4-11-1231/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-11-1231

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2011 a Tallinn Väärteoasja number 4-11-1231 (2302,11,001771) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

M.S kaitsja Reet Vokki kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 02.03.2011 otsusele nr 2302,11,001771 M.S karistamises LS § 74 19 lg

2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 7419 lg 3 p

1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Manetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus

Kaebuse esitaja: M.S, ik: XXX, elukoht: XXX

Kaitsja: Reet Vokk, RESOLUTSIOON

1. Jätta M.S kaitsja Reet Vokki kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 02.03.2011 otsusele nr

2302,11,001771 M.S karistamises LS § 74 19

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 7419 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor

Oleg Lodeikini 02.03.2011 otsus nr 2302,11,001771 M.S karistamises LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 7419 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest, so 17.05.2011 ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

2

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 14.04.2011. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 16.05.2011. Kui kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 17.05.2011.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 02.03.2011 otsusega nr 2302,11,001771 karistati M.S LS § 74 19 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 7419 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 11.02.2011 kell 10.55 Uus-Sadama tänaval Tallinnas juhtis mootorsõidukit Volvo FH12 registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,50 +/- 0,05 mg, millega rikkus LE § 76 p 3 sätteid ja pani toime LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis, et vaidlustatud otsuses on

kergendavaks asjaoluks märgitud isiku kahetsust. Menetlusalune isik leiab, et teda on

karistatud liiga rangelt ja seda just juhtimisõiguse äravõtmise osas ning lisakaristuse määramisel on jäetud arvestamata, et menetlusalust isikut ei ole kordagi karistatud väärtegude

toimepanemise eest ja tegemist on esmakordse juhtumiga. Menetlusalune isik töötab alates

2005 aastast ASs F rahvusvaheliste vedude autojuhina, mistõttu temalt juhtimisõiguse

äravõtmisega kaotab ka oma töö, st sissetulekuallika. Menetlusalune isik elab Ülenurmes

üürikorteris koos abituriendist tütrega ning menetlusalusel isikul on ka poeg, kelle

ülalpidamise eest tuleb samuti hoolitseda. Töökoha kaotamisel ei ole menetlusalusel isikul võimalik lapsi ülal pidada ega tasuda pangalaene ning ei suuda tasuda ka määratud rahatrahvi.

Menetlusalusele isikule määratud rahatrahv summas 800 eurot on tema jaoks väga suur

rahaline karistus, mis edaspidiselt täidab eesmärki hoiduda väärtegude toime panemisest.

Kohtuväline menetleja on jätnud arvestamata, et menetlusalune isik püüdis teha endast oleneva, et mitte asuda sõidukit juhtima jääknähtudega. Kui ta hommikul aru sai, et alkohol ei

ole tema organismist väljunud, siis kutsus ta oma sõbra AK sadamasse vastu, et see auto

laevalt maha ajaks, kuid sadamas ei lastud AK väravast läbi. Kaebusega taotletakse

vaidlustatud otsuse tühistamist lisakaristuse osas. Menetlusalune isik on selgitanud teo

toimepanemise asjaolusid, mis viitab tahtluse puudumisele teo toimepanemisel.

Menetlusalune isik leiab, et lisakaristus koormab teda ebaproportsionaalselt ja lisakaristuse

määramisel ei ole arvestatud tema isikuga ning tema vastulauses märgitud õigustavate

asjaoludega. Tegu ei olnud toime pandud tahtlikult ja rikkumise põhjus ei olnud menetlusaluse isiku motiveerimatus seaduskuulekaks käitumiseks. Menetlusalune isik leiab, et kohtuväline menetleja on võtnud tema karistuse küsimuses seisukoha sisuliselt kaalumata

ja hindamata menetlusalust isikut õigustavad ja süüd vähendavaid asjaolusid, rikkudes

väärteomenetluse aluspõhimõtteid. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, et isikul üldse puuduvad eelnevad karistused, samuti asjaoluga, et isik töötab kaugsõiduautojuhina. Järelikult juba sel põhjusel tuleb otsus lisakaristuse osas tühistada. Neid asjaolusid ei ole kohtuväline menetleja arvestanud ega põhjendanud, mis neid ei arvesta, rikkudes sellega V™S § 74 lg 1 p 8 nõuet. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud ka rikkumise suurusega – rikkumine selle kvalifikatsiooni piires oli peaaegu minimaalne, kuid karistus määrati peaaegu maksimaalne.

Vastavalt KarS süüpõhimõttele on iga isiku süü individuaalne ja ainult talle omistatav.

Lisakaristuse määramine ei ole põhjendatud eripreventiivsete eesmärkidega ja koormab menetlusalust isikut ebaproportsionaalselt. Karistuse kohaldamisel tuleb arvestada isiku süü suurust ning lähtuda individuaalsest süüst. Kuna menetlusaluse isiku töökoht eeldab pidevat

sõiduki juhtimisõiguse olemasolu, siis tulnuks kohtuvälisel menetlejal ka neid asjaolusid kaaluda menetlusalusele isikule lisakaristuse määramisel. Seega on juhtimisõiguse äravõtmine ebaproportsionaalne, mistõttu tuleb määratud lisakaristus tühistada.

3 Kohtuvälise menetleja antud kirjalikus vastuses on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et menetlusalune isik pani toime enamohtliku väärteo. Menetlusalusel isikul tuvastati alkoholi

sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,50 mg/l, millest arvati maha laiendmääramatus

0,05 mg/l ja tulemuseks saadi 0,45 mg/l. Seega on tegemist keskmises määras lubatud

alkoholi piirmäära ületamisega. Kohtuväline menetleja lähtus otsuse tegemisel KarS § 56

sätetest, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse määramisel on arvestatud karistust raskendavate asjaolude puudumisega ja kergendava asjaolu olemasoluga.

Kaebuses on selgitatud, et juhtimisõiguse olemasolu on tööks vajalik ning juhtimisõiguse

äravõtmisel kaotaks menetlusalune isik töö. Kohtuväline menetleja leiab, et juhtimisõiguse

vajalikkus valitud töö tegemiseks ei tulnud kaebuse esitajale ootamatuna pärast otsuse

koostamist. Isik, kellele on välja antud mootorsõiduki juhtimise õigus, on teadlik nii liikluseeskirja nõuetest kui ka liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Kuivõrd kaebusest nähtuvalt peab menetlusalune isik end kutseliseks juhiks, siis on menetlusalune isik ka väga hästi teadlik sellest, et liiklusnõuetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda halvendab tema majanduslikku olukorda, seda nii määratava rahatrahvi tasumise kohustusena kui ka juhtimisõiguse võimaliku äravõtmise tulemusena. Olles taolisest riskist teadlik, peab

isik ise valima sellise käitumisviisi, et nii tema majanduslik olukord kui ka juhtimisõiguse kasutamisest tulenevad töökohustuse täitmise kohustus ei halveneks määratava rahatrahvi ega juhtimisõiguse äravõtmise tõttu. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule soovitud

mõju avaldanud ega sundinud teda hoiduma väärteo toimepanemisest. Menetlusaluse isiku

poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom viitab sellele, et menetlusalune isik on liikluses nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii menetlusalusele isikule endale, kui ka teistele liiklejatele

ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära

võetud ja ta aktiivselt mootorsõidukijuhina liikluses ei osale. Menetlusaluse isiku ohtlik

käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, so

rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisse, mis võib aga talle takistuseks saada

sissetuleku saamisel ja rahaliste kohustuste täitmisel. Samuti näitab selline käitumine

ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate eludesse,

tervisesse ja varasse. Menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada vaid seda, et alkoholi tarvitamine ja seejärel mootorsõiduki rooli istumine ning liiklusalase väärteo toimepanemine olid menetlusaluse isiku jaoks olulisemad kui võimalus töökoht säilitada. Väärteo subjektiivse

tunnusena loeb kohtuväline menetleja tuvastatuks menetlusaluse isiku käitumises vähemalt kaudse tahtluse, kuivõrd M.S on andnud ütlusi alkoholi tarvitamise kohta juhtima asumisele eelnenud ajal ning oma seisundit hindas ta halvaks. Arvestades asjaolu, et asudes

alkoholi tarvitama teadis menetlusalune isik, et tal tuleb järgmisel päeval asuda

mootorsõidukit juhtima, järgmisel päeval tundis ta end eelnevalt pruugitud alkoholi tõttu halvasti, oli ta teadlik õiguserikkumise toimepanemise võimalikkusest sõidukit juhtima asudes

ning oleks pidanud astuma enese kainuse tuvastamiseks konkreetseid samme – veenduma joobeseisundi puudumises aktiivse tegevuse kaudu, selle tegemata jätmine ja sadamasse teise

juhi vastu kutsumine ei tähenda väärteo toimepanemist süü kergemas vormis. Kohtuväline

menetleja leiab, et arvestades menetlusalusele isikule määratud karistuse üldja eripreventiivseid eesmärke on igati põhjendatud M.S karistamine antud rikkumise eest rahatrahviga 800 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Karistuse

üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et

liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt

karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi

õigusrikkumiste toimepanemisest hoidumine ja õiguskorra kaitsmise huvide eesmärki.

Kohtuväline menetleja on seisukohale, et menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo

iseloom ja tema käitumine viitavad sellele, et menetlusalune isik on liikluses iseendale ja teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks

kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on

juhtimisõigus ära võetud ja menetlusalune isik aktiivselt mootorsõiduki juhina liikluses ei osale. Menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja selle mõju all

olles sõiduki juhtimine on menetlusalusele isikule olulisem kui võimalus senist soodsat

4 olukorda säilitada. Kohtuvälise menetleja arvates näitab menetlusaluse isiku käitumine pigem

seda, et ta tegi kõik enesest oleneva selleks, et temalt sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine

muutuks vältimatuks. Väärteoasjas ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, mis

välistaks juhtimisõiguse äravõtmise kui karistuse kohaldamise. Kuivõrd menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena, on kohtuväline

menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku teo ohtlikkust ja süü suurust arvestades ei saa

menetlusaluse isiku lisakaristust tühistada. Arvestades eelpool toodut on kohtuväline menetleja seisukohal, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning

palub jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi maksimaalse aja jooksul.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, sellele lisatud lisadega, kohtuvälise menetleja kirjaliku

arvamuse ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 7419 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7419 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 7419 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 7419 lg 3 p 1

ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus

määratud LS § 7419

lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud

sanktsiooni alammäära lähedasena. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,50 +/- 0,05 mg (t/l 3, 4),

kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust

laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,45 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmises määras.

Esitatud kaebuses on vaidlustatud lisakaristust ja asutud seisukohale, et põhikaristus on

kaebuse esitanud isikule juba oma raskuselt niigi koormav ja lisakaristuse kohaldamine

põhjendamatu, kuivõrd ei ole arvestatud kergendavaid asjaolusid, so kahetsust, samuti

varasemate karistuste puudumist, rikkumise asjaolusid, raskust ning põhjendusi. Kohus,

kontrollinud väärteoasja materjale, asub seisukohale, et kaebuses viidatud kahetsus on

tekkinud alles esitatud kaebuses pärast väärteootsuse koostamist. Kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses (t/l 7) on märgitud, et tahetakse juhtunust ausalt ja kahetsusega kirjutada,

kuid ülejäänud vastulause sisaldab endas vaid asjaolude selgitust. Väljend „kahetsusega kirjutada“ on mitmeti tõlgendatav ning võib puudutada ka seda, et vastulause esitaja kahetseb

seda, et peab vastulause kirjutama. Otsest kahetsusavaldust inkrimineeritud teo suhtes

vastulausest ei nähtu. Väärteoprotokolli koostamisel on menetlusalune isik märkinud väga

lühikese ja konkreetse selgituse: „Jõin õhtul õlut 7 pudelit.“ Seejuures nähtub kohtuvälise

menetleja otsusest, et otsuse koostaja on kahetsusega arvestanud. Mis puudutab väidet, et

otsuse koostaja ei ole arvestanud sellega, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad karistused ja vaidlusalune rikkumine on menetlusalusel isikul esmakordne, siis leiab kohus, et

väärteoasjas leiduvast Karistusregistri õiendist võib tulla teistsugusele järeldusele.

Menetlusalust isikut on varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, kuid menetlusalusele isikule määratud väärteokaristused olid vaidlusaluse väärteo toimepanemise ajaks nende õigeaegse tasumise tõttu kustunud. Vaidlustatud otsuses on kohtuväline menetleja

põhjendanud lisakaristuse kohaldamist inkrimineeritud teo ohtlikkuse ja iseloomuga ning kohus peab selle põhjendusega senise kohtupraktika taustal ka nõustuma.

5

Mis puudutab põhikaristuse määra ja kaebuses esitatud etteheidet, et põhikaristus on liialt

suur ning ei ole arvestatud süü suurusega, siis leiab kohus, et ka taoline etteheide on põhjendamatu. LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo puhul määratakse karistuseks rahatrahv kuni 100 päevamäära ja LS § 7419 lg 1 kohaselt karistatakse juhti juhul, kui tema väljahingatavas

õhus on alkoholisisaldus kuni 0,24 milligrammi õhu liitri kohta. Seega juhul, kui alkoholisisaldus on sätestatud piirmäära ülemmääras, tuleb ka karistus vastavalt süü suurusele määrata ettenähtud sanktsiooni ülemmääras, so 100 trahviühiku lähedasena. Kaebuse esitanud isikul tuvastati alkoholipiirmäära ületamine 0,45 mg/l, mistõttu ei saa süü suurust arvestades määrata karistust alla 100 trahviühiku, vaid tuleb määrata oluliselt rangem karistus. Mõningal

määral 100 trahviühikut ületav karistus tuleks kõne alla siis, kui LS § 7419 lg 2 rikkumine

oleks toime pandud selle sätte rikkumise alammääras. Kohus leiab, et rahatrahv 200

trahviühiku ulatuses on täiesti vastav kaebuse esitanud isiku süü suurusele ning igasugune alus määratud põhikaristuse kergendamiseks puudub ning arvestades väärteo toimepanemisel

menetlusaluse isiku poolt alkoholipiirmäära ületamise määra, sellest tulenevat

mootorsõidukijuhist liikleja suurt ohtlikkust nii väärteo toimepanija enese kui ka teiste liiklejate suhtes, eriti veel veoki juhtimise spetsiifikat laevast välja tänavale, on põhikaristus võrdeline menetlusaluse isiku süü suurusega.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas leiab kohus, et senise kohtupraktika

kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust.

Riigikohus on senistes lahendites asunud üheselt seisukohale, et sellise süüteo

toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja

materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist

isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, ei ole kohtu arvates sellise

puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Kohus asub

seisukohale, et arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, samuti isiku süü

suurust, so lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurust, siis oli vaidlustatud otsusega

lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu.

Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et juhtimisõiguse äravõtmine võib tingida töökoha kaotuse,

sellest tulenevalt ka sissetuleku kaotuse ning üüritud eluruumi eest tasumise võimatuse,

samuti laste ülalpidamiskohustuse täitmise võimatuse ning võetud laenude eest tasumise

võimatuse (kaebuse lisad 1, 4, 5). Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus ja senise töö iseloom alates aastast 2005 nagu on kaebuses väidetud, samuti elukoha eest üüri tasumise kohustus, pangalaenude tasumise kohustus ning laste ülalpidamiskohustus ei tulnud

menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule olid töö iseloom ja juhtimisõiguse vajalikkus ning võetud rahalised kohustused ning pereliikmete ülalpidamiskohustus teada ka inkrimineeritud väärteo

toimepanemise ajal. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus,

teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib esile kutsuda tema suhtes piiranguid ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja

ta lähedaste olukord ei halveneks ja senine sissetulekut tagav elulaad säiliks. Väärteoasja

materjalidest nähtuvalt jõi menetlusalune isik eelmise õhtul ära suurema koguse lahjat

alkoholi, kuigi oli teadlik sellest, et ta peab hommikul asuma mootorsõidukit juhtima. Arvestades kaebuse esitaja vanust võiks eeldada, et see ei olnud talle esimene kord alkoholi

tarvitada. Seega ei ole kaebuse esitajale alkoholi tarvitamine võõras ja alkoholi mõju

organismile ei tohiks olla kaebuse esitanud isikule ootamatu ja üllatuslik. Arvestades ärajoodud kogust ning seda, et ka veel kell 11.00 tuvastati menetlusalusel isikul 0,50 +/- 0,05 mg/l ulatuses alkoholi, siis näitab selline tulemus seda, et menetlusalune isik on laeva sõites asunud suure põhjalikkusega ennast viima seisundisse, mis peaks välistama sõiduki juhtimise.

6 Taolise valiku tegemine saab olla vaid tahtlik ja teadlik käitumine. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitanud isik on viinud end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik, samuti olles ohtlik kõrvaliste isikute varale ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse ja vastulause kohaselt kutsus menetlusalune isik laevale vastu teise isiku, et see sõiduki laevalt ära toimetaks, kuid seda isikut laeva ei lastud ja ta pidi ise sõidukit juhtima hakkama. Väärteoasja materjalidest,

sh ka vastulausest ega kaebusest ei ilmne andmeid selle kohta, et menetlusalune isik oleks

kategooriliselt keeldunud sõidukit juhtimast, mis viinuks olukorrani, kus leitakse kõrvaline isik, et laevalt transpordivahend välja viia. Seega on menetlusalune isik, saades aru, et võõrast

isikut laevale ei lasta, ikkagi ise ja teadlikult asunud sõidukit juhtima juhile keelatud

seisundis. Väärteoasja materjalidest ei saa järeldada ka seda, et menetlusalune isik oleks alkoholi tarvitanud ettevaatamatusest, sest väärteoprotokolli on menetlusalune isik märkinud, et jõi ära seitse õlut, teades seega joodava vedeliku toimet ja kogust.

Kaebuse esitanud isiku ohtlik käitumine näitab kohtu arvates isiku ilmselgelt ükskõikset

suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks edasise elu korraldamisel endisel viisil, samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja isikutesse, kelle heaolu tema enese käitumisest sõltub. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalune isik teadlikult tarvitanud alkoholi sellisel määral, et ka veel kell 11.00 enne lõunat oli ta juhile

keelatud seisundis ning asus juhtima veokit, mis oma gabariitidelt ei ole võrreldav

sõiduautoga. Selliseid asjaolusid aga ei ole võimalik karistuse kergendamise alusena arvestada. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel alkoholi mõju all olles sõiduki juhtimisele asumine oli kaebuse esitanud isiku jaoks teo toimepanemise hetkel olulisim ja ainus õigeks loetud käitumisakt. Õige ja hoolsa suhtumise korral saanuks

kaebuse esitaja valida kahe käitumisviisi vahel, so kas jätta alkohol tarvitamata ja sõidukit

juhtides ohutult oma teekonda jätkata või tarvitada alkoholi ja enne alkohioli tarvitamisele asumist kokku leppida ja korraldada hommikuks sõiduki tõrgeteta äratoimetamine laevalt ja

sihtkohta tema osavõtuta juhtimises. Kaebuse esitanud isik kumbagi sellist käitumisviisi ei

valinud, vaid valis teadlikult ainsa ebaõige viisi. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitanud

isiku suhtes kohaldatud lisakaristuse määr, arvestades lubatud alkoholipiirmäära ületamise

määra ja varasemate samalaadsete väärtegude eest määratud karistuste puudumist, on

kooskõlas kaebuse esitanud isikule inkrimineeritud süü suuruse ja kaebuse esitanud isiku isikuga ning alus vaidlustatud otsuse lisakaristuse osas tühistamiseks või muutmiseks puudub.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse

muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming Kohtunik