3-21-939/54 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-939

Haldusasi

Xi (endise nimega Z) kaebus Viru Vangla tekitatud

mittevaralise

kahju

eest

hüvitise

10 000

eurot

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi ja Viru Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebaja apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid.

2. Võtta asja materjalide juurde kaebaja 26. märtsi 2023 menetlusdokumendi lisana

esitatud tõendid.

3. Jätta rahuldamata kaebaja apellatsioonkaebus.

4. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Tartu Halduskohtu

30. jaanuari 2023. a otsuse resolutsiooni punkti 3, lugedes kaebaja kasuks välja mõistetud

hüvitise suuruseks nelisada (400) eurot.

5. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. november 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot. Kaebaja hinnangul oli

põhjendamatu ja õigusvastane tema suhtes ohjeldusmeetmetena käe- ja jalaraudade ning neid

ühendava keti kasutamine ajavahemikel 1. november 2019 kuni 15. veebruar 2020 ja 11. jaanuar

2021 kuni 18. veebruar 2021 kui kaebaja toimetati arstiabi saamiseks vanglavälise

tervishoiuteenuse osutaja juurde ja ka raviasutuses kohapeal. Õigusvastane oli kaebaja suhtes ka

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine Viru Vangla 11. jaanuari 2021. a käskkirja nr 3-

21/1-2/7 ja 19. jaanuari 2021. a käskkirja nr 3-21/1-2/12 alusel. Kaebaja kasutusest võeti ära kõik

esemed ja asjad. Mittevaralise kahju tekitas Viru Vangla kaebajale tema kohtlemisel inimväärikust

alandavalt ja ebainimlikult. Kaebajale tekitati vaimseid ja füüsilisi kannatusi, mis ei olnud

vajalikud ning sellega kaasnesid unehäired, stress, alla surutuse tunne, nördimus.

2. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebaja on vaidlustanud Viru Vangla 11. jaanuari 2021. a käskkirja nr 3-

21/1-2/7 ja 19. jaanuari 2021. a käskkirja nr 3-21/1-2/12 haldusasjas nr 3-21-433. Tartu

Halduskohus jättis 17. mai 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et käskkirjad on

õiguspärased. Halduskohtu otsus jõustus 17. juunil 2022. Seega oli kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine seaduslik ja kahju tekkimine kaebajale välistatud, kuna puudus

avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus.

Kaebus on umbmäärane, kuna ei nimeta konkreetset juhtumit, mil ohjeldusmeetmete kasutamine

oli vastuolus õigusaktidega. Kaebaja toimetati ajavahemikel 19. november 2019 kuni 22. jaanuar

2020 ja 14. jaanuar 2021 kuni 16. veebruar 2021 erakorraliselt ja korduvalt Ida-Viru Keskhaiglasse

seoses tema tekitatud tahtlike enesevigastamistega. Kaebaja erakorralised saatmised toimusid väga

kiire reageerimisaja jooksul, mil ei olnud võimalik hinnata kõikide riskide maandatust. Kaebaja

kannab eluaegset vangistust ning vägivaldse kinnipeetava saatmine vanglast välja toob kaasa

olulised julgeolekuriskid. Samuti ei ole haiglas vanglaga sarnaseid järelevalve teostamise ja

eraldamise tingimusi.

Ohjeldusmeetmeid ei hoitud haiglas vahetpidamata peal. Jalarauad eemaldati vastavalt vajadusele,

uuesti paigaldamisel vahetati jalga. Üksikutel päevadel jäi ohjeldusmeetmete kasutamine

korrektselt fikseerimata, kuid on välistatud nende kasutamine üle 12 tunni. Meedikud ei andnud

märku ohjeldusmeetmete kasutamise kahjulikkusest kaebaja tervisele. Vanglast väljasaatmiste

korraldusi tutvustati kaebajale suuliselt. Mõni korraldustest võis jääda tutvustamata, kuna vangla

pidi tegutsema lähtuvalt kaebaja seisundist kiiresti.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 30. jaanuari 2023. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Viru

Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot.

4. Jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-21-433 on tuvastatud Viru Vangla 11. jaanuari 2021. a

käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19. jaanuari 2021. a käskkirja nr 3-21/1-2/12 õiguspärasus, mistõttu ei

ole täidetud mittevaralise kahjunõude eeldus ja selles osas jääb kaebus rahuldamata.

5. Kohus lähtub vastustaja esitatud ajavahemikest, mil kaebaja toimetati arstiabi vajamiseks

vanglast välja. Kaebaja ei ole ajavahemike osas vastuväiteid esitanud.

6. Kaebaja toimetamisel vanglast haiglasse ja tagasi oli ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade

kasutamine seaduslik ja kaebajast tulenevaid riske arvestades põhjendatud ja proportsionaalne.

Kaebaja käitumismuster vanglas ei anna alust kahelda, et ta võib rünnata teist isikut või sooritada

suitsiidikatse. Tema käitumine ei ole viimastel aastatel paranenud. Kaebaja suhtumine

vanglaametnikesse on negatiivne ja koostööd teeb vaid meelepärase otsuse saamise võimalusel.

Kaebaja on manipuleeriv, agressiivse hoiakuga ning verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldne.

Vastustajal oli põhjendatud alus arvata, et kui kaebaja suhtes ei ole kohaldatud ohjeldusmeetmeid

haiglasse ja sealt tagasi toimetamisel, võib kaebaja teha järjekordse suitsiidikatse kiirabiautos või

rünnata vanglaametnikke ja meditsiinitöötajaid. Liiklusõnnetuse ja meedikute vigastamise

vältimiseks oli avalikes huvides ohjeldusmeetmete kasutamine õigustatud. Kuna riskid olid

endiselt olemas, oli põhjendatud ka teadvusetu kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine.

7. Ohjeldusmeetmete kohaldamise otsuste tutvustamiseks puudus vajadus olukordades, kus

kaebaja oli teadvusetu. Kaebaja vajas kiiret hospitaliseerimist, mistõttu pidi vastustaja otsustama

kaebaja saatmisel kaasnevate riskide maandamise üle väga kiiresti. Ohjeldusmeetmete kasutamise

otsuste kirjalikult vormistamata jätmine ja mõnel juhul ka suuliste otsuste kaebajale tutvustamata

jätmine ei mõjutanud nende sisulist õiguspärasust. Vastustaja kasutas kaebaja suhtes tema

toimetamisel haiglasse ja tagasi käe- ja jalaraudu kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-s 1

ja § 70 lg-tes 1, 2 sätestatuga ning kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele ja liikumisvabadusele

ei rikutud.

8. Kaebaja viibimisel haiglas ajavahemikel 27.-29. november 2019, 6.-7. jaanuar 2020, 19. jaanuar

2020, 14.-19. jaanuar 2021, 23.-25. jaanuar 2021 ja 26. jaanuar 2021 - 5. veebruar 2021 kasutas

vastustaja kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid oluliselt üle 12 tunni. Ohjeldusmeetme kasutamise

ajalist ahelat ei lõpeta käe- või jalaraudade eemaldamine mõneks minutiks (nt tualetis käimiseks,

söömiseks, meditsiinilisteks protseduurideks). Samuti puudus õiguslik alus jalaraudade

kasutamiseks ajal kui kaebaja viibis haiglas. Kuigi kaebaja suhtes kasutati vaid jalaraudu ühe jala

kinnitamiseks voodi külge ja raudu tõsteti aeg-ajalt teise jala külge, oli kaebaja liikumisvabadus

piiratud. Seega oli ohjeldusmeetmete kasutamine haiglas üle 12 tunni vastuolus VangS § 70 lg-ga

2 ja jalaraudade kasutamine haiglas vastuolus VangS § 70 lg-ga 1 ning vastustaja vastav tegevus

õigusvastane.

9. Nimetatud perioodidel ei olnud täidetud ka ohjeldusmeetmete kasutamiseks VangS § 69 lg-s 1

sätestatud eeldused. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja haiglas viibimise ajal

kaalunud ohjeldusmeetmete kasutamise lõpetamist või proportsionaalsust. Kogu haiglas viibimise

ajal ei proovinud kaebaja ennast lahti siduda, vigastada või kedagi rünnata, kuigi tema käed olid

vabad. Kaebajat valvasid ööpäevaringselt kolm relvastatud vanglaametnikku. Kaebaja oli ajutiselt

teadvusetu või verekaotusest nõrk. Kaebaja ei viibi vanglas pidevalt lukustatud kambris ning tema

osas ei kasutata ohjeldusmeetmeid kui vanglas teostatakse meditsiinilist läbivaatust. Vastustaja

neid väljatoodud asjaolusid ei arvestanud. Vastustaja viide kaebaja kõrgohtlikkusele ei ole piisav.

Kui kaebaja käitus haiglas rahulikult ega näidanud oma käitumisega välja enesevigastuse või

kellegi ründamise kavatsust, pidi vastustaja igakordselt kaaluma ohjeldusmeetmete kohaldamise

jätkamist. Kuupäevadel 6. jaanuar 2020, 7. jaanuar 2020, 14. jaanuar 2020, 15. jaanuar 2020, 21.-

22. jaanuar 2021, 6.-7. veebruar 2021, 8.-9. veebruar 2021, 16.-17. veebruar 2021 kui kaebaja

viibis Ida-Viru Keskhaiglas üle tunni aja, oli vastustaja tegevus kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete

kohaldamise osas õigusvastane. Ohjeldusmeetmete kasutamisel ajalise piiri oluliselt ja korduva

ületamisega rikkus vastustaja kaebaja EIÕK art-s 3, põhiseaduse (PS) §-s 18 ja VangS § 41 lg-s 1

sätestatud õigust inimväärikale kohtlemisele.

10. Kui kaebajal tekkis haiglas viibimise ajal liikumisvajadus, siis eemaldati temale paigaldatud

jalarauad. Seega ei olnud kaebaja liikumisvabaduse rikkumine nii intensiivne, et vääriks rahaliselt

hüvitamist. Arvestades õigusvastaselt kohaldatud ohjeldamismeetmete aegu, peab kohus

õigustatuks määrata kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise hüvitise 500

eurot. Kaebajal puudus võimalus haiglas viibides juriidiliselt mõjutada ohjeldusmeetmete

kohaldamist ehk kasutada asjakohaseid õiguskaitsevahendeid.

11. Pidades silmas kaebaja teadmisi õiguse valdkonnas, leidlikkust ja manipulatsioonivõimet, oli

kaebaja korduvate enesevigastuste tekitamise eesmärgiks suunata vastustajat kasutama

ohjeldusmeetmeid ja luua alus mittevaralise kahju hüvitise saamiseks.

12. Kaebaja taotlus tunnistada VangS § 70 põhiseadusega vastuolus olevaks jääb rahuldamata.

VangS § 70 on põhiseadusega kooskõlas nii formaalselt kui ka materiaalselt. Ohjeldamismeetmete

kasutamise võimalikkust on korduvalt jaatanud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). VangS § 69

lg-s 1 sätestatud eelduste olemasolu korral on ohjeldamismeetmete kasutamise lubatavust jaatanud

korduvalt ka Riigikohus.

13. Halduskohus vabastas kaebaja riigilõivu 300 eurot tasumise kohustusest ning see summa jääb

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 118 lg 2 alusel riigi kanda. Kaebaja võimalikud

muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja võimalikud

menetluskulud jäävad vastustaja enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist osas,

milles kohus kaebuse rahuldas, mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju

hüvitamiseks 500 eurot ja jättis kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Vastustaja taotleb

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema

enda kanda.

Apellatsioonkaebuses vastustaja leiab, et halduskohus jättis arvestamata, et kaebaja erakorralised

saatmised tuli otsustada viivitamata ja ilmselgelt ei olnud selles olukorras võimalik hinnata kõikide

riskide maandatust. Vangla koostas kõik saatmisdokumendid ja halduskohtu vastupidine arvamus

on ekslik, arvestades ka seda, et kohus ei nõudnud saatmisdokumente vanglalt välja. Halduskohus

ei arvestanud piisavalt kaebaja ebastabiilse, ettearvamatu, ennast ning teisi isikuid ohustavate

omadustega. Kaebaja kannab vanglas eluaegset vangistust raskete isikuvastaste kuritegude eest

ning on vangistuses korduvalt toime pannud vägivalla kuritegusid. Kuritegude ühiseks jooneks on

vägivaldsus. Samuti ei arvestanud halduskohus, et haigla, kuhu kaebaja toimetati, on avalik ruum,

kus ei ole loodud vanglaga sarnaseid riske maandavaid tingimusi (nt puuduvad lukustatud alad,

mitteavanevad aknad, turvakaamerad jm). Ohjeldusmeetmete kasutamine oli avalikes huvides,

sest õigus, et vangi saatmine ei ohustaks ühegi isiku elu ja tervist ning üldist korda, on oluliselt

kaalukam kui kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine turvariskide maandamiseks.

Nimetatud asjaoludel ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga vanglal õigusliku aluse

puudumise kohta haiglas ohjeldusmeetmete kasutamiseks. Vangi saatmine vanglast välja toob alati

kaasa turvalisuse riskid, mille saatemeeskond peab võimalikult madalale viima. Vangi saatmine

algab tema saatmisest vangla territooriumilt välja ja lõppeb isiku vanglasse toimetamisega.

Ekslik on halduskohtu seisukoht ohjeldusmeetmete kasutamise vajaduse kaalumata jätmise kohta.

Ohjeldusmeetmete kohaldamine on toiming, mille eelnev põhjendamine ei ole nõutav.

Põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel ja vaide- või kohtumenetluses. Kaebaja vangla

toimingute põhjendamist nõudnud ei ole. Käe- ja jalaraudu kasutades on kaebajat eelnevalt

vanglast haiglasse saadetud korduvalt. Kaebaja erakorralised saatmised haiglasse põhjustas

kaebaja tahtlikult ise. Vangla kaalus ohjeldusmeetmete kasutamise vajalikkust haiglas. Haiglas

olles ei kasutatud käeraudu ja piisavaks peeti kasutada ühte jalarauda. Jalaraud võimaldab isikul

end voodis liigutada, tõusta istuma ja püsti, takistatud on kohalt lahkumine.

Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et vangla ületas igakordselt pikemaajaliselt haiglas viibimise

ajal ohjeldusmeetme kasutamisel 12 tunnist lubatud aega. Õigusaktides ei ole sätestatud, milline

peab olema ajaline vahe uuesti ohjeldusmeetme kasutamiseks. Kauem kui 12 tundi asus kaebaja

haiglas ajavahemikel 27.-29. november 2019, 6.-7. jaanuar 2020, 19. jaanuar 2020, 14.-19. jaanuar

2021, 23.-25. jaanuar 2021, 26. jaanuar – 5. veebruar 2021. Ohjeldusmeetmete kasutamine jäi

korrektselt fikseerimata 6. jaanuaril 2020 ja 19. jaanuaril 2020, kuid ühelgi päeval ei kasutatud

ohjeldusmeetmeid üle 12 tunni.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vangla väited kaebaja ohtlikkusest on paljasõnalised, kuna kaebaja on väljaviimistel käitunud

hästi ega ole üritanud põgeneda. Kaebaja oli kõikidel haiglasse viimise kordadel seisundis, mis ei

võimaldanud püsti seista ega kõndida.

16. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles

kaebus jäi rahuldamata ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus tervikuna.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus rikkus õigust asja lahendamisele mõistliku aja

jooksul, viia läbi aus ja õiglane kohtumenetlus ning korraldada kohtuistung, tugineda otsust tehes

asjas kogutud tõenditele. Halduskohus ei arvestanud, et kaebaja suitsiidikatsed olid tingitud

pikaajalisest õigusvastasest üksikvangistuses hoidmisest ja sellega kaasnevatest piirangutest.

Kaebaja suhtes käe- ja jalaraudade kasutamine jäeti igakordselt fikseerimata ja põhjendamata, mis

on õigusvastane tegevus. Vangla väited oma tegevuse õigustamiseks on tõendamata. Kaebaja

viibis lisaks haigla palatile ka erakorralise meditsiini osakonna palatis, kus oli tema suhtes käe- ja

jalaraudade kasutamine samuti õigusvastane. Halduskohus jättis mõned kuupäevad käsitlemata.

Halduskohus jättis ebaõigesti tuvastamata VangS § 70 vastuolu põhiseadusega. Nii Riigikohtu kui

ka EIK praktika toetab kaebaja arvamust nimetatud sätte põhiseaduse vastasusest. Samuti on

ebaõige, et kohus ei mõistnud vanglalt välja riigilõivu. Kaebaja taotleb kuulutada kohtumenetlus

kaebaja terviseandmete tõttu kinniseks.

17. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus kontrollib esmalt halduskohtu otsust kaebaja apellatsioonkaebuse väidete ja

põhjenduste alusel (I), seejärel vastustaja apellatsioonkaebuse väidete ja põhjenduste alusel (II)

ning lahendab seejärel apellatsioonkaebuste nõuded ja lahendab taotlused (III).

I

19. Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja põhjaliku argumentatsiooni selgitamaks oma seisukohta,

et tema enesevigastamine ning sellest tulenevalt ka vajadus kaebajale arstiabi võimaldamiseks ta

vanglast välja viia, on tingitud vangla õigusvastasest tegevusest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga need kaebaja väited ja põhjendused asjakohased kaebuse

nõuet silmas pidades. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses ohjeldusmeetmete

kasutamisega

tema

väljaviimisel

vanglast

arstiabi

saamiseks,

samuti

täiendavate

julgeolekuabinõudena isiklike asjade ja vangla poolt väljastatud esemete kasutamise keelamise

ning käeraudade kasutamise tõttu. Ohjeldusmeetmete kasutamise ega kaebajale kambrisse lubatud

asjade kasutamise keelamise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas kaebaja suhtes varem kohaldati

pikaajalist üksikvangistust õiguspäraselt või mitte. Vastustajal tuli täita talle pandud kohustusi nii

vangla julgeoleku tagamiseks kui ka kaebajast endale ja teistele isikutele lähtuva ohu

realiseerumise

ärahoidmiseks

sõltumata

sellest,

millised

sündmused

viisid

kaebaja

enesevigastamiseni. Seetõttu ei sõltu ka kaebuses esitatud hüvitisnõude lahendamine eeltoodust

ning ringkonnakohus jätab kaebaja need väited ja põhjendused tähelepanuta.

20. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et asja ei lahendatud mõistliku aja jooksul, menetlus ei

olnud aus ja õiglane, halduskohus ei korraldanud kohtuistungit ega tuginenud otsust tehes asjas

kogutud tõenditele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus menetlusreegleid rikkunud. Iseenesest on õige, et

halduskohtul kulus asja lahendamisele tavapärasest mõnevõrra enam aega. Kaebaja esitas kaebuse

2021. aasta mai alguses ja halduskohus tegi otsuse käesoleva aasta jaanuari lõpus. Halduskohtu

suurt töökoormust, samuti kaebusega hõlmatud episoodide arvu ja asja üldist keerukust arvestades

ei saa siiski järeldada mõistliku menetlusaja nõude rikkumist. Perioodid, mil halduskohus

menetlustoiminguid ei teinud, langevad ettevalmistava menetluse staadiumisse, viidates sellele, et

varem esitatud kaebuste tõttu ei jõudnud halduskohus kaebaja nõuet koheselt menetleda.

Kohtuistungi korraldamine on kohtu kaalutlusõigus. Ringkonnakohus ei näe, et halduskohus oleks

siinkohal rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Asja materjalidest ilmneb pigem, et

kaebaja ise on varasemate kohtuasjade pinnal juba ette negatiivselt meelestatud asja lahendanud

kohtuniku suhtes. Samas ei nähtu kohtu menetlustoimingutest, et kohus oleks soodustanud

vastustajat ja jätnud kaebaja menetluslikud õigused tagamata. Kuna kaebaja ei ole seostanud

etteheiteid ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumise ja asjas kogutud tõendite

hindamata jätmisest halduskohtu otsuse põhjendustega, siis jäävad kaebaja etteheited

üldsõnaliseks. Sellistena ei ole kaebaja väited kontrollitavad.

21. Asja sisulise lahendamise osas märgib ringkonnakohus esmalt, et jagab halduskohtu

seisukohta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega (kambris asjade kasutamise

keelamisega) põhjustatud kahjunõude põhjendamatuse osas. Jõustunud kohtuotsusega tuvastatud

juriidiline fakt – Viru Vangla 11. jaanuari 2021. a käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19. jaanuari 2021. a

käskkirja nr 3-21/1-2/12 õiguspärasus – on pooltele ja ka kohtule siduv. Kahjunõude lahendamisel

ei saa kohus asuda seisukohale, et käskkirjad on siiski õigusvastased. Seetõttu on välistatud kahju

hüvitamise kohustuse ühe eelduse – haldusorgani õigusvastase tegevuse – tuvastamine ning kahju

hüvitamise nõuet ei saa rahuldada.

22. Ohjeldusmeetmete kasutamisega seotud kahju hüvitamise nõuet põhjendades leiab kaebaja, et

vastustaja ei ole ohjeldusmeetmete kasutamist nõuetekohaselt dokumenteerinud. Vangla

põhjendused ohjeldusmeetmete kasutamise kohta on tõendamata. Lisaks jättis halduskohus osa

episoode hindamata.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

23. Kaebuse kohaselt ajavahemikel 1. novembrist 2019 15. veebruarini 2020 ja 11. jaanuarist 18.

veebruarini 2021 seoses kaebaja enesevigastamisega toimetas vastustaja kaebaja korduvalt

kiirabiautoga Ida-Viru Keskhaiglasse kasutades väljaviimise ajal ohjeldusmeetmeid.

Halduskohus selgitas, et vangla kinnitusel toimetati kaebaja nendel asjaoludel haiglasse 19., 20.,

26., ja 27. novembril 2019, 5., 6., 7., 14., 15., 17., 19., ja 22. jaanuaril 2020, 14., 21., ja 26. jaanuaril

2021, 6., (kolm korda), 8., 9., ja 16. veebruaril 2021. Kaebaja ei ole neid andmeid kahtluse alla

seadnud. Ka apellatsioonkaebuses ei nimeta kaebaja konkreetselt, millise väljaviimise kohta ta

leiab, et halduskohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. Ringkonnakohtule ei ole see samuti

äratuntav, kuna otsuse põhjendustes on halduskohus puudutanud kõiki väljaviimisi, hinnates

seejuures eraldi ka haiglas viibimise ja kaebaja vanglasse tagasi toimetamise ajal

ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguspärasust ja mõju kaebaja õigustele. Ringkonnakohtu

seisukohta ei muuda asjaolu, et erinevalt kaebajast ei ole halduskohus rangelt eristanud neid

ajavahemikke, mil kaebaja viibis haigla nn tavapalatis ajast, mil kaebaja viibis erakorralise

meditsiini osakonna palatis. Asjas tuvastatud asjaolud ei vii järelduseni, et kaebaja suhtes

ohjeldusmeetmete kasutamise õiguspärasust tuleks hinnata erinevalt sõltuvalt sellest, kas kaebaja

viibis erakorralise meditsiini osakonna palatis või nn tavapalatis.

Ringkonnakohus juhib siinkohal kaebaja tähelepanu ka sellele, et 28. juuli 2022. a jõustunud

määrusega jättis halduskohus kaebuse läbi vaatamata 15. septembril 2020 toimunud väljaviimisel

ohjeldusmeetmete kasutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas.

24. Ringkonnakohtule ei ole selge seegi, milles kaebaja hinnangul seisneb vastustaja poolt

ohjeldusmeetmete kasutamise dokumenteerimise nõude rikkumine. VangS § 71 lg 71 ja 72 p 2

kohaselt on ohjeldusmeetmete kasutamisel nõutav kinnipeetava terviseseisundi perioodiline

kontrollimine ja tervisekontrolli tulemuste protokollimine, välja arvatud, kui toiming sooritatakse

eelnevalt väljaantud haldusakti alusel või käe- ja jalaraudade saatmisel kasutamise korral. Nagu

nähtub kaebaja enda 26. märtsi 2023. a menetlusdokumendi lisana esitatud korraldustest, toimus

kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamine vanglavälisel saatmisel sellekohaste korralduste

alusel. Kui ka korraldused kiireloomulise väljaviimise ajal võisid olla suulised, on need siiski ka

kirjalikult vormistatud. Ringkonnakohus võtab kaebaja esitatud tõendid asja materjalide juurde.

Seega ei olnud ohjeldusmeetmete kasutamise täiendav dokumenteerimine nõutav. Vastustaja on

esitanud ka täpsemad andmed ohjeldusmeetmete kasutamise kohta (dtl 93-97), millest ilmneb

kellaajaliselt, milliseid ohjeldusmeetmeid kasutati, samuti vaheajad ohjeldusmeetmete

kasutamisel. Asjaolust, et mõnel korral ei ole fikseeritud käe- või jalaraudade kasutamine

kellaajaliselt, ei järeldu veel, et ohjeldusmeetmeid ei võinudki kasutada. Ohjeldusmeetmete

kasutamise korraldus on antud kõigil vaidlusalustel kordadel väljaviimise kohta. Täpsemate

andmete puudumisest saab seega välja lugeda seda, et vastustaja ei suuda näidata, kas ja millal

tehti pause ohjeldusmeetmete kasutamisel. See asjaolu võib olla oluline meetmete kasutamise

proportsionaalsuse hindamisel, kuid ei too kaasa meetmete kasutamise õigusvastasust väljaviimise

ajal tervikuna.

25. Veel leiab kaebaja, et vastustaja ei ole tõendanud kaebaja ohtlikkust ega seega ka mitte

ohjeldusmeetmete kasutamise põhjendatust. Seejuures viitab kaebaja nii sellele, et kohtud on

varem tühistanud täiendava julgeolekuabinõuna kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamise käskkirju kui ka sellele, et vanglast väljaviimise ajal oli kaebaja sellises seisundis, et

ei saanudki endale ega teistele isikutele ohtu kujutada.

Siinkohal vaatab kaebaja aga jätkuvalt mööda sellest, et vastustaja on perioodiliselt hinnanud

kaebajast lähtuvaid riske, s.h tema ohtlikkust nii endale kui teistele isikutele ning kaebaja on

jätkuvalt hinnatud kõrgohtlikuks. Asjaolust, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

käskkirjas esitatud põhjendused mõnel juhul ei olnud piisavad, et lugeda kaebaja sedavõrd

ohtlikuks, et õigustatud oleks tema pikaajaline paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse, ei

järeldu, et kaebajast lähtuv oht oleks täielikult ära langenud. Käesolevas asjas esitatud ettekanded

kaebaja enesevigastamise episoodide kohta näitavad üheselt, et vaidlusaluste väljaviimiste ajal oli

kaebaja ohtlik vähemalt iseendale ning tema käitumise suunamine korralduste ja/või veenmise abil

ei olnud võimalik. Kaebaja käitus allumatult ega olnud valmis mingil moel koostööks ametnikega.

Seega oli kaebaja käitumine ettearvamatu ning kätkes endas selget ohtu vähemalt talle endale.

Samuti tuli arvestada võimalusega, et kaebajat enese vigastamisele viinud negatiivsed emotsioonid

ja mõtted võivad leida väljundi ründes teiste isikute vastu, keda ta peab vastutavaks oma

meeleseisundi tekkimise eest.

Vastustaja on põhjendatult osutanud, et kaebaja on eluaegne kinnipeetav, keda on karistatud väga

raske isikuvastase kuriteo eest. Kaebaja on toime pannud vägivallakuritegusid ka vanglas. Asjaolu,

et viimaste aastate jooksul ei ole kaebaja toime pannud otseseid vägivaldseid ründeid ei kinnita

veel, et rünne ei võiks siiski aset leida olukorras, kus kaebaja on vaimselt ebastabiilses seisundis.

Vastustaja ametnikud pidid kaebaja järelevalve kaudu tagama ümbritsevate isikute ja

vanglaametnike turvalisuse. Nii kiirabiautos kui ka haiglas ei ole vanglaga sarnaseid järelevalve

teostamise ja eraldamise tingimusi. Lisaks ei saanud täielikult välistada kaebajal

põgenemiskalduvust. Kuigi kaebaja enesevigastamine ilmselt vähendas kaebaja füüsilist

võimekust (mõnel korral oli kaebaja ka teadvuse kaotanud) ei saanud väljaviimise ajal olla kindlust

selles, et kaebaja seisund on stabiilne või et ka vaatamata tervislikule seisundile kaebaja siiski ei

ürita kahjustada ennast või teisi isikuid.

26. Halduskohtule ja vastustajale etteheiteid tehes ei arvesta kaebaja ka sellega, et

ohjeldusmeetmete kasutamine otsustati kaebaja väljaviimisel eelnevalt. Seega oli tegemist

prognoosotsusega, mis ohjeldusmeetmete kasutamise kasuks otsustamisel ei saanudki tugineda

sellele, kuidas kaebaja saatmisel tegelikult käitus. Lisaks ei olnud tegemist pikalt ettevalmistatud

väljaviimistega. Vajadus kaebaja väljaviimiseks oli igas episoodis erakorraline. Ettevaatava otsuse

tegemisel oli vastustajal kohustus vältida kaebajast lähtuva ohu realiseerumist. Ringkonnakohtu

hinnangul on vastustaja piisavalt selgitanud nii väljaviimise asjaolusid kui sedagi, miks ta otsustas

kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid kasutada. Ohjeldusmeetmete kasutamist ei muuda

õigusvastaseks see, kui hiljem selgus, et kaebaja ei üritanud kahjustada ennast ega teisi isikuid või

põgeneda. Tõsikindlalt ei saa väita, et ka ohjeldusmeetmete kasutamiseta oleks kaebaja käitumine

olnud samasugune. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus, et asjaolusid kogumis hinnates ei saa

pidada ebaproportsionaalseks ohjeldusmeetmete kasutamist kaebaja suhtes osas, milles see oli

kooskõlas kehtivas õiguses seatud ajalise piiranguga.

27. Olukorras, kus ohjeldusmeetmete kasutamisega ei piiratud ebaproportsionaalselt kaebaja

õigusi, ei ole põhjust nõustuda kaebajaga, nagu oleks VangS § 70 regulatsioon põhiseadusega

vastuolus. Seadusandja on selgelt piiritlenud need olukorrad, mil ohjeldusmeetmete kasutamine

on lubatud. Seejuures on paratamatu, et nendel juhtudel piiratakse isiku põhiõigusi, kuid selleks

on kaalukas põhjus – isiku enda ja teiste isikute elu ja tervise kaitse.

II

28. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine tema

väljaviimisel Ida-Viru Keskhaiglasse oli tervikuna õiguspärane, s.h tuleb ka haiglas viibitud aeg

lugeda saatmise hulka, esitatud põhjendused on piisavad ka haiglas viibitud ajal ohjeldusmeetmete

kasutamise osas ning ohjeldusmeetmete kasutamisel tehtud vaheajad katkestasid VangS § 70 lg-s

2 sätestatud tähtaja kulgemise.

29. Erinevalt halduskohtust nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et VangS § 70 lg 1 ls-s 1

kasutatud mõistet „kinnipeetava saatmisel“ ei ole põhjust mõista kitsalt tähenduses „kinnipeetava

transportimisel või saatmisel teise ruumipunkti“. Sättes antud luba erakorraliste korra tagamise

meetmete kasutamiseks seondub asjaoluga, et kinnipeetav satub olukorda, kus vanglas korra

tagamiseks tavapärased vahendid ei toimi või ei toimi sama efektiivselt. Vanglavälisel saatmisel

üldjuhul ei ole kinnipeetavast lähtuv oht maandatud sama tõhusalt kui vanglas viibimise ajal.

Võrreldes kaebaja viibimist sõidukis ja haigla ruumides on ilmne, et kuigi kaebaja ohtlikkus võib

realiseeruda mõnevõrra erinevalt, on mõlemal juhul vangla oludega võrreldes oluliselt suurem

võimalus, et kaebaja katse ennast või teist isikut kahjustada viibki kahjuliku tagajärje saabumiseni.

Seetõttu ei jaga ringkonnakohus halduskohtu arusaama, et erinevalt haiglasse ja tagasi

transportimise ajast pidanuks vastustaja veel täiendavalt põhjendama ohjeldusmeetmete

kasutamist haiglas viibimise ajal. Iseenesest on õige, et näiteks vangla meditsiiniosakonnas

viibimisel kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid ei kasutata. Võrdlus vangla meditsiiniosakonnaga ei

ole aga asjakohane. Avalikus haiglas spetsiaalselt isiku kinnipidamiseks kohaldatud ruumi

puudumisel ei ole võimalik ohutust tagada vangla territooriumiga võrreldaval tasemel.

Vastustaja on selgitanud sedagi, et haiglas viibimise ajal ei kasutatud kaebaja suhtes käeraudu,

samuti eemaldati üks jalaraudadest ning ohjeldusmeetmena peeti piisavaks kasutada vaid ühte

jalarauda. Jalaraud koosneb n.ö jalavõrust, mis kinnitatakse ümber jala, võru küljes on 1-1,10

meetri pikkune kett, mis kinnitatakse voodi külge. Kirjeldatud viisil ohjeldusmeetme kasutamine

võimaldab kinnipeetaval end voodis liigutada, muuta asendit, tõusta istuma, asetada jalad maha,

tõusta püsti, jms, takistatud on vaid kohalt (voodi juurest) lahkumine. Samuti vahetati jalaraua

kasutamisel jalga ning teatud aja möödudes asetati jalaraud ringi teisele jalale. Seega on vastustaja

tegelikkuses leevendanud kaebaja suhtes kasutatud ohjeldusmeetmeid haiglas viibimise ajaks.

Kokkuvõttes ei ole põhjendatud hinnata ohjeldusmeetmete kasutamist kaebaja haiglas viibimise

ajal õigusvastaseks ainuüksi haiglas viibimise fakti tõttu. Ka haiglas viibimise ajal on asjakohased

vastustaja selgitused kaebajast lähtuva ohu ja selle maandamise võimaluste kohta. Seetõttu peab

ringkonnakohus ohjeldusmeetmete kasutamist kaebaja suhtes proportsionaalseks ka haiglas

viibimise ajal osas, milles ei ületatud seaduses sätestatud ajalist piirangut.

30. Halduskohus hindas õigusvastaseks kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamise ka kõigis

episoodides, kus kaebaja vanglast väljaviimise kestus ületas kaksteist tundi. Nimelt sätestab

VangS § 70 lg 2 imperatiivselt, et ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle kaheteistkümne

tunni. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Tegemist seaduses selgelt sätestatud piiranguga.

Seetõttu ei saa kahtteist tundi ületavas osas ohjeldusmeetmete kasutamist õigustada ohu tõrjumise

vajadusega. Halduskohus tuvastas, et ohjeldusmeetmeid kasutati kaebaja suhtes enam kui kaksteist

tundi järjest väljaviimisel algusega 27. novembril 2019 kell 16.46 ja lõpuga 29. novembril 2019

kell 11.09; väljaviimisel algusega 6. jaanuari 2020 kell 8.00 ja lõpuga 7. jaanuaril kell 12.23,

väljaviimisel algusega 19. jaanuaril 2020 kell 01.19 ja lõpuga kell 18.30; väljaviimisel algusega

14. jaanuaril 2021 kell 15.17 ja lõpuga 19. jaanuaril 11.02; väljaviimisel algusega 23. jaanuaril

2021 kell 13.34 ja lõpuga 25. jaanuaril 2021 kell 14.25; väljaviimisel algusega 26. jaanuaril 2021

kell 18.17 ja lõpuga 5. veebruaril 2021 kell 17.22.

31. Vastustaja ei vaidlusta, et väljaviimise kestused nendes episoodides ületasid kahtteist tundi.

Samas leiab vastustaja, et tegemist ei olnud ohjeldusmeetmete jätkuva kohaldamisega, kuna

haiglas kasutatud jalaraud (jalavõru ja kett) eemaldati aeg-ajalt lühiajaliselt. Vastustaja andmetest

(dtl 93-97) nähtub, et tavapäraselt eemaldati jalaraud mõnetunniste vahedega kaheks kuni

kümneks

minutiks.

Ringkonnakohus

ei

pea

võimalikuks

tõlgendada

sellist

rutiini

ohjeldusmeetmete kasutamise lõpetamise ja uuesti alustamisena, mis katkestanuks VangS § 70

lg-s 2 sätestatud kaheteisttunnise tähtaja kulgemise. Tegelikkuses ei lõpetatud meetme kasutamist,

katkestused võisid olla seotud kaebaja hügieenitoimingutega ja/või jalaraua asetamisega teisele

jalale. Katkestused meetme kasutamises olid sedavõrd lühiajalised, et neist ei ilmne kavatsus

meetme kohaldamine lõpetada. Ka vastustaja ise ei ole lugenud meetme kasutamist mitmeks

iseseisvaks perioodiks, vaid on põhjendanud ohjeldusmeetme kasutamist kogu väljaviimise aja

jooksul tervikuna. Ohjeldusmeetme kasutamise lõpetamisega võiks tegu olla, kui vastustaja oleks

olukorda hinnates leidnud, et kaebaja ohtlikkus on vähenenud ja meetme kasutamine ei ole enam

põhjendatud ning seetõttu lõpetanud meetme kasutamise. Vastavalt saanuks otsustada meetme

uuesti kohaldamise, kui ilmneb põhjus kaebajast lähtuvat ohtu taas suuremaks hinnata. Selliseid

väiteid ei ole vastustaja aga esitanud. Ka kaebaja suhtes ohjeldusmeetme kasutamise

dokumenteerimisest ilmneb, vastustaja on otsustanud meetmete kasutamise igal väljaviimisel

ühekordselt ning käsitanud väljaviimise kogu kestust ühe katkematu perioodina.

32. Vastavalt on vastustaja tegevus selles osas õigusvastane ning halduskohus põhjendatult mõistis

kaebaja väärikust alandava kohtlemisega põhjustatud mittevaralise kahju eest välja rahalise

hüvitise. Küll aga tuleb vähendada hüvitise summat. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus hindas

õiguspäraseks kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamise haiglas viibimise ajal, kui see jäi

seaduses sätestatud piirmäära sisse, väheneb kaebaja suhtes õigusvastaselt ohjeldusmeetme

kohaldamise summaarne kestus. Vastustaja andmetel viibis kaebaja Ida-Viru Keskhaiglas

vaidlusalustel päevadel kokku rohkem kui 500 tundi. Ringkonnakohtu seisukoha järgi moodustab

sellest enam kui 100 tundi aeg, mil kaebaja ohjeldusmeetmete kasutamine haiglas oli õiguspärane.

Vastavalt tuleb kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitist vähendada halduskohtu määratud 500

eurolt 400 euroni.

III

33. Ringkonnakohus ei nõustunud ühegi kaebaja etteheitega halduskohtule. Seetõttu jääb kaebaja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja apellatsioonkaebus on põhjendatud kaebaja haiglas viibimise ajal ohjeldusmeetmete

kasutamisele antud hinnangu osas seaduses sätestatud ajalise piirangu raames. Ringkonnakohus

muudab seetõttu kaebajale halduskohtu otsuse resolutsiooni punktis 3 määratud rahalise hüvitise

suurust, vähendades seda 400 euroni.

34. Kaebaja apellastioonkaebuse lisana esitatud väljavõte kaebaja tervisekaardist tuleb tagastada,

sest sellest nähtuvatel andmetel ei ole tähtsust asja lahendamisel.

35. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud menetluskulude

nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 menetlusosaliste kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta.

13. märtsi 2023. a määrusega jätkas ringkonnakohus kaebajale halduskohtu poolt antud

menetlusabi apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

Tulenevalt HKMS § 118 lg-st 3 tuleb sellega kaasnev menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.

36. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

Otsuses kajastatakse küll kaebaja terviseandmeid, kuid sedavõrd üldiselt, et ringkonnakohus ei pea

kaebaja õiguste kaitseks vajalikuks kuulutada menetlust tervikuna kinniseks ning loobuda

kohtuotsuse avaldamisest. Avalikkusel puudub juurdepääs kohtu toimiku materjalidele. Kui

menetlusväline isik soovib toimikuga tutvuda saab kohus igakordselt otsustada, kas materjalidega

tutvumine võib ülemääraselt kahjustada kaebaja õigusi.

(allkirjastatud digitaalselt)