3-22-305/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.10.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-305

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.01.2022 otsuse

nr

4.2-1/320-1

tühistamiseks

ja

vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Kelli Ristal

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AN

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.12.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.12.2022 otsus haldusasjas nr 3-22-305. Teha uus

otsus, millega tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 11.01.2022 otsus nr 4.2-1/320-1 ning

kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama uuesti läbi X taotlust relvaloa saamiseks.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja 2740 eurot X menetluskulude katteks. Muud

võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.11.2023.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-305

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 17.12.2021 taotluse relvaloa saamiseks jahipidamise ning enese ja vara

kaitse otstarbel.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 11.01.2022 otsusega nr 4.2-1/320-1 kaebajale

relvaloa andmisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p-de 3 ja 5 alusel.

RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib keelduda relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku

turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.

Tulirelv on kõrgema ohu allikas ja selle valdajale on seatud kõrged nõuded, et ennetada

võimalikku ohtu avalikule korrale ning teiste isikute elule ja tervisele. Hinnangu andmisel

vaadeldakse isiku üldist õiguskuulekust. Järelduse, et isiku eluviis ja käitumine on teisi ohustav,

saab teha ka sellise käitumise ja tegude alusel, mis ei ole seotud vägivallaga.

Kaebaja pani alaealisena toime õigusrikkumisi. Kaebaja väidab, et 16.09.2006 ei karistatud teda

alkoholiseaduse (AS) § 70 alusel avalikku kohta joobnud olekus ilmumise eest, kuid politsei

andmetel määrati talle rahatrahv 180 krooni. Kaebaja ei tunnista, et oli 08.06.2007

liiklusõnnetuse põhjustaja, kuid teda karistati kuni 30.06.2011 kehtinud liiklusseaduse (LS v.r)

§ 7436 lg 2 p 3 alusel jalgratturi poolt liiklusnõuete rikkumise eest rahatrahviga 300 krooni.

Kaebaja on ka täiskasvanuna eiranud liikluses kehtivaid reegleid. Kaebaja sõitis 23.10.2018

vastu tänavavalgustusposti ja liiklusmärki ning põhjustas liiklusõnnetuse, mille eest karistati

teda 21.11.2018 liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1, § 236 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi. Kaebaja väitel ei

kasutanud ta sõidu ajal mobiiltelefoni, vaid GPS-seadet ja oli sõidu ajal kaine, kuid kaebaja ei

saa aru, et tema kõrvaltegevus sõiduki juhtimise ajal viis liiklusõnnetuseni. Samuti ei mõista ta,

et sündmuskohalt lahkumine politseid liiklusõnnetusest teavitamata ja pärast liiklusõnnetust

alkoholi tarvitamine on LS-i rikkumine. Kaebajat karistati 21.04.2020 LS § 227 lg 2 järgi, sest

ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h. See kiiruseületamine oli kaebaja

selgitusel tahtmatu, sest ta ei olnud tähelepanelik liiklusmärkide osas. Viie kuu möödumisel,

s.o 24.09.2020, pani kaebaja toime uue liiklusrikkumise, ületades lubatud sõidukiirust mitte

vähem kui 33 km/h ja juhtides sõidukit alkoholijoobes (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus

mitte väiksem kui 0,67 mg/l). Selle rikkumise eest määrati kaebajale LS § 224 lg 2 ja § 227 lg

2 alusel 11.04.2021 otsusega karistuseks rahatrahv ja lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus

viieks kuuks. Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg lõppes septembris 2021.

Kaebaja väitel on ta eeskujulik perekonnainimene ning teda hinnatakse kõrgelt tööl ja

jahiseltsis, kuid kaebaja ei ole õiguskuulekas ja tema käitumine ei ole ajas muutunud, millest

tulevalt puudub tal vastutustunne teiste ühiskonnaliikmete ees. Kaebajale ei saa usaldada relva,

sest puudub kindlus, et ta käsitseb seda õiguspäraselt. Kaebaja peab näitama, et

õigusrikkumised ei kordu ja ta suudab kinni pidada ühiskonnas kokku lepitud reeglitest.

Rikkudes järjepidevalt õigusnorme, ei pruugi kaebaja oma käitumist kontrolli all hoida ja ta

võib ohustada ennast või teiste isikute turvalisust. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad

oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad kõrgendatud nõudmistele.

3. PPA parandas 11.01.2022 kirjaga nr 4.2-1/320-2 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 59

alusel ilmselge ebatäpsuse 11.01.2022 otsuses. PPA selgitas, et viide RelvS § 36 lg 4 p-le 5 oli

ekslik ja keeldumise aluseks oli üksnes RelvS § 36 lg 4 p 3.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.01.2022 otsuse tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks vaadata kaebaja relvaloa taotlus uuesti läbi.

3-22-305

3(9)

PPA otsus on oluliste kaalutlusvigadega. Mitmed kaebajat toetavad asjaolud jäeti välja

selgitamata. Kaebaja on aastaid osalenud Eesti Jahimeeste Seltsi korraldatud jahtidel ajumehe

ja jäljekütina. Kaebaja on Raudoja Jahtkonna ja Tallinna Jahimeeste Selts MTÜ liige. Jahil

käimine on kaebaja peres traditsioon. Kaebaja on sooritanud jahieksamid ja saanud

jahitunnistuse. Revolver on vajalik enese ja vara kaitseks. Pole tõenäoline, et kaebajal tekib

vajadus kasutada relva iseenda, pere või vara kaitseks, kuid relva võib vaja minna nt looma

rünnaku korral.

RelvS § 36 lg 4 p-le 5 ei saanud tugineda, kuid PPA on 11.01.2022 otsuses sellegipoolest

märkinud, et kaebajal on kehtiv karistatus süüteo eest. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamine eeldab,

et PPA hindab kaebaja käitumist ja eluviisi ning kaalutleb asjaolusid. PPA ei ole välja toonud,

miks ja millistel asjaoludel võib kaebajast lähtuv oht realiseeruda. PPA otsus tugineb ainult

karistusregistrist kustutatud andmetele, mis ei ole lubatav (vt Tartu Ringkonnakohtu 17.03.2021

otsus nr 3-19-1641, p-d 21 ja 22). Relvaloa andmisest keeldumine ei saa olla karistus varem

toime pandud õigusrikkumise eest. Tegemist on haldusõigusliku ohutõrje meetmega, mis ei või

tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmisele. PPA on õigusvastaselt rõhutanud alaealisena toime

pandud rikkumisi, milleks ühel juhul on jalgratast juhtides tahtmatult liiklusõnnetusse

sattumine. Relvaloa taotluse lahendamisel ei saa tugineda kellegi subjektiivsele arvamusele

taotleja usaldusväärsusest, vaid menetluse käigus tuleb välja selgitada objektiivsed asjaolud,

millest nähtuks, et isik võib kujutada endast ohtu. PPA ei ole välja toonud, kuidas näitavad

alaealisena ühel korral avalikus kohas alkoholijoobes viibimine ja jalgratturina liiklusõnnetusse

sattumine kogumis karistusregistri arhiivi kantud liiklusrikkumistega, et kaebaja võib olla relva

kasutades ohtlik nii jahil kui ka tavaelus. Kuna relvaloa andmise otsus põhineb prognoosil, tuleb

kaebaja isikut, eluviisi ja käitumist positiivselt ja negatiivselt iseloomustavad asjaolud

korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada põhjendused, miks esineb isiku puhul kaitstava

õigushüve kahjustamise oht (vrdl Riigikohtu 19.02.2019 otsus asjas nr 3-17-1545, p 21).

Vastustaja otsusest ei nähtu neid põhjendusi.

Lühike tähtaeg vastuväidete esitamiseks ei võimaldanud esitada tõendeid ning kasutada

kvalifitseeritud õigusabi või ise põhjalikumalt uurida, kas PPA argumendid on adekvaatsed ja

lubatavad.

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.

Vastustaja põhjendas, miks kaebaja vastuväited ei mõjutanud lõplikku otsust. Vastustaja ei

seadnud kahtluse alla kaebaja käitumist kohusetundliku kodaniku ja perepeana ega teinud

etteheiteid suhtlemisele sõprade ja jahikaaslastega, vaid viitas kaebaja õigusrikkumistele.

Otsuse tegemisel ei ole tuginetud karistatuse faktile, vaid arvestati kaebaja kalduvust käituda

õigusvastaselt. Karistatuse kustumine ei muuda süüteo toimepanemist olematuks ja neid

rikkumisi ei saa jätta tähelepanuta. PPA-l oleks puudunud vajadus pöörata tähelepanu

minevikus toimunud sündmustele, kui kaebaja hilisem käitumine poleks sellele osutanud.

Kaebaja pani paari aasta jooksul toime kolm liiklusalast rikkumist. 2018. a liiklusõnnetus võis

olla põhjustatud ettevaatamatusest, kuid sündmuskohalt lahkumine ja alkoholi tarbimine pärast

seda eeldavad tahtlust. Ka 2020. a-l võis kiiruse ületamise põhjuseks olla tähelepanematus või

ettevaatamatus, kuid alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus ei jäta võimalust, et kaebaja võis

istuda autorooli enesele teadmata alkoholi tarvitanuna. Seega on vaid aja küsimus, millal

toimub järgmine rikkumine. Kaebaja vastutustundetu käitumine ei ole ajas muutunud. Tulirelva

omajale on seatud kõrgendatud nõuded selleks, et tagada relvaomaniku ja teiste isikute

turvalisus, mis on ülekaalukas avalik huvi. Relvaloa väljastamisel piisab sellest, kui varasema

käitumise pinnalt ei ole põhjust pidada isikut relvaloa andmisel piisavalt usaldusväärseks.

Seadusest ei tulenenud kohustust esitada relvaloa väljastamisest keeldumisel põhjendusi iga

3-22-305

4(9)

relvaliigi kohta, sest keeldumise aluseks on taotleja isikuomaduste, mitte ühe või teise relvaliigi

sobimatus. Kaebaja eneseteostuse piirangud on tingitud tema enda tegevusest.

Kaebaja helistas menetlejale e-kirja kättesaamise päeval ja küsis, millises vormis ta peab

vastama. Kaebaja ei kurtnud, et vastamise tähtaeg on liialt lühike. Vastustaja arvestas kaebaja

selgitustega.

Põhjendamispuudustega haldusakti võib jätta tühistamata, kui on ilmselge, et haldusorgan

peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma. Seega, kui vaidlustatud otsusel ongi puudusi,

tuleb kaebus jätta rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohus jättis 19.12.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

PPA viitas otsuse andmise õigusliku alusena RelvS § 36 lg 4 p-dele 3 ja 5, kuid parandas

11.01.2022 kirjaga oma otsust ja märkis, et RelvS § 36 lg 4 p-le 5 viidati ekslikult. Tegemist

oli ilmselge veaga, mille võis HMS § 59 alusel parandada. PPA ei tuginenud otsuse

põhjendustes RelvS § 36 lg 4 p-le 5 ega põhjendanud otsust sellega, et kaebajal on

karistusregistri andmetel kehtivad karistused. PPA viitas kaebaja süütegudele tema käitumist ja

eluviisi hinnates, mis on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel lubatav.

PPA on teinud vaidlusaluses otsuses vigu kaebaja süütegudele viidates. Vastustaja esitatud

tõenditest selguvad järgmised asjaolud: a) kaebaja rikkus 23.–24.10.2018 LS § 223 lg-t 1, § 226

lg-t 1 ja § 236 lg-t 1, sest tegeles sõiduki juhtimise ajal toimingutega, mis segavad juhtimist,

sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti ja liiklusmärki, põhjustades sellega varalise kahju

Tallinna linnale, lahkus sündmuskohalt politseid teavitamata ja tarvitas vahetult pärast

liiklusõnnetust, kuid enne liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamist alkoholi. Kaebajat karistati

PPA 21.11.2018 otsusega väärteoasjas nr 2302,18,011713, mida muudeti osaliselt Harju

Maakohtu 16.01.2019 otsusega nr 4-18-6469; b) kaebaja rikkus 21.04.2020 LS § 227 lg-t 2, kui

ületas sõiduki juhtimisel lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h. Kaebajat karistati PPA

21.04.2020 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2302,20,005885; c) kaebaja rikkus

05.09.2020 LS § 224 lg-t 2 ja § 227 lg-t 2, kui ületas sõiduki juhtimisel lubatud sõidukiirust

mitte vähem kui 33 km/h ja juhtis sõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületades. Kaebajat

karistati PPA 24.09.2020 otsusega väärteoasjas nr 2317,20,008938.

PPA viitas otsuse põhjendustes mh 24.09.2020 toime pandud liiklusrikkumisele ja 11.04.2021

määratud karistusele, kuid sellise rikkumise ja karistuse kohta ei ole kohtule andmeid esitatud.

Arvatavasti peab vastustaja silmas 05.09.2020 rikkumist, mille eest määrati 24.09.2020

karistus. Harju Maakohus tühistas 03.11.2020 otsusega asjas nr 4-20-4159 osaliselt vastustaja

24.09.2020 otsuse ning mõistis kaebajale karistuseks rahatrahvi ja lisakaristusena

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise viieks kuuks. Kohtuotsus jõustus 11.11.2020, s.o

karistus kehtis juhtimisõiguse äravõtmise osas kuni 11.04.2021. See eksimus ei too kaasa

vaidlustatud otsuse tühistamist (HMS § 58). PPA keeldus relvaloa väljastamisest põhjusel, et

kaebaja on liikluses suurema ohu allika valdajana (mootorsõiduki juhina) rikkunud korduvalt

seaduses sätestatud nõudeid, mistõttu ei saa kaebaja käitumisest ja eluviisist järeldada, et ta

järgiks tulirelva kui samuti suurema ohu allika valdajana seaduses sätestatud nõudeid, mis on

ette nähtud teiste isikute elu, tervise ja vara kaitseks. Kuupäevadega eksimisele vaatamata on

PPA kaebaja käitumise ja eluviisi hindamisel õigesti arvestanud tema korduvate rikkumistega.

Õige on kaebaja seisukoht, et relvaloa andmisest keeldumine karistusregistrist kustutatud

karistusandmetele tuginedes ei ole õiguspärane (RelvS § 36 lg 2). Samas ei olegi PPA seda

teinud, sest ei keeldunud relvaloa andmisest RelvS § 36 lg 1 p-de 6, 7, 11, 111 või 14 alusel.

PPA tugines RelvS § 36 lg 4 p-le 3, mis annab vastustajale relvaloa väljastamise menetluses

õiguse hinnata isiku eluviisi ja käitumist, et otsustada tema sobivuse üle relva käsitsema. Selleks

3-22-305

5(9)

on PPA-l õigus tugineda ka karistusregistrist kustutatud andmetele, sest rikkumised ja nende

korduvus võimaldavad hinnata isiku eluviisi, käitumist ja hoolsuskohustust seadusega

kehtestatud nõuetest kinnipidamisel. Relvaloa omamise õiguse üle otsustamisel on PPA-l õigus

arvestada isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida isikust

lähtuvat ohtu iseendale või teistele. Isikust lähtuva ohu prognoosimisel saab aluseks võtta

varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse.

Kaebaja ei suuda järgida mootorsõiduki juhina kehtivaid õigusnorme ja on neid korduvalt

rikkunud, mistõttu ei ole välistatud, et ta rikub ka tulirelva käitlejana õigusaktides sätestatud

reegleid. PPA kirjeldas 11.01.2022 otsuses mh kaebaja 2006. ja 2007. a-l toime pandud

väärtegusid. See on isiku pikaajalise käitumismustri ja normikohase käitumise hindamiseks

lubatav. PPA on ära näidanud, et kaebaja mittenormikohane käitumine on olnud pikaajaline ja

kaebaja ei ole oma käitumist muutnud ka täiskasvanuks saades. Seega ei olnud tegemist vaid

alaealisena toime pandud rumalustega, millega ei oleks põhjust hilisema käitumise hindamisel

arvestada, vaid süstemaatilise norme eirava käitumisega.

RelvS-s ei ole sätestatud, kui pika ajavahemiku peaks PPA relvaloa taotleja eluviisi hindamisel

arvesse võtma. Samas peaks relvaloa taotleja varasem käitumine näitama, et ta suudab

järjepidevalt normikohaselt käituda ja võimalikud rikkumised on jäänud kaugemasse

minevikku. Mida raskemad on rikkumised või mida järjepidevamalt rikkumisi toime pannakse,

seda pikemat ajavahemikku on põhjendatud arvestada, et hinnata isiku käitumismustri

muutumist. Kaebaja poolne liiklusnõuete rikkumine on olnud korduv ja rikkumised on

muutunud raskemaks. Kaebaja pani seni viimase rikkumise toime 05.09.2020 ja juhtimisõiguse

äravõtmist puudutav karistus kehtis kuni 11.04.2021, millest on vaidlustatud otsuse tegemiseni

vaid üheksa kuud. Seda aega ei saa pidada piisavaks, et järeldada kaebaja käitumise paranemist.

Kaebaja peab pikema aja jooksul näitama, et ta suudab järjepidevalt normidest kinni pidada ja

teisi isikuid oma käitumisega mitte ohustada.

Kuna igasugune tulirelv on kõrgema ohu allikas, käivad kaebaja elustiili kohta esitatud

põhjendused kõigi kaebaja taotletud relvaliikide kohta. Kaebaja soov tegeleda oma hobidega ei

kaalu üles võimalikku kahju teiste inimeste elule, tervisele ja varale, mille kaebaja oma

hoolimatu käitumisega relva käsitsemisel võib teistele isikutele põhjustada. Jahimeeste

järelkasvu ei saa tagada kõigi soovijate arvelt, vaid tegemist peab olema isikutega, kes suhtuvad

relva käsitsemisse piisava hoolsusega ja suudavad käituda normikohaselt. Ennast ja vara on

võimalik kaitsta ka nt elamule turvasüsteemi paigaldades.

Relvaloa taotlemisel ei ole RelvS-s ega HMS-s sätestatud, kui pikk peab olema taotlejale antav

tähtaeg arvamuse avaldamiseks. Kolme päeva pikkust aega vastuväidete esitamiseks võib

üldjuhul pidada lühikeseks (vrdl nt HMS § 78 ja RelvS § 8330 lg 1). Samas ei ole kaebaja

31.12.2021 vastuses kurtnud, et vastuväidete esitamise aeg on liialt lühike. Ta ei taotlenud

vastustajalt tähtaja pikendamist ja esitas sisulised vastuväited. Kaebajale oli seega tagatud õigus

olla enne keelduva otsuse tegemist ära kuulatud. PPA on 11.01.2022 otsuses kajastanud kaebaja

31.12.2021 e-kirjas esitatud vastuväiteid ja järelikult arvestanud nendega otsuse langetamisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 19.12.2022 otsus ja uue otsusega

kaebus rahuldada.

Tuginemine kaebaja jaoks ebasoodsale õigusnormile ei ole ilmne ebatäpsus, mida saaks HMS

§ 59 alusel parandada. Relvaloa andmisest keeldumine oli kaalutlusotsus ja valele õiguslikule

alusele tuginemine võis mõjutada selle sisu. Haldusakti põhjendustest on aru saada, et PPA

pidas kõige hilisemat väärteokaristust jätkuvalt kehtivaks. Halduskohus tõi välja, et PPA

11.01.2022 otsuses oli ka muid faktivigu, kuid haldusakti tühistamise asemel hakkas arvama,

3-22-305

6(9)

mida PPA võis tegelikult mõelda ja milliseid rikkumisi keelduva otsuse tegemisel arvesse võtta.

Sisuliselt hakkas halduskohus asjaolusid hindama vastustaja asemel. PPA on väitnud, et kaebaja

juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg lõppes 2021. a septembris ehk natuke aega enne relvaloa

taotluse esitamist, kuid tegelikult lõppes see tähtaeg juba 2021. a aprillis. Need eksimused

koostoimes võisid mõjutada asja otsustamist.

Vaidlustatud haldusakti ebapiisava põhjendamise tõttu ei saa väita, et RelvS § 36 lg 4 p 3

kohaldamise eeldused on täidetud, s.o kaebajast lähtub reaalne oht. PPA piirdus kaebaja

ammuste rikkumiste loetlemisega. PPA rikkus kaalutlusreegleid ja halduskohus hakkas neid

oma otsuses ise kõrvaldama. Halduskohtu otsuses viidatud kohtulahendites olid faktilised

asjaolud teistsugused, sh oli kaebajatel kehtiv karistatus süütegude eest. PPA selgitas

halduskohtu istungil, et kaebaja peaks relvaloa saamiseks käituma vähemalt viis aastat

õiguskuulekalt (kuigi ükski õigusakt ei sätesta sellist ajalist piirangut), kuid halduskohus läks

sellest veel kaugemale. Ei saa nõustuda, et alaealisena 2006. a-l jalgrattaga liiklusõnnetusse

sattumine ja 2007. a-l ühel korral avalikus kohas joobes viibimine on nii rasked rikkumised, et

nende põhjal saab anda hinnangu inimese eluviisidele ka 15 aastat hiljem (vt ka Riigikohtu

07.02.2018 määrus nr 1-14-10087, p 32). Ei ole loogiline, et kui RelvS § 36 lg 4 p 5 alusel ei

saanud relvaloa andmisest keelduda, saab kustunud karistustele ikkagi tugineda RelvS § 36 lg

4 p 3 kohaldamisel. Viidatud normi kohaldamiseks peaks esinema veel mingid muud kaebaja

eluviisi ja käitumist iseloomustavad asjaolud. Praeguses asjas ei ole tuvastatud selliseid

täiendavaid asjaolusid, millest nähtuks kaebajast lähtuv oht relvaomanikuna.

8. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaebajale ei saanud jääda arusaamatuks, et relvaloa

andmisest keelduti üksnes RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

10. Halduskohus leidis õigesti, et PPA keeldus kaebajale relvaloa andmisest RelvS § 36 lg 4 p

3 alusel ning 11.01.2022 otsuse lõpuosas tehtud ekslik viide RelvS § 36 lg 4 p-le 5 on formaalne

viga, mis ei mõjutanud asja otsustamist. PPA tsiteeris 11.01.2022 otsuse põhjendavas osas

üksnes RelvS § 36 lg 4 p-i 3 ning esitas seejärel sisulised põhjendused, mis seonduvad samuti

selgelt nimetatud õigusliku alusega. PPA märkis juba kaebajale 28.12.2021 saadetud e-kirjas,

et kavatseb keelduda relvaloa andmisest RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel ja parandas ka 11.01.2022

otsuses tehtud eksimuse samal päeval (st mitte alles kaebaja vastuväidete alusel). PPA ei ole

11.01.2022 otsuses väitnud, et kaebajal oli selle haldusakti andmise ajal mõni kehtiv

väärteokaristus, vaid kaebaja toimepandud väärteod ja nende eest määratud karistused on

toodud välja kaebaja mitteõiguskuulekat käitumist iseloomustavate asjaoludena (s.o PPA

põhjendas nende kaudu RelvS § 36 lg 4 p-i 3 kohaldamist). Seega võis PPA parandada ebaõige

viite HMS § 59 alusel, s.o haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata.

11. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu järeldusega, et PPA hindas õigesti kaebajast

lähtuvat ohtu ega teinud asja otsustamisel kaalumisvigu.

12. Kohtupraktika järgi on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel eelkõige oluline tuvastada, kas isik

on pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast

eluviisist või käitumisest. Siin peetakse silmas laiemalt loa taotleja isiksuseomadusi ja

süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või

teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu

prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja

selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse. Isiku elustiili hindamisel omab tähtsust

see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Seejuures ei ole

3-22-305

7(9)

õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on

karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta

hinnangut kaebaja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid

kasutatakse isiku suhtes teadaolevat infot isikut iseloomustavana. Ohu hindamisel teeb pädev

haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 22.03.2022 otsus nr 3-21-2047, p-d 10 ja 11 ning seal viidatud lahendid; Tartu

Ringkonnakohtu 13.12.2022 otsus nr 3-21-797, p-d 8 ja 9; vrd relvaloa kehtetuks tunnistamisel

RelvS § 43 lg 31 alusel nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2019 otsus nr 3-17-2282, p-d 13 ja

14; 28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 9; 16.06.2022 otsus nr 3-20-2571, p-d 10 ja 11;

25.11.2022 otsus nr 3-21-578, p 10; Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2023 otsus nr 3-20-2002, p

12; 23.02.2023 otsus nr 3-21-1179, p 12). Seega võis PPA kaebajast lähtuva ohu

prognoosimisel põhimõtteliselt arvestada ka kaebaja väärtegudega, mille eest määratud

karistused olid juba kustunud.

13. PPA võttis arvesse, et kaebaja pani alaealisena aastatel 2006 ja 2007 toime kaks väärtegu,

millest esimene puudutas avalikus kohas joobnuna viibimist ja teine jalgratturina liiklusnõuete

rikkumist. Täiskasvanuna pani kaebaja 2018. a-l toime ühe ja 2020. a-l kaks liiklusrikkumist.

Eespool nimetatud väärtegude toimepanemises ja nende eest karistuste määramises ei ole

menetlusosaliste vahel vaidlust (esimese nelja rikkumise eest määrati karistuseks rahatrahv

ning viienda rikkumise eest rahatrahv ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine viieks

kuuks, vt ka halduskohtu otsuse p-d 13 ja 14). Ringkonnakohus ei nõustu siiski PPA ja

halduskohtu hinnanguga, et kõnealuste väärtegude toimepanemisest saab järeldada, et kaebaja

eluviis ja käitumine on aastaid olnud mitteõiguskuulekas ja tema õiguskuulekus ei ole ajas

muutunud. PPA ei ole 11.01.2022 otsuses ega kohtumenetluses selgitanud kaebaja poolt

alaealisena toime pandud väärtegude täpsemaid asjaolusid ega esitanud nende kohta tõendeid.

Seega ei ole võimalik hinnata, kas need rikkumised olid tingitud n-ö nooruse rumalusest

(kaebaja oli siis 16-aastane), nagu väidab kaebaja, ja või oli tol ajal tegemist kaebaja eluviisiga,

mida iseloomustaski õigusnorme eirav käitumine. Igal juhul jääb aga kaebaja alaealisena ja

seejärel täiskasvanuna toime pandud väärtegude vahele rohkem kui 10 aastat, mille kohta ei

olnud PPA-l 11.01.2022 otsuses kaebajale mingeid etteheiteid. Ka kaebaja 23.10.2018 ja

21.04.2020 toime pandud liiklusrikkumiste vahele jäi ligikaudu poolteist aastat, millele järgnes

05.09.2020 veel üks liiklusrikkumine. Eeltoodust ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada

kaebaja

pikaajalist

mitteõiguskuulekat

eluviisi

või

süstemaatilist

käitumist

(n-ö

õigusrikkumiste mustrit), mis iseloomustaks laiemalt, et kaebajal puudub vastutustunne teiste

ühiskonnaliikmete suhtes ja ta on võimetu oma tegevust kontrollima või ei pea seda vajalikuks.

14. PPA 11.01.2022 otsuse põhjendavas osas on mitmeid ebatäpsusi kaebaja toimepandud

liiklusrikkumiste ja nende eest karistuste määramise kuupäevades, millele viitas ka

halduskohus. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et ta pani 2018. a-l toime ühe ja 2020. a-l kaks

liiklusalast rikkumist, mille sisu ja õiguslikku kvalifikatsiooni on lühidalt kirjeldatud PPA

11.01.2022 otsuse lk-l 1. Kõnealuseid väärtegusid ja nende eest määratud karistusi kinnitavad

ka asjas kogutud tõendid. Seega iseenesest pole kahtlust, et PPA arvestas 11.01.2022 otsuse

põhjendavas osas just neid liiklusalaseid väärtegusid, millele halduskohus viitas otsuse p-des

13 ja 14. Samas pidas PPA kaebajast lähtuva ohu hindamisel oluliseks ka väärtegude

toimepanemise ja nende eest määratud karistuste kustumise aega. Sellel, kas kaebaja pani

viimase liiklusrikkumise toime 24.09.2020, nagu on väidetud PPA 11.01.2022 otsuse

põhjendustes, või juba 05.09.2020, nagu selgub tõenditest, ei ole lõpptulemuse seisukohalt

olulist tähtsust. Samas väitis PPA 11.01.2022 otsuses mh, et kaebajale määratud lisakaristuse

(juhtimisõiguse äravõtmine) kehtivus lõppes 2021. a septembris, kuid tegelikult lõppes see juba

2021. a aprillis, nagu tuvastas tõendite põhjal halduskohus (vt kohtuotsuse p-d 13 ja 14). See

eksimus võis mõjutada PPA hinnangut kaebajast lähtuvale ohule, sest PPA pidas 11.01.2022

3-22-305

8(9)

otsuses kaebajat eluviise iseloomustavaks oluliseks asjaoluks mh kaebaja juhtimisõiguse

taastumise ja relvaloa taotlemise vahelise aja lühidust.

15. PPA heitis 11.01.2022 otsuses ette, et kaebaja ei saa aru oma liiklusrikkumiste tõsidusest ja

õigustab neid. Arvestades kaebaja 31.12.2021 e-kirja (dtl 12–13), saab nõustuda sellega, et

kaebaja eitas haldusmenetluses toimuva ärakuulamise käigus 23.10.2018 toime pandud LS-i

nõuete rikkumist. PPA märkis 11.01.2022 otsuses õigesti, et polnud määravat tähtsust, et

kaebaja kasutas sõidukit juhtides GPS-seadet, mitte mobiiltelefoni, sest igal juhul viis kaebaja

kõrvaline tegevus selleni, et ta sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti ja liiklusmärki ning

tekitas Tallinna linnale varalise kahju. Samuti ei saanud kaebaja aru, et LS-i rikkumisena on

käsitatav ka sündmuskohalt lahkumine politseid liiklusõnnetusest teavitamata ja pärast

liiklusõnnetust alkoholi tarvitamine. Seevastu 21.04.2020 toimunud lubatud sõidukiiruse

ületamist on kaebaja ärakuulamise käigus tunnistanud, mööndes, et ta ei olnud liiklusmärkide

suhtes tähelepanelik. 05.09.2020 väärtegude kohta (lubatud sõidukiiruse ületamine ja sõiduki

juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületades) selgitas kaebaja 31.12.2021 e-kirjas, et kahetseb

seda ning rohkem ei ole selliseid juhtumeid olnud ega tule ka edaspidi. Kahetsust avaldas

kaebaja tegelikult juba väärteomenetluse käigus (vt PPA 24.09.2020 väärteootsus, dtl 68).

Tõenditest ei nähtu, et kaebaja viimase väärteo toimepanemise (05.09.2020) ja relvaloa

andmisest keeldumise (11.01.2022) vahelisel ajal oleks kaebaja mingeid uusi õigusrikkumisi

toime pannud, samuti ei ole PPA tuginenud mingitele muudele politsei andmebaasi kantud või

muul viisil PPA-le teadaolevatele asjaoludele, mis iseloomustaks kaebajat kui süsteemset

õigusrikkujat või kirjeldaks temast lähtuvat ohtu. See viitab võimalusele, et kaebaja on siiski

teinud senistest liiklusalastest väärtegudest ja nende eest määratud karistustest järeldusi, on oma

käitumist parandanud ja tegemist pole süstemaatilise õigusrikkujaga, kes ei suuda oma

käitumist kontrolli all hoida, nagu PPA on 11.01.2022 otsuses märkinud.

16. Tallinna Ringkonnakohus on varem relvalubadega seotud vaidlustuses leidnud, et

mootorsõidukit kui kõrgema ohu allikat vastutustundetult juhtides ohustab inimene nii ennast

kui ka teisi inimesi. Seepärast iseloomustavad ka liiklusalased rikkumised inimese suhtumist

õiguskorda ning võivad anda tunnistust inimese enda või teise isiku turvalisust ohustavast

eluviisist või käitumisest. Kui inimene ei pea oluliseks üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud

liiklusreeglitest kinnipidamist, esineb oht, et ta ei pea oluliseks ka avaliku korra ja julgeoleku

tagamise eesmärgil kehtestatud tulirelva käitlemise nõuete järgimist (nt 25.11.2022 otsus nr 3-

21-578, p 10 ja 16.06.2022 otsus nr 3-20-2571, p 11). Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade

juurde. See ei tähenda siiski, et mistahes liiklusrikkumise puhul saaks relvaloa taotlejat pidada

nii ohtlikuks, et see välistab talle relvaloa andmise RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel (või toob kaasa

relvaloa kehtetuks tunnistamise sarnasel RelvS § 431 lg 3 alusel), sest arvestada tuleb

konkreetse juhtumi asjaolusid (vrd asjaolusid ja kohtu järeldusi nt Tallinna Ringkonnakohtu

22.03.2022 otsuses nr 3-21-2047, 25.11.2022 otsuses nr 3-21-578, 16.06.2022 otsuses nr 3-20-

2571 ja 28.04.2021 otsuses nr 3-20-1675). See tähendab mh, et ka eluviisi või loomupärast

käitumist RelvS § 36 lg 4 p 3, § 43 lg 1 p 21 ja § 431 lg 3 tähenduses ei saa üldistavalt siduda

ühegi konkreetse tähtajaga.

17. Praeguses asjas viis PPA menetluse läbi pealiskaudselt ja tegi vigu, mis tõenäoliselt

mõjutasid kaebajat puudutavad ohuprognoosi. Kuna ringkonnakohtul puudub eespool toodud

põhjustel veendumus, et kaebaja elustiiliks on õigusrikkumiste toimepanemine, tal puudub

vastutustunne teiste ühiskonnaliikmete suhtes ja ta ei suuda oma käitumist kontrolli all hoida,

nagu PPA 11.01.2022 otsuses väitis, ei pruugi ka kaebajast lähtuv oht, hoolimata tema

mitmetest väärtegudest, olla nii suur, nagu PPA väidab. Väiksema ohu korral võinuks aga

relvaloa andmise otsustamisel senisest kaalukamaks osutuda kaebajat positiivselt

iseloomustavad asjaolud ja kaebaja õigus vabale eneseteostusele (perekonna jahil käimise

traditsioonid, 15 aasta jooksul aktiivne osalemine jahiseltsi tegevuses, jahiseltsi positiivne

3-22-305

9(9)

iseloomustus, kaebaja väidetavalt vastutustundlik käitumine peresuhetes ja töös), mida PPA

pidas 11.01.2022 otsuses kaebaja turvalisust ohustava eluviisi ja käitumise tõttu asja

otsustamisel tähtsusetuks. Ringkonnakohus ei saa sellist kaalumist teostada PPA eest. Praeguse

vaidluse asjaoludel pole ilmselge, et PPA-l tuleks igal juhul asja uuel otsustamisel kaebajale

relvaloa andmisest keelduda.

18. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistab

halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab PPA 11.01.2022

otsuse ja kohustab PPA-d kaebaja relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama.

19. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, jäävad vastustaja menetluskulud tema

enda kanda, samuti tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 6). Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid

riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulud 1800 eurot (sh käibemaks) ning ringkonnakohtus riigilõiv 20

eurot ja õigusabikulud 900 eurot (sh käibemaks). Riigilõiv oli mõlemas kohtuastmes vajalik

kulu. Õigusabikulude kohta on esitatud arved koos spetsifikatsiooniga (dtl 86 jj, 139 jj).

Arvestades asja mahtu, keerukust ja menetluse käiku, on kaebaja õigusabikulud mõlemas

kohtuastmes täies ulatuses põhjendatud. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks seega välja

mõista 20 + 20 + 1800 + 900 = 2740 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)