3-22-71/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-22-71

Otsuse kuupäev

16. oktoober 2023

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

Kivirahnu OÜ kaebus riigihangete vaidluskomisjoni 30. detsembri

2021. a otsuse osaliseks tühistamiseks vaidlustusasjas nr 219-

21/240996 ja uue otsuse tegemiseks, millega lõpetada

vaidlustusmenetlus riigihangete seaduse § 197 lõike 1 punkti 3 ja lõike

5 alusel, ning Rakvere vallalt kaebaja vaidlustusmenetluses kantud

menetluskulude väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja (vaidlustaja)  Kivirahnu OÜ

esindaja vandeadvokaat Kadri Matteus

Vastustaja (hankija)  Rakvere vald

esindaja vandeadvokaat Veiko Viisileht

Kaasatud haldusorgan  riigihangete vaidlustuskomisjon

esindaja Angelika Timusk

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kivirahnu OÜ kaebus rahuldamata.

2. Mõista Kivirahnu OÜ-lt Rakvere valla kasuks välja menetluskulu 1260 eurot. Jätta

kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 15. november 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

3-22-71

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rakvere Vallavalitsus avaldas 3. novembril 2021 riigihangete registris avatud

hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Tõrma kalmistu hooldamine 20222024“

(viitenumber 240996) hanketeate ja tegi kättesaadavaks muud riigihanke alusdokumendid

(RHAD). Tööde tegemise periood oli 1. jaanuar 2022  31. detsember 2024.

2. Tähtpäevaks (8. detsember 2021) esitasid pakkumuse Rakvere Linnahoolduse Osaühing

(edaspidi Rakvere Linnahoolduse OÜ), Osaühing Casa KV, Osaühing Siivous Puhastus,

Kivirahnu OÜ ja Estwood OÜ.

3. Rakvere Vallavalitsuse 15. detsembri 2021. a korralduse nr 676 punktiga 1 tunnistati

kõikide pakkujate pakkumused vastavaks, punktiga 2 tunnistati Rakvere Linnahoolduse OÜ

pakkumus edukaks ning punktiga 3 kvalifitseeriti Rakvere Linnahoolduse OÜ.

4. Kivirahnu OÜ esitas 22. detsembril 2021 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO)

vaidlustuse korralduse nr 676 punktide 2 ja 3 kehtetuks tunnistamiseks.

5. Rakvere Vallavalitsuse 29. detsembri 2021. a korraldusega nr 698 tunnistati korraldus

nr 676 tervikuna kehtetuks, lükati tagasi kõikide pakkujate pakkumused ning lõpetati

riigihanke nr 240996 menetlus.

6. VAKO jättis 30. detsembri 2021. a otsusega vaidlustusasjas nr 219-21/240996

Kivirahnu OÜ vaidlustuse läbi vaatamata ja tagastas selle. VAKO tugines riigihangete

seaduse (RHS) § 197 lõike 1 punktile 8 ja § 192 lõike 3 punktile 5. VAKO märkis, et

vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu saab vaidlustajale tagastada, kuid tema muud

menetluskulud ei kuulu hankijalt välja mõistmisele.

7. Kivirahnu OÜ esitas 10. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse VAKO 30.

detsembri 2021. a otsuse osaliseks tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega lõpetada

vaidlustusmenetlus RHS § 197 lõike 1 punkti 3 ja lõike 5 alusel, ning vastustajalt kaebaja

vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude väljamõistmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja on seisukohal, et VAKO on vaidlustusmenetluse valel alusel lõpetanud ja

seetõttu jätnud ebaõigesti kaebaja vaidlustusmenetlused kantud menetluskulud vastustajalt

välja mõistmata.

3-22-71

1)

RHS § 197 lõike 1 punkti 3 alusel lõpeb vaidlustusmenetlus vaidlustuse põhjendatuks

tunnistamisega hankija poolt. Sel alusel menetluse lõppemise korral tuleb VAKO-l oma

otsusega hankijalt vaidlustaja kasuks välja mõista vaidlustaja poolt vaidlustusmenetluses

tasutud riigilõiv täies ulatuses, tasutud või tasumisele kuuluv eksperditasu ning kantud

lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses (RHS § 198 lõige 1).

2)

Tallinna Halduskohtu hinnangul asjas nr 3-20-235 viitab RHS § 192 süstemaatiline

tõlgendamine (paragrahvi pealkiri on sõnastatud „vaidlustusmenetluse alustamine“) sellele, et

RHS § 192 lõike 3 punkt 5 puudutab eelkõige olukordi, kus hankija on vaidlustatud otsuse

kehtetuks tunnistanud enne vaidlustuse esitamisest teada saamist. RHS-st ei tulene kohustust

kohaldada sätet ka olukordades, mil hankija on reageerinud peale vaidlustuse esitamisest

teada saamist, kuid enne VAKO otsust. Ka ei tule kohtu arvates RHS § 197 lõike 1 punkti 3

sõnastusest, et säte eeldab alati hankija selgelt väljendatud tahteavaldust, n-ö vaidlustuse

õigeksvõttu. HKMS-s sätestatud analoog kaebuse õigeksvõtu näol on sõnastatud palju

konkreetsemalt (vrdl HKMS § 159). Kohus leiab, et vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine

võib toimuda ka hankija tegudega, näiteks kui hankija on vaidlustatud otsuse kehtetuks

tunnistamisel tuginenud samadele alustele kui vaidlustaja. Sellisel juhul ei ole kohtu arvates

vaja selgesõnaliselt väljendatud hankija tahteavaldust, kuna vaidlustuse põhjendatuks

tunnistamine on tuvastatav hankija tegevusega, kulude jaotamise regulatsiooni arvestades

puudub hankijal aga motivatsioon seda tunnistada (p 15). Sellise järelduse põhjendatusele on

jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-21-933 p-s 16: „Halduskohus selgitas asjades

nr 3-19-266 (p 31.4) ja 3-20-235 (p 15) õigesti, et menetluskulude jaotust silmas pidades võib

tõlgendus, mille kohaselt hankija saab vabaneda vaidlustuse esitaja esindajatasu kandmisest

seeläbi, et sõnaselgelt vaidlustust õigeks ei võta, kuid muudab hanketingimuse ära vastavalt

vaidlustuses taotletule, ning vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine on võimalik vaid

sõnaselgelt, mitte vaidlustatud otsust muutes, tuua kaasa tagajärje, kus vaidlustuse esitaja jääb

äärmiselt ebaõiglaselt esindajatasu hüvitamisest hankija poolt ilma. See ei saanud olla

seadusandja teadlik eesmärk. Selline tagajärg võib olla vastuolus PS §-ga 14.“ Kui hankija on

vaidlustatud otsuse tunnistanud kehtetuks vaidlustusega samadel alustel, peaks hankijal olema

kohustus tõendada, et see oli kantud muudest kui vaidlustuse esitamisega seonduvatest

asjaoludest (TlnHKo 3-20-235 p 16).

3)

Hankija on de facto tunnistanud vaidlustuse põhjendatuks RHS § 197 lõike 1 punkti 3

tähenduses. Hankija tunnistas 29. detsembri 2021. a korraldusega kehtetuks terve riigihanke.

Riigihanke kehtetuks tunnistamine oli ka kaebaja üks selgelt sõnastatud eesmärke

vaidlustuses, sh kirjeldas kaebaja asjaolusid, mis toovad kaasa riigihanke kehtetuks

tunnistamise Rahandusministeeriumi poolt.

4)

Hankija on 29. detsembri 2021. a korralduses refereerinud vaidlustuse käiku ning

hinnanud ka vaidlustuses esitatud väiteid. Hankija on selles nõustunud vaidlustuses esitatud

väitega, et pakkujate kvalifitseerimise tingimus (sobivus tegeleda kutsetööga) oli õigusvastane

ning selle alusel ei saa kontrollida eduka pakkuja (ega kellegi teise) kvalifikatsiooni. Samuti

on hankija hinnanud kaebaja esitatud väidet, et hankelepingu täitmise algusaja (1. jaanuar

2022) möödumise tõttu esineb alus riigihanke kehtetuks tunnistamiseks

Rahandusministeeriumi poolt, ning selle alusel hinnanud vaidlustuse perspektiivi. Hankija on

nõustunud kaebaja käsitlusega ja leidnud, et riigihankes on tehtud niivõrd palju vigu, et

sellega jätkamine ei ole võimalik. Hankija on hinnanud 29. detsembri 2021. a korralduses

vaidlustuses esitatud etteheited, ilma et ta oleks kordagi väljunud nendest asjaoludest, mida

vaidlustus käsitles. Hankija oleks sõlminud hankelepingu Rakvere Linnahoolduse OÜ-ga ära,

kui kaebaja ei oleks otsust vaidlustanud VAKO-s ega pööranud tähelepanu riigihankes tehtud

3-22-71

vigadele, mis võivad kaasa tuua riigihanke kehtetuks tunnistamise. Ilmselt on hankija lootnud,

et kiire tegutsemine ning täpsemate selgituste andmata jätmine aitab vältida tal kandmast

kaebaja menetluskulusid.

5)

Kaebaja poolt VAKO-le esitatud vaidlustuse ning riigihanke kehtetuks tunnistamise

otsuse vahel on ilmselge seos. Seejuures ei ole vastavalt kohtupraktikale määrav hankija

sõnakasutus vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisel, vaid hankija tegelik tahe õigusrikkumine

omaks võtta. Nii on ka Tallinna Halduskohus asjades 3-19-266 p-s 31.4 ja 3-20-235 p-s 15 ja

Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-21-933 p-s 17 leidnud, et RHS § 197 lõike 1 punktis 3

sätestatud mõistet „vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisel“ tuleb tõlgendada laiendavalt ning

mõistega ei ole hõlmatud üksnes kitsalt need olukorrad, mil vastustaja võtab sõnaselgelt

vaidlustuse esitatud etteheited omaks. Vaidlustuse saab põhjendatuks lugeda (ehk

õigusrikkumise omaks võtta) ka hankija tegevuse kaudu, mh kui hankija tunnistab riigihanke

ise kehtetuks vaidlustuses esitatud põhjenduste või tõendite ajendil. Taoline käitumine on

riigihangete vaidluste korral tavapärane ning vastupidine kitsendav tõlgendamine muudaks

RHS § 197 lõike 1 punkti 3 sisutühjaks.

6)

Kuivõrd seadusandja tahe oli ühtlustada vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulude

hüvitamist üldise õigusvaidluste lahendamise loogikaga, on kohane lähtuda analoogia korras

HKMS § 108 lõikest 6: vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel (st vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamisel), välja

arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses

nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

Kohtupraktika kohaselt lasub menetluskulude kandmisest vabanemiseks vastustajal kohustus

tõendada, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel puudub seos esitatud kaebusega. Seose

väljaselgitamiseks tuleb hinnata sisuliselt, millistel asjaoludel on haldusakt kehtetuks

tunnistatud (Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 3-19-496, p 13). Vastustaja ei peaks kandma

kaebaja menetluskulusid juhul, kui vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud

seotud kaebuse esitamisega (st tegemist ei olnud sisuliselt kaebuse õigeksvõtmisega), vaid

selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine kohtumenetluse ajal (nt Tallinna

Ringkonnakohtu määrus nr 3-17-315, p 13; määrus nr 3-16-612, p 15).

7)

Kuivõrd hankija ei ole tõendanud, et 29. detsembri 2021. a otsusel, millega tunnistati

riigihange kehtetuks, puudub seos esitatud vaidlustusega, peaksid menetluskulud jääma

hankija kanda. Kuna hankija on sisuliselt tunnistanud vaidlustuse põhjendatuks, tuleb

vaidlustusmenetlus lõpetada RHS § 197 lõike 1 punkti 3 ja lõike 5 alusel ning riigilõiv ja

lepingulise esindaja kulud hankijalt kaebaja kasuks välja mõista RHS § 198 lõike 1 alusel.

9. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

1)

Kaebaja on esitanud moonutatud käsitluse sellest, justkui oleks hankija tunnistanud

vaidlustuse põhjendatuks. See käsitlus on vale. Vastustaja on nii korralduses 698 kui ka oma

29. detsembri 2021. a vastuses vaidlustusele selgitanud, et olenemata vaidlustuse sisust ja seal

esitatud argumentidest, ei ole võimalik hankemenetlusega jätkata, sest hankelepingu

õiguspärane sõlmimine ei ole enam võimalik. RHAD-i kohaselt pidi tööde teostamine algama

1. jaanuaril 2022. Selle tähtaja järgimine ilmselgelt võimalik ei olnud, sest vaidlustaja esitas

hankija otsustele vaidlustuse ning sellest tulenevalt oli hankijal RHS § 194 lõike 4 ja § 201

koosmõjus alates VAKO vastava teate saamisest (23. detsembril 2021) keelatud hankelepingu

sõlmimine. Keeld kohaldus selliselt, et hankelepingut ei oleks olnud võimalik sõlmida ja

asuda täitma RHAD-is sätestatud tähtpäevast. Hankijal ei ole sellises olukorras

3-22-71

diskretsiooniõigust, vaid kehtiva õiguse ning Rahandusministeeriumi järelevalvepraktika

kohaselt ei saa hankija hankemenetlusega edasi minna ja peab tunnistama hankemenetluse

kehtetuks.

2)

Asjaolu, et hankija refereeris vaidlustaja väiteid, sh esitas korralduses 698 ja vastuses

vaidlustusele oma vastuväiteid või nentis, et kõnealust majandustegevuse registri (MTR)

registreeringut ei ole ühelgi pakkujal, ei tähenda, et hankija oleks tunnistanud vaidlustuse

põhjendatuks ja just seetõttu vaidlustatud korralduse nr 676 kehtetuks tunnistanud.

Hankelepingu sõlmimise võimatuse põhjusel hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks

puudus hankijal sisuline vajadus korralduse nr 676 kehtetuks tunnistamiseks või kõikide

pakkumuste tagasilükkamiseks. Hankija ei kasutanud välist õigusabi ega olnud korraldust 698

väljastades eelnevast teadlik. Otsustused tunnistada lisaks hankemenetlusele kehtetuks ka

korraldus 698 ja pakkumused tagasi lükata tegi hankija heas usu ja õigusselguse huvides,

mitte seetõttu, et ta oleks pidanud vaidlustust põhjendatuks.

3)

Antud juhul sai kaebaja vaidlustada korraldust nr 676 ja tema ainus eesmärk

vaidlustusmenetluses sai olla selle korralduse (mitte hankemenetluse) kehtetuks tunnistamine.

Mistahes võimalikud erandid antud juhul ei kohaldu. Vaidlustaja ainus õiguspärane eesmärk

sai vaidlustusmenetluses olla see, et ta saaks vaidlustuse edu korral ise sõlmida hankijaga

hankelepingu. Vastasel korral puudunuks tal vaidlustuse esitamise õigus (sisuline

kaebeõigus). Hankemenetluse kehtetuks tunnistamise eesmärgiga esitatud vaidlustus tuleks

jätta RHS § 192 lõike 3 punkti 7 alusel läbi vaatamata kulusid hüvitamata.

10. Kaasatud haldusorgan leiab, et VAKO 30. detsembri 2021. a otsus on õiguspärane ja

selle tühistamiseks puudub alus.

1)

Kaebaja väitel oli hankemenetluse kehtetuks tunnistamine üks tema selgelt sõnastatud

eesmärke vaidlustuses, millest kaebaja teeb järelduse, et eesmärgi saavutamisel on hankija

tunnistanud vaidlustuse RHS § 197 lõike 1 punkti 3 mõttes põhjendatuks. Selline eesmärk

(saavutada hankemenetluse kehtetuks tunnistamine) oli VAKO-le vaidlustusest nähtav, kuid

kaebaja järeldus, mille kohaselt eesmärk on saavutatud vaidlustusmenetluse tulemusel läbi

vaidlustuse põhjendatuks tunnistamise hankija poolt, on meelevaldne. Kaebaja huvi, et

vaidlusaluses riigihankes ei sõlmitaks hankelepingut kellegagi, ei ole vaidlustusmenetluses

kaitstav.

2)

Ammendav loetelu otsustest ja dokumentidest, millega seotud nõudeid saab

vaidlustuses esitada, on loetletud RHS § 185 lõikes 2. Antud juhul sai kaebaja vaidlustada

hankija korralduse nr 676 punkti 2 ja tema ainus eesmärk vaidlustusmenetluses sai olla

korralduse kehtetuks tunnistamine. VAKO praktikas on erandlikult tunnustatud

vaidlustusõigust ettevõtjal, kellel on võimalus osutuda edukaks kaudselt läbi uue

hankemenetluse, seda juhul, kui vaidlustaja pakkumus on lükatud tagasi ja allesjäänud

konkurendi pakkumuse tagasilükkamisel hankemenetlus lõpeks (tulenevalt Euroopa Kohtu

otsustest C-689/13, p 27 ja C-131/16 p 55). Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise

olukorraga: vaidlust ei ole, et kaebaja on esitanud hankemenetluses vastavaks tunnistatud

pakkumuse ja hankemenetlus ei oleks iseenesest lõppenud isegi juhul, kui vaidlustus oleks

rahuldatud. Seega kaebaja huvi, et hankelepingut ei sõlmitaks ühegi pakkujaga, ei ole

võimalik vaidlustuse esitamisega kaitsta ega näidata seda oma vaidlustusmenetluse

eesmärgina. Sellise eesmärgiga esitatud vaidlustus (hankemenetluse kehtetuks tunnistamise

nõudega) tuleks jätta RHS § 192 lõike 3 punkti 7 alusel läbi vaatamata kulusid hüvitamata.

3-22-71

3)

Kaebajal ei ole ühelgi juhul õigust nõuda VAKO-lt riigihanke kui terviku kehtetuks

tunnistamist (nõuda saab vaid RHS § 185 lõikes 2 loetletud dokumendi või otsuse kehtetuks

tunnistamist). Selliste nõuete menetlemisega tegeleb Rahandusministeerium RHS 9. peatükis

sätestatud riikliku järelevalvemenetluse korras ning kaebajale mis tahes kulusid hüvitamata.

4)

Kuigi kaebaja pidas vajalikuks vaidlustuses käsitleda probleeme, mis seonduvad riikliku

järelevalve menetlusega ja hankemenetluse kehtetuks tunnistamisega, ei muutu see

problemaatika vaidlustusmenetluse osaks (eesmärgiks) ainuüksi seetõttu, et kaebaja seda

soovib. Vaidlustuse ese ja riikliku järelevalve objekt tuleb selgelt üksteisest lahutada nii

sisulises kui ka sellega seotud kulude mõttes. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamise

eesmärk ei ole vaidlustusmenetluse eesmärk ning sellise vaidlustusmenetluse välise eesmärgi

võimalik realiseerumine vaidlustusmenetluse ajal ei tähenda kaebaja vaidlustusmenetluse

eesmärkide saavutamist.

5)

Kaebaja on taotlenud korralduse kehtetuks tunnistamist põhjusel, et kaebaja arvates on

edukaks tunnistatud pakkumuse maksumus põhjendamatult madal ning edukas pakkuja ei

vasta kvalifitseerimise tingimustele. Hankija ei ole tunnistanud hankemenetlust kehtetuks

nendel põhjustel.

6)

Kaebuse kohaselt ei peaks kohtumenetluses vastustaja kandma kaebaja menetluskulusid

juhul, kui vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tingis näiteks oluliste asjaolude

muutumine kohtumenetluse ajal. Antud juhul ongi tegemist analoogse olukorraga: korralduse

andmise hetkel oli hankijal reaalne võimalus jõuda hankelepingu sõlmimiseni, kuid

vaidlustusmenetluse ajal see muutus. Hankija sattus seisu, kus tal puudus riigihanke

alusdokumentides esitatud tingimuste tõttu võimalus jõuda hankelepingu sõlmimiseni ühegi

pakkujaga, sh kaebajaga. Hankijal oli alates vaidlustuse kohta VAKO-lt teate saamisest

takistatud hankelepingu sõlmimine (RHS § 194 lõige 4), st takistus hankelepingu sõlmimiseks

ja vajadus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks ilmnes hankijale vaidlustusmenetluse

ajal.

7)

Hankija ei ole tunnistanud vaidlustust ei otseselt ega kaudselt põhjendatuks, kuna

võimatus jõuda hankelepingu sõlmimiseni selgus vaidlustusmenetluse ajal. Asjaolu, et

kaebajale sobib ka see olukord, et kui hankija ei sõlmi hankelepingut temaga, ei saa ta

sõlmida seda ka kellegi teisega, ei tähenda, et hankija oleks tunnistanud vaidlustuse de facto

põhjendatuks.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

11. Vaidluse all on see, kas VAKO lõpetas menetluse vaidlustusasjas nr 219-21/240996

õigel alusel ja kas jättis õigesti kaebaja vaidlustusmenetluses kantud menetluskulud

vastustajalt välja mõistmata.

12. VAKO lõpetas menetluse RHS § 197 lõike 1 punkti 8 ja § 192 lõike 3 punkti 5 alusel.

RHS § 197 lõike 1 punkt 8 sätestab, et vaidlustusmenetlus lõpeb vaidlustuskomisjoni otsusega

jätta vaidlustus osaliselt või täielikult läbi vaatamata, kui ilmnevad käesoleva seaduse § 192

lõikes 3 sätestatud alused. VAKO otsuse tegemise ajal kehtinud RHS (RHS v.r) § 192 lõike 3

punkt 5 sätestas, et vaidlustuskomisjon jätab vaidlustuse läbi vaatamata ja tagastab selle oma

otsusega vaidlustajale, kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks

või õigusrikkumine on kõrvaldatud. Nendel alustel menetluse lõppemise korral ei näe RHS

3-22-71

ette, et hankijal tuleks vaidlustajale vaidlustusmenetluses tekkinud menetluskulud hüvitada,

vaid vaidlustajale tagastatakse üksnes riigilõiv riigilõivuseaduse § 15 lõike 1 punkti 5 alusel.

Kaebaja leiab, et vaidlustusmenetlus oleks tulnud lõpetada RHS § 197 lõike 1 punkti 3 alusel,

mis sätestab, et vaidlustusmenetlus lõpeb vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija

pool. Sel alusel menetluse lõppemisel mõistab VAKO oma otsusega hankijalt vaidlustaja

kasuks välja vaidlustaja poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu täies ulatuses, tasutud

või tasumisele kuuluva eksperditasu ja kantud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja

vajalikus ulatuses (RHS v.r § 198 lõige 1).

13. Vastustaja 15. detsembri 2021. a korralduse nr 676 punktiga 1 tunnistati riigihankes nr

240996 kõikide pakkujate pakkumused vastavaks, punktiga 2 tunnistati Rakvere

Linnahoolduse OÜ pakkumus edukaks ning punktiga 3 kvalifitseeriti Rakvere Linnahoolduse

OÜ. VAKO-le esitatud vaidlustuses palus kaebaja kehtetuks tunnistada selle korralduse

punktid 2 ja 3. Kaebaja leidis, et Rakvere Linnahoolduse OÜ pakkumuse edukaks

tunnistamine oli RHS § 115 lõike 1 alusel õigusvastane, sest hankijal pidi tekkima kahtlus

pakkumuse põhjendamatult madalas maksumuses (viga kontrollimenetluse läbiviimisel).

Samuti leidis kaebaja, et Rakvere Linnahoolduse OÜ kvalifitseerimine oli õigusvastane, kuna

tal puudub kutsesobivuse nõuetes nõutud MTR registreering heakorra- ja haljastustöödes.

Kaebaja osutas sellele, et MTR ei võimalda üldse esitada registreeringut nimetatud

valdkonnas/tegevusalal. Lisaks viitas kaebaja sellele, et esinevad asjaolud

Rahandusministeeriumi poolt riikliku järelevalve algatamiseks ja riigihanke kehtetuks

tunnistamise ettekirjutuse tegemiseks, sest on ilmselge, et 1. jaanuariks 2022 hankelepingut

sõlmida ei jõuta.

14. Pärast VAKO-lt kaebaja poolt vaidlustuse esitamise kohta teate saamist andis vastustaja

29. detsembril 2021 korralduse nr 698, millega tunnistas korralduse nr 676 tervikuna

kehtetuks, lükkas tagasi kõikide pakkujate pakkumused ning lõpetas riigihanke nr 240996

menetluse.

1.1.

Vastustaja selgitas vastuseks kaebaja väitele põhjendamatult madala maksumuse osas

kontrollimenetluse läbiviimisel vea tegemise kohta, et kuna hankija oli ekslikult lisanud

riigihanke kolme aasta eeldatavaks maksumuseks koos käibemaksuga summa, siis ei tekkinud

hankija kahtlust, et Rakvere Linnahoolduse OÜ pakkumus on põhjendamatult madal. Edukaks

tunnistatud pakkumus on ainult 4,4% odavam hanke käibemaksuta eeldatavast maksumusest

ja samas omas hankija täielikku infot Tõrma kalmistu hooldamise kulude kohta läbi seni

kehtiva lepingu.

1.2.

Vastuseks kaebaja väitele Rakvere Linnahoolduse OÜ kvalifitseerimise

õigusvastasuse kohta märkis vastustaja, et ta on pakkujate kvalifitseerimise tingimusi

koostades lisanud teenuse hankesse ebasobiva kvalifitseerimise tingimuse (registreering

MTR-s tegevusalal heakorra- ja haljastustööd). Kuna tegemist on teenusega, mis ei vaja kutset

ega tegevusluba, siis sellise tingimuse seadmine hankesse ei oleks olnud kohane. Kuna

tingimust ei ole hanke käigus hankija poolt muudetud, siis ei saa hankija ühtegi pakkujat

kvalifitseerida. Hankija kontrollis kõikide pakkujate MTR vastavat registreeringut ja selgus,

et ükski pakkujatest ei oma MTR registreeringut heakorra- ja haljastustööde osas.

1.3.

Hankija oli seisukohal, et isegi kui ta tunnistab korralduse nr 676 punktid 2 ja 3

kehtetuks, nagu vaidlustaja taotleb, ei saa ta ikka hankemenetlusega edasi minna. Seetõttu

otsustas hankija kogu hankemenetluse kehtetuks tunnistada.

3-22-71

1.4.

Hankija lisas, et ta on kaalunud vaidlustuse perspektiivi ning on seisukohal, et

olukorras, kus hankelepingu sõlmimise kuupäevaks on märgitud 1. jaanuar 2022, ei saa

hankija RHS-st tulenevalt sõlmida õiguspäraselt hankelepingut hankedokumentides määratud

kuupäeval. Riigihangete üle riiklikku ja haldusjärelevalvet teostav Rahandusministeerium on

oma järelevalvepraktikas leidnud, et olukorras, kus hankija on avatud hankemenetlusena

korraldatavas riigihankes sätestanud konkreetse hankelepingu perioodi, kuid hankelepingut ei

ole ettenähtud kuupäevaks sõlmitud, kuulub riigihange kehtetuks tunnistamisele.

15. Vastustaja korralduse nr 698 põhjendustest nähtub, et vastustaja ei ole täielikult

nõustunud vaidlustuses esitatud põhjendustega. Vastustaja ei ole soostunud kaebaja

etteheitega põhjendamatult madala maksumuse osas kontrollimenetluse läbiviimisel vea

tegemise kohta. Kaebaja väitega, et Rakvere Linnahoolduse OÜ-l ei ole MTR-s

registreeringut heakorra- ja haljastustöödes, on aga vastustaja nõustunud. Vastustaja on

kaebaja väitest ajendatuna täiendavalt tuvastanud, et sellist registreeringut ei ole ühelgi

pakkujal, sest heakorra- ja haljastustööde tegemine ei nõua kutset ega tegevusluba. Vastustaja

korralduse põhjenduste ülesehitusest võib aru saada, et hankija hinnangul tingib viimati

mainitud puudus ühe asjaoluna riigihanke kehtetuks tunnistamise. Lisaks on vastustaja

pidanud oluliseks takistuseks riigihanke läbiviimisel seda, et hankelepingu sõlmimine ei

olnud RHAD-is määratud tähtpäevaks võimalik, mis on Rahandusministeeriumi kui

riigihangete üle riikliku järelevalve teostaja praktikat arvestades asjaoluks, mis vältimatult

tingib riigihanke kehtetuks tunnistamise. Seega on vastustaja kahel põhjusel otsustanud

riigihanke kehtetuks tunnistada. Tegu on põhjustega, millele kaebaja juhtis oma vaidlustuses

muude põhjenduste kõrval tähelepanu.

16. Kohus nõustub VAKO-ga, et kaebajale ei tulene RHS-ist õigust nõuda

vaidlustusmenetluses riigihanke kehtetuks tunnistamist. Isegi kui kaebaja viitab oma

vaidlustuses asjaoludele, mis peaksid riigihanke kehtetuks tunnistamise tingima ja vastustaja

nendega nõustub, ei tähenda see vaidlustuse põhjendatuks tunnistamist. Asjaolust, et kaebaja

esitab vaidlustuses vabatahtlikult laiemad põhjendused, kui RHS §-st 185 tulenev

maksimaalne vaidlustuse esitamise ulatus eeldab ja võimaldab, ei saa kaebajale kaasa tuua

soodsamat tulemust. Vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine saab toimuda ainult RHS §-s 185

sätestatud lubatavate nõuete raames.

17. Kaebaja on VAKO-le esitanud nõuded korralduse nr 676 punktide 2 ja 3 kehtetuks

tunnistamiseks, mis on RHS § 185 järgi vaidlustusmenetluses lubatavad nõuded. Vastustaja

on korraldusega nr 698 korralduse nr 676 tervikuna kehtetuks tunnistanud, seega muu hulgas

kaebaja taotletud ulatuses. Kohus leiab, et see asjaolu ei tähenda praeguse vaidluse kontekstis

siiski vaidlustuse põhjendatuks tunnistamist.

Vastustaja on selgitanud, et ehkki riigihanke kehtetuks tunnistamisel ei ole täiendavalt vaja

selle menetluse käigus tehtud hankija otsuseid kehtetuks tunnistada, tunnistas ta siiski

korraldusega nr 698 lisaks riigihankele õigusselguse huvides kehtetuks ka korralduse nr 676.

Vastustaja rõhutas kohtumenetluses, et korralduse nr 676 kehtetuks tunnistamise tingis

asjaolu, et kogu riigihange tuli kehtetuks tunnistada. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust selle

selgituse tõelevastavuses kahelda. Asjaolu, et riigihanke kehtetuks tunnistamise käigus

tunnistab hankija õigusselguse huvides kehtetuks ka vaidlusaluse otsuse, ei tähenda hankija

poolt vaidlustuse põhjendatuks tunnistamist.

3-22-71

18. Halduskohtumenetluse põhimõtted menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel ei ole

vaidlustusmenetlusele otseselt ülekantavad. Seadusandja on teinud teadliku valiku, et

riigihanke kehtetuks tunnistamise korral vaidlustajale vaidlustusmenetluse menetluskulusid

hankijalt välja ei mõisteta. Ka õiguskirjanduses on rõhutatud, et RHS § 198 ei näe ette

lepingulise esindaja kulude väljamõistmist olukorras, kus vaidlustust küll ei rahuldatud, kuid

see jääb läbi vaatamata põhjusel, mis oma sisuliselt toimelt on ligilähedane

vaidlustusmenetluse võidule, sh kui hankija tunnistab vaidlustatud riigihanke kehtetuks

(Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2019, lk 1136, kommentaari autorid M.

Parind ja I. Pilving). Hankemenetluses osalejad peavad arvestama hankemenetluse kehtetuks

tunnistamise võimalusega. Hankija ei pea hankemenetluse kehtetuks tunnistamisel iseenesest

pakkujate huve kaaluma, sh mitte seda, kas pakkujad on kandnud hankemenetluses

osalemisega kulusid. Samamoodi on hankemenetluse eripäradest tulenev objektiivne asjaolu,

et vaidlustuste tõttu võib hankelepingu sõlmimine viibida seni, kuni RHAD-le vastava

hankelepingu sõlmimine muutub võimatuks. Sellises olukorras jääb hankelepingut sõlmida

soovival pakkujal üle võimalus osaleda muutunud tingimustel korraldatud uues

hankemenetluses. (Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2019, lk 426 koos

sealsete viidetega kohtupraktikale, kommentaari autorid M. Parind, M-A. Simovart ja S.

Elias.)

19. Kaebaja viidatud kohtupraktika ei ole otseselt ülekantav praegusele vaidlusele, sest

siinse vaidluse asjaolud on teistsugused. Haldusasjades nr 3-20-235 ja 3-21-933 ei olnud tegu

riigihanke kehtetuks tunnistamisega, vaid kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamise

korralduse kehtetuks tunnistamisega ja hanketingimuste muutmisega vaidlustaja soovitud

viisil, mille järel sai sama hankemenetlus jätkuda. Kaebajate eesmärk ei olnud nendes asjades

riigihanke kehtetuks tunnistamine ning nad ei viidanud vastavatele asjaoludele. Praeguse

vaidlusega on mõnevõrra sarnane haldusasi nr 3-21-2988, millele kaebaja ei ole viidanud. Ka

selles asjas oli tegu riigihanke kehtetuks tunnistamisega ning kohus leidis, et õige oli

vaidlustusmenetlus lõpetada RHS § 197 lõike 1 punkti 8 ja § 192 lõike 3 punkti 5 alusel ning

jätta vaidlustaja vaidlustusmenetluse menetluskulud hankijalt välja mõistmata. Kohus osutas,

et varasemas kohtupraktikas on tegu olnud olukordadega, kus vaidlustaja on saavutanud oma

eesmärgi jätkuvas hankemenetluses. Kohus märkis, et pakkuja (vaidlustaja) ainus eesmärk

saab olla, et hankemenetluse tulemusena sõlmitaks hankeleping just temaga. Hanke kehtetuks

tunnistamise korral ei saavutata seda eesmärki võrdväärselt olukorraga, kus hankemenetluse

jätkudes muudab hankija oma dokumente või tunnistab neid kehtetuks viisil, mis on kasulik

pakkuja (vaidlustaja) õiguste kaitseks ja hankemenetluses enda eesmärgi saavutamiseks.

20. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust asuda seisukohale, et vastustaja oleks vaidlustuse

põhjendatuks tunnistanud ja vaidlustusmenetluse oleks pidanud lõpetama RHS § 197 lõike 1

punkti 3 alusel. Vastustaja on riigihanke kehtetuks tunnistanud ja seega oli õige

vaidlustusmenetlus lõpetada RHS v.r § 197 lõike 1 punkti 8 ja § 192 lõike 3 punkti 5 alusel.

Sellest tulenevalt on VAKO jätnud õigesti kaebaja vaidlustusmenetluse menetluskulud

vastustajalt välja mõistmata. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

21. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal.

Hankija on palunud kaebajalt välja mõista menetluskulud summas 1260 eurot (ilma

käibemaksuta). Kohtu hinnangul on tegu vajalike ja põhjendatud menetluskuludega. Hankija

menetluskulud tuleb kaebajalt välja mõista. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

3-22-71

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024 lahendis nr 3-22-71 toodud

muudatustega 12.11.2024.