2-22-110284/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. oktoober 2023

Tsiviilasja number

2-22-110284

Tsiviilasi

Coccinella OÜ hagi N.V. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1377 eurot 45 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. juuni 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.V. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

N.V.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

Vastustaja (hageja): Coccinella OÜ (registrikood

14543788), lepinguline esindaja Tanel Riivits

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada N.V. apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 21. juuni 2023. a

otsus, millega rahuldati Coccinella OÜ hagi N.V.

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

3. Teha asjas uus otsus, millega jätta Coccinella OÜ

hagi N.V. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

Coccinella OÜ kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks maakohus pärast lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Coccinella OÜ (hageja) esitas 25. märtsil 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse N.V.lt (kostja) 1296 euro 22 sendi väljamõistmiseks. Kostja vastuväite tõttu lõpetas

Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja palus 20. aprilli 2022. a hagiavalduses mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1250

eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavakas muutunud viivise 75 eurot 15 senti ning

põhinõudelt viivise 0,06% päevas alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni

põhinõude tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. juulil 2021 teenuse osutamise lepingu, mille p 2.1.1

kohaselt kohustus hageja korraldama koolituse pealkirjaga „Esoteerilisi algteadmisi

koostööpartner Anzori Odisharia juhendamisel“. Lepingu p-de 3.1 ja 3.2 kohaselt kohustus

kostja tasuma teenuse eest 2250 eurot (käibemaksuga) üheksa võrdse osamaksena (250 eurot

kuus). Lepingu p 3.7 kohaselt kohustus kostja tasuma osamaksed ka juhul, kui kostja otsustab

teenust temast tulenevatel põhjustel mitte tarbida või lõpetab lepingu ennetähtaegselt.

Kostja osales koolitusel ning tasus hagejale neli osamakset (kokku 1000 eurot). Alates

novembrist 2021. a ei ole kostja hagejale tasunud. Kostja saatis 7. oktoobril 2021 hagejale

e-kirja, milles uuris isiklikel ja majanduslikel põhjustel teenusest loobumise kohta alates

novembrist 2021. a. E-kirja ei saa käsitleda lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisena.

Hageja vaidles kostja tasaarvestusnõudele vastu. Hageja ei ole professionaalne käsundisaaja.

Hageja tegevusalaks on muud teenused ning hageja vahendas praegusel juhul teenust. Lisaks

tuleb arvestada ka teenuse olemust. Teenuse olemusest kantuna tarbitakse seda pigem

teadlikult. Hageja manitses kostjat vabatahtlikule ja teadlikule osalemisele.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja 7. oktoobri 2021. a e-kirja tuleb käsitleda lepingu

ülesütlemisena. Hageja ei vastanud kostja e-kirjale ning seega tuleb eeldada, et hagejal ei olnud

vastuväiteid lepingu lõpetamise kohta. Pärast seda ei ole kostja teenust tarbinud. Lepingu p 3.7

on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg-ga 1 ning on tühine. Seega tuleb tasu maksmisel

lähtuda VÕS §-st 629. Kostja tasutud 1000 eurot saab pidada mõistlikuks tasuks.

Hageja rikkus VÕS § 620 lg-s 2 sätestatud kohustust. Lepingu p 4.2 kohaselt nimetab teenuse

osutaja kontaktisiku, kelle andmed on toodud lepingu p-s 6.1. Viidatud punktis ei ole

kontaktisikut nimetatud. Majanduslike raskuste tõttu otsustas kostja teenusest loobuda ja

teavitas sellest ka hagejat. Hageja ei reageerinud sellele ning alles 18. jaanuaril 2022 saatis

kostjale arve koos viivistega. Kostjal tekkis kahju tasumata osamaksena 1250 eurot, millele

lisandub viivis. Kostja tasaarvestab oma nõude hageja nõudega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 21. juuni 2023. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 1409 eurot 21 senti (põhinõue 1250 eurot ja 21. juuni 2023. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 159 eurot 21 senti), põhinõudelt 1250 eurolt viivise alates

22. juunist 2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning

jättis hageja viivisenõude hagiavalduse esitamise seisuga 47 euro 64 sendi ulatuses ning

viivisenõude alates 21. aprillist 2022 määras, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määra, rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 87% kostja ja 13% hageja kanda

nign kostja menetluskulud kostja enda kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 1135 eurot 35 senti ning sellelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 10. juulil 2021 teenuse osutamise lepingu (dtl

34–37), mille p 2.1.1 kohaselt kohustus hageja korraldama koolituse „Esoteerilisi algteadmisi

koostööpartner Anzori Odisharia juhendamisel“. Lepingu p-de 3.1 ja 3.2 kohaselt kohustus

kostja tasuma hagejale teenuse eest 2250 eurot üheksa võrdse osamaksena 250 eurot kuus.

Maakohus leidis, et lepingu puhul on tegemist käsunduslepinguga (VÕS § 619). Kostja on

tasunud hagejale neli osamakset kokku 1000 eurot (dtl 38–40).

Kostja leidis, et ta on lepingut 7. oktoobril 2021 üles öelnud. VÕS § 630 lg 1 kohaselt võib

kumbki pool tähtajatu käsunduslepingu kuni käsundi täitmiseni igal ajal üles öelda.

Kostja on 7. oktoobri 2021 e-kirjas (dtl 41) märkinud järgmist: „Tere. Uurin võimalust loobuda

teenusest ja lepingust. Eraelulistel ja majanduslikel põhjustel ei ole võimalik enam novembri

kuust võtta osa koolitusest. Millised on võimalused?“. Hageja on 18. jaanuari 2022 e-kirjas (dtl

45) märkinud: „Oleme Teile vastavalt meievahelisele lepingule edastanud osamaksetena

arveid, mida Teie kahjuks ei ole meile tasunud. Tulenevalt eeltoodust koostasime Teile

viivisarve ja lisame selle Teie võlgnevusele. Palume Teil tegeleda võlgnevuse täies mahus

likvideerimisega koheselt, võimalikud on ka erinevad kokkulepped“. Kostja vastas hagejale

18. jaanuaril 2022 (dtl 45): „Olen teile 7. oktoobril saatnud kirja ja otsinud lahendusi.

Seletanud olukorda ja vastust siis ma küll ei saanud. Võlad likvideerin esimesel võimalusel,

kuid viivisearvet ma tasuma ei hakka“. Hageja kirjutas 20. jaanuaril 2022 (dtl 44 – 45): „Teie

7. oktoobri kirjale vastasime telefonikõnega, millele Teie ei vastanud. Hetkel ootame Teie poolt

10 päeva jooksul tasumist, või kokkulepet, ehk siis konkreetseid kuupäevi tasumiste kohta“.

Kostja vastas sellele 21. jaanuaril 2022 (dtl 44): „See kõne on jäänud teiste kõnede vahel

märkamata, miks ei vastatud e-mailiga? Midagi saan tasuda veebruari lõpul, kui laekub

enammakstud tulumaks. Ülejäänud osas ei oska öelda. Siis kui abikaasa uue töö leiab, mille

ajapiirangut ma tänasel ajahetkel ei tea“.

Maakohus leidis, et 7. oktoobri 2021. a e-kirja ei saa käsitleda lepingu ülesütlemise avaldusena.

Kostja uuris hagejalt, millised on lepingust ja teenusest loobumise võimalused, mitte ei öelnud,

et ta loobub lepingust ja teenusest. Olukorras, kus kostja oleks enda hinnangul lepingu alates

novembrist 2021. a lõpetanud, ei oleks ta lubanud tasuda hilisemat võlgnevust. Seega ei ole

kostja hagejaga sõlmitud käsunduslepingut üles öelnud.

Lepingu p 3.7 kohaselt kohustus kostja tasuma osamaksed ka juhul, kui ta otsustab teenust

temast tulenevatel põhjustel mitte tarbida või lõpetab lepingu ennetähtaegselt. Maakohus leidis,

et praegusel juhul ei ole määrav, kas pärast novembrit 2021. a osales kostja koolitusel või mitte.

Kuivõrd kostja ei ole käsunduslepingut üles öelnud, oli kostjal ka kohustus täita lepingust

tulenevaid kohustusi (tasuda teenuse eest). Sellises olukorras ei kohaldu lepingu p 3.7 ning

seetõttu ei analüüsinud maakohus selle tühisust.

Lepingu p-de 3.1 ja 3.2 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale teenuse eest 2250 eurot

(käibemaksuga) üheksa võrdse 250-eurose osamaksena. Kostja tasus hagejale neli osamakset

perioodi juuli 2021. a kuni oktoober 2021. a eest kokku 1000 eurot (dtl 38–40). Kostja ei ole

tasunud viite osamakset perioodi november 2021 kuni märts 2022 kokku 1250 eurot (dtl 46–

50). Kostja on põhjendamatult keeldunud käsunduslepingust tuleneva tasu maksmise

kohustuse täitmisest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhinõue 1250 eurot.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Lepingu p 5.2 kohaselt on viivise määraks 0,2% päevas viivitatud summalt. Hageja vähendas

viivisemäära ning nõudis viivist 0,06% päevas. Hagiavalduse esitamise seisuga on

sissenõutavaks muutunud viivis 75 eurot 15 senti. Kostja ei ole selles osas vastuväiteid

esitanud.

Pooltevaheline leping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõistes. Sellele viitab ka

kirjavahetus, milles kostja palus lepingut muuta, kuid hageja ei võimaldanud seda. Lepingu

p-s 5.2 sisalduv viivise määr ei olnud poolte vahel eelnevalt eraldi läbi räägitud ning seda ei

saanud kostja mõjutada. Kostja sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus,

mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse

ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust.

Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga

sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (vt nt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17).

Kuivõrd praegusel juhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepingu, vaid teenuse osutamise

lepinguga, poolte vahel ei ole kokkulepet intressi määras osas, ei kohaldu VÕS § 113 lg 1

kolmas lause. Seega ei tohi viivisemäär ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

Eesti Panga teatel on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav

viimane intressimäär olnud 0,00% alates 1. juulist 2016 kuni käesoleva otsuse tegemiseni.

Seega oli seadusjärgne viivise määr sellel perioodil 8% aastas (0,00%+8%). Viivise määr 0,2%

päevas (73% aastas) ületab seadusjärgset määra 9-kordselt. Seega on viivise kokkulepe tühine.

Hageja ei saa ka viivise vähendamisega kuni 0,06% päevas muuta sellist kokkulepet kehtivaks.

Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes

toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja

eeldustel (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohtuotsuse

tegemise seisuga on viivis kokku 159 eurot 22 senti. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja

kasuks välja viivise põhinõudelt (1250 eurolt) alates 22. juunist 2023 kuni põhinõude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on

õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse

vastuväite võib esitada ka kohtumenetluses (protsessuaalne tasaarvestus).

Kostja on 19. mai 2023. a menetlusdokumendis palunud tasaarvestada kostja nõue hageja vastu

hageja nõudega tema vastu. Kostja väitel rikkus hageja VÕS § 620 lg-s 2 sätestatud kohustust

ning tekitas sellega kostjale kahju (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1). VÕS § 620 lg 2 kohaselt

peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks

parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud

kutseoskuste tasemel. Käsundiandja põhikohustuseks on osutada kokkulepitud teenust, mida

täites peab käsundisaaja järgima ühtlasi kahte üldist kohustust – lojaalsus- ja hoolsuskohustust.

Hageja oleks pidanud vastama kostja 7. oktoobri 2021. a e-kirjale, milles kostja uuris

võimalusi, kuidas loobuda teenusest ja lepingust (dtl 41) ning selliseks vastamiseks ei saa

pidada hageja kõnet kostjale, millele viimane ei vastanud (dtl 44–45). Samas ei saa hageja

tegevusetust (kostja e-kirjale reageerimata jätmine) pidada VÕS § 620 lg-s 2 sätestatud

hoolsuskohustuse rikkumiseks. Hageja selgitas juulis 2021. a kostjale, et koolitusel ei ole

tutvumisperioodi ning kui kostja kahtleb, siis ilmselt koolitus talle ei sobi, ning pakkus välja

esimese osamakse tagastamise (dtl 42). Selle peale vastas kostja, et ta ei soovi tagasimakset ja

soovib arvet kogu summale (dtl 42). Ka olukorras, kus hageja oleks vastanud kostja e-kirjale

kirjalikult, oleks ta ilmselt selgitanud, et kostja peab kogu koolituse eest tasuma. Seega on

arusaamatu, kuidas ei oleks hageja vastamise korral kostjale kahju tekkinud. Kostjal ei ole

hageja vastu nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse hagi rahuldavas osas ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata

ning menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus põhjendamatult, et kostja ei ole 7. oktoobri

2021. a e-kirjaga üles öelnud pooltevahelist lepingut. Maakohus on lähtunud otsuse tegemisel

üksnes kostja e-kirja grammatilisest sõnastusest, jättes kõrvale tahteavalduse tegija tegeliku

tahte (TsÜS § 75 lg 1). Kostja e-kirjast on selgelt aru saada, et kostja tegelik soov oli loobuda

teenusest ehk vabaneda lepingulistest kohustusest.

Maakohus ei ole välja selgitanud, kas leping lõppes korraliselt või erakorraliselt. Pooltevahelise

lepingu p 3.7 näeb ette tasu maksmise kohustuse olukorras, kus teenuse saaja lõpetab lepingu

ennetähtaegselt. Leping ei näe ette eriregulatsiooni olukorraks, kus leping lõpeb korralise

ülesütlemisega kostja poolt ja selles osas tuleb lähtuda seadusest.

Lepingu p 3.7 on tühine, kuivõrd sellega kaldutakse olulisel määral kõrvale käsunduslepingu

tasu maksmist puudutavast regulatsioonist, kostja sõlmis teenuse osutamise lepingu tarbijana

VÕS § 1 lg 5 tähenduses ning tal puudus võimalus kaasa rääkida lepingutingimuste sisu osas.

Tingimus, mis näeb ette 100%-lise tasu maksmise kohustuse ka siis, kui leping lõppeb

erakorralise ülesütlemisega ennetähtaegselt, kahjustab kostjat ebamõistlikult. VÕS § 629 lg 1

sätestab, et kui käsundusleping lõpeb enne käsundi täitmist või selle täitmiseks antud tähtaja

möödumist, on käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust. Lepingu p 3.7 näeb aga ette, et

kohustus on tasuda kõik osamaksed ka juhul, kui saaja otsustab teenust mitte tarbida või lõpetab

lepingu ennetähtaegselt. Olenevalt sellest, kas lugeda kostja lepingu ülesütlemist korraliseks

või erakorraliseks, tuleb lähtuda VÕS § 629 regulatsioonist, mille lg 1 teise lause kohaselt on

teenuse osutajal juhul, kui leping lõppes käsundiandjast tuleneval põhjusel, õigus saada kogu

tasu, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kostja on tasunud teenuse eest 1000 eurot. Seega

on hageja osutatud teenuste eest tasu saanud ja seda tuleb pidada mõistlikuks, arvestades

pooltevahelist lepingut, selle kestust ja eesmärke. Hageja kinnitas, et kursusest võttis osa 54

inimest. Kursuse hind ühe inimese kohta oli 2250 eurot. Seega teenis hageja kursuse

korraldamise eest 121 500 eurot. Olukorras, kus hagejal ei saanud tekkida lisakulusid kostja

lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu, vaid vähenes üksnes marginaale osa saamata jäänud

kasumist, ei ole õiglane välja mõista kostjalt 1250 eurot ja viivised.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ning apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.

Vastuse kohaselt ei saa lähtuda üksnes 7. oktoobri 2021. a e-kirjas sisalduvast, vaid tahet tuleb

tõendada lähtuvalt asjaolude kogumist. Kostja e-kirja sõnastusest nähtub potentsiaalne huvi ja

tulevane kavatsus, kuid mitte selge tahe lõpetada leping. Kostja on lubanud võlgnevuse

likvideerida pärast 7. oktoobri 2021. a e-kirja. Ükski mõistlik isik ei annaks tasulubadusi

olukorras, kus ta on lepingu üles öelnud. Pool, kes tahteavaldust teatud viisil tõlgendab, peab

tõendama, et tahteavalduse saaja teadis tahteavaldaja tegelikku tahet või pidi seda teadma.

Tahteavalduse tegija kannab riisikot, et teine pool tema tegelikku tahet ei tea ega ole ka

rikkunud hoolsuskohustust sellest teada saamisel. Kostja ei ole tõendanud oma tegelikku tahet

ega seda, et hageja oli või pidi olema sellest teadlik.

Kuivõrd maakohus leidis, et leping oli kehtiv, puudus vajadus kontrollida selle p 3.7 kehtivust

ja analüüsida selle ülesütlemise aluse ja sisu, mh seda, kas leping lõppes korraliselt või

erakorraliselt.

Kostja otsustas osaleda koolitusel ilma hageja surveta ning allkirjastas lepingu vaatamata

hageja asjakohasele märkusele. Kostja kui tarbija ja nõrgema poole kaitse on ilmaselgelt

ülehinnatud olukorras, kus majandus-ja kutsetegevuses tegutsev isik on lepingu sõlmimise eel

osundanud teadlikule otsusele ning vastutustundlikule käitumisele.

Lepingu sisuks olev koolitus leidis aset interneti vahendusel suletud grupis, mille liige kostja

oli ning sellega oli talle tagatud ligipääs koolitusele nii selle toimumise hetkel, kui ajaliselt

hiljem, s.o järelevaatamise vormis. Kostja ei ole tõendanud, et 7. oktoobri 2021. a e-kirja järel

võeti temalt õigus koolitusel osaleda või seda järele vaadata. Asjaolu, et kostja koolitusel

osalemise või selle järelvaatamise võimalust ei kasutanud, ei mõjuta lepingu täitmist. Kuigi

hageja eesmärk majandus-ja kutsetegevuses tegutseva isikuna oli mh tulu teenimine, ei oma

tähtsust, kui palju hageja tulu teenis ning kas ja kui palju muutus tema kasumimarginaal.

Juhul, kui leping lõppes ülesütlemisega, siis ei ole võimalik lugeda lepingut ülesöelduks

VÕS § 630 alusel. Leping oli koolituspõhine, st pidi lõppema koolituse läbimisega ega olnud

tähtajatu ning VÕS §-d 629 ja 631 ei kohaldu.

Kui kohus leiab, et leping on lõppenud erakorralise ülesütlemisega, analüüsib seetõttu lepingu

p 3.7 kui võimaliku tüüptingimuse tühisust ning leiab, et lepingu p 3.7 on käsitletav

tüüptingimusena, ei ole tasunõude rahuldamine välistatud. Kui käsund jääb lepingu lõppemise

tõttu täitmata, on erandjuhtumina teatud tingimuste olemasolul käsundisaajal õigus kogu tasule.

Esmaseks tingimuseks on, et leping on lõppenud käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige

kui käsundiandja ütles lepingu üles ilma, et käsundisaaja oleks lepingut rikkunud või kui

käsundisaaja oli sunnitud ise lepingu üles ütlema käsundiandja olulise lepingurikkumise või

muu käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu. Lisaks tuleb hinnata, kas kogu tasu maksmine on

asjaolusid arvestades õiglane. Hageja ei ole lepingut lõpetanud ega rikkunud.

Teenuse tarbimine ja makstav tasu ei olnud omavahel seotud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus hageja kanda.

7. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

õigesti tuvastanud, et pooltevaheline leping vastab käsundilepingu tunnustele.

Ringkonnakohus palus 16. oktoobri 2023. a nõudekirjas, et pooled täpsustaksid lepingu

sõlmimise asjaolusid. Kostja kinnitusel toimus kogu lepingu sõlmimise protsess sidevahendit

kasutades ja leping sõlmiti e-posti teel. Ka hageja leidis 18. oktoobri 2023. a vastuses, et leping

on sõlmitud sidevahendi abil. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid lepingu elektrooniliselt,

lepingu sõlmimisele eelnesid e-kirja teel läbirääkimised. Seega kohalduvad lepingule sätted,

mis reguleerivad sidevahendi abil sõlmitud lepinguid ettevõtja ja tarbija vahel (VÕS § 52 jj).

Kohustuslikud andmed, mida peab ettevõtja tarbijale enne lepingu sõlmimist teatama, on

sätestatud VÕS § 54 lg-s 1. VÕS § 54 lg 1 p 12 järgi peab ettevõtja muuhulgas esitama tarbijale

enne lepingu sõlmimist selgel ja arusaadaval viisil teabe taganemisõiguse olemasolu korral selle

õiguse kasutamise tingimustest, tähtajast ja korrast vastavalt VÕS § 56 lg-le 22. Vastavalt

viidatud VÕS § 56 lg-le 22 võib tarbija lepingust taganeda, kasutades taganemisavalduse

tüüpvormi või esitades muu ühemõttelise taganemisavalduse. Asja materjalide põhjal ei saa

asuda seisukohale, et tegemist oleks sidevahendi abil sõlmitud lepinguga, millele ei kohaldata

tarbija taganemisõiguse regulatsiooni (VÕS § 53 lg-d 4 ja 7).

8. Taganemisõigusega seonduva teavitamiskohustuse rikkumisel on kaks olulist tagajärge. Kui

tarbijat taganemisõiguse olemasolust, selle kasutamise tingimustest, tähtajast ja korrast kohaselt

ei teavitata, pikeneb lepingust taganemise tähtaeg § 56 lg 16 kohaselt maksimaalselt 1 aasta ja

14 päevani. Kui ettevõtja ei ole tarbijat teavitanud kohustusest tasuda lepingust taganemisel

lepingueseme tagastamise kulusid, ei pea tarbija neid kulusid kandma (lg 8) (Varul, P. jt (koost).

Võlaõigusseadus I. Üldosa (§-d 1–207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016, § 54 / 4.1.).

Pooltevahelises lepingus ei ole taganemisõigust sätestatud. Samuti ei nähtu poolte

kirjavahetusest, et hageja oleks kostjat sellest teavitanud. Vastuseks kostja pöördumisele, et

osamaksed olid just selleks, et kui koolitus ei sobi, siis on võimalik loobuda, vastas hageja, et

tutvumisperioodi ei ole ja kui kostja kahtleb, siis ilmselt pole see (koolitus) tema jaoks ja et

hageja teeb tagasikande. Seega ei ole hageja teavitanud kostjat seaduses sätestatud viisil

taganemisõiguse tingimusi ega ole taganemisõigust vaidlusaluses lepingus endas ette näinud.

VÕS § 56 lg 16 järgi, kui ettevõtja on rikkunud VÕS § 54 lg 1 p-s 12 nimetatud teabe esitamise

kohustust, lõpeb taganemistähtaeg 12 kuu möödumisel VÕS § 56 lg-tes 11–13 sätestatud viisil

määratud taganemistähtaja lõppemist. Kui ettevõtja on tarbijale edastanud eelmises lauses

nimetatud taganemisõigust käsitleva teabe hilinenult, kuid siiski 12 kuu jooksul alates

VÕS § 56 lg-tes 11–13 osutatud päevast, lõpeb taganemistähtaeg 14 päeva möödumisel teabe

saamisest.

VÕS § 56 lg 12 sätestab, et lepingu puhul, mille esemeks on teenuse osutamine või muu kestva

soorituse tegemine, hakkab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaeg kulgema lepingu

sõlmimise päevast.

9. Pooltevaheline leping sõlmiti 6. juulil 2021, seega hakkas kostja jaoks taganemisõiguse

teostamise tähtaeg kulgema samast päevast ja lõppes vastavalt 12 kuu möödumisel, s.o 6. juulil

2022.

Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui kostja 7. oktoobri 2021. a e-kirjast ei oleks üheselt

aru saada kostja soov lepingust taganeda, siis pidi hagejale kostja tahe lepingust taganeda olema

selge 31. märtsi 2022. a vastuväitest maksekäsu kiirmenetluses. Vaidlust ei ole, et hageja on

kostja 31. märtsi 2022. a vastuväite kätte saanud. Seega on kostja lepingust seaduses ettenähtud

tähtaja jooksul taganenud.

VÕS § 562 lg 6 p 1 sätestab, et lepingu puhul, mille esemeks on teenuse osutamine, muu kestva

soorituse tegemine või vee, gaasi, elektri või soojuse müük ühendusvõrgu kaudu, ei ole tarbija

kohustatud ettevõtjale hüvitama taganemistähtaja jooksul üleantu väärtust, kui ettevõtja ei ole

tarbijale andnud teavet vastavalt VÕS § 54 lg 1 p-dele 12, 13 või 15.

Kuivõrd kostja ei ole kohustatud hüvitama kogu taganemistähtaja jooksul üleantu väärtust, ei

ole hageja nõue ka 1250 euro väljamõistmiseks põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata.

10. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust

(TsMS § 173 lg 3).

Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi

hageja kanda.

11. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus

(vt Riigikohtu 10. aprilli 2019 lahend tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke