2-18-14361/136 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.10.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-13461

Kohtuasi

First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) hagi X

vastu 13 595 675 euro 48 sendi, intressi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.05.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus, hind 12 627 013 eurot 89 senti

First

Telecom

Trading

OÜ

(likvideerimisel)

vastuapellatsioonkaebus, hind 6 681 020 eurot 20 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Kaidar Sultson ja

vandeadvokaat Maiki Virks

Hageja (vastuapellant) First Telecom Trading OÜ

(likvideerimisel) (registrikood 10620229), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Marko Pikani

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 03.10.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Rahuldada First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) vastuapellatsioonkaebus

osaliselt.

3. Tühistada Harju Maakohtu 26.05.2022 otsus osas, millega maakohus jättis

intressinõude 4476,52 euro ulatuses rahuldamata ja rahuldas viivisenõude alates

26.09.2018 kuni 25.11.2018. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud 35% ulatuses First Telecom Trading OÜ

(likvideerimisel) kanda ja 65% ulatuses X kanda.

5. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2-18-14361

5.2. Mõista Xlt First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) kasuks välja:

5.2.1. põhivõlg 11 691 679,53 eurot;

5.2.2. intress 4476,52 eurot;

5.2.3. alates 26.11.2018 kuni 31.10.2023 sissenõutavaks muutunud viivis

4 915 150,04 eurot;

5.2.4. alates 01.11.2023 kuni põhivõla 11 691 679,53 eurot tasumiseni põhivõla

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

viivis.

5.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 35% ulatuses First

Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) kanda ja 65% ulatuses X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) (hageja) esitas 25.09.2018 Harju Maakohtule

X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 13 595 675,48

eurot, intressi 4 076 467,74 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

548 296,83 eurot ja alates 26.09.2018 kuni põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise koos VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras viivisega.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja seaduslik esindaja C ja kostja pikaajalised tuttavad ja

äripartnerid, kelle suhtlus ja asjaajamine toimub valdavalt suuliselt (kohtumistel ja telefoni teel)

ning kes sõlmivad omavahel tavaliselt kokkuleppeid suuliselt. C ja kostja viibisid 24.–

28.09.2015 Macaus (Hiina Rahvavabariik).

25.09.2015 (hagiavalduses ekslikult märgitud 25.09.2018) müüs hageja LCWle (osade ostja)

äriühingute Ever Rich Property Development Limited ja New Tenhon Investments Limited

osalused hinnaga 125 000 000 Hongkongi dollarit (HKD) (13 595 675,48 eurot). Hageja nimel

osales tehingu ettevalmistamisel HR ja ostja poolel pr Y.

Enne müügilepingut sõlmisid hageja ja kostja suulise laenulepingu. Pooled leppisid kokku, et

laenulepingu alusel laenusumma väljamaksmiseks kannab LCW osade müügihinna üle kostja

2-18-14361

pangakontole. Hageja seaduslik esindaja andis nõusoleku, et osade ostja kannab raha üle

kostjale, andis selleks 25.09.2015 osade ostjale vastava korralduse ning kostja sai raha kätte.

Lisaks leppisid pooled kokku, et tagastamata laenult tuleb tasuda intressi 12% aastas.

Kokkuleppe kohaselt tuli laen tagastada 2,5 aasta jooksul pärast laenu väljastamist. Hoolimata

sellest, et pooled on pidanud läbirääkimisi, ei ole kostja laenu tagastanud.

1.2. Kostja on rikkunud kohustust laen tähtaja möödudes tagastada ning hageja nõuab kostjalt

VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmist.

Alternatiivselt, kui kohus tuvastab, et laenuleping ei olnud tähtajaline, oli eelnevatel

läbirääkimistel hageja tahe suunatud lepingu ülesütlemisele. Alternatiivselt, kui varasem

ülesütlemine ei ole tõendatud, ütleb hageja laenulepingu praegu üles ja nõuab laenu tagastamist

VÕS § 398 lg 1 järgi alates kahe kuu möödumisest.

Alternatiivselt, kui laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, nõuab hageja kostjalt õigusliku

aluseta saadud raha tagastamist VÕS §1028 lg 1 alusel.

1.3. Lisaks on kostja rikkunud kohustust tasuda saadud laenusummalt hagejale VÕS § 397 lg 1

järgi intressi ning hageja nõuab kostjalt poolte kokkulepitud suuruses (12% aastas) intressi

tasumist. Analoogsete laenusuhete puhul on tavapärane intressimäär 10–14% aastas.

Ajavahemikul 25.09.2015–25.09.2018 tuli kostjal tasuda kokku intressi 4 076 467,74 eurot.

1.4. Kuna kostja on rikkunud raha maksmise kohustust (jätnud hagejale laenusumma

tagastamata ja intressi tasumata), on hagejal VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel õigus

nõuda kostjalt viivist. Ajavahemikul 26.03.2018–25.09.2018 tuli kostjal tasuda põhivõlalt ja

intressilt (kokku 18 220 440,05 eurot) VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivisena

548 296,83 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi aluseks olevad asjaolud tõendamata.

Hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid suuliselt tähtajalise laenulepingu intressimääraga

12% aastas. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta andis kostjale laenu, sh seda, et osade ostja

täitis hageja korralduse ja kandis 125 000 000 HKD kostja pangakontole. Hageja ei ole

tõendanud ka seda, et ta on nõudnud kostjalt laenu tagastamist ja intresside tasumist. Enne

väidetava laenulepingu ülesütlemist ei saa hageja nõuda laenu tagastamist, st hagi on esitatud

ennatlikult.

Hageja ei ole tõendanud ka alusetult saadu tagastamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, st

seda, et osade ostja või keegi teine on andnud hageja eest kostja kasutusse 125 000 000 HKD.

2.2. Kostjal on C ja kolmandate isikutega sõlmitud seltsingulepingutest tulenevad õigused ja

kohustused, mis välistavad hageja nõude rahuldamise.

Poolte vahel on palju kirjalikult vormistamata äri- ja omandisuhteid ning hoopis hageja võlgneb

kostjale märkimisväärseid summasid. Kostja ja C on aastaid tegutsenud ühiselt

seltsingulepingute alusel, panustades ühistesse ettevõtmistesse, sh lepiti kokku, et alguses

tehakse kõik investeeringud Cga seotud ettevõtete kaudu ja/või nimel. Osaluste jagamine pidi

toimuma hiljem. Ühiste investeeringute üle pidas alates 2006 arvet HR ning kostja esindajana

2-18-14361

osales MA. Üldjuhul jagunesid ühiste projektide tulud 50/50. 2015 oli kavas eraldada C

ettevõtetest kostjaga seotud projektid ning hageja pidi jagunema eraldumise teel selliselt, et

luuakse kaks äriühingut, millest ühe ainuosanikuks saab kostja ja teise äriühingu osalus jaguneb

kostja ja C vahel võrdselt ning hageja jääb C ainuomandisse. C, kostja ja mõnedel juhtudel ka

kolmandate isikute vahel sõlmitud seltsingulepingud on lõpetamata, sh on kostjal õigus hageja

osalusele ja saada 50% hageja omanduses olevast varast.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 26.05.2022 otsusega osaliselt hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 11 691 679,53 eurot ja alates 26.09.2018 kuni põhivõla tasumiseni sellelt

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud jättis maakohus 35% ulatuses

hageja ja 65% ulatuses kostja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurust.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja seaduslik esindaja C ja kostja on pikaajalised tuttavad ja äripartnerid, kellel on

mitmeid seltsinguid ja kirjalikult vormistamata omandisuhteid;

-

hageja müüs 25.09.2015 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud ka 25.09.2018) Macaus

LCWle äriühingute Ever Rich Property Development Limited ja New Tenhon

Investments Limited osalused hinnaga 125 000 000 HKD (25.09.2018 seisuga

13 595 675,48 eurot); lepingu järgi kohustus LCW tasuma ostuhinna hageja

pangakontole (Danske Bank, Eesti filiaal), sh on 04.06.2015 makstud deposiit

17 505 529,14 HKD (sama päeva vahetuskursi järgi 2 000 106,16 eurot) ja ülejäänud

summa 107 494 470,86 HKD makstakse ühe täissummana osaluse üleandmise akti

allkirjastamise kuupäeval;

-

hageja seaduslik esindaja C ja hagejat tehingu ettevalmistamisel esindanud HR ning

LCW esindanud Y suhtlesid e-kirja teel, arutasid lepingu sõlmimise aega ajavahemikus

24.–28.09.2015, dokumentide ettevalmistamist, volikirju ja kontosid puudutavat;

-

HR saatis 24.07.2015 hageja pangakonto andmed Cle, kes edastas need Yle;

-

hageja andis 25.09.2015 LCWle müügihinna (125 000 000 HKD) ülekandmiseks kostja

pangakontode numbrid (Banco ComerCal de Macau, S.A);

-

HR saatis 23.11.2016 Yle e-kirja, milles palus saata 125 000 000 HKD maksekorralduse

koopia;

-

Y palus 18.11.2016 ja 28.11.2016 e-kirjades esitada maksedokumentide taotluse

kostjale ning kinnitas, et nende poolt on kõik kohustused täidetud.

3.2. C vande all antud seletusest nähtub, et nad viibisid kostjaga 25.09.2015 Macaus. Algselt

pidi osade ostuhind laekuma hageja kontole Eestis (Danske Bank), kuid ostjale see ei sobinud

ja pangakontoks valiti kostja Macaus asuv konto. Hageja sõlmis kostjaga enne ülekannet suulise

laenulepingu. Kostja pidi raha kasutama paat Melody ehitamiseks ja maksma raha tagasi pärast

paadi müümist. Paati ei ole müüdud ja raha ei ole tagasi makstud. Eeltoodust erinevalt nähtub

C ütlustest seegi, et laenulepingut otseselt ei sõlmitudki, kuid kuna kostja on selle summa võlgu,

siis saab see olla laen, tegemist ei ole kinkega. Kostja ütles, et tal on raha vaja paadi ehitamiseks,

et ta võtaks selle endale, kuid kuupäeva ei tea ja raha kasutamise intressis kokku ei lepitud, kuid

ta eeldas raha kasutamise eest 12%-list intressi omavaheliste tavapäraste tehingute intressi järgi.

Paat võinuks olla valmis ja müüdud 2,5 aastaga, mis oligi laenu tähtaeg. Ta küsis raha kostjalt

järjepidevalt, esimest korda umbes aasta pärast raha ülekandmist, viimati umbes kuu enne hagi

esitamist.

2-18-14361

Kostja vande all antud seletuse kohaselt viibis ta Cga 25.09.2015 Macaus ning neil oli juttu

lihtsalt raha kandmisest. Osade ostjal oli parem kanda raha tema kontole. Ta ei tea ega mäleta

täpset summat, mis tema kontole kanti ega pole vastavat tšekki näinud, kuid see võis olla

125 000 000 HKD või sellest väiksem rahasumma. Kostja ei ole pandeemia tõttu Macaus

käinud ja tal ei ole internetipanka. Ülekande tegemisel ei olnud laenust juttu. Ühises

äritegevuses ei olnud juttu ka intressist ega selle suurusest, üksnes sellest, et rahal on mingi

väärtus. Ülekande puhul ei olnud tegemist kinkega, vaid kostja pidi raha kasutama paadi

ehitamiseks ja tagastama selle hagejale või tasaarvestama teiste projektidega.

Tunnistaja HRi ütluste kohaselt tegeles ta alates 2006–2007 kostja ja C ühiste äritehingute

äritegevuse korraldamisega (pidas virtuaalselt raamatupidamist ja saldot ühiste äritegevuste

rahade ja varade kohta tabelina). Valdavalt on ühised äriühingud olnud C nimel. Äritegevusest

saadav tulu jaotati omavahel võrdselt. Hageja raamatupidamises puudus teave 125 000 000

HKD ülekandmise, laekumise ja kostja vastu oleva nõude kohta. Andmete puudumise tõttu

palus tunnistaja osade ostjalt kinnitust või ülekannete koopiaid. Tunnistaja ei tea, kas kostja ja

hageja vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, kuid temale teadaolevalt võlgnes kostja Cle

erinevatest projektidest saadu arvel kokku 14 000 000 eurot. Tunnistaja ei tea

intressikokkulepetest.

Tunnistaja MA ütluste kohaselt tegeles ta kostja ja C palvel Macaus olevate

kinnisvaraprojektidega alates 2009. Algselt kuulus osalus Cle, kuid alates 2004 vormistati

osanikuks hageja. Kostja ja C investeerisid mõlemad Macau projektidesse ning neil oli palju

ühiseid projekte. Ühiste äritegevuste kohta peeti arvestust Exceli-tabelis. 2016 jäi saavutamata

kokkulepe, kuidas jaotada ühised projektid ja varad. Kostja pidi projekti osanikuna saama

vaidlusalusest tehingust kasumi ega pidanud midagi hagejale maksma. Eelnevalt oli C osutatud

isik saanud 2007 ja 2010 sellest projektist 131 000 000. Paat Melody projekt ei olnud kostja ja

C seltsingutega seotud.

3.3. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja laenulepingust tulenevad nõuded jätta

rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid laenulepingu 125 000 000 HKD

kohta.

Hageja ei ole tõendanud poolte tahet sõlmida suuline 12%-lise intressimääraga laenuleping

tähtajaga 2,5 aastat (paat Melody valmimine) või tähtajatult. Kostja eitab laenulepingu

sõlmimist ning hageja seadusliku esindaja C vande all antud seletused on vastuolulised, kuna

ta väitis nii laenulepingu sõlmimist paar päeva enne osade müügist saadud müügihinna

ülekandmist või 25.09.2015, kui ka seda, et ülekantud raha saab pidada laenuks. Ühestki

kirjalikult tõendist ei nähtu, et pooled oleksid pidanud läbirääkimisi laenulepingu sõlmimiseks

ning tunnistajad MA ja HR ei tea, et pooled oleksid sõlminud laenulepingu. C ütluste kohaselt

kanti raha kostja Macaus asuvatele pangakontodele osade ostja algatusel või soovil.

Hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku laenusummas 125 000 000 HKD. Hageja ei

ole tõendanud, et osade ostja kandis 25.09.2015 kostja pangakontole 125 000 000 HKD. Y

vastustest hageja päringutele ei nähtu ülekande summat, nähtub vaid kinnitus, et viimane

ülekanne on tehtud ja ostja on kõik kohustused hageja ees täitnud. Osade müügilepingust

nähtub, et osade müügihinnast on deposiit 17 505 529,14 HKD kantud 04.06.2015 hagejale ja

ülejäänud summa, s.o 107 494 470,86 HKD makstakse ühe täissummana osade ülekandmise

akti allkirjastamisel. Kostja ei ole kinnitanud 125 000 000 HKD ülekandmist tema

pangakontole. Tema ütluste kohaselt võis summa olla väiksem.

2-18-14361

Laenulepingu tähtaeg ja laenu sissenõudmise aeg on tõendite pinnalt ebaselged ja kohati

vastuolulised. Kuigi pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasutas ülekantud raha paadi Melody

ehitamiseks ning raha tuli tagastada pärast paadi müüki ning paati ei ole valmis ehitatud, nähtub

hageja seadusliku esindaja seletusest, et tema pidas paadi valmimise mõistlikuks tähtajaks

2,5 aastat, kuid sellest hoolimata küsis ta kostjalt raha tagastamist juba aasta pärast raha

ülekandmist. Seega puudus poolte vahel mistahes kokkulepe raha kasutamise tähtaja osas.

Hageja ei ole tõendanud ka intressikokkulepet. Hageja seadusliku esindaja seletuse kohaselt ei

olnud selget kokkulepet intressi kohta ning asjas ei ole esitatud tõendeid poolte vahelistes

suhetes kohaldatud intressi kohta. Intressi rakendamist ühiste projektide puhul ei tõenda ka

tunnistajate ütlused.

Üksnes sellest, et osade ostja kandis raha üle kostjale ja kostja kasutas raha paadi ehitamiseks,

ei piisa, et lugeda laenuleping poolte vahel sõlmituks.

3.4. Hageja nõue õigusliku aluseta saadu tagastamiseks tuleb VÕS § 1028 lg 1 ja VÕS § 108

lg 1 alusel osaliselt rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg

11 691 679,53 eurot.

Hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et

hageja ja kostja vahel oli seltsinguleping vm lepingulised suhted. Tunnistajate ütlustest ning

2015. a kirjavahetusest nähtuvad seltsingule iseloomulikud suhted kostja ja C, mitte kostja ja

hageja vahel. Kostja ütluste kohaselt ei kuulu ka paat Melody seltsinguvara hulka.

Kostjale on osade müügist saadud rahast kantud vähemalt 11 691 679,53 eurot õigusliku aluseta

üle. Osade müügilepingu järgi tuli osade eest üle kanda deposiiti ületav summa

107 494 470,86 HKD (25.09.2015 seisuga 11 691 679,53 eurot) ning ostja esindaja on

kinnitanud ostja kohustuse täitmist ja viimase makse tegemist kostja kontole. Kostja on

kinnitanud, et tema kontole on laekunud raha, mis võib olla 125 000 000 HKD või sellest

väiksem summa. Kostja ei ole antud rahasummat hagejale üle andnud.

3.5. Kuna kostja on raha maksmise kohustust rikkunud ja hageja esitas kostja vastu alusetust

rikastumisest tuleneva nõude 25.09.2018, tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 6 ja

§ 113 lg 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates 26.09.2018 kuni

põhivõla tasumiseni välja mõista ka VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis.

3.6. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt

hagi rahuldamise ulatusele ning jätta need 35% ulatuses hageja kanda ja 65% ulatuses kostja

kanda. Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Kostja apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda, ning teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, või saata asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt alusetu rikastumise

regulatsiooni ning mõistis kostjalt vääralt välja põhivõla.

2-18-14361

4.1.1. Maakohus oleks pidanud jätma alusetu rikastumise sätted kohaldamata, sest kostja ja C

vahel on sõlmitud seltsinguleping.

Maakohus nentis, et C ja kostja vahel on seltsingule iseloomulikud suhted, kuid maakohus jättis

tähelepanuta, et nii hageja osalus kui ka hagejale kuuluv vara (sh osade müügilepingu alusel

saadud raha) kuulub C ja kostja seltsinguvara hulka. Tegemist on seltsinglaste ühisvaraga, mis

tuleb esmalt jagada. Pooled ei ole seltsinguvara jagamise kokkuleppeid sõlminud. Seltsinguvara

jagamisel on kostjal õigus saada 50%.

Maakohus jättis hindamata seltsingut puudutavad tõendid ja käsitlemata kostja vastavad väited.

4.1.2. Juhul, kui hageja ei kuulu seltsinguvara hulka, ei ole alusetu rikastumise eeldused

täidetud. Maakohus ei ole analüüsinud alusetu rikastumise eelduste esinemist ja on jätnud

otsuse nõuetekohaselt põhjendamata.

Maakohus jättis arvestamata, et hageja ei ole andnud kostjale raha üle, seda tegi kolmas isik.

Asjas esitatud tõendid, sh müügileping ja kolmanda isiku paljasõnaline kinnitus ei kinnita, et

kostjale kanti üle 107 494 470,86 HKD (11 691 679,53 eurot). Maakohtu otsus ei ole

põhjendatud osas, milles maakohus järeldas sellise summa õigusliku aluseta ülekandmist

kostjale. Tunnistaja HRi kinnitusel puudus hageja raamatupidamises info raha ülekandmise

kohta. Hageja seaduslik esindaja on seletanud, et ta ei tea, kas ja mis ulatuses raha kostjale üle

kanti. Osade ostja ei ole nõustunud esitama hagejale dokumenti, mis makse tegemist kinnitaks.

Osade ostja ei teinud ülekannet õigusliku aluseta. Osade ostja tegi ülekande 25.09.2015 osade

müügilepingu täitmiseks vastavalt hageja korraldusele. Hageja ei ole väitnud, et see alus oleks

ära langenud.

Ka juhul, kui kostjale tehti ülekanne, ei ole kostja vähemalt poole summa osas alusetult

rikastunud, sest kostjal on õigus saada endale 50% hageja osalusest ja hageja varast.

4.1.3. Hagejal puudub kostja vastu kohustuse täitmise nõue VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108

lg 1 alusel.

4.2. Kuna kostja ei ole raha tagasimaksmise kohustust rikkunud, mõistis maakohus kostjalt

vääralt välja ka viivise.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Hageja vastuapellatsioonkaebus

6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse (täpsustatud 25.07.2022), milles palus tühistada

maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha asjas uue otsuse,

millega rahuldada hagi täielikult, sh mõista kostjalt hageja kasus välja põhivõlg ning rahuldada

kõrvalnõuded vastavalt põhinõude rahuldamise õiguslikule alusele. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

6.1. Vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et pooled

ei sõlminud laenulepingut ning neil ei olnud laenu tagastamise tähtaja ja intressi osas

kokkulepet.

2-18-14361

Maakohus hindas vääralt kostja ja C vande all antud seletusi. Seletused kinnitavad, et kostja

soovis raha paadi ehitamiseks, ja kinnitas, et raha tuli tagasi maksta, ning hageja nõustus

kostjale raha laenama. Seega saavutasid pooled kokkuleppe laenulepingu olulistes tingimustes.

Maakohus asus tõendeid hinnates vääralt seisukohale, et pooltel ei olnud kokkulepet raha

tagastamise tähtaja osas, kuigi tuvastas, et kostja pidi raha tagasi maksma hiljemalt siis, kui paat

on valmis ehitatud ja maha müüdud. Raha tuli tagastada kohe kui paat saab müüdud, kuid

hiljemalt 2,5 aasta pärast. Maakohus jättis käsitlemata hageja alternatiivsed väited tähtajatu

lepingu kohta.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et pooltel ei olnud intressikokkulepet (12% aastas), kuigi

C ütlused kinnitavad, et pooltel oli selline praktika. Igal juhul oli hagejal õigus saada

seadusjärgses määras intressi.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et pooltel ei olnud laenusumma osas kokkulepet ning et

kogu summast (125 000 000 HKD) kanti osa enne tehingut deposiidina hagejale, st kostjale ei

makstud välja kogu summat. Seda järeldades hindas maakohus vääralt asjas esitatud tõendeid.

Hagejale ei ole kunagi midagi deposiidina üle kantud, mida kinnitavad HRi ütlused ning e-

kirjavahetus Yga. Kostjale tuli üle kanda kogu summa (125 000 000 HKD), mida kinnitab

hageja maksejuhis osade ostjale. Kuna Y e-kirja kohaselt täitis osade ostja maksekohustuse

vastavalt maksejuhisele, siis saab sellest järeldada, et kostjale kanti üle kogu summa. Ka kostja

möönis, et ülekantud summa võis olla 125 000 000 HKD.

6.2. Maakohus rahuldas vääralt alusetu rikastumise nõude üksnes osaliselt.

Kuna kostjale kanti üle kogu summa (125 000 000 HKD), tuli põhinõue kogu ulatuses

rahuldada.

Maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata raha kasutamisest saadud kasu (saamata

jäänud seadusjärgne intress vähemalt 3 265 941,99 eurot)

7. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi

osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis

intressinõude 4476,52 euro ulatuses rahuldamata ja rahuldas viivisenõude alates 26.09.2018

kuni 25.11.2018. Ülejäänud osas ei anna kaebuste väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni

tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja põhi- ja kõrvalnõuded osaliselt

rahuldamata, ning kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas osaliselt

hageja põhi- ja kõrvalnõuded. Seega on maakohtu otsus vaidlustatud kogu ulatuses ning

ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses, s.o nii

põhivõla, intressi kui ka viivisenõude osas. Tulenevalt kaebuste väidetest, saab ringkonnakohus

kontrollida hageja nõuete rahuldamist nii lepingulisel kui ka lepinguvälisel õiguslikul alusel.

2-18-14361

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tagastama hagejale laenulepingu alusel või

õigusliku aluseta saadud 125 000 000 HKD (13 595 675,48 eurot), tasuma laenulepingu korral

alates raha saamisest kuni kokkulepitud tähtaja möödumiseni või lepingu lõppemiseni saadud

summalt kokkulepitud intressi või seaduses sätestatud määras intressi või alusetu rikastumise

korral selle kuni hagi esitamiseni saadud kasuna hüvitama ning tasuma alates laenutähtaja

möödumisest või lepingu lõppemisest, alusetu rikastumise korral alates hagi esitamisest

laenusummalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

11. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus vaidlust lahendades õigesti esmalt kontrollima, kas

pooled olid sõlminud laenulepingu, kuid asus asjas esitatud tõendeid vääralt hinnates ja

materiaalõiguse normi vääralt kohaldades ekslikult seisukohale, et pooled ei ole laenulepingut

sõlminud.

11.1. Ringkonnakohus märgib, et laenuleping on VÕS § 396 lg 1 järgi selline leping, millega

üks isik (laenuandja) kohustub andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja

aga kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Igasugune leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi

üldjuhul pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1

järgi lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja

tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, ning

nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

Lisaks pakkumusele ja nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ka muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe vastava

lepinguliigi olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi

sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool

kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma.

Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida

selle VÕS § 11 lg 1 järgi ka suuliselt.

11.2. Siinsel juhul on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et pooled sõlmisid 2015. aasta

septembri lõpus Macaus suulise laenulepingu, st hageja ja kostja saavutasid piisavalt selge

kokkuleppe laenulepingu olulistes küsimustes.

Hageja seaduslik esindaja C vande all antud ütlustest (II kd, tl 15–20 pöördel) nähtub, et ta

viibis 2015. a septembri lõpus osade müügitehingu ja kostja sünnipäeva tõttu Macaus, kus tal

oli kostjaga juttu sellest, et kostjal on vaja ehitada paati ning tal oleks vaja selleks osade

müügitehingust laekuvat raha. C ei osanud nimetada täpset kuupäeva, millal kostjaga leping

sõlmiti, kuid sellest räägiti Eestis ja siis paar päeva enne osade võõrandamise tehingut, päev

enne kostja sünnipäeva. See toimus enne raha ülekandmist. C ei olnud kindel, kas ta kasutas

sõnu „annan laenu“, kuid kõik sedasorti nõuded olid tema hinnangul laenud, st seda ei ole

võimalik teisiti käsitada. Raha tuli hagejale tagasi maksta ja kindlasti ei olnud kasutatud sõna

„kingin“ või „eraldan“. Raske öelda, kas jutust käis läbi tähtaeg 2,5 aastat ja intress 12% aastas.

2,5-aastases tähtajas ei ole kokku lepitud, see oli C arusaam – C arvas tol hetkel, et paadi

ehitamise ja müümisega peaks saama 2,5 aastaga hakkama (see oleks mõistlik aeg) ning ta

arvas, et ka kostja arvas nii, see arusaam tekkis tal kostja juttude põhjal. Paat ei ole valmis ja

seda ei ole müüdud. Intressidest on küll korduvalt juttu olnud, kuid ühest kokkulepet selle raha

andmise puhul ei olnud. Omavahelises asjaajamises on kogu aeg kasutatud intressi 12% aastas

ja räägitud, et raha kannab intressi 12%. Sellest, kuidas raha kostjale üle kantakse, ei rääkinud

nad kohe, sest ei olnud selge, kuidas toimub ostu-müügitehing – kas ostja kannab raha hagejale

või otse kostjale. Mõni kuu enne seda sai ostjale edastatud hageja pangakonto number, kuid see

2-18-14361

ei rahuldanud ostjat. Ei ole teada, mida kostja osade ostjaga rääkis, kuid C jaoks tundus parem

saada raha kostja kontole, kui võtta risk ja jääda hiinlastega vaidlema 10%-lise osaluse müügi

üle. Pärast müügitehingu sõlmimist ütles ostja, et kannab raha kohe üle. C rääkis umbes aasta

pärast raha ülekandmist kostjaga laenu tagastamisest, on rääkinud korduvalt ka hiljem.

Kostja vande all antud ütlustest (II kd, tl 20 pöördel–22) nähtub, et tal ei ole Cga laenust otseselt

juttu olnud, aga juttu oli raha ülekandmisest, ja raha tõesti kanti üle – võib-olla oli seda

125 000 000 HKD, võib-olla vähem. Juttu oli sellest, et osade ostjal oli millegipärast parem

kanda kostjale ning et kostja võtab raha paadi ehitamiseks, kuid laenust ei ole juttu olnud. See

ei olnud kinge. Juttu oli sellest, et kostja peab taha tagasi maksma või tasaarvestama. Raha

tagastamise tähtajast ega intressist ei olnud juttu. Paat tuli valmimise järel maha müüa, aga paat

ei ole valmis. Paat on kostja isiklik projekt. Kui paat saab valmis ja maha müüdud, siis toimub

raha tagasimaksmine ülekandega või muus vormis. Me oleme omavahel rääkinud, et rahal on

mingi väärtus, aga numbritest ei ole rääkinud. Kui on laenuga tegemist, siis peab intress olema,

aga laenust ei räägitud.

Kolleegiumi hinnangul riimuvad hageja seadusliku esindaja ja kostja ütlused selles, et kostja

soovis saada hageja müüdavate osade eest tasutavat raha enda kasutusse, et ehitada paat, ning

hageja seaduslik esindaja nõustus sellega, mida kinnitab mh asjaolu, et hageja andis osade

ostjale korralduse kanda raha kostja pangakontole (I kd, tl 10). Nii hageja seaduslik esindaja

kui ka kostja olid arusaamal, et kostja peab saadud raha hagejale tagastama. Kuigi kumbki ei

kinnitanud, et omavahel rääkides oleks olnud juttu sõnaselgelt laenust, on mõlemad mõistnud

olukorda selliselt, et hageja annab kostjale raha ja kostja peab raha tagasi maksma. Selline

olukord on õiguslikult käsitatav laenusuhtena. Seega kinnitavad hageja seadusliku esindaja ja

kostja ütlused seda, et pooled olid saavutanud piisavalt selge kokkuleppe laenulepingu olulistes

küsimustes VÕS § 396 lg 1 tähenduses: hageja kohustus andma osade müügilepingu alusel

saadava raha kostja kasutusse ning kostja kohustus selle hagejale tagastama. Seega olid pooled

sõlminud osade müügilepingu alusel saadava raha kostja kasutusse andmiseks laenulepingu.

11.3. Hageja seadusliku esindaja ja kostja vande all antud seletusest ei saa aga järeldada, et nad

oleksid saavutanud kokkuleppe ka ülejäänud hageja väidetud lepingutingimustes, st laenu

tagastamise tähtajas 2,5 aastat ning laenuintressis 12% aastas. Kostja seletuse kohaselt ei olnud

neist tingimustest juttu ning ka hageja seadusliku esindaja seletused ei kinnita, et nad saavutasid

kokkuleppe selles, et raha tuleb tagasi maksta 2,5 aasta pärast ja raha kasutamise eest tuleb

maksta intressi 12% aastas.

Mõlema seletuse alusel saab järeldada seda, et neil oli juttu raha tagasi maksmisest pärast paadi

valmimist ja müümist (müügist saadud raha arvel). Kuigi hageja seaduslik esindaja eeldas

kostja jutu põhjal, et paat peaks saama valmis ja müüdud 2,5 aasta jooksul, ei saa sellest

koosmõjus kostja seletusega järeldada, et pooltel oli kokkulepe laenu sellise tagasimaksmise

tähtaja osas. Hageja seadusliku esindaja seletus kinnitab, et kostja võis küll avaldada hagejale

orienteeruvalt paadi valmimise ja müügi aja, kuid sellest ei saa järeldada, et pooltel oli

kokkulepe raha tagasimaksmise kohta 2,5 aasta möödudes. Ka hageja seaduslik esindaja ei

olnud seletust andes selles veendunud. Samuti ei saa seletuste alusel järeldada, et pooltel oli

kokkulepe, et raha saab nõuda tagasi alles pärast seda, kui paat on müüdud. Kuigi pooltel oli

sellest juttu, et raha saab tagasi maksta paadi valmimise ja müümise järel, oli kostja seletuse

kohaselt võimalik ka raha tasaarvestada. Seega ei kinnita hageja seadusliku esindaja ja kostja

vande all antud seletused seda, et pooled leppisid piisavalt selgelt kokku raha tagastamise

tähtajas, mistõttu saab poolte laenulepingut pidada tähtajatuks.

2-18-14361

Hageja seadusliku esindaja ja kostja seletustest ei saa järeldada ka seda, et nad leppisid kokku

raha kasutamise eest makstavas intressis 12% aastas. Kostja kinnitusel sellest juttu ei olnud

ning ka hageja seaduslik esindaja ei olnud veendunud, et nad saavutasid selles kokkuleppe. Nii

hageja seadusliku esindaja kui ka kostja seletus kinnitab pigem seda, et tavapäraselt tuleb

laenuraha kasutamise eest maksta intressi, mille suurus on hageja seadusliku esindaja kinnitusel

12%, kuid sellest ei saa järeldada, et siinsel juhul oli neil kokkulepe sellise suurusega intressi

tasumise kohta. Seega ei ole pooled leppinud kokku, et kostja peab tasuma saadud raha

kasutamise eest intressi 12% aastas, küll aga võib intressi maksmise kohustus tuleneda

seadusest.

11.4. Ülaltoodut arvestades leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et hageja seadusliku

esindaja ja kostja vande all antud seletused kinnitavad seda, et pooled sõlmisid laenulepingu,

mille alusel hageja kohustus andma kostjale äriühingute Ever Rich Property Development

Limited ja New Tenhon Investments Limited osaluste müügist saadava raha ning kostja

kohustus selle raha tagastama. Seejuures ei ole laenulepingut tuvastades tähtsust sellel, kas

pooltel oli kokkulepe konkreetse laenusumma (125 000 000 HKD), laenu tagasimaksmise

tähtaja ja intressi osas. Laenulepingu sõlmimiseks piisab sellest, et pooled on saavutanud

kokkuleppe laenulepingu olulistes küsimustes. Siinsel juhul olid pooled saavutanud kokkuleppe

selles, et laenuks antakse osade müügilepingu alusel saadav raha, mille alusel on laenusumma

piisavalt selgelt määratletav. Laenu tagasimakse tähtaeg ja intress ei ole aga laenulepingu

põhitingimused, ilma milleta ei saaks lugeda laenulepingut sõlmituks. Juhul, kui pooled ei ole

kokku leppinud laenu tagastamise aega, on tegemist tähtajatu laenulepinguga ning sellisel juhul

võib laenuandja nõuda laenu tagastamist VÕS § 398 lg 1 järgi pärast laenulepingu ülesütlemist,

teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Juhul, kui pooled ei ole leppinud kokku intressi

maksmises ja määras, ei saa laenuandja üldjuhul intressi nõuda, v.a kui tegemist on majandus-

või kutsetegevuses antud laenuga, millelt tuleb VÕS § 397 lg 1 järgi maksta intressi.

11.5. Kuna pooled olid sõlminud laenulepingu, ei käsitle kolleegium menetlusökonoomia

kaalutlustel kaebuste neid väiteid, mis puudutasid hageja nõude võimalikku rahuldamist alusetu

rikastumise sätete alusel.

12. Arvestades seda, et pooled sõlmisid laenulepingu, tuleb hageja nõude rahuldamiseks

tuvastada, kas ja millises ulatuses on hageja täitnud kostja ees laenulepingust tuleneva

kohustuse anda kostja kasutusse äriühingute Ever Rich Property Development Limited ja New

Tenhon Investments Limited osaluste müügist saadav raha. Ringkonnakohtu hinnangul saab

asjas esitatud tõenditest järeldada, et kostja on saanud hagejalt laenuks osade müügilepingus

nimetatud

lõppmakse

(107

470,86

HKD),

mitte

kogu

osade

müügihinna

(125 000 000 HKD).

12.1. Pooltel oli kokkulepe, et hageja annab kostja kasutusse osade müügilepingu alusel saadud

raha, kuid pooled ei ole avaldanud, et neil oli kokkulepe täpse laenusumma osas. Osade hind

oli osade 25.09.2015 müügilepingu (I kd, tl 104–105, tõlge tl 126) järgi 125 000 000 HKD.

Kostja kinnitas vande all (II kd, tl 20 pöördel), et raha kanti talle üle, kuid kostja ei mäletanud

täpselt kui palju – kas 125 000 000 HKD või vähem. Seega on kostja seletusega tõendatud, et

ta on raha saanud, kuid kostja seletus ei kinnita üheselt, kas ta sai raha kogu osade müügihinna

ulatuses või vähem.

Kuigi maakohus kohustas hageja taotluse alusel 23.08.2021 määrusega kostjat esitama kohtule

pangakontode väljavõtted tehtud ülekannete kohta, ei esitanud kostja ülekandeid tõendavaid

pangakonto väljavõtteid ja selgitas 24.09.2021 seisukohas, et tal ei ole võimalik seda teha, kuna

tema valduses ei ole väljavõtteid ning ta ei saa neid ka Macau pangalt, sest tal ei ole

2-18-14361

internetipanka, mistõttu peaks ta väljavõtte saamiseks reisima Hiina Rahvavabariiki, mis

tähendaks märkimisväärset kulu ning mis on pandeemia tõttu äärmiselt keeruline ettevõtmine.

Seega ei ole asjas esitatud kostja pangakonto väljavõtteid, mis kinnitaksid ülekantud summa

suurust.

Ülekantud summa maksekorraldust ei ole nõustunud hagejale edastama ka osade ostja.

E-kirjavahetusest (I kd, tl 110, tõlge tl 129) nähtub, et osade ostjalt on palutud dokumente, sh

maksekorraldust 125 000 000 HKD ülekandmise kohta kostjale, kuid osade ostja nimel

tegutsenud isik on palunud küsida dokumente kostjalt. Seega ei ole hagejal õnnestunud

tõendada maksekorralduse ega kostja pangakonto väljavõttega kostjale ülekantud summa täpset

suurust.

12.2. Kuna kostja kinnitas raha saamist, on küsimus üksnes selles, millise summa kandis osade

ostja kostja pangakontole.

Osade müügilepingust nähtub, et osade müügihind oli 125 000 000 HKD, sh oli 04.06.2015

makstud deposiiti 17 505 529,14 HKD ning ülejäänud summa, s.o 107 494 470,86 HKD tuli

maksta ühe maksena osade üleandmise akti allkirjastamise päeval. Hageja on andnud samal

päeval osade ostjale korralduse (I kd, tl 10–10 pöördel) kanda 125 000 000 HKD, k.a deposiit

ja lõppmakse kostja Macau pangas asuvale pangakontole. Osade ostja nimel tegutsenud isik on

18.11.2016 e-kirjas (I kd, tl 110, tõlge tl 129) viidanud hageja antud korraldusele teha

lõppmakse kostjale ja kinnitanud 28.11.2016 e-kirjas (vt samas) osade ostja poolt kohustuste

täitmist. Kuna osade ostja nimel tegutsenud isik viitas e-kirjas üksnes lõppmaksele, mitte kogu

müügihinnale, saab sellest järeldada, et osade ostja kandis kostja pangakontole üle lõppmakse,

s.o 107 494 470,86 HKD.

Seda, et kostjale oleks üle kantud ka deposiit, ei kinnita ka ükski teine asjas esitatud tõend.

Hageja seaduslik esindaja on osade müügilepingut allkirjastades sisuliselt kinnitanud, et

04.06.2015 on osade müügihinnast kantud 17 505 529,14 HKD deposiiti. Kellele raha üle kanti,

ei ole hageja selgitanud. Hageja seaduslikule esindajale meenus vande all seletust andes (II kd,

tl 18 pöördel), et oli mingi ettemaks või deposiit, kuid see läks kellelegi teisele, ning ta ei osanud

öelda miks, kuid tema ei olnud sellist korraldust andnud ega ole deposiiti näinud. Kuigi osade

müügilepingu ettevalmistamist puudutavast e-kirjavahetusest (I kd, tl 108–108 pöördel, tõlge

tl 128–128 pöördel) nähtub, et osade ostja pakkus 23.07.2015 välja, et kui hagejal on vaja veel

ettemaksu (some more payment in advance), siis ta saaks hagejale tema soovil üle kanda

50 000 000 HKD, millega hageja sisuliselt nõustus ja edastas raha ülekandmiseks vajalikud

hageja Eestis asuva pangakonto andmed, ei saa sellest kirjavahetusest teha järeldusi 04.06.2015

tehtud deposiidi osas, sest see kirjavahetus toimus hiljem ning tegemist oli lepingus fikseeritust

erineva ettemaksu summaga, mida osade müügilepingus ei ole kajastatud. Seetõttu ei ole sel

kirjavahetusel deposiidi maksmise seisukohast tähtsust.

Kuigi HR, kes aitas C ja tema ettevõtteid raamatupidamise ja majandusarvestuse korraldamisel

ning tegeles kostja ja C ühise äritegevuse arvepidamisega, kinnitas tunnistajana (II kd, tl 23

pöördel–26 pöördel), et temale teadaolevalt ei ole 125 000 000 HKD laekumist hageja

raamatupidamises kajastatud, ei saa sellest järeldada, et hagejale ei võinud laekuda 04.06.2015

tasutud deposiit 17 505 529,14 HKD. Samas, arvestades hageja seadusliku esindaja seletust, on

pigem tõenäoline, et deposiit kanti kellelegi teisele. Sellel, kellele 04.06.2015 deposiit üle kanti,

ei ole ka asjas tähtsust, sest sõltumata sellest, kas deposiit kanti üle hagejale või mõnele muule

isikule, ei ole hageja tõendanud, et tema või deposiidi saanud muu isik oleks selle kostjale üle

andnud.

2-18-14361

12.3. Ülaltoodut arvestades leiab kolleegium, et hageja ei ole tõendanud, et osade ostja kandis

kostjale üle kogu osade müügihinna 125 000 000 HKD. Tõendatud on üksnes see, et üle kanti

lõppmakse, s.o 107 494 470,86 HKD. Seega asus maakohus lõppjäreldusena asjas esitatud

tõendite alusel õigesti seisukohale, et kostjale on üle kantud 107 494 470,86 HKD.

13. Arvestades seda, et hageja andis kostjale 107 494 470,86 HKD laenu, on hagejal õigus

nõuda kostjalt laenu tagamist ning hageja põhinõue tuleb selles ulatuses rahuldada.

13.1. Kuna hageja andis kostjale 107 494 470,86 HKD laenu, leppimata selgelt kokku laenu

tagastamise ajas, on hagejal VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 398 lg 1 I lausega õigus

nõuda kostjalt laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Kui laenu tagastamise aega

ei ole kokku lepitud, võib laenuandja VÕS § 398 lg 1 järgi nõuda laenu tagastamist pärast

laenulepingu ülesütlemist, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

Kuigi hageja väitel on ta korduvalt nõudnud kostjalt laenu tagastamist, kinnitab hageja

seadusliku esindaja vande all antud seletus (II kd, tl 19 pöördel ja 20 pöördel) seda, et pooled

üksnes rääkisid raha tagasismaksmisest, kuid hageja ei teinud kostjale avaldust, millest nähtuks

hageja selge tahe laenuleping üles öelda ja laenuraha ülesütlemistähtaja möödudes tagasi saada.

Ka hagiavalduses tugines hageja sellele, et juhul, kui kohus tuvastab, et laenuleping ei ole

tähtajaline, ütleb hageja selle hagiavalduses üles ning nõuab laenu tagastamist kahe kuu

möödumisel. Seega tegi hageja kostjale laenulepingu ülesütlemisavalduse alles 25.09.2018

hagiavalduses. Kostja ei ole hageja ülesütlemisavaldusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Seega

lõppes laenuleping ülesütlemise tõttu kahe kuu möödudes, s.o 25.11.2018, ning kostjal oli

alates 26.11.2018 kohustus laen tagastada. Kuigi kostja esitas vastuväite, et hageja esitas hagi

ennatlikult, enne põhivõla tasumise nõude sissenõutavaks muutumist, on tänaseks hageja nõue

muutunud sissenõutavaks ning kohus saab selle rahuldada.

Ülaltoodut arvestades tuleb hageja laenu tagastamise nõue rahuldada ja mõista kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlg 107 494 470,86 HKD, mis oli maakohtu arvutuste kohaselt

11 691 679,53 eurot. Pooled ei ole esitanud vastuväiteid Hongkongi dollari eurodesse

ümberarvutamise kohta.

13.2. Kostja kohustust tagastada hagejale saadud laen ei välista kostja vastuväited selle kohta,

et kostja ja hageja seadusliku esindaja C vahel oli mitmeid äriprojekte, mida võiks käsitada

seltsingulepingutena.

Ringkonnakohus märgib, et kostja väitel tegutsesid seltsingulepingu raames väidetavalt C ja

kostja. Ka juhul, kui hageja oli C ja kostja jaoks vahend seltsingulepingu raames äriprojektide

elluviimiseks, ei tähenda see seda, et hageja ei võiks panna kostja vastu maksma enda kui

juriidilise isiku õigusi, sh nõuda kostjaga sõlmitud laenulepingu alusel tagasi laenu. Kostja jätab

vastuväiteid esitades arvestamata selle, et hageja on iseseisev juriidiline isik ning juhul, kui

kostja ja C vahel oli sõlmitud seltsinguleping hageja kaudu äriprojektide elluviimiseks, saaksid

seltsinguvara hulka kuuluda hageja kui osaühingu osad, mitte aga hageja kui iseseisva juriidilise

isiku vara, sh nõuded teiste isikute vastu. Seega tegutseb hageja iseseisva juriidilise isikuna

ning hageja seaduslikul esindajal on õigus ja kohustus panna hageja nimel hageja õigused

maksma. See, kas ja kuidas jaguneb erinevate äriprojektide kasum C ja kostja vahel, ei puutu

praegusesse vaidlusesse. Siinsel juhul esitas hageja kui juriidiline isik kostja vastu laenu

tagastamise nõude ning selle nõude maksmapanekut ei mõjuta see, kas ja millised nõuded

võivad Cl ja kostjal olla omavahel sõlmitud seltsingulepingutest tulenevalt.

2-18-14361

Kuna kostja väidetel seltsingulepingu kohta ei ole asjas tähtsust, jättis maakohus õigesti neid

väiteid puudutavad tõendid hindamata ning seda ei tee ka ringkonnakohus.

14. Lisaks laenusumma tagastamisele on hagejal õigus nõuda kostjalt ka VÕS § 397 lg 1 I lause

alusel laenuintressi tasumist.

Kuigi pooled ei leppinud selgelt kokku laenuintressi maksmises ega selle suuruses, tuleb

VÕS § 397 lg 1 I lause järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Seadus

ei sisalda majandus- ja kutsetegevuse mõistet, kuid VÕS § 1 lg-te 5 ja 6 järgi eristatakse selle

alusel tarbijat ja ettevõtjat ning majandustegevuse subjektiks saab pidada nii füüsilist kui ka

juriidilist isikut, kes tegutseb iseseisvalt turul plaanipäraselt, et saavutada mingeid

majanduslikke eesmärke (vt VÕS I komm (2016), § 1, p 4.7). Siinsel juhul ei vaidle pooled

selle üle, et hageja oli äriühing, mis tegutses iseseisva majandustegevusega. Seda, et laen anti

hageja majandustegevuse raames, ei välista asjaolu, et hageja põhitegevuseks ei ole laenu

andmine. VÕS § 397 lg 1 ei näe ette, et intressi tuleks maksta üksnes juhul, kui tegemist on

professionaalse

laenuandjaga,

piisab

sellest,

et

laenuandja

tegutseb

iseseisvalt

majandustegevusega. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et ka kostjal oli mitmeid äriprojekte

ning kostja laenas raha, et ehitada paat ja müüa see maha. Seega tegutses ka kostja

majandustegevuses ning ka see raha oli laenatud tema iseseisva majandustegevuse tarbeks.

Sellest tulenevalt tuli kostjal saadud laenult maksta seaduse järgi ka intressi.

Kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse VÕS § 397 lg 2 järgi, et selleks on

harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi.

Kuigi hageja väitel oli poolte vaheliste äriprojektide puhul tavapärane intressimäär 10–14%

aastas, ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid, mis seda kinnitaksid. Ainuüksi hageja

seadusliku esindaja vande all antud seletused ei ole ringkonnakohtu hinnangul selleks piisavad,

sest kostja ega tunnistajad ei ole sellist intressimäära suurust omavahelistes suhetes või suhetes

kolmandate isikutega kinnitanud.

Hariliku intressimäära puudumisel on VÕS § 396 lg 2 ja § 94 lg 1 järgi intressimääraks

poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, mille õigeaegse avaldamise korraldab

VÕS § 94 lg 2 järgi Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Eesti Panga avaldatud

andmete

kohaselt

oli

01.07.2015

ja

01.01.2016

Euroopa

Keskpanga

põhi-

refinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 0,05% aastas ning pärast

seda on olnud intressimäär kuni 01.01.2023 0%. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt

laenusumma kasutamise eest alates 25.09.2015 kuni 30.06.2016 intressikalkulaatori kohaselt

intressi 4476,52 eurot ning alates 01.07.2016 kuni laenulepingu lõppemiseni (25.11.2018)

intressi 0 eurot.

15. Kuna kostja ei ole tagastanud hagejale laenusummat, peab kostja VÕS § 113 lg 1 alusel

tasuma hagejale alates 26.11.2018 kuni laenu tagastamiseni tagastamata laenusummalt

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

Kolleegium märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1

I lause järgi viivist. Kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud, siis loetakse VÕS § 113 lg 1 II

lause ja § 94 järgi viivise määraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-

operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele

lisandub 8% aastas. TsMS § 367 järgi võib hageja lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivisele taotleda ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

2-18-14361

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, ning eelkõige võib viivist nõuda selliselt,

et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt enda kasuks välja viivise alates 26.03.2018,

lähtudes sellest, et pooled olid leppinud kokku laenu tagastamise tähtaja (2,5 aastat). Kuna

ringkonnakohus leidis, et pooltel ei olnud selgelt kokkulepet laenu tagastamise tähtaja osas ja

laenuleping lõppes hageja ülesütlemisavalduse alusel 25.11.2018, muutus laenu tagastamise

nõue sissenõutavaks 26.11.2018 ning hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist alates sellest ajast.

Viivisekalkulaatori kohaselt on alates 26.11.2018 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise ajani

(31.10.2023) sissenõutavaks muutunud viivis kokku 4 915 150,04 eurot. Arvestades hageja

taotlust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka kohtuotsuse tegemise päevale järgnevast

päevast kuni põhivõla nõuetekohase tasumiseni sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivis.

16. Ülaltoodut arvestades ei anna apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse väited alust muuta

maakohtu otsuse resolutsiooni osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla, kuid selles osas tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi ning rahuldada

hageja põhinõue laenulepingu alusel. Põhinõude rahuldamise õigusliku aluse muutmise tõttu

tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni muuta ka intressi- ja viivisenõude osas, sh tühistada

maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis intressinõude 4476,52 euro ulatuses rahuldamata

ning rahuldas viivisenõude aja eest enne 26.11.2018 (26.09.2018–25.11.2018).

17. Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt intressi ja viivisenõude osas ning

rahuldab selles osas nõuded maakohtust mõnevõrra erinevas ulatuses, on tegemist

marginaalsete muutustega, mis ei anna alust jaotada menetluskulusid TsMS § 173 lg 3 I lause

järgi maakohtust erinevalt. Arvestades hageja esitatud hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks

muutunud nõuete kogusummat (13 595 675,48+4 076 467,74+548 296,83=18 220 449,05)

ning sama aja seisuga rahuldatud nõuete ulatust (11 691 679,53+4476,52=11 696 156,05) on

hagi rahuldamise ulatus endiselt ligikaudu 65%. Seetõttu jätab ringkonnakohus muutmata

maakohtu

menetluskulude

jaotuse

proportsiooni

(65%:35%)

ning

jaotab

ka

apellatsioonimenetluse kulud samas proportsioonis, st jätab apellatsioonimenetluse kulud 35%

ulatuses hageja kanda ja 65% ulatuses kostja kanda.

Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning

TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse

kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)