1-08-509/43 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-509

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprillil 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-08-509 (07233001620) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ago Kutsar Kohtuistungi sekretär Helin Jõgi Kriminaalasi L.F süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi lühimenetluse korras Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 15. detsembri 2010 otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatav L.F Prokurör Pavel Grjazev Süüdistatav L.F

isikukood XXX, elukoht XXX, XXX kodanik, Haridus: XXX, Töökoht: XXX

Tõkend – elukohast lahkumise keeld alates 29.10.2007 Kaitsja Valerian Knjazev

2

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 4; 340 lg 2 p 4, 5 tühistada Viru Maakohtu 15. detsembri 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-509 osaliselt see on L.F-ile mõistetud karistuse osas.

Mõista L.F-ile KarS § 422 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 2 aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada L.F-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista talle karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

L.F apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 14. aprillil 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 15. aprillist 2011.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 15. aprillist 2011.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 15. detsembri 2010 otsusega tunnistati L.F süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust.

KarS § 74 lg 1 alusel määras kohus, et vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui L.F ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg-st 2 tulenevalt kohustati L.F käitumiskontrolli ajal heastama täies

ulatuses kannatanu E. K. ’le kuriteoga tekitatud kahju summas 27 000 krooni ning kannatanu M. B. ’ile kuriteoga tekitatud kahju summas 3000 krooni hiljemalt 15.05.2012. KarS § 50 lg 1 alusel võeti L.F-ilt kohtuotsuse jõustumisel ära mootorsõiduki juhtimisõigus 1 aastaks. Kannatanu E. K. tsiviilhagi summas 44 280 krooni rahuldas maakohus osaliselt, mõistes L.F-ilt kannatanu E. K. kasuks välja kuriteoga tekitatud kahju summas 27 000 krooni.

Maakohus rahuldas kannatanu M. B. i tsiviilhagi summas 3000 krooni ning mõistis L.F-ilt kannatanu M. B. kasuks välja kuriteoga tekitatud kahju summas 3000 krooni.

3 Maakohus arutas L.F-ile KarS § 422 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et ta 19.

märtsil 2007 kell 19.50 juhtis Narvas, XXX maja juures oleval teel sõiduautot Mercedes Benz

(reg.nr XXX XXX), rikkudes LS § 2, liikluseeskirja § 91 ja § 92 lg 2 nõudeid: enne

liikumissuuna muutmist ei veendunud manöövri turvalisuses, pööras vasakule ja ei andnud

teed vastusõitvale mootorsõidukile Yamaha (reg.nr XX), põhjustades kokkupõrke, mille tagajärjel mootorratta juht E. K. ja kaassõitja M. B. said raskeid tervisekahjustusi.

Maakohus, kuulanud ära süüdistatava, uurinud ja avaldanud kriminaalasja materjalides kogutud tõendid ning hinnanud neid kogumis, jõudis järeldusele, et L.F süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises – liiklusnõuete rikkumises, millega ettevaatamatusest

on tekitatud kahele inimesele raske tervisekahjustus, s.o KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, on tõendamist leidud ning süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud. Kohtuistungil tunnistas süüdistatav L.F oma süüd osaliselt.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on asjas tõendatud, et 19. märtsil 2007 kella 19.30 paiku juhtis L.F autot Mercedes Benz (reg.nr XXX XXX) koos kahe reisija – K. H. ja

J. S. . L.F sõitis mööda XXX tänavat ning pidi keerama vasakule XXX maja

poole. Enne vasakpöörde sooritamist vaatas L.F ettepoole ja nägi temale

vastassuunas liikuvat sõidukit, millel põles ees ainult üks valge latern. L.F eeluurimisel antud ütluste kohaselt ei osanud ta määrata, millise sõiduvahendiga tegemist oli,

ning alustas manöövrit, arvates, et selleks on piisavalt aega ja pikivahet. Vasakpöörde

sooritamisel ei andnud L.F teed vastusõitvale mootorrattale Yamaha XXX, põhjustades kokkupõrke. Mootorratast juhtis E. K. ning kaasreisijaks oli M. B. . E. K. ja M. B. said kokkupõrke tagajärjel raskeid tervisekahjustusi, mis on tõendatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktidega nr 133 ning nr 134. Maakohus luges asjas kogutud tõenditega tuvastatuks, et L.F rikkus tahtlikult LS § 2 ning Liikluseeskirja § 91 nõudeid ning põhjustas ettevaatamatusest kahele inimesele raske

tervisekahjustuse. Kohus asus seisukohale, et Liikluseeskirja § 92 lg 2 rikkumine oli süüdistuses ekslikult märgitud ning jättis antud paragrahvi rikkumise süüdistusest välja. Maakohus leidis, et L.F pani nimetatud kuriteo toime kergemeelsusest – KarS §

18 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. L.F teadis, et peab andma teed vastassuunas liikuvale

transpordivahendile (olenemata sellest, kas see on jalgratas või mootorratas), kuid tähelepanematuse tõttu lootis seda vältida.

Maakohus jõudis järeldusele, et süüdistatava käitumises esinevad talle inkrimineeritava

süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Süüdistatav L.F palub Viru Maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega

tunnistada süüdistatav L.F süüdi KarS § 423 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises ja mõista talle karistus 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Süüdistatav palub kohtul kohaldada KrMS § 238 lg-t 2, mille alusel vähendada põhikaristust ühe kolmandiku võrra, ja

KarS § 73 lg 1 alusel määrata katseaeg 3 aastat. Süüdistatav palub apellatsiooni arutada kohtuistungil apellandi ja tema valitud kaitsja osavõtul. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus süüdistatava teo KarS § 422 lg 1 alusel valesti

kvalifitseerinud. Pööret teostades nägi süüdistatav vastutulevat transpordivahendit märkimisväärses kauguses, mistõttu ei võinud ta teada, et paneb toime süülist tegu. KarS § 17

lg 1 kohaselt on kirjeldatud olukorras tahtliku teo toimepanemine välistatud. Selliste

juhtumite jaoks on KarS-is ette nähtud eraldi koosseis § 423 lg-s 1. Antud juhul, kui

4 süüdistatav oleks tehtavasse manöövrisse tähelepanelikumalt ja kohusetundlikumalt suhtunud,

oleks ta pidanud avariiolukorda ette nägema. Sellistel asjaoludel tuleb toimepandud tegu

kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 järgi, sest süüdistatava süü liikluseeskirja rikkumisel väljendub ettevaatamatuse, täpsemalt hooletuse vormis (KarS § 18 lg 3). Apellant leiab, et karistuse mõistmisel tulnuks kohtul arvesse võtta toimepandud kuriteo raskusastet ja vastutust kergendavaid asjaolusid. Liiklusõnnetus toimus nii kannatanu kui ka

süüdistatava süül. Kannatanul ei olnud mootorratta juhtimiseks vajalikku juhiluba ega

kohustusliku liikluskindlustuse kindlustuspoliisi. Ilma nimetatud dokumentideta on mootorsõiduki juhtimine keelatud ning seega oleks puudunud kuriteo sündmus. Pärast kuriteo

toimepanemist kutsus süüdistatav kohe kiirabi, et kannatanud saaksid arstiabi. Samuti aitas

süüdistatav kaasa kohtueelse menetluse läbiviimisele ja juhtumi asjaolude selgitamisele. Eelnevaid asjaolusid tuleb käsitleda karistust kergendavate asjaoludena KarS § 57 lg 1 p-de 1

ja 3 mõttes. Süüdistatavale L.F-ile tuleb mõista karistus KarS § 423 lg-s 1 sätestatud sanktsiooni piires ehk vangistus 1 aasta ja 6 kuud KarS § 73 lg 1 ja KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega. Apellant on seisukohal, et kohtul ei olnud piisavalt aluseid L.F suhtes KarS § 50

lg 1 kohaldamiseks. L.F ei ole liikluseeskirjade paadunud rikkuja. Kohtul

puudusid objektiivsed tõendid, millest tuleneks, et L.F on edaspidi sõiduki

juhtimisel ohtlik teistele liiklejatele. Süüdistatav leiab, et tingimisi mõistetud vangistus on piisav hoidmaks ära uute liikluseeskirja rikkumiste toimepanemist. Süüdistatav lisab, et tema töö on seotud autojuhtimisega. Kriminaalasja raames esitatud tsiviilhagide osas märgib apellant, et tsiviilhagi peab vastama

tsiviilmenetluse nõuetele, mille kohaselt on hageja kohustatud oma nõudeid tõendama.

Apellant leiab, et E. K. ei ole tõendanud oma nõudeid, mis on seotud talle varalise kahju tekitamisega. Mootorratas polnud tema vara liiklusõnnetuse ajal. Ostu-müügileping koostati

tagantjärele ehk avarii toimumisest 15.04.2007 peaaegu kuu aega hiljem. Kannatanu on

paljasõnaliselt nimetanud talle mittekuuluva eseme hinnaks 20 000 krooni. Kohus on tsiviilhagi lahendades tuginenud VÕS §-le 1043. Apellant leiab, et tugineda tulnuks VÕS §

233 lg-le 1, millest tulenevalt jääb vallasasi müüja omandisse kuni ostja poolt ostuhinna

täieliku tasumiseni. Tsiviilhageja õigused pidanuks omandama kõlbmatu asja omanik. Kannatanu E. K. võib tsiviilmenetluse raames nõuda materiaalse kahju hüvitamist, esitades kohtule vastava tõendusmaterjali.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil toetas süüdistatava kaitsja L.F esitatud apellatsiooni ning palus see rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava kaitsja, prokuröri ning uurinud

kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele

tühistamisele L.F-ile mõistetud karistuse osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 19. märtsil 2007 kella 19.50

paiku põhjustas L.F, juhtides sõiduautot Mercedes Benz, Narvas, XXX maja juures liiklusõnnetuse, mille tagajärjel said E. K. ja M. B. raskeid tervisekahjustusi. Ka ei ole kriminaalasjas vaidlust, et E. K. l ja M. B. l esinenud kehavigastused põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest.

5 Samas vaidlustatakse apellatsioonis L.F süüditunnistamine KarS § 422 lg 1 järgi

ning leitakse, et süüdistatava tegevus tuleks kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 järgi, kuna L.F rikkus liiklusnõudeid ettevaatamatusest hooletuse vormis.

KarS § 422 sätestatud kuriteokoosseis eeldab tahtlust sõiduki liiklusvõi käitusnõuete rikkumise kui koosseisupärase teo suhtes. Seejuures on süüteokoosseis realiseeritud, kui isik

rikkus kehtestatud reegleid vähemalt kaudse tahtlusega. Seevastu KarS § 423 toodud

süüteokoosseis eeldab ettevaatamatust sõiduki liiklusvõi käitusnõuete rikkumise, kui koosseisupärase teo suhtes.

Apellatsioonis esitatud taotlusest lähtuvalt tuleb ringkonnakohtul seega L.F tegevuse kvalifitseerimisel vastata küsimusele, kas süüdistatav rikkus liiklusnõuded tahtlikult või ettevaatamatusest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et subjektiivse külje tuvastamise põhilise kriteeriumina tuleb vaadelda toimepandud teo objektiivseid asjaolusid, kuid taolist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kuriteo puhul rangelt individualiseeritult.

Ringkonnakohus, hinnates L.F poolt toimepandud teo objektiivseid asjaolusid, leiab, et süüdistatav rikkus liikluseeskirju tahtlikult s.t kaudse tahtlusega.

L.F-ile esitatud süüdistuse kohaselt heidetakse talle ette Liikluseeskirjade § 91

rikkumist. Liikluseeskirjade § 91 kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid.

Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 19. märtsil 2007 kella 19.50 paiku pöörates Narvas XXX maja juures vasakule, ei andnud L.F teed vastusõitvale mootorrattale, mille tagajärjel toimuski sõidukite kokkupõrge.

Seega, sooritades manöövrit (pööre vasakule) ei veendunud L.F selle ohutuses

(toimus kokkupõrge) ja takistas sellega teisi liiklejaid (ei lasknud vastassuunas otsesõitvat mootorratast läbi). L.F omas sõiduauto juhtimiseks ettenähtud vastava kategooria juhiluba. Seega oli ta teadlik ka nimetatud, Liikluseeskirjadega kehtestatud, sättest. Vaatamata teadmisele, et tal on kohustus enne manöövri alustamist veenduda selle ohutuses, alustas L.F siiski pööret vasakule ning põhjustas sellega liiklusõnnetuse.

L.F ütluste kohaselt ta küll märkas enne vasakpöörde alustamist talle vastuliikuvat sõidukit, kui pidas seda jalgrattaks. Ringkonnakohtu arvates saab L.F taolistest ütlustest teha järelduse, et nähes küll

vastusõitvat liiklusvahendit, kuid veendumata, millise liiklusvahendiga on tegemist ja

alustades siiski vasakpööret, pidas ta oma elukogemusest ja juhistaažist tulenevalt võimalikuks, et tema tegevus rikub Liikluseeskirjade paragrahvi 91, kuid suhtus oma taolisse rikkumisse ükskõikselt.

Ringkonnakohtu arvates kinnitab asjaolu, et L.F tegutses 19. märtsil 2007

liiklusõnnetuse põhjustamisel kaudse tahtlusega ka tunnistaja A. K. ütlused. Tunnistaja ütluste kohaselt sõitis tema 19. märtsil 2007 kella 19.50 paiku sõiduauto Mercedes Benz järel.

Pärast jalakäijate ülekäigurada Mercedes Benz kiirendas ja vahemaa tema ja eesliikuva

sõiduki vahel suurenes. A. K. ütluste kohaselt märkas ta vastassuunast lähenevat sõidukit,

millel oli üks sisselülitatud latern. Tunnistaja ütluste kohaselt oli vastassuunast lähenenud sõiduk Mercedes Benzist umbes 5-10 meetri kaugusel, kui Mercedes Benzi juht alustas pööret vasakule, lõigates manöövrit sooritades nurka. Seejärel toimuski kokkupõrge.

6

Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja poolt L.F käitumise kirjeldus (vahemaa vastutuleva sõiduki ja tema sõiduki vahel, vasakpöördel nurga lõikamine süüdistatava sõiduki

poolt) viitavad üheselt sellele, et L.F pidas Liikluseeskirjade rikkumist võimalikuks, kuid suhtus oma rikkumisse ükskõikselt.

Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on L.F õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 422 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu otsus kuulub tühistamisele L.F-ile mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud süüdistatavale KarS § 422 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast suurema karistuse mõistmine nagu seda tegi maakohus. Isiku karistuse aluseks on tema süü suurus, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav.

Süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus eelkõige asjaolu, et Liikluseeskirjade tahtliku eiramisega põhjustas L.F raske tervisekahjustuse kahele isikule.

Samas ei saa süüdistatava süü suuruse hindamisel jätta tähelepanuta asjaolu, et kuigi kannatanu E. K. tegevuse ja saabunud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos, rikkus ka tema Liikluseeskirjades kehtestatud reegleid, juhtides tänavaliikluses mootorratast selleks vastavat luba omamata. L.F vastutust raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et süüdistatava vastutust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes tuleb lugeda tema puhtsüdamlikku kahetsust.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on L.F väitnud, et tunnistab oma süüd

täielikult ja kahetseb tehtut. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda süüdistatava taoliste ütluste siiruses. Seejuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks maakohtu väide, et L.F tunnistab end süüdi vaid osaliselt.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole süüdistatav kunagi vaidlustanud kuriteo

tehiolusid ega eitanud enda süüd liiklusõnnetuse põhjustamises. Ainuüksi asjaolu, et

süüdistatav ei nõustunud tsiviilhagi suurusega ei anna ringkonnakohtu arvates veel alust väiteks, et süüdistatav ei kahetse toimepandut.

L.F-ile karistuse mõistmisel arvestab ringkonnakohus ka asjaoluga, et süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Teda iseloomustatakse positiivselt. Vähetähtis

pole ka asjaolu, et kuriteo toimepanemisest on möödunud rohkem kui 4 aastat ning

kriminaalasja materjalide kohaselt pole süüdistatav selle aja jooksul pannud toime

kuritegusid. Ringkonnakohtu arvates näitab nimetatud fakt, et kuriteo toimepanemine L.F poolt oli juhuslikku laadi.

Arvestades ülaltoodut leiab ringkonnakohus, et L.F-ile tuleb mõista karistus KarS § 422 sanktsiooni keskmisest määrast väiksemana.

Apellatsioonis vaidlustatakse L.F suhtes KarS § 50 lg 1 kohaldamine

põhjendusel, et süüdistatava näol ei ole tegemist paadunud liikluseeskirjade rikkujaga ning seetõttu ei kujuta ta ohtu teistele liiklejatele. Ringkonnakohus taolise väitega ei nõustu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on L.F ajavahemikul 31. detsember 2006

kuni 17. detsember 2009 Liiklusseaduse rikkumiste eest väärteokorras karistatud 8 korral. Seejuures on süüdistatavat karistatud korduva kiiruse ületamise, varalise kahju põhjustamise ning alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest.

7

Ringkonnakohus leiab, et taoliste korduvate Liiklusseaduse rikkumiste korral on igati õigustatud isiku suhtes KarS § 50 lg 1 kohaldamine.

Apellatsioonis on vaidlustatud ka E. K. kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 27 000 krooni väljamõistmine.

Apellatsioonis ei vaidlustata E. K. kasuks 7000 krooni (rikutud riiete, kiivrite, telefoni ja

ravimite) väljamõistmist, sest nimetatud hagi suurust on L.F ka kohtuistungil tunnistanud. Küll on apellatsioonis vaidlustatud liiklusõnnetuse tagajärjel kasutamiskõlbmatuks muutunud mootorratta maksumuse hüvitamine E. K. le.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu ei kuuluks mootorratta

maksumus E. K. le hüvitamisele seetõttu, et liiklusõnnetuse toimumise ajal ei olnud kannatanu nimetatud mootorratta omanik. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda Asjaõigusseaduse ja Võlaõigusseaduse vastavatest sätetest. AÕS § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette kaks tingimust: asja valduse üleandmise omandajale ja kokkuleppe sõlmimise omandiõiguse ülemineku kohta.

Kriminaalasja materjalidest lähtuvalt oli 19. märtsiks 2007, mil toimus liiklusõnnetus,

mootorratta varasem omanik P. K. nimetatud mootorratta valduse üle andnud E. K. le.

Mingeid täiendavaid kokkuleppeid või tingimusi asja omandiõiguse ülemineku kohta, s.t omandireservatsiooni aga seatud ei olnud.

Ringkonnakohus leiab, et omandiõiguse ülemineku kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva võlaõigusliku tehingu (antud juhul ostu-müügi lepingu) kehtivusest ning seega ei oma antud juhul ka tähtsust millal sõlmiti ostu-müügi leping.

Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et E. K. l tekkis vallasomand mootorrattale alates hetkest kui võõrandaja P. K. selle E. K. le üle andis ning seega ei saa apellatsioonis esitatud sellesisuline väide olla kahju väljamõistmise tühistamise aluseks.

KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt on kannatanul õigus esitada tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitaski E. K. nõude talle tekitatud kahju, s.h ka mootorratta maksumuse 20 000 krooni hüvitamiseks 13. mail 2008 toimunud lühimenetluse kohtuistungil.

KrMS § 237 lg 4 tulenevalt võivad lühimenetluse kohtuistungist osavõtjad kohtulikul

arutamisel tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kohus sekkub, kui menetlusosalised käsitlevad kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid.

Esitatud sättest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal ja seega ei ole kohtumenetluses enam võimalik täiendavaid tõendeid esitada. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitaski E. K. 13. mail 2008 toimunud lühimenetluse kohtuistungil tsiviilhagi, millega taotles talle mootorratta kasutamiskõlbmatuks muutumisega tekitatud kahju hüvitamist 20 000 krooni suuruses summas. Mingeid täiendavaid tõendid kannatanu selles osas ei esitanud.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

8 Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et L.F käitumise tulemusena toimus 19. märtsil 2007 liiklusõnnetus, mille tagajärjel põrkas E. K. poolt juhitud mootorratas kokku L.F juhitud sõiduautoga. Toimunud kokkupõrke tagajärjel muutus E. K. le kuulunud mootorratas kasutamiskõlbmatuks ning sellele ei ole vastuvaielnud ka L.F.

VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävitamisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks

tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel,

võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. E. K. ütluste kohaselt tasus ta eelmisele omanikule mootorratta eest 20 000 krooni, milles ringkonnakohtul puudub alus kahelda. Samas, arvestades mootorratta väljalaskeaastat, on see kasutuskõlbmatuks muutunud nimetatud mootorratta eest mõistlik kahjunõue.

Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult rahuldanud E. K. poolt esitatud tsiviilhagi ka kokkupõrkes kasutamiskõlbmatuks muutunud mootorratta osas.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Ago Kutsar

9