3-21-1958/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-1958

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13. augusti 2021. a

otsuse nr 15.3-3.1/1347-3 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

esindaja adv Andrei Matvejev

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Katrin Kalda

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2022.

a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. november 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 13. augusti 2021. a otsusega nr 15.3-3.1/1347-3 Xi

tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 13. augustist 2021, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist

lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning

kohaldas kaebajale Schengeni alale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse

täitmisest.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 13. augusti 2021. a otsuse

nr 15.3-3.1/1347-3 tühistamist.

Kaebuse kohaselt ei ole elamisloa äravõtmine põhjendatud ega proportsionaalne. Kaebaja on

elanud Eestis terve elu ja tal on Eestis püsiv elukoht. Eestis elavad kaebaja lähedased. Elamisloa

äravõtmine põhjustab raskeid tagajärgi kaebajale ja tema perele. Kaebaja seob oma tuleviku

Eestiga, kavatseb oma elu paremaks muuta, perekonnasuhteid korraldada ning elada

õiguskuulekalt. Kaebaja soovib peale vangistust asuda tööle. Vene kodakondsuse sai kaebaja

seetõttu, et tal lihtsalt oleks pass ja kodakondsus. Kaebajal puudub igasugune suhe Venemaaga.

Kaebaja töötas vangistuse ajal Viru Vanglas koristajana ja köögitöölisena, samuti ajutiselt

traktoristina. Vangla hinnangul on kaebaja hoiakud muutunud prosotsiaalsemaks ja sekkumised

on tema puhul saavutanud oma eesmärgi. On alust arvata, et kaebaja suudab edaspidi

õiguskuulekat elu elada. Vastustaja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma järeldust, et kaebaja

kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

Otsust tehes ei arvestanud PPA kõigi asjaoludega: elamise kestus Eestis, kaebaja vanus, tagajärjed

kaebaja ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga.

3. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et on elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvesse võtnud kõik positiivsed ja

negatiivsed asjaolud, hinnanud korrektselt pere- ja eraeluriive ulatust ning jõudnud põhjendatud

seisukohani, et kaebajast lähtuv oht kaalub üles kaebaja huvi jääda elama Eesti Vabariiki. Eesti

riik on kaebajale andnud järjepidevalt võimalusi oma positiivset käitumist demonstreerida, ent

kaebaja on jätkanud oma kuritegelikku eluviisi. Eestis viibitud aja jooksul on kaebaja üheksa korda

kriminaalkorras karistatud ja seejuures viiel korral kandnud reaalset vanglakaristust.

Kaebaja viidatud Viru Vangla koostatud iseloomustuses on esile toodud ka kaebajat negatiivselt

iseloomustavad asjaolud ning asjaolusid kogumis hinnates vangla ei toetanud kaebaja vangistusest

vabastamist ennetähtaegselt.

Olgugi, et Venemaal ei ole kaebajal lähedasi ega tuttavaid, siis see ei ole väljasaatmist välistavaks

asjaoluks, kui isik kujutab endast ohtu turvalisusele. Mis puudutab sotsiaalseid tagatisi, siis

vaidlusaluse otsuse leheküljel 24 on viidatud, et kaebajal on võimalik kodakondsusjärgsesse riiki

elama asumiseks teha ettevalmistusi ning ka Venemaa Föderatsioonil on kohustus toetada oma

abivajavaid isikuid.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 30. detsembri 2022. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

5. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et enne otsuse tegemist teavitas vastustaja kaebajat

tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ning selgitas kaebajale, et

elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja

sissesõidukeelu kohaldamine. Otsuse õigusliku alusena viitas PPA välismaalaste seaduse (VMS)

§ 135 lg 2 p-le 3, s.o välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

Kaebajale ei laiene Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud garantiid pikaajalise elaniku

elamisloaga isikutele, sealhulgas ei vaja kaebaja puhul põhistamist see, et ta kujutab endast reaalset

ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

6. Kaebajat on kuuel korral karistatud väärteokorras. Kriminaalkorras on kaebajat karistatud

üheksal korral ning ta on viiel korral viibinud vangistuses. Need hõlmavad ka arhiveeritud

süütegusid. Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 4 tulenevalt oli vastustajal õigus kasutada

kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel ka arhiveeritud andmeid.

7. Kaebaja alustas kuritegude toimepanemist 41-aastaselt ning viimase kuriteo pani toime 62-

aastaselt. Seega on kaebaja kuritegusid toime pannud rohkem kui 20 aasta jooksul. Kaebaja on

osalenud grupis toime pandud väljapressimises ja isiku tapmisega ähvardamises, ta on rusikaga

näkku löönud alaealist neiut, kõrvale hoidnud kohtuotsusega määratud karistuse täitmisest,

korduvalt toime pannud narkokuritegusid ning korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis.

Kaebaja poolt toime pandud narkokuriteod on läinud ajas raskemaks: kui algselt seondusid tema

kuriteod väikeses koguses narkootiliste ainetega, siis aja jooksul on ta hakanud käitlema suures

koguses narkootilisi aineid. Kaebaja on korduvalt kuritegusid toime pannud katseajal. Ka

lähedaste inimeste olemasolu pole suutnud kaebajat motiveerida süütegude toimepanemisest ja

vanglasse sattumisest hoiduma.

Vastustaja ei saa ega peagi esitama tõendeid selle kohta, et kaebaja kindlasti paneb toime uue

kuriteo. Ohtlikkuse hindamise näol on tegu prognoosotsusega, mille tegemise raames hinnatakse

tuvastatud asjaolude põhjal üksnes seda, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht on tõenäoline.

Vastustaja on õigesti ära näidanud, et kaebaja poolt teiste isikute elu ja tervise kui kaitstavate

õigushüvede kahjustamine on tõenäoline.

8. Kaebaja hea käitumine vangistuses on kahtlemata positiivne, kuid tuleb arvestada sellega, et

vangistuses viibib kaebaja kontrollitud keskkonnas, kus tal ei ole juurdepääsu alkoholile ega

narkootikumidele ehk ainetele, mis on peamiselt seondunud tema poolt toime pandud

kuritegudega.

Kaebaja on ka varem suutnud mitme aasta jooksul õiguskuulekalt käituda, kuid on sellest

hoolimata mõne aja möödudes jälle kuritegelikule teele astunud. Kaebaja ei ole oma käitumisega

tõestanud, et on oma mõtteviisi muutnud ega kujuta enam ohtu avalikule korrale ja riigi

julgeolekule.

9. Haldusasja nr 3-22-2461 materjalide põhjal on teada, et kaebaja esitas pool aastat pärast

vaidlusaluse otsuse tegemist ehk 28. veebruaril 2022 Venemaa Föderatsiooni saatkonnale avalduse

Vene kodakondsusest loobumiseks ning samal ajal Ukraina saatkonnale avalduse Ukraina

kodakondsuse saamiseks. Avalduste menetlused on pooleli.

Kohus ei saa arvesse võtta pärast otsuse tegemist ilmnenud asjaolusid. Kui PPA peaks üritama

kaebajat Venemaale välja saata ning kaebaja leiab, et pärast otsuse tegemist toimunud muudatuste

tõttu ei ole võimalik tema Venemaale väljasaatmine, saab kaebaja kohtule esitada kaebuse koos

esialgse õiguskaitse taotlusega tema Venemaale väljasaatmise keelamiseks.

10. Kaebaja on küll Eestis elanud pikka aega, ent tema sidet Eestiga ei saa muus osas pidada kuigi

tugevaks. Kaebaja ei räägi eesti keelt. Kaebaja on vangistuses omandanud eesti keele A1 taseme,

kuid A2 taseme eksamit ei sooritanud. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et oleks jätkanud

eesti keele õpingutega vabaduses. Kaebaja ei ole teinud püüdlusi Eesti kodakondsuse taotlemiseks.

Seega ei ole kaebaja näinud vaeva selle nimel, et Eesti ühiskonda integreeruda.

11. Vastustaja on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud, tehes

kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4). VSS § 74 lg-st 2 tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta

vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vaidlustatud otsusega kohaldas vastustaja kaebaja suhtes

Schengeni alale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsusest

nähtuvalt kaalus vastustaja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajaga seotud

asjaolusid ning kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning leidis, et

arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eestiga, tema vanust, tema abikaasa ja täisealiste poegade

elamist Eestis ning seda, et tal puuduvad sidemed teistes Schengeni õigusruumi riikides, on

põhjendatud kohaldada kolmeaastast sissesõidukeeldu Schengeni alale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtu järeldus, et kaebaja ei ole käsitatav pikaajalise

elanikuna, vastuolus nii Euroopa Nõukogu direktiivi kui ka kujunenud kohtupraktikaga. Euroopa

Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv 2003/109/EÜ, defineerides pikaajalise elaniku mõistet,

kehtestab, et direktiivi valguses käsitletakse pikaajalise elanikuna isikut, kes ei ole liikmesriigi

kodanik, elab liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt 5 aasta jooksul. Seega ei ole õige ka kohtu

seisukoht, et kaebaja suhtes ei tohi kohaldada pikaajalise EL elanike tagatisi.

Kaebaja ohtlikkust hinnates tuleb siiski hinnata ka isiku käitumist vangistuses. Kaebaja esitatud

iseloomustuses (samuti kui ka PPA esitatud iseloomustuses) on toodud välja, et kaebajal puuduvad

vangistuse ajal distsiplinaarkaristused. Kaebaja ise esitas soovi töötada vangistuse ajal. Rõhutatud

on, et arenguvestluste põhjal on kaebaja hoiakud muutunud prosotsiaalsemaks ja sekkumised on

saavutanud oma eesmärgi, mistõttu on alust arvata, et kaebaja suudab edaspidi õiguskuulekat elu

elada.

Juhul, kui kohus viitab vangla hinnangule, ei tohi kohus põhjendada oma arvamust uue kuriteo

toimepanemise riisiko kohta üksnes vangla protsentuaalse hinnanguga.

Kaebaja vangistus lõppes 21. novembril 2022. Vangistuse ajal esitas kaebaja Vene Föderatsiooni

saatkonnale avalduse kodakondsusest loobumiseks. Kuna kaebaja on ukrainlane, siis soovib

kaebaja saada Ukraina Vabariigi kodakondsuse.

Eesti iseseisvuse taastamise ajal, olles kaitseorgani töötaja, toetas kaebaja Eesti iseseisvuse

taastamist ja julgeolekut.

Kohus peab arvesse võtma elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale. Meedias on

avaldatud artikleid, mis näitavad, et Vene Föderatsiooni võimuorganid reageerivad väga järsult,

kui kodanikud väljendavad mittenõustamist rünnakuga Ukraina vastu.

Juhul, kui PPA otsus jääb jõusse, siis kaotab kaebaja sideme oma perekonnaga.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebaja on elanud Eestis tähtajalise elamisloa alusel ega ole kunagi omanud

pikaajalise elaniku elamisluba, mistõttu on asjakohatu väide direktiivis 2003/109/EÜ tuleneva

väljasaatmise kõrgendatud kaitse osas.

Kaebaja on uimastikuritegusid pannud toime korduvalt majandusliku kasu teenimise eesmärgil.

Ta on kokku uimastikuritegude eest süüdi mõistetud viiel korral, millest kahel korral suures

koguses narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest. Tegemist on esimese astme kuritegudega,

millele on omane teadlik ette planeerimine. Seetõttu omistas PPA uimastikuritegudele suure

tähtsuse ja on veendunud, et isikust lähtuv oht on piisavalt tõsine.

Kaebaja ei ole välja toonud, millised konkreetsed kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud on

jäetud õigusvastaselt kaalumata ning millised neist on toonud kaasa otsuse ebaproportsionaalsuse.

Kaebaja õiguskuuleka elu perioodid kuritegude toime panemise vahel ja vabaduses viibimise ajal

on olnud lühikesed (maksimaalselt paar aastat), suurenev vanus ei ole tema retsidiivsust

vähendanud. Vastustaja võttis kaebaja positiivse käitumise arvesse, kuid asjaolusid kogumis

hinnates leidis siiski, et isikust tulenev oht on tegelik ja jätkuv. On üsna tõenäoline, et viimase

karistuse kandmise järel korrektne käitumine vabaduses ei peegelda kaebaja tegelikku

ellusuhtumise muutust, vaid selle eesmärk on saavutada kohtuasjas soovitud lõpptulemus.

Kuivõrd Ukraina ei ole Schengeni õigusruumi kuuluv riik, siis on kaebajal võimalik otsustada,

millisesse riiki ta soovib elama asuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu

otsuse tühistamiseks. Halduskohus selgitas, miks PPA vaidlustatud otsuse tegemisel on tuginenud

kohasele õiguslikule alusele, samuti kontrollis vastustaja ohuhinnangut kaebajale ning põhjendas,

miks

kaebaja

tähtajalise

elamisloa

kehtetuks

tunnistamise,

lahkumisettekirjutuse

ja

sissesõidukeelu otsustused on õiguspärased. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

15. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et vaidlustatud otsuste tegemisel jättis

vastustaja õigusvastaselt arvestamata kaebaja pikaajalise elaniku staatusega, samuti hindas valesti

kaebaja ohtlikkust. Lisaks heidab kaebaja halduskohtule ette pärast vaidlustatud otsuste tegemist

muutunud asjaoludega arvestamata jätmist. Kaebaja hinnangul jättis PPA olulised asjaolud

arvestamata ja ka halduskohus ei ole otsust selles osas piisavalt põhjendanud. Kaebaja leiab, et

tema poolt toime pandud kuriteod ei olnud vahetult seotud avaliku korra rikkumisega

karistusseaduse mõttes. Ka leiab kaebaja, et kuna ta pärast vanglast vabanemist 2022 aasta lõpus

ei ole uusi kuritegusid toime pannud, siis saab sellest järeldada, et ta on muutnud oma suhtumist

ega kujuta ohtu avalikule korrale.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohtadega.

16. Vastustaja ja halduskohus leidsid põhjendatult, et kaebajat ei saa pidada pikaajaliseks

elanikuks ning talle ei laiene tugevdatud kaitse riigist väljasaatmise vastu vastavalt nõukogu

direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-le 1.

VMS § 230 kohaselt on pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse

saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks

määratud tingimustele. VMS § 231 lg 1 järgi annab just pikaajalise elaniku elamisluba

välismaalasele nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide

kodanike staatuse kohta III peatükis sätestatud õigused. Vastavalt on pikaajalise elaniku staatus

sõltuv sellest, kas isikut on tunnustatud pikaajalise elanikuna VMS §-s 230 nimetatud elamisloa

andmisega. Faktiline elamine Eestis ka korduvalt pikendatud tähtajalise elamisloa alusel aga ei

anna isikule pikaajalise elaniku staatust. Seetõttu ei ole asja lahendamisel määrav, et kaebaja on

lapseeast alates Eestis elanud.

Vaidlust ei ole, et kaebajal ei olnud pikaajalise elaniku elamisluba Eestis elamiseks, vaid

tähtajaline elamisluba. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebajal kunagi olnud pikaajalise elaniku

elamisluba. Kaebaja ei ole sellelegi vastustaja väitele vastu vaielnud. Seega vaidlustatud otsusega

ei tunnistanud PPA kehtetuks VMS §-s 230 nimetatud elamisluba ega pidanud seega arvestama

nõukogu direktiivis 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanikele

ettenähtud garantiidega.

17. Praeguse vaidluse lahendamisel ei saa avaliku korrana kaitstava õigushüve tähenduses mõista

KarS-i 16. peatüki 2. jao kohaselt karistatavate tegudega riivatavaid hüvesid. KorS § 4 lg 1 järgi

on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja

isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, nagu peaksid

tema kuriteod olema seotud konkreetselt avaliku korra rikkumisega KarS mõttes. Kaebaja teod,

mis on ohustanud isikute vara, tervist ja elud kujutavad endast ühiskonnale suuremat ohtu kui

KarS-i järgi karistatav avaliku korra rikkumine. Seetõttu ei ole põhjendatud lähtuda avaliku korra

mõiste kitsendatud tõlgendusest.

18. PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3 alusel, st

välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. PPA analüüsis otsuses

põhjalikult kaebaja kuritegusid, nende toimepanemise asjaolusid, tegevuse muutumist ajas, samuti

karistuste ja lähedaste mõju puudumist kuritegelikule käitumisele.

Vastustaja on vaidlustatud otsuses selgitanud, miks ta peab kaebajat ohuks avalikule korrale.

Vastustaja hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib kaebaja panna toime

uusi õigusrikkumisi. Kaevatavas otsuses on kirjeldatud nii kaebaja poolt toime pandud kuritegude

raskust, laadi kui ka võimaliku kordumise tõenäosust. Kaebajat on karistatud kuuel korral väärteo

toimepanemise eest. Kriminaalkorras on kaebajat karistatud üheksal korral ning ta on viiel korral

viibinud vangistuses. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et karistuse oht iseenesest või vangistus suudab

kaebajat õiguskuulekal rajal hoida. Kaebaja hoolimatu suhtumine õiguskorda nähtub ka kaebaja

arvukatest liiklusalastest väärtegudest. Kaebaja kuriteod on eriliigilised ja rasked, teod on ajas

muutunud ühiskonnaohtlikumaks. Viimased kuriteod on olnud seotud narkootiliste ainete

käitlemisega suures ulatus. Kaebaja tegevus on olnud planeeritud, mitte toime pandud

hetkeimpulsi ajel. Erinevate kuritegude toimepanemise ajendiks on materiaalse kasu saamise

lootuse kõrval siiski olnud ka sõltuvusprobleemid, impulsiivsus, mõtlematus oma tegude

tagajärjele ning puudulik probleemide lahendamise oskus. Kaebajaga seotud positiivsed asjaolud

olid olemas ka varasemalt, kuid ta on siiski jätkanud kuritegude toimepanemisega.

19. PPA on põhjendatult leidnud, et juba asjaolu, et kaebajat on üheksal korral karistatud

kriminaalkorras ja lisaks korduvalt ka väärteokorras, ilmestab tema suhtumist ühiskonnas

kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning austuse puudumist teiste isikut õigustesse ja

vabadustesse. Kaebaja käitumine minevikus võib anda piisava aluse arvamuseks, et ta jääb

ohtlikuks ka tulevikus. Kaebaja on tema poolt toime pandud kuritegude eest karistuseks mõistetud

vangistuse kandmiseks viibinud kinnipidamisasutustes olulise osa oma elust pärast

neljakümnendat eluaastat. Ka viimase toime pandud kuriteo eest karistati kaebajat reaalse

vangistusega. Sellest nähtuvalt ei motiveerinud kaebajat õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse

vangistuse oht. Samuti ei ole kaebajat õiguskuulekale käitumisele kallutanud perekondlikud

sidemed ega lähedaste olemasolu. Samuti on kaebaja korduvalt katseajal kuritegusid toime

pannud, millega ta on usaldust kuritarvitanud ja oma üleolevat suhtumist näidanud. Kaebaja on

tegusid toime pannes olnud hoolimatu teiste inimeste suhtes, kahjustades olulisi õigushüvesid,

nagu inimese tervis ja vara. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on detailselt

analüüsinud kaebaja varasemaid tegusid ning teda iseloomustavaid andmeid, võttes seejuures

arvesse ka kaebajat positiivsest küljest näitavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsuses on oluline osa

pühendatud kaebaja ohtlikkuse hindamisele ning põhjendatud, miks oma eale vaatamata tuleb

kaebajat endiselt ohtlikuks pidada. Seejuures on PPA arusaadavalt ja jälgitavalt seostanud oma

järelduse asjas kogutud tõendite ja nende alusel tuvastatud asjaoludega.

20. Vaatamata sellele, et halduskohus tõi esile vaidlustatud otsuse järelduste põhjendatuse ja

seostatuse kaebaja kohta teada olevate asjaoludega, ei ole kaebaja vastustaja seisukohtadele

sisuliselt vastu vaielnud. Apellatsioonkaebuses on kaebaja piirdunud üldsõnalise etteheitega, et

halduskohus ei ole kaebaja ohtlikkust piisavalt põhjendanud. See aga ei olegi halduskohtu

ülesanne. Vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel pidi halduskohus kontrollima, kas PPA

on otsust nõuetekohaselt põhjendanud ja tõendanud. Ringkonnakohus nõustub, et vastustaja on

selle ülesande täitnud.

Vastustaja on veenvalt põhjendanud järeldust, et kaebaja on loonud ohu avalikule korrale, mis

korduvalt ka realiseerus kuritegude ja väärtegude toime panemise kaudu. Varasemalt on kaebaja

toime pannud vägivalla kasutamisega seotud tegusid. Hiljem on kaebaja käitumine muutunud ning

tegude üldohtlikkus on suurenenud. Nii liiklusrikkumiste, s.h kuriteona kvalifitseeritud sõiduki

juhtimise joobeseisundis, kui ka grupis toime pandud suures koguses narkootilise aine käitlemise

iseloomujooneks on teiste ühiskonnaliikmete elu ja tervise ohustamine. Sellest võib järeldada, et

teiste inimeste tervis ei ole kaebaja jaoks oluline kaitsmist vääriv väärtus. Seejuures on kaebaja

tegevuse motiiviks olnud varalise kasu teenimine uimastikuritegude toimepanemise kaudu. Kuigi

ei ole teada, et kaebaja kuritegude tõttu oleks saabunud raskeid tagajärgi, on kaebaja siiski

ohustanud paljusid isikuid. Sugugi ei saa välistada, et kaebaja uimastite müügiga on aidanud kaasa

isiku surmale üledoosi tõttu või uimasti tarvitamisest tingitud olulise tervisekahju tekkimisele.

Kuigi ohtlikkus on isiku omaduste kogum, mis võib ajas muutuda, siis teatav käitumine minevikus

võib anda siiski piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks1. Uute

kuritegude toimepanemise riski on hinnatud suuremaks just narkokuritegude, aga ka muude

sõltuvuskuritegude puhul. Nõustuda tuleb sellegagi, et kaebaja vanusele vaatamata ei ole

narkokuritegude risk oluliselt vähenenud, kuna narkootiliste ainete käitlemisel osalemine on

võimalik erinevatel viisidel, mis ei nõua suurt füüsilist pingutust. Kaebajast lähtuvat ohtu

1 Vt RKHK 4. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03 (p 51).

suurendab kaebaja suhtlusringkond, mis on olnud olulise tähendusega kaebaja kuritegeliku

käitumismustri väljakujunemisel. Jätkuv pikaajaline kriminaalne käitumisviis näitab, et kaebaja ei

austa Eesti Vabariigi õiguskorda ega teiste isikute õigusi. Avaliku võimu poolt kasutatud meetmed

ega perekondlikud sidemed ei ole suutnud suunata kaebajat oma elustiili muutma. Vastustaja on

selgelt näidanud, et kaebaja poolt teiste isikute elu ja tervise kui kaitstavate õigushüvede

kahjustamine on jätkuvalt tõenäoline. Seega on põhjendatud järeldus, et kaebaja kujutab ohtu

avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

21. Kaebaja hea käitumine viimase vangistuse ajal ei muuda oluliselt hinnangut kaebaja ohtlikkuse

kohta. Kaebaja käitumine vangistuses, s.h sotsiaalprogrammi läbimine ja töökohustuse täitmine

iseloomustab kaebajat positiivselt, kuid tuleb arvestada, et vangistuses viibis kaebaja kontrollitud

keskkonnas, kus tal ei ole juurdepääsu alkoholile ega majanduslikku survet kuritegevusega tulu

teenimiseks. Vangla riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks (risk

ühiskonnas), ohustatud on kogu ühiskond. Oht seisneb narkootikumide levitamises ühiskonnas,

võimalike liiklusõnnetuste põhjustamises olles alkoholi tarvitanud. Samuti on võimalik, et isik

võib oma eesmärgi saamiseks või tekkinud probleemi lahendamiseks teist isikut ähvardada või

kasutada teise isiku suhtes vägivalda. Kuigi kaebajat ei ole viimase 15 aasta jooksul karistatud

vägivallakuriteo eest, ei ole oht ka selles osas ära langenud. Seda ilmestab asjaolu, et 2017. aastal

algatati, kuid lõpetati kriminaalmenetlus poolte leppimise tõttu, asjas, kus kaebaja lõi baaris

naisterahvast rusikaga näkku.

22. Kaebaja senine käitumine näitab, et vabaduses alkoholi tarvitades ei pruugi ta suuta piisavalt

oma käitumist juhtida, et vältida alkoholijoobes mootorsõiduki rooli istumist. Samuti nähtub

kaebaja senisest tegevusest, et tal on huvi, kontaktid ja kogemused narkootikumide käitlemiseks

ning ta võib sellega vabaduses jätkata. Pärast kuritegeliku elulaadi omaks võtmist ei ole kaebaja

üles näidanud huvi seaduslikult sissetuleku teenimise vastu. Seda vaatamata asjaolule, et tal on

kõrgharidus ja ka kutseharidus ning 1990-ndatel on kaebaja Eesti seaduslikult töötanud. Seega on

arvestatav tõenäosus, et vabaduses majandusliku surve tõttu kaebaja uuesti üritab teenida

sissetulekut narkootikume käideldes. Seetõttu ei muuda kaebaja positiivne käitumine viimase

vangistuse jooksul üldist hinnangut kaebajast lähtuvatele riskidele. Kaebaja on ka varem suutnud

mitme aasta jooksul õiguskuulekalt käituda, kuid seejärel ikkagi uue kuriteo toime pannud.

Kaebaja ei ole oma käitumisega näidanud, et on oma mõtteviisi muutnud ega kujuta enam ohtu

avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vastustaja on põhjendatult osutanud, et varasemalt ei

suutnud kaebajat positiivselt mõjutavad asjaolud (perekond, töökoht) hoida teda uute kuritegude

toimepanemisest. Narkokuritegusid on kaebaja toime pannud korduvalt ja järeldusi sellest senine

elukäik ei näita.

23. Sarnase hinnangu andis kaebajale ka Viru Maakohus jättes 23. novembri 2020. a ja 3. augusti

2021. a määrustes, jättes kaebaja ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. Maakohus märkis, et

kaebaja varasem elukäik ei tingi positiivset prognoosi katseaja edukast läbimisest. Seda ei tekita

ka kaebaja eeskujulik käitumine kinnipidamiskohas, kuna ta on korduvalt juba vangistuses

viibinud, kuid pärast seda siiski jätkanud kuritegude toimepanemist. Kaebaja ei tunnista oma süüd

viimase kuriteo teo ega varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste aluseks olevate tegude puhul.

Kaebaja on avaldanud, et ta on süüdi lavastatud.

24. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et teadaolevalt ei ole kaebaja pärast vangistusest

vabanemist 2020. aasta lõpus uusi kuritegusid toime pannud. Ringkonnakohus on varasemalt

leidnud, et on tõenäoline, et isik, keda ähvardab Eestist väljasaatmine, järgib õiguskorda ja talle

tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel kehtestatud reegleid hoolsamini, kui isik, keda selline

tagajärg ei ähvarda. Niisugusel juhul püüab isik lisaks süütegude eest määratavale karistusele

hoida ära enda väljasaatmist Eestist, mis võib olla tema jaoks negatiivsemgi tagajärg kui karistus

süüteomenetluses. Seepärast ei saa kaebaja käitumisest vabaduses teha absoluutset järeldust, et

kaebaja on oma käitumise ja ellusuhtumise lõplikult õiguskuulekaks muutnud.2 (Tartu

Ringkonnakohtu 20. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2615, p 11).

25. Arusaamatu on kaebaja väide, et peaks arvestama, et olles kaitseorgani töötaja, toetas kaebaja

iseseisvuse taastamist ja Eesti julgeolekut. Asjaolu, et kaebajal oli Eestis töö ja seaduslik

sissetulek, kuid seejärel kaebaja pöördus kuritegeliku eluviisi poole, näitab pigem seda, et ka

seadusliku elukorralduse ja perekonna olemasolu ei vähenda kaebajast lähtuvat ohtu.

26. Kaebaja väitel kaasnevad elamisloa kehtetuks tunnistamisega talle rasked tagajärjed. Nimelt

on kaebaja elanud Eestis pikaajaliselt, siin elab tema perekond. Kaebaja selgitusel kuuluvad tema

lähedaste hulka kaebaja abikaasa, kaks poega ning nende abikaasad ja lapselapsed. Juhul, kui PPA

otsus jääb jõusse, siis kaotab kaebaja sideme oma perekonnaga. Kaebaja perekonnaks

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 mõttes on neist ainult abikaasa.

Teiste isikutega puudub kaebaja eriline sõltuvussuhe. Abielu on kestnud aastakümneid. Seega on

abikaasa teadlik kaebaja kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, mistõttu tuleb jaatada

abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis. Mööda ei saa vaadata sellestki, et

kaebajale määratud karistuste tõttu on ta juba olnud olulise osa ajast lähedastest eemal. See osutab,

et lähedastega igapäevase sideme hoidmine ei ole olnud kaebaja jaoks prioriteet. Kaebaja elama

asumisel Vene Föderatsiooni säilib tema lähedastel võimalus teda seal külastada, suhelda

elektrooniliste kanalite vahendusel või soovi korral samuti elukohta vahetada. Kokkuvõttes ei

muutu kaebaja võimalused suhelda lähedastega oluliselt võrreldes kaebaja vangistuses viibitud

ajaga.

Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist

oleks alus pidada ebaproportsionaalseks. Nõustuda saab vastustajaga, et elamisloa kehtetuks

tunnistamine on ja vajalik Eesti avaliku korra ja julgeoleku kaitse eesmärgil. Kaebajast lähtuv oht

Eesti Vabariigi avalikule korrale on piisavalt tõsine ning õigustab elamisloa kehtetuks tunnistamist

vastuolus kaebaja sooviga viibida riigis, milles ta on aastakümneid elanud, kuid mille kodanik ta

ei ole.

27. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine

on õiguspärane. Ka halduskohus on selgitanud, miks ta vastustaja otsusega selles osas nõustub.

Seetõttu on põhjendamatu kaebaja etteheide, nagu oleks halduskohtu otsus kaebuse rahuldamata

jätmise osas põhjendamata.

28. Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustab kaebaja halduskohtu otsust ka PPA vaidlustatud

otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Selgeid põhjendusi ei ole kaebaja

apellatsioonkaebuses samas halduskohtu tühistamiseks esile toonud. Ringkonnakohtule ei nähtu,

et halduskohus oleks otsuse tegemisel materiaalõigust valesti kohaldanud või menetlusnorme

rikkunud, kui leidis, et PPA otsus on ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas õiguspärane.

Ainsa konkreetse asjaoluna rõhutab kaebaja apellatsioonkaebuses, et esitas Vene Föderatsiooni

saatkonnale avalduse, milles süüdistab Vene Föderatsiooni agressioonis Ukraina vastu ja soovib

loobuda Vene Föderatsiooni kodakondsusest. Avaldus esitati hulk aega pärast vaidlustatud otsuse

tegemist. Kaebaja on teadlik sellest, et on võimalik tema väljasaatmine Vene Föderatsiooni,

samuti ka sellest, et avalduses esitatud kaebaja väide ja vaated võivad põhjustada kaebaja

tagakiusamise. Kaebaja hinnangul tuleks seda asjaolu asja lahendamise arvesse võtta.

Riigikohus on VSS regulatsiooni analüüsides pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisega seotult lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kehtestamise kontekstis

Euroopa Kohtu seisukohtade alusel selgitanud, et VSS 2. peatüki alusel väljasaatmise kohta tehtud

otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides on kohtutel kohustus võtta arvesse ka

neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist3. Praegusel juhul ei laiene

2 Vt Trt Rngk 20. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2615 (p 11).

3 RKHK 23. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2088 (p 18)

kaebajale direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tulenevad pikaajalise elaniku tagatised. Seetõttu ei alust

kalduda kõrvale HKMS § 158 lg 2 ls-s 2 sätestatust, et haldusakti õiguspärasust hindab kohus

haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.

29. Kuid ka juhul, kui arvestada kaebaja sooviga vahetada Vene Föderatsiooni kodakondsus

Ukraina kodakondsuse vastu, ei muudaks see asja lahendamist. Kodakondsuse vahetamiseks

tehtud toimingud ei mõjuta hinnangut kaebaja ohtlikkusele. Samuti ei saa toimingutest järeldada,

et kaebaja väljasaatmine Vene Föderatsiooni oleks muutunud lubamatuks. Kaebaja väited tema

võimaliku tagakiusamise kohta on oletuslikud. Kui ilmneb, et kaebaja väljasaatmisega kaasneb

tegelik oht kaebajale, saab seda arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete

õiguspärasuse hindamisel. Lisaks on halduskohus põhjendatult selgitanud, et vastustaja on kohtule

esitatud kirjalikus seisukohas aktsepteerinud kaebaja soovi, et ta saadetaks välja hoopis

Ukrainasse. Seega võib vaidlustatud otsuse täitmine tähendada ka kaebaja Ukrainasse

väljasaatmist.

30. VSS § 74 lg 2 järgi, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul,

kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse

tegemise päevast arvates. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on

kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste

esitamist. Kaalumine on oluline, kuna vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega

kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Ka on leitud, et igal üksikjuhtumil tuleb

kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid

arvestades proportsionaalne. Vaidlustatud otsusega kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks, mis on lühem kui seaduses ettenähtud, märkides, et pärast seda võib kaebaja

taotleda Eesti Vabariigis tähtajalist elamisluba. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

kaebajast lähtuvat ohtu arvestades ei saa kolmeaastast sissesõidukeeldu pidada ebamõistlikult

pikaks.

31. Eeltoodu

alusel

leiab

ringkonnakohus,

et

kaevatav

otsus

on

õiguspärane

ka

lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Vastavalt ei ole alust PPA

13. augusti 2021. a otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

32. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude

nimekirja ega kuludokumente, seega menetluskulusid tema kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109

lg 1 ls 4).

33. Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/