1-22-3178/190 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.oktoober 2023, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-22-3178

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Janika Kallin, Orvi Koik

Kriminaalasi

Andres Milleri süüdistus KarS § 113 lg 1, § 200 lg 2 p 4,

7,8, § 199 lg 2 p 4, § 415 lg 1, § 418 lg 2 p 2, 414 lg 1 ja

§ 184 lg 1 järgi;

Anna-Maria Sadeli süüdistus KarS § 113 lg 1, § 200 lg 2

p 4, 7 ja § 199 lg 2 p 9 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 17.augusti 2023 otsus

Apellatsiooni esitaja

Ringkonnaprokurör Diana Helila, süüdistatav Andres Miller

ja tema kaitsja adv. Alar Neiland

Süüdistatavad

Andres Miller ja Anna Maria Sadel (ankeetandmed Harju

Maakohtu otsuses)

Kaitsjad

Adv.-d Karine Nersesjan ja Alar Neiland

Prokurör

Diana Helila

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 17.augusti 2023 otsus Anna Maria

Sadeli ja Andres Milleri suhtes muutmata ja esitatud

apellatsioonid ja määruskaebus rahuldamata.

Määrata

Advokaadibüroole

Küünemäe

& Partnerid

apellatsioonimenetluses adv. Karine Nersesjani poolt

Anna Maria Sadelile riigi õigusabi osutamise eest

makstavaks tasuks koos käibemaksuga 345 ( kolmsada

nelikümmend viis ) eurot ja 60 senti, mis jääb riigi kanda.

Määrata

Advokaadibüroole

AE

Consult

apellatsioonimenetluses adv. Alar Neilandi poolt Andres

Millerile riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks

koos käibemaksuga 585( viissada kaheksakümmend viis )

eurot ja 36 senti.

Välja mõista Andres Millerilt apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks

riigieelarve tuludesse 585, 36 eurot, mis tuleb tasuda

kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo

koos

viitenumbriga

menetluskulude

tasumiseks

edastatakse Andres Millerile eraldi dokumendina.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult

päeva

jooksul

alates

päevast,

mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 17.augusti 2023 otsusega mõisteti süüdi

ANDRES MILLER :

KarS § 113 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 11 aastat.

KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja karistati vangistusega 9 aastat.

KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta.

KarS § 418 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 10 kuud.

KarS § 415 lg 1 järgi (hõlmab ka süüdistuse KarS § 414 lg 1 järgi) ja karistati vangistusega 2

aastat.

KarS § 184 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 15

aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati Andres Milleri poolt kahtlustatavana kinnipidamise aeg karistusaja

hulka ja karistuse kandmise algust arvestada alates tema kinnipidamisest, s.o 04.12.2021.a.

Tõkend- vahistamine- jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, otsuse jõustumisel

tõkend tühistatakse.

ANNA- MARIA SADEL :

Mõisteti KarS § 113 lg 1 järgi õigeks.

Süüdi mõisteti Anna- Maria Sadel :

KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat.

KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskema suurendamise teel 4

aastat 2 kuud vangistust.

Anna- Maria Sadeli puhul arvati karistusest kantuks:

-

KarS § 68 lg 1 alusel kahtlustatavana kinnipidamise aeg 02.07.2020 kuni 03.07.2020,

s.o. 2 päeva,

-

KrMS § 202 lg 6 ls 2 alusel 11.08.2020.a Põhja Ringkonnaprokuratuuri

kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega määratud kohustusest täidetud 14 ÜKT

tundi, s.o 14 päeva.

Kandmisele kuulub 4 aastat 1 kuu 14 päeva vangistust.

Karistuse kandmise algust arvestada alates tema kinnipidamisest, s.o 04.12.2021.a.

Tõkend- vahistamine- jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, otsuse jõustumisel

tõkend tühistatakse.

Kriminaalmenetluse kulud

Andres Millerilt mõisteti välja riigi tuludesse riigi tuludesse:

1) KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel sundraha- 1812.50 eurot;

2) KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiiside kulu kokku 6260 eurot:

2.1 tulirelvaekspertiisi (ekspertiisi akt nr 21E-TB0123) kulu 420 eurot;

2.2 lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisi (akt nr 21E-PL0030) kulu 511

eurot;

2.3 narkootilise aine ekspertiisi (akt nr 21E-AN0981) kulu 168 eurot;

2.4 surnu kohtuarstliku ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 21E-AOS0054/589) kulu -

800 eurot;

2.5 DNA-ekspertiiside kulu vastavalt Riigikohtu lahendile 3-1-1-120-12 p 6.2:

2.5.1 ekspertiisiakt nr 21E-GE1153 kulust (3192 eurot) - 1425 eurot:

2.5.2 DNA-ekspertiisiakt nr 21E-GE1223 kulust (6327 eurot) - 2622 eurot;

2.6 jäljeekspertiisi (akt nr 22E-TR0002) kulu- 314 eurot.

3) KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale määratud tasu- kohtueelses

menetluses 2753.40 eurot ja kohtumenetluses 2770.60 eurot, kokku 5524

eurot.

KrMS

§

lg

alusel

määrati

Andres

Milleril

kriminaalmenetluse

kulude

13596.50 eurot tasumine ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti kaitsjatasu 140.40 eurot riigi kanda (08.06.2023 esitatud seisukoht

vahistuse põhjendatuse kohta).

Anna-Maria Sadelilt mõisteti riigi tuludesse:

1) KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel sundraha- 1812.50 eurot

2) KrMS § 175 lg 1 p 4 kohtueelses menetluses määratud kaitsjatele määratud

tasust (2440.20 eurot) ½, s.o. 1220.10 eurot.

3) KrMS § 175 lg 1 p 4 ja KrMS § 190 p 1 alusel ½ kohtumenetluses määratud

kaitsjale määratud tasust, mille täpne suurus ei ole kohtuotsuse kuulutamise

ajaks teada.

Pärast kohtumenetluses kaitsjale määratud tasu täpse suuruse selgumist määrab kohus KrMS

§ 192 lg 2 p 1 alusel menetlusosalise või prokuratuuri taotlusel kindlaks kohtuotsuses märgitud

murdosale vastava absoluutsumma.

KrMS § 180 lg 3 alusel määrati Anna-Maria Sadelil kriminaalmenetluse kulude (sundraha ja

kohtueelses menetluses kaitsjale määratud tasu, kokku 3032,60 eurot) tasumine ositi 12 kuu

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti Anna-Maria Sadeli kaitsjatele kohtueelses menetluses määratud

tasust ½, s.o 1220,10 eurot ja ½ kohtumenetluses kaitsjale määratud tasust riigi kanda.

KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti riigi kanda:

- lukuvahetamisega aadressil Kopli 69A – 101, Tallinn tekkinud kulud summas 155 eurot;

- DNA – ekspertiisi (akt nr 21E-GE1153) kulust 1767 eurot;

- DNA – ekspertiisi (akt nr 21E-GE1223) kulust 3705 eurot;

- DNA – ekspertiisi (akt nr 22E-GE0372) kulu 1368 eurot;

- DNA- ekspertiisi (akt nr 21E-GE0990 ) kulu 171 eurot;

- joobeseisundi tuvastamisega tekkinud kulud summas 35 eurot;

- A. Milleri kaitsja sõidukulu kohtueelses menetluses 6.48 eurot;

- A.-M. Sadeli kaitsja sõidukulu kohtueelses menetluses 3.60 eurot.

Osaliselt rahuldati süüdistatava Anna-Maria Sadeli kaitsja Karine Nersesjani 24.01.2023.a

kohtuistungil esitatud taotlus määrata Anna-Maria Sadelile hüvitis tema kinnipidamise ja vahi

all viibimise päevade eest. Anna-Maria Sadelile hüvitati seoses tema õigeksmõistmisega KarS

§ 113 lg 1 järgi mittevaraline kahju SKHS § 5 lg 1 p 1 ja § 11 lg 1 ja 4 alusel eelvangistuses

viibimise aja eest perioodil 04.12.2021 kuni 01.02.2022, s.o 60 päeva eest (02.02.2022 Harju

Maakohtu vahistamise pikendamise määrusega pikendati vahi all viibimise aega seoses

kahtlustusega KarS § 113 lg 1 järgi lisaks ka seoses kahtlustusega KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi,

milles teda õigeks ei mõistetud). Mittevaralise kahju suuruseks on 3358.20 eurot

(Statistikaameti poolt avaldatud 2022.a III kvartali keskmine brutokuupalk oli 1679 eurot ((1679

: 30 = 55.97 eurot x 60 päeva), mis tuleb kanda Anna-Maria Sadeli arveldusarvele.

Apellatsioonides on vaidlustatud A.M.Sadeli õigeksmõistmist KarS § 113 lg 1 järgi,

A.Milleri käitumisele maakohtu poolt antud karistusõiguslikku hinnangut KarS § 113 lg

1 järgi ning A.Millerile tapmise eest ja röövimiste eest mõistetud karistust, samuti

liitkaristust ja menetluskulusid. Menetluskulude osas tehtud otsustust on A.Miller

vaidlustanud ka määruskaebuses.

Andres Miller on KarS § 200 lg 2 p 4,7,8 järgi mõistetud süüdi kahes röövimise episoodis ja

nimelt selles, et tema

-

10.08.2021 ajavahemikus kella 04.04 kuni 04.13, viibides Tallinnas XXX asuva maja

juures, ründas X, lüües teda kurikaga kahel korral pea piirkonda, vastu paremat õlga

ja kätt, tekitades kannatanu otsaesisele paremale poole haava ja hematoomi ning

paremale õlavarrele ja paremale labakäele paistetusi. Löögi tagajärjel kannatanu

kukkus. Seejärel võttis Andres Miller võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise

eesmärgil kannatanule kuuluva mobiiltelefoni NOKIA väärtusega 200 eurot ja rahakoti

väärtusega 30 eurot, milles oli kannatanule väljastatud juhiluba, Swedbank pangakaart,

sõiduki Ford Focus registreerimisnumbriga XXXXXX tehniline pass, erinevad

kliendikaardid ja sularaha summas 300 eurot ning lahkus sündmuskohalt. Sellise

tegevusega tekitas Andres Miller kannatanule varalist kahju kokku summas 530 eurot.

-

grupis koos Anna – Maria Sadeliga pani toime röövimise, mis seisnes selles, et eelneva

kokkuleppe alusel 03.12.2021 kella 20.20 ajal sõitsid Anna – Maria Sadel ja Andres

Miller viimase kasutuses olnud sõidukiga Volkswagen Passat registreerimismärgiga

RRRRRR aadressile PPP. Nimetatud aadressile sõitsid Anna – Maria Sadel ja Andres

Miller seoses sellega, et Q tellis Anna – Maria Sadeli internetiportaali www.voodi.ee

kaudu endale külla. Saabudes aadressile PPP eelneva kokkuleppe alusel võõra

vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil läksid Andres

Miller ja Anna – Maria Sadel kannatanu maja ukse juurde selliselt, et kannatanu näeks

üksnes Anna – Maria Sadelit. Andres Miller jäi ukse taha varju. Sel ajal kui Q tegi ukse

lahti, tõmbas Andres Miller ust jõuga lahti ning lõi kannatanut näo piirkonda, tekitades

kannatanule alumisele alahuulele paistetuse ning keskmise hamba murru. Löögi

tagajärjel kukkus kannatanu pikali. Siis võttis Andres Miller Q pükste vasakust

tagataskust kannatanule kuuluva rahakoti, milles olid F OÜ – le kuuluv sularaha

summas umbes 650 eurot ja Swedbank pangakaart, Q nimele väljastatud ID – kaart,

juhikaart ja Swedbank pangakaart. Seejärel Anna – Maria Sadel ja Andres Miller

lahkusid sündmuskohalt. Sellise tegevusega tekitasid Anna – Maria Sadel ja Andres

Miller kannatanule F OÜ varalist kahju summas 650 eurot.

KarS § 113 lg 1 järgi oli Anna-Maria Sadelile ja Andres Millerile esitatud süüdistus selles,

et nad panid tapmise grupis ja nimelt nemad, olles teadlikud sellest, et 02.12.2021 õhtusel ajal

tuleb U Andres Milleri sõiduki Volkswagen Passat registreerimismärgiga RRRRRR juurde,

otsustasid eelneva kokkuleppe alusel ja ühiselt meelitada U nimetatud sõidukisse eesmärgiga

ta tappa Harjumaal Pääsküla raba Ilmarise terviserajal. Selliselt tegutsedes, 02.12.2021 kella

22.15 ajal sõitsid Andres Miller ja Anna – Maria Sadel Tallinnas XXX asuva maja juurde, mis

on U elukoht. 02.12.2021 kell 21.19 tuligi U Andres Milleri ja Anna – Maria Sadeli sõiduki juurde

ning pärast lühikest sõnavahetust Andres Milleriga ja Anna – Maria Sadeliga istus U sõiduki

tagaistmele. Seejärel sõideti Tallinn, XXX asuva maja juurest kolmekesi minema. Jõudes

02.12.2021 kell 22.28 Tallinnas Paldiski mnt 54 asuvasse Neste bensiinitanklasse, väljus

Andres Miller sõidukist, et sõidukit tankida. Sel ajal Anna – Maria Sadel ütles Ule, et Andres

Miller tapab kohe U ära. Pärast sõiduki tankimist istus Andres Miller sõidukisse ning jätkati

kolmekesi teekonda Ilmarise terviseraja suunas. Jõudes 02.12.2021 ajavahemikus kella 22.50

kuni kella 23.45 Harjumaal Pääsküla raba Ilmarise terviserajale koordinaatidega 59:22.0352N

ja 024:40.6875E, mille läheduses on täheldatud maja aadressiga Tallinn, XXX, väljusid Anna

– Maria Sadel ja Andres Miller sõidukist ning tirisid U sõidukist välja. Seejärel tekkis Anna –

Maria Sadeli ja U vahel sõnelus, mille käigus andis Anna – Maria Sadel pea noogutusega

Andres Millerile märku kurikaga löömiseks ning Anna – Maria Sadeli heakskiidul lõi Andres

Miller Ut vähemalt ühel korral pea piirkonda metalsest materjalist kurikaga, mille üldpikkus on

80 cm, kaal ca 635 g ja kurika jämedama otsa (ülemise otsa) läbimõõt ca 5, 5 cm. Sellise

tegevuse tagajärjel suri U sündmuskohal. Lähtuvalt surnu kohtuarstlik ekspertiisiaktist nr 21E-

AOS0054/589, 22.03.2022, on U surma põhjuseks pea avatud tömp trauma koljulae- ja

põhimikuluude hulgaliste murdudega, kõvakelme vigastusega, peaajupõrutuse ja -

kelmetealuste

verevalumitega.

Nimetatud

tervisekahjustus

põhjustab

eluohtliku

tervisekahjustuse.

Maakohus mõistis süüdistatava Andres Milleri süüdi tapmise üksiktäideviimises ja

süüdistatav Anna-Maria Sadeli mõistis maakohus tapmise süüdistuses õigeks.

Maakohtu põhjendused süüdistatava Anna-Maria Sadeli õigeksmõistmiseks olid lühidalt

järgmised.

Seonduvalt Anna-Maria Sadelile esitatud süüdistusega tapmises nõustus kohus kaitsja

seisukohaga, et kohtule esitatud tõendid ei kinnita tema poolt tapmise kaastäideviimist.

Prokuröri väide süüdistatavate poolt U tapmise plaani väljatöötamise kohta Andres Milleri

autos kella 15.38 kuni 16.17 ei tulene ühestki tõendist. Seega ei ole kohtul teada, millest sellel

ajavahemikul vesteldi. Asjaolu, et Andres Miller soovis U tappa ja et Anna-Maria Sadel oli

sellest teadlik, on tõendatud sõiduki videoregistraatori vaatlusprotokolliga, milles on vaadeldud

videofaili pealkirjaga „VID_006.MOV”. 02.12.2021 kell 23:43:57 Paldiski mnt 54, Tallinn

asuvas Neste automaattanklas ajal, mil Andres Miller tankis autot, ütles Anna-Maria Sadel

emale, et ta praegu tapab su ära, kägistab surnuks. Nimetatud tõend aga ei tõenda seda, et U

tapmine oleks olnud ka Anna-Maria Sadeli soov, et see oli neil mõlemal ühiselt välja mõeldud

ja kooskõlastatud või et Anna-Maria Sadel oleks Andres Milleri poolt kavandatud tapmise

ettepanekuga nõustunud. Pigem tõendab see tõend vastupidist, seda, et ta ei soovinud ema

surma, ajades teda autost välja: „Ma olen juba kõvasti purjus, kuuled mind, parem mine lihtsalt

ära.“ Terviserajalt ära sõites kurtis ta Andres Millerile, et tal on ema pärast valus ja paha olla.

Kui Anna-Maria Sadel tahtnuks ema surma, siis vaevalt ta selliseid sõnu oleks lausunud, vaid

oleks lihtsalt külmavereliselt ära sõitnud. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei olnud Anna-

Maria Sadelil ka põhjust ema tapmiseks. Ta ise on väitnud, et sai emaga hästi läbi, ema oli

talle lähedane inimene, kes tahtis teda aidata ja et ema surm on talle suur kaotus. Tunnistaja

Z, kellega Anna-Maria elas lühikest aega koos, teadis kohtus öelda, et U on vahel aidanud

Anna-Mariat rahaliselt ja et nende vahel olid soojad suhted. Ka U elukaaslase W ütlused

kinnitavad U poolt Anna-Maria toetamist rahaliselt. W ja tunnistaja O ütlustest nähtuvalt

muretses U alati, kui tütar oli kadunud või tema mobiiltelefon oli välja lülitatud. Anna-Maria ja

tema ema vahel lähedaste suhete olemasolu tõendiks on ka telefonide vaatlusprotokollid,

millest nähtuvalt suhtlesid nad omavahel väga tihedalt.

Seega ei tulene kriminaalasja tõenditest põhjust, miks oleks pidanud Anna-Maria Sadel tahtma

ema surma. Isegi kui tal oli raske lapsepõlv, ei ole ta ühelgi ülekuulamisel maininud, et oleks

selle pärast soovinud nüüd aastad hiljem ema tappa, mida ei saa aga öelda Andres Milleri

kohta. 13.04.2022.a ülekuulamisel rääkis Anna-Maria Sadel, et 02.12.2021 kella 21 ajal

tarvitas ta koos Andres Milleriga narkootikumi, tema fentanüüli, Andres amfetamiini. Ta muutus

kurvaks ja hakkas meenutama oma rasket lapsepõlve, mille peale Andres ütles, et ta tapaks

sellise asja pärast. Ta ei võtnud seda ütlust tõsiselt, arvates, et kui inimesed on kurjad, võivad

nad igasuguseid asju rääkida.

Süüdistuses seostatakse Anna-Maria Sadeli poolt tapmise kaastäideviimist ka sellega, et

Anna-Maria Sadel andis emaga sõneluse käigus Andres Millerile pea noogutusega märku

kurikaga löömiseks. Prokuratuur on võtnud aluseks taas Andres Milleri poolt öeldu, kuid ilma

igasuguse põhjenduseta valinud kahest variandist just selle viimase. Kohus ei saa süüdistuse

selle väitega kuidagi nõustuda. Esiteks ei ole tõendamist leidnud, et Anna-Maria Sadel viibis

Andres Milleri poolt kurikaga löömise ajal autost väljas. Teiseks, 05.12.2021 on Andres Miller

kahtlustatavana ülekuulamisel öelnud järgmist: „Ma ei mäleta, kas me suhtlesime sõnadega

või ma näitasin kuidagi kurikat ja Anna-Maria kiitis selle noogutamisega heaks“. Tsiteeritud

lausest järeldub, et Andres Miller ei ole väitnud tõsikindlalt ja ainult seda, et Anna-Maria Sadel

andis talle pea noogutusega märku kurikaga löömiseks. Selline tegevus ei ole kohtu hinnangul

ka eluliselt usutav, sest väljas oli pime, mingit valgustust ei olnud, kuidas üldse oleks

peanoogutust olnud võimalik näha.

Seega ei kinnita kohtule esitatud tõendid, et Anna-Maria Sadel oleks realiseerinud kasvõi

osaliselt tapmise objektiivse teokoosseisu või et ta oleks mingil moel kogu sündmuse kulgemist

enda kontrolli all hoidnud nagu nõuab teovalitsemise teooria. Ei ole tõendatud tema tahe ega

Andres Milleriga ühine teoplaan ema tapmiseks. Ainuüksi sündmuspaigal viibimine ja see, et

ta ei teinud midagi takistamaks Andres Milleril kurikaga löömist ei anna alust käsitada teda

tapmise täideviijana.

Kohus on seisukohal, et Anna-Maria Sadeli puhul ei saa rääkida ka kuriteole kaasaaitamisest,

sest need teod, mis on süüdistuses talle süüks pandud, ei ole leidnud kohtulikul uurimisel

tõendamist. Tegevusetusega kaasaaitamist talle süüdistusaktis ette ei ole heidetud, aga kohus

on süüdistuses kirjeldatuga seotud ega saa väljuda süüdistuse piiridest ning anda süüdistatava

käitumisele süüdistusest oluliselt erinevat õiguslikku hinnangut.

APELATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsust Anna – Maria Sadeli õigeks tunnistamises KarS §

113 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, sest leiab, et kohus ei kohaldanud materiaalõigust

(KrMS § 338 p 2) õigesti, mistõttu Anna – Maria Sadel mõisteti alusetult õigeks.

Apellatsiooni lõpposas viitab prokurör järgmistele menetlusnormidele, mis peaks kaasa tooma

maakohtu otsuse tühistamise - KrMS § 338 p 2, 3 ja § 339 lg 1 p 7 e siis materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis seisneb

kohtuotsuses põhjenduste puudumises.

Nendele seadusesätetele tuginedes ja juhindudes veel ka KrMS § 337 lg 1 p-st 4, mis annab

ringkonnakohtule pädevuse maakohtu otsuse täielikuks või osaliseks tühistamiseks ning uue

otsuse tegemiseks ja ka KrMS § 340 lg 4 p 3, mis annab ringkonnakohtule pädevuse

prokuratuuri apellatsiooni alusel maakohtu otsusest raskema e õigeksmõistva kohtuotsuse

alusel süüdimõistva otsuse tegemiseks, taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist Anna

Maria Sadeli KarS § 113 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõistmise osas ja ning

tunnistada Anna – Maria Sadel süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 11

aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõista ükskikkaristusest ehk 17.08.2023 Harju

maakohtu kohtuotsusega moodustatud liitkarisuse 4 aastat 2 kuud raskeima suurendamise

teel liitkarisus 15 aastat vangistust. 6 Lähtuvalt KarS § 68 lg 1 lugeda karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks lugeda 04.12.2021, mil Anna –

Maria Sadel oli kahtlustatavana kinni peetud. Alternatiivselt palub ringkonnaprokurör: 2) kui

ringkonnakohus peaks leidma, et Anna-Maria Sadeli tegu ei ole kaastäideviimise kvaliteediga,

kontrollida, kas tegemist võib olla kaasaaitamisega või abita jätmisega KarS § 123 lg 1 mõttes

ning tunnistada ta süüdi vastava kuriteo toimepanemise eest ning mõista selle eest vastav

karistus.

Prokuratuur ei nõustu Harju maakohtu seisukohtadega, kuna maakohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust.

Järgnevalt tsiteerib apellant Riigikohus on lahendis 1-20-9591 punktis 18 selgitanud

kaastäideviimise materiaalõiguslikku määratlust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2.

Kohtuliku uurimise käigus selgus, et Anna – Maria Sadel oli U tütar. Anna – Maria Sadel ei

elanud U juures. Tallinnas XXX turvakaamerate videosalvestistest nähtub, et 02.12.2021 kella

06.34 ajal saabus U maja ette Andres Milleri sõiduk, millest väljus Anna – Maria Sadel. Kell

08.42 tuli Andres Miller sõidukiga tagasi ning võttis nii Anna – Maria Sadeli kui U peale. Umbes

poole tunni pärast tulid Anna – Maria ja U jala tagasi. Kell 09.47 läheb Anna – Maria ära, kuid

tuleb koheselt tagasi koos naisterahvaga, kellel oli seljas sinist värvi jope. Kell 10.22 Anna –

Maria ja sinises jopes naisterahvas lahkuvad. Kell 11.35 tuleb Anna – Maria Sadel tagasi. Kell

15.01 tuleb sõidukiga maja ette Andres Miller. Kell 15.38 väljub Anna – Maria Sadel trepikojast

ja istub Andres Milleri sõidukisse, kus viibib kuni kella 16.17-ni. Andres Miller sõitis minema

ning Rimi kaupluse turvakaameratest on näha, et ta läks Rimi kauplusesse, et osta pudel likööri

Gabriel ja sigarette. Kell 17.10 tuli Andres Miller tagasi U maja ette. Kell 17.16 väljus Anna –

Maria 3 Sadel majast ning istus Andres Milleri sõidukisse. Kell 17.55 sõitsid nad maja juurest

minema. Kell 22.15 tuli Andres Miller tagasi U maja juurde. Kell 22.19 väljus trepikojast U, kes

esialgu suundus juhipoolse ukse poole ning pärast hetkelist jutuajamist istus U sõidukisse

tagaistmele, mis on juhi taga. Ehk teekond Ilmarise terviserajale algas XXX asuva maja juures

kell 22.19. Tallinnas Paldiski mnt 54 asuvate Neste tankla videosalvestistest nähtub, et kell

22.28 sõitis Andres Miller tanklasse, et tankida ning väljus sõidukist. Pärast tankimist jätkati

teekonda mööda Paldiski maanteed Haabersti poole. Linnakaamerate videosalvestisest

nähtub, et Andres Milleri kasutuses olnud sõidukit täheldati kell 22.36 liikumas Haabersti ringil,

kell 22.41 on Ehitajate teel suunaga Vilde ristmikult suunaga TTÜ ehk TalTechi poole, kell

22.42 on sõiduk juba Nõmmel Turu platsi juures, kust pööratakse Pärnu maanteele suunaga

Hiiu poole. Lähtuvalt Google maps andmetest Hiiu ülesõidust Ilmarise matkarajani kestab

sõidukiga sõit ca 8 - 10 minutit. Süüdistatava sõiduk ületab Hiiu raudteeülessõitu tagasisuunal

ehk Hiiult Nõmme poole kell 23.54. Järelikult jõudsid süüdistatavad sündmuskohale hiljemalt

kella 22.55 – ks ning lahkusid sealt umbes kella 23.40 ajal ehk sündmuskohal viibisid isikud

alates kella 22.55 kuni 23.40, mis on kokku umbes 45 minutit.

Seega lähtuvalt eeltoodust nähtub, et pärast seda, kui U istus Andres Milleri sõidukisse, kus

viibis ka Anna – Maria Sadel, jätkas sõiduk liikumist mööda sihikindlat marsruuti tapmise

kohani. Tähelepanuta ei saa jätta ka tehiolu, et sel ajal, kui Andres Miller tankis sõidukit

Paldiski mnt 54 tanklas ehk vähem kui 10 minuti pärast seda, kui U istus süüdistatavate

sõidukisse, ütles Anna – Maria Sadel Uile, et Andres Miller tapab U kohe ära ning lisas, et

parem, kui ta lihtsalt lahkuks sõidukist. Ul ei olnud võimalik Anna – Maria Sadeli sõnadele

reageerida, sest sel hetkel istus Andres Miller sõidukisse tagasi ning jätkas koheselt sõitu.

Samuti oli U joobeseisundis, mis takistas tal kiiret reageerimist. Ka Anna-Maria oli joobes ning

joobeseisundist tulenevalt ütleski emale, mis temaga varsti juhtuma hakkab ehk avaldas

kuriteoplaani. Seda kinnitab taas Andres Milleri sõidukis olnud pardakaamera helisalvestis,

millest nähtub, et pärast seda, kui Andres Miller istus sõidukisse, ütles Anna – Maria Sadel

talle, et ma vist rääkisin natuke liiga palju. Andres Miller selle Anna – Maria Sadeli ütlemise

peale pani muusika autos valjult mängima. Samuti nähtub helisalvestisest, et isikute vaheline

sundimatu vestlus, mis oli enne tankimist, oli lõppenud. Maakohus on täielikult jätnud kõrvale

asjaolu, et kui Anna-Maria oli avaldanud teoplaani emale ja ema kuidagi ei reageerinud, siis ei

teinud ka Anna-Maria Sadel selleks midagi, et ema autost lahkuks. Anna-Maria ei veendunud,

et ema tema lausest aru sai, et ema olukorda täielikult oleks mõistnud ja lahkunud. Kui Anna-

Maria Sadel oleks igal võimalikul viisil selgitanud emale, mis juhtuma hakkab ning reaalselt

kuidagi väljendanud soovi, et ema autost lahkuks, siis võiks tekkida küsitavusi Anna-Maria

Sadeli tahtluses, kuid praegusel juhul Anna-Maria midagi sellist ei teinud. Seega on maakohus

vääralt leidnud, et nimetatud asjaolu välistab Anna-Maria tahtluse ning maakohus on

kohaldanud valesti materiaalõigust. Andres Miller oli Uile suhteliselt võõras inimene.

Tunnistaja Zi ütlustest nähtub, et ta läks Anna – Maria Sadelist lahku 2021.a oktoobri lõpus.

Tunnistaja Ü ütlustest nähtub, et ta nägi Anna – Maria Sadelit paaril korral Andres Milleri juures

ning see oli 2021.a sügisel ning teadis, et Anna – Maria Sadel elab Andres Milleri juures. Kuna

U tapmine leidis aset 02.12.2021, siis Anna – Maria Sadel sai elada Andres Milleri juures 4

maksimaalselt 1,5 kuud, sest oktoobri lõpus elas ta veel koos Zi juures. Tähelepanuta ei saa

jätta ka asjaolu, et U elukaaslane W ei tunne Andres Milleri ning on teda eelnevalt näinud ühel

korral, sest ostis temalt suitsu. Lähtuvalt eeltoodust leian, et ka U võis näha Andres Millerit

eelnevalt mõned üksikud korrad ja ei ole välistatud, et hommikul 02.12.2021 võis U Andres

Millerit näha üleüldse esimest korda. Seega leian, et U istus süüdistatavate sõidukisse üksnes

seepärast, et Anna – Maria Sadel oli Andres Milleri sõidukis. See aga tähendab, et Anna-Maria

Sadeli roll tapmise teoplaani realiseerimisel oli märkimisväärne. Maakohus on nimetatud

asjaolu jätnud tähelepanuta. Samuti soovin juhtida tähelepanu sellele, et U, minnes õhtul välja,

jättis nii enda mobiiltelefoni, rahakoti ja käekoti koju, mis annab aluse arvata, et Uil ei olnud

plaanis kuhugi ära minna või sõitma minna. Ka tunnistajate W ja O ütlustest nähtub, et Ul oli

plaanis õhtul hoopis moosi keeta. Just tehiolud, et Andres Miller oli Uile võõras isik ja Anna –

Maria Sadel oli U tütar, tegid süüdistatavale võimalikuks meelitada U sõidukisse ehk see oli

Anna – Maria Sadeli oluline teopanus teoplaani täitmiseks. Sellest, miks oli vaja saada U

sõidukisse, oli Anna – Maria Sadel teadlik, vastasel korral ei oleks ta Ut hoiatanud, et viimast

kohe tapetakse. Pärast seda, kui U istus süüdistavate sõidukisse, jätkasid süüdistatavad

sihikindla marsruudi järgi U tapmise kohta. Kui Anna – Maria Sadel ei oleks olnud teadlik

Andres Milleri plaanist U tappa, ei oleks ta Uit saanud hoiatada, et viimane kägistatakse kohe

surnuks. Seega Anna – Maria Sadel ja Andres Miller tegutsesid kooskõlastatult ja ühiselt.

Tapmiskohas viibisid isikud ligi 45 minutit. Selle aja jooksul toimus U tapmine, isikud jõudsid

tapmiskohast natuke eemal suitsu ära teha ning pudeli likööri ära juua ning suunduti tagasi

linna. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et tagasiteel sõitsid nad U kehast mööda. Anna –

Maria Sadel nägi ja oli teadlik, et ema pea on kurikaga lõhki löödud, kuid Anna – Maria Sadel

ei palunud, et Andres Miller seisma jääks, et kontrollida, kas ema on elus või mitte.

Vastupidiselt jätkasid nad teekonda ning Andres Miller kordas mitmel korral, et Anna – Maria

Sadel nüüd hoiaks suud kinni, et tema ei tea sellest midagi. Loomulikult võis olla Anna – Maria

Sadelil olla valus ja paha, nähes, et tema lihane ema on katki löödud peaga lume peal pikali,

kuid see ei anna alust arvata, et Anna – Maria Sadelil puudus tahtlus ema tapmiseks. Harju

maakohus on ekslikult käsitlenud Anna-Maria Sadeli eeltoodud lauset tahtluse kontekstis.

Tapmisteo toimepanemise ajal ei teinud Anna-Maria Sadeli mitte midagi selleks, et oma ema

elu päästa. See, et Anna-Maria Sadel pärast tegu lausus, et tal on kahju ja valus, võib olla

käsitletav karistust kergendava asjaoluna ja kahetsusena, kuid mitte tahtluse puudumisena.

Kohtuliku uurimise käigus selgus ehk üksnes tunnistaja Z ütlustest nähtub, et Anna – Maria

Sadeli ja U vahel olid soojad suhted, kuid kohus ekslikult käsitles soojade suhetena asjaolud,

et U on vahel Anna – Maria Sadelit rahaliselt toetanud ning muretses alati, kui Anna – Maria

Sadel ei vasta telefonile või on mõnda aega kadunud. Ehk kohtuliku uurimise käigus

ülekuulatud tunnistajad pigem kinnitasid, et muretsevaks pooleks oli pigem U kui Anna – Maria

Sadel. Prokuratuur leiab, et tegelikult ei oluline, kas hetkel, kui Andres Miller lõi kurikaga Uit

pähe, Anna – Maria Sadel oli autos või autost väljas, kas ta andis pea noogutusega heakskiidu,

nagu Andres Miller väidab, või ei noogutanud peaga. Anna – Maria Sadelil oli oma roll täita,

mida ta täitis ning kordagi ta Milleri tegevusse ehk kurikaga löömisesse sündmuskohal ei 5

sekkunud ning Millerit ei takistanud. Seega ta nõustus Milleri tegevusega ning nad olid

arvulises ülekaalus. Lisaks eeltoodule leiab prokuratuur, et kohus ei analüüsinud

alternatiivseid koosseise Anna – Maria Sadeli osas (kaasaitamist, kihutamist, abita jätmist).

Harju maakohus asus seisukohale, et Anna – Maria Sadeli puhul ei saa rääkida kuriteole

kaasaaitamisest, sest need teod, mis on süüdistuses talle süüks pandud, ei ole leidnud

kohtulikul uurimisel tõendamist. Tegevusetusega kaasaaitamist talle süüdistusaktis ette ei ole

heidetud, aga kohus on süüdistuses kirjeldatuga seotud ega saa väljuda süüdistuse piiridest

ning anda süüdistatava käitumisele süüdistusest oluliselt erinevat õiguslikku hinnangut.

Apellant viitab Riigikohtu otsuses 3-1-1-54-16 esitatud selgitustele ja leiab, et Harju maakohus

on ekslikult asunud seisukohale, et kuna süüdistuses muud alternatiivset kvalifikatsiooni ei

olnud esitatud, siis ei ole kohtul ka võimalik süüdistatavat muu paragrahvi alusel süüdi mõista.

Samuti leiab prokuratuur, et lauset, et kaasaaitamist ei ole võimalik süüdistatavale

inkrimineerida, sest süüdistuses ei ole need teod kajastatud, ei ole võimalik lugeda

põhjenduseks, sest jääb arusaamatuks, miks kohus jättis kohaldamata KrMS § 268 lg 6 sätet

või miks ei saanud Anna – Maria Sadel toime panna Andres Milleri poolt tapmise

kaasaaitamisega. Seega on kohus rikkunud menetlusõigust sellega, et mõistes Anna-Maria

Sadeli tapmise toimepanemises õigeks, lasub kohtul kohustus kontrollida, kas Anna-Maria

Sadeli tegevus võib samade tuvastatud ja tõendatud asjaolude pinnalt vastata mõnele muule

kuriteokoosseisule.

Süüdistatava Anna Maria Sadeli kaitsja adv. K.Nersesjan esitas kirjaliku vastuväite

prokuröri apellatsioonile. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 17. augusti 2023.a osaliselt

õigeksmõistev kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Harju Maakohus ei ole materiaalõigust

ebaõigesti kohaldanud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste

põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav.

Apellatsiooni väidete pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti õigeksmõistva kohtuotsuse

aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks.

Kriminaalasja kohtulikul uurimisel oligi prokuröri ja Anna-Maria Sadeli kaitsja vahel peamine

vaidlus selles, kas Anna-Maria Sadel on tapmise täideviija või ei. Prokurör palus ka Anna-

Maria Sadel tapmises süüdi mõista, olles seisukohal, et mõlemad panid tapmise toime ühiselt

ja kooskõlastatult.

Anna-Maria Sadeli kaitsja ei nõustunud prokuröriga, sest kriminaalasja tõenditest ei tulene, et

Anna-Maria Sadel ja Andres Miller tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult. Anna-Maria Sadel ei

vastuta Andres Milleri poolt faktiliselt tehtu eest. Asjaolu, et mõlemad olid koos tol öösel ei

anna automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena. Kaitsja viitas ka

teovalitsemise teooriale, mille kohaselt kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja

kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli alla hoidma ning

iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline. Harju Maakohus on põhjalikult

ja detailselt analüüsinud, mis põhjusel leiab kohus, et kohtule esitatud tõendid ei kinnita tema

poolt tapmise kaastäideviimist. Prokuröri väide süüdistatavate poolt U tapmise plaani

väljatöötamise kohta Andres Milleri autos kella 15.38 kuni 16.17 ei tulene ühestki tõendist.

Kaitsja toob välja ja rõhutab, et kaitsja nõustub Harju Maakohtu seisukohtadega, jääb oma

kohtuvaidluste käigus esitatud seisukohtade juurde ega soovi need käesolevas vastuses

korrata.

Alusetu ning ei tulene ühestki tõendist riikliku süüdistaja väide, et U istus süüdistatavate

sõidukisse üksnes seepärast, et Anna – Maria Sadel oli Andres Milleri sõidukis. See aga

tähendab, et Anna-Maria Sadeli roll tapmise teoplaani realiseerimisel oli märkimisväärne.

Lisaks rõhutab riiklik süüdistaja oma apellatsioonis, et Anna-Maria Sadelil oli oma roll, kuid

milles see roll seisnes ja millega see tõendatud on jääb endiselt arusaamatuks.

Riiklik süüdistaja heidab Harju Maakohtule ette, et kohus ei analüüsinud alternatiivseid

koosseise Anna – Maria Sadeli osas (kaasaitamist, kihutamist, abita jätmist). Kaitsja märgib,

et alternatiivsetest koosseisudest hakkas prokuratuur rääkima alles apellatsioonis, kohtuliku

uurimise käigus rõhutas riiklik süüdistaja, et Anna-Maria Sadel on kaastäidevija. Lisaks ei ole

riiklik süüdistaja väljendanud soovi süüdistust muuta, seega jääb riikliku süüdistaja etteheide

arusaamatuks.

Asjaolu, et Põhja Ringkonnaprokuratuur ei nõustu Harju Maakohtu põhjendustega, ei tähenda,

et Harju Makohus on valesti kohaldanud materiaalõigust. Harju Maakohus on arusaadavalt ja

detailselt põhjendanud, mis põhjusel on kohus leidnud, et kohtule esitatud tõendid ei kinnita

Anna-Maria Sadeli poolt tapmise kaastäideviimist ega ühist teoplaani.

Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et prokuratuuri apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

Süüdistatava Andres Milleri kaitsja adv. Alar Neiland vaidlustab maakohtu otsust Andres

Milleri süüdi mõistmises tahtlikus tapmises ja mõistetud karistuse osas. Kaitsja leiab, et kohus

on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KarS § 113 lg 1 ja KarS § 56). Uue otsusega taotleb

kaitsja A.Milleri süüdi mõistmist kergemas kuriteos KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja mõista Andres

Millerile vangistusena kergema karistuse lugedes üksikkuritegudest kergemad karistused

kaetuks raskeima karistusega. Alternatiivselt KarS § 113 lg 1 süüdimõistva otsuse muutmata

jätmise korral palub m kaitsja mõista Andres Millerile kergem karistus KarS § 113 lg 1 järgi alla

sanktsiooni keskmise määra kohaldades vangistusena mõistetavat liitkaristust kohtu poolt

mõistetavast karistusest kergemate karistuste kaetuks lugemisega raskeima karistusega; Ka

palub kaitsja vähendada Andres Millerilt väljamõistetud menetluskulusid kohtu äranägemisel.

Esmalt märgib kaitsja, et kohus viitab tõenditele, mis kinnitavad, et Andres Milleri ja Anna-

Maria Sadeli olid olnud kohas, kust leiti U surnukeha (bioloogilised materjalid Kellukese

pudelil, Gabrieli likööri pudelil, sigaretikonidel, A. Milleri kasutuses olnud auto pagasiruumis

olnud kurikal) A. Milleri kasutuses olnud auto rehvijäljed. Juba nimetatud tõendite pinnalt aga

kohus leiab, et: „Seega saab tõendite kogumis hindamise tulemina veendunult väita, et U tapeti

Andres Milleri kasutuses olevast autost leitud kurikaga ja et tapjaks oli süüdistatav Andres

Miller“ (otsuse lk 17). Kohtu hinnang A. Milleri tapmise süüdistuses kui ühiselt lepiti Anna-Maria

Sadeliga kokku tapmises, on iseenesest vastuoluline ka kontekstis mõistes Anna-Maria Sadeli

tapmises õigeks.Kaitsja arvates ei ole ainuüksi kohtu eelviidatud tõendite pinnalt võimalik

väita, et A. Milleril olnuks plaan Uit tappa.

Eeluurimisel avaldatud ütluste kohaselt A. Miller tunnistas süüd selles, et ta oli Uit 2 korda

löönud, aga ei tahtnud teda tappa.

Videofailist „VID_006.MOV” (videosalvestis 02.12.2021 kell 23:43:57) nähtuvalt oli Paldiski

mnt 54, Tallinnas asuvas Neste automaattanklas on meesterahvas autost väljas. Videos on

kuulda, kuidas Anna-Maria Sadel ütleb oma emale mitu korda, et ta tahab sind tappa, ta tapab

su ära ja palub emal ära minna. Kohus leiab, et järelikult oli Anna-Maria Sadelile A. Miller

rääkinud tema ema tapmiskavatsusest. Kui aga emale tulnuks anda üksnes „õppetundi“, siis

selleks poleks olnud vajadust sõita inimtühja kohta. Lisaks märgib kohus, et: „pealegi ei ole

võimalik tema (A. Milleri) ütlustest aru saada, kas ta tahtis ainult vestelda või mida tähendas

„õppetunni andmine”. Õppetuni all võib mõelda ka lihtsat vestlust.

Kaitsja leiab, et selle põhjal, mida Anna-Maria Sadel võis emale öelda, ei saa teha üks-ühest

järeldust, et A. Miller tahtis oma elukaaslase Anna-Maria Sadeli ema tappa. Hinnang selles,

kas tegu võis olla toime pandud otsese või kaudse tahtlusega ei saa olla lahendatav prokuröri

süüdistuse positsiooni muutmise pinnalt.

Kaitsja ei nõustu kohtuga selles, et A. Milleri ütluste usaldusväärsuses on põhjust kahelda.

Kohus märgib, et A. Milleri sõnul lõi ta kannatanut kaks korda, milledest esimene löök oli kerge

ja kannatanu jäi seisma, teist korda lõi aga tugevamini ja kannatanu kukkus sellest löögist

pikali maha. Vastuolu näeb kohus selles, et ekspertarvamuse kohaselt võis kannatanu olla

vigastuse saamise hetkel lamavas asendis, aga ekspert märgib siiski kõnesolev järeldus ei ole

antud kategoorilises vormis. Jäljeekspertiisis antud arvamuse kohaselt olid verejäljed

põhjustanud vigastuste tekitamise hetkel kannatanu lamavas asendid (ekspertiisiakt 22E-

TR0002 p 6 fotod 2-4). 05.12.2021. a 2 tundi ja 36 minutit kestnud A. Milleri ülekuulamisel

antud ütluste (avaldatud kohtuistungil) kohaselt Anna-Maria Sadel kiitis ema löömise heaks.

A. Miller lõi kannatanut 2 korda ja peale viimast lööki kannatanu kukkus. Väljas oli pime.

Kõnesolev ei välista, et kannatanut võis tabada löök ka asendis kus ta oli juba kukkumas.

Samas vastuolu kannatanu keha asendis teise löögi järel ei anna aga põhjust hinnata A. Milleri

ütlusi tervikuna mitteusaldusväärseks. A. Milleri ütlused kogu sündmuskäigu ajas ja kohas on

täpsed ja pigem ka teda ennast süüdistavad. Mitteusaldusväärsusest saaks rääkida siis kui

isik teadlikult annab ebaõigeid ütlusi ja pigem sooviga enda süüd vähendada.

Kohus ei arvestanud tapmise süüdistuse tahtlust hinnates A. Milleri teo tervikpildiga.

Kohus ei arvestanud tahtluse tuvastamisel ka järgnevaga:

-

Anna ema tapmine katkestaks Anna ja Andrese suhted, mida aga kumbki nendest

ei soovinud;

-

inkrimineeritava teo järgne Anna ja Andrese käitumine kinnitab, et kumbki nendest

ei mõelnudki, et ema võiks tema „karistamise“ järel surra. Ka veel teo järgsel päeval

ei osanud Anna ja Andres midagi sellist karta. Nii juba järgmisel päeval -

03.12.2021 sõideti koos seksuaalteenuse osutamise eesmärgil Anna kliendi juurde,

mille käigus pandi toime Qi röövimine;

-

Andres lõi kannatanut kaks korda kerge alumiiniumist pesapallikurikaga. Tegemist

ei ole noa või muu ründerelvaga. Kahe löögi sooritamisel kannatanule ei saa

eeldada, et sellega peaks kaasnema surm;

-

kui eesmärgiks olnuks kannatanu tapmine, siis sellise tagajärge saabumist oleks

eelduslikult süüdlased kontrollinud. Andres ja Anna sõitsid aga seda tegemata

sündmuskohalt ära;

-

kui eeldada, et oli tahtlikult pandud toime inimese tapmine, siis ei ole eluliselt

usutav, et kannatanu surnukeha jäetaks nähtavale kohale elumajade lähedal, et

süüdlane jätaks oma autosse alles pesapallikurika kui kuriteo toimepanemise

vahendi, ei ole usutav, et sõites inimest tapma, salvestab süüdlane oma

sündmuskohale ja tagasi sõitmise videokaameraga, jätab kaamera autosse,

püüdmata sellest kui võimalikust süütõendist vabaneda.

Seega on kaitsja seisukohal, et kavatsetult või otsese tahtlusega tapmine ei ole asjas

tõendamist leidnud.

Kas A. Milleril võis esineda tapmiseks kaudne tahtlus, selles osas leiab kaitsja järgmist.

Kohtupraktika pinnalt võivad kuriteo toimepanemise vahend, kehavigastuste arv, iseloom ja

paiknemine, süüdlase ja kannatanu omavahelised suhted olla aluseks tapmise tahtluse

tuvastamisel.

A.Milleril ei olnud kannatanuga püsivaid omavahelise suhteid, viha kannatanu vastu, vaid soov

kaitsta Annat. Andres lõi kannatanut väga lühikese aja vältel kaks korda. Kuriteo

sündmuskohal toimus ründele eelnevalt pikemaajaline suhtlus, mille käigus olid Andres, Anna

ja kannatanu autost väljas, sealjuures suitsetades, alkoholi tarbides. Kannatanu ei olnud autost

välja tiritud ja seejärel tapetud.

Kohtupraktika pinnalt peab süüdlasel olema lootus, et tema teo läbi ei teki konkreetset ja

vahetut ohtu kannatanu elule, et selline tagajärg kui surm ei saabu. See lootus tuleneb isiku

üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades.

Andres Miller on kriminaalkorras karistamata, ta ei ole varem olnud vägivaldne. Temale

inkrimineeritavast teokirjeldusest nähtuvalt oli tegu kahe alumiiniumist eseme löögiga

kannatanu peapiirkonda. Ei saa eeldada, et kannatanut lüües pidanuks Andres eeldama, et

sellega võib kaasneda kannatanu surm. Andres ei näinud ette ega möönnud vahetu tagajärje

kui surm saabumise võimalikkust.

Seega kannatanu löömisel ei olnud Andres Milleril ka mitte kaudset tahtlust surma

põhjustamiseks.

A. Milleri süü KarS § 113 lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud ja tema teo pinnalt on täidetud

KarS § 118 lg 1 p 7 süüteokoosseis kui raske tervisekahjustuse põhjustamine kui sellega on

põhjustatud isiku surm.

Mõistetud karistust peab kaitsja liiga rangeks.Kaitsjal ei ole vastuväiteid A. Millerile karistuse

mõistmisel järgneval viisil: KarS § 199 lg 2 p 4 järgi mõistetud vangistusele 1 aasta; KarS §

418 lg 1 järgi mõistetud vangistusele 10 kuud; KarS § 415 lg 1 järgi mõistetud vangistusele 2

aastat; KarS § 184 lg 1 järgi mõistetud vangistusele 3 aastat. Kaitsja hinnangul ei vasta KarS

§ 113 lg 1 järgi mõistetud karistus 11 aastat vangistust A. Milleri süü suurusele. A. Milleri süü

ei ole keskmisest suurem, vägivallategu oli lühiaegne ja väheintensiivne. Kaitsja hinnangul ei

vasta ka KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi mõistetud karistus 9 aastat vangistust A. Milleri süü

suurusele. Kohus hindas röövimise toimepanemises A. Milleri süüd keskmisest suuremaks

kuna toime oli pandud kaks röövimist. Kohus ei arvestanud, et röövimise episood 03.12.2021

koos Anna-Maria Sadeliga (Qi röövimine) oli seotud kannatanule seksuaalteenuse

osutamisega Anna-Maria Sadeliga ja teo eesmärgiks ei olnud vara ebaseaduslik omastamine.

Üksnes röövimise episood 10.08.2021 oli kantud vara saamise eesmärgist. Samas A. Miller ei

ole varasemalt olnud vägivaldne. A. Milleri karistamise määr KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi

võiks jääda alla sanktsiooni keskmise määra.

Süüdimõistmisel KarS § 113 lg 1 järgi tuleks karistus mõista alla sanktsiooni keskmise määra

(10 aastat 6 kuud vangistust), arvestades lisaks süüteo toimepanemise motiiviga soovi kaitsta

oma elukaaslast ja kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 järgi puhtsüdamlikku kahetsust.

Kohus

on

otsuses motiveerimatult

mõistnud

liitkaristuseks

aastat

vangistust

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel.

Samas ei ole kohus ei ole otsuses eripreventiivseid kaalutlusi esitanud. Karistuse

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb arvestada ka süüdlase isikuga (Riigikohtu

otsused nr-d 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Vaidlustatud otsusest ei nähtu eripreventiivseid

kaalutlusi, mis tingiksid vajaduse karistada A. Millerit 15-aastase vangistusega. A.Miller ei ole

varem kuritegusid toime pannud. A.Miller on kõik rasked kuriteod pannud toime lühikese aja

vältel. Andres Millerit on positiivselt iseloomustanud teda pikka aega tundev, tunnistajana üle

kuulatud (kohtuistungi protokoll 30.11.2022 lk 5-7) XXX korteriühistu esimees G. Tunnistajana

üle kuulatud Ü sõnul (istungi protokoll 01.11.2021, lk 13-22) oli Andres olnud tööl austatud

inimene, töötas puiduettevõttes, siis ka Boltis; temal oli mingil perioodil keelatud alkoholi

tarvitamine tervise pärast ja isegi arstid ei uskunud, et Andres jääb ellu, Andres on ühe

neeruga; Andrese suhted isa ja emaga olid väga normaalsed, ta armastas vanemaid; Andres

ei ole olnud vägivaldne; Andres oli osalenud korteri remondiks võetud laenu tagastamisel,

laenumaksed 281 eurot kuus; Andresel on olnud mitmed autod ja et Andresel on olnud auto

pagasiruumis alumiiniumist kurikas, mis olevat talle kingitud; ka et Andrese tuppa olid jäänud

tema isast järele Teisest maailmasõjast püstol ja granaat, mis olid kui „pere reliikvia“.

Eripreventiivsetel kaalutlustel tuleks arvestada ka Andres Milleri tervisliku seisundiga.

Kaitsja leiab, et A. Millerit tuleks karistada absorptsiooniprintsiipi järgides, kohaldades tema

suhtes raskemat kohtu poolt mõistetavat karistust, mis katab kergemad.

Samuti leiab kaitsja, et A. Miller ei ole võimeline kandma temalt kohtu poolt summas 13 596,50

eurot väljamõistetud menetluskulusid ja taotleb menetluskulude vähendamist 50 % võrra. A.

Miller on kõnesolevas esitanud Ringkonnakohtule tema poolt põhistatud taotluse.

Süüdistatav Aleksander Miller on esitanud määruskaebuse meentluskuludele ja ka

apellatsiooni, milles täiendab kaitsja apellatsiooni. Ta taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu

otsuse tühistamist tema süüdi tunnistamises KarS§ 113 lg 1 järgi ja uue otsusega süüdi

tunnistamist KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Põhjendab oma taotlust sellega, et ta ei soovinud tappa

U. Plaan oli temaga läbi viia vestlus narkootikumide tarvitamise teemal, sest ta nõudis jälle

A.M.sadelilt narkootikume. Sündmuskohal vestles A.M.Sadel emaga pikalt ja kui vestlus käest

ära läks andis A.M.Sadel temale märku, et võiks lüüa. Ta lõi kaks korda ja ei arvanud, et

kannatanu sureb nende löökide tagajärjel. Ei ole nõus kohtuga, et ta ütlused on

ebausaldusväärseks tunnistanud, sest ta tunnistas juba 5.12.2021, et lõi U kaks korda. Palub

vähendada ka mõistetud karistust ja välja mõistetud menetluskulusid. Tal puudub vara ja tal

on ka täitemenetluses rahaline nõue summas 575 eurot kiiruse ületamise eest.

Määruskaebuse juurde esitas ka varasemalt e enne kinnipidamist kehtinud puuet tõendava

dokumendi, mille kohaselt oli tal keskmine liikumispuue. Maakohus ei ole seda arvestanud.

Prokurör esitas oma kirjaliku sisukoha süüdistatava A.Milleri kaitsja apellatsiooni osas. Ta

leiab, et maakohtu otsus on jälgitav ja arusaadav. Samuti on kohus teinud kohtuotsust

analüüsides kõiki tõendeid nende kogumis. Kohus on Andres Milleri osas põhjendanud ja

motiveerinud enda seisukohti. Lähtuvalt eeltoodust leiab, et Andres Milleri suhtes Harju

maakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub.

Tallinna Ringkonnakohtu 10.oktoobri 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni

korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade

esitamiseks aega 17.oktoobrini 2023.

Määratud tähtajaks esitas süüdistatava A.Milleri kaitsja adv. A.Neiland oma seisukoha, kus

kordas üle oma apellatsioonis toodud kaitseväited ning heitis ette prokurörile, et prokurör ei

ole neile oma apellatsioonivastuses tähelepanu pööranud. Samuti esitas ta taotluse hüvitada

selle vastuse koostamiseks kulutatud aja eest e poole tunni eest 43,20 eurot (koos

käibemaksuga).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonidega, vastuväidetega ja kriminaaltoimiku

materjalidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning alust selle

tühistamiseks ei ole.

Prokuröri apellatsioon

Enne, kui kohtukolleegium esitab oma seisukoha süüdistatava Anna Maria Sadeli

tapmissüüdistuse osas, tuleb peatuda prokuröri apellatsioonil. Apellatsioonimenetluses saab

süüdistatava olukorda raskendada, kas prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel ja kui see

raskendamine seisneb maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamises ja isiku esmakordses

süüdimõistmises apellatsioonikohtus temale esitatud süüdistuses, peab olema ka apellatsioon

oma sisult selline, mis ringkonnakohtule vastava pädevuse looks. Kohtukolleegium rõhutab, et

käimas on üldmenetlus e et see ei ole lõppenud maakohtu menetlusega ja kulgeb edasi ka

apellatsioonimenetluses. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata lahkama seda, milline on

prokuröri roll võistlevas menetluses, kuid on veendunud selles, et iga professionaalne

menetlusosaline

täidab

oma

menetlusrollile

reglementeeritud

ülesanded

ise.

Apellatsioonimenetluses peab apellant oma apellatsiooniväiteid suutma kohtule selgelt välja

kirjutada ja neid põhjendada. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis püütud

kummutada maakohtu otsuses esitatud põhjendusi, vaid läbi kumab arusaam, et maakohus

oleks pidanud ise omal algatusel otsima muid lahendusi süüdistatava A.M. Sadeli

süüdimõistmiseks ning sedasama oodatakse ka ringkonnakohtult. Tsiteeritud on ka Riigikohtu

seisukohti, kuid kuidas need sisuliselt seonduvad apellatsioonis esitatud taotlusega, ei ole

analüüsitud või on nendest tehtud ebaõigeid järeldusi.

Mis puudutab maakohtu otsuses esinevaid rikkumisi, mida on prokuröri apellatsioonis märgitud

ning tehtud ka viiteid vastavatele seadusesätetele, siis kohtukolleegium nende etteheidetega

ei nõustu.

Prokurör on apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamise alustena viidanud materiaalõiguse

ebaõigele kohaldamisele ja kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele KrMS § 339 lg 1 p

7 mõttes. Kohtukolleegium järeldab, et materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks peab

prokurör seda, et maakohus mõistis süüdistatava õigeks, kuid oleks pidanud mõistma süüdi.

Apellatsioonis on ühes kohas prokurör selgitanud, mida ta peab materiaalõiguse ebaõigeks

kohaldamiseks ja nimelt : Maakohus on täielikult jätnud kõrvale asjaolu, et kui Anna-Maria oli

avaldanud teoplaani emale ja ema kuidagi ei reageerinud, siis ei teinud ka Anna-Maria Sadel

selleks midagi, et ema autost lahkuks. Anna-Maria ei veendunud, et ema tema lausest aru sai,

et ema olukorda täielikult oleks mõistnud ja lahkunud. Kui Anna-Maria Sadel oleks igal

võimalikul viisil selgitanud emale, mis juhtuma hakkab ning reaalselt kuidagi väljendanud

soovi, et ema autost lahkuks, siis võiks tekkida küsitavusi Anna-Maria Sadeli tahtluses, kuid

praegusel juhul Anna-Maria midagi sellist ei teinud. Seega on maakohus vääralt leidnud, et

nimetatud asjaolu välistab Anna-Maria tahtluse ning maakohus on kohaldanud valesti

materiaalõigust.

Lugedes prokuröri apellatsiooni võib väita, et prokurör heidab maakohtule ette seda, et kohus

on faktilistele asjaoludele andnud eksliku hinnangu ning seetõttu kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust (jättes materiaalõiguse normi kohaldamata), mis on kaasa toonud

süüdistatava alusetu õigeksmõistmise. Riigikohus on selgitanud, mida tähendab kohtuotsuse

tühistamise alusena materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine kujutab Riigikohtu seisukohast endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete

kohaldamisel. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ei ole tegemist siis, kui kohus mõistab

süüdistatava õigeks e jätab materiaalõiguse normi kohaldamata.

KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumise kohta on prokurör märkinud: Seega on kohus rikkunud

menetlusõigust sellega, et mõistes Anna-Maria Sadeli tapmise toimepanemises õigeks, lasub

kohtul kohustus kontrollida, kas Anna-Maria Sadeli tegevus võib samade tuvastatud ja

tõendatud asjaolude pinnalt vastata mõnele muule kuriteokoosseisule.

Nähes selliseid kohtuotsuse tühistamise aluseid apellatsioonis, tekib kohtukolleegiumil

paratamatult arusaam, et esiteks, kas nende esitaja ei valda tõesti üldse Riigikohtu praktikat,

mida kohtukolleegium lihtsalt ei usu. Tegemist on kõrgkvalifitseeritud juristiga, kes on

kriminaalmenetlusega, sh apellatsioonimenetlusega seotud aastaid ja väita, et ei teata pea

kolmkümmend aastat apellatsioonimenetluses valitsevaid põhitõdesid, oleks absurdne.

Teiseks saab selliseid viiteid ja väiteid põhjendada kriminaalmenetlusliku kogemuse pinnalt

sellega, et apellandil ei ole tegelikult midagi asjakohast maakohtu otsuse kohta öelda ja siis

sisustatakse apellatsioon selliste maakohtu otsuse tühistamise alustega, mis tunduvad kõige

toekamad. Seejuures ei sisaldu apellatsioonis ühtegi asjakohast põhjendust selle kohta, milles

tegelikult viidatud rikkumine seisneb ja sellised seaduseviited jäävadki paljasõnalisteks.

Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga selles, et maakohtu otsus on põhjendamata ning

tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes motiveerimata otsusega. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse

põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse

või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes (3-1-1-14-14 p 699). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse

põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1

p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et

seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse

põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta

kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse

koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav

nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse

kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium rõhutab, et ei ole

tuvastanud maakohtu otsuses selliseid rikkumisi, mis kvalifitseeruks KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes olulise rikkumisena. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks prokurörile selgitada, et kui

prokuröri apellatsioonis viidatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisele maakohtu poolt, siis

prokurör ei saa taotleda enamat, kui kriminaalasja tagastamist maakohtule KrMS § 341 alusel.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ringkonnakohus ei saa ise kõrvaldada KrMS § 339 lg-s

1 p 1-11 loetletud rikkumisi ning seda tehes rikub ringkonnakohus ise kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtukolleegium juhib tähelepanu sellele, et prokurör ei ole oma

apellatsioonis

mitte

kordagi

väitnud,

et

maakohus

oleks

oluliselt

rikkunud

kriminaalmenetlusõigust. Küll on aga tehtud viide nii KrMS §339 lg 1 p-le 7 kui ka § 338 p-le

3. Mõlemad sätted käsitlevad rikkumist, mis on olulised rikkumised e kas siis KrMS § 339 lg-1

kataloogis loetletud või KrMS § 339 lg 2 alusel oluliseks tunnistatud. Erinevus KrMS § 339 lg-

1 loetletud oluliste rikkumiste ja sama paragrahvi lõike kaks alusel oluliseks tunnistatud

rikkumiste vahel on selles, et viimati nimetatud rikkumisi saab kõrvaldada enamus juhtudel ka

apellatsioonikohus ise. Esitatud apellatsiooni alusel oletab ringkonnakohus, et rikkumiseks,

(mida prokurör ei ole küll kordagi nimetatud oluliseks, kuid on teinud viite KrMS § 339 lg 1 p-

le 7) peab prokurör seda, et maakohus ei ole omal algatusel hakanud vaagima, kas A.M.Sadeli

käitumine võib olla kvalifitseeritav muude kuriteokoosseisudena ja seda taotleb prokurör ka

apellatsioonikohtult. Ka selles osas peab kohtukolleegium prokurörile vajalikuks selgitada

kestvat kohtupraktikat ja sealhulgas ka valitsevaid Riigikohtu seisukohti. Prokurör on küll

viidanud selles osas ka Riigikohtu seisukohale, kuid seejuures on see tsitaat sellest samast

lahendi kontekstist välja rebitud ning sellele viitele tuginevad prokuröri seisukohad on

vastuolus nagu öeldud ka kohtupraktikaga ning on seaduse seisukohast ka ilmselt

põhjendamatud.

Nimelt, prokurör tugineb oma seisukohtade põhjendamisel Riigikohtu otsuses 3-1-1-54-16

väljendatud seisukohale, et lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus

süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu

vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli

materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.

novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 20). KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt

võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses

esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane

võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3.

märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-12-16, p 10). Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu

säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima

täiendavalt, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas

sätestatud kuriteokoosseisule (viidatud otsus asjas nr 3-1-1-12-16, p 12). Prokuratuur leiab, et

Harju Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kuna süüdistuses muud alternatiivset

kvalifikatsiooni ei olnud esitatud, siis ei ole kohtul ka võimalik süüdistatavat muu paragrahvi

alusel süüdi mõista.

Prokurör ei ole Riigikohtu praktikat arvestades teinud endale selgeks, millal saab maakohus

omaalgatuslikult süüdistust muuta ja millal on see välistatud.

Siinkohal on asjakohane tsiteerida Riigikohtu seisukohti otsusest 1-16-8601. Tegemist on

vägagi asjassepuutuvate selgitustega ja seda lahendis, kus ka vaidus on sarnane sellega,

millise on prokurör apellatsioonikohtu lauale toonud. Eraldi väärib tsiteerimist selle otsuse p.20

ja nimelt - erinevalt ringkonnakohtust nõustub kolleegium maakohtuga selleski, et kuigi

prokurör on nii kohtulikul uurimisel kui ka apellatsioonis süüdistuse tekstiga sisuliselt

konkureerides väitnud, et eelkõige on J. A. pannud talle süüks arvatava teo toime

tegevusetuse vormis, ei saa sellist süüdistuse tekstist hälbivat seisukohta pidada kohtule

õiguslikult siduvaks. Selleks, et maakohus oleks saanud arutada, kas J. A. on

soodustuskelmuse pannud toime tegevusetusega, oleks prokurör pidanud muutma vastavalt

ka süüdistust.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlust selles, et prokurör väljub praegusel juhul, kui ta

soovib sisustada tapmisele kaasaaitamist tegevusetusega ja viitab ka võimalikule KarS §-s

123 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseisule ilmselgelt süüdistuse piiridest. Maakohtul on õigus, et

süüdistus on sisustatud selliste faktiliste asjaoludega, mis annavad kohtule süüdistuse piirides

püsimiseks võimaluse hinnata A.M.Sadeli karistusõiguslikku käitumist vaid tegevusdelikti

piirides. Tegevusdelikti puhul seisneb süütegu tegevuses, aktiivses käitumises. Tegevuse

karistatavus põhineb keelunormi rikkumisel. Tegevusetusdelikti puhul vastutab isik millegi

tegematajätmise eest. Tegevusetus on tegevuseks kohustava normi rikkumine, millega seotud

isik oleks suure tõenäosusega tagajärje ära hoidnud

Järgnevalt oli prokuröril võimalus vastavalt KrMS § 268 lg 2 – 5 tuua kohtu lauale enne

kohtuliku uurimise lõppu uus süüdistus, kus oleks kirjeldatud ka neid faktilisi asjaolusid, mis

oluliselt erinevad esialgsest süüdistusest. Nimelt sätestab KrMS § 268 lg 5, et süüdistatavat

süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad

süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme

asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses

arutatud.

Praegusel juhul ei ole olemas ei muudetud ega täiendatud süüdistust, on nö esialgne süüdistus

ja on prokuröri poolt apellatsioonis väljapakutud süüdistatava A.M.Sadeli käitumise

tegevusetusega sisustavad koosseisud. Kohtukolleegium rõhutab, et praegusel juhul toob

prokuröri poolt väljapakutud sättega süüdistuse sisustamine kaasa süüdistuse olulise

muutmise, kus esialgse süüdistuse asjaoludega võrreldes erinevad prokuröri ettepanekutena

kirjeldatud koosseisude asjaolud oluliselt. Süüdistuses ei ole faktiliste asjaolude kirjeldamisel

kordagi ette heidetud süüdistatavale tegevusetust. Süüdistuses on süüdistatavale

etteheidetavaid tegusid kirjeldatud tegevusdeliktina, prokuröri poolt apellatsioonis maakohtule

tehtud etteheited puudutavad aga tegevusetust süüdistatava käitumises. See muudab

etteheidetava käitumise sisu oluliselt. Tegevusetusdelikt on karistusõigusdogmaatikas

eraldiseisev figuur, mille kohaselt tuleb isikule tehtavas etteheites ära näidata nn põhideliktist

(tahtlik tegevusega täideviimises seisnev tagajärjedelikt) oluliselt erinevate asjaolude

esinemine tema käitumises.

Vaidlust ei ole selles, et prokurör oleks saanud juba A.M. Sadelile esitatud süüdistuses

sisustada ka alternatiivselt tegevusetusega seotud etteheited tapmisest osavõtu osas, samuti

KarS § 123 lg 1 koosseisu kirjeldamisega, mis teatavasti näeb ette karistuse teise inimese

eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest.

Selle normiga kaitstavaks õigushüveks on inimese elu ja tervis ning normi eesmärgiks inimese

elu ja tervist ohustava olukorra tekkimise vältimine ja sellises olukorras olevale inimesele abi

osutamise tagamine ehk ohu kõrvaldamine. See on suvalise teokirjeldusega koosseis, mis

koosneb kahest osateost. Esimest osategu - teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt

kahjustada võivasse olukorda asetamine - saab panna toime nii tegevuse kui ka

tegevusetusega. KarS § 13 lg 1 järgi vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult

kohustatud tegutsema ehk ta oli garant. Kõnealune norm annab võimaluse võtta vastutusele

isiku, kes paneb süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-3-16, p 14).

A.M.Sadeli karistusõigusliku vastutuse jaatamiseks tulnuks tegevusetusdelikti raames esitatud

süüdistuses näidata, millise nõutava teo jättis süüdistatav tegemata ja millest tulenes tema

selline tegutsemiskohustus (garandikohustus). Erinevalt põhideliktist, kus põhjusliku seose

tuvastamiseks tuleb näidata, et isiku käitumise äramõtlemisel katkeks tagajärjeni viinud

kausaalahel, tuleb tegevusetudelikti korral põhjuslikkus tuvastada põhimõtteliselt teisiti -

näidates, et nõutava teo aset leidmisel jäänuks tagajärg saabumata.

Nagu Riigikohus oma määruses 3-1-1- 55-16 p-s 8 selgitas, ei ole prokuröri poolt süüdistuse

muutmine aga ainus seaduslik võimalus nihutada kohtumenetluse käigus kohtuliku arutamise

esialgseid piire. KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud

süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus KrMS § 268 lg 6 kohaselt

kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni,

kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta.

Kohtukolleegium kordab, et praeguses kriminaalasjas erinevalt viidatud lahendis kirjeldatud

tehioludest, ei olnud need faktilised asjaolud, milliste tuvastamata jätmist prokurör heidab ette

maakohtule ja milliste tuvastamist ta taotleb ringkonnakohtult süüdistuses kirjeldatud mitte

ühegi sõnaga.

Kokkuvõtvalt rõhutab ringkonnakohus, et kuriteo kvalifikatsiooni muutes saab kohus lähtuda

üksnes sellistest faktilistest asjaoludest, mis on tuvastatud kohtulikul uurimisel, järgides

seejuures KrMS § 268 lg 5 tulenevaid piiranguid. Sisuliselt tähendab see seda, et sisustades

muudetud kvalifikatsioonist tulenevaid süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusi, ei tohi

kohus tugineda süüdistuses nimetamata faktilistele asjaoludele. See tähendab, et kohtu

kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule

esitatud süüdistuses kirjeldatud. Erandina võib kohus 01.09.2011 kehtiva § 268 lg 5 esimese

lause kohaselt isiku süüditunnistamisel tugineda ka sellistele faktidele, mis erinevad

süüdistuses kirjeldatud asjaoludest, kui selline erinevus on konkreetse asja kontekstis

ebaoluline ( (vt Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: E.

Kergandberg, P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2012, lk 616 komm 6.2). KrMS § 268 kommentaaris

5.1.4 märgitakse sedagi, et vastuse küsimusele, millistel juhtudel tuleb erinevust oluliseks

pidada, peab andma kohtupraktika, kuid viitega kommentaaridele 5.12-5.1.3 väidetakse, et

seal loetletud juhtudel on kohtu initsiatiiv ilma vastava süüdistuseta välistatud. Kommentaaris

5.1.3 on muuhulgas ka ära toodud, et isikule, keda süüdistatakse valeandmete esitamises

tegevusega, ei saa kohus omistada tegu, mis seisneb nende samade andmete parandamata

jätmises e tegevusetuses. Kui menetlusosaline, olgu see siis antud juhul prokurör tutvuks

huvipakkuvuse eesmärgil KrMS vastava paragrahvi kommentaaridega ja sinna juurde ka

seadusemuudatuse seletuskirja sisuga, siis ei saaks ta väita, et maakohus oleks pidanud

omaalgatuslikult oluliselt muutma süüdistuses kirjeldatud faktilisi asjaolusid ning heita

A.M.Sadelile ette tegevusetusega seotud tapmisest osavõttu või KarS § 123 kirjeldatud

kuritegu.

01.09.2011 jõustunud Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse seletuskirja kohaselt on KrMS § 268 ja 307 muudatused tingitud

vajadusest anda kohtule võimalus muuta omaalgatuslikult kuriteo kvalifikatsiooni, kui ta

kohtuotsust tehes lähtub kuriteo samadest asjaoludest, isegi kui muudatus on

süüdistatavale kahjulik. Täpsemad selgitused on esitatud jaos 1.10. Sisuliselt muutusid

kehtetuks varasemalt KrMS § 268 lg 8 piirangud, mis lubasid muuta kvalifikatsiooni ainult

süüdistatavale kergendavas suunas. Muudatused e sama paragrahvi lõige 6 võimaldab nüüd

kohtul olukorda raskendada omal algatusel, kui kohus lähtub süüdistuses kirjeldatud faktilistest

asjaoludest.

Seaduse loogiline tõlgendamine, seaduse kommentaarid ja seaduseelnõu seletuskiri lubavad

teha ühese järelduse ja nimelt, et prokurör võib kuni kohtuliku uurimise lõpuni esitada kohtule

muudetud süüdistuse, kus ei ole keelatud muuta oluliselt ka eelnevas süüdistuses kirjeldatud

faktilisi asjaolusid sh ka teodelikti tüüpi. Kohus võib küll raskendada omaalgatuslikult

süüdistatava teole antud juriidilist kvalifikatsiooni, kuid seda vaid süüdistuse kirjeldatud

faktilistest asjaoludest lähtudes. Kohus ei saa mõista isikut süüdi süüdistuses, mille faktilised

asjaolud erinevad oluliselt süüdisuses kirjeldatust (vt. näited KrMS Kommmentaarid § 268

5.12-5.13). Kohus ei saa ka nõuda prokurörilt, et prokurör esitaks kohtule olemasolevast

süüdistusest erinevate faktiliste asjaolude kirjeldusega süüdistuse, see on vastuolus võistleva

menetluse põhitõdedega (KrMS § 14 lg 1). Seda on rõhutanud ka Riigikohus oma otsuses 3-

1-1-37-11 p. 15. Kui need faktilised asjaolud, milles prokurör taotleb isiku süüdi tunnistamist

erinevad oluliselt varasemas süüdistuses kirjeldatutest, ei piisa ka sellest, et kohus annab

kaitseõiguse tagamise eesmärgil süüdistatavale võimaluse ennast nende vastu kaitsta (KrMS

§ 268 lg 6), sest kohtu laual ei ole süüdistust selliste faktiliste asjaoludega.

Arvestades eeltoodud põhjendusi on välistatud A.M.Sadeli süüdimõistmine tapmisele

kaasaaitamises tegevusetusega aga ka teise isiku eluohtlikku olukorda jätmise eest.

Seega on kohtukolleegium seisukohal, et prokuröri apellatsioonis alternatiivselt esitatud

taotlus on alusetu ning see tuleb jätta tähelepanuta.

Kas süüdistatav A.M.Sadel oli tapmise kaastäideviija nagu seda on kirjeldanud kohtu laual olev

süüdistus, siis ringkonnakohus vastab ka sellele küsimusele eitavalt.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et jääb tõesti arusaamatuks prokuröri seisukoht selles, et

A.M.Sadel oli tapmise kaastäideviija, kui prokurör ei ole kordagi ei süüdistusaktis, ei

süüdistuskõnes ega ka apellatsioonis toonud välja karistust raskendava asjaoluna kummagi

süüdistatava osas tapmise toimepanemist grupis e KarS § 58 p 10. Tahtmatult tekib arusaam,

et prokurör ise ei näe süüdistatavate käitumises kaastäideviimist, kuid kohus peab seda

tuvastama.

Prokurör ei ole vaidlustanud süüdistatavate ütluste usaldusväärsust. Vastasel juhul pidanuks

prokurör taotlema Riigikohtu värske praktika kohaselt ringkonnakohtult suulist menetlust ja

süüdistatavate ristküsitlust ringkonnakohtus (vt Riigikohtu otsus 10.maist 2023 nr 1-20- 2143.

Veel enam, prokurör ei ole ka sisuliselt vaielnud vastu maakohtu seisukohale, mis puudutas

A.M.Sadelile süüdistuses omistatud etteheidet tema tegevuse kohta sündmuskohal.

Apellatsioonis märgib prokurör, et tegelikult ei ole oluline, kas hetkel, kui Andres Miller lõi

kurikaga U pähe, Anna – Maria Sadel oli autos või autost väljas, kas ta andis pea noogutusega

heakskiidu, nagu Andres Miller väidab, või ei noogutanud peaga. Anna – Maria Sadelil oli oma

roll täita, mida ta täitis ning kordagi ta Milleri tegevusse ehk kurikaga löömisesse

sündmuskohal ei 5 sekkunud ning Millerit ei takistanud. Seega ta nõustus Milleri tegevusega

ning nad olid arvulises ülekaalus.

Sellest võib aru saada, et A.M.Sadeli roll sündmuskohal oli jääda tegevusetuks, mis aga jällegi

eeldab teise ja olemasolevast oluliselt erineva teokirjeldusega süüdistust, kus muuhulgas peab

olema ära näidatud, mida oleks pidanud A.M.Sadel sündmuskohal tegema.

Apellatsioonis on pikalt tsiteeritud Riigikohtu otsust, milles on selgitatud, milline on

kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus KarS § 21 lg 2 mõttes. Selle tsitaadi sisu on

kokkuvõtvalt järgmine : Ei ole nõutav, et kaastäideviija realiseeriks ise kas tervikuna või

osaliselt objektiivse teokoosseisu. Isikud tegutsevad kooskõlastatult, kui neil on ühine teoplaan

ning iga isik soovib enda teopanust näha osana selle teoplaani täitmisest. Isikud tegutsevad

ühiselt, kui igast isikust sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna.

Arutatavas kaasuses ei realiseerinud A.M.Sadel ise tapmise objektiivset teokoosseisu. Seega

omab tema käitumise kvalifitseerimisel kaastäideviijana olulist tähtsust asjaolu, kas ta osales

võrdselt A.Milleriga teoplaani väljatöötamisel ja milles ta soovis näha oma teopanust teopaani

täitmisel. Nimelt, kohtupraktikas on kuriteo kaastäideviimisena vaadeldav ka selline süüteo

toimepanemine mitme isiku poolt, mille puhul süüteokoosseisule vastava teo pani toime üks

täideviija, kuid süüteo ettevalmistamisest võtsid osa veel teised isikud. Ehk siis moodustavad

kaastäideviimise ka nende isikute süüteopanused, kes osalesid vaid süüteo ettevalmistamisel,

kuid nende panused süüteo toimepanemisse olid olulised. Ettevalmistusstaadiumis osutatud

ebaolulised süüteopanused kaastäideviimist ei moodusta.

Prokurör ei ole vaidlustanud maakohtu järeldusi, mis puudutavad A.M.Sadeli käitumist

sündmuskohal e seda, et ei ole tõendatud, et A.M.Sadel sündmuskohal autost väljus, et U

autost süüdistatavate poolt jõuga välja tiritud ja et A.M.Sadel peanoogutusega andis nõusoleku

A.Millerile oma ema tapmiseks. Seega ei ole alust hakata rääkima kooskõlastatud ja ühisest

tegutsemisest

sündmuskohal

ja

tapmise

kaastäideviimise

koosseisu

täitmiseks

aktualiseerubki eelneva ühiselt välja töötatud teoplaani olemasolu. Kohtukolleegiumi

hinnangul on prokuröri poolt apellatsioonis tehtud järeldused ühise teoplaani ja võrdse

teopanuse olemasolu osas oletuslikud ning tõendeid selle kohta, et selline teoplaan

eksisteeris, ei ole. Apellant loetleb need asjaolud, mis tema arvates annavad aluse rääkida

kaastäideviimiseks

vajaliku

ühise

teootsuse

kasuks.

Vahemärkusena

rõhutab

kohtukolleegium, et A.M.Sadelile etteheidetud tegevusetuse ilmingud, millele apellatsioonis

rõhutatult osundatakse, on ringkonnakohus juba eelnevalt oma otsuses faktiliste asjaoludena

elimineerinud. Neid arvestada ei saa.

Prokurör on apellatsioonis püüdnud ringkonnakohut veenda A.M.Sadeli süüs tapmise

kaastäideviijana kirjeldades kohtule salvestiste sisu – esmalt selle kortermaja, kus elas U

trepikoja salvesti, mis annab informatsiooni selle kohta, kuidas 2.12.2021 varahommikust kuni

hilisõhtuni käisid süüdistatavad majas ja maja juures. Seejärel tankla videosalvestis,

linnakaamerate videosalvestis ja auto pardakaamera salvestis.

Nende salvestiste pinnalt järeldab prokurör, et süüdistatavatel oli teoplaan. Prokurör rõhutab

järgmiseid tema arvates olulisi asjaolusid: A.M.Sadel on U tütar ja A.Miler suhteliselt võõras

inimene, seetõttu sai ainult A.M.Sadel meelitada oma ema autosse, et oleks võimalik tapmist

täide viia. Ul ei olnud plaanis tegelikult autosse üldse istuda, sest ta jättis koju käekoti, rahakoti,

mobiiltelefoni.

Kohtukolleegiumi arvates on prokuröri järelduses oletuslikud ning rääkida sellest, et tõendatud

on see, et A.M.Sadel meelitas oma ema autosse selleks, et viia ta kuskile inimtühja kohta ja

seal tappa, ei saa. Tõendatud on, et juba 2.12.2021 varahommikust alates hakkas A.M.Sadel

nö sõeluma edasi tagasi oma ema ja A.Milleri vahet. Seejuures juba hommikupoolikul istus

A.Milleri autosse koos tütrega ka U. Kuskile sõideti ja tuldi tagasi. Õhtul e viimane kord A.Milleri

autosse istudes rääkis U just A.Milleriga midagi ja istus seejärel vabatahtlikult A.Milleri

autosse. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa nende asjaolude pinnalt teha järeldust, et

A.M.Sadeli roll oli ema autosse meelitamine. Tõsi on see, et pikalt ei saanud U A.Millerit tunda,

kuid seda, et tegemist on tema tütre elukaaslasega U ilmselgelt teadis. Seega ei istunud U

mitte endale võõra inimese autosse nagu väidab prokurör. Kui kaua see tutvus kestis ja kas U

ning A.Miller üksteist enne saatuslikku 2.12.2021 ka näinud olid, ei oma seejuures määravat

tähtsust. Enne autosse istumist rääkis U just A.Milleriga. Mida A.Miller talle lubas e et kuhu

sõidutada, teada ei ole, kuid selge on see, et just A.Miller andis viimasena valelubadusi.

Kohtukolleegiumi hinnangul on oluline teadmine, et neid kolme inimest ühendas ka ühine huvi

ja see huvi oli narkootikumid ning soodsad võimalused nende hankimiseks. Seejuures olid

A.Milleril ka oma kontaktid ja võimalused narkootikumide hankimiseks. Tõenäoliselt lubas

A.Miller Ule narkootikume, kuid salvestiste pinnalt ja just arvestades neid kellaaegu, mis on

fikseeritud salvestitelt ja võrreldes neid Google Maps tuvastatavate vahemaadega võib kindlalt

väita, et kuskil mujal, kui Neste tanklas Paldiski mnt 54 enne Ilmarise terviserada ei peatatud

e kas hankis A.Miller tanklas narkootikumid või oli see lubadus, kui see eksisteeris, juba eos

vale. Tõsi on see, et U ei saanud ennast kuskile pikemale kodunt vastu ööd sättida, sest jättis

maha mobiiltelefoni, rahakoti, käekoti, kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et tal sularaha

kaasas ei olnud ja võimalik, et ta raha ka autos juba A.Millerile narkootikumide eest andis.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega, mis on tehtud otsuses esitatud tõendite

põhjaliku analüüsi tulemusel ja nimelt, et maksimaalselt, mida saab nende tõendite pinnalt

järeldada on see, et A.Miller oli varasemalt A.M.Sadelile väljendanud oma soovi U tappa ja

seda A.M.Sadeli jutustuste põhjal, mis kajastasid tema lapsepõlve ja ema käitumist tema

suhtes ning mis oli jätnud jälje ka A.M.Sadeli hilisemasse ellu. Seda, et A.M.Sadel teadis, et

A.Milleril on soov ja võimalik, et ka plaan U tappa, seda kinnitab ka tema poolt emale

hoiatuse/palve vormis edastatu ajal, kui A.Miller ei olnud nendega koos autos. A.M.Sadel ütles

emale autos, et ema läheks ära, et A.Miller tapab ta ära, kägistab surnuks. Nimetatud tõend

aga ei tõenda seda, et U tapmine oleks olnud ka Anna-Maria Sadeli soov, et see oli neil

mõlemal ühiselt välja mõeldud ja kooskõlastatud või et Anna-Maria Sadel oleks Andres Milleri

poolt kavandatud tapmise ettepanekuga nõustunud. Pigem tõendab see tõend vastupidist,

seda, et ta ei soovinud ema surma, ajades teda autost välja. A.M.Sadel ütles emale korduvalt,

et A.Miller tapab ta ära. Samuti ütles, et ema lihtsalt läheks minema ja et tema (A.M.Sadel) on

juba väga purjus. Kui A.Miller autosse tuli, siis A.M.Sadel ütles talle, et ta hirmutas ema pisut.

Ja kordas seda kaks korda. Ütles ka, et ei olnud vaja seda rääkida. Kohtukolleegiumi hinnangul

ei ole hirmutamine ja kuriteoplaani välja rääkimine nagu seda hindab prokurör oma

apellatsioonis, siiski üks ja sama. Hirmutamine ei ole isegi sama, mis hoiatamine. Hoiatatakse

reaalse ohu eest aga hirmutada võib ka sellega, mille reaalselt eluviimist ei pea ka ise uskuma.

Kohtukolleegium näeb A.M.Sadeli poole emale öeldus järgmist sõnumit: A.M.Sadeli eesmärk

oli, et ema lahkus autost e läheks minema, sest tema ise on purjus ja abi temast ei ole. Miks

ta A.Millerile ütles, et hirmutas ema, siis ka selles peitub pigem soov, et A.Miller teades, et U

on teadlik tema plaanist ehk loobub sellest. Ühise teoplaani olemasolu e kuriteo

ettevalmistavas

staadiumis

kaastäideviijatena

e

võrdsete

teopanustega

teoplaani

väljatöötamise vastu räägib ka fakt, et kui A.Miller kasutas tapmise vahendina metallist kurikat,

siis A.M.Sadeli ettekujutustes pidi ta hoopis kägistama U. Miks tal selline ettekujutus oli, see

tuleneb ka A.M.Sadeli poolt kohtueelsel uurimise antud ütustest, mis puudutavad tema suhet

A.Milleriga. Nimelt rääkis A.M.Sadel, et kuna A.Miller hakkas teda liialt kontrollima, mis teda

häiris, siis ähvardas ta korduvalt A.Milleri juurest ära minna. A.Miller hoidis teda käeraudadega

kinni enda küljes paaril korral ja viimasel korral hakkas ka A.M.Sadelit kägistama. A.M.Sadelil

ei olnud kohtukolleegiumi hinnangul ka motiivi oma ema tapmiseks. Ta teadis, et A.Miller on

tema ema peale vihane ja on lubanud ta tappa. Miks A.Miller võttis selle plaani täitmiseks

hoides ka A,M.Sadelit enda kõrval, mitte ei sõitnud üksi Uga kuskile vestlemise eesmärgil ja

ei tapnud U , siis ka sellele on olemas kohtukolleegiumi hinnangul loogiline seletus. A.Milleril

oli kindel soov, et A.M.Sadel ei jätaks teda maha ning sellises olukorras sai teda ka

šantažeerida. U oli ka ainuke inimene sel momendil, kelle juurde sai A.M.Sadel minna, kui

A.Milleri juurest ära läheb. A.M.Sadel oli emalt saanud jaatava vastuse võimaldada mingi aeg

tema juures elada.

Eeltoodud asjaoludel ei ole kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga tõsikindlalt veendunud

selles, et A.M.Sadelil ja A.Millerile oli ühiselt kooskõlastatud plaan U tapmiseks, kus

A.M.Sadeli rolliks oli ema meelitamine autosse. Tegemist on pelgalt prokuröri oletustega, mis

aga tähendab seda, et kõik võis olla ka teisiti, kui oletab prokurör ja selles osas ongi kohtul

tekkinud kahtlused, mida ei ole võimalik kõrvaldada. Riigikohus on korduvalt rõhutanud ja seda

näiteks omaotsuses 3-1-1-10-15 p-s 15, et tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda

süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda

siseveendumusega. Kriminaalkolleegium leiab, et kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud

põhimõttega in dubio pro reo oleks tulnud kuriteo grupilist toimepanemist puudutavad

kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011.

a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 26).

Seega ei pea kohtukolleegium põhjendatuks A.M.Sadeli süüdimõistmist oma ema tapmise

kaastäideviimises nagu seda taotleb prokurör. Siinkohal kohtukolleegium kordab juba

eelnevalt väljendatud seisukohta, et muus prokuröri poolt alternatiivsed kvalifikatsioonid

langevad ära ja seda käesolevas otsuses esitatud põhjendustel.

Seega jääb prokuröri apellatsioon rahuldamata.

Süüdistatava A.Milleri ja tema kaitsja apellatsioonid.

Järgnevalt vastab kohtukolleegium küsimusele, mis on tõstatatud süüdistatava A.Milleri ja

tema kaitsja dv. A.Neilandi apellatsioonides e kas A.Milleri käitumine on hinnatav tahtliku

tapmisena või vastutab ta KarS § 118 lg 1 p 7 järgi e tagajärje suhtes süüdistataval tahtlus

puudus.

Esmalt, mis puudutab süüdistatava A.Milleri ütluste usaldusväärsust, mida on samuti

apellatsioonides vaidlustatud, siis kohtukolleegium on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et

A.Milleri ütlusi ei saa arvestada tõendina ja seda just seetõttu, et need on ebausaldusväärsed.

Maakohus luges A.Milleri ütlused ebausaldusväärseks põhjusel, et ta püüdis oma süüd

pisendada kui väitis, et ta lõi küll U kaks korda, kuid lamavas asendis olevat kannatanut ta ei

löönud, U oli mõlema löögi ajal püstises asendis ja kukkus alles teisest tugevamast löögist.

Maakohus leidis, et kui surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti arvamuse punktis 9 on ekspert

öelnud, et U võis olla vigastuste saamise hetkel tõenäoliselt lamavas asendis e et see arvamus

ei ole öeldud kategoorilises vormis, siis jäljeekspertiisi teinud ekspert on kindlal arvamusel, et

U (arvamuses nimetatud kannatanu) oli vigastuste saamise hetkel lamavas asendis (akt 22E-

TR002 punkt 6) ning Andres Miller (arvamuse punktis 7 nimetatud kahtlustatav) oli verejäljed

põhjustanud vigastuste tekitamise hetkel lamava kannatanu selja taga (I kd, tl 106-112). Need

kaks tõendit lükkavad ümber Andres Milleri ütluse selle kohta, et esimese löögi tagajärjel jäi U

püsti. Järelikult pidi juba esimene löök olema niivõrd tugev, et see paiskas U pikali maha ja

teise, veel jõulisema löögi andis süüdistatav kurikaga juba lamavale kannatanule. Kuna need

ütlused, millistes maakohus tuvastas vastuolu objektiivsete kirjalike tõenditega on suunatud

just süü pisendamisele, siis on ka maakohtu seisukoht selles, et süüdistatava A.Milleri ütlused

tuleb tapmise süüdistust puudutavas osas täielikult kõrvale jätta kui ebausaldusväärsed, igati

põhjendatud.

Mis aga puudutab A.Milleri tahtlust e kuriteo subjektiivset külge, mis omab antud juhul

määravat tähtsust ka tema käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel, siis ka selles osas

nõustub kohtukolleegium maakohtuga. Esmalt on oluline märkida, et U tapmise soovi

väljendas A.Miller A.M.Sadelile juba enne, kui viis U sündmuskohale. See ei ole pelgalt oletus,

sest seda ütles A.M.Sadel korduvalt oma emale ja eesmärgiga, et ema autost lahkuks ja ära

läheks. A.Milleri jutt profülaktilise vestluse läbiviimise soovist ringkonnakohut ei veena ja see

kõlab pigem absurdsena e ei ole eluliselt usutav. Esiteks, ei ole usutav, et isik, kes ise tarvitab

narkootikume, hakkaks teisele inimesele epistlit lugema sellest, et ei ole õige narkootikume

tarvitada. Teiseks, selleks, et viia läbi selline profülaktiline vestlus, ei ole vaja sõita öö hakul

teise linna otsa inimtühja kohta. Seda oleks saanud edukalt läbi viia ka elumaja ees ja autos

istudes.

Süüdistatava A.Milleri kaitsja selgitab apellatsioonis, et kohtupraktika pinnalt võivad kuriteo

toimepanemise vahend, kehavigastuste arv, iseloom ja paiknemine, süüdlase ja kannatanu

omavahelised suhted olla aluseks tapmise tahtluse tuvastamisel. Kohtukolleegiumi nõustub

sellega, kuid rõhutab, et reegleid ei ole. Ei saa väita, et tulirelva kasutamine alati tapmise

tahtlust tõendab või löögiriist seda välistab. Paljugi sõltub vahendipõhisel hindamisel hoopis

sellest, kus asetsevad vigastused e kuhu on tulistatud või löödud, milline on ründaja ja ohvri

jõu vahekord jne. A.Miller on tunnistanud, et lõi U kaks korda kurikaga. Maakohus on

tuvastanud, et esimene löök pidi olema juba piisavalt tugev, sest sellest U kukkus ja seejärel

lõi A.Miller U juba kui viimane oli lamavas asendis. Kurikas, mida A.Miller löögiriistana kasutas

oli metalsest materjalist üldpikkusega 80 cm, kaal ca 635 g ja kurika jämedama otsa (ülemise

otsa) läbimõõt ca 5, 5 cm. Vaidlust ei ole selles, et lüües lamavat isikut tugeva jõuga, on sellise

kurikaga võimalik inimesele tekitada surmavad vigastused, sest U suri just sellise löögi

tagajärjel. Seega ei ole arvestatavad kaitsja väited, et sellise alumiiniumist kerge kurikaga seda

teha ei saa. Kui hoida 80 cm kurikat keskkohale lähemal e mitte selle algosast, siis on

meesterahva jõudu arvestades võimalik teisele lamavas asendis isikule tugeva jõuga pähe

lüüa. Arvestades, et A.Miller oli verbaalselt varasemalt väljendanud soovi U tappa, et ta valis

inimtühja koha ja hilisõhtuse aja, et ta lõi metallist kurikaga U kaks korda ja talle ei piisanud

sellest, et U oleks jäänud pärast esimest lööki vigastatuna, kuid elusana sündmuskohale, ta

lõi teda teist korda, löök oli tugev ja suunatud pähe. Nendest asjaoludest teeb ringkonnakohus

järelduse, et A.Millerile ei olnud mitte, et ainult enne kuriteosündmust soov tappa U, vaid tal oli

see tahtlus ka surmava löögi e teise löögi tegemise ajal. Tapmise süüdistuse saanuks pärast

teise löögi tegemist välistada vaid siis, kui A.Miller ei oleks lihtsalt lahkunud sündmuskohalt

vaid ta oleks kutsunud kiirabi, oleks kuidagi näidanud üles soovi päästa U surmast e et oma

aktiivse tegevusega osutanud abi kannatanule. Sel juhul pädeks jutt, et kannatanu oli veel elus

ja A,Milleri aktiivne abistav käitumine oleks hinnatav loobumisena tapmisest KarS § 42 lg 1 ls

1 mõttes. Sellisel juhul vastutab süüdlane tekitatud tagajärje järgi. Praegusel juhul lõi aga

süüdistatav jõuliselt Ule kurikaga pähe ning veendumaks, et ohver ei liiguta lahkus

sündmuskohalt.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei mõjuta subjektiivse külje tuvastamist süüdistatavale soodsamas

suunas ka need asjaolud, millest räägib oma apellatsioonis kaitsja. Nimelt osundab kaitsja

sellele, et inkrimineeritava teo järgne Anna ja Andrese käitumine kinnitab, et kumbki nendest

ei mõelnudki, et ema võiks tema „karistamise“ järel surra. Ka veel teo järgsel päeval ei osanud

Anna ja Andres midagi sellist karta. Nii juba järgmisel päeval - 03.12.2021 sõideti koos

seksuaalteenuse osutamise eesmärgil Anna kliendi juurde, mille käigus pandi toime Qi

röövimine; kui eeldada, et oli tahtlikult pandud toime inimese tapmine, siis ei ole eluliselt

usutav, et kannatanu surnukeha jäetaks nähtavale kohale elumajade lähedal, et süüdlane

jätaks oma autosse alles pesapallikurika kui kuriteo toimepanemise vahendi, ei ole usutav, et

sõites inimest tapma, salvestab süüdlane oma sündmuskohale ja tagasi sõitmise

videokaameraga, jätab kaamera autosse, püüdmata sellest kui võimalikust süütõendist

vabaneda. Kui nõustuda sellise kaitseväitega, siis tähendaks see seda, et A.Miller, jättes U

lõhki löödud peaga öö hakul inimtühja kohta talvisel ajal, lootis, et U ise omal jalal sammub

sealt välja, leiab abi ja ei pöördu ei politseisse ega arsti poole ning andestab A.Millerile. Vaid

sellisel juhul ei omaks mingit tähtsust sündmuskohale jäetud asitõendid ja videokaamerate

salvestised. See ei ole eluliselt usutav ning taaskord pigem absurdne stsenaarium. Kui aga

A.Miller eeldas, et keegi ta järgmisel päeval sündmuskohalt leiab, elusana või surnuna ja

needsamad nö asitõendid on sündmuskohal, pluss linnakaamerad jne., siis pole

kohtukolleegiumi hinnangul suurt vahet, kas karistusõiguslikult on tegemist tahtliku tapmisega

või

tahtlikult

eluohtliku

tervisekahjustuse

tekitamisega

või

viimasega,

millega

ettevaatamatusest on saabunud ka kannatanu surm. Pigem näitab suhtumine seda, et A.Miller

sai aru, et vastutada tuleb ja teda ei huvitanud see, et temast jäävad maha asitõendid.

Eeltoodut arvestades ei nõustu kohtukolleegium kaitsjaga ja süüdistatavaga selles, et tegemist

ei ole tahtliku tapmisega vaid KarS § 118 lg 1 p 7 ettenähtud kuriteoga.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt süüdistatavale A.Millerile mõistetud karistus

adekvaatne ja vastab toimepandule. Kaitsja leiab, et just tapmise ja röövimise eest mõistetud

karistused on liiga ranged ja et kohus oleks pidanud liitkaristuse mõistmisel lugema kergemad

karistuse kaetuks raskemaga. Samuti tuleks arvestada, et A.Miller oli tööl austatud töötaja ja

ka tema tervislikku seisundit e seda, et ta on ühe neeruga.

Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses 1-19-4150 antud juhistele/selgitustele ja

nimelt, et arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult

suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui

ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele

tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise

aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või

menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu

siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud

isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt viidatud otsus asjas nr 1-17-1629/44, p 26

ja 20. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11). Karistuse kohaldamine ei ole täiel

määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse

karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus

(viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-

20-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või

määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates

piirides valida, on peaaegu alati mitu.

Maakohus mõistis tapmise eest A.Millerile karistuse, mis on keskmäärale ligilähedane e ületab

keskmäära 6 kuud. Seejuures ei nõustunud maakohus prokuröri karistusettepanekuga 14

aastat e ülemmäärale ligilähedase karistusega. Maakohus märkis, et ei tuvastanud asjaolusid,

mis tooks kaasa sedavõrd pikaajalise karistuse mõistmise e maakohus on sisuliselt arvestanud

neid asjaolusid, milliseid kaitsja näeb karistust kergendavatena. Kohtukolleegium ei nõustu

sellega, et A.Miller puhul saab rääkida siirast kahetsusest, sest ta on tapmissüüdistuse osas

oma süüd püüdnud pisendada ning püüdnud ka igati eksitada kohut tegelike motiivide

varjamisega. Karistuse mõistmisel omavad olulist tähendust kuriteo tehiolud. Kohtukolleegium

möönab, et tegemist ei ole selliste äärmustega nagu näiteks ühise alkoholi tarvitamise käigus

tekkinud verbaalse konflikti üle kasvamine füüsiliseks, mis johtuvalt sellest, et kannatanu ise

vabatahtlikult tarvitas koos tulevase ründajaga alkoholi ja osales kahepoolses konfliktis, võib

vähendada süüdlase süü suurust ja teisalt, mis kindlasti suurendab süüd on näiteks kuskil

matkarajal vastu tulnud juhusliku inimese ründamine ja kurikaga surnuks peksmine. A.Miller

tappis oma elukaaslase ema ja seejuures tegi seda olukorras, kus elukaaslane e A.M.Sadel

oli otsustanud A.Milleri juurest lahkuda ning just oma ema juurde. A.Miller teadis, et U on

A.M.Milleri ainuke lähedane ja et tal ei ole kellegi juurde minna nö kohe ja praegu, peale oma

ema. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul tegelik motiiv selles, et hoida A.M.Sadelit enda

juures ja miks mitte ka kasutada teda hea raha teenimise võimalusena prostitutsiooniteenuse

osutamisega. Asjaolu, et süüdistatava on varem karistamata võib mängida olulist rolli juhul,

kui tegemist on ainukese tema poolt toime pandud kuriteoga. Praegusel juhul on süüdistatav

mõistetud süüdi seitsme karistusseadustiku paragrahvi järgi ja nende hulgast on kolm

vägivallaga seotud kuritegu sh isiku- ja varavastased, on relvadega seotud kuriteod ja on

narkootikumidega seotud kuritegu. Sellise kuritegude kogumi juures ei pea kohus arvestama

seda, et varasemalt on süüdistatav karistamata. Ka ei pea kohtukolleegium põhjendamatult

rangeks röövimise eest mõistetud üheksat aastat. Tegemist on sanktsiooni keskmääraga.

Esineb mitu süüd suurendavat asjaolu ja nimelt – episoodide arv (2) ning kvalifitseerivate

asjaolude arv (3). Kaitsja väidab, et karistuse mõistmisel tulnuks arvestada, et A.Milleril

puudub üks neer ja seda pidanuks maakohus arvestama karistuse mõistmisel.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ka sel alusel põhjust karistust kergendada. Kui see asjaolu

ei välista alkoholi ja narkootikumide tarvitamist, mitmel töökohal töötamist, säilitab füüsilise jõu,

mis antud juhul väljendub ka ohvrite jõulises ründamises, siis saab ta kanda ka karistust

vanglas ja seda sellises määras, mis on mõistetud maakohtu poolt. Kui isik ise ei arvesta oma

tervisega ja elab tervist laastavat elu, siis ei ole kohustust sellega arvestada ka kohtul. Seega

kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust vähendada kaitsja poolt taotletud üksikkaristuste

määra.

Kohtukolleegium välistab ka võimaluse mõista liitkaristus kergemate karistuste raskemaga

kaetuks lugemise teel. Maakohus on mõistnud süüdistatavale üksikkaristused, milliste summa

on 25 aastat ja 10 kuud. Ligi 11 aastat kogusummast lühema liitkaristuse mõistmine tuleneb

seadusest ja nimelt, et maakohus ei oleks saanud mõista liitkaristust üle 15 aasta, mis on

kahe kuriteokoosseisu ülemmäär (KarS § 64 lg 3). Riigikohtu otsuses 3-1-1-20-16 on

selgitatud, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise

vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui

liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette

nähtud sanktsiooni ülemmäärale. (p 16).

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud maakohtu poolt mõistetud karistuse osas selliseid

eksimusi, millised oleks vahetult mõjutanud kohtu siseveendumuse kujunemist ja mis oleks

kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise,

siis ei kuulu ka selles osas kaitsja taotlus rahuldamisele.

Menetluskulud

Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatava A.Milleri poolt esitatud määruskaebuses ja

süüdistatava ning tema kaitsja apellatsioonides esitatud taotlusega jätta veel osa maakohtu

poolt välja mõistetud menetluskuludest riigi kanda. Maakohus on juba jätnud osa

menetluskuludest riigi kanda. Eeldada, et A.Milleril ei ole pikaajalise vangistusperioodi vältel

võimalik vanglas töötada, ei ole alust. Temal tuvastatud keskmine liikumispuue ei ole seganud

tal vabaduses tööd teha ja mitmel töökohal, siis ei saa olla see ka segavaks faktoriks vanglas

töötamisel sellistel töökohtadel, mis ei ole seotud liikumisega. Selgituseks märgib

kohtukolleegium, et kohtuotsuses märgitud 12 kuud on vabatahtlikult menetluskulude tasumise

tähtajad. Kui selle aja jooksul ei ole menetluskulud tasutud, siis algatatakse täitemenetlus.

Apellatsioonimenetluse kuludeks on süüdistatavate kaitsjate poolt õigusteenuse osutamisega

seotud kulud.

Süüdistatava A.M. Sadeli kaitsja adv. Karine Nersesjan on esitanud taotluse hüvitada

apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulud. Kaitsja kulutas apellatsioonimenetluses

õigusabi andmisele kokku 4 tundi, mille eest on tasu koos käibemaksuga 345,60 eurot.

Taotluses on loetletud tehtud kaitsetoimingud ja nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab

taotlust põhjendatuks. Kuna KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui apellatsiooni on esitanud

prokuratuur, jäävad menetluskulud riigi kanda.

Süüdistatava

A.Milleri

kaitsja

adv.

Alar

Neiland

on

esitanud

taotluse

hüvitada

apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulud. Kaitsja kulutas apellatsioonimenetluses

õigusabi andmisele kokku 6 h 37 min, mille eest on tasuu koos käibemaksuga 572,40 eurot.

Sõidukulud koos käibemaksuga on 12,96 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks.

Kokku on seega kaitsjatasu koos käibemaksuga 585,36 eurot. Kuna KrMS § 185 kohaselt, kui

apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud

lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, siis

tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu 17.augsti 2023 otsuse muutmata ja apellatsioonid ning

määruskaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/