2-20-8446/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Vallo Kariler ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.10.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-8446

Kohtuasi

KWS Lochow GmbH hagi 24/7 kaubandus OÜ (endise

ärinimega Oilseeds Trade OÜ) vastu põhivõla

76 250,80 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.04.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

24/7 kaubandus OÜ (endise ärinimega Oilseeds Trade OÜ)

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

97 910,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) KWS Lochow GmbH (välisriigi

registrikood

HRB100038),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Kadri Michelson

Kostja (apellant) 24/7 kaubandus OÜ (endise ärinimega

Oilseeds Trade OÜ) (registrikood 11141531), seaduslik

esindaja VV

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta KWS Lochow GmbH 25.08.2021 ja 08.09.2021 menetlusdokumentidele

lisatud tõendid asja materjalide juurde.

2. Jätta Harju Maakohtu 19.04.2021 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada osaliselt otsuse põhjendusi.

3. Jätta 24/7 kaubandus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud 24/7 kaubandus OÜ kanda.

2-20-8446

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. KWS Lochow GmbH (hageja) esitas 10.06.2020 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista

24/7 kaubandus OÜ-lt (endise ärinimega Oilseeds Trade OÜ, kostja) välja põhivõla

76 250,80 eurot, 09.06.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 15 559,77 eurot ja alates

10.06.2020 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja teravilja ja muude seemnete aretamise

ning müümisega tegelev ettevõte. Kostja tegeleb nii hageja tarnitud kui ka teiste

põllumajandustoodete edasimüümisega. Poolte vahel on sõlmitud müügileping (VÕS § 208

lg 1). Vastavalt poolte kokkuleppele ja väljakujunenud praktikale tarnis hageja kostjale kaupa

selliselt, et hageja esitas e-kirja teel info kaupade hindade, koguste ja liigi kohta, kostja esitas

vastavalt enda tarvidusele tellimuse, hageja kinnitas tellimuse ja saatis kauba kostjale. Kostja

pidi vastavalt esitatud arvetele perioodiliselt tasuma ka royalty fee’d kui litsentsitasu või

kõrvalkulu (täiendav tasu), mille suurus kujunes vastavalt kostja teavitatud mahtudele. Kostja

edastas hagejale täiendava tasu arvutamiseks teavet. Pärast arve esitamist ja sellel märgitud

maksetähtpäeva saabumist muutus arve sissenõutavaks.

1.2. Hageja täitis oma kohustuse kaup üle anda, kuid kostja jättis täitmata kohustuse tasuda

kauba ostuhind ja täiendav tasu. Kostja jättis tasumata arved nr 9516006858, nr 9516006882,

nr 9517006300, nr 9517006698, nr 9518005477 ja nr 9518006430. Arvest nr 9516006877

summaga 26 175 eurot on tasumata 16 000 eurot. Võla suuruseks on kokku 76 250,80 eurot.

Kostja tunnistas, et ta jättis arved tasumata, ja lubas asuda võlga likvideerima, kuid ei ole seda

teinud. Hageja esitas 31.12.2019 kostjale nõudekirja ja pankrotihoiatuse.

1.3. Kuna hageja nõude aluseks on poolte vahel sõlmitud teravilja müügileping, siis allub asi

Eesti kohtule (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. a määruse nr 1215/2012

kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, nn

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 1 b) I taane). Vaidlusele kohaldub Eesti õigus.

Seda põhjusel, et kostja ostis hagejalt teravilja turustamise eesmärgil, mistõttu on ühtlasi

tegemist turustuslepinguga, millele tuleb kohaldada turustaja ehk kostja hariliku viibimiskoha

riigi kui Eesti õigust (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse nr 593/2008,

nn Rooma I määruse art 4 lg 1 p f). Kuivõrd kaup saadeti Taanist ning kättesaamise,

2-20-8446

edasimüümise ja kostja asukoht on Eestis, siis tuleb kohaldada Eesti õigust ka seetõttu, et leping

ja selle täitmine on oluliselt tihedamalt seotud Eestiga kui Saksamaaga (Rooma I määruse art 4

p 3). Pooltel on võimalik ka menetluses kokku leppida kohalduvas õiguses (Rooma I määruse

art 3 lg 2).

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Vastuse kohaselt ei allu asi Eesti kohtule. Vaidlus seondub registreeritud taimesordi

kasutamisega, mis allub selle riigi kohtule, kus taimesordi registreerimine on toimunud

(Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 24 p 4). Hagis nõutud litsentsitasudega seotud

taimesordid ei ole Eestis registreeritud ega vastavat kaitset saanud. Tõenäoliselt on

vaidlusalused taimesordid saanud kaitse Saksamaal, kus hageja on registreeritud.

2.2. Lepingule ei kohaldu ka Eesti õigus. Kauba müümise leping on reguleeritud selle riigi

õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 4 lg 1 p a). Hageja kui müüja

harilik viibimiskoht on Saksamaal. Pooled ei ole samuti kokku leppinud, et käesolevale

vaidlusele kohalduks Eesti õigus.

2.3. Hageja ei tõendanud, et kostja tellis ja hageja tarnis hagis nõutud summa eest kaupa. Samuti

ei tõendanud hageja, et pooled oleksid kokku leppinud täiendava tasu maksmises ega sellest

tuleneva nõude ulatust. Põhinõude puudumise tõttu on alusetu ka viivisenõue. Seejuures ei

toonud hageja ka esile, millisel alusel põhinevad arvetel märgitud maksetähtpäevad, ega

tõendanud arvete edastamist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 19.04.2021 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 76 250,80 eurot, 09.06.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 15 559,77 eurot

ja alates 10.06.2020 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

viivise. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

3.1. Maakohus tuvastas, et hageja on teravilja ja muude seemnete aretamise ja müümisega

tegelev ettevõte ning pooled on teinud aastaid koostööd ja hageja on tarninud kostjale kaupa.

Kostja tegeleb nii hageja tarnitud kui ka teiste põllumajandustoodete edasimüümisega.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja kostja vastu edasimüümise eesmärgil

sõlmitud teravilja müügilepingust tuleneva nõude, s.o turustamislepingust tuleneva nõude.

Kuna hageja väitel anti kostjale kaup üle Eestis, siis allub hageja nõude lahendamine Eesti

kohtule (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 1 b) I taane). Kuna kostja kui turustaja

asukoht on registreeritud Eestis, siis kohaldub Eesti õigus (Rooma I määruse art 4 lg 1 p f).

Pooltevahelisest suhtlusest nähtub, et iga tellimus esitati kostjale teatavaks tehtud hinnakirja

alusel ja tellimus paluti kinnitada, mida kostja ka tegi. Hageja põhistas veenvalt, et poolte vahel

oli tavapärane esitada tellimusi e-kirja teel pooltele teadaoleva hinnakirja alusel ja selliselt

suhtlesid pooled ka varem. Seega põhistas hageja veenvalt, et vastavalt pooltevahelisele

kokkuleppele ja väljakujunenud praktikale tarnis hageja aastaid kostjale kaupa selliselt, et

hageja esitas e-kirja teel info kaupade hindade, koguste ja liigi kohta ning kostja esitas vastavalt

enda vajadusele tellimuse, mille hageja kinnitas ja saatis kauba kostjale. Seega on tõendatud, et

kostja nõustus tellimuse esitamisega tasuma kauba eest hageja küsitud hinna. Hageja põhistas

2-20-8446

ka veenvalt, et kauba kättesaamine vormistatakse vastuvõtmise-üleandmise aktiga, misjärel

hageja esitab kostjale tasumiseks arve.

3.3. Pooltevahelise kirjavahetusega on tõendatud, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt

tasub kostja lisaks ostuhinnale ka royalty fee’d kui litsentsitasu või kõrvalkulu. Hageja põhistas

veenvalt, et kostja oli teadlik, kuidas kujuneb täiendava tasu suurus. Seejuures on kostja

esindaja AI sellekohase tabeli allkirjastanud. Seega on kostja ka kirjalikult kinnitanud

pooltevahelist kokkulepet täiendava tasu määramiseks tabeli alusel.

3.4. Pooltevahelise kirjavahetuse, kauba vastuvõtmise-üleandmise aktide, arvete ja kostja

kinnitusega, et ta tasub arved, on tõendatud, et vaidlusalustel arvetel märgitud kaup anti kostjale

üle ning kostja on kohustatud tasuma selle eest arvetel märgitud summa ja välja toodud

maksetähtpäevadeks.

3.5. Kostja väljendas nõustumust olla pooltevahelise lepinguga seotud ka sellega, et ta taotles

maksetähtpäevade edasilükkamist ja kinnitas, et ta tasub esitatud arved. Seejuures esitas hageja

kostjale muu hulgas 19.06.2017 kuupäevaga arve nr 9516006877 summaga 26 175 eurot,

millest kostja tasus 27.04.2018 10 175 eurot.

3.6. Hageja põhistas veenvalt, et kostja sai arved kätte ja et kostja oli teadlik, mis kuupäevaks

tuleb arved tasuda. Kostja ei tasunud arveid nendel märgitud tähtpäevadeks ega kohtuotsuse

tegemise ajaks.

3.7. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367

alusel tasumisega viivitamise tõttu viivist. Kohaldamisele kuulub seadusjärgne viivisemäär.

Kostja ei esitanud hageja viivisearvestusele vastuväiteid.

3.8. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei allunud vaidlus Harju Maakohtule ja vaidlusele ei

kohaldu Eesti õigus. Seejuures lähtus maakohus kohtualluvuse kontrollimisel ja kohalduva

õiguse määramisel erinevatest eeldustest: kohtualluvuse puhul, et poolte vahel on sõlmitud

müügileping, ja kohalduva õiguse puhul, et turustusleping.

Maakohtu järeldus kohtualluvuse osas on ekslik. Arvestades, et maakohus märkis otsuses, et

poolte vahel on sõlmitud turustusleping ehk teenuse osutamise leping, osundas kohus ebaõigesti

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 1 b) I taandele, mis reguleerib kohtualluvust

müügilepingu puhul. Samuti jättis kohus seisukoha võtmata kostja vastuväite kohta, mille

kohaselt tuleks vaidlus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 24 p 4 kohaselt lahendada

selle liikmesriigi kohtus, kus vaidlusaluste taimesortide seemnete kui kaitstud tööstusomandi

kaitse on registreeritud. Vaidlusalused taimesordid ei ole Eestis registreeritud ega vastavat

kaitset saanud. Tõenäoliselt on taimesordid saanud kaitse Saksamaal, kus hageja on

registreeritud.

Maakohtu järeldus kohalduva õiguse osas on ekslik. Maakohus jättis põhjendamata, miks ta

liigitab poolte vahel väidetavalt sõlmitud lepingu turustuslepinguks. Hageja ei tõendanud, et

pooled oleksid kokku leppinud selles, et kostja osutab hagejale turustusteenust, st võtab endale

2-20-8446

hageja kauba müümisel selliseid kohustusi, mida saaks pidada osaks turustuslepingust. Asjaolu,

et kostja hageja kaupu ostab ja edasi müüb, ei tähenda, et poolte vahel oleks sõlmitud

turustusleping. Seetõttu kohaldas maakohus ebaõigesti Rooma I määruse art 4 lg 1 p f.

Kohalduva õiguse määramist müügilepingu puhul reguleerib Rooma I määruse art 4 (kaebuses

ekslikult art 1) lg 1 p a, mille järgi kohaldub pooltevahelisele lepingule Saksa õigus, sest hageja

kui müüja harilik viibimiskoht on Saksamaal. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et Saksamaa ja

Eesti on ÜRO kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute konventsiooni liikmesriigid, mille

sätteid kohaldatakse kaupade ostu-müügi lepingute kohta.

4.2. Maakohus hindas tõendeid meelevaldselt ja maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt

põhjendatud. Hageja ei tõendanud hagis märgitud ulatuses kauba tarnimises ega litsentsitasu

tasumises kokkuleppe saavutamist. Maakohus osundas üldsõnaliselt kirjavahetusele, kauba

vastuvõtmise-üleandmise aktidele, arvetele ja kostja kinnitustele, mis kohtu hinnangul

tõendavad konkreetsete arvete puhul hageja nõude tekkimise aluseid ja ulatusi, täpsustamata,

millised aktid, kirjad ja kinnitused ning millistes konkreetsetes arvetes kajastatud nõudeid

tõendavad.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata

ja menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda.

7. Kõigepealt lahendab ringkonnakohus seni lahendamata taotlused ja menetluslikud

küsimused.

7.1. Apellatsioonimenetluses on hageja esitanud 25.08.2021 ja 08.09.2021 täiendavaid

tõendeid (II kd, tl-d 67–70 ja 78–83). Hageja esitas kostja saneerimismenetluses 12.04.2021

edastatud saneerimisteate koos tõlkega, hageja 26.04.2021 avalduse nõudega mittenõustumise

kohta, Harju Maakohtu 10.06.2021 e-kirja maakohtu otsuse kostjale edastamise kohta ja kostja

saneerimisnõustaja Martin Krupi 03.09.2021 e-kirja. Hageja soovib nendega tõendada

asjaolusid, millele tuginedes leiab hageja, et kostja esitas apellatsioonkaebuse hilinenult.

Ringkonnakohus leiab, et hageja 25.08.2021 ja 08.09.2021 esitatud tõendite vastuvõtmine

apellatsioonimenetluses on TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel põhjendatud. Tõendid tekkisid osalt

pärast asja lahendamist maakohtus. Samuti on tegemist tõenditega, millega hageja soovib

tõendada tema hinnangul apellatsioonkaebuse hilinenult esitamisele viitavaid asjaolusid, mida

varasemas menetluses ei olnud võimalik käsitleda.

7.2. Ringkonnakohus lisab ka pabertoimikusse tõendid, mille maakohus on jätnud lisamata.

Ringkonnakohus lisas toimikusse kohtuinfosüsteemi sisestatud, kuid maakohtu poolt köitmata

jäänud hagiavalduse lisana 2 esitatud dokumendid pealkirjaga „Arve nr 9516006858, tellimuse

kinnitus, suhtlus ja vastuvõtmise akt.pdf“ (II kd, tl-d 102–106 pöördel), „Arve nr 9516006877

- COBAEGIRO 18081, tellimuse kinnitus, suhtlus ja vastuvõtmise akt.pdf“ (II kd, tl-d 107–

110), „Arve nr 9516006882, tellimuse kinnitus, suhtlus ja vastuvõtmise akt.pdf“ (II kd, tl-

d 111–115 pöördel) ja „Arve nr 9517006300, tellimuse kinnitus, suhtlus ja vastuvõtmise

2-20-8446

akt.pdf“ (II kd, tl-d 116–120). Maakohus on pabertoimikusse köitnud hageja maakohtule

esitatud viidatud tõendite eestikeelsed tõlked (I kd, tl-d 82–99 pöördel), millised maakohus on

vaidlust lahendades ka aluseks võtnud.

8. Edasi käsitleb kolleegium esmalt hageja seisukohta, et kostja apellatsioonkaebus on tema

arvates võetud ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse (I), seejärel kohtualluvuse kontrollimist,

kohalduva õiguse määramist (II) ja hageja nõuete rahuldamist (III) ning viimaks teeb

menetluslikud otsustused (IV).

I

9. Kolleegium on seisukohal, et kostja apellatsioonkaebuse menetlemine on põhjendatud.

10. Hageja leiab, et apellatsioonkaebus on võetud ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse, sest

hageja arvates esitas kostja kaebuse pärast apellatsioonitähtaja möödumist.

10.1. Kostja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse TsMS § 632 lg-s 1 sätestatud

apellatsioonitähtaja jooksul. Ekslik on hageja käsitlus, et kohtuotsuse saab lugeda kostjale

TsMS § 3141 järgi kättetoimetatuks 15.06.2021. Viidatud norm võimaldab lugeda

menetlusdokumendi kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel saatmisest arvates.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et kolme tööpäeva pikkuse tähtaja arvutamisel kehtib järgmine:

kui kohtuametnik postitab dokumendi nt esmaspäeval või saadab välja e-kirja, möödub tähtaeg

neljapäeva öösel vastu reedet, st kättetoimetamise päev on reede ning menetlustähtaeg hakkab

menetlusosalise jaoks kulgema laupäevast. Tähtaja sisse ei arvutata nädalavahetuse päevi, sest

tegemist on tööpäevade järgi arvutatava tähtajaga (TsMS II komm (2017), § 3141, p 3.2 f)).

Praegusel juhul saadeti kostjale maakohtu otsus TsMS § 3141 alusel e-kirjaga 10.06.2021

(neljapäev), mistõttu oli kättetoimetamise päev 16.06.2021 (kolmapäev). Apellatsioonkaebuse

esitamise

tähtaeg

hakkas

seega

kulgema

17.06.2021

(neljapäev).

Kostja

esitas

apellatsioonkaebuse 16.07.2021, s.o tähtaegselt.

10.2. Ka ei nõustu kolleegium hagejaga, et maakohtu otsus tuleks lugeda kostjale TsMS § 307

lg 3 järgi kätte toimetatuks alates 2021. a aprillist. Hageja leiab, et kostja sai maakohtu otsuse

tegelikult kätte juba 2021. a aprillis. Hageja toob apellatsioonkaebuse vastuses esile, et kostja

saneerimisnõustaja Martin Krupp esitas 12.04.2021 saneerimismenetluse algatamise kohta

hagejale saneerimisteate (II kd, tl-d 67–68) ning et hageja esitas 26.04.2021 avalduse nõudega

mittenõustumise kohta, viidates seejuures käesolevas asjas tehtud maakohtu otsusele (II kd, tl-

d 69–70). Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks viidatud avalduse koos maakohtu otsusega

saatnud kostjale. Saneerimisseaduse järgi esitab võlausaldaja sellekohase avalduse

saneerimisnõustajale (saneerimisseaduse § 13 lg 1). Esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik

järeldada, et kohtuotsus jõudis ka tegelikult kostjani. Seega ei ole esitatud tõendeid selle kohta,

et kostja oleks sel teel maakohtu otsuse tegelikult juba varem kätte saanud.

II

11. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et asi allub Eesti kohtule, kuid asus

ekslikult seisukohale, et asjas kuulub kohaldamisele Eesti õigus.

12. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas vaidlus allub Eesti kohtule.

12.1. Pooled ei vaidle selle üle, et kohtualluvuse kontrollimist reguleerib praegusel juhul

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus, ja sellega nõustub ka ringkonnakohus. Õige ei ole samas

kostja arusaam, et kohaldada tuleb määruse art 24 p 4. Viidatud säte näeb erandliku

2-20-8446

kohtualluvuse

ette

menetluste

puhuks,

mis

seonduvad

patentide,

kaubamärkide,

disainilahenduste või muude sarnaste hoiuleandmisele või registreerimisele kuuluvate õiguste

registreerimise või kehtivusega (vt selle kohta ka EKo 15.11.1983, C-288/82, Duijnstee, p-

d 22–26). Kuivõrd hageja nõuab kostjale üleantud kauba eest tasu maksmist, siis ei puuduta

vaidlus intellektuaalse omandi hoiuleandmist, registreerimist või kehtivust. Seega ei ole tegu

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 24 p-s 4 sätestatud erandliku kohtualluvuse juhuga.

Määrus ei sätesta käesolevale vaidlusele erandlikku kohtualluvust.

12.2. Hagiavalduse lahendamine allub Eesti kohtule nii üldise kui ka valikulise kohtualluvuse

järgi. Tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga, kuhu kostjal on kõige lihtsam

ilmuda. Nii esitatakse Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg 1 kohaselt hagi isikute

vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse. Kostja alaline elukoht

on määruse art 63 lg 1 järgi Eestis. Hageja võis esitada hagi Eesti kohtusse ka Brüsseli I (uuesti

sõnastatud) määruse art 7 p 1 b) I taande alusel, mille kohaselt võib müügi puhul esitada hagi

selle paiga kohtusse, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda.

Hageja väidete kohaselt anti kaup üle Eestis.

13. Edasi vaidlevad pooled selle üle, kas vaidlust lahendades saab kohaldada Eesti õigust.

13.1. Siinsel juhul tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata Rooma I määruse järgi, mis

reguleerib lepingutele kohalduva õiguse määramist. Hageja märgib iseenesest õigesti, et pooled

võivad sõlmida kokkuleppe Eesti õiguse kohaldamise kasuks, arvestades Rooma I määruses

ette nähtud poolte õigust kohalduvas õiguses kokku leppida (art 3) ja tsiviilkohtumenetluses

kehtivat dispositiivsuse põhimõtet (TsMS § 5). Samas ei ole kostja välisriigi õiguse

kohaldamisest Eesti õiguse kasuks loobunud, vaid oli nii maakohtu menetluses kui on ka

apellatsioonkaebuses seisukohal, et vaidluse lahendamisel peaks kohaldama Saksa õigust.

Seega ei saa vaidlust lahendades kohaldada Eesti õigust ilma kohalduvat õigust kindlaks

määramata.

13.2. Kui kohalduvat õigust ei ole valitud, tuleb see kindlaks määrata kooskõlas konkreetset

liiki lepingu suhtes kehtestatud erinormiga. Käesoleval juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid,

millest saaks järeldada, et tegemist oleks turustuslepinguga Rooma I määruse art 4 lg 1 p f

mõttes. Viidatud normi kohaselt on turustusleping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on

turustaja harilik viibimiskoht. Kolleegium leiab erinevalt maakohtust, et see ei kuulu siinsel

juhul kohaldamisele. Ainuüksi asjaolu, et hageja väitel müüb kostja ostetud kaupa edasi, ei anna

alust järelduseks, et tegemist on turustuslepinguga art 4 lg 1 p f mõttes. Hageja ei tõendanud, et

pooled oleksid fikseerinud kauba tarnimise üldised kohustused, ega toonud esile, et pooled

oleksid ette näinud tarnimise või varustamise kohustuse või eritingimused, mis puudutaksid

hageja müüdava kauba turustamist kostja poolt. Seega kohaldas maakohus ebaõigesti Rooma I

määruse art 4 lg 1 p f.

13.3. Lepingule kohaldub siinsel juhul hageja hariliku viibimiskoha riigi õigus ehk Saksa õigus.

Rooma I määruse art 4 lg 1 p a kohaselt on kauba müümise leping reguleeritud selle riigi

õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht. Juhul kui leping ei ole hõlmatud art 4 lõikega 1

või kui lepingu elemendid on hõlmatud rohkem kui ühe lõikes 1 nimetatud lepinguga,

reguleeritakse lepingut art 4 lõike 2 järgi selle riigi õigusega, kus on lepingule iseloomuliku

soorituse täitja harilik viibimiskoht. Kolleegium selgitab, et Rooma I määruse art 4 põhiidee

seisneb selles, et küsimus, millised kohustused on lepingule omased, peaks kontrollima

kohalduvat õigust, mitte välised asjaolud nagu näiteks lepingu täitmise koht. Iseloomulik on

sooritus, mis eristab lepingut teistest lepingutest. Raha maksmise kohustus on lepingutes mitte-

2-20-8446

iseloomulik kohustus, sest see ei erista erinevaid lepinguid. Rooma I määruse art 4 järgi on

ühendav seos kohalduva õiguse määramiseks siiski poole harilik viibimiskoht, mitte

iseloomulik sooritus kui selline.

Hagiavalduse kohaselt tarnis hageja kostjale teravilja. Seetõttu tuleb leping kvalifitseerida

kauba müügiks. Kuivõrd hageja kui müüja harilik viibimiskoht on Saksamaal, siis kohaldub

pooltevahelisele lepingule Rooma I määruse art 4 lg 1 p a järgi Saksa õigus. Hagiavalduse

kohaselt tuli kostjal lisaks kauba ostuhinnale tasuda ka royalty fee’d kui litsentsitasu vastavalt

kostja müüdud teravilja kogusele. Isegi kui seda lepingu elementi pidada mitte seotuks

müügilepinguga, siis reguleerib lepingut ikkagi Rooma I määruse art 4 lõike 2 alusel Saksa

õigus, sest lepingule iseloomuliku soorituse teeb Saksa äriühingust hageja, andes õiguse, mille

eest royalty fee tasumisele kuulub.

Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kohaldada tuleks Rooma I määruse art 4 lg-t 3, mille

kohaselt, kui leping on oluliselt tihedamalt seotud mõne teise riigiga kui artikli 4 lõikes 1 või 2

osutatud riigid, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. Ainuüksi asjaolud, et osad kaubad

saadeti teele Taanist (II kd, tl 15) ning et kaubad anti üle ja kostja asukoht on Eestis, ei anna

alust väita, et leping on ilmselgelt oluliselt tihedamalt seotud mõne teise riigiga kui Saksamaa.

Rooma I määruse eesmärgiks on õiguskindluse tagamine. Selle eesmärgi saavutamisele kaasa

aitamiseks peaksid rahvusvahelise eraõiguse normid olema suurel määral prognoositavad

(määruse põhjenduste p 16). Seetõttu on Rooma I määruse art 4 lõikes 1 kindlaks määratud

võimalikult täpsed eeskirjad kohalduva õiguse määramiseks loetletud lepingute, sh kauba

müümise lepingu puhul.

13.4. Asjas kuulub kohaldamisele ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon

kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG). CISG-is sisalduvad normid

rahvusvaheliste müügilepingute sõlmimise ja täitmise ning selliste lepingute rikkumise

tagajärgede kohta. CISG-i art 1 lõikest 1 tulenevalt kohaldatakse CISG-i kaupade ostu-müügi

lepingute suhtes poolte vahel, kelle tegevuskohad asuvad eri riikides, kui need riigid on ühtlasi

CISG konventsiooni liikmesriikideks. Hageja asukoht on Saksamaal ja kostja asukoht on Eestis.

Nii Eesti kui ka Saksamaa on CISG-i liikmesriigid, mistõttu kohaldub pooltevahelisele

müügilepingule CISG selle art 1 lg 1 järgi. Asjas ei ole esile toodud asjaolusid, mis välistaksid

CISG art-te 2 ja 5 järgi selle kohaldamise. Kuivõrd CISG ei reguleeri kõiki müügilepingute

küsimusi, tuleb osas, mida CISG ei reguleeri, Rooma I määruse art 4 järgi müügilepingule

kohaldada Saksa õigust (CISG art 7 lg 2 lõpuosa).

III

14. Kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus tõendite hindamisel, kui tuvastas, et kostja

rikkus kohustusi tasuda hagejale kauba ostuhind ja täiendav tasu (royalty fee), mistõttu võib

hageja nõuda nende kohustuste täitmist ja kohustuste täitmisega viivitamise eest ka viivist.

Kuigi maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel ekslikult VÕS-i sätteid, ei anna see alust

maakohtu otsust tühistada, sest kohustuse täitmise ja viivise nõuded on VÕS-is reguleeritud

sarnaselt nagu CISG-is ja Saksa õiguses. Kolleegium muudab ja täiendab selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi.

15. Kolleegium selgitab, et CISG art 61 lg 1 p a kohaselt, kui ostja ei täida mõnda oma

kohustust lepingu või CISG-i järgi, võib müüja teostada art-tes 62–65 ettenähtud õigust. CISG

art 53 (sarnaselt ka Saksa eraseadustiku (BGB) § 433 lg 2) kohaselt on ostja kohustuseks tasuda

kauba ostuhind ning art 62 järgi võib müüja kohustuse rikkumisel nõuda hinna tasumist või

muude kohustuste täitmist. Võimaluse nõuda kohustuse täitmist sätestab ka BGB § 241 lg 1.

2-20-8446

16. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hageja on tõendanud, et

kostja tellis vaidlusaluses summas kaupa ning et poolte vahel oli kokkulepe täiendava tasu

maksmise kohta.

16.1. Hageja on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendanud enda väiteid, et pooled

saavutasid kokkuleppe kauba müügis ja hageja täitis kokkuleppe.

Hageja nõuab kostjalt kauba eest esitatud arvete nr 9516006858 (I kd, tl 82; II kd, tl 102),

nr 9516006882 (I kd, tl 91; II kd, tl 111), nr 9517006300 (I kd, tl 96; II kd, tl 116) ja

nr 9516006877 (I kd, tl 87; II kd, tl 107) tasumist. Viimase tasus kostja 10 175 euro ulatuses

(I kd, tl-d 22 ja 107). Seega nõuab hageja kauba müügi eest kostjalt kokku 69 200,80 euro (=

25 025 + 26 175 + 2000,80 + 16 000) tasumist.

Hageja esitas 13.06.2017 kostjale arve nr 9516006858 (I kd, tl 82; II kd, tl 102), mille järgi

kuulus 600 ühiku Palazzo eest hinnaga 40 eurot/ühik tasumisele 25 025 eurot, sh kaubavedu

1025 eurot. Viidatud arve kohta esitas hageja poolte e-kirjavahetuse, millest nähtuvad

järgmised asjaolud: hageja pakkus 25.04.2017 ja 01.05.2017 Palazzot 40 eurot/ühik BigBag

kottides; kostja tellis 01.05.2017 100 ühikut Palazzot ja kinnitas selle 04.05.2017 üle; hageja

selgitas 05.05.2017, et tellimus on kahele kaubikule Palazzole ning saatis kostjale tellimuse

kinnituse ja palus kinnitada kohaletoimetamise aadressi; kostja saatis 08.05.2017

kohaletoimetamise aadressi (I kd, tl-d 84–86 pöördel; II kd, tl-d 104–106 pöördel). Hageja

esitas ka 05.05.2017 tellimuse kinnituse 600 ühikule Palazzole pakendatud 50 a’ 12-U Bag

(I kd, tl-d 82 pöördel ja 83; II kd, tl-d 102 pöördel ja 103) ning kauba kostjale saatmise kohta

CMR-saatelehe, milles on kauba kättetoimetamise lahter allkirjastatud 16.06.2017 (I kd,

tl 83 pöördel; II kd, tl 103 pöördel). Hageja tõi esile ka ühe varasema tellimuse ning tõi välja ja

tõendas, et varem on kostja samuti esitanud tellimuse e-kirja teel ja tellimuse kinnitusele

vastanud kohaletoimetamise aadressi esitamisega (II kd, tl-d 17–24 pöördel) ning et kostja tasus

eelkirjeldatud viisil esitatud tellimuse eest (II kd, tl-d 25–26). Samuti selgitas hageja

menetluses, et kliendid tellivad suured kotid (Big Bag), mis on 12 U-d, ühe ühikuna. Ühte

veoautosse mahub 50 suurt kotti, st 600 U-d (= 50 x 12). Seega, kui kostja tellis 100 ühikut, siis

tellis ta kaks veoautotäit kaupa. Kostja ei ole vastupidist väitnud.

Hageja esitas 21.06.2017 kostjale arve nr 9516006882 (I kd, tl 91; II kd, tl 111), mille järgi

kuulus 600 ühiku Binntto eest hinnaga 42 eurot/ühik tasumisele 26 175 eurot, sh kaubavedu

975 eurot. Viidatud arve kohta esitas hageja poolte e-kirjavahetuse, millest nähtuvad järgmised

asjaolud: hageja pakkus 25.04.2017 ja 01.05.2017 Binnttot 42 eurot/ühik BigBag kottides;

kostja tellis 01.05.2017 100 ühikut Binnttot ja kinnitas selle 04.05.2017 üle; hageja selgitas

05.05.2017, et tellimus on kahele kaubikule Binnttole ning saatis kostjale tellimuse kinnituse ja

palus kinnitada kohaletoimetamise aadressi; kostja saatis 08.05.2017 kohaletoimetamise

aadressi (I kd, tl-d 93–95; II kd, tl-d 113–115 pöördel). Samuti esitas hageja 05.05.2017

tellimuse kinnituse 600 ühikule Binnttole pakendatud 50 a’ 12-U Bag (I kd, tl-d 91 pöördel

ja 92; II kd, tl-d 111 pöördel–112). Hageja esitas ka kauba kostjale saatmise kohta CMR-

saatelehe, milles on kauba kättetoimetamise lahter allkirjastatud 21.06.2017 (I kd,

tl 92 pöördel; II kd, tl 112 pöördel).

Hageja esitas 13.04.2018 kostjale arve nr 9517006300 (I kd, tl 96; II kd, tl 116), mille järgi

kuulus 2000 kg Hobbs B eest hinnaga 82,54 eurot/100 kg tasumisele 2000,80 eurot, sh

kaubavedu 350 eurot. Viidatud arve kohta esitas hageja 11.04.2018 tellimuse kinnituse

2000 kg-le Hobbs B-le (I kd, tl 96 pöördel; II kd, tl 116 pöördel). Samuti esitas hageja poolte

e-kirjavahetuse, millest nähtuvad järgmised asjaolud: hageja teatas 25.01.2018 kostjale, et on

planeerinud talle 2 tonni Hobbs seemneid; kostja tellis 10.04.2018 2000 kg Hobbs Basic

2-20-8446

seemneid, kui kotis on 1000 kg; hageja teatas 10.04.2018, et Hobbs seemne hind on

82,54 eurot/100 kg; kostja kinnitas 11.04.2018 2000 kg Hobbs seemne tellimuse; kostja teatas

17.04.2018, et Hobbs seeme on maha laaditud (I kd, tl-d 97–99 pöördel; II kd, tl-d 117–119).

Hageja esitas 19.06.2017 kostjale arve nr 9516006877 (I kd, tl 87; II kd, tl 107), mille järgi

kuulus 600 ühiku Binntto eest hinnaga 42 eurot/ühik tasumisele 26 175 eurot, sh kaubavedu

975 eurot. Selle kohta esitas hageja 05.05.2017 tellimuse kinnituse 600 ühikule Binnttole

pakendatud 50 a’ 12-U Bag hinnaga 42 eurot/ühik (I kd, tl-d 89 pöördel ja 90; II kd, tl-

d 109 pöördel–110). Samuti esitas hageja dokumendid kauba saatmise kohta, sh talle kauba

kostjale veo eest 19.06.2017 esitatud arve summaga 975 eurot (I kd, tl-d 87 pöördel–89; II kd,

tl-d 107 pöördel–109 ja 15–16). Hageja esitas ka tõendi selle kohta, et kostja tasus 27.04.2018

kõnealuse arve 10 175 euro ulatuses (I kd, tl-d 22 ja 107).

Seega on hageja piisavalt tõendanud, et kostja tellis arvetel märgitud ulatuses kaupa ja hageja

täitis tellimused. Kostja ei ole andnud muid selgitusi (tõendite esitamisest rääkimata)

pooltevahelise kirjavahetuse kohta kauba tellimise teemal ega ole väitnud, et ta ei ole kaupa

saanud.

16.2. Ka on hageja ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendanud enda väiteid, et poolte vahel

oli kokkulepe täiendava tasu (royalty fee) maksmise kohta.

Hageja nõuab kostjalt täiendava tasu kohta esitatud arvete nr 9517006698 (I kd, tl-d 10 pöördel

ja 77 pöördel), nr 9518005477 (I kd, tl-d 12 pöördel ja 79) ja nr 9518006430 (I kd, tl-d 14

ja 81) kokku summas 7050 eurot (= 2640 + 3030 + 1380) maksmist. Hageja väitel pidi kostja

lisaks kauba ostuhinnale maksma perioodiliselt vastavalt esitatud arvetele ka royalty fee’d kui

litsentsitasu, mille suurus kujunes kostja teatatud müüdud teravilja koguste järgi. Hageja esitas

kostja nimel hagejalt kauba tellinud ja täiendava tasu arvestamiseks sisendi saatnud AIu

allkirjastatud tabeli, milles on määratud, kuidas kujuneb kostja poolt tasumisele kuuluva osa

suurus olenevalt aastast ning seemne sordist ja kategooriast (tavaline, C1 või C2) (I kd, tl-d 15

ja 100). Samuti esitas hageja e-kirjavahetuse kostjaga, millest nähtuvalt palus hageja 2018. a

detsembris ja 2019. a juunis esitada litsentsitasude aruande teraviljade kohta ja märkis, et

arveldamine toimub vastavalt kokkulepitule. AI esitas 2018. a detsembris ja kostja esindaja

Meelis Fink 2019. a juunis vastuseks aruande, märkides ära seemne sordi, kategooria ja müüdud

koguse (I kd, tl-d 16–19 ja 101–104).

Kolleegium selgitab, et Riigikohtu praktika kohaselt on tsiviilkohtumenetluses lubatud

kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha

poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja

õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu

ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava

asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt nt RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379, p 21).

Kolleegiumi hinnangul on eelnimetatud täiendava tasu arvestamise aluseks oleva tabeli ning

pooltevahelise e-kirjavahetusega, sh sellega, et kostja esitas hagejale teavet täiendava tasu kohta

arvete esitamiseks, piisavalt tõendatud kostjal täiendava tasu maksmise kohustuse olemasolu.

Kostja ei ole andnud muid selgitusi hageja eelnimetatud tõendite kohta. Kostja ei ole samuti

esitanud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et arvetel märgitud andmed seemnete koguste,

sortide ja kategooriate ning litsentsitasu määra kohta ei oleks õiged.

16.3. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus hageja on enda väiteid tõendanud, pidanuks kostja

esitama omapoolsed tõendid, mis hageja väited ja esitatud tõendid ümber lükkaksid. Kostja

seda teinud ei ole. TsMS § 230 lg 1 I lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses

2-20-8446

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti (vt selle kohta RKTKo 25.02.2009, 3-2-1-121-08, p 18 ja RKTKo 13.11.2017, 2-16-

5564, p 17). Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt RKTKo 06.02.2008,

3-2-1-137-07, p 13). Hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab

oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta

sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt

RKTKo 21.06.2011, 3-2-1-55-11, p 13 ja RKTKo 13.11.2017, 2-16-5564, p 17).

17. Kuivõrd kostja jättis ostuhinna ja täiendava tasu maksmise kohustuse täitmata, siis rikkus

kostja oma kohustusi. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kauba ostuhinna ja täiendava tasu

maksmist kokku summas 76 250,80 eurot.

18. Eelnimetatud rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise tõttu on hagejal õigus nõuda ka

viivist.

18.1. Kolleegium selgitab, et CISG art 78 ja BGB § 288 lg 1 I lause annavad võlausaldajale

õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Ostuhinna tasumise

kohustuse sissenõutavuse osas sätestab CISG art 58 lg 1, et kui ostja pole kohustatud tasuma

hinda konkreetsel tähtpäeval, peab ta selle tasuma, kui müüja annab ostjale üle kauba või

dokumendid. Muu rahalise kohustuse sissenõutavuse osas saab lähtuda BGB-st, mille § 271 lg-

te 1 ja 2 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kui täitmise tähtpäev või tähtaeg

on möödunud. Kui täitmise aega ei ole kindlaks määratud ega tulene ka asjaoludest, võib

võlausaldaja nõuda täitmist viivitamatult ja võlgnik võib kohe täita. Sarnaselt kostja maakohtus

viidatud VÕS § 821 lg-ga 1 täpsustab BGB § 286 lg 3, et tasu maksmiseks kohustatud isik peab

tasumisega viivitamisel maksma viivist hiljemalt alates ajast, mil on möödunud 30 päeva arve

saamisest. Kui arve saamise kuupäev ei ole selge, siis peab võlgnik tasumisega viivitamisel

maksma viivist alates ajast, mil on möödunud 30 päeva hüve saamisest.

18.2. Hageja saab arvestada kostjale kauba ostuhinna kohta esitatud arvete nr 9516006858,

nr 9516006882, nr 9517006300 ja nr 9516006877 tasumisega viivitamise eest viivist alates

hagis märgitud ajast.

Hageja nõuab 13.06.2017 esitatud arve nr 9516006858 (I kd, tl 82; II kd, tl 102) summaga

25 025 eurot ja maksetähtpäevaga 31.10.2017 tasumisega viivitamise eest viivist alates

01.11.2017 (I kd, tl 26 pöördel). Samamoodi nõuab hageja 21.06.2017 esitatud arve

nr 9516006882 (I kd, tl 91; II kd, tl 111) summaga 26 175 eurot ja maksetähtpäevaga

31.10.2017 tasumisega viivitamise eest viivist alates 01.11.2017 (I kd, tl 26). Poolte vahel 01.–

05.05.2017 peetud e-kirjavahetusest järeldub, et pooled leppisid kokku, et kostja peab mõlemal

juhul tasuma kauba eest oktoobri lõpus (I kd, tl-d 84–85 pöördel ja II kd, tl-d 104–105 pöördel;

I kd, tl-d 93–94 pöördel ja II kd, tl-d 113–114 pöördel). Kuna pooled määrasid kindlaks, et

maksetähtpäev on 2017. a oktoobri lõpus, siis võib hageja nõuda viivist alates 01.11.2017.

Hageja nõuab 13.04.2018 esitatud arve nr 9517006300 (I kd, tl 96; II kd, tl 116) summaga

2000,80 eurot ja maksetähtpäevaga 13.05.2018 tasumisega viivitamise eest viivist alates

14.05.2018 (I kd, tl 25 pöördel). Kohtu ette ei ole toodud, et pooled oleksid selle arvega

seonduvalt leppinud kokku maksetähtpäevas. Samas on hageja tõendanud, et kostjale oli viivise

arvestamise algusajaks (14.05.2018) kaup üle antud ja seega oli ostuhinna tasumise kohustus

muutunud sissenõutavaks. Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et kaup anti kostjale üle hiljemalt

17.04.2018 (I kd, tl-d 97–99 pöördel; II kd, tl-d 117–120). Seega võib hageja arvestada viivist

alates 14.05.2018.

2-20-8446

Hageja nõuab lisaks 19.06.2017 esitatud arve nr 9516006877 (I kd, tl 87; II kd, tl 107)

summaga 26 175 eurot ja maksetähtpäevaga 31.10.2017 tasumisega viivitamise eest viivist.

Kuna kostja tasus 27.04.2018 kõnealuse arve 10 175 euro ulatuses (I kd, tl-d 22 ja 107), siis

nõuab hageja 26 175 euro tasumisega viivitamise eest viivist alates 01.11.2017 kuni 27.04.2018

(I kd, tl 23) ning tasumata jäänud osa ehk 16 000 euro tasumisega viivitamise eest viivist alates

28.04.2018 (I kd, tl 23 pöördel). Hageja esitatud dokumentidest kauba saatmise kohta saab

järeldada, et kaup toimetati kostjale 2017. a juunis (I kd, tl-d 87 pöördel–89; II kd, tl-

d 107 pöördel–109). Kuivõrd kostjale oli 2017. a novembri alguseks kaup üle antud ja seega oli

ostuhinna tasumise kohustus sissenõutav, siis võib hageja arvestada viivist alates 01.11.2017.

18.3. Hageja saab arvestada kostjale täiendava tasu kohta esitatud arvete nr 9517006698,

nr 9518005477 ja nr 9518006430 tasumisega viivitamise eest viivist alates hagis märgitud ajast.

Kohtu ette ei ole toodud, et pooled oleksid kokku leppinud täiendava tasu maksmise tähtajas

või tähtpäevas. Samuti ei ole kõnealuste arvete kostja kätte jõudmise aeg selge. Samas on hageja

esitatud tõenditest nähtuvalt viivise arvestamise algusajaks kostjal hüve saamisest 30 päeva

möödunud ning seega saab arvestada viivist. Nimelt nõuab hageja täiendava tasu kohta esitatud

arvete tasumisega viivitamise eest viivist järgmiselt: 29.06.2018 esitatud arve nr 9517006698

(I kd, tl-d 10 pöördel ja 77 pöördel) summaga 2640 eurot ja maksetähtpäevaga 01.08.2018

tasumisega viivitamise eest viivist alates 02.08.2018 (I kd, tl 25); 07.01.2019 esitatud arve

nr 9518005477 (I kd, tl-d 12 pöördel ja 79) summaga 3030 eurot ja maksetähtpäevaga

06.02.2019 tasumisega viivitamise eest viivist alates 07.02.2019 (I kd, tl 24); 18.06.2019

esitatud arve nr 9518006430 (I kd, tl-d 14 ja 81) summaga 1380 eurot ja maksetähtpäevaga

18.07.2019 tasumisega viivitamise eest viivist alates 19.07.2019 (I kd, tl 24 pöördel). Poolte e-

kirjavahetusest nähtuvalt esitas kostja andmed müüdud teravilja koguste kohta 2018. a kevadel,

19.12.2018 ja 14.06.2019 koostatud ja saadetud litsentsitasude aruannetes (I kd, tl-d 16–19

ja 101–104). Seega oli vastavalt 02.08.2018, 07.02.2019 ja 19.07.2019 kostjal hüve saamisest

30 päeva möödunud, mistõttu võib hageja arvestada eelnimetatud kuupäevadest alates viivist.

18.4. Tulenevalt hageja nõude piiridest saab arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras.

Siinsel juhul tuleb viivise suurusele kohaldada Saksa õigust. CISG-is ei ole ühtset viivisemäära

ette nähtud. BGB § 288 lg 2 järgi on üldine viivisemäär tehingute puhul, milles ei osale tarbijad,

9% üle baasintressimäära. Baasintressimäär on BGB § 247 lg 1 järgi 3,62%, mida

korrigeeritakse iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil Euroopa Keskpanga intressimäärast sõltuvalt.

Hageja saab nõuda viivist väiksemas ulatuses, s.o VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.

Viivise suuruseks on VÕS § 113 lg 1 II lause kohaselt VÕS § 94 järgne intressimäär pluss 8%

aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks baasintressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja 1. juulit. Seega on BGB-s sätestatud viivisemäär kõrgem kui VÕS-is sätestatud

viivisemäär. Ringkonnakohus selgitas eelmärgitut hagejale (II kd, tl 96). Hageja jäi selle

juurde, et ta taotleb viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras (II kd,

tl 98). Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme (TsMS § 4 lg 2). Kohus ei või otsuses

ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439). Seetõttu ei

saa kohus mõista kostjalt hageja kasuks välja viivist BGB-s sätestatud määras.

18.5. Hagejal on õigus nõuda kostjalt 09.06.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivist

15 559,77 eurot ja alates 10.06.2020 kuni põhinõude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1

II lauses sätestatud määras.

2-20-8446

09.06.2020 seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 15 559,77 eurot. Hageja arvestus,

millega maakohus nõustus, 09.06.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise kohta oli

järgmine: 1) arve nr 9516006858 alusel oli viivis 5219,24 eurot; 2) arve nr 9516006882 alusel

oli viivis 5459,09 eurot; 3) arve nr 9517006300 alusel oli viivis 332,21 eurot; 4) arve

nr 9516006877, millest kostja tasus osa 27.04.2018, alusel oli viivis kokku 3733,94 eurot (=

1021,18 + 2712,76); 5) arve nr 9517006698 alusel oli viivis 392,06 eurot; 6) arve

nr 9518005477 alusel oli viivis 324,46 eurot; 7) arve nr 9518006430 alusel oli viivis

98,77 eurot. Nimetatud viiviste liitmisel on summaks 15 559,77 eurot. Ringkonnakohus leidis,

et hageja viivisearvestus on õiguslikult põhjendatud.

Hageja nõuab ka VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viiviseid alates hagi esitamisest

10.06.2020 TsMS § 367 alusel kuni põhinõude 76 250,80 eurot tasumiseni. Samamoodi

võimaldab Saksa tsiviilkohtumenetluse seadustiku (ZPO) § 258 nõuda tulevikku suunatud

viivise väljamõistmist.

19. Ülaltoodud põhjendusi arvestades jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Maakohus rahuldas hageja nõuded põhjendatult ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu lahendit tühistada.

IV

20. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole

vaja seda TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotuse osas.

21. Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

22. Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust,

ei tee seda TsMS § 174 lg 4 II lause järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast

praeguse otsuse jõustumist.

23. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)