2-21-3538/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.10.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3538

Kohtuasi

OMEGA INVEST OÜ hagi GRIFF Õigusbüroo

Osaühingu

vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.11.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

GRIFF Õigusbüroo Osaühingu apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1222,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OMEGA INVEST OÜ (registrikood 10866568),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja GRIFF Õigusbüroo Osaühing

(registrikood

12320307), lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30.11.2022 otsus osas, millega maakohus tunnistas

sundtäitmise täiteasjas nr 022/2021/2098 lubamatuks 787,50 eurot ületavas osas

(resolutsiooni p 2). Tühistatud osas rahuldada hagi osaliselt ja tunnistada

sundtäitmine täiteasjas nr 022/2021/2098 lubamatuks 1260,85 eurot ületavas osas.

Muus vaidlustatud osas jätta Harju Maakohtu 30.11.2022 otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Tühistada Harju Maakohtu 30.11.2022 otsus osas, millega maakohus tühistas Harju

Maakohtu 16.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu 787,50 eurot

ületavas osas (resolutsiooni p 3). Muuta Harju Maakohtu 30.11.2022 otsust ja

tühistada Harju Maakohtu 16.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu, millega täitemenetlus täiteasjas nr 022/2021/2098 peatati kuni käesolevas

kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, 1260,85 euro ulatuses.

3. GRIFF Õigusbüroo Osaühingu apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2-21-3538

4. Harju Maakohtu 30.11.2022 otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis

OMEGA INVEST OÜ hagi osaliselt rahuldamata.

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Rahuldada OMEGA INVEST OÜ hagi osaliselt.

5.2. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2021/2098 lubamatuks 1260,85 eurot

ületavas osas.

5.3. Tühistada Harju Maakohtu 16.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 022/2021/2098 kuni

käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni,

1260,85 euro ulatuses.

5.4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OMEGA INVEST OÜ (hageja) esitas 20.02.2021 Harju Maakohtule hagi GRIFF

Õigusbüroo Osaühingu (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine

täiteasjas nr 022/2021/2098. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Omaraha OÜ ja Aleksei Sumin (laenusaaja) 12.10.2016 ja

16.12.2016 laenulepingud (laenulepingud). Omaraha OÜ loovutas laenulepingutest tulenevad

nõuded laenusaaja vastu hagejale.

1.2. Hageja nõudis laenusaajalt laenude tagastamist, kuid tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud

Harju Maakohtu 25.05.2020 otsusega jäeti hageja nõue rahuldamata ja hagejalt mõisteti

laenusaaja kasuks välja menetluskulud 1770 eurot. Samas asjas tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu 30.09.2020 otsusega jäeti ka hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ning

hagejalt mõisteti laenusaaja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 240 eurot. Seega

mõisteti eelnimetatud kohtuotsustega, mis mõlemad jõustusid 28.12.2020, hagejalt laenusaaja

kasuks välja menetluskulud 2010 eurot.

1.3. Laenusaaja esindaja saatis 04.02.2021 hagejale teate, et laenusaaja on loovutanud

menetluskulude hüvitamise nõude kostjale. Kostja 12.02.2021 avalduse alusel algatas

kohtutäitur täitemenetluse hagejalt menetluskulude 2010 eurot sissenõudmiseks.

1.4. Hageja leidis, et kostjal ei ole tema vastu menetluskulude hüvitamise nõuet. Hageja esitas

laenusaajale 31.12.2020 laenulepingute ülesütlemise ja tasaarvestuse avalduse, millega ütles

laenulepingud üles ja tasaarvestas menetluskulude nõude enda laenulepingutest tulenevate

2-21-3538

nõuetega laenusaaja vastu. Kuna laenulepingute alusel antud laenude tagastamise tähtajad olid

vastavalt 25.10.2021 ja 25.12.2021, siis isegi juhul, kui laenulepingud ei olnud 31.12.2020

ülesütlemisavaldusega üles öeldud, oli laenusaajal kohustus saadud laenud eelnimetatud

kuupäevadel tagastada. Hageja täiendas 13.10.2022 oma 31.12.2020 tasaarvestuse avaldust ja

tugines tasaarvestatava nõude osas ka asjaolule, et laenude tagastamise tähtajad saabusid

hiljemalt 25.10.2021 ja 25.12.2021.

1.5. Hageja leiab, et hageja nõuded laenude tagastamiseks tekkisid muudel asjaoludel kui

tsiviilasjas nr 2-18-124588 lahendatud haginõue, mistõttu tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud

kohtuotsused hageja nõuet ei välista.

2. Hageja taotlusel tagas Harju Maakohus 16.03.2021 määrusega hagi ja peatas täitemenetluse

täiteasjas nr 022/2021/2098 kuni siinses kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud hagejal laenulepingutest tulenevaid nõudeid, mida

oleks saanud menetluskulude hüvitamise nõudega tasaarvestada. Tsiviilasjas nr 2-18-124588

jätsid kohtud hageja laenulepingutest tulenevad nõuded rahuldamata, mistõttu ei ole hagejal

laenulepingutest tulenevaid nõudeid.

3.2. Hageja sai hagis tugineda ainult nendele asjaoludele, mis tekkisid pärast tsiviilasjas

nr 2-18-124588 tehtud kohtuotsuste jõustumist (s.o 28.12.2020). Enne osundatud kohtuotsuste

jõustumist sissenõutavaks muutunud summasid ei saa hageja nõuda. Lisaks ei olnud 31.12.2020

ülesütlemis- ja tasaarvestusavalduse tegemise ajaks laenulepingute alusel veel nõudeid

sissenõutavaks muutunud. Seega ei olnud hagejal tasaarvestatavat nõuet.

3.3. Hageja 31.12.2020 ülesütlemisavaldus oli tagajärjetu. Hageja ei ole järginud

tarbijakrediidilepingute ülesütlemise regulatsiooni. Laenusaaja ei ole viivitanud vähemalt

kolme tagasimakse tegemisega. Lisaks ei hoiatanud hageja laenusaajat võimalikust

ülesütlemisest ega määranud täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks. Seega ei saanud

hagejal ka ülesütlemisavalduse tagajärjel nõuet tekkida.

3.4. Hagejal puudus ka pädevus laenulepinguid üles öelda. Laenusaaja sõlmis laenulepingud

Omaraha OÜ vahendusel investoritega. Seega olid laenulepingute pooleks investorid. Ebaõige

on hageja väide, et laenulepingutest tulenev investorite nõue on läinud üle investoritelt

laenuandjale. Lepingute üldtingimuste kohaselt läheb nõue portaalihaldurile üle 90-päevase

makseviivituse korral, mida ei esinenud. Seega ei saanud investorite nõuded Omaraha OÜ-le

üle minna. Isegi juhul, kui toimus nõuete loovutamine hagejale, siis lepingute kujundusõigus

hagejale üle ei läinud, kuna lepingu üleminekut hagejale toimunud. Seega ei saanud hageja

31.12.2020 ülesütlemisavaldus muuta sissenõutavaks laenulepingu alusel edasiulatuvalt

tasumisele kuulunud summasid.

3.5. Laenusaajale ei ole esitatud kirjalikus vormis teadet nõuete hagejale loovutamise kohta,

mistõttu laenusaaja võib keelduda kohustuse täitmisest.

3.6. Harju Maakohtu 25.05.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-124588 on tuvastatud, et

laenulepingute kokkulepitud põhisummadeks olid vastavalt 1310 eurot ja 1640 eurot, kokku

2950 eurot. Samuti tuvastas kohus, et laenuandja maksis laenusaajale välja kokku 2451,50 eurot

ning et laenusaaja tagastas sellest vähemalt 1580,12 eurot. Seega ei saanud hageja nõue

laenusaaja vastu olla suurem kui 871,38 eurot ja hageja ei saanud laenusaaja nõuet enda vastu

täies ulatuses tasaarvestada.

2-21-3538

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Maakohus

rahuldas

hagi

osaliselt

ja

tunnistas

sundtäitmise

täiteasjas

lubamatuks 787,50 eurot ületavas osas. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud.

4.1.1. Laenusaaja sõlmis 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingud portaalihalduri Omaraha OÜ

vahendusel.

4.1.2. Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-18-124588 hagi laenusaaja vastu, paludes välja mõista

12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingute alusel tekkinud võlgnevuse. Maakohus jättis hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maa- ja ringkonnakohus mõistsid hagejalt

laenusaaja

kasuks

välja

menetluskulude

hüvitise

2010

eurot.

Kohtuotsused

jõustusid 28.12.2020.

4.1.3. Hageja esitas 31.12.2020 ülesütlemis- ja tasaarvestusavalduse, milles ütles 12.10.2016 ja

16.12.2016 laenulepingud üles ja tasaarvestas oma laenu tagastamise nõude laenusaaja vastu

(2094,78 eurot) viimase nõudega enda vastu hüvitada tsiviilasjas nr 2-18-124588

väljamõistetud menetluskulud.

4.1.4. Laenusaaja loovutas 25.01.2021 lepinguga menetluskulude hüvitamise nõude kostjale,

millest kostja teavitas hagejat 04.02.2021.

4.1.5. Kostja avalduse alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse hagejalt 2010 euro saamiseks.

Täitedokumentideks on kohtuotsused tsiviilasjas nr 2-18-124588, millega kohtud mõistsid

hagejalt laenusaaja kasuks välja menetluskulud 2010 eurot.

4.2. Maakohus hindas esiteks, kas laenulepingutest tulenevad laenuandja nõuded on hagejale

üle läinud ehk kas hagejal on õigus nõuda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist endale.

4.2.1. Laenulepingute üldtingimuste p 11.5 esimene ja neljas lause sätestavad, et üldtingimuste

allkirjastamisega kinnitavad laenusaaja ja investor, et nad nõustuvad alates 01.03.2014 sõlmitud

laenulepingute automaatse üleminekuga portaalile koos kõigi nendest laenulepingutest

tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekuga momendist kui konkreetse laenu ja/või selle

üksiku osamakse tagastamise tähtajast on möödas rohkem kui 90 päeva ning vastav kohustus

on laenusaaja poolt täitmata. Portaalil on õigus talle üleantud lepingud omakorda üle anda

kolmandale isikule või üleantud lepingutest tulenevad nõuded loovutada.

4.2.2. Omaraha OÜ saatis laenusaajale 02.11.2017 teate nõude loovutamise kohta.

Omaraha OÜ avaldas teates, et kooskõlas üldtingimuste p-ga 11.5 loovutas portaalihaldur

12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingutest tulenevad investorite kõik nõuded laenusaaja vastu

hagejale, kes on nimetatud lepingute uueks võlausaldajaks. Teate järgi on uuele võlausaldajale

üle läinud kõik seniste võlausaldajate õigused, sh õigus nõuda laenulepingu(te) täitmist ning

intressi ja viivise tasumist.

4.2.3. Maakohus leidis, et on toimunud 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingutest laenusaaja

vastu tulenevate nõuete loovutamine investoritelt Omaraha OÜ-le ja seejärel hagejale. Kuivõrd

Omaraha OÜ on laenusaajale teatanud laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamisest,

on loovutamine laenusaaja suhtes toimunud ja laenusaaja pidi aru saama, et uueks

võlausaldajaks on hageja. Hagejal on seega õigus nõuda laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmist endale.

4.2.4. Kostja väide, et laenusaajale ei ole esitatud kirjalikus vormis teadet nõude loovutamise

kohta, ei ole põhjendatud. Harju Maakohtu 25.05.2020 otsusest tsiviilasjas nr 2-18-124588

nähtub, et juba selles asjas tugines hageja 02.11.2017 ülesütlemise teatele. Järelikult oli teade

laenusaajale kätte toimetatud viidatud asja raames. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt pidas

2-21-3538

laenusaaja hagejat uueks võlausaldajaks, mis näitab, et nõude loovutamise teade jõudis

laenusaajani. Harju Maakohtu 25.05.2020 otsuse p-s 16 on märgitud, et laenusaaja tegi laenude

tagasimakseid hagejale pärast 02.11.2017 ülesütlemise avalduse tegemist kuni märgitud

vaidluses hagi esitamiseni 05.12.2018. Lisaks tõi hageja laenulepingute 31.12.2020

ülesütlemise avalduses välja, et laenusaaja tegi viimase osamakse 20.04.2018. Seega sai

laenusaaja nõude loovutamise 02.11.2017 teate kätte ja talle oli selge, et hageja on uus

võlausaldaja.

4.3. Teiseks hindas maakohus, kas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise

eeldused on täidetud.

4.3.1. Kuna täitemenetlust alustati kohtuotsuste alusel, siis saavad vastuväited sundtäitmisele

põhineda vaid pärast täitedokumendiks olevate kohtuotsuste jõustumist ehk pärast 28.12.2020

tekkinud

asjaoludel.

Tasaarvestuse

kui

kujundusõigusliku

vastuväite

korral

peab

tasaarvestusolukord võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes olema tekkinud pärast

kohtuotsuste jõustumist. Tasaarvestuse lubatavuse määramisel on seega oluline tuvastada

tasaarvestusolukorra tekkimise aeg.

4.3.2. Tasaarvestusolukorra tekkimise aja tuvastamiseks hindas maakohus, kas ja millal

muutusid sissenõutavaks menetluskulude hüvitamise nõue ja laenulepingutest tulenevad laenu

tagastamise nõuded. Laenusaaja nõue menetluskulude hüvitamiseks tekkis ja muutus

sissenõutavaks kohtuotsuste jõustumisega 28.12.2020. Hageja nõude osas leidis maakohus, et

kuigi kohtud jätsid tsiviilasjas nr 2-18-124588 hageja laenulepingutest tuleneva võlgnevuse

väljamõistmiseks rahuldamata laenulepingute ülesütlemise kehtetuse tõttu, ei tuvastanud

kohtud, et hagejal puuduksid mis tahes nõuded laenusaaja vastu. Praeguses asjas on hageja

esitanud nõuded teisel alusel. Hagejal on õigus esitada nõudeid tuginedes teistele asjaoludele,

mis erinevad tsiviilasjas nr 2-18-124588 lahendatud hagi alusest. 28.12.2020 seisuga, mil tekkis

menetluskulude nõue, oli hagejal laenulepingutest tulenevalt olemas sissenõutavaks muutunud

nõue (mida on käsitletud allpool). Seega tekkis tasaarvestuse olukord 28.12.2020,

st tasaarvestuse vastuväite aluseks olevad asjaolud tekkisid pärast tsiviilasjas nr 2-18-124588

tehtud kohtuotsuste jõustumist.

4.4. Kolmandaks hindas maakohus, kas hagejal oli õigus 31.12.2020 avaldusega 12.10.2016 ja

16.12.2016 laenulepingud üles öelda. Lepingu ülesütlemise õigus on kujundusõigus, mis ei lähe

nõude loovutamisega üle ühelt võlausaldajalt teisele. Hageja laenulepinguid üle ei võtnud, vaid

laenuandja loovutas hagejale lepingutest tulenevad nõuded laenusaaja vastu. Nõuete

loovutamisega ei läinud hagejale üle õigust laenulepinguid üles öelda ja seetõttu 31.12.2020

avaldusega laenulepingute ülesütlemist ei toimunud.

4.5. Samuti hindas maakohus, kas hagejal oli 31.12.2020 ülesütlemis- ja tasaarvestusavalduse

esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud nõue laenusaaja vastu, ning kas ja kui suures

ulatuses võisid hageja ja laenusaaja vastastikud rahalised nõuded hageja esitatud

tasaarvestusavalduse tulemusena lõppeda.

4.5.1. 31.12.2020 tasaarvestusavalduse aja seisuga oli laenusaajal laenulepingute alusel

sissenõutavaks muutunud võlgnevus 314,36 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõppesid poolte

nõuded kattuvas ulatuses ja laenusaajale jäi nõue hageja vastu hüvitada menetluskulud

1695,64 eurot.

4.5.2. 13.10.2022 esitas hageja täienduse tasaarvestusavaldusele. Maakohus leidis, et

varemesitatud tasaarvestuse avaldust ei saanud hiljem täiendada, kuid 13.10.2022 avaldus on

käsitatav uue tasaarvestuse avaldusena. Laenusaaja sissenõutavaks muutunud võlgnevus

laenulepingute alusel 13.10.2022 seisuga oli 908,14 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõppesid

poolte nõuded kattuvas ulatuses ja menetluskulude nõude suuruseks jäi 787,50 eurot.

2-21-3538

4.5.3. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna laenusaaja oli 25.01.2021 loovutanud

menetluskulude nõude kostjale, ei olnud sellest ajast alates hageja ja laenusaaja vahel

vastastikuseid nõudeid ja seega ei saanud nõudeid tasaarvestada. Nõude loovutamine ei muuda

nõude identiteeti ning kui laenusaaja loovutas kostjale menetluskulude nõude, astus kostja

võlasuhtesse laenusaaja asemele. Kui hagejal oli õigus nõuda laenusaajalt laenu tagastamist ja

laenusaajal oli õigus nõuda hagejalt menetluskulude hüvitamist, olid neil vastastikused nõuded.

Tähtsust ei oma see, et laenusaaja loovutas oma nõude hageja vastu 25.01.2021 kostjale.

5. Maakohus tühistas ka hagi tagamise abinõu, millega täitemenetlus täiteasjas peatati

787,50 eurot ületavas osas kuni siinses asjas tehtava lahendi jõustumiseni (sundtäitmise

jätkumine pidi toimuma 787,50 euro ulatuses, mitte 787,50 eurot ületavas osas –

ringkonnakohtu märkus).

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi

osaliselt rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

6.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hagejal pärast tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud

kohtuotsuste jõustumist enam laenulepingutest tulenevaid nõudeid laenusaaja vastu. Seetõttu ei

saanud hageja nõudeid tasaarvestada.

6.2. Tasaarvestus ei olnud võimalik ka seetõttu, et hageja ei saanud laenulepingutest tulenevate

nõuete omanikuks ega saanud neid edasi loovutada. Laenusaaja ja investorid nõustusid

laenulepingute üldtingimuste p-s 11.5 lepingute automaatse üleminekuga portaalile, mitte

portaali haldajale Omaraha OÜ-le. Samuti eeldas lepingute automaatne üleminek vastavalt

üldtingimuste p-le 11.5 seda, et laenusaaja kohustus on täitmata enam kui 90 päeva (mis nii ei

olnud). Seega ei läinud lepingud Omaraha OÜ-le üle ja Omaraha OÜ ei saanud laenulepingutest

tulenevaid nõudeid hagejale loovutada. Lisaks ei ole laenusaajale esitatud kirjalikus vormis

teadet nõuete loovutamise kohta, mistõttu laenusaajal on õigus nõuete täitmisest keelduda.

Maakohtu järeldus, et loovutamisteade on laenusaajale kätte toimetatud tsiviilasja

nr 2-18-124588 menetluses, on ebaõige.

6.3. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 4034 lg 7 kolmandas lauses ja § 408 lg 4

viimases lauses sätestatu, mille kohaselt krediidiandjal on seadusest tulenev kohustus esitada

tarbijale uus intressimäär ja muude kõrvalnõuete vähenemist arvestav maksegraafik. Enne

hageja poolt laenusaajale tasumise nõude esitamist, mida tasaarvestuse avaldused endast

kujutasid, oleks krediidiandja pidanud esitama laenusaajale uue maksegraafiku. Seni on tarbijal

õigus VÕS § 110 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest.

6.4. Maakohus leidis ebaõigesti, et laenusaaja sai laenulepingute alusel laenu 1310 eurot ja

1640 eurot (kokku 2950 eurot). Tegelikkuses sai laenusaaja laenu 894 eurot ja 1557,50 eurot

(kokku 2451,50 eurot). Harju Maakohtu 25.05.2020 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-18-124588

(otsuse p 13, viimane lõik) ei kuulu kostja poolt hüvitamisele muud tasud, s.o lepingutasu,

tagatisfondi makse ja ülekandekulu, mis muidu kuulunuks lepingu koosseisu. Samuti ei kuulu

hüvitamisele edasilükkamise tasu. Laenusaajal tuli tagastada vaid tegelikult kätte saadud

summad, mitte laenulepingutes nimetatud summad.

6.5. Isegi kui 13.10.2022 tasaarvestusavaldus on põhjendatud, ei anna see alust sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks. Kuna 13.10.2022 tasaarvestusavalduses sisalduvad nõuded

muutusid sissenõutavaks kohtu- ja täitemenetluse ajal, menetluskulude nõue aga kuulus

kohesele täitmisele täitedokumendi alusel, ei sisaldanud täitedokument täitemenetluse

algatamise ajal põhjendamatuid summasid. Kui lugeda tasaarvestus lubatavaks, on 13.10.2022

2-21-3538

tasaarvestuse avalduses sisalduv hageja nõue täidetud täitemenetluse ajal tasaarvestuse

tegemise teel, mitte ei ole tegemist olukorraga, kus täitmisavaldus sisaldaks summasid, mille

osas täitemenetlus oleks lubamatu.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

7.1. Laenulepingute üldtingimuste p 11.4 järgi oli portaali haldajal (Omaraha OÜ-l) õigus

tegutseda võlgade sissenõudmisel investorite nimel. Üldtingimuste p-st 11.4 tulenevalt võis

Omaraha OÜ igal ajal loovutada laenulepingutest tulenevad nõuded (sõltumata sellest, kas

laenumaksete tasumisel oli üldtingimuste p-s 11.5 nimetatud 90-päevane võlgnevus või mitte).

7.2. Kostja väide, nagu oleks Harju Maakohus 25.05.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-124588

tuvastanud, et laenusummad maksti välja vaid osaliselt, on ebatäpne. Nimetatud otsuse p 8

viimases lõigus on kohus tuvastanud, et laenusummad on laenusaajale välja makstud.

16.12.2016 laenulepingu alusel on laenusaaja pangakontole kantud 1557,50 eurot

(laenusummast 1640 eurot on maha arvestatud ülekande tasu 0,50 eurot, lepingutasu

32,80 eurot ja tagatisfondi makse 49,20 eurot). 12.10.2016 laenulepingu alusel on

laenusummast (1310 eurot) 1244 eurot kantud laenusaaja virtuaalkontole, kust laenusaaja

kandis oma pangakontole edasi 894 eurot, ja 350 eurot arvestati laenusaaja nõusolekul

kolmanda (varem sõlmitud) laenulepingu võlgnevuse katteks (laenusummast arvestati maha

ülekande tasu 0,50 eurot, lepingutasu 26,20 eurot ja tagatisfondi makse 39,30 eurot).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus vaidlustatud osas osaliselt

tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue otsuse, millega rahuldab hageja

hagi osaliselt, kuid väiksemas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Muus vaidlustatud osas jääb

maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi

ei muuda ja täienda, nõustub ringkonnakohus põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsus

on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt

rahuldamata. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

osas, millega hageja hagi osaliselt rahuldati ja menetluskulude jaotust.

10. Apellatsioonkaebuse kohaselt on laenulepingutest tulenevad hageja nõuded lahendatud

jõustunud kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-18-124588. Seetõttu ei ole hagejal laenulepingutest

tulenevaid nõudeid laenusaaja vastu, tasaarvestus ei olnud võimalik ja kostjale loovutatud

menetluskulude hüvitamise nõue tuleb täitemenetluses täita täies ulatuses. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu otsuses põhjendatud seisukohaga, et tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud

otsused ei välista hageja õigust esitada laenulepingutest tulenevaid nõudeid teisel alusel.

11. Õige on maakohtu järeldus, et laenulepingutest tulenevad nõuded on hagejale loovutatud,

kuid osaliselt tuleb selles osas maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Hinnates, kas Omaraha OÜ-l

oli õigus investorite sõlmitud laenulepingutest tulenevaid nõudeid loovutada, on maakohus

viidanud üldtingimuste p-le 11.5. Ka Omaraha OÜ 02.11.2017 nõuete loovutamise teates on

viidatud üldtingimuste p-le 11.5, lähtudes arusaamast, et laenusaajal oli selles punktis viidatud

2-21-3538

üle 90-päevane võlgnevus. Kuna Harju Maakohtu 25.05.2020 otsusega tsiviilasjas

nr 2-18-124588 tuvastati, et laenusaajal võlgnevust ei olnud, polnud viide üldtingimuste

p-le 11.5 enam asjakohane. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et Omaraha OÜ

õigus investorite nimel nõudeid loovutada tulenes siiski üldtingimuste p-st 11.4, mille kohaselt

portaali haldajal (Omaraha OÜ-l) on volitus tegutseda võlgade sissenõudmisel investorite

nimel, kas iseseisvalt või inkassofirmade teenuseid kasutades. Viidatud punkti saab

ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada selliselt, et Omaraha OÜ-l oli võlgade sissenõudmisel

õigus investorite nimel ka nõudeid loovutada (VÕS § 29 lg 1 esimene lause).

12. Omaraha OÜ koostas 02.11.2017 teate laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamise

kohta (tl 85 ja pöördel), kuid kostja väitel ei ole nende kättesaamine laenusaaja poolt tõendatud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenusaaja pidi teated kätte saama hiljemalt tsiviilasja

nr 2-18-124588 menetluses.

13. Apellatsioonkaebuse väide, et laenude põhisummadeks tuleb lugeda väiksemad summad

kui esialgsetes maksegraafikutes nimetatud 1310 eurot ja 1640 eurot, on põhjendatud.

Harju Maakohus tuvastas 25.05.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-124588, et tulenevalt

VÕS § 4034 lg 6 rikkumisest ja VÕS § 4034 lg 7 esimese ja teise lause kohaldumisest, ei võlgne

laenusaaja laenuandjale muid tasusid kui saadud laenusummad, millele lisandub VÕS § 94 lg 1

järgne intress, mis oli mõlema laenu perioodil 0%. Seega tuleb esialgsetes maksegraafikutes

nimetatud laenusummadest (1310 eurot ja 1640 eurot) lahutada ülekande tasud, lepingu tasud

ja tagatisfondi maksed. 12.10.2016 laenulepingu põhisummaks jääb seega 1244 eurot

(1310 eurost on lahutatud lepingutasu 26,2 eurot, tagatisfondi makse 39,3 eurot ja ülekande tasu

0,5 eurot) ning 16.12.2016 laenulepingu põhisummaks 1557,5 eurot (1640 eurost on lahutatud

lepingutasu 32,8 eurot, tagatisfondi makse 49,2 eurot ja ülekande tasu 0,5 eurot).

Apellatsioonkaebuse p-s 18 nimetatud summade puhul on 12.10.2016 laenulepingu

põhisummast ebaõigesti välja jäetud 350 eurot, mis arvestati laenusaaja varasema

(laenulepingust nr S15669586) võlgnevuse katteks (tl 91). Selle summa puhul ei olnud tegemist

lubamatu tasuga, vaid varasema laenu refinantseerimisega, mistõttu see summa tuleb arvestada

12.10.2016 laenulepingu alusel antud laenu põhisumma sisse.

14. Apellatsioonkaebuse väitel ei saanud hageja tasaarvestust teha, kuna laenuandja ei esitanud

laenusaajale uut intressimäära ja muude kõrvalnõuete vähenemist arvestavat maksegraafikut.

Seetõttu oli laenusaajal õigus oma kohustuste täitmisest VÕS § 110 alusel keelduda ja esitada

VÕS § 200 lg 4 järgne vastuväide tasaarvestusele. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole kostja

eelnimetatud asjaolule (st uute maksegraafikute esitamata jätmisele) varem tuginenud ega oma

kohustuste täitmisest nimetatud alusel keeldunud. Tegemist on asjaoluga, mille kostja oleks

saanud esitada juba esimese astme kohtu menetluses, mistõttu tuleb see TsMS § 652 lg 3 ja lg 4

alusel jätta apellatsioonimenetluses arvestamata.

15. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi kostja vastuväite osas, et pärast

menetluskulude nõude loovutamist kostjale ei olnud hagejal ja kostjal enam vastastikuseid

nõudeid, mida tasaarvestada (kuna hagejal oli nõue laenusaaja, mitte kostja vastu). Maakohtu

otsuse põhjendustes on märgitud, et tasaarvestus sai olenemata loovutamisest toimuda, kuna

loovutamise tulemusena astus kostja võlasuhtesse laenusaaja asemele. Ringkonnakohus sellega

ei nõustu. Küll aga tuleb praegusel juhul kohaldada VÕS § 171 lg 3 p 2, mis lubab võlgnikul

talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja nõudega,

välja arvatud juhul, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja

hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Kostjale loovutatud

menetluskulude nõude tasaarvestus on lubatav VÕS § 171 lg 3 p 2 alusel. Hageja

(menetluskulude nõude osas võlgniku) nõue, millega ta menetluskulude nõuet tasaarvestab,

on suunatud menetluskulude nõude endise omaniku (menetluskulude nõude osas hageja endise

võlausaldaja) vastu. Nõude sellisel viisil tasaarvestamine võlgniku poolt toob kaasa senise

2-21-3538

võlausaldaja nõude tagasiulatuva lõppemise (VÕS § 197 lg 2) (vt ka VÕS I komm (2016),

§ 171, p-d 3.3.1 ja 3.3.2 b).

16. Lähtudes eelnevalt p-s 12 märgitud laenusummadest ja VÕS § 171 lg 3 p-s 2 sätestatust

muudab ringkonnakohus tasaarvestuste arvutuskäiku. Hageja soovis tasaarvestada kostjale

loovutatud menetluskulude hüvitamise nõude hagejale loovutatud laenulepingutest tuleneva

nõudega. VÕS § 171 lg 3 p-st 2 tuleneb, et nõude tasaarvestamiseks uue võlausaldajaga peab

võlgniku nõue senise võlausaldaja vastu olema sissenõutavaks muutunud enne senise

võlausaldaja poolt nõude loovutamist ja võlgniku poolt loovutamisest teadasaamist.

Menetluskulude nõude kostjale loovutamisest sai hageja teada 04.02.2021. Seega saab hageja

kostjale loovutatud menetluskulude nõude oma laenulepingust tuleneva nõudega tasaarvestada

vaid selles osas, milles hageja nõue oli kuni 04.02.2021 (kaasa arvatud) sissenõutavaks

muutunud. Osas, mis muutus sissenõutavaks pärast 04.02.2021, saab hageja nõuda täitmist

seniselt võlausaldajalt (laenusaajalt).

16.1. Esimese (12.10.2016) laenulepingu põhisumma oli 1244 eurot, laenuperiood 5 aastat ja

intress 0%. Laenu tagastamine pidi toimuma igakuiste annuiteetmaksetega. Seega pidi igakuine

tagasimakse olema 20,73 eurot. Esimene tagasimakse pidi toimuma 25.11.2016. Hageja

esimese tasaarvestusavalduse esitamise ajaks (31.12.2020) pidi seega olema toimunud

50 tagasimakset ja laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutunud osa pidi olema

1036,50 eurot (= 20,73 eurot × 50). Maakohus tuvastas, et laenusaaja oli 31.12.2020 seisuga

12.10.2016 laenulepingu alusel tagasimakseid teinud 799,56 eurot (maakohtu otsuse p 9.4.1).

Seega oli hageja sissenõutavaks muutunud nõudest 12.10.2016 laenulepingu alusel 31.12.2020

seisuga täitmata 236,94 eurot (= 1036,50 eurot – 799,56 eurot). Selles osas toimus tasaarvestus

kostja menetluskulude nõudega.

16.2. Teise (16.12.2016) laenulepingu põhisumma oli 1557,50 eurot, laenuperiood 5 aastat ja

intress 0%. Laenu tagastamine pidi toimuma igakuiste annuiteetmaksetega. Seega pidi igakuine

tagasimakse olema 25,96 eurot. Esimene tagasimakse pidi toimuma 25.01.2017. Hageja

esimese tasaarvestusavalduse esitamise ajaks (31.12.2020) pidi seega olema toimunud

48 tagasimakset ja laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutunud osa pidi olema

1246,08 eurot (25,96 eurot × 48). Maakohus tuvastas, et laenusaaja oli 31.12.2020 seisuga

16.12.2016 laenulepingu alusel laenu tagasimakseid teinud 780,56 eurot (maakohtu otsuse

p 9.5.1). Seega oli hageja sissenõutavaks muutunud nõudest 16.12.2016 laenulepingu alusel

31.12.2020 seisuga täitmata 465,52 eurot (= 1246,08 eurot – 780,56 eurot). Selles osas toimus

tasaarvestus kostja menetluskulude nõudega.

16.3. Hageja 31.12.2020 tehtud tasaarvestusega lõppes kostja menetluskulude hüvitamise nõue

seega 702,46 euro ulatuses (236,94 eurot + 465,52 eurot), vähenedes 1307,54 eurole

(= 2010 eurot – 702,46 eurot).

16.4. Hageja teise, 13.10.2022 tasaarvestusavaldusega sai hageja samuti tasaarvestada

laenulepingutest tulenevad nõudeid vaid selles ulatuses, mis olid sissenõutavaks muutunud

menetluskulude nõude loovutamise teate esitamise ajaks (s.o 04.02.2021). Selleks ajaks pidi nii

12.10.2016 laenulepingu kui ka 16.12.2016 laenulepingu alusel olema tehtud veel üks

tagasimakse (vastavalt 20,73 eurot ja 25,96 eurot). Maakohus tuvastas, et pärast esimest

tasaarvestusavaldust kuni lepingute lõpptähtpäevani laenusaaja laenu tagasimakseid ei teinud

(maakohtu otsuse p 12.2). Seega 13.10.2022 tasaarvestusavaldusega sai hageja tasaarvestada

laenulepingutest tulenevad täitmata nõuded kokku 46,69 eurot (20,73 eurot pluss 25,96 eurot).

16.5. Hageja 13.10.2022 tehtud tasaarvestusega lõppes kostja menetluskulude hüvitamise nõue

seega täiendava 46,69 euro ulatuses, vähenedes 1260,85 eurole (= 1307,54 eurot – 46,69 eurot).

2-21-3538

16.6. Eelnevast tulenevalt on kostjale kuuluv menetluskulude hüvitamise nõue hageja

31.12.2020 ja 13.10.2022 tehtud tasaarvestustega osaliselt lõppenud ja kostja nõue on täitmata

1260,85 euro ulatuses.

17. Apellatsioonkaebuse väitel puudub sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks alus, kuna

sundtäidetavad täitedokumendid täitemenetluse algatamise ajal põhjendamatuid summasid ei

sisaldanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise eeldused, sealhulgas selle, et tasaarvestuse

vastuväited on kohtulahendi sundtäitmise puhul lubatud, kui alus, millel need põhinevad,

on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

18. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja

sundtäitmine täiteasjas nr 022/2021/2098 tuleb tunnistada lubamatuks 1260,85 eurot ületavas

osas.

19. Kuna ringkonnakohus tunnistab kostja nõude sundtäitmise lubamatuks 1260,85 eurot

ületavas osas, tuleb Harju Maakohtu 16.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu,

millega täitemenetlus peatati kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni, tühistada 1260,85 euro ulatuses (ehk osas, milles täitedokumendid kuuluvad

täitmisele). Hagi tagamise abinõu jääb kehtima (ehk sundtäitmine on kuni käesolevas

kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni peatatud) 1260,85 eurot ületavas

osas.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus.

Ka apellatsioonimenetluse tulemusena rahuldatakse hagi osaliselt. Ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel samuti poolte endi kanda. Menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks puudub seetõttu vajadus.

(allkirjastatud digitaalselt)