2-22-14383/44 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. oktoober 2023

Tsiviilasja number

2-22-14383

Tsiviilasi

Expertline OÜ hagi OÜ MADIMUS ja Aulis Paali

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

30 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. mai 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aulis Paali apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja II): Aulis Paal (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tõnu

Raidma

Vastustaja (hageja): Expertline OÜ (registrikood

11095481), lepinguline esindaja vandeadvokaat Allan

Valk

OÜ MADIMUS (kostja I maakohtu menetluses)

(registrikood 10800598), lepinguline esindaja Tõnu

Raidma

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aulis Paali apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 12. mai 2023. a otsus

Expertline OÜ hagi Aulis Paali vastu rahuldamise

osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

Expertline OÜ hagi Aulis Paali vastu rahuldamata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1.

Rahuldada

Expertline

OÜ

hagi

OÜ

MADIMUS vastu.

4.2. Mõista OÜ-lt MADIMUS Expertline OÜ

kasuks Välja 30 000 eurot.

4.3.

Jätta

Expertline

OÜ

menetluskulud

põhjendatud ulatuses OÜ MADIMUS kanda.

4.4. Mõista OÜ-LT MADIMUS Expertline OÜ

kasuks välja menetluskulud 2615 eurot (sh riigilõiv

1400 eurot ja õigusabikulud 1215 eurot) ning viivis

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses. Jätta rahuldamata osas

Expertline OÜ menetluskulud Expertline OÜ enda

kanda.

4.5. Jätta Expertline OÜ hagi Aulis Paali vastu

rahuldamata.

5. Jätta Aulis Paali menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus Expertline OÜ kanda.

Aulis Paali menetluskulude rahalise suuruse

määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast tsiviilasjas tehtud lõpplahendi jõustumist

(TsMS § 177 lg 2).

6. Mõista Expertline OÜ-lt riigi tuludesse välja

riigilõiv 1400 eurot, mille tasumisest oli Aulis Paal

vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel.

Expertline

OÜ-l

tuleb

riigi

tuludesse

väljamõistetud menetluskulud tasuda 15 päeva

jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates

vastavalt otsusele lisatud makseinfo lehel märgitud

andmetele.

Menetluskulude tasumisega viivitamise korral on

Expertline

OÜ

kohustatud

tasuma

Eesti

Vabariigile viivist alates otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Expertline OÜ (hageja) esitas 27. septembril 2022 Viru Maakohtule hagi OÜ MADIMUS

(kostja I) ja Aulis Paali (kostja II) vastu võlgnevuse 30 000 eurot väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 12. aprillil 2018 laenulepingu, mille kohaselt

andis hageja kostjale I laenu 30 000 eurot. Laen kanti kostja I pangakontole 12. aprillil 2018.

Vastavalt laenulepingu p-le 1.1.2 kohustus kostja I tagastama kogu laenu hiljemalt

31. detsembriks 2020. Kostjale I antud laenu käendas kogu ulatuses eraisikuna tollane kostja I

juhatuse liige kostja II (lepingu p 2.2). Laenulepingus kokku lepitud laenu 30 000 eurot tuleb

pidada käendaja vastutuse maksimumsummaks. Kostja II on kostja I juhatuse liige alates 2001.

aastast, tal on kogemus lepingute sõlmimisel ja ta pidi aru saama tehingu sisust. Kostja I ei ole

kokkulepitud tähtajaks laenu tagastanud ja seega oma lepingulist kohustust rikkunud.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Peale laenulepingu sõlmimist osutas kostja I hagejale teenust

ja müüs kaupa. Kostja I ja hageja kokkuleppel tasaarvestati poolte vastastikused nõuded.

Kostja I saab seda tõendada raamatupidamise dokumentidega, kuid need on kolmanda isiku

(raamatupidamise teenuse osutaja) valduses.

Kostja II ei ole füüsilise isikuna laenulepingu pooleks. Juhul, kui kohus leiab, et kostja II on

laenulepingu p-s 2.2 toodud kokkuleppest tulenevalt lepingupooleks, siis on laenulepingu p 2.2

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 6 alusel

tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas hagi 12. mai 2023. a otsusega, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja 30 000 eurot, jättis hageja menetluskulud põhjendatud ulatuses solidaarselt

kostjate kanda, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 2615 eurot (sh

riigilõiv summas 1400 eurot ja õigusabikulud 1215 eurot) ning menetluskuludelt viivise alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg 1

järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Vaidlust ei ole, et 12. aprillil 2018 sõlmisid hageja ja kostja I kirjaliku laenulepingu nr 41, mille

kohaselt andis hageja kostjale I laenu 30 000 eurot, mis tuli tagastada koos intressidega

hiljemalt 31. detsembriks 2020. Kogu laenusumma maksti kostjale I välja pangaülekandega

12. aprillil 2018. Kostja I väide nõuete tasaarvestuse kohta on tõendamata.

Laenulepingu nr 41 p 2.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et kui laenusaaja (kostja I) ei ole

võimeline laenu tagastama, vastutab allakirjutanud juhatuse liige (kostja II) oma varaga

laenusumma ja intresside maksmise eest. Hageja hinnangul sõlmis kostja II lepingu p-s 2.2

kostja I juhatuse liikmena käenduslepingu, millega käendas oma isikliku varaga kostja I laenu.

VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 144 lg 3 kohaselt

kehtib käendusleping ka seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral,

kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse.

Kostja II sõlmis laenulepingu p-s 2.2 hagejaga käenduslepingu, millega käendas isiklikult kogu

oma varaga kostja I poolt võetud laenu 30 000 eurot. Kostja I on laenu tagastamata jätmisega

kohustust rikkunud, seega tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 vastutab kostja II solidaarselt kostjaga

I kohustuse rikkumise eest. VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab kostja I käendatud kohustuse

eest täies ulatuses ja tal on ka vastutus kohustuse rikkumise tagajärgede, eelkõige viivise eest.

Kostjad ei suutnud põhistada, milles seisneb käenduslepingu heade kommete vastasus. Kostjate

väitel puudus kostjal II tahe käenduslepingu sõlmimiseks. Käendus on peidetud lepingu p 2.2

alla ning laenulepingu p 2 (koos alapunktidega) puhul on tegemist lepingu tüüptingimustega.

TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või

peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on

tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Kostja II ettevõtluskogemus on vähemalt alates 2001. aastast, s.o umbes 22 aastat. Seega selle

aja jooksul peab ettevõtjal olema oskus lugeda lepinguid ja mõista nende sisu, sh mõista

käenduse sisu. Praegusel juhul tuleb laenulepingu p-st 2.2 selgelt välja, et käendajaks oli

vastavalt poolte kokkuleppele just laenulepingule allakirjutanud juhatuse liige, s.o kostja II.

Kostjate väide, et käenduse eest peaks vastutama ka teine juhatuse liige Andres Veske, ei ole

põhjendatud, sest laenulepingust ega käenduslepingust sellist vastutust ei tulene.

Kostja II vastuväide, et tal puudus tahe käenduslepingu sõlmimiseks, ei ole usutav. Kostja II

puhul on tegemist pika kogemusega ettevõtjaga, kes pidi aru saama, et laenulepingu p-s 2.2

käendas ta kogu oma isikliku varaga laenulepingut ning ta on oma tahet kinnitanud allkirjaga.

Maakohus ei nõustunud kostja II vastuväitega, et laenulepingu p 2 on peidetud teiste

laenulepingu punktide vahele. Tegemist on sisu poolest suhteliselt lühikese lepinguga, milles

on kõigest kolm punkti oma alapunktidega. Kostja II kogemustega ettevõtjana pidi olema

suuteline nimetatud kolm lepingu punkti läbi lugema ja lepingu sisu mõistma.

Maakohus ei nõustunud ka kostjate vastuväitega, et lepingu p 2 tuleks käsitleda VÕS § 35 lg 1

mõttes tüüptingimusena. Kuivõrd tegemist on sisult suhteliselt väikese lepinguga, pidid pooled

mõistma igat lepingu punkti ja alapunktide sisu.

Kostja II ei ole tõendanud käenduslepingu heade kommete vastasust ja laenuleping ei ole p 2.2

osas tühine.

Õige ei ole kostjate väide, et käenduslepingu sõlmimisel on kaldutud kõrvale käendaja kahjuks

VÕS käenduse ja garantii andmise peatükis sätestatust (VÕS § 142 lg 6). Kostja II võttis endale

kohustuse, millega käendas kostja I laenu, laenukohustus oli piisavalt määratletav. Kuna laenu

tagastamise kohustus jäi täitmata, rakendus käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku

kohustuse täitmise eest.

Kostja I sai hagejalt laenu 30 000 eurot ja laenusaajal oli kohustus laen tagastada hiljemalt

31. detsembriks 2020. Hageja esitas hagi alles 27. septembril 2022, s.o umbes 21 kuud peale

kohustuse rikkumist. Periood alates 31. detsembrist 2020 kuni hagi esitamiseni on piisavalt pikk

mõistmaks, et kostjal I puudub võimalus või soov laenu tagastada. Kostja I ei ole esitanud

ühtegi tõendit, et ta on püüdnud kohustust täita või püüdnud laenuandjaga kokku leppida

kohustuse täitmise edasi lükkamises.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse kostja II vastu hagi rahuldamise osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi kostja

II vastu rahuldamata. Lisaks palub kostja II muuta menetluskulude jaotust ning jätta enda

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on laenulepingu poolteks hageja ja kostja I. Kostja II eraisikuna

ei ole lepingu pooleks ja ei ole eraisikuna lepingu p-s 2.2 nimetatud kohustust endale võtnud.

Kostjal II puudus laenulepingu sõlmimisel tahe sõlmida eraisikuna käendusleping. Lähtudes

VÕS § 29 lg-test 1 ja 4 ei vasta laenulepingu p-s 2.2 toodud sõnastus käenduse mõistele. Pooltel

puudus ühine tahe käenduslepingu sõlmimiseks. Maakohus oleks pidanud tõlgendama

laenulepingu p 2.2 VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 järgi. Kostja II ei olnud füüsilise isikuna nimetatud

lepingu pooleks, vaid ta esindas äriühingut ja ei pannud tähele lepingu p 2.2.

Lepingu p 2.2 sõnastus ei vasta VÕS § 142 lg-s 1 sätestatud käenduslepingu mõistele.

Laenulepingu p-st 2.2 ei nähtu, et käendaja kohustub kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Laenulepingu p 2.2 tekstist

nähtub hoopiski, et juhatuse liige peaks vastutama maksumuse eest.

Pikk kogemus ettevõtjana ei tähenda, et isikul oleks kogemus laenu- või käenduslepingute

sõlmimisel.

Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt nt Riigikohtu 3. aprilli

2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 11). Maakohus ei ole tühisuse aluseid analüüsinud.

Kuivõrd hageja ei tõendanud, et vaidlusalune lepingupunkt on lepingusse lisatud lepingueelsete

läbirääkimiste käigus, siis tegemist on tüüptingimusega, lepingupunkti pole eraldi läbi räägitud.

VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendus tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse

rahalises maksimumsummas. Laenulepingu p-st 2.2 ei nähtu käendatavate kohustuste rahalist

suurust ehk rahalise vastutuse maksimumsummat. Käendaja ei pea laenulepingust ise tuletama,

milline võiks olla tema vastutuse maksimummäär, vaid see peab olema selgelt määratletud.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja I ei ole võimeline laenu tagastama (lepingu p 2.2 eeldus).

Laenu mitte tagastamine kostja I poolt ei tähenda, et tal puudus võimalus laen tagastada.

Sõnastus „ei ole võimeline laenu tagastama“ seondub majandusliku võimekusega. Hageja ei

ole tõendanud, et ta oleks enne nõude esitamist käendaja vastu kasutanud VÕS § 101 lg-s 1

nimetatud õiguskaitsevahendeid kostja I vastu, kuigi lepingu p 2.2 seda ette näeb.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja II kanda.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja II on sõlminud laenulepingu p-s 2.2 hagejaga

käenduslepingu, millega käendas isiklikult kogu oma varaga kostja I poolt võetud laenu. Kostja

II ei saa väita ega polegi kunagi väitnud, et ta ei märganud lepingut allkirjastades p 2.2, mistõttu

pidi ta ka mõistma, miks selline lepingupunkt laenulepingusse pandi. Kostja I tahe oli saada

laen ja et laenu saada, pidi kostja II seda isikliku käendusega tagama. Kostjale I poleks ilma

käenduseta laenu antud ning vastav lepingu p 2.2 sai lepingusse kirja just lepingueelsete

läbirääkimiste tulemusena.

Asjakohane on kohtu käsitlus ettevõtluse kogemusega isiku osas. Tegemist on üheleheküljelise

lepinguga, millest arusaamine on igale keskmisele mõistlikule inimesele jõukohane.

Kostja II ei ole heade kommete vastasust millegagi põhjendanud.

Kostja II seisukoht, et laenulepingu p-st 2.2 ei nähtu vastutuse maksimumsummat, pole

põhjendatud. Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku,

et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks

tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse

olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat

käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt nt Riigikohtu 30. septembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 25). Seega tuleb praegusel juhul pidada laenulepingus väljendatud

laenusummat (30 000 eurot) käendaja vastutuse maksimumsummaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi kostja II suhtes rahuldamata

(TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus jätab kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu

menetluses hageja kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja II

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostja II osas ning

jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse

seaduslikkust hagi kostja II vastu rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas.

Vaidlustamata osas (s.o kostja I vastu hagi rahuldamise ja menetluskulude väljamõistmise osas)

on maakohtu otsus jõustunud.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja II on käendanud kostja I kohustust ning vastutab

seetõttu kostjaga I solidaarselt. Hageja hinnangul tuleneb kostja II kohustus kostja I ja hageja

vahel sõlmitud laenulepingust, mille kostja II kostja I juhatuse liikmena allkirjastas. Kostja II

leiab, et ta ei ole lepingut eraisikuna allkirjastanud ega käenduslepingut sõlminud.

VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Laenulepingu p 2.2. sätestab,

et kui laenusaaja (kostja I) ei ole võimeline laenu tagastama, vastutab allakirjutanud juhatuse

liige (kostja II) oma varaga laenusumma ja intresside maksmise eest.

Kuigi kostja II kui käendaja või lepinguosalise nime eraldi lepingus nimetatud ei ole, on

kostja II kui osaühingu juhatuse liikme tahteavaldust kinnitav allkiri lepingul käsitatav kostja II

kui füüsilise isiku tahteavaldusena. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale

kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas

ebaharilik (vt nr Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-14, p 10).

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et lepingu p-st 2.2 ei nähtu poolte tahet

käenduslepingu sõlmimiseks. Tüüptingimustel sõlmitud leping võib iseenesest olla sõlmitud ka

üheleheküljelisena, lepingu pikkus ei ole selle lugemiseks tüüptingimustel sõlmituks oluline.

9. Kostja II on menetluses tuginenud sellele, et käendaja vastutuse puhul oli tegemist „peidetud“

sättega, seega oleks tegemist tühise tingimusega VÕS § 37 lg 3 mõttes. Ringkonnakohus

kostja II seisukohaga ei nõustu. Kostja II võimalikku vastutust reguleerivad sätted on eraldi

alajaotises, mis on pealkirjastatud „Lepingu tagatised“, ning see koosneb kokku vaid kolmest

alapunktist. Lepingupunktide sõnastus on selge ja arusaadav. Tõlgendades lepingu p 2.2

sõnastust kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 4 saab järeldada, et mõistlik isik pidi lepingule all

kirjutades aru saama, et ta võtab koos kostjaga I kohustuse tagastada kostja I võlgnevus hageja

ees. Tähtsust ei oma ka asjaolu, et lepingu sõlmimisel oli kostjal I kaks juhatuse liiget. Lepingu

p-st 2.2 tuleneb vastutus üksnes lepingule alla kirjutanud juhatuse liikmele, s.o kostjale II.

10. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on

füüsiline isik, seega oli hageja ja kostja II vahel sõlmitud leping tarbijakäendusleping.

Ringkonnakohus on seisukohal, et lepingu p 2.2. on tühine VÕS § 143 lg 2 alusel.

Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas.

Kostja II on nii maakohtus (dtl 65), kui ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses (dtl

98) tuginenud tarbijakäenduslepingu tühisusele VÕS § 143 lg 2 alusel, kuivõrd lepingus ei ole

kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Maakohus ei ole selle

vastuväite osas seisukohta võtnud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendatuse ja seaduslikkuse

põhimõtet (TsMS § 442 lg 8).

VÕS § 143 lg-s 2 viidatud summa kujutab endast absoluutset maksimumsummat, mida saab

võlausaldaja nõuda käendajalt käenduslepingu alusel põhivõlgniku poolt käendusega tagatud

kohustuse rikkumise korral, st seoses tagatava põhikohustusega seonduva põhinõude,

intresside,

viiviste,

sissenõudmiskuludega

ning

muude

põhikohustusest

tulenevate

kohustustega, mille eest käendaja vastavalt seadusele ja lepingule vastutab.

Riigikohus on leidnud, et vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik

lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud

tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru

käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud

võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt Riigikohtu 30. septembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 25). Praegusel juhul sisaldab 12. aprilli 2018. a leping aga nii

viivise (lepingu p 1.2.2.), kui ka intressi (lepingu p 1.3.) maksmise kohustust. Viivise suuruseks

on 1% päevas, lähtudes tagastamisele või maksmisele kuuluvast summast, intressi puhul 3%

aastas, arvestatuna laenu jäägilt. Intresside väljamaksmine pidi toimuma koos laenu

tagastamisega.

11. VÕS § 143 lg 2 mõte on nii tarbijast käendaja vastutuse piiramine kui ka hoiatusfunktsiooni

täitmine: vastutuse summaarse ülempiiri väljatoomine käenduslepingus peab juba lepingu

sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema, et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib

(eelkõige intresside, viiviste ja võimalike leppetrahvide tõttu) ületada mitmekordselt

käendatava põhikohustuse algse suuruse (vt Varul, P. jt (koost). Võlaõigusseadus II (§ 143).

komm . 3.2, Tallinn: Juura 2016). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei olnud arvestades

lepingus kokkulepitud intressi ja viivist käendajal oma vastutuse ulatus piisavalt prognoositav

ning lepingus ei ole lepitud kokku kostja II vastutuse rahalises maksimumsummas. Seega on

hageja ja kostja II vaheline käendusleping tühine ning hagi kostja II vastu tuleb jätta

rahuldamata. Kuivõrd käendusleping on tühine, puudub vajadus analüüsida kostja II

apellatsioonkaebuse väidet, kas kostja I oli võimeline (s.o majanduslik võimekus) laenu

tagastama ning kas sellest tulenevalt lepingu p 2.2 kostja II suhtes kohaldub või mitte.

12. Kuivõrd ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsust, tuleb muuta ka menetluskulude

jaotust (TsMS § 173 lg 3). Seoses hagi kostja II vastu rahuldamata jätmise ja kostja II

apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu

menetlustes jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

Maakohus ei määranud kohtuotsuses kindlaks kostja II menetluskulusid, kuna tema vastu hagi

rahuldati ning maakohus jättis kulud kostjate kanda. Ringkonnakohus teeb teistsuguse otsuse,

mille tulemusel jääb hagi kostja II vastu rahuldamata. Eeltoodust lähtuvalt ei määra

ringkonnakohus praegu kindlaks kostja II põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid maakohtu

menetluses ega ka apellatsiooniastmes. Need määratakse kindlaks TsMS § 177 lg 2 järgi.

13. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21. augusti 2023. a määrusega kostja II menetlusabi

taotluse ning vabastas ta riigilõivu 1400 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel.

TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 5 teise lause järgi tuleb hagejalt mõista riigituludesse

1400 euro suurune riigilõiv, mille tasumisest kostja II oli apellatsioonkaebuse esitamisel

vabastatud.

TsMS § 179 lg 5 alusel tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul, arvates otsuse

jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi

täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke