4-10-3575/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-10-3575

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-3575 Kohtunik Marie Tammsaar Kohtuistungi sekretär Helle Koppel Tõlk Marek Litnevski Väärteoasi Gennadi Gabrieljan’i kaebus Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti) 30.09.2010.a otsusele väärteoasjas nr 10044223; ÜTS § 542 lg 1 Kaebuse esitaja Gennadi Gabrieljan (isikukood 35912230239, elukoht xxx; määratlemata kodakondsusega; töökoht puudub); kaitsja Vjatšeslav Vassiljev Kohtuväline menetleja Tallinna Linnavalitsus (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu; asukoht Pärnu mnt 139c-1, Tallinn) Kohtuistungi toimumise aeg, koht, istungil viibinud isikud 04.03.2011.a, Liivalaia kohtumaja Kaebuse esitaja Gennadi Gabrieljan, kaitsja Vjatšeslav Vassiljev Kohtuvälise menetleja esindaja Reeli Lind RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 66 lg 2, VTMS § 132 p 2; § 133-135 ja § 155-156 kohus otsustas: 1. Tühistada Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti) 30.09.2010.a otsus väärteoasjas nr 10044223 osaliselt, Gennadi Gabrieljan’ile karistuse määramise osas, teha väärteoasjas selles osas uus otsus. 2. Mõista Gennadi Gabrieljan’ile ÜTS § 542 lg 1 järgi karistuseks rahatrahv 80 trahviühiku ulatuses, 306.78 eurot (kolmsada kuus eurot, 78 senti). Määrata rahatrahv tasumiseks ositi 12 kuu jooksul, s.o. igakuiselt 25.56 eurot (kakskümmend viis eurot, 56 senti), rahatrahvi esimene osa tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul ja edasised osamaksed iga kuu 15. kuupäevaks. Trahv tasuda Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvelduskontole 10220064421013 SEB Pangas, tasumisel tuleb märkida kohtuvälise menetleja otsuses antud viitenumber 9284010036341003. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja kaebaja ei ole rahatrahvi esimest osa tasunud või kui kaebaja kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

2 Edasikaebamise kord

Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kohtuotsus koostatakse tervikuna kassatsiooniteate saamisest 15. päeval ning on samast päevast kättesaadav kohtu kantseleis. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel peale kohtuotsuse lõpposa kuulutamist.

Asjaolud, menetluse käik

31.08.2010.a on kohtuväline menetleja Tallinna Linnavalitsus (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) koostanud väärteoprotokolli selle kohta, et Gennadi Gabrieljan 16.08.2010.a kell 01:15 Tallinnas A. Laikmaa tn 2 maja juures autojuhina rikkus taksoveo üldeeskirja nõudeid sellega, et kasutas tema juhitud sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnust matkivat tunnust. Rikkumine seisnes selles, et Gennadi Gabrieljan kasutas mootorsõidukit Opel Zafira reg nr xxx, mille katusel oli kontrollimise ajal taksotunnust matkiv tunnus, s.o kollane plafoon kirjaga, mis sarnaneb taksotunnuse – sisevalgustusega plafooniga, kuigi nimetatud sõidukile ei ole väljastatud sõidukikaarti taksoveoks. Sellega rikkus G. Gabrieljan MKM määruse nr 141 26.05.2004.a § 15 lg 7 ja lg 7’ lg 1 nõudeid ja pani toime ühistranspordi seaduse (ÜTS) § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. 30.09.2010.a kohtuvälise menetleja otsusega karistati G. Gabrieljan’i ÜTS § 542 lg 1 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut (12 000 krooni). Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja otsuse kohaselt arvesse G. Gabrieljan’i isikut ja tema süü suurust ning nimelt seda, et arvestades, et G. Gabrieljan varem oli juba karistatud väärteokorras analoogse väärteo eest rahatrahviga 50 trahviühikut, pidi ta teadma, et sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, on keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust.

14.10.2010.a esitas G. Gabrieljan Harju Maakohtusse kaebuse 30.09.2010.a kohtuvälise menetleja otsusele, milles palus vaidlustatud otsuses täielikult tühistada ja sisse nõuda kaebaja kasuks hüvitus temale tekitatud kahju eest ja kantud kohtu- ja muud kaebusega seotud kulud. Kaebuse kohaselt on kaebaja ametlikult töötu. 16.08.2010.a peatasid riigipolitsei töötajad teda maja juures, kus kaebaja elab, kontrollisid tema dokumente, ent kuna kõik oli korras, tagastati dokumendid mingeid pretensioone esitamata. Sõiduautos oli ta üksi. Pärast sõiduauto ja dokumentide kontrollimist riigipolitsei poolt tulid tema juurde end MUPO töötajatena tutvustanud inimesed, kes hakkasid pildistama sõiduautot, mida kaebaja kasutab volituse alusel. Nad küsisid, miks on sõiduautole paigaldatud plafoon, kaebaja seletas, et plafoon kirjaga „PINHAS COMPANY OÜ TOURIST AUTORENT“ on ettevõtte Pinhas Company UÜ reklaammärk, ettevõte tegeleb teenuste osutamisega turismi valdkonnas ja plafooni paigaldas selle ettevõtte palvel tema tegevuse reklaamimise eesmärgil. Kaebaja selgitas, et ei tegele teenuse osutamisega taksoveo valdkonnas ja tuli sõiduautoga oma koju. Mistahes taksotunnused või seda matkivad tunnused sõiduautol puuduvad. Menetleja jõudis valele järeldusele, et sõiduautole paigaldatud reklaammärk on taksoplafooni imitatsioon, sellel reklaammärgil ei ole mingit märgistust ega logot, mille järgi oleks võinud teha järelduse taksoteenuste osutamise pakkumisest. Menetleja ei märkinud protokollis, millised parameetrid, mida seadusandlus käsitleb taksoplafoonina, vastavat kaebaja kasutatavale sõiduautole paigaldatud reklaammärgile või millised märgi parameetrid matkivad taksoplafooni tunnuseid. Menetleja ei arvesta, et kaebaja ei või olla ÜTS § 542 lg 1 järgi karistuse subjektiks, sest ta ei ole taksojuht. Menetleja ei arvesta MKM määruse nr 141 § 11 lg 3, millest johtub, et ei ole keelatud sõitjatevedu tellija ning

3 vedaja vahelise lepingu alusel. Kaebaja tegevuses ei nähtu mingeid tunnuseid, mis tõestaks seda, et kaebaja osutas, osutab või kavatseb osutada taksoteenuseid, st. tema tegevuses puudub süü.

Kohtuistungil loobus kaitsja kaebuses esitatud kulude ja kahju hüvitamise nõudest, kaitsja ja kaebaja jäid kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise nõude juurde. Kaebaja ei vaidlustanud väärteoprotokolli märgitut sündmuse aja, koha ja faktiliste asjaolude osas, vaidlustas kohtuvälise menetleja hinnangu nendele asjaoludele. Kaebaja selgitas, et tegeleb reklaamiga, mitte taksoveoga, reisijaid vedanud ei ole. Reklaammärgil ei ole sisevalgustust ega juhtmeid, reklaam oli katusel magnetiga, autos ei olnud taksomeetrit ega printerit. Kinnitas, et kardab inimesi, kes võiksid soovida tema sõidukiga sõita ja ei oleks ka sõiduki peatamisele reageerinud, et kedagi vedada, kuna see on ohtlik. Talle öeldi, et kui võtab reklaami ära, siis ei juhtu temaga midagi. Võttis reklaami ära ja tagastas firmale. Eelmisel korral sai karistada, kuna ettevõte pandi kinni, aga talle ei olnud sellest teatatud.

Kohtuvälise menetleja esindaja ei nõustunud kaebusega, jäi kaebuse suhtes esitatud kirjaliku seisukoha juurde, palus jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Teo objektiivne koosseis tuleneb majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004. a määrusega nr 141 kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri„ § 15 lg 7, mille kohaselt sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, on keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust. Taksoveoteenuse mitteosutamisel peavad olema eemaldatud plafoon ja hinnakiri. Sama määruse § 15 lg 71 p 1 sätestab, et taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks käesoleva määruse tähenduses loetakse, kui sõidukile on paigaldatud plafoon, mis sarnaneb määruse § 15 lõike 6 punktis 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Määruse uus redaktsioon jõustus 18.07.2010.a ja selle seletuskirja kohaselt on määruse muutmine tingitud vajadusest korrastada taksoveo turgu, takistada ebaseadusliku veoteenuse osutamist ning seeläbi tagada võrdne ja aus konkurents. Ka Riigikohus asus 21.10.2010.a otsuses 3-1-1-81-10 seisukohale, et ei ÜTS ega määruse reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringija ÜTS § 542 lg-s 1 kirjeldatud süüteokoosseis ei eelda, et toimepanija oleks käsitatav mõne ühistranspordiseaduses nimetatud subjekti - näiteks ühissõidukijuhi või vedajana, vaid keeld kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust. See piirang on suunatud nendele isikutele, kellel taksoveoteenuse osutamiseks õiguslikku alust ei ole ja keda ei saa seetõttu käsitada ühistranspordiseaduses nimetatud subjektidena. Isikutel, kellele ei ole väljastatud sõidukile sõidukikaarti taksoveoks, on keelatud kasutada taksotunnuseid matkivat tunnust. Väärteo toimepanemine on tõendatud sündmuskoha vaatluse protokolli ja selle lisadeks oleva fototabeliga, Tallinna Taksoregistri väljavõttega, tunnistaja P. Liblik ütlustega. Väärteomenetluse käigus on kindlaks tehtud fakt, et G. Gabrieljan kasutas 16.08.2010.a mootorsõidukil taksotunnust matkivat tunnust (sisevalgustusega kollast värvi plafooni musta värvi kirjaga „PINHAS COMPANY OÜ TOURIST AUTORENT“), kuigi nimetatud sõidukile ei olnud väljastatud sõidukikaarti taksoveoks. Sellega on täidetud teo objektiivne koosseis. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kuna G. Gabrieljan kasutas sõidukit, millel olid kontrollimise hetkel taksotunnust matkivad tunnused ning kehtivat sõidukikaarti taksoveoks tal ei olnud, siis oleks pidanud ta tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral teadma, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, s.t kasutas taksotunnust matkivat tunnust, omamata selleks seaduses ette nähtud dokumente, pani ta süüteokoosseisule vastava teo toime vähemalt hooletusest ning sellega on täidetud teo subjektiivne koosseis. Antud asjas ei esine süüd välistavaid asjaolusid. G. Gabrieljan’i puhul ei ole Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti patrulliosakonna inspektor otsuses eraldi fikseerinud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, kohtuväline menetleja leidis, et 200 trahviühiku suurune rahatrahv (12000 krooni) on proportsionaalne toimepandud teoga.

4 Kohtumenetluse käigus avaldas ja uuris kohus järgmisi kirjalikke dokumentaalseid tõendeid: 16.08.2010.a sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeli ja skeemiga, äriregistriandmete väljatrükid Pinhas Company OÜ kohta, Tallinna väärteoasjade registri väljatrükk seisuga 01.10.2010.a sõiduki reg. nr xxx kohta, kutse G. Gabrieljan’ile ilmumiseks Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametisse 23.08.2010.a menetlusaluse isikuna, 31.08.2010.a väärteoprotokoll, vastulause, Tallinna väärteoasjade registri väljavõte väärteoasja nr 09023393 kohta, 30.09.2010.a otsus väärteoasjas nr 10044233, samuti kaebuse lisatud Eesti Töötukassa 05.10.2010.a teatis ja kohtuistungil kaebaja esitatud 02.03.2011.a väljatrükk internetist.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kuulanud kohtuistungil ära kaebaja, kaitsja ning kohtuvälise menetleja esindaja ja hinnanud kõiki väärteoasjas kogutud ja kohtus uuritud tõendeid kogumis, on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o kaebajale määratud karistuse osas ja selles osas saab kohus teha väärteoasjas uue otsuse, mõistes kaebajale uue karistuse, raskendamata sellega kaebaja olukorda. Väärteomenetluse lõpetamise aluste esinemist väärteoasjas kohus ei tuvastanud.

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt, ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

Väärteoasjas ei ole vaidluse all ning nii 16.08.2010.a sündmuskoha vaatluse protokolliga koos sellele lisatud fototabeli ja skeemiga kui kaebaja ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et ta juhtis 16.08.2010.a kell 01:15 Tallinnas A. Laikmaa tn 2 maja juures sõiduautot Opel Zafira reg nr xxx, mille kohta ei olnud välja antud sõidukikaarti taksoveoks. Samuti ei ole vaidluse all ja 16.08.2010.a sündmuskoha vaatluse protokolli ja fototabelitega on tõendatud, et sõidukil, mida G. Gabrieljan juhtis, oli katusel kollast värvi plafoon kirjaga „PINHAS COMPANY OÜ TOURIST AUTORENT". Väärteoasjas on vaidluse all on, kas sellise sõiduki juhtimise eest saab G. Gabrieljan’i karistada ÜTS § 542 lg 1 järgi ning kas talle kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on põhjendatud.

ÜTS § 542 lg 1 kohaselt on bussi-, trammi-, trollibussi- või autojuhi poolt bussi-, trammi-, trollibussi- või taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumine karistatav rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 7 (edaspidi Eeskiri) kohaselt on keelatud sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust. Eeskirja § 15 lg 71 p 1 kohaselt loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks sõidukile paigaldatud plafooni, mis sarnaneb § 15 lg 6 p 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Eeskirja § 15 lg 6 p 1 kohaselt on taksotunnuseks sõiduki katusel sisevalgustusega plafoon, mille esiküljel on ainult sõna TAKSO minimaalse tähemärgi kõrgusega 4 cm. Nii ÜTS § 542 lg 1 kui Eeskirja § 15 lg 7 ja lg 71 1 kehtisid osundatud sõnastuses 16.08.2010.a.

Vaidlust ei ole asjaolus, et G. Gabrieljan’i juhitud sõidukile ei olnud seisuga 16.08.2010.a väljastatud sõidukikaarti taksoveoks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-81-10 otsuse p-s 9 ja 10 märkinud, et ÜTS § 542 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või

5 alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi ja muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Samuti märkis kolleegium, et ühistranspordiseaduse ega ka Eeskirja reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi (nt Eeskirja § 2 lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7) ja kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 542 kirjeldatud väärteokoosseis. Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeld kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust, on samuti ühemõtteliselt suunatud nendele isikutele, kellel taksoveoteenuse osutamiseks õiguslikku alust ei ole ja keda ei saa seetõttu käsitada ühistranspordiseaduses nimetatud subjektidena. Seega on väär kaebuse esitaja väide, et sõiduki suhtes puuduva sõidukikaardi tõttu taksoveoks ei saa ta olla ÜTS § 542 järgi kvalifitseeritava väärteo subjektiks.

Kohus on seisukohal, et 16.08.2010.a G. Gabrieljan’i poolt juhitud sõiduki Opel Zafira registreerimisnumbriga xxx katusel olnud ese, mida kaebaja nimetab reklaammärgiks, on käsitletav taksotunnust matkiva tunnusena ja väärteoprotokollis märgitud teokirjeldus vastab Eeskirja § 15 lg 7 sätestatud rikkumisele - kollane plafoon kirjaga „PINHAS COMPANY OÜ TOURIST AUTORENT AUTORENT“ sarnaneb Eeskirja § 15 lg 6 p 1 nimetatud taksotunnusele ning on seda matkivaks tunnuseks Eeskirja § 15 lg 7’ lg 1 tähenduses. Eeskirja § 15 lg 6 p 1 nimetatud taksotunnuse iseloomulikest tunnustest sarnaneb G. Gabrieljan’i kasutuses olnud sõiduautol kasutusel olnud ese kõigile taksoplafoonile kui taksotunnusele iseloomulikele tunnustele – kaebaja poolt reklaammärgiks nimetatud ese on tavapäraselt taksoplafoonina kasutatavatele esemetele sarnane nii kujult, mõõtmetelt kui mahult, samuti on esemel olev teksti sisu ja selle suurus sarnane taksoplafooniks olevale esemele ettenähtud tekstiga. Asjaolu, et kaebaja juhitud sõiduki katusel olnud esemel ei olnud erimärgistust ega logo, mis seostaks teda just taksoteenuse pakkumisega, ei ole asjas määrav, kuivõrd ainuüksi sõnade „takso“ ja „tourist autorent“ sisu on olemuslikult üksteisele lähedane ning sõiduautol tavapäraselt taksoplafooni asukohas paikneval, ruumiliselt ja suuruselt taksoplafooniga sarnaneval esemel sõnade „tourist autorent“ kasutamisest avaldub kohtu hinnangul avalikkusele samane või vähemalt sarnane informatsioon sõnaga „takso“ - mõlemad terminid tähistavad veoteenuse kasutusvõimalust. Kas konkreetse selliste tunnustega eset kandva sõiduautoga samal ajal ka reaalselt veoteenust osutatakse või mitte ja kas sõiduauto juht selleks kontrollimise hetkel valmisolekut omab või mitte, kaebaja kasutuses olnud sõiduauto katusel olnud, esemele hinnangu andmisel tähtsust ei oma.

Kuna G. Gabrieljan’i kasutuses olnud sõiduautole ei olnud välja antud sõidukikaarti, siis puudus sellise sõiduki katusele taksotunnust matkiva eseme paigaldamiseks õiguslik alus ning sellise sõiduki juhtimine on käsitletav Eeskirja § 15 lg 7 rikkumisena.

Kaebaja väide oma tegevuses Eeskirja §-le 11 lg 3 tuginemise kohta ei ole asjakohane, kuivõrd Eeskirja § 11 lg 1 kohaselt võib ka Eeskirja mõistes sõitjate juhuvedu teostada vaid vastavat ühistranspordiluba omades. Et kaebajal ka sellist luba ei olnud, asjas vaidluse all ei ole. Samuti on osundus Eeskirja § 11-le vastuolus kaebaja enda väidetega, et tema sõitjate vedu kardab ja sellist teenust ühelgi juhul osutada ei julgeks, muutes selle ka ebausaldusväärseks. Selline paljasõnaline, tõendamata ja asjakohatu viide Eeskirja sõitjate juhuvedu reguleerivatele sätetele ei mõjuta kaebaja käitumises Eeskirja § 15 lg 7 ja lg 7’ järgi antud hinnangut.

Kuivõrd kohus on tuvastanud G. Gabrieljan’i käitumises Eeskirja § 15 lg 7 sätestatud keelu rikkumise, esinevad asjas ka ÜTS § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsed tunnused. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et subjektiivse tunnusena esineb kaebaja käitumises hooletus. Kuivõrd menetlusaluse isiku süüd ja tema käitumise õigusvastasust välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ning nende asjaolude puudumine on eeldatav, on G. Gabrieljan’i karistamine ÜTS § 542 lg 1 järgi olnud õiguspärane. Kaebaja poolt

6 kohtuistungil esitatud väljatrükk internetis avaldatud andmetest ei ole tõendina asjakohane, kuivõrd sellest ei nähtu mingeid käesoleva väärteoasjas tähtsust omavaid ega ka selle vaidlusega puutumust omavaid asjaolusid. Kohus ei ole tuvastanud G. Gabrieljan’i suhtes toimunud väärteomenetluses ka väärteomenetlusõiguse rikkumisi, mis annaksid alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks.

G. Gabrieljan’ile määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on karistanud G. Gabrieljan’i sanktsiooni maksimummääras, 200 trahviühikut. Kohus on seisukohal, et selline karistusmäär ei ole vastavuses KarS § 56 sätestatud karistamise alustega ning selles osas tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada, samas ei ole kohtul takistusi asjas kaebajale uue karistuse mõistmiseks, raskendamata seejuures tema olukorda. Väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et G. Gabrieljan'ile sanktsiooni maksimaalmääras karistuse määramisel on kohtuväline menetleja lähtunud eeskätt kaebajale varem ÜTS § 542 lg 1 järgi määratud karistusest. Kohus on seisukohal, et Tallinna väärteoasjade registrist nähtuv varasem karistatus ÜTS § 542 lg 1 järgi ei saa käesoleval juhul olla siiski aluseks maksimaalmääras karistusele. Nimelt on kaebaja kohtuistungil selgitanud, et varasem karistus on kohaldatud käesolevas väärteoasjas tuvastatud asjaoludest erinevatel asjaoludel ning kohtuväline menetleja ei ole neid väiteid vaidlustanud, samuti ei nähtu asjast selliseid kaebaja väiteid kahtluse alla seadvaid asjaolusid. Arvestades kaebuse esitaja süü vormi väärteo toimepanemisel, tema selgitusi taksotunnust matkiva eseme kasutamise asjaolude kohta ja varasema karistatuse puudumist samadel asjaoludel toime pandud väärteo eest, on kohus seisukohal, et põhjendatud on G. Gabrieljan'i karistamine sanktsiooni keskmise määra lähedases määras ja sellest mõnevõrra väiksemas määras, s.o. 80 trahviühiku ulatuses, s.o 306.78 eurot (arvestades teo toimepanemise ja kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel kehtinud trahviühikut 60 krooni).

KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kohus on seisukohal, et kaebaja seletused tema majanduslike raskuste ja alaealise lapse ülalpidamiskohustuse kohta ja nende ütlustega kooskõlaline Eesti Töötukassa õiend kaebaja registreeritud töötuse kohta on piisavalt mõjuvateks põhjusteks määrata rahatrahvi tasumine ositi 12 kuu jooksul.

Marie Tammsaar Kohtunik