakohtu 26.09.2023 tagaseljaotsus osas, milles maakohus jättis

hagi rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude

497,21 eurot osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata

asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-21-125119

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Aktiva Finants (praeguse ärinimega Aktiva Finance Group OÜ, hageja) esitas

13.08.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 1968,93 euro

saamiseks. Kohus tegi 18.08.2021 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku

aja jooksul kätte toimetada. 24.11.2021 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue

üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. 21.12.2021 esitas hageja hagi, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

1455,78 eurot, intressi 135,13 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 628,81 eurot ja viivise

alates 22.12.2021 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid laenuandja Placet Group OÜ ja kostja 27.05.2019

tarbijakrediidilepingu

nr SR3418663

(intressimääraga

44,93%

aastas),

28.02.2020

tarbijakrediidilepingu nr SR3525687 (intressimääraga 38,68% aastas) ja 21.04.2020

tarbijakrediidilepingu nr SR3546271 (intressimääraga 29,90% aastas). Kuna kostja oma

laenulepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ laenulepingud üles.

Placet Group OÜ loovutas nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

4. Kostjal on kolmest lepingust tulenev põhiosa võlgnevus kokku 1455,78 eurot (566,83 +

436,53 + 452,42) ning intressivõlgnevus 135,13 eurot (61,72 + 40,85 + 32,56).

5. Hageja nõuab kostjalt laenulepingute alusel viivise väljamõistmist intressiga võrdses määras,

s.o 44,93% (leping SR3418663), 38,68% (leping SR3525687) ja 29,90% (leping SR3546271)

aastas kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega,

kokku 628,81 eurot (288,06+187,75+153).

5.1. Lepingu nr SR3418663 alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 566,83 eurot lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 04.11.2020 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 21.12.2021 summas 288,06 eurot.

5.2. Lepingu nr SR3525687 alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 436,53 eurot lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 11.11.2021 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 21.12.2021 summas 187,75 eurot.

5.3. Lepingu nr SR3546271 alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 452,42 eurot lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 04.11.2020 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 21.12.2021 summas 153 eurot.

2-21-125119

Kostja vastuväited

6. Kostja hagiavaldusele vastust ei esitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Harju Maakohtu 26.09.2023 tagaseljaotsusega rahuldati hagi osaliselt ning:

1) mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 1455,78 eurot, intress 135,13 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 131,60 eurot;

2) mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates 22.12.2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni;

3) jäeti rahuldamata hagi viivise 497,21 euro väljamõistmiseks;

4) jäeti hageja menetluskulud 78% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 22%

ulatuses hageja kanda;

5) mõisteti kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 366,60 eurot ja viivis

menetluskuludelt.

8. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja viivisenõue põhjendatud osaliselt. Kohus

palus 13.03.2023 määruses, et hageja tooks esile, kas ja kus on lepingus väljendatud viivis

aasta- ja päevamäärana. Hageja tõi esile kõigis kolmes lepingus sätestatud viivise päevamäära,

kuid mitte aastamäära. Kohus tuvastas esitatud lepingute kui tõendite alusel, et neis ei ole

märgitud viivise aastamäära. Kostja teavitamist viivise aastamäärast ei nähtu ka muudest asjas

esitatud tõenditest. Kuivõrd kohus tuvastas, et viivise aastamäära ei ole lepingus välja toodud,

on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

viivise määras (VÕS § 408 lg 10). VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär oli

laenulepingute sõlmimise ajal (s.o 27.05.2019, 28.02.2020, 21.04.2020) 8% aastas.

9. Seega on hageja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõue laenulepingu

SR3418663 osas põhjendatud 51,50 euro ulatuses (566,83 × 413 × 0,022% (8% ÷ 365)) ja

hageja viivisenõue jääb 236,56 euro (288,06 – 51,50) ulatuses rahuldamata. Laenulepingu

SR3525687 osas on põhjendatud viivise nõue 38,99 euro ulatuses (436,53 × 406 × 0,022% (8%

÷ 365)) ja hageja viivisenõue jääb 148,76 euro (187,75 – 38,99) ulatuses rahuldamata.

Laenulepingu SR3546271 osas on põhjendatud viivise nõue 41,11 euro ulatuses (452,42 × 413

× 0,022% (8% ÷ 365)) ja hageja viivisenõue jääb 111,89 euro (153 – 41,11) ulatuses

rahuldamata. Seega on viivisenõue 131,60 euro (51,50 + 38,99 + 41,11) ulatuses põhjendatud.

Viivisenõue jääb rahuldamata 497,21 euro (236,56 + 148,76 + 111,89) osas.

10. Kuna kohus rahuldas hagi 77,60% ulatuses (1722,51 eurot 2219,72 eurost, millele lisandub

viivis alates hagi esitamisest), siis jäid hageja menetluskulud 78% ulatuses kostja kanda ja

kostja menetluskulud 22% ulatuses hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik

(TsMS) § 163 lg 1). Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 470 eurot, s.o riigilõiv 250

eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 200 eurot (100 eurot/h x 2 h).

Kostjalt tuleb hageja menetluskulude hüvitamiseks välja mõista 366,60 eurot (78% 470 eurost).

2-21-125119

Apellatsioonkaebus

11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega

kohus jättis rahuldamata hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise 497,21 eurot

saamiseks, ning osas, millega kohus jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Hageja palub

teha asjas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 497,21 eurot ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

12. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 442 lg 8), jättes osa hageja

esitatud väidete kohta seisukoha võtmata.

13. Maakohus on ebaõigesti vähendanud kostjalt väljamõistetavat viivist seadusjärgse

viivisemäärani. Hageja on hagiavalduses nõudnud viivist lepingus kokku lepitud laenuintressi

aastase määraga võrdses viivisemääras. Hageja viitas laenulepingute üldtingimuste p-le 7.1

ning 3.4. Seega ei kohaldu käesoleval juhul VÕS § 408 lg-s 10 sätestatu.

14. Lisaks selgitas hageja, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb

lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud

intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Riigikohus on

lahendis nr 3-2-1-120-08 selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul on

võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär

(juhul, kui see on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär). Käesoleval juhul on poolte vahel

sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem, kui on VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub

lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks

viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 44,93%, 38,68% ja 29,90% aastas.

15. Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16

väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24%

aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole

kohaldatavad käesolevale kohtuasjale põhjusel, et kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist

õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga, ning selles ei olnud võimalik

VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes lähtuda lepingujärgsest intressimäärast, sest seda ei

olnud lepingus kokku lepitud (kokku oli lepitud üksnes viivisemääras). Käesolevas tsiviilasjas

on aga tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb lähtuda

VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.

16. Juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui

seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud

kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub,

kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka olukorras, kus laenu tingimustes kokku

lepitud viivisemäär on tühine või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla

õiguslik alus viivise nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest, s.o VÕS § 415 lg-

st 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust (vt TlnRnKo 05.11.2019, 2-18-5981, p 28;

TlnRnKo 18.02.2021, 2-19-134971, p-d 22-23; TlnRnKo 19.04.2021, 2-20-110475, p-d 23-24;

TlnRnKo 03.06.2021, 2-20-117378, p 16).

17. Kuivõrd hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, siis tuleb jätta menetluskulud kostja

kanda. Hageja menetluskulud on täies ulatuses põhjendatud.

2-21-125119

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu

26.09.2023 tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud viivise osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ning § 657

lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks

läbivaatamiseks

saata

ka

menetluskulude

jaotuse

ja

kindlaksmääramise

osas.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

19. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on

vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt, st osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja

nõude kostja vastu tarbijakrediidilepingutest nr SR3418663, nr SR3525687 ja nr SR3546271

tulenevatelt põhinõuetelt sissenõutavaks muutunud viiviste 236,56, 148,76 ja 111,89 eurot

(kokku 497,21 eurot) saamiseks, ning osas, millega maakohus jättis menetluskulud osaliselt

hageja kanda. Samuti ei nõustu hageja sellega, et maakohus pidas tema õigusabikulu liiga

suureks. Muus osas hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud.

20. TsMS § 646 kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui

kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus

nõustub hagejaga, et maakohus rikkus tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel

menetlusõiguse norme, samuti eksis maakohus viivisenõuet käsitledes materiaalõiguse normide

tõlgendamisel ja kohaldamisel (VÕS § 4008 lg 10).

21. VÕS § 408 lg-s 10 on sätestatud, et kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on

krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

viivise määras. Maakohus asus oma otsuse p-s 14 seisukohale, et hageja on toonud esile kõigis

kolmes lepingus sisalduva viivise päevamäära, kuid kohtule esitatud lepingutest ega muudest

asjas esitatud tõenditest ei nähtu viivise aastamäära. Seetõttu järeldas maakohus, et hagejal on

õigus nõuda kostjalt viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määras, kuna

lepingud ei vasta VÕS § 408 lg-le 10. Seejärel mõistis maakohus viivise kostjalt hageja kasuks

välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määras 8% (maakohtu otsuse p 15 tehtud

arvutused).

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõlgendanud VÕS § 408 lg-t 10 ekslikult ning jätnud

hageja väidetele vastamata. Ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtu lakoonilise väitega, et

hageja ei ole välja toonud ning ka esitatud tõenditest ei nähtu viivise aastamäära.

22.1. Hageja esitas koos hagiavaldusega kohtule kolm tarbijakrediidilepingut, lepingud

nr SR3418663, nr SR3525687 ja nr SR3546271, koos nende lepingute lisaks olevate

laenuandja selgituste, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede ning laenuandja

üldtingimustega (dtl 20–28, 29–37, 38–46, 47–50). Hageja on hagiavalduses selgelt välja

toonud kõigis kolmes tarbijakrediidilepingus määratud aastase intressi, mis oli vastavalt

44,93%, 38,68% ja 29,90%, ning viivisenõude esitamisel selgitanud, et nõuab viivist

hagiavalduse esitamise kuupäevani lepingutes kokku lepitud laenuintressi aastase määraga

võrdses viivisemääras (s.o vastavalt 44,93%, 38,68% ja 29,90% aastas) kooskõlas laenulepingu

üldtingimuste p-ga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega (dtl 18–19). Vastuseks maakohtu

13.03.2023 määrusele selgitas hageja 26.04.2023 täiendavalt, et viivis päevamäärana on

lepingute kohaselt vastavalt 0,12%, 0,11% ja 0,08% päevas. Hageja viitas hagiavalduse lisaks

2-21-125119

olevatele dokumentidele ning esitas laenudokumendid ka uuesti (dtl 90). Niisiis nähtus

hagiavaldusest ja selle 26.04.2023 täpsustusest nii viivise päeva- kui ka aastamäär.

22.2. Ringkonnakohtu hinnangul on väär ka maakohtu väide, et nimetatud andmed ei nähtu

lepingu dokumentidest. Hageja kohtule esitatud kolmes tarbijakrediidilepingus on määratud

aastase intressina vastavalt 44,93%, 38,68% ja 29,90% (dtl 22, 31, 40) ning nende lepingute

samal lehel on viivis välja toodud päevamäärana (vastavalt 0,12%, 0,11% ja 0,08% päevas, dtl-

d 22, 31 ja 40). Hageja viidatud laenuandja üldtingimuste p 7.1 näeb ette, et „kui laenusaaja ei

tee lepingu alusel saadud laenu tagasimakseid tähtaegselt, siis on laenuandjal õigus nõuda

laenusaajalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kolmandas lauses nimetatud intressimäärast

lähtuvalt ja/või kui muutuvad muud viivisemäära reguleerivad seaduse sätted, siis on laenuandjal

õigus nõuda laenusaajalt viivist seaduses lubatud maksimaalses määras“ (dtl 47–50).

Lisaks on laenuandja oma selgitustes täpsustatud, et „Laenu tähtaegselt tagastamata jätmine võib

endaga kaasa tuua lisakohustusi viiviste näol. Viivist arvutatakse tähtaegselt tasumata

laenusummalt iga viivitatud päeva eest lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud

päevade arvust. Viivise määraks on vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele laenulepinguga

ettenähtud intressimäär.“ (dtl 23, 32, 41). Samuti on igale lepingule lisatud Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, millel on „Krediidiga seotud kulude“ all veelkord kirjas

konkreetse lepingu intressimäär aastas (44,93%, 38,68% ja 29,90%, dtl 24, 33, 42) ning seejärel

maksete hilinemisega seotud kulude juures teade, et „maksete hilinemisega kaasneb krediidiandja

õigus: nõuda viivist iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Viivise määraks on Lepingus

kokkulepitud intressimäär“ (dtl 25, 34, 43).

22.3. Maakohus ei ole oma otsuses selgitanud, miks ta ei pea piisavaks hageja märgitut, et

lepingudokumentides on viivise aastamääraks laenulepinguga ettenähtud intressimäär ehk

vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele laenulepinguga ettenähtud intressimäär, ega hageja

esitatud laenulepingu dokumentides sisalduvaid tingimusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei eelda

VÕS § 408 lg 10 sõnastus, et viivise päeva- ja aastamäär peavad olema lepingu dokumentides

kõrvuti välja toodud või et viivise aastamäär peaks olema samuti numbriliselt eraldi välja toodud.

Ringkonnakohus leiab, et ka tarbija jaoks on piisavalt selged lepingu dokumendid, kus viivise

aastamäär on võrdustatud laenulepinguga ette nähtud intressimääraga, mis omakorda on

numbriliselt selgelt välja toodud. Käesoleval juhul on ringkonnakohtu hinnangul hageja

hagiavalduses, selle täpsustuses ja nende lisaks olevates lepingudokumentides kajastatud VÕS

§ 408 lg 10 nõuete kohaselt nii viivise päevamäär kui ka aastamäär. Lepingudokumentides on

korduvalt viidatud lisaks viivise päevamäärale ka sellele, et viivise määraks on laenulepinguga

ette nähtud intressimäär. Aastane intressimäär on samuti lepingu dokumentides korduvalt välja

toodud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis käsitlemata hageja asjaomased väited

lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks

ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 656

lg 1 p 5, jättes hageja esitatud väidete osas täielikult seisukoha võtmata ning kohtuotsuse seega

põhjendamata.

23. Hageja on apellatsioonkaebuses pikalt põhjendanud ka seda, et tarbijakrediidilepingu puhul

tuleb lähtuda sellest, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viidab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses märgitud viivisemäärale, st et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses,

mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Ringkonnakohus märgib, et

käesoleval juhul ei ole maakohus oma otsuses vastupidist väitnud, vaid on jätnud VÕS § 113

lg 1 kolmandale lausele tugineva viivisenõude rahuldamata VÕS § 408 lg 10 alusel. Siiski

märgib ringkonnakohus, et maakohus peab asja uuel läbivaatamisel lähtuma Riigikohtu

2-21-125119

seisukohast, mille järgi on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled

näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 415

lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo

14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12).

24. Maakohtu eksimused VÕS § 408 lg 10 kohaldamisel ning hageja väidetele vastamata

jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude. Kuna vaidlustatud on

tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2

kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse

põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi,

mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna

ringkonnakohtul ei ole praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on

põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5

ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

25. Kuivõrd asi saadetakse TsMS § 646 alusel maakohtule uueks läbi vaatamiseks üksnes

kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei ole ringkonnakohtul

kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1, RKTKo

24.01.2018, 2-13-56825, p 11).

26. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse

piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle

tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb

maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 497,21 eurot.

27. Kuna maakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks

läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude

jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

28. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on õigus taotleda tagasi enammakstud riigilõiv

70 eurot (TsMS § 150 lg 1 p 1). Hageja vaidlustas hagi rahuldamata jätmise üksnes

sissenõutavaks muutunud viivise (497,21 eurot) ning menetluskulude osas. Seega on tsiviilasja

hinnaks apellatsiooniastmes 497,21 eurot, millelt kuulub tasumisele riigilõiv 140 eurot. Hageja

on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 210 eurot (st 140 eurot + 70 eurot

menetluskulude vaidlustamise eest). Menetluskulude vaidlustamiselt hageja käesolevas asjas

eraldi riigilõivu tasuma ei pidanud.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt