2-21-138226/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja

koht

17. oktoober 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-138226

Kohtuasi

Eesti Inkasso OÜ hagi X vastu võlgnevuse ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. septembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Inkasso OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Eesti Inkasso OÜ (registrikood 12438291),

lepinguline esindaja JV

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Vadim Vilde

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Eesti Inkasso OÜ 11. oktoobril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Harju

Maakohtu 7. septembri 2023. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-138226 Tallinna

Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Eesti Inkasso OÜ kanda. X-l ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Inkasso OÜ (hageja) esitas 23. novembril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) võlgnevuse 1079,45 euro saamiseks. Kostja esitas

makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 16. detsembri 2021. a määrusega

hagejat esitama nõuetekohane hagiavaldus.

2. Hageja esitas 3. jaanuaril 2022 maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja võlgnevuse 703,50 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 69,81 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates 4. jaanuarist 2022 kuni

võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2.1. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja Y OÜ-s (esialgne võlausaldaja, edaspidi ka tööandja)

abihooldajana perioodil 28. november 2019 kuni 7. oktoober 2020. Tööandja ja kostja sõlmisid

3. märtsil 2020 koolituskulude hüvitamise kokkuleppe (edaspidi ka kokkulepe). Kokkuleppe

kohaselt pidi kostja osalema Mittetulundusühingu Hoolekande Arendamise Instituut

korraldataval koolitusel, mille eest tööandja pidi tasuma osalustasu 804 eurot. Kostja kohustus

töötama tööandja juures 24 kuud alates 15. maist 2020. Samuti lepiti kokku, et kui kostja ütleb

töölepingu üles enne siduvusaja möödumist, peab kostja hüvitama tööandjale koolituse

osalustasu proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga.

2.2. COVID-19 olukorra tõttu muudeti koolituse aega ning see toimus perioodil 5. märts 2020

kuni 3. juuli 2020. Koolitusel osalemise kohta väljastati kostjale tunnistus. Kostja ja tööandja

vaheline tööleping lõppes 7. oktoobril 2020 töötajapoolse erakorralise ülesütlemisega. Seega ei

töötanud kostja tööandja juures siduvusaja lõpuni ning kostjal tuleb kokkuleppe alusel hüvitada

703,50 eurot. Tööandja loovutas 19. oktoobril 2020 võlanõude hagejale.

2.3. Hageja selgitas veel, et kokkuleppe p-s 2 on trükiveaga (hooldustöötaja asemel on märgitud

finantsjuht). Viidatu ei muuda kokkuleppe sisu ning vaidlus puudub selles, et kostja läbis

hooldustöötaja koolituse.

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei vaidlusta, et töötas tööandja juures perioodil 28. november 2019 kuni 7. oktoober

2020 ning ütles töölepingu erakorraliselt 7. oktoobril 2020 üles. Küll aga ei ole kostja osalenud

finantsjuhi koolitusel, mistõttu ei saa tööandja temalt sellise koolituse eest hüvitist nõuda.

Hageja on kohtule esitanud tunnistuse selle kohta, et kostja läbis hooldustöötaja koolituse.

Tööandja otsustas koolitada töötajaid ja pooltel ei olnud kokkulepet, et töötaja peab tasuma

koolituse eest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 7. septembri 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude suuruse rahaliselt

kindlaks ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja kulude hüvitise 1140 eurot ja sellelt viivise

seadusjärgses määras.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastab vaidlusalune kokkulepe töölepingu seaduse

(TLS) § 34 lg 2 p-le 2, kuivõrd koolituskulude kokkuleppes on näidatud koolituse sisu, milleks

on finantsjuhi täiendkoolitus ajavahemikus 5. märts 2020 kuni 14. märts 2020. Samas ei ole

leidnud tõendamist, et kostja oleks nimetatud sisuga koolitusel vastaval ajaperioodil osalenud.

Ka hageja ise ei nõua vastava sisuga koolituse eest kostjalt koolituskulude hüvitamist, sest hagi

kohaselt osales kostja perioodil 5. märts 2020 kuni 3. juuli 2020 hooldustöötaja koolitusel koos

esmaabi väljaõppega, mille kohta väljastati kostjale vastav tunnistus. Sellise koolituse kulude

hüvitamise kokkulepet ei ole töötaja ja tööandja vahel sõlmitud.

4.2. Maakohus tõi esile, et kostjale väljastati tunnistus 3. juulil 2020. Samas on hageja tõendina

esitanud koolituse osavõtulehed, millel hageja seisukoha järgi on kostja allkirjad selle kohta, et

kostja osales koolitustel 6. ja 7. juulil 2020 ning 9. juulil 2020. Maakohtule jäi arusaamatuks,

kuidas sai kostja osaleda väidetaval koolitusel pärast seda, kui talle on koolituse läbimise eest

väljastatud tunnistus. Ka pidas maakohus usutavaks kostja väidet, et ta ei saanud 3. märtsi

2020. a kokkulepet allkirjastades aru, mis seal täpselt kirjas on.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.

5.1. Maakohus ei arvestanud hageja selgitusi selle kohta, et vaidlusaluses kokkuleppes oli

trükiviga. Kostja ei pidanud osalema finantsjuhi koolitusel, vaid hooldustöötaja koolitusel.

Hageja kordas varasemalt esitatud väiteid. Hageja on tõendanud, et kostja osales hooldustöötaja

koolitusel.

5.2. Ka ei ole maakohus arvestanud hageja selgitusi vaidlusaluse koolituse perioodi osas. Nii

muudeti COVID-19 olukorra tõttu koolituse perioodi (võrreldes kokkuleppes märgituga).

Samuti selgitas hageja, et kuna kostja oli haige, siis kostja ja koolitaja kokkuleppel osales kostja

koolitusel veel ka pärast tunnistuse väljastamist. Seetõttu on väär maakohtu etteheide nagu

kostja ei oleks eeltoodut selgitanud ega põhjendanud.

5.3. Maakohus on vääralt leidnud, et kostja ei saanud aru, millise sisuga kokkuleppe ta

allkirjastas. Maakohus ei arvestanud, et kostja tööleping oli sõlmitud samuti eesti keeles. Juhul,

kui kostjal oli kahtlus kokkuleppe sõlmimise sisu osas, oli tal võimalus paluda täiendavat aega

kokkuleppe sisuga tutvumiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus

TsMS § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus

lähtub

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmist

kaaludes

TsMS §-s 2

sätestatud

tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul

ja

võimalikult

väikeste

kuludega.

Sellest

tulenevalt

arvestab

ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhinõudena 703,50 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 69,81 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates 4. jaanuarist 2022 kuni

põhinõude täitmiseni. Hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisest (TsMS § 486 lg 2). Maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamise ajal kehtinud TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase

äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud

üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa

summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole

(lihtmenetlus). Alates 1. jaanuarist 2022 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

muudatustega tõusid lihtmenetluse piirmäärad vastavalt 3500 eurole ja 7000 eurole. Seega ei

ületa hageja põhinõue ega kõrvalnõuded ülal nimetatud piirmääru, mistõttu on tegemist

lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

8. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10

otsuses märkinud, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele

TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei

ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Seega tuleb ringkonnakohtul

hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmiseks.

Tutvunud asja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, leiab kolleegium, et

maakohus ei ole asja lahendades eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, selgelt rikkunud

menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis oleks võinud oluliselt

mõjutada asjas tehtud lahendit. Seega ei esine alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks

TsMS § 637 lg 21 järgi.

9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et tõendamist ei ole leidnud, et

kostja ja tööandja sõlmisid TLS §-s 34 sätestatud koolituskulude hüvitamise kokkuleppe

hooldustöötaja koolitusel osalemise kohta.

9.1. TLS § 34 lg 1 sätestab, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja

koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja

töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (siduvusaeg) jooksul. Sama

paragrahvi lõige 2 näeb ette kohustuslikud elemendid vastava kokkuleppe sisule.

9.2. Praegusel juhul on vaidlus selles, millise koolituse kulude hüvitamises kostja ja tööandja

kokku leppisid (TLS § 34 lg 2 p 2). Maakohtule esitatud 3. märtsi 2020. a dateeringuga

koolituskulude

hüvitamise

kokkuleppest

nähtub,

et

töötaja

osaleb

finantsjuhi

täienduskoolitusel. Vaidlust ei ole selles, et sellise sisuga koolitusel kostja osalenud ei ole.

Hageja on maakohtule selgitanud, et tegemist oli trükiveaga ning tegelikult leppisid kostja ja

tööandja kokku, et kostja läbib hooldustöötaja koolituse. Hageja on kohtule esitanud tunnistuse,

millest nähtub, et kostja läbis koolituse „Hooldustöötaja, tase 3 (koos esmaabi väljavõttega)“.

Kostja selgitas, et kõnealusel kokkuleppel on küll tema allkiri, kuid ta ei saanud kokkuleppe

sisust aru, kuna ta ei valda eesti keelt. Kostja väidab, et tööandja selgitas talle, et selline

kokkulepe on vaid formaalsus. Arvestades kostja väidet, tuli hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi

tõendada, et kostja ja tööandja leppisid kokku hooldustöötaja koolituse kulude hüvitamises.

9.3. Kolleegiumi hinnangul tegi maakohus õige järelduse, leides, et kostja ei saanud kokkulepet

allkirjastades selle sisust aru (vt maakohtu otsuse p 18). Nii on hageja poolt tõendamata väide,

et kostja tahe kokkulepet allkirjastades oli võtta endale hooldustöötaja koolituse kulude

hüvitamise kohustus.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 järgi kindlale isikule tehtud tahteavaldust

tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis

või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega

pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

Ainuüksi asjaolu, et kostjaga sõlmitud tööleping oli eesti keeles, ei tähenda, et kostja pidi aru

saama ka vaidlusaluse kokkuleppe sisust. Loogiline on maakohtu põhjendus, et kui kostja oleks

kokkuleppest aru saanud või kui tööandja oleks töötajale seda tõlkinud, oleks vähemalt üks

osapool pidanud mõistliku isiku arusaama järgi märkama, et 3. märtsi 2020. a kokkuleppe

sisuks on kostja finantsjuhi täiendkoolitus.

9.4. Veel märgib kolleegium, et kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste tõlgendamisel tuleb

arvestada, et vaidlusalune koolitus oli selline, mille osas töötaja ja tööandja ei oleks reeglina

saanud koolituskulude hüvitamises kokku leppida. TLS § 28 lg 2 p 5 kohaselt on tööandja

kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte

huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist

töötasu. Seejuures võimaldab TLS § 34 töötajal ja tööandjal kokku leppida selliste

koolituskulude hüvitamises, mille osas tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi

võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega. Koolituskulude hüvitamise

kokkulepet saab sõlmida selliste koolituskulude hüvitamiseks, mis ei kuulu TLS § 28 lg 2 p-s

5 nimetatud tööandja koolituskohustuse alla ning mille puhul teeb tööandja töötaja

koolitamiseks mõistlikest kuludest suuremaid väljaminekuid (vt Käärats, E jt. „Töölepingu

seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 92).

9.5. Praegusel juhul puudub vaidlus, et kostja töötas tööandja juures abihooldajana ning

töötamise ajal osales ta hooldustöötaja koolitusel. Arvestades kostja ametikohta ning läbitud

koolituse sisu, oli tegemist koolitusega, mille tagamine oli TLS § 28 lg 2 p 5 järgi tööandja

kohustus. Seejuures on hageja ise selgitanud, et tegemist oli hooldekoduga ning tööandja oli

huvitatud, et tema töötajate praktilised oskused oleksid kinnitatud ka teoreetiliste oskustega

(dtl 86). Õiguskirjanduses on TLS § 28 lg 2 p 5 osas selgitatud, et eelkõige hindab tööandja,

milline koolitus millise sisu ja vormiga vastab ettevõtte huvidele (vt Käärats, E jt. „Töölepingu

seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 82). Kohtu ette

toodud asjaoludest saab järeldada, et hooldustöötaja koolituse läbimine oli vajalik töötaja

teoreetiliste teadmiste täiendamiseks. Seega oli kostja koolitusel osalemine eelkõige tööandja

huvides.

10. Hageja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et kohus ei arvestanud hageja väiteid

koolituse perioodi osas, leides vääralt, et hageja ei ole kuupäevade vastuolu kohta selgitusi

andnud (vt maakohtu otsuse p 17). Hageja etteheide on kolleegiumi hinnangul põhjendatud,

sest hageja on maakohtus selgitanud, miks olid osad koolituse kuupäevad pärast kostjale

tunnistuse väljastamist (dtl 88). Vaatamata sellele leiab kolleegium, et tegemist ei ole

menetlusõiguse normi rikkumisega, mis mõjutaks asja lahendust. Ka ei rajanud maakohus

otsust üksnes sellele asjaolule tuginedes. Isegi, kui maakohus oleks hageja selgitusega

arvestanud, ei saaks hagi ikkagi rahuldada.

11. Hageja on palunud maakohtu otsuse tühistada ka menetluskulude jaotuse ja

kindaksmääramise osas. Vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud menetluskulud hageja kanda

ning mõistnud hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1140 eurot ja sellelt viivise

seadusjärgses määras.

Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu

otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus

TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast

selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude

jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2

sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude

väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 1. jaanuarist 2022 on see summa

280 eurot) (RKTKm 19.01.2022 2-20-14547/20, p 13).

Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast hageja

apellatsioonkaebust osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist.

12. Kolleegium leiab, et osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude jaotust ja

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Viidatud sätte kohaselt ei võta ringkonnakohus

apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei

saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik

perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui

faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm

24.04.2013 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes

apellatsioonkaebuse väiteid.

Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet kostja maakohtus kantud

menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole hageja väitnud, et mõni kostja

menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või kostja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg

oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole hageja vaidlustanud kostja lepingulise esindaja

tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise

lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende

kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul,

kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu

hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks

ringkonnakohtul

võimalik

hageja

apellatsioonkaebuses

toodud

väidete

põhjal

apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid

olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus

menetluskulude kindlaksmääramise osas TsMS § 656 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse

põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Seega on

apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.

13. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal kostjale

apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

14. Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on

apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv

tagasi.

15. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

16. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg 9

kohaselt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)