2-22-9622/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.10.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-9622

Kohtuasi

Hopwok OÜ hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti

filiaali vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.03.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Hopwok OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

4995,32 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Hopwok OÜ (registrikood 14824615), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Raul Ainla

Kostja:

AB

„Lietuvos

draudimas“

Eesti

filiaal

(registrikood 12831829),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Madis Saar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 20.03.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada otsuse põhjendusi.

3. Jätta menetluskulud Hopwok OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-22-9622

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hopwok OÜ (hageja) esitas 30.06.2022 Harju Maakohtule hagi AB „Lietuvos draudimas“

Eesti filiaali (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 4625,30 eurot ja alates hagi

esitamisest tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise seadusejärgses määras kuni kohustuse

kohase täitmiseni.

2. Hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade kohaselt sõlmiti poolte vahel 03.11.2021

kaskokindlustuse leping sõiduki Audi SQ7 kindlustamiseks. Kindlustusperioodiks oli

03.11.2021 – 02.11.2022.

3. 06.04.2022 registreeriti kahjujuhtum, mis leidis aset 05.04.2022 Tallinn-Rapla-Türi

maanteel ning mille kohaselt sai kahjustada sõiduk Audi SQ7. Sõidukit juhtis X (hageja

juhatuse liige). X kirjelduse kohaselt jooksid sõidukile Tallinna poole sõites paremalt ette kaks

metskitse. Neile otsasõidu vältimiseks keeras ta paremale ja sõiduk libises kraavi. Sõiduki ette

jäi liiklusmärk, mis sai kahjustada. Kiirust X ei ületanud, kuna ilmastikutingimused olid sellel

päeval väga halvad – tee oli kaetud lumega ja sõidukil olid juba all suverehvid. X kinnitab, et

ta oli kaine. Sündmuskohalt X politseisse ei helistanud, sest inimesed ja teised sõidukid

kahjustada ei saanud. Kuna sõidukiga sai liikuda, siis sõitis ta oma sihtkohaks olevasse

Tallinnasse. Järgmisel päeval teavitas X juhtumist nii PZU-d kui ka Maanteeametit.

Maanteeametile on kahju hüvitatud.

4. 22.04.2022 tegi kostja kaskokindlustuse juhtumis nr 1182386 otsuse, millega vähendas

kindlustushüvitist 50% võrra. 27.04.2022 esitas hageja kostja 22.04.2022 otsusele vastuväite,

milles palus kahju täies ulatuses hüvitamist, kuid kostja vastuväidet ei arvestanud. 23.05.2022

tegi kostja otsuse, millega otsustas hüvitada 50% kahjust. Hageja leiab, et kostjal tuleb hüvitis

välja maksta täies ulatuses, st kostjal tuleb hagejale täiendavalt hüvitada 4625,30 eurot, mis

vastab 50%-le sõiduki kahjustuste kõrvaldamiste kulust (kogukulu oli 9850,60 eurot ilma

käibemaksuta), millest on maha arvestatud omavastutus 300 eurot.

5. Hageja märgib, et kuigi ta rikkus politseile õnnetusest teatamise kohustust, ei omanud see

mõju kahju tekkimisele, kahju suurusele ega kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele.

Hoolsuskohustuse- ja kindlustusriski suurendamise keelu rikkumine ei ole tõendatud. Isegi kui

etteheidetavad rikkumised oleksid tõendatud, ei tekkinud sõidukile täiendavat kahju, mistõttu

tuleb jätta etteheited tähelepanuta. Suverehvide kasutamine on lubatud alates 1. aprillist, seega

käitus hageja seaduslikult. Sõiduk ei saanud selliseid kahjustusi, mis ei võimaldanud edasist

liiklemist. Sõiduki esiklaas oli küll kahjustatud, kuid kostja oletused selle kohta, et see segas

liiklemist, on oletuslikud. Asjakohatu on ka kostja väide, et hageja liikus pärast teelt väljasõitu

ca 160 m kraavis, enne kui sai teele tagasi. Kostja esitatud fotolt nähtub, et tegemist oli järsu

kraavipervega, millest ülessõitmine oli raskendatud. Umbes 160 m kraavis liikumine oli

sõidukile võimaliku täiendava kahju tekkimise vältimiseks mõistlik ja vajalik. Kraavis

2-22-9622

liikumine ei põhjustanud mingit kahjulikku tagajärge. Samuti ei tekkinud täiendavat kahjulikku

tagajärge kahjustatud esiklaasiga edasisõitmine.

6. Kaskokindlustuse tingimuste p 8.3.1 rikkumine ei anna alust üldtingimustele p 17.1.1

kohaldamiseks, sest selle punkti kohaselt on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist

vähendada või kindlustushüvitise väljamaksmisest keelduda, kui kindlustusvõtja on rikkunud

kindlustuslepingus nimetatud kohustust ja sellel rikkumisel on mõju kahju tekkimisele või

kahju suurusele või kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele. Kuna kostja väidab, et ta ei saa

hageja rikkumise tõttu oma täitmiskohustust lõplikult välja selgitada, siis ei tugine kostja

üldtingimuste p-s 17.1.1 toodud hüvitise maksmisest keeldumise või selle vähendamise

alustele. Lisaks on selline kostja väide paljasõnaline ja põhjendamata, kuna kostja ei ole

küsinud hagejalt mingit lisateavet ega teinud ka ise mingisuguseid täiendavaid toiminguid, et

kahjujuhtumi asjaolusid välja selgitada. Juhtumi asjaolusid oli võimalik tuvastada ka järgmisel

päeval ja hiljem, kuid kostja seda ei teinud. Seetõttu saab väita, et kostja otsus hüvitada tekkinud

kahju ainult 50% ulatuses on vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seadus

(TsÜS) § 138 lg 1, võlaõigusseadus (VÕS) § 6).

7. Hageja on kindlustusvõtjana kindlustusjuhtumi saabumise ja kahju suuruse tõendanud ning

kostja kindlustusandjana ei ole tõendanud, et tal esineb alus hüvitise vähendamiseks.

8. Hüvitise vähendamisel ei saa lähtuda kostja viidatud tsiviilasjas nr 2-10-14648 tehtud

kohtulahendist, kuna ringkonnakohus on viidatud asjas hüvitise vähendamise otsustamisel

teinud arusaamatu ja meelevaldse kaalutlusotsuse. Kohtuotsus ei sisalda põhjendusi ega

metoodikat, mille alusel hüvitist on vähendatud ning miks seda tehti poole võrra.

Kostja vastuväited

9. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal on õigus

kindlustushüvitist 50% võrra vähendada, kuna hageja rikkus kindlustuslepingust tulenevaid

kohustusi.

10. Hageja ja sõiduki juht rikkusid kindlustuslepingus sätestatud kahjujuhtumi vormistamise ja

sellest politseile teatamise kohustust (teatamiskohustus, vt üldtingimuste p 15.1 ja

kaskotingimuste p 8.3.1). Hageja ja sõiduki juht jätsid 05.04.2022 toimunud liiklusõnnetusest

politseile teatamata, liiklusõnnetuse vormistamata ja liiklusõnnetusega seotud asjaolud

fikseerimata. Teatamiskohustuse rikkumise tõttu jäid fikseerimata liiklusõnnetuse toimumise

asjaolud ning kostja täitmiskohustuse olemasolu kontrollimist võimaldavad asjaolud. Politsei

teeb sündmuskohal kindlaks teeolud, liiklusõnnetuses osalenud sõiduki ja kahjustatud vara

asendid ja seisukorra (liiklusseadus (LS) § 169 lg 6) ning kontrollib liiklusõnnetuses osalenud

juhi joovet (LS § 169 lg 7). Politsei fikseeritud asjaolude alusel on kindlustusandjal võimalik

tuvastada

liiklusõnnetuse

toimumise

põhjus

ning

kontrollida,

kas

tegemist

on

kindlustusjuhtumiga ning kas kindlustusandjal on kindlustuslepingust tulenevalt kohustus

hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju. Kindlustuslepingu kohaselt on kostjal

kindlustusandjana õigus kindlustushüvitist vähendada või selle maksmisest keelduda muu

hulgas juhul, kui hageja või sõiduki juht põhjustas liiklusõnnetuse tahtlikult või raske hooletuse

tõttu (üldtingimuste p 17.1.2), sõiduki juht oli liiklusõnnetuse toimumise ajal haigusseisundis,

alkoholijoobes, uimastite või psühhotroopse aine mõju all (kaskotingimuste p 3.1 ja 3.2) ning

sõiduki juht ületas suurimat lubatud kiirust (kaskotingimuste p 8.2.8). Teatamiskohustuse

rikkumist ei kõrvalda hageja kohtumenetluse käigus antud paljasõnalised kinnitused, mille

kohaselt ei ületanud sõiduki juht kiirust ning ta oli sõidukit juhtides kaine. Lisaks ei saa hageja

2-22-9622

teatamiskohustuse rikkumist õigustada sõiduki juhi kogenematusega. Kindlustuslepingust

tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise riski kannab hageja.

11. Asjakohatud on hageja viited sellele, et kostja ei ole hagejalt küsinud mingit lisateavet ega

teinud ka ise mingeid täiendavaid toiminguid, et kahjujuhtumi asjaolusid välja selgitada. Hageja

ja sõiduki juhi teatamiskohustuse rikkumise tõttu sündmuskohal fikseerimata jäänud asjaolusid

ei ole tagantjärele võimalik kindlaks teha (nt ei saa tagantjärele tuvastada, kas sõiduki juht oli

kahjujuhtumi toimumise ajal joobes või mitte; ilmastikuolude muutumise tõttu ei saa

tagantjärele tuvastada ka liiklusõnnetuse tehiolusid). Seega ei oleks kostjal isegi teoreetiliselt

võimalik omapoolsete hilisemate toimingutega teatamiskohustuse rikkumise mõju kõrvaldada.

12. Lisaks rikkus sõiduki juht 05.04.2022 sõidukiga liikluses osaledes kindlustuslepingust

tulenevat hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu (üldtingimuste p-d 14.1 ja

14.2, kaskotingimuste p 7.3). Ilmastikutingimused olid 05.04.2022 väga halvad (tee oli kaetud

lumega) ning sõidukil olid all suverehvid. Sõiduki juht otsustas vaatamata väga halbadele

ilmatikuoludele, sellest tingitud liiklusõnnetusse sattumise kõrgendatud riskile ning

Transpordiameti tungivale soovitusele sh 05.04.2022 mitte suverehvidega liiklusesse asuda,

siiski 05.04.2022 suverehvidega sõidukiga liikluses osaleda. Sõiduki juht avaldas pärast

liiklusõnnetust kostjale, et enne teelt väljasõitmist liikus sõiduk kiirusega 80-85 km/h. Seega

sõitis sõiduki juht Transpordiameti hoiatusele vaatamata maksimaalse sõidukiiruse lähedase

kiirusega. Lisaks liikus sõiduk pärast teelt väljasõitu kokku ca 160 meetrit tee kõrval lumega

kaetud murul, kuigi hageja kirjeldatud liiklusõnnetuse asjaolusid (teele jooksis kaks kitse,

kellele otsasõidu vältimiseks keeras sõiduki juht sõiduki paremale ja libises teelt välja)

arvestades pidanuks sõiduk pärast teelt väljasõitu peatuma ning teelt väljasõidu koha lähedal

teele tagasi sõitma. Lisaks jätkas sõiduki juht pärast teelt väljasõitu liiklemist Tallinnasse, kuigi

liiklusõnnetuse järgselt oli sõiduki esiklaasi juhipoolne osa ulatuslikult kahjustatud ja sisuliselt

läbipaistmatu.

13. Hoolsuskohustuse ja kindlustusriski suurendamise keelu rikkumist ei välista see, et

suverehvide kasutamine on alates 1. aprillist lubatud. Kui sõiduki juht otsustab talverehvid

suverehvide vastu vahetada vaatamata sellele, et talvised tee- ja ilmastikuolud jätkuvad, siis

kannab sellega seotud riske sõiduki juht.

14. Hoolsuskohustuse ja kindlustusriski suurendamise keelu rikkumine on vahetus põhjuslikus

seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Sõiduki juht oleks pidanud 05.04.2022 sõidukiga liikluses

osalemisest hoiduma või valima sõidukiiruse, mis võimaldanuks suverehvidega sõiduki ohutut

peatamist ka lumega kaetud libedal teel. Lumega kaetud libedal teel maanteekiirusel liikuva

suverehvidega sõiduki teelt väljasõitu ei saa käsitleda ootamatu ja ettenägematu sündmusena

(kaskotingimuste p 2.1).

15. Kostja viitas üldtingimuste p-le 17 ning märkis, et kuigi kostjal oli õigus kindlustushüvitise

maksmisest täielikult keelduda, otsustas kostja hageja jaoks soodsama lahenduse kasuks ning

vähendas

kindlustushüvitist

kõigest

50%

võrra.

Kindlustushüvitise

vähendamine

liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise korral 50% ulatuses on kooskõlas kohtupraktikaga

(vt TrtRnKo 07.11.2011, 2-10-14648, TMKo 25.07.2018, 2-18-4238).

Maakohtu otsus ja põhjendused

16. Harju Maakohtu 20.03.2023 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

2-22-9622

17. Pooled ei vaidle järgnevate asjaolude üle:

1) poolte vahel on sõlmitud 03.11.2021 kaskokindlustuse leping sõiduki Audi SQ7 (reg-nr

XXXXXX,

VIN

kood

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX)

kindlustamiseks.

Kindlustusperioodiks on 03.11.2021 – 02.11.2022. Kindlustuslepingu osaks on

kaskokindlustuse tingimused A300/2017 ja kindlustuslepingute üldtingimused

U100/2020;

2) 06.04.2022 registreeriti kahjujuhtum, mis leidis aset 05.04.2022 Tallinn-Rapla-Türi

maanteel ning mille kohaselt sai kahjustada sõiduk Audi SQ7 (reg-nr XXXXXX).

Sõidukit juhtis X (hageja juhatuse liige). Kahjustada sai ka liiklusmärk;

3) sõiduki juht ei helistanud sündmuskohalt politseisse;

4) järgmisel päeval teavitas X juhtumist PZU-d ja Maanteeametit. Maanteeametile on

kahju hüvitatud;

5) 22.04.2022 tegi kostja otsuse kaskokindlustuse juhtumis nr 1182386, millega vähendas

kindlustushüvitist 50% võrra;

6) 27.04.2022 esitas hageja kostja 22.04.2022 otsusele vastuväite, milles palus kahju täies

ulatuses hüvitamist;

7) 23.05.2022 tegi kostja otsuse, millega otsustas hüvitada 50% kahjust, st 4625,30 eurot.

Otsuse aluseks võeti REVAL AUTO ESINDUSED OÜ 19.05.2022 koostatud

remondikalkulatsioonis märgitud remondikulude suurus 11 820,71 eurot;

8) 01.06.2022 hüvitas kostja vastavalt oma 23.05.2022 otsusele hagejale 4625,30 eurot.

18. Kostja tugines kindlustushüvitise vähendamisel esiteks sellele, et hageja ei teatanud

liiklusõnnetusest politseid, kuigi tal selline kohustus oli. Maakohus viitas VÕS § 422 lg-le 1,

§ 476 lg-le 1 ja § 423 lg-le 1 ning märkis, et kuivõrd liiklusõnnetus toimus loomale otsasõidu

vältimise tagajärjel, tekkis varaline kahju (liiklusmärk sai kahjustada) ning juht ja varalise kahju

saaja ei ole vormistanud LS § 169 lg-s 4 nimetatud asjaolusid, siis tulnuks liiklusõnnetusest

teatada. Sõiduki juht ei teavitanud liiklusõnnetusest politseid, millega on rikutud

kaskokindlustuse tingimuste p 8.3.1 ja üldtingimuste p 15.1. Eeltoodu mõjutab kindlustusandja

täitmiskohustuse ulatust, kuna kõiki liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ei saa hiljem enam

kindlaks teha, mis omakorda takistab juhtumi asjaolude objektiivset väljaselgitamist ja kostja

täitmiskohustuse olemasolu ja ulatuse tuvastamist. Sellisteks asjaoludeks on nt joove, aga ka

ilma- ja teeolud.

19. Edasi viitas maakohus VÕS § 423 lg-le 2, §-le 444, kostja üldtingimuste p-dele 14.1, 14.2,

14.3, 17.1.1 ja 17.2 ning kaskotingimuste p-le 7.3 ning märkis, et nõustub kostjaga, et hageja

on rikkunud ka hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu. Liiklusõnnetus

toimus 05.04.2022 ning sõidukil olid all suverehvid. 31.03.2022 Transpordiameti teate kohaselt

võis naastrehve kasutada kuni 30. aprillini, kuna ka aprillis langeb temperatuur

miinuskraadideni ja ilmaprognoos lubas järgneval nädalal lume- ja lörtsisadusid. 04.04.2022

teate kohaselt pidi üle Eesti levima lumesadu, mis muudab teed libedaks. Transpordiamet

soovitas tungivalt suverehvidega mitte liiklusesse asuda. Sõidukist pärast liiklusõnnetust tehtud

fotolt nähtub, et teeolud olid lumised ning sadas lund. Sõiduki juht on tunnistanud, et liikles

enne liiklusõnnetust kiirusega 80-85km/h, mis on piirkiiruse lähedane kiirus. Võib pidada

üldteada asjaoluks, et üldjuhul on lumisel teel suverehvidega pidurdustee pikem kui

2-22-9622

talverehvidega. Usutavasti suureneb sellises olukorras suverehvide kasutamise korral ka

tõenäosus, et äkkpidurduse korral muutub sõiduk juhitamatuks ja seetõttu võis olla kraavi

sõitmine kõige vähem vara ja tervist kahjustav lahendus. Samas võib pidada vähemalt eluliselt

usutavaks, et talverehvidega sõitmise korral sama sõidukiirusega oleks olnud suurem tõenäosus

vältida kraavi sõitmist. Sellises olukorras on suverehvidega liiklemine ja piirkiiruse lähedase

kiirusega sõitmine käsitletav kindlustusriski võimalikkuse suurendamisena üldtingimuste

p 14.1 mõttes, mis õigustab kindlustushüvitise vähendamist.

20. Antud juhul ei ole oluline see, kas suverehvidega sõitmine oli seaduse järgi lubatud või

mitte. Kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust suurendab see, kui suverehvidega sõita talvistes

oludes. Kui sõiduki juht võtab suverehvidega talvistes oludes sõitmise riski, siis on tal ka

suurem vastutus selle otsuse tagajärgede eest – antud juhul väljendub see selles, et osaliselt

peab sõiduki parandamise kulud kandma hageja ise.

21. Eeltoodust tulenevalt on teatamiskohustuse ja kindlustusriski võimalikkuse suurendamise

keelu rikkumise tõttu ning liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid arvestades kostja makstud

hüvitis 50% piisav. Seetõttu jääb hagi rahuldamata.

22. Kohus ei analüüsinud seda, et sõiduki juht sõitis pärast õnnetust autoga edasi, kuna

nimetatud küsimus ei mõjuta asja lahendust. Kostja ei ole väitnud, et see teguviis oleks

suurendanud kahju või et see on muul põhjusel hüvitise vähendamise alus.

23. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS)

§ 162 lg 1).

Apellatsioonkaebus

24. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

25. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, maakohus on jätnud tähelepanuta ja

hindamata enamuse hageja väidetest.

26. Hageja rikkus küll kindlustusjuhtumist politseile teatamise kohustust, kuid mitte

hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu. Politseile õnnetusest teatamata

jätmine ei anna alust hüvitise vähendamiseks, sest sellel rikkumisel puudub mõju kahju

tekkimisele, kahju suurusele ja kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele.

27. Kaskokindlustuse tingimuste p 8.3.1 rikkumine ei anna alust kindlustuslepingute

üldtingimustele p 17.1.1 kohaldamiseks. Kostja ei väida, et rikkumisel on mõju kahju

tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele. Kostja väidab

hoopis, et ta ei saa rikkumise tõttu kindlustusandjana oma täitmiskohustust lõplikult välja

selgitada. Seega ei tugine kostja üldtingimustele p-s 17.1.1 toodud hüvitise maksmisest

keeldumise või selle vähendamise alustelele ning seetõttu on hüvitise vähendamine

põhjendamatu.

28. Kostja väide, et ta ei saa rikkumise tõttu kindlustusandjana oma täitmiskohustust lõplikult

välja selgitada, on paljasõnaline ja põhjendamata. Kostja ei ole küsinud hagejalt mingit

lisateavet ega teinud ka ise mingisuguseid täiendavaid toiminguid, et kahjujuhtumi asjaolusid

välja selgitada. Juhtumi asjaolusid oli võimalik tuvastada järgmisel päeval ja ka hiljem. Kostja

otsus hüvitada tekkinud kahju ainult 50% ulatuses on vastuolus hea usu põhimõttega.

2-22-9622

29. Hageja ei nõustu, et ta rikkus hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu, sest

sõidukil olid all suverehvid. Suverehvide kasutamine on lubatud alates 01.04, seega käitus

hageja seaduslikult. Lisaks ei põhjustanud ca 160 m kraavis liikumine mingisugust kahjulikku

tagajärge, kuid oli samas sõidukile tekkiva võimaliku täiendava kahju tekkimise vältimiseks

mõistlik ja vajalik. Samuti ei tekkinud mingit täiendavat kahjulikku tagajärge kahjustatud

esiklaasiga liiklemisest. Sõiduk ei saanud selliseid kahjustusi, mis ei võimaldanud edasist

liiklemist.

30. Maakohtu otsus ei sisalda põhjendusi ega analüüsi hagejale makstud hüvitise vähendamise

metoodika ja määra kohta – kohus on lihtsalt nõustunud kostjaga, et hagejale kahju hüvitamine

50% ulatuses on piisav.

Vastustaja seisukoht

31. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostja märkis, et ta jääb apellatsioonkaebusele vastu vaieldes maakohtus esitatud

seisukohtade juurde.

32. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja sõiduki juht rikkusid kindlustuslepingust tulenevat

teatamiskohustust ning hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu. Kostjal on

seetõttu õigus kindlustushüvitist üldtingimuste p-de 17.1.1 ja 14.3 alusel 50% võrra vähendada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

33. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

rahuldamata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada. Ringkonnakohus

jaotab ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (TsMS § 173 lg 1).

34. Kuna hageja on vaidlustanud maakohtu 20.03.2023 otsuse täies ulatuses, kontrollib

ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust tervikuna (TsMS § 651 lg 1).

35. Maakohus on tuvastanud ning pooled ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud, et:

-

hageja ja kostja sõlmisid 03.11.2021 kaskokindlustuse lepingu sõiduki Audi SQ7

kindlustamiseks perioodil 03.11.2021 – 02.11.2022 (poliis, tl 12–13);

-

kindlustuslepingu osaks on kostja kaskokindlustuse tingimused A300/2017 (dtl 10–15)

ja kindlustuslepingute üldtingimused U100/2020 (tl 6–8);

-

06.04.2022 toimus hageja sõidukiga Audi SQ7 kindlustusjuhtum, milles said kahjustada

hageja sõiduk ja liiklusmärk, kuid hageja sündmuskohalt politseisse ei helistanud (vt

hageja kinnitus nt hagiavalduse p 1.2, tl 2 pöördel);

-

Kostja vähendas hagejale makstavat kindlustushüvitist 50% võrra (tl 9–11).

36. Hageja leiab, et kostjal ei olnud õigust vähendada talle makstavat hüvitist 50% võrra

põhjendusega, et hageja rikkus kindlustuslepingust tulenevat politseile teatamise kohustust ning

kindlustuslepingust tulenevat hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu. Hageja

nõudis kohtus talle hüvitamata jäänud 50% tekkinud kahjust ehk 4625,30 eurot koos viivistega.

2-22-9622

37. Maakohus asus seisukohale, et kostjal oli õigus kindlustushüvitist vähendada ning jättis

hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuid

maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja täiendada. Ringkonnakohus leiab, et

kostjal oli alus vähendada kindlustushüvitist politseile teatamise kohustuse rikkumise tõttu,

kuid ei nõustu maakohtuga, et hüvitise vähendamise aluseks oleks saanud olla täiendavalt ka

hoolsuskohustuse ja kindlustusriski suurendamise keelu rikkumine.

(i)

Teatamiskohustuse rikkumine ja selle tagajärg

38. VÕS § 422 lg 1 esimese lause järgi kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel

hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma

ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Kindlustusandja võib

vabaneda lepingu täitmise kohustusest tulenevalt seadusest või lepingust.

39. Käesolevas asjas tugines kostja hüvitise maksmisest keeldumisel lepingu osaks olevatele

kostja kindlustuslepingute üldtingimustele U100/2020 (üldtingimused) ja kaskokindlustuse

tingimustele

A300/2022

(kaskotingimused).

Üldtingimuste

p 15.1

sätestab,

et

kindlustusjuhtumi toimumise korral peab kindlustusvõtja tegutsema õigusaktidega kehtestatud

korra kohaselt ja olenevalt kindlustusjuhtumi iseloomust teatama sellest viivitamata, kas

politseile või muule juhtumi asjaolude uurimist korraldavale organile ning võimaldama

kindlustusjuhtumiga seotud asjaolude väljaselgitamise. Kaskotingimuste p 8.3.1 järgi peab

kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi korral vormistama liiklusõnnetuse ja teatama sellest

kehtivate õigusaktide kohaselt. Kaskotingimuste p 3.1 sätestab, et kindlustusandja vabaneb

osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui sõidukit juhtinud isik oli

liiklusõnnetuse toimumise ajal haigusseisundis, alkoholijoobes, uimastite või psühhotroopse

aine mõju all. Üldtingimuste p 17.1.1 annab kindlustusandjale aluse kindlustushüvitist

vähendada või selle väljamaksmisest keelduda, kui kindlustusvõtja on rikkunud

kindlustuslepingus nimetatud kohustust, sh ohutusnõude täitmise kohustust, ja sellel rikkumisel

on mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele.

40. Kostja selgitas hagejale hüvitise vähendamist 50% võrra täpsemalt sellega, et üldtingimuste

p 15.1 ja kaskotingimuste p 8.3.1 kohaselt politseile liiklusõnnetusest teatamata jätmisega

võttis hageja kostjalt võimaluse koguda tõendeid selle kohta, kas juhtumi puhul esinesid

asjaolud, mis suurendasid kindlustusjuhtumi saabumise tõenäosust, nt sõidukijuhi võimalik

joove või piirkiiruse ületamine, mistõttu ei saa kostja oma täitmiskohustust lõplikult välja

selgitada (tl 9). Kostja väitel on kaskokindlustuse tingimuste p 8.3.1 üheks eesmärgiks koguda

politsei läbiviidavate menetlustoimingute abil võimalikult palju teavet kahjujuhtumi toimumise

asjaolude kohta ning ka kaskokindlustuse olemasolu ei vabasta juhti liiklusseaduse (LS § 169)

täitmisest. Teatamiskohustuse täitmine annab kahjujuhtumi asjaolude väljaselgitamisse kindla

osa. Kostja märkis, et kuigi hageja on tegutsenud õigesti, kui ta pärast sündmuskohalt lahkumist

tegi jõupingutusi, et sõidukiga tekitatud kahju saaks vara omanikule hüvitatud, ei mõjuta see

fakti, et sündmuskohal on juht jätnud täitmata liiklusseadusest ning kaskokindlustuse lepingust

tuleneva kohustuse.

41. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtus tuvastatut, et ta rikkus kindlustusjuhtumist politseile

teatamise kohustust (apellatsioonkaebuse p 4.1.2, tl 65–69), kuid ta leiab, et kaskotingimuste

p 8.3.1 rikkumine ei anna alust hüvitise vähendamiseks üldtingimuste p 17.1.1 alusel, kuna

rikkumisel ei ole mõju kahju tekkimisele, kahju suurusele ega kindlustusandja täitmiskohustuse

ulatusele. Hageja peab seejuures oluliseks, et teised inimesed ja sõidukid kahjustada ei saanud,

Maanteeametile (liiklusmärgi omanik, alates 01.01.2021 tegelikult Transpordiamet) on kahju

hüvitatud ning ka kindlustusandjale teatas ta mõistliku aja jooksul. Hageja leiab, et kostja väide,

2-22-9622

et ta ei saa rikkumise tõttu oma täitmiskohustust lõplikult välja selgitada, ei oma mõju

kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele.

42. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Ringkonnakohus nõustub esiteks maakohtu

järeldusega, et hagejal oli kohustus liiklusõnnetusest (LS § 2 p 32) politseid teavitada nii

kindlustuse üldtingimuste (p 15.1), kaskotingimuste (p 8.3.1) kui ka seaduse järgi. LS § 169

lg 5 kohaselt tuleb teatada liiklusõnnetusest politseile lahkarvamuse korral või kui varalise

kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis

loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel (vt ka nt RKTKo 25.04.2022, 2-19-108066, p-

d 11–12). Käesoleval juhul sõitis hageja otsa liiklusmärgile, mille omanik ei olnud juhtumi

toimumise ajal teada, samuti tekkis varaline kahju hageja enda väidete kohaselt loomale

otsasõidu vältimise tagajärjel. Sellises olukorras oli hagejal kohustus teavitada politseid, isegi

kui ta hiljem selgitas ise välja, et liiklusmärk kuulub Maanteeametile (Transpordiametile) ja

hüvitas kahju. Ringkonnakohus ei korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt

(TsMS § 654 lg 6), kuid vastab apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad politseile

teatamise kohustuse seost kostja täitmiskohustuse ulatusega.

43. Ka ühe osalejaga liiklusõnnetuse puhul on politsei informeerimise eesmärgiks

liiklusõnnetuse asjaolude objektiivne fikseerimine. Politsei teeb sündmuskohal kindlaks

teeolud, liiklusõnnetuses osalenud sõiduki ja kahjustatud vara asendid ja seisukorra (LS § 169

lg 6) ning kontrollib liiklusõnnetuses osalenud juhi joovet (LS § 169 lg 7). LS § 171 alusel

05.07.2018 vastu võetud (ja kuni 07.04.2023 kehtinud) Vabariigi Valitsuse määrus

„Liiklusõnnetuse registreerimise, asjaolude väljaselgitamise ja arvestuse kord ning

liiklusõnnetuste andmekogu pidamise põhimäärus“ § 3 lg 6 p 7 kohaselt tuli politseil

liiklusõnnetuse kohta üles märkida liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi andmetena ka teave

LS § 69 lg-tes 2 ja 3 sätestatud alkoholi piirmäära ületamise ulatuse ja narkootilise või

psühhotroopse aine tarvitamise kohta. Politsei fikseeritud asjaolude alusel oleks

kindlustusandjal olnud võimalik tuvastada liiklusõnnetuse toimumise põhjus ning kontrollida,

kas tegemist on kindlustusjuhtumiga ning kas kindlustusandjal on kindlustuslepingust

tulenevalt kohustus hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju.

44. Teavitamiskohustuse eesmärk ei ole seega üksnes kannatanu huvide kaitse, vaid ka kostja

kui kindlustusandja huvide kaitse, kuna teatamiskohustuse täitmise kaudu tagatakse

kahjujuhtumi asjaolude objektiivne väljaselgitamine, mis annab omakorda võimaluse tuvastada

kindlustusandja täitmiskohustuse olemasolu ja ulatus. Õiguskirjanduses on samuti selgitatud,

et kindlustusvõtja koostöökohustuse täitmiseks tuleb informeerida ka pädevaid ametiisikuid (nt

selleks, et politsei saaks liiklusõnnetuse korral kontrollida sõiduki juhi joovet, mis võib olla

kindlustusandja täitmiskohustust välistavaks asjaoluks) (V. Kõve jt. Võlaõigusseadus III.

Kommenteeritud väljaanne. § 448 p 3.1). Teatamiskohustuse rikkumisega muutis hageja kostjal

võimatuks teha kindlaks, kas hagejale tuleb tekkinud kahju hüvitada või esinevad keeldumise

või hüvitise vähendamise alused.

45. Ringkonnakohus ei nõustu, et kostja oleks saanud hageja joovet või muid kaskotingimuste

p-s 3 või üldtingimuste p-s 17.1.2 (kindlustusjuhtumi põhjustamine tahtlikult või raske

hooletuse tõttu) toodud hüvitamist välistavaid asjaolusid hiljem ise tuvastada, mistõttu on

ainetu hageja apellatsioonkaebuse väide, et kostja ise jättis lisateabe küsimata. Hageja

teatamiskohustuse rikkumist ei saa kõrvaldada hageja kohtumenetluses väidetu, et ta ei

ületanud kiirust ning oli juhtides kaine. Kuna hageja ei teatanud liiklusõnnetusest politseile, ei

olnud neid asjaolusid võimalik hiljem tuvastada. See tähendabki, et kostja ei saanud oma

täitmiskohustust, st täitmiskohustuse ulatust, lõplikult välja selgitada.

2-22-9622

(ii)

Hoolsuskohustuse ja kindlustusriski suurendamise keelu rikkumine ja selle tagajärg

46. Mis

puudutab

hoolsuskohustust

ja

kindlustusriski

suurendamise

keeldu

kui

kindlustushüvitise vähendamise alust, siis selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse

põhjendusi ning leiab, et neil alustel ei oleks saanud kindlustushüvitist vähendada. Järgnevalt

asendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendused enda põhjendustega (p-d 47–51).

47. Kostja tugines järgmistele kindlustustingimustele. Üldtingimuste p 14.2 järgi ei tohi

kindlustusvõtja pärast kindlustuslepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta

suurendada kindlustusriski võimalikkust. Üldtingimuste p 14.1 kohaselt on kindlustusriski

võimalikkuse suurenemine või suurendamine igasugune kindlustusriski realiseerumise,

kindlustusjuhtumi toimumise või selle tagajärjel tekkiva kahju tõenäosuse suurenemine või

suurendamine. Üldtingimuste p 14.3 näeb ette, et kui kindlustusvõtja rikub p 14.2 nimetatud

kohustust ja kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist, siis vabaneb

kindlustusandja

kindlustuslepingu

täitmise kohustusest

kindlustusriski

võimalikkuse

suurenemise ulatuses. Kaskotingimuste p 7.3 kohaselt ei või kindlustusvõtja pärast lepingu

sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust.

Üldtingimuste p 17.1.1 järgi võib kindlustusandja kindlustushüvitist vähendada või selle

väljamaksmisest keelduda, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingus nimetatud

kohustust, sh ohutusnõude täitmise kohustust, ja sellel rikkumisel on mõju kahju tekkimisele

või kahju suurusele või kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele.

48. Kostja pidas kindlustusriski lubamatu suurendamise kohustuse rikkumiseks eelkõige seda,

et hageja sõitis 05.04.2022 suverehvidega, kuigi ilmastikuolud olid väga halvad ning kuigi

Transpordiamet oli liiklejaid hoiatanud ning soovitanud mitte talverehvide vahetamisega

kiirustada. Samuti heitis kostja ette, et hageja sõitis sellistes tingimustes umbes 80 km/tunnis

(sellist liikumiskiirust on hageja ise möönnud, kostja 12.08.2022 menetlusdokumendi lisaks

nr 3 olev telefonikõne salvestis, dtl 61; samuti hageja 05.12.2023 menetlusdokumendi p 3.8,

tl 43). Maakohus nõustus kostjaga, et suverehvidega ja piirkiiruse lähedase kiirusega liigeldes

suurendas hageja kindlustusriski võimalikkust p 14.1 tähenduses ja see õigustab

kindlustushüvitise vähendamist.

49. Hageja kordab ka apellatsioonkaebuses, et kostja ei võinud kindlustushüvitist vähendada

seetõttu, et hageja sõitis 05.04.2022 suverehvidega, kuna suverehvid on lubatud alates 01.04.

Samuti ei ületanud hageja piirkiirust, vaid sõitis enda väitel 90 km/h alas umbes 80 km/h ega

olnud joobes. Hageja leiab, et puudub põhjus-tagajärg seos, kuna hageja sõitis kraavi seetõttu,

et teele jooksid metskitsed, mitte mingi muu teguri tõttu.

50. Ringkonnakohus leiab, et kuigi lumiste teeoludega suverehvidega liiklemine võib tõsta

liiklusõnnetusse sattumise riske, ei rikkunud hageja suverehvidega liiklema minnes seadust ega

kindlustustingimusi ning neil põhjendustel ei oleks kostja saanud kindlustushüvitist vähendada.

Ringkonnakohus märgib, et üldtingimuste p 14.3 seob kindlustusandja vabanemise

kindlustuslepingu täitmisest üldtinigmuste p-ga 14.2, mille kohaselt on kindlustusvõtjal

keelatud suurendada kindlustusriski kindlustusandja nõusolekuta. Seega peaks tegemist olema

kindlustusriskiga, mille suurenemist tuleks kindlustusandjaga kooskõlastada. Ringkonnakohus

leiab, et halva ilmaga liiklusesse minemine ei saa olla selliseks kindlustusriski suurenemise

faktoriks, milleks kindlustusvõtja peaks saama kindlustusandja loa. Kindlustatud sõiduki

kasutamine erinevate liiklusoludega peaks olema kindlustusandjale ettenähtav. VÕS § 443

kohaselt peab kindlustusvõtja kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest viivitamata

2-22-9622

kindlustusandjale teatama, välja arvatud juhul, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemise

põhjustas üldiselt teadaolev asjaolu, mis ei mõjuta üksnes selle kindlustusvõtja kindlustusriski.

Käesoleval juhul mõjutasid halvad ilmastikutingimused kõiki liikluses osalejaid.

51. Kuigi hageja tegutsemine sisaldas endas riske, siis ei rikkunud hageja selliselt liigeldes

kindlustustingimusi ning seda ei saa pidada kindlustusriski võimalikkuse suurendamiseks

üldtingimuste p 14.1 tähenduses. Kui üldtingimuste p-d 14.1 – 14.3 saaks tõlgendada kostja

soovitud viisil, siis saaks kindlustusandja mis tahes ekstreemse ilma korral juhtunud

liiklusõnnetuse puhul vabaneda oma kohustusest maksta hüvitist väitega, et kindlustusvõtja

oleks pidanud üldse vältima liiklusesse minekut. See ei saa aga olla kaskokindlustuse mõte.

Riigikohus on küll asunud seisukohale, et kui sõidukijuht ületab libedal teel piirkiirust, siis on

ta jätnud järgimata käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral, st tema käitumine on vaadeldav

raske hooletusena, ja sellises olukorras võib kindlustusandja vabaneda kahju hüvitamise

kohustusest (RKTKo 07.06.2011, 3-2-1-35-11, p 11), kuid käesoleval juhul ei ole piirkiiruse

ületamine tõendatud ning suverehvidega liiklemine ei olnud keelatud. Mis puudutab piirkiiruse

ületamise tõendamist, siis see oleks olnud asjaolu, mille oleks saanud kindlaks teha, kui hageja

oleks teavitanud politseid. Selles osas on ringkonnakohus juba asunud seisukohale, et hageja

rikkus politsei teavitamise kohustust ning see andis kostjale aluse kindlustushüvitise

vähendamiseks.

52. Mis puudutab seda, et hageja sõitis pärast õnnetuse toimumist mõrase esiklaasiga veel 46,6

km Tallinnasse, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et nimetatud asjaolu ei mõjuta

käesoleva asja lahendust, kuna see ei mõjutanud kahju tekkimist, kahju suurust ega

kindlustusandja täitmiskohustuse ulatust (üldtingimuste p 17.1.1). Seega ei oleks need asjaolud

saanud olla aluseks kindlustushüvitise vähendamisele.

53. Hageja heidab maakohtule ette ka seda, et puuduvad põhjendused hüvitise vähendamise

metoodika kohta. Ringkonnakohus märgib, et üldtingimuste p 17.1.1 näeb ette kostja õiguse

mh keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Üldtingimuste p 17.2 järgi peab

kindlustusandja lähtuma kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel või kindlustushüvitise

vähendamisel, samuti kindlustushüvitise vähendamise ulatuse määramisel muu hulgas rikkumise

ulatusest, rikkumise vabandatavusest või süü määrast süülise vastutuse korral, rikkumise

mõjust

juhtumi

toimumisele,

kahju

tekkimisele

ja

suurusele,

samuti

juhtumi

asjaolude kindlakstegemisele.

54. Käesoleval juhul on kostja lähtunud varasemast kohtupraktikast analoogsetes politseile

teatamata jätmise asjades, kus kohtud on leidnud, et kindlustusandjal puudus õigus jätta kahju

täies ulatuses hüvitamata, ning on – pidades sõiduki valdaja käitumist politseisse teatamata

jätmisel hooletuseks – mõistnud kindlustusandjalt välja kahju hüvitise 50% hagejate nõutust

(TrtRnKo 07.11.2011, 2-10-14648; TMKo 25.07.2018, 2-18-4238). Ringkonnakohus leiab, et

ka käesoleval juhul saab asjaolusid hinnates asuda seisukohale, et kuigi hageja rikkus

kindlustustingimusi, ei teinud ta seda tahtlikult (vt nt 12.08.2022 kostja menetlusdokumendi

lisa 3, kus hageja telefonivestluses kostja esindajaga märkis, et ta ei teadnud, et pidi politseid

teavitama, dtl 61). Teisalt ei vabasta väidetav mitteteadmine hagejat oma lepingujärgsete

kohustuste täitmisest. Hageja oleks pidanud teadma lepingust tulenevaid kohustusi ja saama aru

nende sisust ja eesmärgist, sh sellest, et teavitamiskohustuse eesmärk on kindlustusjuhtumi

asjaolude tuvastamine. Kuna käesoleval juhul mõjutas rikkumine seda, et kindlustusandja ei

saanud juhtumi asjaolusid kindlaks teha, siis on hüvitise maksmine 50% ulatuses õiglane.

Tegemist oli kostja kaalutlusotsusega, mis ei pea tuginema konkreetsel metoodikal.

Ringkonnakohus ei nõustu eelnevast tulenevalt hagejaga, et kahju hüvitamine ainult 50%

ulatuses oli hea usu põhimõttega vastuolus (TsÜS §138 lg 1, VÕS § 6).

2-22-9622

55. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldust, et hagi jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

56. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu

otsuse järeldust selle kohta, et hagi jääb rahuldamata, siis ei muuda ringkonnakohus ka

maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 162).

57. Kuna

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata,

jäävad

apellatsiooniastmes

kantud

menetluskulud samuti hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt