4-10-1765/12 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

4-10-1765 1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprillil 2011.a, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-10-1765 Kohtunik Väärteoasi /kaevatav otsus Pavel Gontšarov

N.A

kaebus Ida Prefektuuri Narva

politseijaoskonna 14.04.2010 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2330,10,002588 Menetlusalune isik/kaebuse esitaja

N.A /isikukood XXX, elukoht XXX, töötab XXX Kohtuväline menetleja

Ida Politseiprefektuur / , Narva politseiosakond asukoht: Vabaduse 5, 20303 Narva, e-post: ida.narva-pj@politsei.ee/ Istungil osalenud isikud

Istungi toimumise aeg Kaebuse esitaja, kohtuvälise menetleja esindaja Irina Reino, tunnistajad R G , A B , S S 05.04.2011 RESOLUTSIOON

Jätta N.A kaebus rahuldamata ja Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna 14.04.2010 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2330,10,002588 muutmata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna patrullpolitseinik A B koostas 16.03.2010 N.A-le

väärteoprotokolli (AB 1113184) selle eest et ta samal päeval kell 11.30 juhtis

mootorsõidukit asulas sõidukiirusega 75 km/h +/- 3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Nimetatud tegevusega rikkus N.A LE § 124 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 7422 lg 2 järgi.

2. Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna patrullteenistuse välijuht Vassili Mihhailov

4-10-1765 2

karistas N.A väärteoasjas nr 2330,10,002588 14.04.2010 tehtud otsusega rahatrahviga

75 trahviühiku ulatuses, so. 4500 krooni LS § 7422

lg 2 järgi ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks LS § 7422 lg 4 järgi.

3. Viru Maakohtule esitatud kaebuses taotleb kaebuse esitaja N.A kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuse esitaja leiab et tema kiirust ei ületanud, auto oli tehniliselt korras ja spidomeeter näitas et

auto kiirus oli 50 km/h. On kindel et pidevalt kontrollis auto kiirust. Politseinikud näitasid auto kiiruse mõõtmise näitu. Palus näidata aega millal teostati kiiruse mõõtmist. Ei näidatud. Näitamist nõuab V™S § 49 lg 4 p 2.

Väärteoasjas puudub märge et asjas on rikkumist fikseeriv salvestus olemas. Puudub märge mis näitaks mõõteseadme, millega mõõtmist teostati nimetuse ja numbri. Kohapeal ei näidatud seadme numbrit ja iga aastase kalibreeringu tunnistust. R G ei saa olla erapooletu tunnistaja, kuna ta on

seotud konstaabel A B alluvussuhte kaudu. See on tõsine KrMS § 66 lg 2 rikkumine. Väärteomaterjalides puuduvad süüd kinnitavad tõendid. Otsus ei ole motiveeritud.

4. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli (tl, 17) kohaselt palus viimane et talle näidataks

näitu teistkordselt, kuid seda ei tehtud. Tema ees liikus sõiduauto Opel Vectra, kes alustas möödasõitu eesliikuvast sõidukist.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil palus kaebuse rahuldada. Seadet kasutati seal kus seda teha ei kaebuse esitaja

tohi. Seade ei anna korrektset mõõtmistulemust. Arusaamatu miks kustutati radari näit. Sõitis tööasjus. Teel sõitis mitu autot järgemisi. Seal kus on ülekäigurada läks auto möödasõidule. Ei tea mis auto oli. Mäletab et hele. Lõikas teda ja reastus tema ette. Kõik autod sõitsid üksteise

järel. Ütles politseinikule et ta ei saanud kiirust ületada sest jälgis kiirust. Näidati

kiirusemõõteseadme näitu, kus oli 74 või 75 km/h. Tegi telefonikõne ja tuttav ütles et vaata tabloolt kellaaega. Palus veelkord näidata näitu. Seda ei tehtud. Politseinik ütles et näit kustus ära ja ei saa näidata. Temal on hõbedast värvi Cirtoen.

Tunnistaja ütluste kohaselt mäletab sündmust hästi. Oli paarimehega koos patrullis ja R G teostasid Kadastiku karjääri juures liikus järelvalvet. A B mõõtis kiirust ja ütles et umbes 500 m eemal sooritab heledat värvi auto möödasõitu. Nägi mõõtmistulemust radaril. Paarimees peatas

selle auto. Teel oli mitu autot. Menetlusalune isik sooritas möödasõitu ühest autost. Mõõdeti

Ultra Light mõõturiga millel on punane sihik. Kui sihik viia auto peale, näitab ta selle auto

kiirust. Paarimees suunas kiire möödasõitu sooritavale autole. Kiiruseks fikseeriti 75 km/h. Radari näit kustus näpu puudutuse pärast. Ekraan näitab kiirust ja kaugust. Mõõtmistrajektooril häirivaid tegureid ei olnud.

A B ütluste kohaselt teostasid 2010 märtsis Kadastiku karjääri juures liikus järelvalvet.

Fikseerisid hõbedavärvi Citroeni, mis teostas möödasõitu, kiiruse. Auto roolis oli kaebuse esitaja, kes selgitas et see ei ole tema kiirus. Helistas ja kellegi dikteerimisel kirjutas ütluseid. Ultra Light on ehitatud selliselt et lasekiire saab suunata ühele autole. Teist autot ei ole võimalik

fikseerida. On läbinud vasta õppe ja omab pädevust kiirust mõõta 3,5 aastat. Mõõtmiskohas kõrgepingeliine ja muid kiiruse mõõtmist häirivaid asjaolusid ei olnud. Teel oli kaks autot, üks kellest mööda sõideti ja teine kes mööda sõitis.

Tunnistaja S S ütluste kohaselt sõitis karjääri suunas. Ees oli umbes 3 autot. Jõudis neile ülesõidukohal järele. Ületasid selle ja liikusid viadukti poole. Kiirus oli 50 km/h ja autode vahe

15-20 m. Oru pöördelt sõitis välja vist hõbedane Hyundai (minivan) ja sõitis neist mööda Citroeni ette. Oli 4 autot, Hyundai oli 5-s. See Hyundai oli ainuke kes möödasõitu sooritas.

4-10-1765 3

Kohus avaldas kõik väärteoasja materjalid.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. Kohus leiab, et

N.A poolt liiklusseaduse (LS) § 74 22

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo

toimepanemine on tõendamist leidnud, tegu on õigesti kvalifitseeritud ja menetlusaluse isiku tegevusele on antud õige hinnang.

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise

aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

1. Kohtuväline menetleja süüdistab N.A selles, et ta juhtis mootorsõidukit asulas

sõidukiirusega 75 km/h +/- 3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Vastavalt Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust, peab mõõtetulemuste jälgitavus olema

riikliku järelevalve käigus tõendatud. Vastavalt sama seaduse sama paragrahvi lõikele 1 on

mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.

Kohtul puudub igasugune alus kahelda 16.03.2010 kell 11.30 koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis (tl 19 ) fikseeritud mõõtmistulemuses ja seetõttu puudub ka alus kahelda

selles, et N.A on rikkunud LE § 124 p 1 nõudeid. Kohus on seisukohal, et

mõõtmistulemuse jälgitavus on tõendatud MõõteS § 5 sätete kohaselt - kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub üheselt, et mõõtmisel kasutatud kiirusmõõteseade Ultra Lyte UXO18489 oli 16.03.2010 kell 11.30, rikkumise tuvastamise ajal taadeldud (taatlustunnistuse nr TTRSS-09/00204) ja töökorras (seade testitud 16.03.2010 kell 11.20) ning et mõõtmisi teostas erialaselt pädev mõõtja (Ida Prefektuurile 01.01.2010 väljastatud erialase pädevuse kinnitamise tunnistus E133). Mõõtmisel oli nähtavus hea, sademeteta ilm, mõõtmist teostati valgel ajal ja

kahesuunalisel teel, kus mõõtmise ajal liikus mitu sõidukit. Mõõdeti kiirema objekti kiirust.

Mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h. Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt Ida Prefektuurile

01.01.2010 väljastatud erialase pädevuse kinnitamise tunnistuse E133 Lisa kohaselt on paigalseisva kiirusmõõturiga kiirustel 20 – 100 km/h mõõtevõime 3 km/h. Kuna väärteoasjast ei

nähtu ka seda, et mõõtmised teostanud mõõtja ei oleks mõõtmisel järginud asjakohast

mõõtemetoodikat, on olemas kindlus, et mõõtetulemus on õige ning mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendid on usaldusväärsed.

N.A on avaldanud, et talle näidati kiirusemõõteseadme näitu (tl 18), mis on

fikseeritud ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis (tl 19), kus on mõõtmistulemused fikseeritud nõuetekohaselt ja mis vastab V™S § 49 sätestatud nõuetele ning milles on muude

asjaolude kõrval märgitud ka andmed mõõtmiseks kasutatud mõõtevahendi kohta, selle taatlemine, mõõtmise teostanud isiku nimi ja amet, mõõtmise aeg ja koht, millise sõiduki kiirust mõõdeti ning mõõtmise tulemus. Samuti on protokolli osas täidetud V™S § 19 lg 1 p 6 nõuded. Märgitud tõenditega on tõendatud asjaolu, et N.A eelpool märgitud kuupäeval s.o.

16.03.2010 kella 11.30 ajal juhtis, mootorsõidukit Citroen C4 kiirusega 75 km/h alal, kus oli lubatud sõidukiiruseks 50 km/h st. ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust 22 km/h.

4-10-1765 4

Kaebuse esitaja väite kohta et protokollis puudus märge mõõteseadme, millega mõõtmist teostati nimetuse ja numbri kohta, märgib kohus et selliseid andmeid ei pea väärteoprotokoll sisaldama.

Nõuded väärteoprotokolli sisule on sätestatud eelkõige V™S § 69 lg 1 ja 2. Analoogiliselt

kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga kujutab väärteoprotokoll endast üksnes

süüdistusfunktsiooni kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (RKKKo 3-1-1-73-08).

2. Kohus leiab et menetlusaluse isiku ütlused ja tunnistaja S S ütlused on vastuolulised.

Menetlusalune isik on väitnud et tema ees liikus sõiduauto Opel Vectra, kes alustas möödasõitu eesliikuvast sõidukist ja seadme näit näitas selle auto kiirust (menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, tl 17) ja kohtuistungil väitnud et ta ei tea mis auto oli, kuid oli hele ja seal kus on ülekäigurada läks auto möödasõidule, lõikas teda ja reastus tema ette

(kohtuistungi protokoll). Tunnistaja S S ütluste kohaselt

oli tema ees umbes 3 autot. Oru pöördelt sõitis välja vist hõbedane Hyundai (minivan) ja sõitis neist mööda Citroeni ette. Oli 4 autot, Hyundai oli 5-s ja sooritas ainukesena möödasõitu. Menetlusalune isik on vahetult peale sündmust väitnud et temast mööda ei sõidetud ja et möödasõitu sooritas tema ees liikuv sõiduauto (Opel Vectra), mis on otseselt vastuolus kaebuses esitatuga, et temast sõideti mööda ja kohtuistungil antud ütlustega et ta ei tea mis auto oli, kuid see sõitis temast mööda ja reastus tema ette.

V™S § 31 lg 1 sätestab, et väärteomenetluses järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse seadustikust tulenevate erisustega. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja

ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi

muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise

teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu

siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda

Ehkki kaebuse esitaja kohtuistungil antud ütlused ühtivad mingil määral tunnistaja S S ütlustega, ei pea kohus neid usutavaks. Eelkõige sellepärast et vahetult peale sündmuse toimumist mäletas

kaebuse esitaja selgelt et temast keegi mööda ei sõitnud ning tema ees sõitev hõbedane Opel Vectra sooritas enda ees sõitvast autost möödasõitu, kuid hiljem tunnistaja S S leidmisega

muutusid ütlused niivõrd et kaebuse esitaja ei mäleta enam enda ees liikunud autot, kuid on

veendunud et temast sõideti mööda, millised ütlused kattuvad osaliselt küll ka tunnistaja

ütlustega. Kohus ei pea viimatinimetatud ütluseid usutavaks ja leiab et usaldusväärsemad on ütlused mis on antud vahetult peale sündmust.

Samas on tunnistaja R G väitnud et hoopis menetlusalune isik sooritas möödasõitu ühest autost

ja A B on menetlustoimingu asjaolude kohta öelnud et teel oli ainult kaks autot ja tema mõõtis möödasõidul oleva hõbedavärvi Citroeni kiirust. Selliste asjaolude, et kiiruse mõõtmist alustati

just hetkel mil sama värvi ja keretüübiga sõiduk oli kõrvuti kaebuse esitaja autoga (ja ka ees liikus hõbedane Opel Vectra), või siis reastus möödasõidult just tema ette, tõenäosus on peaaegu

olematu. Usutav pole ka see, et politseiametnikud kes teostavad liiklusjärelvalvet, jälgides lähenevaid sõidukeid, mõõdavad kiirema, möödasõitu sooritava auto asemel, auto, millest mööda sõidetakse kiirust.

Kaebuse esitaja ei ole mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitanud erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust ning seega jätab kohus kaebuse esitaja ja tunnistaja S S

kohtuistungil antud ütlused tervikuna kui ebausaldusväärsed kõrvale. Süüdistataval on

vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone, kuid see ei tähenda aga et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest seni, kuni pole tõendatud vastupidine.

4-10-1765 5

Kohus samuti pöörab tähelepanu asjaolule, et S S oli avaldatud tunnistajana alles

kohtumenetluse staadiumil ning kaebuse ei esitaja ei taotlenud „oma“ tunnistaja ülekuulamist kohtuvälise menetluse staadiumil, mil kaebuse esitajal oli samuti õigus esitada avaldusi, taotlusi ja tõendeid. Kaebuse esitaja selgitas seda asjaoluga, et kohtuvälise menetluse ajal ei viibinud ta Eestis. See seisukoht aga lükatakse ümber S S enda ütlustega, et kaebuse esitaja pöördus tema

poole umbes 2-3 nädalat peale sündmust – s.t. kohtuvälise menetluse ajal, mil kohtväline menetleja ei ole veel otsust teinud. Kohus samuti pöörab tähelepanu asjaolule, et S. Smirnov

nimetas enda töökohaks AS XXX, mille direktoriks on A. N.A, kes on kaebuse esitaja sugulane ning esitas kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise eesmärgil tõendi, et N.A viibis kursustel väljaspool Eestit ajavahemikus 15.04.2010 kuni 25.05.2010.

3. Kaebuse esitaja on väitnud et politseiametnik R G ei saa olla erapooletu tunnistaja, kuna ta on seotud konstaabel A B alluvussuhte kaudu. Kaebuse esitaja arvates on see tõsine KrMS § 66 lg 2 rikkumine.

KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või

süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid

asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või

jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (RKKKo 3-1-1-73-08).

KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud). Kaebuse esitaja on kohtuistungil kasutanud oma õigust tunnistajat küsitleda, mis on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kohus leiab et KrMS § 66 lg 2 rikutud ei ole. Kaebuse esitaja on ka väitnud et talle ei näidatud aega, millal teostati kiiruse mõõtmist, ehkki näitamist nõuab

V™S § 49 lg 4 p 2. Nimetatud sättes on nõue et menetlustoimingu protokolli põhiosa peab

sisaldama kirjeldust tehnikavahendite kasutamise kohta. Toimiku materjalides olev kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll (tl 19) on menetlustoimingu protokoll, kuhu on kantud muuhulgas ka kiiruse mõõtmise aeg, millisega oli kaebuse esitajal õigus tutvuda (V™S § 19 lg 1 p 6).

4. Kohus asub seisukohale, et N.A pani temale süüksarvatava väärteo toime

tahtlikult. Väärtegu mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine 21-40 kilomeetrit

tunnis asulasisesel teel, kus on lubatud sõita 50 kilomeetrit tunnis (LE § 124 p 1) on õigesti kvalifitseeritud (LS § 7422 lg 2). Väärteo eest näeb seadusandja karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 6 kuuni.

Kohtuväline menetleja on viimasele karistuse mõistmisel arvestanud karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumisega ja karistus so. rahatrahv summas 4500 krooni on määratud

eelnevat arvestades. N.A teades, et teda on varem liiklusalaste väärtegude

toimepanemise eest ka varem korduvalt karistatud, oleks pidanud seda enam jälgima oma liiklusalast käitumist.

Vastavalt LS § 7422

lg-le 4 võib kohus või kohtuväline menetleja sama paragrahvi 2 lõikes sätestatud süüteo, so. mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 - 40 kilomeetrit tunnis, lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuni

4-10-1765 6

kolme kuuni. Käesolevas väärteoasjas võeti kohtuvälise menetleja otsusega menetlusaluselt isikult mootorsõiduki juhtimise õigus ära kolmeks kuuks.

Kohus peab põhjendatuks lisakaristuse kohaldamist. Lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse üle otsustamisel arvestab kohus, et N.A on 16.03.2010 rikkumisele eelnevalt karistatud nii LS §-de 7435 lg 1, 7464 lg 1, 7416 lg 1, 747 kui ka LS § 7422 lg 2 (5 korda) järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest ja need karistused on kehtivad. Peale 16.03.2010 rikkumist on N.A karistatud LS § 74 22 lg 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest kahel korral. Et varasemad karistused oleksid mõjutanud N.A õiguskuulekale

käitumisele ning veennud teda õigusrikkumisele järgneva karistuse vältimatuses, tema

käitumisest liikluses ei nähtu ja seda kinnitavad üheselt ka menetlusalusele isikule eelnevalt

määratud arvukad karistused. Varasemad karistused liiklusalaste väärtegude eest viitavad ka

sellele, et N.A on liikluses hoolimatu ja ohtlik ning lisakaristuse kohaldamine ja

seeläbi tema liiklusest kõrvaldamine on vajalik tagamaks nii isikule enesele kui ka

kaasliiklejatele ohutum liiklus kui ka mõjutamaks teda tulevikus õiguskuulekale käitumisele. Selline karistuste rohkus ja liikluseeskirja nõuete järjekindel teadlik ja tahtlik rikkumiste iseloom näitab ilmselgelt seda, et kaebuse esitaja suhtub liikluskorda üleolevalt.

Karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 15 lg 3 alusel on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Õigusvastasust, süüvõimet ega süüd

välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel arvestanud KarS § 56 lg 1 sätestatuga.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Pavel Gontšarov Kohtunik