3-21-1856/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. oktoober 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1856

Haldusasi

OÜ Viker kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 12. juuli

2021. a otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri

kohustamiseks vaadata tema kaebus uuesti läbi või

alternatiivselt Eesti Advokatuuri aukohtu 12. juuli

2021. a otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25. mai 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Viker, esindaja v.adv Heidi Rajamäe-

Parik

Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja v.adv Andres

Aavik

Kolmas isik – X

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Viker apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Viker apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 25. mai 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-21-1856

resolutsiooni punktid 3 ja 4. Teha tühistatud osas asjas uus otsus, millega rahuldada

OÜ Viker kaebus osaliselt, tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 12. juuli 2021. a

otsus osas, mis puudutab kaebust vandeadvokaat X tegevuse peale seonduvalt 13.

jaanuari 2021. a ja 8. märtsi 2021. a elektronkirjadega, ning kohustada Eesti

Advokatuuri aukohut vaatama OÜ Viker 9. märtsi 2021. a kaebuse seonduvalt

vandeadvokaat X 13. jaanuari 2021. a ja 8. märtsi 2021. a elektronkirjadega uuesti

läbi. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

3. Mõista Eesti Advokatuurilt OÜ Viker (registrikood 10993806) kasuks välja

haldusasjas nr 3-21-1856 kantud menetluskulude katteks 154,70 eurot (ükssada

viiskümmend neli eurot 70 senti).

4. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus

nende endi kanda.

3-21-1856

2(9)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. novembril 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Viker sõlmis Advokaadibüroo X GLO OÜ-ga 01.11.2019 käsunduslepingu, mille

alusel OÜ Viker deponeeris advokaadibüroo väärtpaberikontole Rävala Büroohoone AS

100 000 aktsiat, mis kuulusid Neticom OÜ-le ja mis olid panditud OÜ Viker kasuks tagamaks

OÜ Viker poolt Neticom OÜ-le antud laenu. Käsunduslepingu kohaselt pidi advokaadibüroo

korraldama aktsiate avaliku enampakkumise ning sõlmima OÜ Viker nimel enampakkumise

võitjaga ostu-müügilepingu. Kui Neticom OÜ tasub võlgnevuse enne pakkumiste esitamise

tähtaega, tuli advokaadibürool kanda aktsiad tagasi Neticom OÜ väärtpaberikontole. Lepingu

p-i 1.1 kohaselt oli selle lahutamatuks lisaks advokaadibüroo juhataja 27.01.2016 otsusega

kinnitatud kliendi vara hoidmise juhend.

Enampakkumisel osales üks pakkuja (OÜ Linaleo), kes kandis 05.12.2019 tagatisraha 50 000

eurot advokaadibüroo kontole. OÜ Viker palus 05.12.2019 kirjas enampakkumine tühistada ja

kanda aktsiad tagasi Neticom OÜ väärpaberikontole, kuna Neticom OÜ on tasunud panditud

aktsiatega tagatud võla. Advokaadibüroo juhatuse liige X sõlmis OÜ Viker nimel OÜ-ga

Linaleo 06.12.2019 aktsiate müügilepingu.

2. Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 20.07.2020 otsusega vandeadvokaat X süüdi

distsiplinaarsüüteos, mis seisnes Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg-te 1 ja 2, § 14 lg 4 ja

§ 15 ls 1 ning advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg 4 rikkumises, ning määras talle karistuseks

rahatrahvi 15 000 eurot. Otsuses tuvastati, et X eiras OÜ Viker juhiseid enampakkumise

tühistamiseks ja aktsiate tagastamiseks ning viis enampakkumise lõpule ja võõrandas aktsiad

OÜ Viker tahte ja juhiste vastaselt OÜ-le Linaleo. X vaidlustas aukohtu 20.07.2020 otsuse

haldusasjas nr 3-20-1535, kuid kohtud jätsid kaebuse rahuldamata.

3. OÜ Viker esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 09.03.2021 kaebuse v.adv X ja

Advokaadibüroo X GLO OÜ tegevuse peale. OÜ Viker on esitanud advokaadibüroole ja

advokaadile 05.01.2021 ja 14.01.2021 päringud, paludes väljastada vara hoidmise juhend, ning

27.02.2021 pöördumise, milles palus esimesel võimalusel kanda OÜ-le Linaleo tagasi tema

tasutud 50 000 eurot. Advokaat ja advokaadibüroo ei ole kaebaja nõudmisi täitnud. Vara

3-21-1856

3(9)

hoidmise juhendi väljastamata jätmine ja soovitud rahaülekande tegemata jätmine on vastuolus

advokaadi eetilise, väärika ja ausa käitumise kohustusega (eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 9 lg 1 ja

§ 14 lg-te 3 ja 4 rikkumine). Ebaväärikad ja ebaausad on lisaks advokaadi ja advokaadibüroo

13.01.2021 ja 08.03.2021 kirjad, milles on püütud jätta mulje, et kaebaja pöördumised ei ole

mõistetavad ega täidetavad. Vara hoidmise juhendi väljanõudmise aluseks on võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1015 ja raha tagastamise nõude aluseks on VÕS § 621 lg 1. Puudub mõistlik põhjus,

miks advokaat ja advokaadibüroo ei peaks saama kaebaja juhiste järgi käituda.

4. Eesti Advokatuuri aukohus lõpetas 12.07.2021 otsusega v.adv X suhtes

aukohtumenetluse seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Advokaadile heidetakse

ette heade kommete ja tavade eiramist õigusteenuse osutamisel, ebaausat, vääritut ning heade

kommete, tavade ja kutse-eetika nõuetega vastuolus olevat käitumist kliendiga, samuti kliendi

ülesande täitmata jätmist ning kliendi järelepärimistele õigeaegselt vastamata jätmist. Kaebuse

kohaselt ei ole advokaat väljastanud kaebajale kliendi vara hoidmise juhendit ning püüab jätta

muljet, et taotlus ei ole mõistetav ega täidetav. Need etteheited on käsitatavad eetikakoodeksi

§ 4 lg 1, § 9 lg 1 ning § 14 lg-te 3 ja 4 võimalike rikkumistena.

Aukohtul puudub pädevus hinnata, kes on advokaadibüroo deposiitkontol oleva raha omanik.

Selle vaidluse lahendamiseks peavad menetlusosalise pöörduma tsiviilkohtusse, mida nad ongi

teinud. Tallinna Ringkonnakohus on 08.03.2021 määruses nr 2-20-15412 asunud seisukohale,

et advokaadibüroo arvel olev raha ei kuulu kaebajale. Kuna advokaadibüroo deposiitkontol olev

vaidlusalune 50 000 eurot ei ole kaebaja vara, siis puudub kaebajal ka õigus anda selles osas

advokaadibüroole mingeid korraldusi. Neil asjaoludel puudub advokaadibürool ja büroopidajal

kohustus väljastada kaebajale kliendi vara hoidmise juhendit, sest advokaadibüroo valduses ei

olnud kaebuse esitamise hetkel kaebaja mis tahes vara. Kaebuses esitatud ülejäänud etteheiteid

on aukohus juba hinnanud samade poolte vahel sama käsunduslepinguga seoses tehtud aukohtu

20.07.2020 otsuses. Seetõttu ei pea aukohus vajalikus neid asjaolusid uuesti käsitleda ega

seisukohta võtta.

5. OÜ Viker esitas Tallinna Halduskohtule 12.08.2021 kaebuse aukohtu 12.07.2021 otsuse

tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks vaadata tema 09.03.2021 kaebus uuesti läbi

või alternatiivselt aukohtu 12.07.2021 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Aukohus on jätnud

osa kaebaja etteheidetest põhjendamatult arvestamata, väites, et neid hinnati juba 20.07.2020

otsuses. Kaebaja ei toonud 09.03.2021 kaebuses välja ühtegi sellist advokaadile etteheidetavat

tegu, mida oleks aukohtu 20.07.2020 otsuses käsitletud. Kaebaja on jäetud aukohtumenetlusse

kaasamata ja tagatud ei ole piisavat ärakuulamisõigust. Kaebajat teavitati 03.05.2021 üksnes

aukohtumenetluse algatamisest, kuid talle ei edastatud advokaadi vastust ja ei antud võimalust

sellele vastata (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1). Samuti ei teavitatud kaebajat

aukohtu istungist ega võimaldatud sellel osaleda (HMS § 45 lg 3). Rikutud on kaebaja õigust

õiglasele haldusmenetlusele, sest aukohtu otsuse põhjendused on järgimatud ja põhjendamatud

(HMS § 54 ja § 55 lg 1; AdvS § 17 lg 5). Advokaat valdab kolmandale isikule (OÜ Linaleo)

kuuluvat rahasummat kaebaja eest ja nimel. Seega pidanuks aukohus põhjendama, miks kaebaja

ei saa selle vara suhtes korraldusi jagada. Eetikakoodeksi kliendilepingu täitmist puudutavad

sätted kohalduvad ka järeltegevustele. Menetlusnormide rikkumine tõi kaasa ebaõige otsuse,

sest täiendava ärakuulamise käigus saanuks kaebaja põhjendada, miks oli advokaat kohustatud

kaebaja nõudmisi täitma. Ebaväärikad ja ebaausad on ka advokaadi kirjad, milles püüti jätta

muljet, et kaebaja nõudmised ei ole mõistetavad ega täidetavad. Aukohus ei ole selles osas

seisukohta võtnud. Advokaadi selgitused vara hoidmise juhendi väljastamata jätmise kohta on

ilmselgelt põhjendamatud, kuid aukohus ei ole neid käsitlenud. Alternatiivselt palub kaebaja

tuvastada aukohtu otsuse õigusvastasus, sest aukohtu otsus on oluline ka isikule, kes advokaadi

väära käitumise tõttu kannatab. Aukohtu otsusel on praktiline ja konkreetne funktsioon kutsuda

3-21-1856

4(9)

advokaati korrale ja lõpetada kaebaja suhtes õigusrikkumine. Praegu saab advokaat erinevates

kohtumenetlustes aukohtu otsusele tuginedes väita, et ta ei ole ühegi õigusnormi vastu eksinud

ja kaebaja õigusi rikkunud.

6. Eesti Advokatuur palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kuna aukohtumenetluses ei

kaldutud kõrvale kaebaja esitatud andmetest ja puudus vajadus lisaandmete saamiseks, siis ei

pidanud aukohus kaebajat täiendavalt ära kuulama (HMS § 40 lg 3 p 2). Kaebajale oli mh teada

tsiviilasjas nr 2-20-15412 tehtud kohtumääruse sisu, sest ta oli selles asjas menetlusosaliseks.

Kuna aukohtu otsus, millega ei tuvastatud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüütegu, ei mõjuta

kaebaja õigusi ja kohustusi, puudub tal asjas kaebeõigus (HKMS § 44 lg 1). Kohtupraktikast

tulenevalt on puudutatud isiku kaebeõigus advokatuuri aukohtu otsuse edasikaebamisel piiratud

ning puudutatud isik saab tugineda ainult menetlusõiguslikele rikkumistele. Praeguses asjas on

aukohus kontrollinud kõiki kaebaja välja toodud asjaolusid ning teinud kogutud tõendite põhjal

otsuse, milles on võetud seisukoht kõigi kaebuses esitatud asjaolude osas.

7. X palus seisukohas jätta kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi

vaatamata. Pikaajalise kohtupraktika kohaselt puudub kaebajal kaebeõigus, sest advokaadi

tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste tuvastamata jätmine ei saa rikkuda kaebaja AdvS § 16

lg-s 1 ja § 18 lg-s 1 sätestatud õigusi. Seadus annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtule

kaebus ja saada sellele vastus, mille kaebaja on ka saanud.

8. Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2022 otsusega rahuldamata kolmanda isiku taotluse

kaebuse läbi vaatamata jätmiseks (resolutsiooni p 2) ning jättis OÜ Viker kaebuse rahuldamata

(resolutsiooni p 3) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4).

Kaebust ei ole alust jätta läbi vaatamata, sest kaebaja on tuginenud muu hulgas aukohtu poolsele

menetlusnormide rikkumisele ning seega on tal kaebeõigus. Küll jäävad tähelepanuta kaebaja

etteheited aukohtu otsuse sisulise õigusvastasuse kohta, sest kaebajal ei ole subjektiivset õigust

nõuda advokaadi karistamist. Kui kaebaja soovib esitada advokaadi vastu kahjunõude, peab

maakohus ise tuvastama asjas olulised asjaolud ja aukohtu otsus ei ole seejuures tsiviilkohtule

asja lahendamisel siduv (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 11).

Kaebaja on heitnud ette ebapiisavat aukohtumenetlusse kaasamist, advokaadi täiendava vastuse

kaebajale edastamata jätmist ja sellele vastamise mittevõimaldamist, samuti kaebaja istungile

kutsumata jätmist. Kuna aukohtumenetluses tehtava otsuse sisu ei saa mõjutada huvitatud isiku

õigusi ja aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta tema õigusi, siis ei ole huvitatud isiku roll

aukohtumenetluses sama nagu menetlusosalisel haldusmenetluses või halduskohtumenetluses

(nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 14). Kaebaja menetluslike

õiguste riive hindamisel tuleb seda arvestada. Eesti Advokatuuri kodukorra § 52 lg 2 ei näe ette,

et huvitatud isik tuleks alati kutsuda aukohtu istungile. Kuna menetlus ei puuduta huvitatud

isiku õigusi, ei ole tema istungil osalemine tingimata vajalik. Huvitatud isik kutsutakse istungile

siis, kui tema osalemine on asja lahendamiseks vajalik, nt vastuoluliste või ebaselgete asjaolude

väljaselgitamiseks. Kuna kaebajat istungile ei kutsutud, ei olnud aukohtul järelikult vaja küsida

temalt täiendavat teavet. Kaebaja ei ole selgitanud, millised faktilised asjaolud jäid tal aukohtule

esitamata. Samuti ei ole kaebaja aukohtule esitatud kaebuses avaldanud soovi istungil osaleda

(AdvS § 17 lg 3). Kuna aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta huvitatud isiku õigusi, siis ei

ole tema korduv ärakuulamine aukohtumenetluses põhjendatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu

03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 18). Eeltoodu laieneb mh huvitatud isikult täiendavate

selgituste küsimisele. Õigusliku hinnangu distsiplinaarsüüteo asjaoludele annab aukohus ise

ning kaebaja arvamus ei ole aukohtule siduv.

3-21-1856

5(9)

Kuigi halduskohus ei hinda aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust, ei saa siiski väita, et otsuse

põhjendustest ei oleks võimalik üldse aru saada. Aukohus ei soovinud analüüsida seda, kellele

kuulub advokaadibüroo deposiitkontol olev raha ja kes saab selle osas tahteavaldusi esitada,

vaid märkis, et see tuleb välja selgitada tsiviilkohtumenetluses. Aukohus ei ole pädev selliseid

suhteid reguleerima. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu aukohtu otsuse põhjendustega, ei tähenda, et

need põhjendused oleksid arusaamatud. Aukohtu otsuse põhjendused ei takista kaebajal enda

kaitsmist tsiviilkohtumenetluses. Halduskohus peab siiski vajalikuks juhtida tähelepanu

aukohtu otsuses vorminõuete mittejärgimisele. Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg 3 järgi

tuleb otsuse sissejuhatavas osas tuua välja ka otsuse tegemise aeg. Praegusel juhul (ja mitmetel

teistel juhtudel) on otsuses märgitud üksnes asja läbivaatamise aeg ning otsuse tegemise aeg

selgub alles digiallkirjadest. Kohtu arvates tuleks senist praktikat korrigeerida.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. OÜ Viker palub 27.06.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning uue

otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus jättis ebaõigesti tähelepanuta kõik kaebaja väited

aukohtu otsuse sisulise õigusvastasuse kohta. Kuna halduskohus võttis mh menetlusse kaebaja

alternatiivse nõuda tuvastada aukohtu otsuse õigusvastasus (st aktsepteeris kaebaja õiguslikku

huvi HKMS § 38 lg 4 tähenduses), tuli kohtul hinnata ka aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust.

Olenemata aukohtu otsuse sisulisest õiguspärasusest on selle tegemisel rikutud menetlusõiguse

norme, mis tingivad aukohtu otsuse tühistamise. Halduskohus ei ole vastanud kaebaja väidetele,

et aukohtu otsus ei tugine õigusnormidele ja see on kaalutlusvigadega. AdvS § 17 lg 5 kohaselt

tuleb aukohtul teha põhjendatud otsus ka juhul, kui ta ei tuvasta distsiplinaarsüütegu. Selline

haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Aukohus ei ole selgitanud,

millisel õigusnormil põhineb järeldus, et kuna advokaadibüroo deposiitkontol olev 50 000 eurot

ei ole kaebaja vara, siis puudub kaebajal õigus anda selles osas advokaadibüroole korraldusi.

Aukohtu otsuses on kajastatud eetikakoodeksi norme, kuid need ei ole seostatavad haldusaktis

tehtud järeldustega. Vaidluse all ei ole, et advokaat valdab rahasummat kaebaja käsundi alusel.

Kuna aukohtu otsus ei vasta HMS § 54 lg 1 ja § 56 lg 2 nõuetele, siis on rikutud kaebaja õigust

õiglasele haldusmenetlusele. Aukohus ei ole üldse kaalunud advokaadi tegevuse kooskõla VÕS

§-ga 6, § 621 lg-ga 1 ja §-ga 1015, kuigi kaebaja oli 09.03.2021 kaebuses rikkumistele viidanud.

Aukohtu otsusel on suur mõju kaebaja õigustele, sest advokaat valdab seniajani kaebaja eest ja

nimel hoitavat kolmanda isiku vara (50 000 eurot). Aukohus leidis vääralt, et advokaadi sellise

tegevuse üle ei saagi üldse järelevalvet teostada. See ei ole õige, sest eetikakoodeksile allub

advokaadi igasugune kutsetegevus. Kuigi aukohus märkis esmalt, et tal ei ole pädevust hinnata,

kellele advokaadibüroo deposiitkontol olev raha kuulub, võttis ta seejärel siiski seisukoha, et

tegemist ei ole kaebaja varaga ja kaebajal ei ole õigus anda selle vara osas mingeid korraldusi.

Aukohtu otsuse vastuolulisus ja ebaõigsus seisnebki selles, et käsundisaajal ei olnud kehtiva

õiguse järgi võimalik eirata käsundiandja juhiseid tema korraldusel hoitava vara osas, sõltumata

rahasumma omandiõiguse kuuluvusest. Aukohtu otsus on ilmselgete põhjendamispuudustega.

10. Eesti Advokatuur palub 15.08.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja kooskõlas kohtupraktikaga. Kaebajal ei saa aukohtu otsust

vaidlustada sisuliselt, kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide

rikkumine (nt lahendid nr 3-14-52251 ja 3-19-2050). Huvitatud isiku kaebuse alusel kontrollib

halduskohus vaid seda, kas aukohus on otsuse tegemisel järginud menetlusnorme, kuid ei hinda

aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust. Aukohus tuvastas Tallinna Ringkonnakohtu 08.03.2021

määruse nr 2-20-15412 põhjal, et advokaadibüroo deposiitkontol olev 50 000 eurot ei kuulu

kaebajale. Seda kinnitas tsiviilasjas ka OÜ Viker ise. Seega puudus aukohtul vajadus asuda ise

tuvastama nimetatud raha omanikku või anda advokaadile mingeid juhiseid seoses kõnealuse

3-21-1856

6(9)

rahasummaga, sest raha omanikult ei ole aukohtule laekunud mingeid kaebusi seoses selle raha

hoiustamisega advokaadibüroo deposiitkontol.

11. X ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukoha esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi OÜ Viker esitas Eesti Advokatuuri aukohtule

09.03.2021 kaebuse nii vandeadvokaat X kui ka Advokaadibüroo X GLO OÜ tegevuse peale,

saab aukohtumenetluse läbi viia üksnes advokaadi suhtes (AdvS § 15 lg 1, § 16 lg 2, § 17 lg 1,

§ 19 lg 1). Aukohtu 12.07.2021 otsuse kohaselt toimuski aukohtumenetlus üksnes advokaadi

suhtes ja kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses sellele vastuväiteid esitanud.

13. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud õigus taotleda

aukohtumenetluse algatamist ja AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud õigus esitada halduskohtule kaebus

aukohtu otsuse (sh aukohtumenetluse lõpetamise otsuse) peale ei ole nähtud ette huvitatud isiku

materiaalsete õiguste kaitseks, vaid huvitatud isik saab halduskohtus kaitsta üksnes oma

menetluslikku õigust sellele, et aukohus vaatab tema taotluse läbi menetlusreegleid järgides (nt

Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Huvitatud isikule on seadusega antud õigus

esitada taotlus advokaadi suhtes aukohtumenetluse läbiviimist eesmärgiga tõhustada advokaadi

kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid ühestki õigusaktist ei tulene

huvitatud isikule subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Järelevalve advokaatide

kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle on advokatuuri pädevuses (AdvS § 3 p 2).

Kohus saab järelevalve teostamisse sekkuda üksnes siis, kui advokatuuri tegevus rikub kaebaja

subjektiivseid õigusi. Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla vaid advokatuuri tegevus

taotluse lahendamisel, mitte aga advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste

rikkumine võib seisneda mh selles, et aukohus on jätnud huvitatud isiku väited (osaliselt)

käsitlemata või aukohus ei taganud huvitatud isikule piisavalt ärakuulamisõigust. Halduskohus

kontrollib, kas kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ning kas

aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele läbi vaadanud. Aukohtul on

otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras

karistada. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid

õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus

hinnanud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2023 määrus nr 3-22-2528, p 7; 29.04.2021

määrus nr 3-21-602, p 8; 22.01.2021 määrus nr 3-20-2226, p-d 9–10; 19.06.2020 määrus nr 3-

20-647, p 9; 06.04.2020 määrus nr 3-20-490, p 8; 26.04.2019 määrus nr 3-19-362, p 10;

27.10.2016 otsus nr 3-14-52526, p 10).

14. OÜ Viker kaebeõiguse ulatust ei mõjuta asjaolu, et halduskohus on võtnud 16.08.2021

määrusega tühistamis- ja kohustamisnõude kõrval menetlusse ka alternatiivse tuvastamisnõude.

Kaebeõiguse ulatust ei määra ära kaebuse nõue (HKMS § 37 lg 2), vaid kaebaja subjektiivsete

õiguste rikkumise võimalikkus (HKMS § 44 lg 1). Kuna kaebajale tulenevad AdvS § 16 lg-st 1

ja § 18 lg-st 1 üksnes menetluslikud õigused, siis ei pidanud halduskohus tema kaebuse alusel

hindama aukohtu 12.07.2021 otsuse sisulist õiguspärasust (nt kas väidetava distsiplinaarsüüteo

asjaolud on tuvastatud õigesti või kas aukohus on teinud kaalutlusvigu) mh tuvastamisnõude

lahendamisel, vaid piirdus õigesti pädevus-, menetlus- ja vorminõuete järgimise kontrolliga.

Ehkki 11.08.2021 kaebuses (p 40) on alternatiivse tuvastamisnõude esitamist põhjendatud

asjaoluga, et aukohtu otsus võib faktiliselt aidata kaitsta ka huvitatud isiku materiaalseid õigusi,

ei ole aukohtusse pöördumise võimalus siiski selleks otstarbeks ettenähtud õiguskaitsevahend.

Käsundi täitmisel kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma subjektiivseid õigusi kaitsta

tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10).

3-21-1856

7(9)

15. Nagu eespool märgitud, hõlmab kohtulik kontroll aukohtu menetlusreeglite järgimise üle

mh hindamist, kas huvitatud isikule oli piisavalt tagatud ärakuulamisõigus. Sellele vaatamata

ei ole AdvS § 16 lg 1 tähenduses huvitatud isiku ärakuulamisele ja selle võimalikele vigadele

põhjust omistada samavõrra määravat tähendust kui aukohtumenetlusele allutatud advokaadi

ärakuulamisõiguse tagamisele. Kuigi aukohtumenetluse algatamist taotlenud isikut tuleb HMS

§ 11 lg 1 p 1 järgi käsitada menetlusosalisena, esineb tema ärakuulamise osas HMS § 40 lg 3

p-s 3 toodud erand, kui asja ei otsustata huvitatud isiku kahjuks. Kuna huvitatud isiku õigused

aukohtumenetluses on üksnes menetluslikku laadi, siis tuleks aukohtul tagada huvitatud isikule

võimalus esitada oma vastuväited näiteks juhul, kui aukohus kavatseb jätta tema taotluse läbi

vaatamata. Kui aga aukohus lahendab huvitatud isiku taotluse sisuliselt (st isik saab esitatud

taotlusele põhjendatud vastuse), siis isegi juhul, kui aukohus lõpetab aukohtumenetluse, ei ole

alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud isiku kahjuks. Kui isikul puudub subjektiivne õigus

nõuda advokaadi karistamist, siis ei saa advokaadi karistamata jätmine iseenesest ka rikkuda

tema õigusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2022 otsus nr 3-20-430, p-d 18–19).

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja ärakuulamisõigust ei ole

rikutud. Asja materjalidest nähtuvalt edastas aukohus OÜ Viker 09.03.2021 kaebuse järgmisel

päeval advokaadile vastamiseks ning X esitas 24.03.2021 oma selgitused. Aukohus arutas

kaebust 08.04.2021 istungil ning otsustas algatada v.adv X tegevuse suhtes aukohtumenetluse

ja kohustas advokaati esitama hiljemalt 07.05.2021 täiendava selgituse, miks ta keeldub

advokaadibüroo deposiitkontole OÜ Linaleo poolt tagatisrahana tasutud 50 000 euro tagasi

kandmisest. X täiendavat vastust ega aukohtu 13.05.2021 istungi protokolli ei ole vastustaja

kohtumenetluses esitanud. Aukohtu 12.07.2021 otsusest nähtuvalt on aukohus sisuliselt

aktsepteerinud advokaadi 24.03.2021 seletust (koos lisatud Tallinna Ringkonnakohtu

08.03.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-15412), et raha ülekandmise korraldust ei täidetud,

sest vaidlusalune 50 000 eurot ei kuulunud OÜ-le Viker ja seega ei olnud kaebajal õigus seda

rahasummat käsutada. Arvestades, et aukohtu 08.04.2021 istungi protokollis (pkp 9) kajastatud

advokaadi selgitused on identsed aukohtu 12.07.2021 otsuses toodud advokaadi selgitustega,

võib eeldada, et advokaat täiendavaid sisulisi põhjendusi aukohtule ei esitanud.

17. Kuna aukohtu otsust ei saa lugeda tehtuks kaebaja kahjuks ja aukohtul puudus vajadus

kaebajalt lisaandmete saamiseks, siis ei pidanud aukohus HMS § 40 lg 3 p-dest 2 ja 3 tulenevalt

andma kaebajale võimalust täiendava seisukoha esitamiseks, samuti advokaadi vastuväidetele

vastamiseks. Kaebaja sai kõik asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud ja argumendid

esitada kaebuses ning kaebaja ei ole ka väitnud, et tal olnuks esitada aukohtule mingeid uusi

asjaolusid. Muu hulgas ei ole vaidlust selles, et OÜ Viker hinnangul ei kuulu OÜ Linaleo poolt

enampakkumise tagatisrahana advokaadibüroo deposiitkontole tasutud 50 000 eurot temale.

Seega ei ole alust väita, et aukohus oleks tuvastanud kaebuse lahendamiseks olulised asjaolud

ebaõigesti. Kuivõrd huvitatud isiku kaebeõigus ei ulatu aukohtu järelduste sisulise õigsuse

kontrollimiseni, siis ei saa kohus hinnata, kas aukohus leidis õigesti, et kuna advokaadibüroo

deposiitkontol olev raha ei kuulu OÜ-le Viker, siis ei saanudki kaebaja anda selle käsutamise

osas advokaadile mingeid korraldusi ja järelikult ei kujuta korralduse täitmata jätmine endast

advokaadi poolset rikkumist ning ühtlasi ei olnud advokaadil kohustust väljastada kaebajale

kliendi vara hoidmise juhendit.

18. Vaidlustatud haldusakti tühistamist ei saa iseseisvalt tingida ka aukohtu otsuse aluseks

olnud materiaalõigusnormidele (st eelkõige VÕS-le) viitamata jätmine. Põhjendamisviga (sh

valele õiguslikule alusele viitamine või õiguslikule alusele viitamata jätmine) toob haldusakti

tühistamise kaasa üksnes juhul, kui haldusakt ei ole seetõttu kontrollitav või sai viga mõjutada

asja sisulist otsustamist, näiteks kui õiguskorras puudub üldse haldusakti toetav õiguslik alus

(vt HMS § 58; nt Riigikohtu 22.09.2022 otsus nr 3-20-1548, p-d 13–14; 04.03.2020 otsus nr 3-

3-21-1856

8(9)

18-1740, p 18.4). Praeguses asjas tuleb täiendavalt silmas pidada, et kaebaja heidab aukohtule

esmajoones ette, et sisuliselt ei ole hinnatud advokaadi tegevuse kooskõla VÕS §-ga 6 (hea usu

põhimõte), § 621 lg-ga 1 (käsundiandja juhised) ja §-ga 1015 (dokumendiga tutvumine). Kõik

need seonduvad aukohtu sisulise otsusega, kas advokaadi tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo

tunnused või mitte, kuid selle hinnangu kontrollimist ei saa huvitatud isik halduskohtult nõuda.

Kui kaebaja arvates rikkus advokaat 50 000 euro OÜ-le Linaleo tagasi kandmise korralduse

täitmata jätmisega VÕS § 621 lg-s 1 sätestatut ja advokaadibüroo juhataja 27.01.2016 otsusega

kinnitatud kliendi vara hoidmise juhendi väljastamata jätmisega VÕS §-s 1015 sätestatut, siis

on tal võimalik pöörduda sellekohaste nõuetega advokaadi tegevuse peale maakohtusse.

19. Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, mis puudutab OÜ Viker 09.03.2021 kaebuses

aukohtule (p 18) välja toodud advokaadi kutse-eetika nõuete (eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 9 lg 1,

§ 14 lg 4) väidetavaid rikkumisi seonduvalt X 13.01.2021 ja 08.03.2021 kirjadega. Ehkki

kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses seda aspekti eraldi välja toonud, on ta vaidlustanud

halduskohtu otsuse tervikuna ja taotlenud kaebuse rahuldamist täies ulatuses. Seetõttu tuleb

ringkonnakohtul arvestada mh kaebaja poolt esimese astme kohtule esitatud viidet, et aukohus

jättis osa tema etteheidetest tähelepanuta (vt 11.08.2021 kaebuse p 32). Ringkonnakohus märkis

juba eespool, et huvitatud isiku menetluslike õiguste rikkumisena on käsitatav mh olukord, kus

aukohus on jätnud osa tema väidetest käsitlemata. Praegusel juhul keskendus aukohtule esitatud

kaebus kahele peamisele etteheitele, et advokaat ei edastanud kliendi vara hoidmise juhendit ja

ei täitnud käsundiandja juhendit 50 000 euro OÜ-le Linaleo tagasi kandmiseks (kaebuse p 13),

kuid ühtlasi viitas kaebaja iseseisvate rikkumistena X 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirjadele,

mida kaebaja hindas ebaväärikateks ja ebaausateks. Seda, et kaebaja hinnangul oli tegemist

iseseisvate distsiplinaarsüütegudega, on mõistnud ka aukohus. See nähtub aukohtu 12.07.2021

otsuse põhjenduste esimesest lõigust. Sellele vaatamata ei ole aukohus vaidlustatud otsuses

kaebaja neile etteheidetele vastanud, piirdudes viitega, et ülejäänud etteheiteid on juba hinnatud

aukohtu 20.07.2020 otsuses. Kuna kaebaja viidatud 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirjad on

aukohtu 20.07.2020 otsusest hilisemad, siis ei saanud aukohus varasemas otsuses ilmselgelt

nendega seotud etteheidetele vastata. Põhjusel, et aukohus ei ole 12.07.2021 otsuses hinnanud,

kas advokaadi tegevuses kaebajale 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirjade (kaebuse lisad 5 ja 8)

saatmisel, millega vastati OÜ Viker 05.01.2021 ja 27.02.2021 pöördumistele (kaebuse lisad 4

ja 7), võis esineda distsiplinaarsüüteo tunnuseid, tuleb aukohtu otsus vastavas osas tühistada

ning kohustada aukohut vaatama X 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirju puudutavas osas OÜ Viker

09.03.2021 kaebuse uuesti läbi. Kuna advokaadibüroo deposiitkontol oleva raha OÜ-le Linaleo

tagastamise korralduse täitmata jätmist ja advokaadibüroo juhataja kinnitatud kliendi vara

hoidmise juhendi kaebajale edastamata jätmist puudutavas osas vaatas aukohus kaebuse läbi

ning ei rikkunud seejuures menetlusnorme, jääb kaebus selles osas rahuldamata.

20. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus OÜ Viker

apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 25.05.2022

otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4 ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab OÜ Viker kaebuse

osaliselt, tühistab Eesti Advokatuuri aukohtu 12.07.2021 otsuse osas, mis puudutab kaebust X

tegevuse peale seonduvalt 13.01.2021 ja 08.03.2021 e-kirjadega, ning kohustab Eesti

Advokatuuri aukohut vaatama OÜ Viker 09.03.2021 kaebuse seonduvalt X 13.01.2021 ja

08.03.2021 e-kirjadega uuesti läbi. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 25.05.2022 otsus muutmata.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule

esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral kulusid

3-21-1856

9(9)

välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg

4).

22. OÜ Viker on tasunud kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 35 eurot ning

kandnud esindajakulusid esimese astme kohtus 1080 eurot (sh käibemaks, vastab advokaadi 7,5

töötunnile) ja teise astme kohtus 432 eurot (sh käibemaks, vastab advokaadi 3 töötunnile).

Esindajakulu kandmise kohustus on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 nõuetele

vastavalt tõendatud. Kaebaja on 22.04.2022 ja 05.10.2023 menetlusdokumentides kohtutele

kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tasutud käibemaksu riigilt tagasi nõuda

(vt Riigikohtu 11.05.2022 otsus nr 3-20-663, p 23). OÜ Viker esindajakulu ei ole alust pidada

ülemääraseks või ebavajalikuks. Kaebuse rahuldatud osa moodustas vaidluse mahust ligikaudu

kümnendiku ja selles ulatuses tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista (HKMS

§ 108 lg 2). Seega mõistab ringkonnakohus OÜ Viker esimese ja teise astme kohtus kantud

menetluskulude hüvitamiseks Eesti Advokatuurilt kokku välja 154,70 eurot. Ülejäänud osas

jäävad OÜ Viker menetluskulud tema enda kanda. Kuna Eesti Advokatuur ja X ei ole

menetluskulude kohta andmeid esitanud, jäävad vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)