2-21-10111/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.10.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-10111

Kohtuasi

Albrecht & Dill Trading GmbH hagi AS-i Erst Finance,

OSAÜHINGU ALBERGRUPP TEENUSED ja OÜ

OMUL-FOT (pankrotis) pankrotihalduri Andrias

Palmitsa vastu nõude tunnustamiseks OÜ OMUL-FOT

(pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.05.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Albrecht & Dill Trading GmbH apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Albrecht & Dill Trading GmbH

(Saksamaa Liitvabariigi registrikood HRB 18309),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Stig Hendrikson

Kostja (vastustaja) AS Erst Finance (Läti Vabariigi

registrikood 41203048956) ja tema poolel kaasatud

iseseisva nõudeta kolmas isik OÜ Realsten (registrikood

10935602), lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri

Luik

Kostja

(vastustaja)

OSAÜHING

ALBERGRUPP

TEENUSED

(registrikood

11238265),

lepinguline

esindaja Eduard Neiman

Kostja

(vastustaja)

OÜ

OMUL-FOT

(pankrotis)

pankrotihaldur Andrias Palmits, lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Asko Pohla ja Martin Männik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

2-21-10111

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastu võtmata OSAÜHINGU ALBERGRUPP TEENUSED 25.10.2023

seisukohale lisatud tõendid.

2. Rahuldada Albrecht & Dill Trading GmbH apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Harju Maakohtu 31.05.2022 otsus ja teha uus otsus, millega:

3.1. Rahuldada hagi.

3.2. Tunnustada OÜ OMUL-FOT (pankrotis) pankrotimenetluses Albrecht & Dill

Trading GmbH 624 551 euro 98 sendi suurust nõuet teise rahuldamisjärgu

nõudena pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 tähenduses.

3.3. Jätta Albrecht & Dill Trading GmbH menetluskulud OÜ OMUL-FOT

(pankrotis)

pankrotihaldur

Andrias

Palmitsa

kanda

ja

ülejäänud

menetluskulud iga poole enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Albrecht & Dill Trading GmbH (hageja) esitas 25.06.2021 Harju Maakohtule AS Erst

Finance (kostja I, võlausaldaja), OSAÜHINGU ALBERGRUPP TEENUSED (kostja II,

võlausaldaja) ning OÜ OMUL-FOT (pankrotis) pankrotihalduri Andrias Palmitsa (kostja III,

pankrotihaldur),

vastu

hagi,

milles

palus

tunnustada

OÜ OMUL-FOT

(võlgnik)

pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgus oma 624 551,98 euro suurust nõuet. Menetluskulud

palus hageja jätta kostjate kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 27.01.2021 määrusega välja võlgniku

pankroti ja määras pankrotihalduriks Andrias Palmitsa. Hageja esitas 22.02.2021

pankrotihaldurile nõudeavalduse, paludes tunnustada oma 624 551,98 euro suurust nõuet.

27.05.2021 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu.

1.2. Ühendkuningriigi FCC (Federation of Cocoa Commerce) vahekohus rahuldas 16.04.2019

ühe otsusega (nr AA4542) hageja hagi võlgniku vastu ja mõistis võlgnikult hageja kasuks välja

466 014,25 eurot, millele lisandub viivis 19 883,27 eurot määraga 6% aastas alates 03.08.2018

kuni otsuse tegemiseni, ja teise otsusega (nr AA4543) 133 172,2 eurot, millele lisandub viivis

5482,26 eurot määraga 6% aastas alates 12.08.2018 kuni otsuse tegemiseni.

2-21-10111

Hageja esitas 20.04.2020 Pärnu Maakohtule vahekohtu otsuste Eestis tunnistamiseks avaldused

(tsiviilasi nr 2-20-5797), milles palus kahe vahekohtu otsuse alusel tunnistada hageja nõuet

kokku 624 551,9 euro ulatuses. Kuna võlgnik muutus selle menetluse ajal maksejõuetuks, jättis

maakohus avaldused läbi vaatamata.

Hageja lisas Ühendkuningriigi FCC vahekohtu otsused nõudeavaldusele, kuid ei tuginenud

asjaolule, et tal on vahekohtuotsustest tulenev nõue. Hageja märkis nõudeavalduses, et ta on

osutanud võlgnikule teenust. Kuigi hageja lisas nõudeavaldusele üksnes ühe müügikinnituse,

jäi teine ekslikult nõudeavaldusele lisamata. Pankrotihaldur oleks saanud nõudeavalduse ja

selle lisadega tutvumisel paluda hagejal nõudeavaldust täpsustada ja anda tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks. Pankrotihaldur ei teinud seda. Hagejal on õigus esitada hagiavalduses

täiendavaid tõendeid oma nõude kinnituseks.

1.3. Hageja tarnis võlgnikule müügikinnituse nr 22644 alusel ca 200 tonni ja müügikinnituse

nr 22655 alusel ca 68 tonni kakaoube. Võlgnik sai 27.06.2018 kätte 198,374 tonni ja 28.06.2018

67,945 tonni kakaoube. Hageja esitas tarnete eest võlgnikule kolm arvet: arve nr 17629/342326

summaga 350 181,37 (maksetähtaeg 03.08.2018), arve nr 17630/342327 summaga 115 832,88

eurot (maksetähtaeg 03.08.2018) ja arve nr 17721/342398 summaga 133 172,2 eurot

(maksetähtaeg 12.08.2018). Võlgnik ei ole arveid tasunud.

1.4. Hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel õigus nõuda võlgnikult arvete

tasumist ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivist 118 852,29 eurot. Hageja nõuab viivist üksnes

nõudeavalduses märgitud suuruses, s.o 25 365,45 eurot.

Kostjate vastuväited

2. Kostja I, tema poolel menetlusse kaasatud iseseisva nõudeta kolmas isik (OÜ Realsten) ja

kostja II vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta hagi läbi vaatamata osas, millega hageja

muutis hagiavalduses nõudealust, samuti jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja I, tema poolel kolmanda iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja kostja II vastuväidete

kohaselt võttis maakohus hagi osaliselt valesti menetlusse. Võrreldes nõudeavaldusega on

hageja hagiavalduses nõude alust muutnud, mis ei ole pankrotiseaduse (PankrS) § 107 järgi

lubatav. Hageja nõudeavalduse aluseks oli vahekohtu otsus nr AA4543 ning võlausaldajad said

selles osas esitata vastuväiteid üksnes nõudele, mis tulenes sellest vahekohtu otsusest.

Hagiavalduses tugineb hageja aga müügilepingutele ja arvetele. Hageja ei ole nõudeavaldusele

lisanud vahekohtu otsust nr AA4542, müügikinnitust nr S22644, võlgnikule väljastatud arveid

ega kauba üleandmise akte.

Hageja tugineb alusetult vahekohtu otsustele. Pärnu Maakohus jättis vahekohtu otsuste

tunnustamise avaldused läbi vaatamata. Vahekohtuotsuste tunnustamiseks ei ole alust, sest

vahekohtu otsustes on võlgniku asemel äriühingu nimi OÜ OMUL-FOB (registrikoodi ei ole

märgitud) ning vahekohus rikkus oluliselt vahekohtumenetluse reegleid, kui saatis dokumendid

valele aadressile.

Hageja nõudeavaldus oli esitatud oluliste puudustega. Hageja on Saksamaa Liitvabariigi

äriühing, kuid ta ei esitanud oma õigus- ja tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet kinnitavat tõendit

ning tema registrikaardi väljavõte oli apostillimata.

Hagejal ei ole võlgniku vastu nõuet, sest võlgnik esitas talle 06.02.2019 tehingute tühistamise

avalduse.

2-21-10111

3. Kostja III (pankrotihaldur) vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Kostja III ühines kostja I ja kostja II vastuväidetega ning tõi

täiendavalt esile järgmist.

Hageja tugines nõudeavalduses tunnustamata vahekohtuotsusele, kuid tunnustamata ja

täidetavaks tunnistamata vahekohtu otsusele ei saa nõude kaitsmisel tugineda. Võlgnik ei ole

vahekohtu menetluses osalenud ja talle ei ole vahekohtu otsust kätte toimetatud.

Hageja esitatud nõudeavaldus vastas PankrS § 94 lg-s 2 sätestatud formaalsetele nõuetele,

mistõttu ei pidanud haldur PankrS § 94 lg 3 järgi andma hagejale tähtaega puuduste

kõrvaldamiseks. PankrS § 94 lg 3 ei käsitle nõudeavalduse sisulisi puudusi.

Hageja esitas kohtule nõude uuel alusel, mis ei ole PankrS § 107 järgi lubatav.

Juhul, kui kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda, sest hageja tugineb

hagiavalduses seni nõudeavalduses esile toomata asjaoludele ja tõenditele.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 31.05.2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulude hüvitise 5047,5 eurot koos

kohustusega tasuda hüvitiselt alates kohtuotsuse jõustumisest seadusjärgses määras viivist ning

kostja III kasuks välja menetluskulude hüvitise 3100,8 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt

seadusjärgses määras viivist.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

Harju Maakohus kuulutas 27.01.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-13347 välja OÜ

OMUL-FOT (võlgniku) pankroti ja määras pankrotihalduriks Andrias Palmitsa;

-

hageja esitas 22.02.2021 pankrotihaldurile nõudeavalduse 624 551,98 euro suuruse

nõude tunnustamiseks; nõudeavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue müügilepingust

(175 925,78 eurot) ja teenuse osutamisest (624 551,98 eurot), mida tõendavad

vahekohtu lahendid; nõude tõendamiseks esitas hageja pankrotihaldurile vahekohtu

otsuse nr AA4543 ja müügikinnituse nr S22655;

-

27.05.2021 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue (624 551,98 eurot)

tunnustamata;

-

Ühendkuningriigi FCC vahekohtu otsuseid nr AA4543 ja AA4542 ei ole Eesti

Vabariigis tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud;

-

18.06.2018 müügikinnituse nr S22644 kohaselt müüakse septembris 2018 võlgnikule

ligikaudu 200 000 tonni kakaoube; 25.06.2018 müügikinnituse nr S22655 kohaselt

müüakse võlgnikule ligikaudu 68 tonni Salvage-kvaliteediga kakaoube;

-

18.02.2018 kokkuleppe kohaselt kaasati võlgnik tehingutesse komisjonärina;

-

hageja hakkas nõudma võlgnikult tarnitud kauba eest tasu ja saatis 10.09.2018

võlgnikule e-kirja, mida võlgnik pidas ähvarduskirjaks;

-

05.10.2018 tegi võlgnik hagejale avalduse, millega tühistas 18.06.2018 ja 25.06.2018

pettuse mõjul antud müügikinnitused.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei taotle hageja PankrS § 107 tähenduses nõude

tunnustamist samal alusel, mille ta oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekul.

2-21-10111

Hagi alusena tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega hageja seob

oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Enne 01.02.2021 kehtinud PankrS §-s 107

sätestatud piirang ei võimaldanud võlausaldajal esitada kohtule hagi sellisel alusel, mille osas

ei olnud võlausaldajad saanud nõuete kaitsmise koosolekul hinnata nõudeavaldusele vastuväite

esitamise vajadust ja otstarbekust. Nõudeavalduse kohaselt tulenes hageja nõue osutatud

teenustest, mida tõendavad vahekohtuotsused. Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja nõude

tunnustamist kahe müügilepingu alusel. Nõuete kaitsmise koosolekul oli võlausaldajatel ja

pankrotihalduril võimalik esitada vastuväiteid nõudele, mille tõendamiseks oli esitatud

vahekohtu otsus nr AA4543 ja müügikinnitus nr S22655, mis ei tõendanud võlgnikule

624 551,98 euro ulatuses teenuse osutamist. Kuna vahekohtu otsust ei ole Eesti Vabariigis

tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 621 järgi

peab välisriigi lahend olema täidetavaks tunnistatud, et seda saaks Eestis täita, ei ole hagejal

võimalik vahekohtu otsustele nõude tunnustamise kohtumenetluses tugineda. Seetõttu vaidlesid

pankrotihaldur ja võlausaldajad hageja nõudele põhjendatult vastu.

4.3. Õige ei ole hageja arusaam, et tal ei olnud vaja esitada pankrotihaldurile nõuet tõendavaid

dokumente ning pankrotihaldur oleks pidanud vajadusel nõudeavaldust täpsustada laskma.

Hageja

viidatud

Riigikohtu

lahenditest

(RKTKo

17.09.2001,

3-2-1-97-01

ja

RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-8-15) tuleneb, et hageja saab kohtumenetluses esitada

nõudeavalduses nimetatud asjaolude kohta täiendavaid tõendeid, kuid lahenditest ei tulene, et

tõendeid saab esitada ka asjaolude kohta, mida ei ole nõudeavalduses esile toodud.

Pankrotihalduril ei olnud PankrS § 94 lg 3 järgi kohustust anda hagejale tähtaega puuduste

kõrvaldamiseks, sest nõudeavalduse vormistuses ei esinenud puudusi. Pankrotihaldurile ei

tulene seadusest kohustust kujundada võlausaldaja nõue selliseks, et oleks tagatud selle

probleemideta kaitsmine nõuete kaitsmise koosolekul.

4.4. Hageja esitatud müügikinnitused ja arved ei kinnita, et hagejal on nõudeavalduses märgitud

suurusega nõue võlgniku vastu. Müügikinnituste kohaselt tuli tarnida hagejale ligikaudu

200 tonni ja 68 tonni kakaoube, kuid hageja ei ole tõendanud, et kaup anti võlgnikule üle.

Võlgnik kaasati tehingutesse komisjonärina. Pärast seda, kui hageja hakkas nõudma võlgnikult

kauba eest tasu, tegi võlgnik 05.10.2018 hagejale avalduse, millega tühistas 18. ja 25.06.2018

müügikinnitused, sest need ei vastanud tema tahtele – võlgnik ei mõistnud tehingute kogumit

selliselt, et hageja hakkab temalt kauba eest tasu nõudma, võlgnik ei soovinud osaleda hageja

ja tema kindlustusandja ühistes tehingutes. Võlgnik tegi tehingud pettuse mõjul. Kuigi kohtule

ei ole esitatud 10.09.2018 e-kirja, on kirjavahetuse kronoloogiat silmas pidades eluliselt usutav,

et hageja saatis võlgnikule selle e-kirja ning nende kirjavahetus ei katkenud 06.09.2018, nagu

väitis hageja, ning võlgnikult tühistamisavalduse saamise järel pöördus hageja kohe

vahekohtusse. Tühistamise materiaalsed ja formaalsed eeldused on tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 94 lg 3 järgi täidetud ning tehingud on TsÜS § 90 lg 1 järgi algusest peale

kehtetud.

4.5. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja III lepingulise esindaja

kulud 3100,8 eurot ning kostja I, tema poolel kaasatud kolmanda isiku ja kostja II lepingulise

esindaja kulud 5047,5 eurot vastavad asja keerukusele ning on kogu ulatuses põhjendatud ja

vajalikud. Kostjatel tekkisid suuremad menetluskulud hageja tegevuse tõttu (hageja ei esitanud

nõudeavaldusele tõendeid). Kostja I, tema poolel kaasatud kolmanda isiku ja kostja II

lepingulise esindaja tunnitasu 275 eurot (lisandub käibemaks) ja kostja III lepingulise esindaja

tunnitasu 170 eurot (lisandub käibemaks) ei ületa oluliselt kohtute poolt mõistlikuks peetud

2-21-10111

tunnihinda. TsMS § 117 lg 4 järgi tuleb menetluskulude hüvitiselt tasuda võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja on oma

nõuet muutnud PankrS § 107 tähenduses.

Hageja viitas nõudeavalduses sellele, et nõue 624 551,98 eurot tuleneb lepingulisest suhtest,

mitte vahekohtu otsustest. Hageja esitas vahekohtuotsused, tõendamaks võlasuhte aluseks

olevaid asjaolusid. Hageja täpsustas nõude aluseks olevaid asjaolusid, mitte ei muutnud nõude

alust, ja esitas täiendavad tõendid, mis on lubatav.

Kostjad on kasutanud oma menetlusõigusi pahauskselt. Kostjad olid teadlikud või pidid olema

teadlikud hageja kasuks tehtud vahekohtu otsustest ning seal kajastatud asjaoludest, samuti

müügitehingute nr S22644 ja S22655 tühistamise avaldusest.

Praktikas on tavapärane, et juhul, kui nõudeavalduses esinevad vastuolud või muud

ebatäpsused, annab pankrotihaldur võlausaldajale võimaluse nõudeavaldust täpsustada. Haldur

seda ei teinud ja esitas nõuete kaitsmisel vastuväite.

5.2. Maakohus asus tõendeid hindamata või neid vääralt hinnates ebaõigele seisukohale, et

hageja ei ole oma nõuet tõendanud ja võlgnik on müügilepingud kehtivalt tühistanud.

Müügikinnitused kinnitavad, et hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud müügilepingud. Võlgniku

ja hageja 06.09.2018 e-kirjavahetus ja võlgniku 05.10.2018 tühistamisavaldus kinnitavad, et

kaup oli tarnitud. Lepingu mittenõuetekohase täitmise kohta ei ole võlgnik teada andnud.

Kostjad ei ole toonud esile, et esinesid eeldused tehingute tühistamiseks. Kostjad ei ole esitanud

ühtki tõendit, mis kinnitaksid, et tehingute tühistamise avaldus oli hagejale kätte toimetatud.

Hageja sai avaldusest teada kohtumenetluses.

5.3. Hageja menetluskulud on tekkinud kostjate tegevuse tõttu. Kostjad soovivad ühiselt oma

tegevust kooskõlastades kõrvaldada võlgniku pankrotimenetlusest suurima võlausaldaja.

Vastustajate seisukohad

6. Kostja I, tema poolel menetlusse kaasatud iseseisva nõudeta kolmas isik, kostja II ja kostja

III vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda, jäädes maakohtus esitatud seisukohtade juurde ja nõustudes maakohtu

põhjendustega.

Menetluse edasine käik

7. Ringkonnakohus uuendas 19.10.2023 määrusega asja arutamise ja andis menetlusosalistele

võimaluse esitada oma seisukoha hageja ja võlgniku vahelisele lepingulisele suhtele

kohaldatava õiguse kohta, sest maakohus oli asja lahendades rikkunud selles osas

selgitamiskohustust. Ringkonnakohus selgitas, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.06.2008

2-21-10111

määruse (EÜ) nr 593/2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I

määrus) järgi võib hageja ja võlgniku vahelistele müügilepingutele kohalduda Saksa õigus, aga

ka ÜRO 1980. a konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG).

8. Kostja III (pankrotihaldur) leidis, et hageja ja võlgniku vahelisele lepingulisele suhtele

kohaldataval õigusel ei ole tähtsust, sest hageja esitas nõudeavalduses vahekohtuotsusest

tuleneva nõude. Asjas saab kohaldada Eesti õigust.

9. Kostja I ja tema poolel menetlusse kaasatud iseseisva nõudeta kolmas isik nõustusid

pankrotihalduri seisukohaga ja tõid täiendavalt esile, et Rooma I määrus ei kohaldu asjas, kuna

hageja ja võlgniku vahelised müügilepingud sisaldasid arbitraažikokkulepet ning Rooma I

määrus ei kohaldu arbitraažikokkulepetele. Kui pooled ei ole kohaldatavas õiguses kokku

leppinud, kohaldub vahekohtumenetluses nii UNCITRAL vahekohtu reeglite art 35 lg 1 kui ka

TsMS § 742 lg 2 järgi Eesti õigus.

10. Kostja II leidis, et kohaldatava õiguse küsimus on asjas tähtis, kuid praegusel juhul ei

kohaldu Rooma I määrus. Rooma I määruse reguleerimisalast on arbitraažikokkulepped välja

jäetud ning Rooma I määrus ei ole kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel vahekohtule

kohustuslik (suunatud üksnes kohtutele). Seejuures on Saksa õiguskirjanduse kohaselt vaieldav,

kas erand kehtib üksnes vahekohtumenetluse kokkuleppele või üldiselt vahekohtumenetluse

jaoks. Kui pooled ei ole kohaldatavas õiguses kokku leppinud, võib vahekohus ise valida

kohaldatava õiguse, mida ta peab asjaolusid arvestades kõige sobivamaks. TsMS § 742 lg 2

järgi kohaldab vahekohus sellisel juhul Eesti õigust. Siinsel juhul ei ole teada, millise õiguse

alusel tegi FCC vahekohus otsused.

Hageja

ei

esitanud

tsiviilasjas

nr

2-20-5797

(vahekohtu

otsuste

tunnustamine)

Ühendkuningriigi FCC vahekohtumenetluse ja edasikaebamise eeskirja ega ole teinud seda ka

siinses menetluses.

11. Hageja nõustus, et hageja ja võlgniku vahelistele suhetele kohaldub Rooma I määrus ja

sellest tulenevalt Saksa õigus, samuti CISG. Viivise ja lepingute tühistamise küsimuses oli

hageja nõus kohaldama ka Eesti õigust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab

hagi. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka

menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis

hagejalt kostja II ja kostja III kasuks välja menetluskulude hüvitise.

13. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hagejal on võlgniku vastu 624 551,98 euro suurune

nõue ning kas hagejal on PankrS §-s 107 sätestatud piirangut arvestades õigus nõuda kohtus

selle nõude tunnustamist.

14. Kolleegiumi hinnangul ei takista praegusel juhul hageja nõude rahuldamist PankrS §-s 107

sätestatud põhimõte, mille kohaselt võib nõude tunnustamist kohtus nõuda üksnes samal alusel

ja mitte suuremas ulatuses kui nõuete kaitsmiseks esitatud nõude puhul.

14.1. Pooled ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas 22.02.2021 võlgniku pankrotihaldurile

nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma pandiga tagamata 624 551,98 euro suurust nõuet,

2-21-10111

27.05.2023 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul jäi hageja nõue tunnustamata ja hageja

esitas 25.06.2021 hagi, milles palus tunnustada võlgniku pankrotimenetluses oma

624 551,98 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Pooled ei vaidle selle üle, et

hageja esitas nõudeavalduse ja hagiavalduse tähtaegselt, kuid pooled on eri meelt esmalt selles,

kas hageja võis hagiavalduses tuua esile täiendavaid asjaolusid ning esitada täiendavaid

tõendeid oma nõude kinnituseks või on ta selle õiguse minetanud, kuna ta ei teinud seda

pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses.

14.2. Ringkonnakohus märgib, et kuigi PankrS § 193 lg 1 järgi kohaldatakse enne 01.02.2021

alanud pankrotimenetluses pärast 01.02.2021 tehtavatele toimingutele 01.02.2021 jõustunud

pankrotiseaduses sätestatut, tuleb PankrS § 193 lg 5 järgi kohalda enne 01.02.2021 menetlusse

võetud pankrotiavalduse puhul nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele enne 01.02.2021 kehtinud

pankrotiseaduse redaktsiooni, st vaidlused nõude tunnustamise üle lahendatakse enne

01.02.2021 kehtinud PankrS § 3 lg 2 II lause järgi hagimenetluses, seejuures on nõuete

kaitsmine enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 77 p 6 järgi võlausaldajate üldkoosoleku

pädevuses ja see toimub vastavalt toona kehtinud pankrotiseaduse 5. peatüki 2. jaos sätestatud

põhimõtetele.

Enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 93 lg 1 järgi olid võlausaldajad kohustatud hiljemalt kahe

kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama

haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu,

sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. Nõudest teatamiseks tuli

PankrS § 94 lg 1 järgi esitada haldurile kirjalik avaldus (nõudeavaldus), seejuures tuli

nõudeavalduses märkida nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga,

ning lisada nõudeavaldusele avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Kui

nõudeavaldus ei olnud nõuetekohaselt vormistatud, pidi haldur PankrS § 94 lg 3 järgi andma

esitajale vähemalt 10 päeva puuduste kõrvaldamiseks ning puuduste tähtaegsel kõrvaldamisel

loeti nõudeavaldus esitatuks avalduse esialgse esitamise päeval. Riigikohtu praktika kohaselt

tuli PankrS § 94 lg-s 3 märgitud puuduste all mõista PankrS § 94 lg 1 I ja II lauses loetletud

puudusi. Nii pidi nõudeavaldus olema kirjalik ning halduril tuli kontrollida, kas selles on

märgitud nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga. Olenevalt

asjaoludest võis küll olla otstarbekas lisada nõudeavaldusele ka tõendid, millega avalduse

esitaja oma nõuet põhistas, sest see võis aidata kaasa selguse loomisele ja vältida hilisemaid

vaidlusi. Oma nõude tõendamiseks võis aga nõudeavalduse esitanud isik esitada tõendeid ka

hiljem, sh kohtumenetluses, kus lahendatakse vaidlus tema nõude tunnustamise üle

(RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-8-15, p 12).

Mh võis teises liikmesriigis asuv võlausaldaja esitada oma nõude Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu 20.05.2015 määruse (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (uuesti sõnastatud)

art 55 lg 1 järgi standardvormil, mille sisu on täpselt sätestatud art 55 lg-s 2, ning kui kohtul,

pankrotihalduril või vara käsutusõiguse säilitanud võlgnikul oli kahtlusi esitatud nõude osas,

pidi ta ka määruse art 55 lg 7 järgi andma võlausaldajale võimaluse esitada nõude olemasolu ja

selle suuruse kohta lisatõendeid.

PankrS § 100 lg 1 I lause järgi kaitsti nõudeid võlausaldajate üldkoosolekul ning kui nõuete

kaitsmisel nõuet ei tunnustatud, otsustas PankrS § 106 järgi nõude tunnustamise võlausaldaja

hagi alusel kohus. Seejuures võis võlausaldaja PankrS § 107 järgi taotleda nõude tunnustamist

kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud

kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Riigikohus on leidnud, et PankrS §-s 107 mõeldakse

sama aluse all asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise

koosolekul, ning kohus ei ole seotud nõude õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool

2-21-10111

õigussuhtele annab (vt RKTKo 28.04.2009, 3-2-1-42-09, p 17, RKTKo 27.03.2008,

3-2-1-11-08, p 9).

14.3. Siinsel juhul märkis hageja pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses (I kd, tl 8–8

pöördel või 156–156 pöördel) oma nõude aluse kohta järgmist: „Albrecht & Dill Trading

GmbH (edaspidi ka võlausaldaja) on pankrotivõlgniku vastu müügilepingust tulenev rahaline

põhinõue summas 175,925.78 eurot. Võlausaldaja on võlgnikule osutanud teenust 624,551.98

euro eest (Lisa 1 – vahekohtu lahendid koos tõlkega). Kooskõlas PankrS §-ga 94 lg 1 esitab

Võlausaldaja pankrotihaldurile nõude aluseks oleva tasumata arved. Nõue ei ole pandiga

tagatud. (vt. lisad 1)“. Hageja edastas nõudeavalduse e-kirjaga, millele olid lisaks

nõudeavaldusele lisatud manusena vahekohtu otsus nr AA4543 koos tõlkega ja müügikinnitus

nr S22655 koos tõlkega ning hageja lepingulisele esindajale väljastatud volikiri (I kd, tl 141–

157).

Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja nõudeavaldus ebaselge ja vastuoluline, s.o sedavõrd

oluliste sisuliste puudustega, et pankrotihaldur oleks pidanud andma PankrS § 94 lg 3 järgi

hagejale tähtaja nõudeavalduses puuduste kõrvaldamiseks. Avaldusest ei nähtu praktiliselt

ühtki asjaolu, millele hageja nõue tugineb. Avalduses on üksnes umbmääraselt viidatud

müügilepingust ja teenuse osutamisest tulenevatele rahalistele nõuetele, kuid ei ole täpsustatud

nõuete aluseks olevaid asjaolusid. Nõudeavalduses märgitud kõiki lisasid ei ole avaldusele

lisatud, samas on lisatud tõend, mida ei ole nõudeavalduses nimetatud. Seejuures on

nõudeavalduse tekstis viidatud lepingulistest suhtetest tulenevatele nõuetele, kuid nõuet

kinnitavate

tõenditena

on

viidatud

vahekohtuotsustele.

Kuigi

tekstis

viidatakse

vahekohtuotsustele, on nõudeavaldusele lisatud üksnes üks vahekohtu otsus ja müügikinnitus.

Selliselt on hageja esitanud nõudeavalduse sedavõrd segaselt, et tema nõudest ja selle aluseks

olevatest asjaoludest ei ole mõistlikult võimalik aru saada, mida kinnitab mh asjaolu, et pooled

vaidlevad ka kohtumenetluses siiani selle üle, kas hageja nõue tuleneb lepingust või vahekohtu

otsustest. Selliselt esitatud nõude kohta ei olnud teistel võlausaldajatel võimalik adekvaatset

hinnangut anda ega ka sisulisi vastuväiteid esitada.

Eeltoodut arvestades pidi pankrotihaldur nõudeavaldust kontrollides andma hagejale tähtaja

selle puuduse kõrvaldamiseks, s.o nõude aluseks olevate asjaolude väljatoomiseks ja puuduvate

lisade lisamiseks. Kuna pankrotihaldur seda ei teinud ja pani kaitsmisele ebaselge ning

vastuolulise nõudeavalduse, ei välista PankrS § 107 praegusel juhul hagejal esitada kohtule

hagiavaldust, milles hageja kõrvaldab nõudeavalduses esinenud ilmselged puudused, s.o toob

esmakordselt selgelt esile nõude aluse ja lisab oma nõuet kinnitavad tõendid, sh oli hagejal

õigus esitada täiendavaid tõendeid sõltumata sellest, kas ta neid nõudeavaldusele lisas või mitte,

ning maakohus pidi kontrollima, kas hageja 624 551,98 euro suurune nõue võlgniku vastu on

põhjendatud ja seda saab võlgniku pankrotimenetluses tunnustada.

15. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõue võlgniku vastu põhjendatud ning seda tuleb

624 551,98 euro ulatuses võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena

pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 tähenduses tunnustada.

15.1. Esmalt märgib kolleegium, et hagi rahuldamist ei välista asjaolu, et hageja viitas

nõudeavalduses vahekohtu otsustele ja lisas neist ühe avaldusele ning on kaks vahekohtu otsust

lisanud ka hagiavaldusele.

Kuigi hageja nõudeavaldus võis olla mitmeti mõistetav, on hageja kogu kohtumenetluse vältel

väitnud, et ta palub tunnustada võlgniku pankrotimenetluses lepingulisest suhtest, mitte

tunnustamata vahekohtu otsustest tulenevat nõuet. Arvestades seda, et hagimenetluse pool

2-21-10111

määrab TsMS § 5 lg 2 II lause järgi ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab, lähtub ringkonnakohus vaidlust lahendades hagis

märgitud asjaoludest ja käsitab vahekohtu lahendeid üksnes nende asjaolude kinnituseks

esitatud tõenditena.

15.2. Edasi märgib ringkonnakohus, et maakohus on jätnud hageja nõude põhjendatust

hinnatest tähelepanuta asjaolu, et hageja on välismaine äriühing, mistõttu tuli hageja nõude

põhjendatuse kontrollimiseks esmalt välja selgitada, millise riigi õigus kohaldub hageja ja

võlgniku vahelisele õigussuhtele, s.o müügilepingutele.

15.2.1. Rooma I määruse art 3 lg 1 järgi kohaldatakse lepingu suhtes üldjuhul lepingupoolte

valitud õigust. Siinses asjas on küll hageja ja võlgnik leppinud kokku, et lepingu suhtes

kohaldatakse FCC kakaoubade lepingutingimusi, mis koosnevad FCC kvaliteedieeskirjadest,

FCC proovivõtueeskirjadest, FCC kaalumiseeskirjadest ning FCC vahekohtumenetluse ja

edasikaebamise eeskirjadest, mis kehtivad käesoleva lepingu kuupäeval (vt müügikinnitused,

I kd, tl 10–11 ja 15–16), kuid ülejäänud küsimustes ei ole pooled lepingulisele suhtele

kohaldatavat õigust valinud. Kokkulepet hageja ja võlgniku vahelisele lepingulisele suhtele

kohaldatava õiguse kohta (sh Eesti õiguse kohaldamise kohta) ei saa järeldada ka hageja ja

võlgnikku esindava pankrotihalduri ringkonnakohtule esitatud seisukohtadest. Ehkki hageja oli

nõus, et viivise ja lepingute tühistamise küsimustes võib kohus kohaldada ka Eesti õigust, tuleb

lepingule kohaldatav õigus valida Rooma I määruse art 3 lg 1 kolmanda lause järgi tervikuna.

Kui kohaldatavat õigust ei ole valitud, reguleerib Rooma I määruse art 4 lg 1 a järgi kauba

müümise lepingut selle riigi õigus, kus on müüja harilik viibimiskoht. Rooma I määruse art 19

lg-te 1 ja 3 järgi on äriühingu harilik viibimiskoht tema peakontori asukoht (inglise keeles

principal place of business, mis viitab peamisele tegevuskohale) lepingu sõlmimise ajal.

Hagiavalduse lisana esitatud hageja registrikaardi väljavõtte kohaselt on hageja Saksamaa

Liitvabariigi äriühing ning tema asukoht on olnud kogu aeg Hamburgis, st Saksamaal. Sellest

tulenevalt kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelistele müügilepingutele Saksa õigus.

15.2.2. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et tegemist oli rahvusvahelise müügilepinguga, mille

pooleks olid Eesti ja Saksa äriühingud. Arvestades seda, et nii Eesti Vabariik kui ka Saksamaa

Liitvabariik on ratifitseerinud ÜRO 1980. a konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi

lepingute kohta (CISG), kohaldub hageja ja võlgniku vahelistele müügilepingutele eelkõige

selles konventsioonis sätestatu.

CISG art 1 järgi rakendatakse seda konventsiooni kaupade ostu-müügi lepingute kohta poolte

vahel, kelle kommertsettevõtted asuvad eri riikides, kui need riigid on kokkuleppivad riigid (a)

või kui rahvusvahelise eraõiguse normide järgi tuleb rakendada kokkuleppiva riigi õigust (b).

Praegusel juhul on mõlemad eeldused täidetud.

CISG art 23 järgi loetakse rahvusvaheline ostu-müügileping sõlmituks hetkel, mil oferdi aktsept

jõustub, s.o CISG art 18 lg 2 järgi hetkel, mil oferent on nõusoleku kätte saanud. Seejuures on

rahvusvahelise ostu-müügilepingu puhul müüja CISG art 30 järgi kohustatud tarnima kauba,

andma üle selle juurde kuuluvad dokumendid ja kauba omandiõiguse kooskõlas lepingu

nõuetega ja konventsiooniga ning ostja on CISG art 53 järgi kohustatud tasuma kauba hinna ja

võtma kaubatarne vastu kooskõlas lepingu ja konventsiooni nõuetega. Ostja on CISG art 59

järgi kohustatud tasuma hinna päeval, mis on kehtestatud või mille saab konventsiooni alusel

määrata. Kui ostja ei täida hinna tasumise kohustust, võib müüja CISG art 61 lg 1 a ja art 62

järgi nõuda ostjalt hinna tasumist. Kui ostja on hinna tasumisega viivitanud, on müüjal

CISG art 78

järgi

õigus

saada

viivitatud

summalt

intressi.

Viivitusintressimäära

2-21-10111

konventsioonist ei tulene. Saksa Liitvabariigi tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch

(BGB)) § 288 lg 1 II lause järgi on aasta viivis viis protsendipunkti kõrgem kui BGB §-s 247

sätestatud baasintressimäär. Saksamaa Liidupanga Deutsche Bundesbank) avaldatud andmete

(https://www.bundesbank.de/de/bundesbank/organisation/agb-und-regelungen/basiszinssatz-

607820) kohaselt oli BGB §-s 247 nimetatud baasintressimäär ajavahemikul 01.01.2018–

01.07.2021 -0,88%. Seega oli vaidlusalusel ajavahemikul seadusest tulenev viivisemäär 4,12%

aastas.

Kuigi hageja on hagiavalduses tuginenud oma nõude õiguslikku alust välja tuues Eesti õigusele

(müügilepingust tulenev ostuhinna tasumise nõue VÕS § 208 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel ning

viivisenõue VÕS § 113 lg 1 j§ 94 alusel), ei erine ülaltoodud CISG regulatsioon ostuhinna

tasumise nõude osas Eesti kehtivast õigusest, küll aga tuleb ringkonnakohtul lähtuda hageja

taotletust erinevast viivisemäärast.

15.2.3. Kostjate vastuväited kohaldatava õiguse kohta ei anna ringkonnakohtule alust jätta ülal

viidatud õigust, sh Rooma I määrust kohaldamata.

Kuigi kostjate hinnangul on vaidlus vahekohtuotsustest tulenevate nõuete tunnustamise üle, on

hageja tuginenud hagis lepingutest tulenevatele, mitte tunnustamata vahekohtuotsustest

tulenevatele nõuetele (vt ülal p 14.1). Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas hagejal on

hageja ja võlgniku vahelistest lepingulistest suhetest, mitte vahekohtu otsustest tulenevaid

nõudeid, ning seetõttu on oluline üksnes see, millise riigi õigus kohaldus hageja ja võlgniku

vahelisele lepingulisele suhtele, mitte see, milline õigus kohaldub vahekohtu kokkuleppele või

kuidas ja millise õiguse alusel peaks vahekohus määrama vaidlust lahendades kindlaks neile

suhetele kohaldatava õiguse.

Iseenesest on õige kostjate arusaam, et Rooma I määruse art 1 lg 2 e kohaselt jäetakse

arbitraažikokkulepped määruse kohaldamisalast välja. Eelkõige tähendab viidatud säte aga

seda, et Rooma I määrus ei reguleeri vahekohtu kokkuleppele kohaldatavat õigust. Viidatud

normist ei saa aga järeldada seda, et Rooma I määrus ei kohalduks müügilepingule, kui selles

sisaldub lisaks ka vahekohtu kokkulepe. Samuti ei tulene viidatud sättest, et juhul, kui

müügilepingu pooled lepivad müügilepingus mh kokku, et nendevahelisi vaidlusi lahendatakse

vahekohtus, ei peaks kohus, kes lahendab müügilepingust tuleneva nõude pankrotimenetluses

tunnustamise küsimust, juhinduma kohaldatava õiguse määramisel Rooma I määrusest, ning

peaks kohaldama sellist õigust, mida peaks vaidlust lahendades kohaldama vahekohus. Kohus

peab tunnustatava nõude puhul lähtuma Rooma I määruses sisalduvatest sätetest ja määrama

nende alusel kindlaks vaidlusalusele lepingulisele suhtele kohaldatava õiguse.

Kuna asjas ei ole tähtsust vahekohtu otsustele ja vahekohtu menetlusele kohaldataval õigusel,

jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata kostja II tõendid, mis puudutavad

vahekohtule ja vahekohtumenetlusele kohaldatavat õigust.

15.3. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja tõendanud, et tal on võlgniku vastu kahest

müügilepingust tulenev sissenõutavaks muutunud ostuhinna tasumise nõue CISG art 61 lg 1 a

ja art 62 alusel.

Hageja väitel pidi ta 18.06.2018 müügilepingu alusel tarnima võlgnikule ca 200 000 tonni

kakaoube. Müügilepingu tõendamiseks esitas hageja müügikinnituse nr 22644 (I kd, tl 10–11),

mille on allkirjastanud nii hageja kui ka võlgnik. Müügikinnituselt nähtuvad kauba kogus,

kvaliteet, hind, tarnetingimused ning maksetingimused. Seega olid hageja ja võlgnik

saavutanud kokkuleppe kakaoubade müüki puudutavates olulistest tingimustes ning hagejal oli

2-21-10111

müügilepingust tulenev kohustus tarnida võlgnikule ca 200 000 tonni Lõuna-Ameerika ja/või

Madagaskari kakaoube ja võlgnikul oli kohustus tasuda kakaoubade eest kokkulepitud hinda.

Hageja väitel sai võlgnik 27.06.2018 kätte 198,374 tonni kakaoube. Hageja esitatud e-kirjadest

(I kd, tl 44–44 pöördel, tõlge tl 71–71 pöördel) nähtub, et hageja töötaja saatis 19.06.2018

e-kirjaga mh võlgnikule müügikinnituse nr 22644 alusel arve ja pakkumise ning andis ASle

korralduse kaheksa konteineri vabastamiseks võlgnikule. 20.06.2018 saatis võlgniku töötaja e-

kirja ASle, milles palus samad kaheks konteinerit vabastada AS-ile Keila Veskid. AS andis

27.06.2018 Vollers Tallinn OÜ-le korralduse samade tähistega konteinerite laadimiseks AS

Keila Veskid aadressile (I kd, tl 45, tõlge tl 72). Seega on hageja täitnud müügilepingust

tuleneva kauba tarnimise kohustuse. Hageja esitas selle kauba eest võlgnikule 19.06.2018 arve

nr SINV017629 (I kd, tl 46, tõlge tl 74) summaga 350 181,37 eurot ja arve nr SINV017630 (I

kd, tl 47, tõlge tl 75) summaga 115 832,88 eurot. Mõlemale arvele on märgitud samad

konteinerite tähised nagu poolte e-kirjavahetuses ja AS korralduses, lisaks ühtib kauba kottige

arv ja kaal AS antud korraldusega. Seega on arved esitatud võlgnikule tarnitud kauba kohta.

Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid arvetele märgitud ostuhinna suuruse kohta.

Lisaks pidi hageja enda väitel tarnima võlgnikule ka 25.06.2018 müügilepingu alusel

ca 68 000 tonni kakaoube. Müügilepingu tõendamiseks esitas hageja müügikinnituse nr 22655

(I kd, tl 15–16), mille on allkirjastanud nii hageja kui ka võlgnik. Müügikinnituselt nähtuvad

kauba kogus, kvaliteet, hind, tarnetingimused ning maksetingimused. Seega olid hageja ja

võlgnik saavutanud kokkuleppe kakaoubade müüki puudutavates olulistest tingimustes ning

hagejal oli müügilepingust tulenev kohustus tarnida võlgnikule ca 68 000 tonni Salvage-

kvaliteediga kakaoube ja võlgnikul oli kohustus tasuda kakaoubade eest kokkulepitud hinda.

Hageja väitel sai võlgnik 28.06.2018 kätte 67,945 tonni kakaoube. Hageja on koostanud

28.06.2018 selle kauba eest (67,945 tonni salvage-kakaoube) võlgnikule arve nr SINV017721

(I kd, tl 48, tõlge tl 76) summaga 133 172,2 eurot. Kuigi hageja ei ole esitanud selle kauba

tarnimise ega arve saatmise kohta hageja ja võlgniku vahelist e-kirjavahetust, kinnitab hageja

ja võlgniku 06.09.2018 e-kirjavahetus (I kd, tl 43–43 pöördel, tõlge tl 70–70 pöördel), et hageja

on kõik kolm arvet võlgnikule edastanud ning võlgniku töötaja lubas arved tasuda kohe, kui

nad saavad raha. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et võlgnik sai ka selle kaubakoguse kätte

ning hagejal on õigus nõuda võlgnikult ka selle müügilepingu alusel ostuhinna tasumist.

Kostjad ei ole ka selle lepingu osas esitanud vastuväiteid arvetele märgitud ostuhinna kohta.

Ülaltoodut arvestades on hagejal müügilepingute alusel õigus nõuda kostjalt kokku

599 186,45 euro suuruse ostuhinna (350 181,37+115 832,88+133 172,2) tasumist.

15.4. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostjate vastuväide selle kohta, et võlgnik on

mõlemad müügilepingud tühistanud.

Kostjad esitasid selle asjaolu tõendamiseks võlgniku 05.10.2018 tehingute tühistamise avalduse

(I kd, tl 112–117), milles võlgnik leidis, et AS Keila Veskid, OÜ Nord Cocoa ja AG, kelle

kontrolli all olid nimetatud äriühingud, petsid teda ning hageja oli algusest peale sellest

pettusest teadlik, st hageja sõlmis mõlemad müügilepingud pettuse mõjul. Tehingute

tühistamise avalduse kohaselt pöördus 2018. a märtsis võlgniku poole AG ettepanekuga, et

võlgnik

osutaks

rahvusvahelisel

kakaoubade

ostu-müügiturul

hagejaga

ja

tema

kindlustusandjaga seotud äriprojekti raames komisjonilepingu alusel teenuseid AS-le Keila

Veskid ja OÜ-le Nord Cocoa. Pettus seisnes avalduse kohaselt selles, et AS Keila Veskid

põikleb pahatahtlikult kõrvale võlgnikule raha ülekandmisest ning müügilepingute sõlmimisel

varjas AS Keila Veskid pahatahtlikult, et tema suhtes on käimas täitemenetlus, temale kuuluvad

kinnisasjad

on

koormatud

kolmandate

isikute

kasuks

hüpoteekidega

ja

tema

kinnisvaraobjektidel paiknevad tootmisseadmed kuuluvad kolmandale isikule, samuti varjasid

2-21-10111

AS Keila Veskid, OÜ Nord Cocoa ja AG, et võlgniku ja AS Keila Veskid vahel sõlmitud

müügilepingut käendanud OÜ Nord Cocoa ei ole likviidne ettevõte ning sundlikvideeritakse,

AGi puhul on tavaline aastatepikkune praktika, et ta jätab lepingud nõuetekohaselt täitmata,

ning hageja hakkab võlgnikuga sõlmitud lepingute alusel nõudma kauba eest tasu võlgnikult

isegi juhul, kui AS Keila Veskid ja OÜ Nord Cocoa ei kanna võlgnikule raha üle. Võlgnik

tühistas müügilepingud TsÜS § 90 lg 1 ja § 94 lg 3 alusel, kuid märkis avalduses, et Eesti õigus

ja Saksa õigus on dogmaatiliselt lähedased.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuna poolte müügilepingutele kohaldub eelkõige CISG ja

selles reguleerimata küsimustes Saksamaa Liitvabariigi õigus, ning CISG ei reguleeri

rahvusvahelise müügilepingu tühisust ega tühistamist puudutavaid küsimusi, tuleb võlgniku

tühistamisavaldust hinnata Saksamaa Liiduvabariigi õiguse alusel. Isik võib BGB § 123 lg 1

järgi tahteavalduse tühistada, kui ta tegi selle pahatahtliku pettuse teel. Kui pettuse pani toime

kolmas isik, saab BGB § 123 lg 2 järgi teisele isikule tehtud tahteavaldust tühistada üksnes

juhul, kui isik pettusest teadis või pidi teadma, ning kui teine isik, kellele tahteavaldus tehti,

omandas tehingu alusel õiguse, võib temale tehtud tehingu tühistada, kui ta pettusest teadis või

pidi teadma. BGB § 124 lg-te 1 ja 2 järgi saab pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada ühe aasta

jooksul alates ajast, mil tühistamiseks õigustatud isik pettuse avastas, ning BGB § 143 lg-te 1

ja 2 järgi toimub tühistamine teisele poolele või õiguse omandanud isikule avalduse tegemisega.

Seejuures jõustub eemalviibijale tehtud tühistamisavaldus BGB § 130 lg 1 järgi siis, kui see

saajani jõuab. Kui tühistatav tehing tühistatakse, peetakse seda BGB § 142 lg 1 järgi algusest

peale tühiseks ning BGB § 812 lg 1 järgi tuleb õigusliku aluseta saadu välja anda. Seega on

Eesti õigus Saksa õigusega selles osas ülimalt sarnane. Kuigi BGB-s ei ole täpsemalt sätestatud

pettuse mõistet, käsitatakse Saksa õiguskirjanduses pettust sarnaselt sellele, kuidas see on

sätestatud TsÜS §-s 94 (vt MüKo 9. Aufl (2021), § 123, Rn. 14–37). TsÜS § 94 lg-te 1 ja 2

järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete

asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema, seejuures on ebaõigete

asjaolude avaldamisega võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt

hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille

tõele vastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Seejuures on

eksimus TsÜS § 92 lg 1 järgi ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest.

Siinsel juhul väitis võlgnik tühistamisavalduses sisuliselt seda, et kolmandad isikud jätsid talle

müügilepingute sõlmimisel avaldamata teabe oma varalise seisundi kohta ja selle kohta, et

hageja võib hakata temalt nõudma kauba eest tasu maksmist, samuti tõi võlgnik esile, et kolmas

isik, kes on tema lepingupartner, hoidub raha maksmise kohustuse täitmisest kõrvale. Võlgnik

ega kostjad ei ole aga toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et tegemist oli kolmandate

isikute tahtliku tegevusega, mille eesmärgiks oli kallutada võlgnikku tehingut tegema. Ühtlasi

ei ole kostjad tõendanud ühtki tühistamisavalduse aluseks olevat asjaolu ega seda, seda, et

võlgniku 05.10.2018 tehtud tühistamisavaldus on edastatud hagejale ja see on jõudnud

hagejani. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust pidada müügilepinguid tühistatuks. Lisaks

märgib kolleegium, et juhul, kui võlgnik oleks müügilepingud tühistanud, tuleks võlgnikul

müügilepingute alusel saadu tagastada, st hagejal oleks õigus nõuda BGB § 812 lg 1 alusel

saadu tagastamist või selle väärtuse hüvitamist.

15.5. Kuna võlgnik jättis hagejale ostuhinna tasumata, on hagejal õigus nõuda võlgnikult ka

alates ostuhinna sissenõutavaks muutumisest kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni

CISG art 78 alusel koosmõjus BGB § 288 lg 1 II lause ja §-ga 247 tasumata ostuhinnalt viivist

4,12% aastas.

2-21-10111

Mõlema müügikinnituse kohaselt tuli ostuhinna tasumiseks teha makse 45 päeva jooksul.

Hageja väitel on tal õigus nõuda 18.06.2018 müügilepingu alusel 19.06.2018 esitatud arvete

nr SINV017629 ja SINV017630 tasumisega viivitamise tõttu võlgnikult viivist alates

04.08.2018 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni (27.01.2021) ning 28.06.2018 esitatud

arve nr SINV017721 tasumisega viivitamise tõttu viivist alates 13.08.22018 kuni võlgniku

pankroti väljakuulutamiseni. Kostjad ei ole esitanud viivise perioodide kohta vastuväiteid.

Arvestades 18.06.2018 sõlmitud müügilepingu alusel esitatud arvete nr SINV017629 ja

SINV017630 alusel tasumata ostuhinna suurust (kokku 466 014,25 eurot), on hagejal õigus

nõuda võlgnikult nende arvete tasumisega viivitamise tõttu viivisekalkulaatori kohaselt

ajavahemiku 04.08.2018–27.01.2021 eest viivist 47 710,16 eurot ning 25.06.2018 sõlmitud

müügilepingu

alusel

esitatud

arve

nr

SINV017721

alusel

tasumata

ostuhinnalt

(133 172,2 eurot) ajavahemiku 13.08.2018–27.01.2021 eest viivist 13 498,77 eurot

(kokku 61 208,93 eurot).

Lähtudes

hageja

nõudeavalduses

ja

hagiavalduses

esitatud

nõude

kogusuurusest

(624 551,98 eurot), milles hageja põhinõude moodustab 599 186,45 euro suurune nõue, nõuab

hageja viivisenõude tunnustamist 25 365,53 euro ulatuses. Ülaltoodud viivisearvutuse kohaselt

on selles ulatuses viivisenõue põhjendatud.

16. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu

otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega tunnustab hageja 624 551,98 euro suurust nõuet

võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Kostjad ei ole rahuldamisjärgu

osas vastuväiteid esitanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab

hagi, tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.

Üldjuhul kannab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi pool kelle kahjuks otsus tehti.

Erandina võib kohus jätta TsMS § 162 lg 4 alusel kulud täielikult või osaliselt poolte enda

kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema

suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Siinsel juhul on kohtuvaidluse vähemalt osaliselt

põhjustanud asjaolu, et hageja esitas pankrotihaldurile oluliste puudustega nõudeavalduse, aga

ka see, et pankrotihaldur luges oluliste puudustega nõudeavalduse nõuetekohaseks, mistõttu ei

esitanud hageja nõudeavalduses kõiki nõude tunnustamiseks vajalikke andmeid ja tõendeid

ning mistõttu ei saanud võlausaldajad, aga ka pankrotihaldur ise esitada hageja nõudele ja seda

kinnitavatele tõenditele nõuete kaitsmise koosolekul asjakohaseid vastuväiteid. Kuna

menetluse mahu ja vaidluse on suures põhjustanud hageja enda käitumine, s.o puuduliku

nõudeavalduse esitamine, aga ka pankrotihalduri eksimused, s.o puudustega nõudeavalduse

kaitsmisele lubamine, ei oleks õiglane jätta hageja menetluskulusid teiste võlausaldajate (kostja

I, tema poolel menetlusse kaasatud kolmanda isiku ja kostja II) kanda. Õiglane ja põhjendatud

on see, kui hageja menetluskulud kannab pankrotihaldur (kostja III) ning ülejäänud

menetluskulud kannab iga menetlusosaline ise.

Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning

TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse

kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)