2-22-17341/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-22-17341

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. oktoober 2023

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Roman Levin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Raimond Äri hagi Anastassia Äri vastu 4874 euro

82 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 27. märtsi 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Raimond Äri apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6009 eurot 63 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

26. september 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant)

Raimond

Äri

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Igor

Sumarok

Kostja (vastustaja) Anastassia Äri (isikukood

XXXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat

Margus Kiir

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 27. märtsi 2023. a otsus muutmata osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata hüvitise saamiseks 19. oktoobrist 2020 –

9. aprillini

2021

tasutud

kindlustusmaksete

eest

(maakohtu

otsuse

resolutsiooni p 1) ning lõpetas menetluse hüvitise nõuetes laenulepingust

nr XXXXXXXXXXXX tulenevate ajavahemikul 1. mai 2020 – 19. oktoober

2020 tasutud laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 2).

Samuti jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata osas, millega maakohus

jättis hagi rahuldamata hüvitise saamiseks 1. jaanuarist 2019– 9. märtsini

2(10)

2020 tasutud kinnistu valveteenuse maksete eest (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 1), kuid muuta selles osas osaliselt maakohtu otsuse

põhjendusi.

2. Tühistada Viru Maakohtu 27. märtsi 2023. a otsus käesoleva otsuse

resolutsiooni p-s 1 nimetamata osas ning saata asi samale maakohtule

läbivaatamiseks.

3. Rahuldada Raimond Äri apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Raimond Äri (hageja) esitas 18. novembril 2022. a Viru Maakohtule hagi, milles

hilisemat täpsustust arvestades palus Anastassia Ärilt (kostja) välja mõista 4874 eurot

82 senti ning lisaks 4383 euro 33 sendi suuruselt põhinõude osalt võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivise alates 22. septembrist 2020, sh

viivise alates hagi esitamisest.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja endised abikaasad. Poolte abielu sõlmiti XXXX.

Abielu lõppes XXXX. Hageja ja kostja laenuvõtjatena sõlmisid 6. augustil 2010 AS-iga

Luminor Bank (pank) laenulepingu (nr XXXXXXXXXXXX), mille alusel väljastas pank

hagejale ja kostjale kui solidaarvõlgnikele laenu 99 063 eurot X aadressil XXXXXXXX

asuva kinnisasja (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX; kinnistu) ostmiseks.

Nimetatud kinnistu ostsid pooled 10. augustil 2010. Seega oli kinnistu selle omandamise

ajal hageja ja kostja lahusvara, mistõttu olid nad kantud kinnistusraamatusse kinnistu

kaasomanikena.

Poolte kooselu lõppes faktiliselt 1. oktoobril 2017. Hageja andis raha lapse ja abikaasa

ülalpidamiseks, aga kasutas isiklikku raha laenumaksete tasumiseks pangale. Viru

Maakohtu 16. märtsi 2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-11619 lõpetas kohus poolte

kaasomandi kinnistule, jättes asja hageja ainuomandisse ning kohustades hagejat maksma

kostjale hüvitist 58 000 eurot. Otsus jõustus 1. mail 2020.

Lähtudes pangaga sõlmitud laenulepingu tingimustest, oli hagejal ja kostjal solidaarne

vastutus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Mõlemad olid kohustatud

tagastama laenu ja tasuma intressi. VÕS § 69 lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud

omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või

kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb VÕS §

3(10)

69 lg 2 kohaselt üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue),

välja arvatud talle endale langevas osas.

Alates poolte kooselu faktilisest lõppemisest 1. oktoobril 2017 kuni 19. oktoobrini 2020

on hageja tasunud enda lahusvaraks oleva raha arvelt laenulepingust tulenevate kohustuste

katteks pangale 8766 eurot 62 senti. VÕS § 69 lg 5 kohaselt võib solidaarvõlgnik teistelt

solidaarvõlgnikelt nõuda tema poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste

hüvitamist vastavalt neile langevatele osadele. Kostja on kohustatud hüvitama hagejale

pool hageja poolt pangale laenulepingu täitmiseks tasutust, s.o 4383 eurot 33 eurot. Hageja

nõudis kostjalt 21. septembri 2020. a kirjaga pangale tasutud summade hüvitamise 4383

euro 33 sendi ulatuses.

Poolte vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt olid laenusaajad kohustatud ka laenu tagatise

(kinnistu) kindlustama. Kuna laenusaajad (solidaarvõlgnikud) ei tasunud laenulepinguga

ettenähtud makseid, ütles pank 6. aprilli 2021. a avaldusega poolte vahel sõlmitud

laenulepingu erakorraliselt üles. Alates 10. septembrist 2018 kuni poolte vahel sõlmitud

laenulepingu ülesütlemiseni (s.o kuni 9. aprillini 2021) tasus hageja sõlmitud

kindlustuslepingute alusel oma isiklikust rahast laenu tagatiseks oleva kinnistu

kindlustamiseks kindlusmakseid 413 eurot 88 senti, millest kostjal tuleb samuti hüvitada

pool, s.o 206 eurot 94 senti.

Hageja leiab, et kõnealuse nõude aegumise tähtaeg oli tsiviilasjas nr 2-20-17088 toimunud

menetluse tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 alusel alates

19. novembrist 2020 peatunud. Nimetatud tsiviilasjas menetles kohus hageja sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi kostja vastu. Oma nõudes tugines hageja mh käesolevas

asjas esitatud nõuetele.

Lisaks eelmärgitule on hageja alates 1. jaanuarist 2019 kuni 9. märtsini 2020 kandnud

kinnistu valveteenusega seotud kulusid kokku 569 eurot 10 senti. Sellest tuleb kostjal

asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 lg 1 ja § 72 lg 4 alusel hüvitada 284 eurot 55 senti. Poolte

kooselu ajal oli neil kokkulepe valveteenuse kasutamiseks kinnistul, millel asus ka eramu.

Pärast kooselu lõppu jätkas hageja valveteenuse osutamise teenuse kasutamist, kuna see

oli jätkuvalt vajalik poolte kaasomandi eseme säilitamiseks.

Kokkuvõttes nõuab hageja hüvitist laenulepingust tulenevate laenumaksete tasumise eest

4383 eurot 33 senti ning sellelt summalt arvestatud 9. novembri 2022. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivist 784 eurot 14 senti, samuti viivist alates hagiavalduse

esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 367). Lisaks nõuab hageja hüvitist kinnistu tasutud

kindlustusmaksete eest 206 eurot 94 senti ning kinnistu valveteenuse maksete eest 284

eurot 55 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hagiavaldus tuleb jätta osaliselt läbi

vaatamata või täies ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

Hageja nõuded poolte abielu lõppemisele (XXXX) eelnenud ajavahemiku eest on

põhjendamatud. Makseid tasuti sellel ajal abikaasade ühisvara arvel. Kehtiv õigus ei seo

abikaasade kooselu lõppemisega ühisvara režiimi lõppemist. Väited kooselu lõppemise aja

kohta on seega asjakohatud. Teoreetiliselt olnuks hagejal võimalik esitada selliseid

nõudeid abikaasade ühisvara jagamisel, kuid praegusel juhul on abikaasade ühisvara

jagatud ning vastav menetlus lõppenud.

Hageja väidetavad nõuded, mis on tekkinud enne 1. jaanuari 2019, on aegunud. Need

nõuded aegusid 1. jaanuaril 2022. TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmisele

suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm

aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg

4(10)

algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

Tasutud laenumaksete nõue, sh intress, on aegunud 3868 euro 39 sendi ulatuses. Tasutud

kindlustusmaksete hüvitamise nõudest on aegunud 32 eurot 75 senti. Kostja taotleb

aegumise kohaldamist. Hageja väide aegumise peatumise osas on ekslik.

Ajavahemikku 1. mai 2020 kuni 19. oktoober 2020 puudutavaid nõudeid on kohtud

tsiviilasjas nr 2-20-17088 juba hinnanud. Hageja tugines nimetatud kohtumenetluses

tasaarvestusavaldusele, leides, et tema on täitnud panga ees kohustusi ka kostjale langevas

osas. Samuti tugines hageja laenu tagatiseks oleva kinnistu kindlustusmaksete hüvitamise

nõudele. Kohtud leidsid, et hageja ei ole tõendanud, et tal oleks ajavahemikul 1. mai 2020 –

19. oktoober 2020 tekkinud kostja vastu nõudeid, mida saaks kostja nõudega tasaarvestada.

Seega kohus on antud perioodi puudutavas osas hageja nõude olemasolu eitanud. Hageja

käesolevas kohtuasjas ja tsiviilasjas nr 2-20-17088 esitatud nõuetest kattuvad kõnealust

ajavahemikku puudutavas osas laenumaksed 308 euro 45 sendi ulatuses ja

kindlustusmaksed 75 euro 89 sendi ulatuses. Vastavas osas tuleks käesolevas asjas

menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel otsust tegemata lõpetada, sest sama nõue samal alusel

on jõustunud kohtuotsusega lahendatud. Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 2 on tehtud

jõustunud kohtuotsus hagejale ja kostjale siduv mitte ainult osas, millega keelduti

sundtäitmist lubamatuks tunnistamast, vaid ka osas, millega jäeti tunnustamata hageja

õigus tasaarvestada oma nõue kostja nõudega.

Lisaks on hageja poolt käesolevas asjas esitatud nõue (v.a valveteenuse osutamisest

tulenev

nõue)

läbivaatamisel

tsiviilasjas

2-21-9738,

s.o

teises

käimasolevas

kohtumenetluses. Seega on hageja esitatud hagi lubamatu, v.a väidetavat valveteenust

puudutavas osas. Hagi on vastavas osas võetud menetlusse ebaõigesti ning tuleb jätta läbi

vaatamata.

Nõue valveteenuse hüvitamiseks on põhjendamatu. Hagis märgitud ajavahemikul

1. jaanuarist 2019 kuni 9. märtsini 2020 hageja kinnistut ega sellel asuvat elamut ei

kasutanud ning need olid hageja ainukasutuses. Pärast poolte kooselu lõppu puudus kostjal

juurdepääs kinnistule (sh valvekoodid jms). Mistahes kokkulepet valveteenuse ostmiseks

ja selle hüvitamiseks kostja poolt ei ole pooled sõlmitud. Kostja ei ole kõnealuse teenusega

kuidagi seotud. Tegu ei ole kinnisasja säilitamiseks vajaliku kuluga. Lisaks on nõue

seisuga kuni 17. november 2019 (s.o 3 aastat sissenõutavaks muutumisest) aegunud ning

kostja taotleb aegumise kohaldamist.

Kostja on talle langevat solidaarkohustuse osa panga ees täitnud vajalikust suuremas

ulatuses ning hoopis kostjal on pärast poolte vastastikuste nõuete tasaarvestust tagasinõue

hageja vastu vähemalt 2151 eurot 2 sendi ulatuses, mis välistab hageja nõude.

Kuna hageja põhinõuded on alusetud, on alusetu ka viivisenõue, milline tuleb samuti jätta

rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus lõpetas 27. märtsi 2023. a otsusega menetluse hageja hagis kostja

vastu laenulepingust tulenevate ajavahemikul 1. mai 2020 kuni 19. oktoober 2020 tasutud

laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise saamiseks (TsMS § 428 lg 1 p 2).

Kohus jättis läbi vaatamata hageja hagi kostja vastu laenulepingust tulenevate 1. oktoobrist

2017 kuni 19. oktoobrini 2020 tasutud laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest

hüvitise saamiseks (TsMS § 423 lg 1 p 4). Muus osas jättis kohus hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus hageja kanda, märkides, et menetluskulude rahalise suuruse

määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras

(TsMS § 174 lg 4).

5(10)

3.1.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et pank laenuandjana ning

hageja ja kostja laenusaajatena sõlmisid 6. augustil 2010 laenulepingu, mille kohaselt pank

andis laenusaajatele eluasemelaenu 99 063 eurot, laen kanti hageja arvelduskontole.

Pooled

võtsid

laenu

kinnistu

ostmiseks.

Kinnistusraamatusse

kanti

kinnistu

kaasomanikena hageja ja kostja, kummalegi omanikule kuulus ½ mõttelist osa. Pooled ei

vaidle ka selle üle, et sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste osas on pooled suhtes

pangaga solidaarvõlgnikud võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 mõttes.

Pank ütles pooltega sõlmitud laenulepingu 6. aprillil 2021 üles. Poolte võlg 6. aprilli 2021.a

seisuga oli põhiosas 62 173 eurot 7 senti, intress 363 eurot 85 senti ja viivis 5 eurot 80

senti, võlg seega kokku oli 62 542 eurot 72 senti.

3.2.

Nõustudes kostjaga, leidis maakohus, et kohtud on tsiviilasjas nr 2-20-17088

hinnanud mh seda, kas hagejal on nõue, mida kostja täitemenetluses täidetava nõudega

tasaarvestada. Kohtud leidsid, et hageja ei ole menetluses tõendanud, et tal oleks

ajavahemikul 1. maist 2020 kuni 19. oktoobrini 2020 tekkinud kostja vastu nõudeid, mida

tasaarvestada. Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 2 on tsiviilasjas nr 2-20-17088 tehtud

jõustunud kohtuotsus hagejale ja kostjale siduv mitte ainult osas, millega keelduti

sundtäitmist lubamatuks tunnistamast, vaid ka osas, millega jäeti tunnustamata hageja

õigus tasaarvestada oma nõue kostja nõudega ajavahemikku 1. mai 2020 kuni 19. oktoober

2020 puudutavas osas. Hageja käesolevas kohtuasjas ja tsiviilasjas nr 2-20-17088 esitatud

nõuetest kattuvad kõnealuse ajavahemiku osas laenumaksed 308 euro 45 sendi ulatuses ja

kindlustusmaksed 75 euro 89 sendi ulatuses. Nõude osas ajavahemiku eest 1. mai 2020

kuni 19. oktoober 2020 tuleb menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

3.3.

Samuti nõustus maakohus kostjaga, et käesolevas asjas esitatud hüvitisenõue, v.a

valveteenuse tasu puudutav, on läbivaatamisel tsiviilasjas nr 2-21-9738. Tsiviilasjas 2-21-

9738 esitatud hagis nõuab hageja kostjalt pärast 6. aprillil 2021 toimunud laenulepingu

ülesütlemist pangale tasutud laenujäägist 62 542 eurot 72 senti poole hüvtatamist

(solidaarkohustuse täitmist). Tsiviilasjas nr 2-21-9738 esitatud hagiavalduse kohaselt tasus

hageja 14.–19. aprillini 2021 pangale 62 699 eurot 72 eurot, millest 31 349 eurot 86 senti

tuleks huvitada kostjal. 3. mai 2021.a tasaarvestusavaldusega tasaarvestas hageja

16. märtsi 2020. a otsusest tsiviilasjas 2-18-11619 tuleneva kostja hüvitise nõude 6447

eurot 82 senti oma hüvitise nõudega ning nõuab tsiviilasjas 2-21-9738 hüvitisena

24 902 euro 4 sendi tasumist (31 349,86 - 6447,82).

3. mai 2021. a tasaarvestusavalduses märgib hageja, et tasaarvestusavalduse esitamise

hetkel hageja tasus kostjale kokku 51 552 eurot 18 senti, millest 1900 eurot kostja

arvelduskontole, 45 100 eurot kohtutäitur Natalja Malahhova vahendusel ja ülejäänu

12. oktoobri 2020 tasaarvestusavalduse alusel, millega hageja tasaarvestas oma nõude

4552 eurot 18 senti kostja nõudega 4552 eurot 18 eurot. Tasaarvestuse tulemusena on

tsiviilasjas nr 2-18-11619 tehtud otsuse alusel hageja tasumata võla jääk 30. aprilli 2021. a

seisuga 6447 eurot 82 senti.

Hageja on 3. mai 2021. a tasaarvestusavalduses ja tsiviilasjas nr 2-21-9738 esitatud hagis

arvestanud mh ka 12. oktoobri 2020. a tasaarvestusavalduses (ning käesolevas tsiviilasjas

esitatud hüvitisenõudega, v.a valveteenuse maksete osas) tooduga. Kohus leidis, et

tsiviilasjas nr 2-21-9738 on mh hindamisel ka sama, 4552 euro 18 sendi suurune

tasaarvestatav nõue, millest tulenevalt tuleb käesolevas asjas esitatud hagi jätta TsMS

§ 423 lg 1 p-st 4 juhindudes läbi vaatamata nõude osas, mis puudutab solidaarkohustuse

täitmise nõuet laenu- ja kindlustusmaksete osas, ehk summas 4552 eurot 18 senti, millest

4383 eurot 33 senti on laenumaksed ja 168 eurot 85 senti kindlustusmaksed kuni 19.

oktoobrini 2020. a. Kohtu menetluses on samade poolte vahel sama asi sama eseme kohta

samal alusel.

6(10)

3.4.

Eelmärgitut arvestades ei pidanud kohus iseenesest vajalikuks käsitleda väiteid

selle kohta, kas hageja tasus laenumakseid abielu ajal enda lahusvara arvelt ning kas hageja

nõue on mingis osas aegunud. Kohus siiski märkis, et kehtiv perekonnaseadus ei tunne

kooselu lõppemise mõistet ega seo selle ajaga abikaasade ühisvara režiimi lõppemist.

Samuti on ebaõige hageja seisukoht, et kostjal tuleb tõendada, et maksete teostamine

toimus poolte ühisvara arvel. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited,

kui seadusest ei tulene teisiti. Kui hageja väitel tasus ta 1. oktoobrist 2017 – 8. juunini 2018

(s.o abielu lõppemiseni) laenumakseid lahusvara arvel, lasus hagejal ka selle asjaolu

tõendamiskoormis. Perekonnaseaduse § 27 lg 6 kohaselt loetakse vara ühisvara hulka

kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine lahusvara hulka.

Hageja ei ole tõendanud, et ta tasus laenumakseid enda isiklike vahendite (lahusvara) arvel.

Isegi kui makseid tehti hageja pangakontolt, ei tähenda see, et maksed tehti lahusvara arvel.

Seega on põhjendamatu laenumaksete eest hüvitise nõue kuni 8. juunini 2018 ning hageja

tasutud 8766 eurost 62 sendist tuleb maha arvata 3027 eurot 18 senti, mis tasuti abielu ajal

(8766,62 - 3027,18 = 5739,44).

VÕS § 70 lg 1 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude

aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle

vastu tagasinõue esitati. Solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu siiski enne kuue kuu

möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu

hagi kohustuse täitmiseks (VÕS § 70 lg 2). Koos tagasinõudega aegub ka VÕS § 69 lg-s 5

sätestatud mõistlike kulutuste hüvitamise nõue, samuti tagasinõude asemel esitatavad

võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded (VÕS § 70

lg 4).

Panga nõue enne 31. detsembrit 2018 sissenõutavaks muutunud laenumaksete osas

aegunuks TsÜS § 154 järgi 1. jaanuaril 2022. Seega tulenevalt VÕS § 70 lg-st 1 lõppenuks

ka hageja tagasinõue (hüvitise nõue) kostja vastu 1. jaanuaril 2022. Hageja leiab, et enne

31. detsembrit 2018 sissenõutavaks muutunud laenu- ja kindlustusmaksete osas katkes

aegumine nõude esitamisega tsiviilasjas nr 2-20-17088, mis algas 19. novembril 2020.

Tulenevalt TsÜS § 160 lg-st 1 peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega

nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi 2. lõike punkti 5 järgi on hagi

esitamisega võrdsustatud nõude tasaarvestamine kohtumenetluses nõudega, mille täitmist

hagiga taotletakse. Nõude aegumise peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse

jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3).

Tsiviilasjas nr 2-20-17088 esitas hageja kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks (täiteasjas nr 042/2020/1284). 19. novembril 2020 esitatud hagiavalduses

leidis hageja et sundtäitmine on tema suhtes lubamatu, kuna hagejal on hüvitise nõue

(solidaarkohustuse täitmise nõue) kostja vastu, mille tasaarvestab kostja nõudega, mida

täidetakse täitemenetluses (12. oktoobri 2020. a tasaarvestusavaldus). Eeltoodust

tulenevalt asus kohus seisukohale, et aegumine peatus tsiviilasjas nr 2-20-17088 hagi

esitamisega (19. novembril 2020) ja lõppes nimetatud tsiviilasjas lahendi jõustumisega ehk

10. novembril 2022. Seega nõue, mis on esitatud laenu- ja kindlustusmaksete eest kuni

31. detsembrini 2018, ei ole aegunud.

3.5.

Hageja saab nõuda kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist pooles osas (VÕS § 69

lg 1) ajavahemiku 19. oktoober 2020 kuni 9. aprill 2021 (laenulepingu ülesütlemiseni) eest,

s.o 102 eurot (204÷2). Kostja esitatud tõendite kohaselt on ta aga tasunud ajavahemikul

13. novembrist 2019 kuni 19. märtsini 2021 solidaarkohustuse täitmisena pangale

4445 eurot 91 senti ning tasaarvestab kindlustusmaksetest tuleneva nõude hageja osaga

kostja täidetud solidaarkohustusest (4445,91÷2). Kohtu hinnangul ei olnud eeltoodust

tulenevalt hagejal nõuet kostja vastu ning selles osas tuleb jätta nõue rahuldamata.

7(10)

3.6.

Kinnistu turvalisuse ja valvega seotud kulu saab pidada asja alalhoidmisega seotud

kuluks, kuid arvestades, et kinnistust kasutas ja valdas ainult hageja, oli valveteenus

ennekõike hageja enda huvides võetud ja kantud kulu, millest ei tule solidaarkohustust

kostjale.

Kuna valveteenuse kasutamise eest hüvitise nõue on täies ulatuses alusetu ja

põhjendamatu, ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda kostja poolt sellele nõudele esitatud

aegumise vastuväidet.

3.7.

Kuna hagi jääb osaliselt rahuldamata, osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt lõpetab

kohus menetluse, jääb vastavalt rahuldamata või läbi vaatamata ka viivise nõue.

3.8.

Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning § 168 lg-test 2

ja 4.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja

jätta mõlemas kohtuastmes kostja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus asja lahendamisel oluliselt mitmeid

menetlusõiguse norme, sh TsMS § 436 lg-s 1, § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Kohus

ei analüüsinud piisavalt vaidluse asjaolusid ja esitatud tõendeid ega hageja väiteid nende

kogumis.

Hageja möönab, et tsiviilasjas nr 2-20-17088 oli vaidlus asjaolu üle, kas hagejal on õigus

tasaarvestuse tegemiseks või mitte. Kohtud leidsid, et hagejal puudus õigus tasaarvestuse

tegemiseks. Tsiviilasjas nr 2-20-17088 tehtud kohtulahend ei mõjuta hageja õigust esitada

eraldi hagi kostja vastu tekkinud võlgnevuse sissenõudmiseks, mida ei ole tasaarvestatud.

Seda on kinnitanud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 2-20-17088 tehtud lahendis. Maakohtu

järeldused tsiviilasjas nr 2-20-17088 toimunud menetluse mõjust käesolevale tsiviilasjale

ei ole õiged. Lisaks on osa kindlustusmakseid puudutavast nõudest esitatud vaid praeguses

asjas.

Käesolevas menetluses on hageja esitanud tõendid, mis kinnitavad maksete sooritamist ja

hageja nõude tekkimist. Kindlustusmaksete osas on hageja esitanud andmeid maksete

tasumise kohta, sh mis ajavahemikul ja kui suures summas kindlustusmakseid on hageja

tasunud ja milline oli kostja osa makstud summades.

Ekslik on ka maakohtu järeldus, et sama hüvitise nõue (v.a valveteenuse tasu) on

läbivaatamisel tsiviilasjas 2-21-9738, s.o pooleliolevas menetluses. Maakohus jättis selles

osas hagi põhjendamatult läbi vaatamata. Tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetletakse hageja

nõuet pärast laenulepingu ülesütlemist (6. aprillil 2021) hageja tehtud laenumaksete

hüvitamiseks. Tsiviilasja nr 2-21-9738 esemeks ei ole hageja nõuded, mis on tekkinud

alates 1. oktoobrist 2017 kuni 19. oktoobrini 2020. Tsiviilasjas nr 2-21-9738 on

tasaarvestustele tuginenud kostja, mitte hageja. Enne laenulepingu ülesütlemist pangale

tasutud summad ei olnud ühtegi kohtumenetluse esemeks peale käesoleva menetluse.

Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja nõude kostja vastu valveteenuse eest

tasutud maksete hüvitamiseks. Asjaolu, et pärast poolte kooselu lõppemist ei elanud kostja

enam kinnistul, ei tähenda iseenesest, et vajadus valveteenuse osutamiseks puudus.

Teenuse osutamine oli jätkuvalt vajalik kaasomanike kaasomandi säilitamiseks. Seega on

valveteenusele tehtud kulud põhjendatud ja kuuluvad kostja poolt temale langevas osas

hüvitamisele.

8(10)

5. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Alusetu on hageja väide, et aja eest kuni 8. juunini 2018 tuleb kostjal hagejale hüvitada

pool laenumaksete summast ja tõendada, et makseid tehti ühisvara (mitte hageja lahusvara)

arvel. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, lisaks kehtib abielu ajal ühisvara eeldus,

st kui pool väidab, et kasutas kohustuste täitmiseks lahusvara, peab ta seda ka tõendama.

Kostja hageja väiteid laenumaksete tasumise kohta hageja lahusvara arvel jätkuvalt ei

tunnista.

Kostja jääb maakohtu menetluses esitatud aegumise vastuväidete juurde. Hageja väide

aegumise peatumise osas on ekslik ja vastuoluline. Esiteks ei ole hageja varasemates

menetlustes esitatud valveteenuse maksete hüvitamise nõuet. Teiseks, kuna pooled olid

teistes kohtuasjades samad ja hageja leiab, et menetleti sama nõuet (aegumise peatumise

alus), on sellise nõude esitamine korduvalt lubamatu ning nõue tuleb jätta läbi vaatamata.

Seega, kui aegumine on väidetavalt seoses teises tsiviilasjas nõude menetlemisega

peatunud, on tegemist sama lubamatu nõudega. Juhul, kui tegemist ei olnud sama nõudega,

ei saanud toimuda ka aegumise peatumist.

Tsiviilasjas nr 2-21-9738 on teostatud protsessuaalsed tasaarvestused kõikide

olemasolevate vastastikuste nõuete osas ja kostja tasus alles jääva temale langeva

laenujäägi osa.

Kostjal on solidaarvõlgnike omavahelises suhtes hoopis nõue hageja vastu. Hageja on

kohustusi panga ees täitnud 2151 euro 2 sendi võrra suuremas ulatuses temale langevast

osast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata hüvitise saamiseks 19. oktoobrist 2020 – 9. aprillini

2021 tasutud kindlustusmaksete eest (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1) ning lõpetas

menetluse

hüvitise

nõuetes

laenulepingust

nr XXXXXXXXXXXX

tulenevate

ajavahemikul 1. mai 2020 – 19. oktoober 2020 tasutud laenumaksete ja kinnistu

kindlustusmaksete eest (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) (TsMS § 657 lg 1 p 1). Samuti

tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata osas, millega maakohus jättis hagi

rahuldamata hüvitise saamiseks 1. jaanuarist 2019 – 9. märtsini 2020 tasutud kinnistu

valveteenuse maksete eest (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1), kuid ringkonnakohus

muudab selles osas osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Muus

osas tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning saata asi samale

maakohtule läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Maakohus jättis TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata hageja nõude

1. oktoobrist 2017 kuni 30. aprillini 2020 pangale tasutud laenumaksete hüvitamiseks ja

10. septembrist 2018 kuni 30. aprillini 2020 tasutud kindlustusmaksete hüvitamiseks.

Kohus leidis, et pooled vaidlevad samade nõuete üle tsiviilasjas nr 2-21-9738. Maakohtu

otsuse põhjendustest järelduvalt jättis kohus läbi vaatamata ka neid põhinõude osi

puudutavad viivisenõuded.

7.1.

Ringkonnakohtu arvates ei olnud alust jätta hagi ülalmärgitud osas läbi vaatamata.

TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohtu menetluses on samade

poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Tsiviilasjas nr 2-21-9738 on hageja

esitanud kostja vastu nõude ajavahemikul 14.–19. aprill 2021 pangale tasutud

laenumaksete hüvitamiseks. Tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetletava hagiavalduse teisel

lehel hageja küll sisuliselt väidab, viidates 12. oktoobri 2020 tasaarvestusavaldusele, et ta

9(10)

on kostja tsiviilasjas 2-18-11619 tehtud lahendist tulenevate nõuetega tasaarvestanud ka

1. oktoobrist 2017 kuni 30. aprillini 2020 tasutud laenumaksete ja 10. septembrist 2018

kuni 30. aprillini 2020 tasutud kindlustusmaksete nõuded (I kd, tl 154 pöördel). Seega on

hageja ise tsiviilasjas nr 2-21-9738 esitatud hagiavalduses väitnud, et osad käesolevas asjas

esitatud laenu- ja kindlustusmaksete nõuded on varasemalt tasaarvestusega lõppenud.

Tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetletavas hagis esitatud hageja väidetel nõuete tasaarvestuse

kohta on siiski üksnes eeldusküsimuse tähendus. Tegu ei ole tsiviilasja nr 2-21-9738

vaidluse esemesse kuuluvate asjaoludega ning väidetava tasaarvestuse eeldusi ja toimet ei

pea kohtud esitatud nõude (s.o 14.–19. aprill 2021 pangale tasutud laenumaksete

hüvitamine) lahendamiseks hindama.

Isegi kui tsiviilasjas nr 2-21-9738 tugines samade nõuete tasaarvestusele ka kostja oma

vastuväidetes, ei olnud käesolevas asjas otsuse tegemise ajal teada, kas kohus tasaarvestuse

vastuväited teises menetluses sisuliselt lahendab, st tuvastab pooltele siduvalt nõuete

olemasolu või puudumise. Menetlus tsiviilasjas nr 2-21-9738 jätkub ka praegu.

7.2.

Seega ei olnud ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta käesolevas asjas

TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata 1. oktoobrist 2017 kuni 30. aprillini 2020

pangale tasutud laenumaksete hüvitamist ja 10. septembrist 2018 kuni 30. aprillini 2020

tasutud kindlustusmaksete hüvitamist puudutavaid hageja nõudeid. Nimetatud osas tuleb

hagi saata maakohtule läbivaatamiseks. Juhul kui tsiviilasjas nr 2-21-9738 leiab kostja

tasaarvestuse vastuväidete alusel jõustunud kohtulahendiga tuvastamist hageja nõude

lõppemine kõnealustel ajavahemikel tasutud laenu- ja kindlustusmaksete osas, on see

aluseks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi menetluse lõpetamiseks käesolevas asjas.

7.3.

Samuti ei ole maakohus nõuetekohaselt lahendanud hageja viivisenõuet. TsMS

§ 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte

nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

Maakohus ei ole võtnud otsuse resolutsioonis seisukohta viivisenõude rahuldamise,

rahuldamata jätmise, läbi vaatamata jätmise vms kohta. Kohus on märkinud üksnes otsuse

põhjenduste p-s 17, et kuna hagi jääb osaliselt rahuldamata, osaliselt läbi vaatamata ja

osaliselt kohus lõpetab menetluse, jääb rahuldamata või läbi vaatamata ka viivise nõue.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hageja viivisenõude selgelt ja ühemõtteliselt

lahendama, sh otsuse resolutsioonis.

8. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmiseks.

8.1.

Ringkonnakohtu hinnangul lõpetas maakohus põhjendatult TsMS § 428 lg 1 p 2

alusel menetluse hageja poolt alates 1. maist 2020 kuni 19. oktoobrini 2020 pangale tasutud

laenumaksete

osas

ja

samal

ajavahemikul

tasutud

kindlustusmaksete

osas.

Apellatsioonkaebuse etteheited maakohtule on selles osas põhjendamatud. Riigikohus on

15. juunil 2022 tsiviilasjas nr 2-20-17088 tehtud otsuses küll märkinud, et kuigi hageja ei

saa täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-st 2 tulenevalt piirangu tõttu nõuete

tasaarvestamisele tuginedes nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamist, ei ole ta iseenesest kaotanud võimalikku nõudeõigust kostja vastu. Samas

puudutab see seisukoht enne 1. maid 2020 (s.o enne kohtuotsuse jõustumist tsiviilasjas nr

2-18-11619) hageja poolt tehtud makseid. Tsiviilasjas nr 2-20-17088 hõlmasid hageja

tasaarvestuse aluseks olevad nõuded aga ka väidetavaid makseid ajavahemikul 1. mai

2020 – 19. oktoober 2020 (s.o pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilasjas nr 2-18-11619).

Ajavahemikul 1. mai 2020 – 19. oktoober 2020 tehtud laenu- ja kindlustusmaksete osas

on kohtud lisaks sellele, kas hagejal on õigus oma nõue kostja nõudega tasaarvestada,

10(10)

hinnanud tsiviilasjas nr 2-20-17088 ka seda, kas hagejal on üldse nõudeid, mida kostja

nõudega tasaarvestada. Maakohus asus 27. jaanuari 2022. a otsuses seisukohale, et hageja

ei ole tõendanud, et tal oleks ajavahemikul 1. mai 2020 – 19. oktoober 2020 tekkinud kostja

vastu nõudeid, mida saaks kostja nõudega tasaarvestada. Ringkonnakohus jättis

10. oktoobri 2022. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Viidatud maa- ja

ringkonnakohtu otsused tsiviilasjas nr 2-20-17088 on jõustunud. Kostja on õigesti

märkinud, et tulenevalt TsMS § 457 lg-st 2 on tsiviilasjas nr 2-20-17088 jõustunud

kohtuotsus hagejale ja kostjale siduv mitte ainult osas, millega keelduti sundtäitmist

lubamatuks tunnistamast, vaid ka osas, millega jäeti tunnustamata hageja õigus

tasaarvestada oma nõue kostja nõudega (vt ka RKTKm 26.04.2017, 3-2-1-34-17, p 13).

Eelmärgitut arvestades ei ole tähtsust hageja väitel, et käesolevas asjas tuleks asuda

ajavahemikku 1. mai 2020 – 19. oktoober 2020 puudutavate hageja nõuete osas

teistsugusele seisukohale.

8.2.

Hageja nõude ajavahemikul 19. oktoober 2020 – 9. aprill 2021 tasutud

kindlustusmaksete hüvitamiseks on maakohus jätnud poolte vastastikuste nõuete

tasaarvestusele tuginedes rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust ka selles

osas maakohtu otsuse muutmiseks.

8.3.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et hageja nõue tema poolt

tasutud kinnistu valveteenuse maksete hüvitamiseks ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus

samas ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kinnistu turvalisuse ja valvega seotud kulu saab

pidada asja alalhoidmisega seotud kuluks, ning muudab selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi.

AÕS § 72 lg 1 kohaselt valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel ning

AÕS § 75 lg 1 järgi peab kaasomanik kandma vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühise

asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kulutusi. AÕS § 72 lg 4 alusel on

kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike

nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda asja säilitamiseks vajalike kulutuste

hüvitamist võrdeliselt nende osadega.

Asja materjalidest ei nähtu, et pooltel oleks olnud vaidlusaluse ajavahemiku osas

(1. jaanuar 2019 – 9. märts 2020) kokkulepe kinnistul valveteenuse osutamiseks (ning

sellega seonduvate kulude kandmiseks). Valveteenuse kasutamine ei ole praegusel juhul

ringkonnakohtu arvates ka selline asja säilitamiseks vajalik toiming, millega seonduvate

kulutuste hüvitamist saaks hageja nõuda AÕS § 72 lg 4 alusel. Valveteenuse eesmärk on

tagada eelkõige vallasasjade ja muu vara säilimine kinnistul asuvas elamus, mitte niivõrd

kinnistu (ja elamu) enda säilimise tagamine. Tõenditest ei nähtu, et kinnistul või sellel

paiknevas elamus oleks olnud kõnealusel ajavahemikul kostjale kuuluvaid esemeid.

9. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus

sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

(allkirjastatud digitaalselt)