3-23-719/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoobril 2023 Tallinnas

Haldusasja number

3-23-719

Haldusasi

O.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. jaanuari 2023. a

otsuse ja 2. märtsi 2023. a vaideotsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja O.G, esindaja vandeadvokaat Margus Sorga

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Irina Punko

Asja läbivaatamise vorm

Avalikul kohtuistungil 2. oktoobril 2023

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada O.G kaebus. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 20. jaanuari 2023. a

otsus nr 4.2-1/844-1 ja 2. märtsi 2023. a vaideotsus nr 4.2-1/2285-4.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebaja tasutud 20 eurot riigilõivu. Üle-

jäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17. novembril 2023

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS

§ 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.G esitas 7. novembril 2022 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuurile

(PPA) relvasoetamisloa taotluse (dokumendi nr DL50033912) vintraudse püssi

soetamiseks enese ja vara kaitseks.

2. Kaebaja selgitas vastuseks PPA küsimustele, et soovib uut relva soetada

julgeoleku parandamiseks ning relva tüübi ja kaliibri vahetamiseks. Kaebaja soovib

vintraudset püssi, millele oleks ka kriisiolukorras tagatud sobiv laskemoon. Kaebaja on

teadlik relva valdamise ja kasutamise nõuetest. Kaebaja soovib lasketiirus relvaga

harjutamas käia, sest relvaomaniku kohustus on oma relva tunda ja seda õigesti

3-23-719

käsitseda. Seaduses on vintraudne püss enese ja vara kaitseks lubatud. Seadus ei

sätesta, mitut erinevat ja millist relva on inimesel lubatud omada enese ja vara

kaitseks. Relvaseadus (RelvS) näeb küll ette, mitut relva tohib füüsiline isik tavalises

relvakapis hoida, kuid seda piiri kaebaja taotletava relva soetamisega ei ületa.

3. PPA keeldus 20. jaanuaril 2023 otsusega nr 4.2-1/844-1 kaebajale

relvasoetamisloa väljastamisest. Teenistus- ja tsiviilrelvade registri andmetel on

kaebajale väljastatud relvaluba ning relvaloale kantud enese ja vara kaitseks

vintraudne püstol ning sileraudne püss. Kuigi RelvS ei määra tulirelvade piiarvu selle

taotlejatele, ei tähenda see, et inimesel võiks olla relvi piiramatult ja PPA iga uue

ostusoovi rahuldab. Ka ühe tulirelva vajadus ei ole iseenesest mõistetav. Iga järgmise

relva vajadus turvalisuse tagamiseks peab olema veelgi rohkem põhjendatud. Kaebajal

on kohustus tõendada, et ta vajab kolme tulirelva enese ja vara kaitseks. Arvestades, et

kaebajal on juba kaks tulirelva enese ja vara kaitseks, ei ole eluliselt usutav, et tal on

vaja veel üht. Kaebaja ei ole põhjendanud, mida annab kolmas tulirelv juurde

turvalisuse tagamisel kodustes tingimustes või tervise kaitsmisel. Lasketiirus

harjutamine ei ole piisav põhjendus. Tulirelva võib soetada, kui see on vajalik, mitte

lasketiirus oskuste täiendamiseks. Kui kaebajal on soov panustada riigikaitsesse, on tal

võimalus astuda Kaitseliitu.

4. Kaebaja esitas PPA 20. jaanuari 2023. a otsuse peale vaide. Kaebaja palus

relvasoetamisloa väljastamisest keeldumise otsuse kehtetuks tunnistada, rahuldada

relvasoetamisloa taotlus ja väljastada vastav luba. Haldusorgan võib keelduva otsuse

teha üksnes juhul, kui esineb mõni RelvS §-s 36 sätestatud asjaolu ning sellele

õiguslikule alusele tuleb otsuses konkreetselt viidata. Vastasel juhul ei ole

haldusorganil lubatud inimese õigusi piirata. Relva soetamisel turvalisuse tagamiseks

ei pea ära näitama konkreetset isikut või ohuolukorda, mida tõrjuda tahetakse. Kaebaja

puhul ei esine RelvS-s sätestatud soetamisloa ja relvaloa andmist välistavat asjaolu

ning otsuses ei ole ühelegi sellisele asjaolule ega alusele tuginetud. Seaduses ei esine

ühtki muud sätet, mille alusel saaks relvasoetamisloa väljastamisest keelduda.

5. PPA jättis kaebaja vaide 2. märtsi 2023. a vaideotsusega nr 4.2-1/2285-4

rahuldamata. PPA ei lähtu relvasoetamisloa andmisel üksnes RelvS §-st 36. PPA

väljastab soetamisloa juhul, kui relva vajadus on põhjendatud. Kui varasemad relvad

kaebajale enam ei sobi, ei tähenda see, et ta võib uusi relvi juurde soetada. Kaebaja ei

ole selgitanud, kuidas ta hakkab vintraudset püssi korteris elades hädakaitse seisundis

kasutama. Kaebaja peab esitama kaalukad ja veenvad argumendid, miks on talle

kolmas tulirelv vältimatult vajalik. Kaebaja taotluse rahuldamata jätmine ei tähenda, et

ta on ohtlik või et tema puhul esinevad relvasoetamisloa andmist välistavad asjaolud

(RelvS § 36).

6. Kaebaja esitas 3. aprillil 2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

tühistada PPA 20. jaanuari 2023. a otsuse ja 2. märtsi 2023. a vaideotsuse. PPA otsus

ja vaideotsus on õigusvastased, sest need ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ning nende

tegemisel on rikutud haldusakti põhjendamise kohustust.

6.1.

Haldusaktist peab olema arusaadav, milline õigusnorm välistab

relvasoetamisloa andmise, ning millised asjaolud ja kaalutlused tingivad keelduva

otsuse tegemise. Selliseid põhjendusi ja kaalutlusi PPA otsustes ei ole. Neist ei selgu,

miks ei ole kaebajal PPA hinnangul olemasolevat sileraudset püssi võimalik vintraudse

vastu vahetada. Seadus ei sätesta piirarvu enese ja vara kaitseks relva soetamisel (v.a

RelvS § 29 lg 11 olukord, millega praegusel juhul tegemist ei ole). Ka RelvS § 29 lg-st

2(6)

3-23-719

11 tuleneb seaduse mõte, et turvalisuse tagamiseks soetatud tulirelvade arv ei ole

piiratud, vaid neid võib olla kasvõi kaheksa (mis ei ole samuti lõplik arvuline piir).

6.2.

PPA on jätnud tähelepanuta, et kaebaja ei soovi soetada kolmandat tulirelva,

vaid vahetada olemasoleva sileraudse püssi vintraudse vastu. Kaebaja ei soovi siiski

relva vahetamise võimalust siduda uue relva soetamisega.

6.3.

PPA väide, justkui püüaks kaebaja varjata uue relva soetamise tegelikku

eesmärki, on ülekohtune. Kaebaja ei ole püüdnud mingil viisil seda varjata, vaid on

vastustajale korduvalt selgitanud, miks ta relva soovib. Vaideotsuses on PPA pidanud

arusaadavaks, et relvaomanik peab oma relva tundma ning lasketiirus harjutamine on

selleks vajalik.

6.4.

PPA on kaebaja kohta teinud karistusregistrist päringuid igal nädalal. Kaebaja

kinnitab ja tõendab väljavõttega karistusregistrist, et ta on seadusekuulekas inimene,

kes ei ole toime pannud süütegusid (vt kaebaja 27. septembril 2023 esitatud tõend).

7. Vastustaja esitas 26. mail 2023 kaebusele vastuse, mille kohaselt ei ole kaebaja

PPA-le veenvalt põhjendanud relva soetamise eesmärki. Nii PPA otsus kui ka

vaideotsus on piisavalt põhjendatud ning vastavad materiaal- ja menetlusõiguse

normidele.

7.1.

Relvaluba on eriõigus, mille andmise peamiseks eelduseks on avaliku võimu

kõrge usaldus selle taotleja suhtes. Avalik huvi on, et tulirelvad oleksid üksnes nende

inimeste valduses, kes vastavad kõrgendatud ootustele. PPA ülesandeks on veenduda,

et relva taotleja mõistab, et relv on kõrgema ohu allikas, ja tema kavatsus vastab RelvS

§-le 28.

7.2.

Kaebaja arusaam relvade kasutamisest ei ole realistlik. Tema rõhuasetus on

kasutusmugavusel, mitte enda võimete hindamisel mitme relva käitlejana. Lasketiirus

relva kasutamine on kontrollitud tegevus, mis ei ole võrreldav olukorraga, kus inimest

ootamatult rünnatakse. Ettevalmistus võimalikuks sõjaliseks agressiooniks Eesti

Vabariigi vastu on liialt hüpoteetiline, et sellega õigustada kolmanda relva soetamist.

7.3.

Järeldus, et kaebajale piisab kahest relvast, rajaneb haldusmenetluse seaduse

(HMS) §-l 38 ja kaebajalt küsitud selgitustel. PPA ei soovinud kaebajat relva omamise

õigusest ilma jätta. Otsus põhineb taotluse eripäral ja avalikkuse huvil elada ohutult

relvi omava inimese kõrval. Inimene, kes võib kanda endaga relva kaasas, peab eriti

hästi teadvustama sellega seonduvaid riske. Kuigi RelvS ei sea piiri soetatavate

relvade arvule, seab piiri taotleja võimekus neid käidelda ja kanda vastutust kooskõlas

RelvS nõuetega.

7.4.

Relva soetamise vajaduse väljaselgitamine ei ole vastustaja kaalutlusõigus, vaid

RelvS-st tulenev kohustus. RelvS ei näe ette lihtsustatud menetlust juba relvi omavate

isikute puhul. Kaebaja taotletav relv on suure tulejõuga. Selle kasutamine kortermajas

võib tekitada ulatuslikke kahjustusi (nt naabrite vara kahjustamine või vigastuse

tekitamine). Kaebaja selgitused ei andnud vastuseid PPA küsimustele ega olnud

küllaldased taotluse rahuldamiseks.

7.5.

Kaebaja tegelik eesmärk relva soetamiseks on vastuolus tema antud

selgitustega. Kaebaja tegelik tahe on arusaamatu. RelvS-s ei ole sätteid relva

väljavahetamiseks, nii et taotleja relvade koguarv ei muutu. Väljavahetamisest hakkas

3(6)

3-23-719

kaebaja rääkima alles siis, kui vastustaja hakkas esitama küsimusi. Vastustajal tuli

hinnata taotluse põhjendatust selles sisaldunud info põhjal.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. RelvS § 28 lg 1 p 3 järgi võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata

turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks). Füüsilisele isikule soetamisloa andmist

välistavad asjaolud on sätestatud RelvS §-s 36. Selle paragrahvi lg 1 näeb ette

imperatiivsed alused soetamisloa andmisest keeldumiseks ning lg 4 loetleb olukorrad,

mil PPA-l tuleb loa andmine või sellest keeldumine otsustada kaalutlusõiguse alusel.

9. Kaebajal on relvaluba nr DL50016346, millele on kantud luba soetada

vintraudne püstol ja sileraudne püss turvalisuse (enese ja vara kaitse) tagamise

eesmärgil. Kaebaja taotleb luba soetada enese ja vara kaitseks ka vintraudne püss.

Vaidlus on selle üle, kas kaebajal on õigus saada taotletud relva soetamise luba.

10. Kaebaja on selgitanud nii PPA-le kui ka kohtuistungil, et soovib soetada

vintraudset püssi selle laskemoona tõttu. Lasketiirus harjutamiseks tuleb tulirelva

laadimiseks vajalik varustus ise kaasa võtta. Vintraudse püssi üks lask on soodsam kui

sileraudsel püssil. Ka leiab kaebaja, et sileraudse püssi laskemoon ei pruugi olla

kriisiolukorras kättesaadav. Istungil selgitas kaebaja, et tahab käia harjutamas nii

jahilasketiirus kui ka kaitseväe siselasketiirus. Jahilasketiirus saab kasutada sileraudset

püssi, kaitseväe tiirus vintraudset (sileraudne püss lõhuks märklauad). Kaebaja ei soovi

enam sileraudsest püssist loobuda nii sel põhjusel kui ka põhjusel, et relvamüügiks on

kaebaja hinnangul hetkel majanduslikult ebasoodne aeg. Riik tunnistas kehtetuks nn

halli passi omanike relvaload, mis tähendab, et turule tuleb u 3000 relva. See viib

kaebaja relva turuhinna alla.

11. 15. märtsil 2023 vastu võetud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse järgi saab edaspidi Eestis taotleda relvaluba vaid

Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi kodanik, kel on Eestis elamisluba või kes elab

siin elamisõiguse alusel (§ 1 p 5). Seadusega on ette nähtud, et määratlemata

kodakondsusega isikutele väljastatud load kehtivad loal märgitud kehtivusaja lõpuni

(maksimaalselt viis aastat). Teiste välismaalaste load kehtivad maksimaalselt ühe

aasta. Kehtetuks muutunud lube ei uuendata (§ 1 p 27).

Kuigi kaebaja arusaam relvaseaduse muudatusest pole päris täpne, on tal seega õigus selles, et

lähema aasta jooksul pakkumus kasutatud relvade turul tõenäoliselt suureneb. See võib tõe-

poolest tähendada hinnalangust.

12. Vastustaja on keeldunud kaebajale vintraudse püssi soetamisloa andmisest,

leides, et kaebajale piisab kahest olemasolevast relvast ning kolmanda relva vajadus ei

ole põhjendanud. Vastustaja ei ole oma otsustes tuginenud RelvS § 36 lg-s 1 sätestatud

soetamisloa andmist välistavatele asjaoludele ega RelvS § 36 lg-s 4 nimetatud

asjaoludele, mil relvaloa andmine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja

kinnitas ka kohtuistungil, et kaebaja puhul ei esine ühtki RelvS §-s 36 sätestatud

asjaolu. Vastustaja leiab, et võib soetamisloa andmisest keelduda ka muul juhul, kui

RelvS § 36 sätestatud asjaolu esinemisel.

13. Kohus vastustajaga ei nõustu. Kaebaja õigus soetada ja omada relva on

hõlmatud PS §-s 19 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele (vt Riigikohtu üldkogu

otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 13 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas

nr 5-19-26, p 41). Kaebaja on arusaadavalt selgitanud, millisel eesmärgil ta vintraudset

4(6)

3-23-719

püssi taotleb. Kaebaja puhul ei esine RelvS § 36 lg-s 1 sätestatud soetamisloa andmist

välistavaid asjaolusid. Ka ei esine sama paragrahvi lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mil

PPA-l on relvaloa andmisest keeldumisel kaalutlusõigus. RelvS ei määra, kui palju

relvi võib inimesel olla. RelvS ega ükski muu seadus ei jäta vastustajale sellisel juhul

ka õigust otsustada, mitu relva on inimesele piisav.

14. Vastustaja otsus relvaloa andmisest keelduda on vastuolus seaduslikkuse

põhimõttega, mille kohaselt peab avaliku võimu tegevus rajanema seadustel (vt

põhiseaduse (PS) § 3 lg 1 esimene lause; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr

3-3-1-70-14, p 18 ja üldkogu otsus asjas 3-2-1-40-15, p 54). PS §-s 3 tagatud õigusriigi

aluspõhimõttest tuleneb üldine nõue, et riik ei tohi võimu teostada meelevaldselt (vrd

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p

199). Kõik avalik-õiguslike ülesannete täitjad peavad lähtuma seaduslikkuse

põhimõttest kogu oma tegevuses. Vastustaja sellest praeguses asjas lähtunud ei ole,

mistõttu on 20. jaanuari 2023. a otsus ja 2. märtsi 2023. a vaideotsus sisult

õigusvastased.

15. Koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku

motivatsiooni, mis peavad olema omavahel loogiliselt seotud, veendes haldusakti

adressaati ja akti lugejat, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega

toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise (Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus asjas nr 3- 3-1-13-02, p 14). Vastustaja on otsuse ja

vaideotsuse tegemisel rikkunud põhjendamiskohustust, mille järgi tuleb haldusakti

põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2).

Vastustaja on teinud 20. jaanuari 2023. a otsuse tuginedes HMS- ile ning RelvS § 28

lg 1 p-le 3. Viimane sätestab füüsilise isiku õiguse soetada, omada ja vallata

turvalisuse tagamiseks relva. HMS-i sätted on aga menetlusõiguslikud normid. Ükski

viidatud normidest ei anna õiguslikku alust keelduda relvasoetamisloa väljastamisest.

Vastupidi, RelvS § 28 lg 1 p 3 annab loa saamiseks õiguse.

16. Vastustaja põhjendused nii otsuses kui ka vaideotsuses on vastuolulised ja

asjakohatud. Ühelt poolt ei ole vastustaja arvates kaebaja põhjendanud, miks ta

vintraudse püssi soetamisluba taotleb. Teisalt märgib vastustaja, et kaebaja eesmärk

relva soetamisel on vastuolus tema antud selgitustega. Kaebaja on selgitanud oma

kavatsusi kogu menetluse vältel. Kaebaja kavatsused vastavad RelvS § 28 lg 1 p-le 3.

Samuti ei ole põhjust asuda seisukohale, et kaebaja ei oleks teadlik sellest, et relv on

kõrgema ohu allikas. Kaebaja omab relvaluba, milleks on ta pidanud sooritama

vastavasisulise eksami. Vastustaja leiab, et avaliku huvi tõttu peavad tulirelvad olema

üksnes kõrgendatud ootustele vastavate inimeste valduses ning avaliku võimu silmis

peab soetamisloa taotleja olema usaldusväärne. Kaebaja on esitanud väljavõtte

karistusregistrist, mille põhjal on kaebaja õigusekuulekas ning tal puuduvas süüteod.

Vastustaja on teinud menetluse kestel päringuid karistusregistrisse ning sellest teadlik.

Vastustaja ei ole esitanud oma otsustes ka ühtki muud argumenti, mis viiks

järelduseni, et kaebaja avalikust huvist tulenevale kõrgendatud ootusele ei vasta või ei

ole usaldusväärne.

17. HMS § 6 järgi lasub haldusorganil kohustus täita haldusmenetluses

uurimispõhimõtet ning kontrollida, kas haldusakti andmise faktilised ja õiguslikud

eeldused on täidetud. Kuigi praeguses asjas oli kaebaja taotlus piisavalt arusaadav,

peab kohus vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et vastuses esitatud

seisukoht, et talle jäi arusaamatuks, mis on kaebaja tegelik tahe, on vastuolus

uurimispõhimõttega. Soetamisloa taotleja eesmärgi väljaselgitamine on vastustaja

5(6)

3-23-719

kohustus, nagu vastustaja ka ise vastuses märgib. Vastustajal ei ole õigust teha

keelduvat otsust, kui ta ei ole asjas tähtust omavaid asjaolusid välja selgitanud.

Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet ka seetõttu, et ei ole kontrollinud faktiliste ja

õiguslike eelduste esinemist.

18. Eksitav on vastustaja seisukoht viitega HMS §-le 38, et relvasoetamisloa

taotlejal tuleb relva vajadust tõendada. Sellist nõuet RelvS ei sätesta. HMS § 38 lg 1

sätestab küll haldusorgani õiguse nõuda haldusmenetluses menetlusosalistelt ja

muudelt isikutelt nende käsutuses olevate asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta

tõendite ja andmete esitamist, kuid see ei anna vastustajale õigust panna soetamisloa

taotlejale kohustust, mida eriseadus soetamisloa taotlemiseks ette ei näe.

19. Kaebaja kaebus tuleb rahuldada. Kohus tühistab vastustaja 20. jaanuari 2023. a

otsuse ja 2. märtsi 2023. a vaideotsuse, sest need on õigusvastased.

20. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus

lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt

kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kaebaja taotleb, et kohus mõistaks tema

menetluskulud välja vastustajalt. Kaebaja esitas 2. oktoobril 2023 menetluskulude

nimekirja ja esindaja kinnituse kulude tasumise kohta, kuid ei esitanud kuludokumente

endid. HKMS § 109 lg 1 neljanda lause järgi kuludokumentide esitamata jätmise

korral menetluskulusid välja ei mõisteta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused

asjades nr 3-3-1-49-16, p 28, 3-3-1-15-15, p 17 ja 3-3-1-13-11, p 13 ja 3-3-1-5-08, p

18).

Menetluskulude nimekirjas ei ole märgitud riigilõivu. Menetluskulude nimekirjas riigilõivu

märkimata jätmine ja kuludokumentide esitamata jätmine ei takista aga tasutud riigilõivu

arvestamist menetluskuluna (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas 3-17-1206, p 7).

Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks seega välja mõista kaebaja tasutud 20 eurot riigilõivu.

Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

OSALISELT JÕUSTUNUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 26.02.2025

KOHTUOTSUSEGA.

6(6)