3-23-127/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. oktoober 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-127

Haldusasi

Hellenurme Jahiselts MTÜ kaebus Keskkonnaameti

20.12.2022 korralduse nr 1-3/22/609 punkti 1.2

tühistamisnõudes

Menetlusosalised

Kaebaja Hellenurme Jahiselts MTÜ (registrikood

80561876), volitatud esindaja vandeadvokaat Hannes

Toodu

Vastustaja Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe

Lehtme

Kolmas isik Valgamaa Jahimeeste Ühistu (registrikood

10240870), esindaja Rein Rosenberg

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja 14.09.2023 tõendite kogumise taotlus.

2. Rahuldada kaebus ning tühistada Keskkonnaameti 20.12.2022 korralduse nr 1-

3/22/609 punkt 1.2.

3. Mõista Keskkonnaametilt välja Hellenurme Jahiselts MTÜ kasuks menetluskulud

summas 20 eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.11.2023 (halduskohtumenetluse

seadustik (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

3-23-127

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hellenurme Jahiselts MTÜ

on jahimehi koondav ja jahindusega tegelev

mittetulundusühing, mis asub Hellenurme jahipiirkonnas (JAH1000061).

2. Hellenurme jahipiirkonna (JAH1000061) senine kasutaja on alates 01.06.2013 olnud

Valgamaa Jahimeeste Ühistu (VJÜ). Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse luba pikendati

VJÜ-le 01.06.2013 JahiS jõustumisega, mille rakendussätted nägid ette kõigi varem

väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikenemise 10 aastaks (jahiseadus (JahiS) § 67

lg 2).

3. VJÜ esitas jahindusnõukogule taotluse arvamuse saamiseks Hellenurme jahipiirkonna

kasutusõiguse loa pikendamiseks. 28.02.2022 toimus Valga maakonna jahindusnõukogu

koosolek, kus oli muuhulgas päevakorras VJÜ taotlus Hellenurme jahipiirkonna

kasutusõiguse loa pikendamiseks.

4. Hellenurme Jahiselts MTÜ esitas 12.10.2022 Keskkonnaametile taotluse haldusmenetlusse

kaasamiseks ja senise kasutaja jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotluse

rahuldamata jätmiseks.

5. Keskkonnaamet jättis Hellenurme Jahiselts MTÜ menetlusse kaasamata põhjendusega, et

MTÜ-l puudub õiguslikult kaitstav huvi. Keskkonnaamet leidis, et VJÜ Hellenurme

jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetlusega ei kaasne Hellenurme Jahiselts

MTÜ subjektiivsete õiguste riive ning tema menetlusse kaasamine on vastuolus

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-ga 2.

6. Keskkonnaameti 20.12.2022 korralduse nr 1-3/22/609 punktiga 1.2 pikendati Valgamaa

Jahimeeste Ühistu (registrikood 10240870) Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr

VA-03 kuni 22.12.2032. Korralduse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

Valgamaa Jahimeeste Ühistu esitas Keskkonnaametile taotluse (registreeritud

dokumendihaldussüsteemis 01.12.2022 kirjana) Hellenurme jahipiirkonna (JAH1000061)

kasutusõiguse loa nr VA-03 pikendamiseks järgmiseks 10 aastaks. Jahiseaduse (JahiS) § 14 lg

3 koosmõjus § 18 lg-ga 1 on jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine

Keskkonnaameti pädevuses. Jahipiirkonna kasutaja on kasutusõiguse pikendamise loa taotluse

esitanud 6 kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa (31.05.2023) lõppu. Jahimaa

heaperemeheliku kasutamise jätkamiseks ning jahindusliku kasutuse edasiseks

võimaldamiseks on otstarbekas pikendada kehtivat jahipiirkonna kasutusõiguse luba, et

tagada jahimaa kasutuse stabiilsus ning jätkuv koostöö piirkonna maaomanikega.

Arvestades, et Keskkonnaametile ei ole teada, et taotleja oleks esitanud Keskkonnaametile

valeandmeid, Valga maakonna jahindusnõukogu toetab 28.02.2022, 31.10.2022 ja 30.11.2022

protokollilise otsuse kohaselt korralduse punktis 2 nimetatud taotlejate jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamist ning jahipiirkonna kasutajad ei ole jätnud täitmata

jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi, pikendab Keskkonnaamet mh

Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse loa järgmiseks 10 aastaks.

2(10)

3-23-127

Loa saaja on kohustatud kinni pidama keskkonnaministri 23.05.2013 määrusega nr 27

„Jahiulukite seireandmete loetelu ja kogumise kord ning seiret korraldama volitatud asutus“

sätestatud seireandmete kogumise ja esitamise korrast. Keskkonnaagentuuri suulistel

andmetel puuduvad mh Hellenurme jahipiirkonnas 20.12.2022 seisuga jahipiirkonna

kasutamisega ning teadusuuringute korraldamisega seotud piirangud ja tingimused (JahiS §

14 lg 7). Vastutuse jahipiirkonna kasutusõiguse loaga kaasnevate kohustuste (nt jahiulukite

seire oma jahipiirkonnas) täitmata jätmise eest sätestab JahiS § 62. Arvestades, et asja ei

otsustata menetlusosalise kahjuks, menetlusosalise poolt taotluses esitatud andmetest ei

kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks, annab Keskkonnaamet

korralduse menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. JahiS § 18 lg 5 kohaselt

avalikustatakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise otsus 14 päeva jooksul

loa kehtivuse pikendamise otsuse tegemisest arvates ametlikus väljaandes Ametlikud

Teadaanded ning Keskkonnaameti veebilehel.

7. Hellenurme Jahiselts MTÜ esitas 19.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse

Keskkonnaameti 20.12.2022 korralduse nr 1-3/22/609 punkti 1.2 tühistamisnõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja leiab, et vastustaja on õigusvastaselt pikendanud kolmanda isiku jahipiirkonna

kasutusõiguse luba järgmiseks kümneks aastaks. Vastustaja on ebaseaduslikult jätnud kaebaja

otsitud põhjendustel menetlusse kaasamata. Vaidlustatud korralduses on viidatud

jahindusnõukogu protokollile, kuid jahindusnõukogu ei ole täitnud minimaalseimaidki

nõudmisi, mis talle seadusega on pandud.

8.1.

Jahipiirkonna kasutusõigus on avalik piiratud ressurss. Jahipiirkonna kasutusõigus

annab jahipiirkonna kasutajale võimaluse selles piirkonnas elavatele jahiulukitele jahti pidada,

kusjuures jahiselts tohib jahimeestele jahilube jagada mh enda majanduslikest huvidest

lähtudes (jahiseaduse (JahiS) § 13 ja § 40 lg 3 p 1). Jahipiirkonna kasutajale antud õigusi

arvestades peab jahipiirkonna kasutusse andmine tuginema seadusele, olema läbipaistev ja

kasutamisest huvitatud isikutele ette aimatav. Vastasel juhul ei järgita seaduslikkuse

põhimõtet, isikuid ei kohelda võrdselt, ohtu satub aus konkurents ning piiratakse ka õigust

eneseteostusele ja omandi kaitsele (põhiseaduse (PS) § 3, § 12, § 19, § 32).

8.2.

Kaebaja on mittetulundusühing, milline koondab endas Hellenurme jahipiirkonnas

tegutsevaid jahimehi. Seega puudutab jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine ilmselgelt

taotleja õigusi. Kaebajal oli õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja

vastuväited (HMS § 40 lg 1).

8.3.

Vastustaja ei oleks saanud rahuldada VJÜ jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise

taotlust. JahiS § 67 lg 2 reguleerib enne kehtiva JahiS jõustumist antud lubade kehtivust. Need

load kehtivad 10 aastat pärast JahiS jõustumist 01.06.2013. Luba kehtib vaid osas, milles

puudub vastuolu kehtiva seadusega. Viidatud üleminekusäte reguleerib vaid loa kehtivust

ning selle alusel ei saa luba pikendada. Kui loa kehtivusaeg lõppeb, siis tuleb jahiseltsil soovi

korral esitada taotlus uue loa saamiseks (vt õiguskantsleri 11.03.2022 kiri nr 6-

1/211741/2201394).

8.4.

Üleminekusätete alusel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse load on välja antud teistel

tingimustel ning tolleaegsed lubade andmise alused praegu enam ei kehti. Järelikult ei saa

neid lube ka kehtiva seaduse alusel pikendada. Seadusandja on selgelt ette näinud, et

üleminekusätete alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse load kehtivad kindla aja (st

kümme aastat), ning on ühtlasi sätestanud, mis tingimustel tuleb välja anda uued load (JahiS §

67 lg 2, § 20 lg 1 p 3, §-d 14–17). Jahipiirkonna kasutusõiguse luba on tähtajaline ja välja

3(10)

3-23-127

antud kümneks aastaks (JahiS § 14 lg 2 ja § 67 lg 2). Seadusandja on sätestanud, et loa

kehtivus lõpeb kasutusõiguse loa tähtaja möödumisel (JahiS § 20 lg 1 p 3). Seega ei saanud

vastustaja VJÜ esitatud taotlust loa pikendamiseks rahuldada. JahiS § 20 lõikes 4 on

sätestatud, et Keskkonnaametil tuleb avaldada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse

lõppemise kohta teade väljaandes Ametlikud Teadaanded ning vähemalt ühes üleriigilise

levikuga ajalehes või kohalikus ajalehes. Selles teates tuleb inimesi ühtlasi informeerida, et

oodatakse vabanenud jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlusi. Kui Keskkonnaamet pikendab

lube ilma teiste jahiseltside huvi ja piirkonna maaomanike toetust välja selgitamata, siis on

tegemist omavolilise otsusega, millel ei ole seaduslikku alust (vt õiguskantsleri 11.03.2022

kiri nr 6-1/211741/2201394).

8.5.

28.02.2022 toimunud jahindusnõukogus maaomanikega sõlmitud lepingute kontrolli ei

toimunud. Jahindusnõukogu protokollist ei kajastu mingit konkreetset lepingute kontrolli ning

ei ole välja toodud kui suur osakaal lepingutega hõlmatud maa-alast kvalifitseerub üldse

jahipidamiseks sobivaks alaks (JahiS § 3 lg 1 ja 2). Jahindusnõukogus toimuv lepingute

kontroll peaks hõlmama endas muuhulgas ka määratlust kui suur osa lepingutega väidetavalt

kaetud alast katab linna, alevi ja aleviku ning küla selgelt piiritletavat kompaktse asustusega

ala (edaspidi tiheasustusala), samuti puhke- ja virgestusala, kus ohutu jahipidamine ei ole

võimalik ning kuidas see suhestub jahipiirkonna pindalaga. Samuti on selgusetu, kas ja kuidas

on arvesse võetud JahiS § 25 lg 2 lause teises pooles sätestatud piirangut. Hetkel viljeletava

praktika kohaselt on sisuliselt kogu kontrollifunktsioon lükatud vastustaja poolt

jahindusnõukogule, mille liikmetel ei ole õrna aimu haldusmenetluse elementaarsetest

põhimõtetest. Samas jahindusnõukogu arvamus paistab olevat vastustaja poolt haldusakti

vastuvõtmisel ainsaks argumendiks.

8.6.

Arusaamatu on jahimaast leitud eramaade protsendi arvutuse aluseks võetud

jahipidamiseks sobilike alade määratlus, on äärmiselt kahtlusi tekitav ka väidetavate lepingute

sõlmimise viis. Kaebajale teadaolevalt on esinenud juhtumeid, kus isikuid on suunatud VJÜ-

ga lepinguid sõlmima esitledes seda kui nö paratamatust, mida tuleb teha. Põhjenduseks on

muuhulgas toodud, et jahindusliku maakasutuse lepingu sõlmida või nõusoleku maa

jahinduslikuks kasutamiseks saab anda ainult jahipiirkonda hetkel kasutavale kasutajale.

Kaebaja hinnangul ei tohiks selliselt sõlmitud lepingud olla ei jahindusnõukogus ega

haldusorganis otsustuse aluseks.

8.7.

Jahindusnõukogu protokollist nähtuvalt ei ole hinnatud mitte ühegi kohustuse täitmist,

mis on jahipiirkonna senisele kasutajale jahiseaduses kehtestatud.

8.8.

Vastustaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr 3-21-1688 oli olukord, kus 3

maaomanikku vaidlustasid jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist. Kaebuses toodi

põhjendustena välja, et vaidlustajad on keelanud enda kinnisasjal jahi ning seejärel võivad

loomad koguneda nende kinnisasjadele ja põhjustada kahju jne. Kohus leidis, et maaomanike

õiguste realiseerimise võimalused on sätestatud JahiS §-s 6 ja § 25 lg-s 1. „Pidades silmas, et

JahiS § 20 lg 2 p 2 kohaselt eeldab jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine

JahiS § 20 lg-le 3 vastavat ühist taotlust maaomanikelt, kellele kuulub vähemalt 51%

jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ja vähemalt 51% jahimaa pindalast, siis ei saa JahiS § 6

p-st 4 tuletada üksikute maaomanike subjektiivset õigust vaidlustada jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamist.“ Seega ei puudutanud viidatud kohtulahend

vähimalgi määral teise jahiseltsi huvi pidada jahimaal jahti. Lõpetuseks asus vastustaja oma

vastuses kaebaja taotlusele seisukohale, et kuna kaebaja „taotlus ei vasta JahiS § 20 lg 2 p 2 ja

lg 3 p 1-3 sätestatud nõuetele, siis jätab Keskkonnaamet kaebaja jahipiirkonna kasutusõiguse

loa pikendamise menetlusse kaasamata“. Kaebaja hinnangul ei erista vastustaja

ebaseaduslikult maaomanike ja teiste jahiseltside subjektiivseid õigusi mingil määral. Viide

4(10)

3-23-127

nagu oleks kaebaja taotlus pidanud vastama JahiS § 20 lg 2 p 2 ja lg 3 p 1-3 sätestatule on

pahatahtlikult vale.

8.9.

Vastustaja ei ole avaldanud siiani mitte ühtegi teadet, millega teavitada avalikkust, et

üleminekusätete alusel antud lubade kehtivusaeg lõpeb ja et saab esitada uusi loataotlusi.

8.10. Kaebaja tõi taotluses vastustajale välja hulgaliselt puuduseid, mis annakasid põhjuse

jätta senise jahipiirkonna kasutusõiguse omaja taotluse rahuldamata. Vastustaja on aga vääral

seisukohal, et kui senine kasutaja on väitnud enesel olevat sõlmitud lepinguid üle 50%

jahipiirkonna maaomanikega, siis ei saaks keegi teine taotleda jahipiirkonna kasutusõigust.

Praktikas on paljud maaomanikud, kas sõlminud lepingud või andnud nõusolekud

jahipidamise korraldamiseks mitmele isikule. Sellist praktikat viljelevad näiteks kohalikud

omavalitsused aga samuti ka paljud eraisikud. Seega ei pea paika vastustaja väide, et kui

kellelgi on üle 50% maaomanike nõusolek/leping, siis kellelgi teisel ei saaks olla sellest

rohkem vms. Ilmselgelt vale on ka vastustaja seisukoht, et kaebaja peaks koondama üle 51%

kinnisasjadest ja üle 51% pindalast. Senisele jahipiirkonna kasutajale selliseid nõudeid ei

esitata. Senisele jahipiirkonna kasutajale on esitatud nö nõue sõlmida lepingud 50% pindala

ulatuses. Kaebajal on kokkulepped maaomanikega üle 50% jahimaa pindalast kasutamiseks,

kuid see ei tähenda, et vastustaja võiks vastu võtta ebaseaduslikke haldusakte ning kaebajat

suunata JahiS § 20 lg 2 p 2 ja lg 3 p 1-3 sätestatud menetlust läbi viima. Esiteks ei ole need

samastatavad ja teiseks ei pea keegi tolereerima selgelt ebaseaduslikku haldusmenetlust.

8.11. Kaebaja hinnangul on ebaõige vastustaja ja kolmanda isiku käsitlus jahipiirkonna

kasutusõiguse lubade pikendamisest. Väär on vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht, et kehtiv

õigus ei näe ette haldusmenetluses asjaolude kontrollimist (sh maaomanikega sõlmitud

lepingute kontrollimist). Kolmas isik on jätnud täitmata kohustuse esitada tähtaegselt

seireandmed.

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

9.1.

JahiS § 67 lg 2 ei välista kasutusõiguse loa pikendamist JahiS § 18 lg 1 alusel. Puudub

vaidlus, et 01.06.2013, mil JahiS jõustus, omas kolmas isik Hellenurme jahipiirkonna

kasutusõiguse luba. Järelikult pikenes loa kehtivus automaatselt 10 aastaks, s.o kuni

31.05.2023 ning edaspidi peab loa pikendamine toimuma JahiS-s ettenähtud alustel ja korras.

Keskkonnaamet jääb 26.05.2022 Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi ühises kirjas nr

1-7/21/3429-7 p 3 õiguskantslerile toodud seisukoha juurde. Vastav selgitus, mille kohaselt ei

kohaldu 2013. a automaatselt 10 aastaks pikendatud lubadele JahiS § 18 ja nende puhul tuleb

soovijatel taotleda uut luba, puudub ka seaduse seletuskirjas. JahiS § 18 lisati seaduse

eelnõusse alles Riigikogu menetluses ja kui seadusandja soov oleks olnud seda sätet 2013. a

automaatselt pikenenud kasutuslubadele mitte rakendada, oleks see õigusselguse tagamiseks

üheselt mõistetavalt rakendussätetes või seaduse seletuskirjas ka välja toodud. Kaebaja

tõlgendus on vastuolus Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt ei tohi õigusnormile antav

tõlgendus muuta normi kasutuks (vt Riigikohtu lahend nr 3-16-579, p 9). Õiguskantsleri

seisukohad seoses jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamisega, ei ole vastustajale

õiguslikult siduvad.

9.2.

JahiS § 18 reguleerib olemasolevate lubade pikendamist või pikendamata jätmist.

Tegemist on erinormiga JahiS § 14-17 ees. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele loa andmise

sätted.

9.3.

Kehtiv õigus ei näe ette jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise menetluses

maaomanikega sõlmitud kirjalike lepingute olemasolu kontrollimist ei vastustaja ega ka

maakonna jahindusnõukogu poolt. Seadus ei käsitle, kas ja kui palju kirjalikke lepinguid peab

loa pikendamiseks jahipiirkonna kasutajal sõlmitud olema. Kuigi kehtiv õigus sellist

kohustust ette ei näe, sõlmisid erinevate huvigruppide esindajad kokkuleppe, mille kohaselt

5(10)

3-23-127

toetavad jahindusnõukogud konsensuslikult jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist

juhul, kui on täidetud 18.06.2021 kohtumisel kokkulepitud kriteeriumid (vt vastustaja

13.03.2023 menetlusdokumendi lisa 2). Valga maakonna jahindusnõukogu 28.02.2022

protokollilise otsusega otsustati konsensuslikult toetada vaidlustatud kasutusõiguse loa

pikendamist (vt vastustaja 13.03.2023 menetlusdokumendi lisa 3).

9.4.

Kohtul tuleb anda hinnang, kas Valgamaa jahindusnõukogu kvalifitseerub

haldusorganiks, kes peab oma tegevuses lähtuma HMS sätetest. Juhul, kui halduskohus asub

seisukohale, et jahindusnõukogu on haldusorgan, kelle otsused on kohtus vaidlustatavad, siis

tuleb kaasata Valgamaa jahindusnõukogu menetlusse.

9.5.

Kaebusest ei selgu, milliste kohustuste täitmata jätmist kolmandale isikule ette

heidetakse. JahiS kohaselt saab jahindusnõukogu kontrollida üksnes tema enda kehtestatud

reeglite täitmist (JahiS § 9 lg 3 p 3). Jahindusnõukogu pädevus on ammendava loeteluna ära

toodud JahiS § 9 lg-s 3. Jahindusnõukogu pädevusse ei kuulu jahipiirkonna kasutaja seaduses

sätestatud kohustuste täitmise kontroll. Vastustajal ei ole õigust ümber hinnata

jahindusnõukogu otsuseid ning vastustaja ei teosta sisulist järelevalvet jahindusnõukogu

tegevuse üle. Vastustaja osaleb jahindusnõukogu töös riigi esindajana võrdsetel alustel kõigi

teiste liikmetega.

9.6.

Seoses kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmisega jääb vastustaja oma 10.11.2022

kirjas nr 13-1/22/20113-2 toodud seisukoha juurde (vt kaebuse lisa 3).

9.7.

Jahipiirkonna kasutusõiguse luba ei saa taotleda jahipiirkonda, mis on juba kasutusel

(JahiS § 17 lg 2 p 4). Seetõttu ei oma asjas tähtsust kaebaja väide, mille kohaselt koondab

kaebaja endas Helenurme jahipiirkonnas tegutsevaid jahimehi.

9.8.

Ka juhul, kui kaebaja oleks tulnud kaasata, siis kaebaja kaasamata jätmine ei mõjutanud

kuidagi asja otsustamist (HMS § 58). Keskkonnaamet on kontrollinud JahiS § 18 lg-s 2

sätestatud aluste puudumist, mistõttu ei esinenud alust loa pikendamisest keeldumiseks.

10. Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

10.1.

Õigus jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlemiseks ja pikenduse

saamiseks tuleneb kehtiva JahiS § 18 lg-st 1. Õiguskantsleri seisukoht, millele kaebaja viitab,

ei oma käesolevas asjas siduvat tähendust. Nii intensiivne õiguste piirang, nagu väidetav

JahiS § 18 alusel lubade pikendamise õiguse mittelaienemine senistele loa omanikele läbi

JahiS § 67 lg 2, ei saa olla tuletatav, vaid tulenevalt õiguskindluse põhimõttest, peaks see

erisus sisalduma selgesõnaliselt seaduses (vt Riigikohtu 10.04.2012 otsus nr 3-1-2-2-11, p

66). Riigikohus on 26.06.2018 lahendis nr 3-16-579/47 p-s 9 selgitanud, et õigusnormile

antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud

ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (nt

rakendussätetes), siis ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab

normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4).

10.2.

Selleks, et efektiivselt täita jahipidamise eesmärke nt ulukipopulatsiooni arvukuse

reguleerimisel, ulukikahjude vähendamisel, haiguste leviku tõkestamisel ning jahipiirkondade

kõigile pädevatele jahimeestele kättesaadavana hoidmisel läbi ennast tõestanud ning JahiS

nõudeid täita suutvate jahipiirkonna kasutajate, toimubki maakondlikus jahindusnõukogus

vastavalt JahiS § 9 lg 3 p-dele 3-5 hindamine, kas senine kasutaja on oma ülesannetega

hakkama saanud või mitte. Kui esinevad JahiS § 20 lg 2 alusel jahipiirkonna kasutaja

väljavahetamiseks, saavad maaomanikud, riik või teised jahiseltsid senise kasutaja

väljavahetamise algatada sisuliselt igal ajahetkel (vt JahiS § 20 lg 2).

6(10)

3-23-127

10.3.

Kolmas isik ei nõustu kaebaja väitega, et varem kehtinud seaduse alusel loa saanud

kasutajad ei pea kehtiva seaduse nõudeid järgima. Seadusandja soov on olnud selgelt

võimaldada ka olemasolevate lubade pikendamist olukorras, kus algselt kaaluti sootuks

lubade tähtajatust.

10.4.

Kaebaja etteheited lepingute kontrolli ebapiisavusest on alusetud.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele.

12. Esmalt lahendab kohus tõendite kogumise taotluse (I) ning seejärel kaebuse ja jagab

menetluskulud (II).

I

13. Kaebaja on esitanud 14.09.2023 menetlusdokumendis järgmised taotlused: 1) kohustada

VJÜ-d esitama kohtule haldusakti andmisel tuvastatud asjaolude tõendamiseks väidetavalt

maaomanikega sõlmitud lepingud 292 tk (algdokumendid); 2) peale VJÜ poolt

algdokumentide esitamist anda kaebajale tähtaeg 20 päeva nendega tutvumiseks ning seejärel

algdokumendid tagastada ja jätta toimikusse ärakirjad; 3) kohustada vastustajat esitama

kohtule VJÜ poolt esitatud seireandmed (loetletud keskkonnaministri määruses „Jahiulukite

seireandmete loetelu ja kogumise kord ning seiret korraldama volitatud asutus“) Hellenurme

jahipiirkonnas perioodil 2013-2023 ning informatsioon andmete esitamise tähtaegade kohta.

14. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või

see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.

15. Kohtu hinnangul puudub tõendite kogumiseks vajadus, kuivõrd kohtu hinnangul on

võimalik kaebust lahendada ka ilma kaebaja taotletud tõenditeta. Nimelt on kohus seisukohal,

et vaidlusalune korraldus on õigusvastane juba ainuüksi põhjusel, et JahiS § 67 lg 2 alusel

peale 01.06.2013 pikenenud luba ei ole võimalik JahiS § 18 alusel veel järgnevaks kümneks

aastaks pikendada. Kohus põhjendab oma seisukohta allpool. Eeltoodust tulenevalt jätab

kohus kaebaja taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata.

II

16. Käesoleval juhul on menetlusosaliste vahel peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks, kas

jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine enne loa kehtivuse lõppemist on JahiS § 18

alusel lubatav, st ilma avalikku konkurssi korraldamata.

17. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

18. Kohtu hinnangul on vaidlusalune korraldus haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, kuivõrd

sellega antakse haldusvälisele isikule õigusi – Hellenurme jahipiirkonna kasutusõigus.

Kaebajal on kaebeõigus, kuivõrd tegemist on juriidilise isikuga, kes on samuti huvitatud

vaidlusaluse jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamisest. Riigikohus on selgitanud, et avaliku

ressursi kasutusse andmine peab toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel

osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel; isikul, kelle õigusi, eelkõige õigust

võrdsele kohtlemisele, rikub kohase menetluse puudumine, on õigus halduse tegevuse

vaidlustamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.2005 otsus nr 3-3-1-59-05, p-d 17-

18). Vastustaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-21-1688 asjakohane ei ole,

7(10)

3-23-127

kuivõrd nimetatud asjas olid kaebajateks maaomanikud, kes olid pöördunud kohtusse oma

omandiõiguse kaitseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2022 määrus nr 3-21-1688, p 6).

Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

19. Vaidlusaluse korralduse õiguslikuks aluseks on JahiS § 18 lg-d 1-5 (digitaalse

kohtutoimiku leht (dtl) 15). Tulenevalt JahiS § 18 lg-st 1 pikendatakse jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivust järgmiseks kümneks aastaks, kui jahipiirkonna senine kasutaja on

esitanud kuus kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist jahipiirkonna

kasutusõiguse loa andjale vastava taotluse koos jahindusnõukogu seisukohaga.

20. Vastustaja on selgitanud vastuses kaebusele, et puudub vaidlus osas, et 01.06.2013, mil

JahiS jõustus, omas kolmas isik Hellenurme jahipiirkonna kasutusõiguse luba; järelikult

pikenes loa kehtivus automaatselt 10 aastaks, s.o kuni 31.05.2023 ning edaspidi peab loa

pikendamine toimuma JahiS-s ettenähtud alustel ja korras.

21. Menetlusosaliste vahel on vaidluse all, kuidas tõlgendada JahiS § 67 lg-t 2 – kas

nimetatud normi alusel automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse luba

saab JahiS § 18 alusel uuesti järgnevaks 10 aastaks pikendada või ei kohaldu JahiS § 67 lg 2

alusel automaatselt pikenenud lubadele JahiS § 18 loa pikendamise regulatsioon ning loa

kehtivuse lõppemisel tuleb korraldada avalik konkurss loa andmiseks (vt JahiS §-d 14-17).

22. Vastavalt JahiS § 67 lg-le 2 kehtib käesoleva seaduse jõustumisel kehtiv jahipiirkonna

kasutusõiguse luba kümme aastat pärast käesoleva seaduse jõustumist ulatuses, milles see ei

ole vastuolus käesolevas seaduses sätestatuga. Käesoleval juhul on kolmanda isiku

kasutusõiguse luba pikendatud JahiS § 18 lg 2 alusel, kuid tegemist on loaga, mille kehtivus

oli juba eelnevalt JahiS § 67 lg 2 alusel automaatselt 10 aastaks pikenenud. Kohus leiab, et

JahiS § 67 lg 2 alusel automaatselt pikenenud luba ei saa kehtiva JahiS § 18 lg 2 alusel

pikendada, kuivõrd viimati nimetatud norm käsitleb kehtiva JahiS alusel väljastatud lubade

pikendamist. Üleminekusätte alusel pikenenud loa pikendamist JahiS § 18 ette ei näe. Kuigi

on õige vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht, et seadusandja ei ole sellist välistust

sõnaselgelt JahiS-s sätestatud, siiski ei tähenda eelnev, et juhinduda tuleks normi

tõlgendamisel üksnes grammatilisest tõlgendusmeetodist. Eelnõu (351 SE, XII Riigikogu)

menetlemisel Riigikogus muudeti algselt tähtajatuna kavandatud jahipiirkonna kasutusloa

väljastamise regulatsiooni teise lugemise käigus tähtajaliseks (muudatusettepanek nr 5),

tuginedes põhiseaduspärasuse argumendile, ning alles seejuures lisati teksti ühtlasi

üleminekusätted (muudatusettepanek nr 33). Kohtu hinnangul ei saa eelnevast järeldada, et

seadusandja on soovinud laiendada jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise

võimalust ka nendele lubadele, mida üleminekusätete alusel juba 10 aastaks pikendati.

23. Ühtlasi on õiguskantsler selgitanud oma 11.03.2022 kirja nr 6-1/211741/2201394 punktis

3 järgmist: „JahiS § 67 lõige 2 on üleminekusäte ja see reguleerib JahiS jõustumise ajal (s.o

01.06.2013) kehtinud varasema seaduse alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade

n-ö ühekordset automaatset pikendamist seaduse rakendamiseks. JahiS § 67 lõike 2 kohaselt

automaatselt kümneks aastaks pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei

saa jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid pikendada JahiS § 18 alusel selle tõttu, et need load ei

ole välja antud kehtiva seaduse tingimusi arvestades (vt JahiS § 14-17 sätestatud eelduste

olemasolu, sh maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike

nõusolekute olemasolu, JahiS § 14 lg 5 ja 6, JahiS § 15 lg 2).“ 1

24. Oma 01.07.2022 kirjas nr 6-1/211741/2203556 on õiguskantsler leidnud järgmist:

„Normi sõnastusest saab välja lugeda mitu olulist aspekti. Esiteks reguleerib norm enne

praegu kehtiva seaduse jõustumist antud lubade kehtivust. Need load kehtivad kümme aastat

pärast jahiseaduse jõustumist 1. juunil 2013. a. Teiseks kehtib luba vaid selles osas, milles

1 https://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/jahipiirkonna-kasutus%C3%B5iguse-loa-pikendamine

8(10)

3-23-127

puudub vastuolu kehtiva seadusega. Kolmandaks reguleerib üleminekusäte vaid loa kehtivust

ning selle alusel ei saa luba pikendada. Kui loa kehtivusaeg lõpeb, siis tuleb jahiseltsil soovi

korral esitada taotlus uue loa saamiseks. Enne 1. juunit 2013 välja antud jahipiirkonna

kasutusõiguse lube ei saa pikendada, sest Riigikogu ei ole seda ette näinud. Tuleb arvestada,

et üleminekusätete alusel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse load on välja antud teistel

tingimustel ning tolleaegsed lubade andmise alused praegu enam ei kehti. Järelikult ei saa

neid lube ka kehtiva seaduse alusel pikendada. Õigusriigi põhimõtte kohaselt ei saa

täitevvõim omavoliliselt jätkata avaliku ressursi kasutusse andmist, tuginedes varem kehtinud

normidele. Riigikogu on selgelt ette näinud, et üleminekusätete alusel välja antud

jahipiirkonna kasutusõiguse load kehtivad kindla aja (st kümme aastat), ning on ühtlasi

sätestanud, mis tingimustel tuleb välja anda uued load (JahiS § 67 lg 2, § 20 lg 1 p 3, §-d 14-

17). /…/ Jahiseaduse § 20 lõikes 4 on sätestatud, et Keskkonnaametil tuleb avaldada

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemise kohta teada väljaandes Ametlikud

Teadeanded ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes või kohalikus ajalehes. /…/ Kui

Keskkonnaamet pikendab lube ilma teiste jahiseltside huvi ja piirkonna maaomanike toetust

välja selgitamata, siis on tegemist omavolilise otsusega, millel ei ole seaduslikku alust.“2

25. Lisaks on õiguskantsler oma 20.09.2022 kirjas nr 7-6/221239/2204923 selgitanud

järgmist: „On väga oluline, et jahipiirkonna kasutusõiguse lubade andmine järgmiseks

kümneks aastaks oleks läbipaistev ja põhineks rangelt seadusel. Riik ei tohi õigusvastaselt

moonutada jahiseltside vahelist konkurentsi. Täitevvõim ei saa omatahtsi seada tingimusi

avaliku piiratud ressursi kasutusse andmisele või Riigikogu seatud tingimustest mööda

vaadata. /…/ Jahiseadus ei näe ette, et kehtivuse kaotanud jahiseaduse alusel antud

jahipiirkonna kasutusõiguse lube pikendatakse kehtiva jahiseaduse alusel. JahiS § 67 lõikes 2

on sätestatud, et seaduse jõustumise ajal kehtiv jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtib

kümme aastat pärast seaduse jõustumist. Pärast seda tähtpäeva tuleb kõik jahipiirkonna

kasutusõiguse load anda välja 01.06.2013 jõustunud jahiseaduse sätete kohaselt. Kehtetu

jahiseaduse alusel antud jahilubade pikendamisel välistatakse paraku seadusandja sätestatud

konkurents, isikuid ei kohelda võrdselt ja piiratakse õigust eneseteostusele ja omandi kaitsele

(põhiseaduse (PS) § 3, § 12, § 19, § 32).“3

26. Loa pikendamise eelduseks JahiS § 18 lg 1 alusel saab seega olla eelnevalt JahiS §-des

14-17 sätestatud tingimustel ja korras tähtajalise jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamine,

mitte varasemas seaduses sätestatud eeldustel väljastatud ja ainuüksi üleminekusättest

tulenevalt veel 10 aastat kehtinud load. Vastupidine tõlgendus viib konkurentsi moonutuseni

ja ebavõrdse kohtlemiseni.

27. Kolmas isik on õigesti viidanud HKMS § 158 lg-le 4, mille kohaselt jätab kohus asja

lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti

Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Samas tuleb eelistada normi

põhiseaduskomfortset tõlgendamist. Põhiseadusega on enam kooskõlas tõlgendus, mille

kohaselt tekib kõigil jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikutel perioodiliselt

võimalus jahipiirkonna kasutusõiguse loale konkureerida.

28. Eeltoodust tulenevalt on vaidlusalune korraldus materiaalselt õigusvastane, mis tingib

selle tühistamise. Seetõttu puudub vajadus käsitleda ülejäänud menetlusosaliste väiteid.

Ülaltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ja tühistab Keskkonnaameti 20.12.2022

korralduse nr 1-3/22/609 punkti 1.2.

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Jahipiirkonna%20kasutus%C3%B5iguse

%20loa%20andmine.pdf

3 https://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/jahilubade-v%C3%A4ljastamine

9(10)

3-23-127

20 eurot ning palunud menetluskulud jätta vastustaja kanda. Eeltoodust tulenevalt mõistab

kohus vastustajalt välja menetluskulu 20 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 8 ja § 109 lg 1).

30. Kaebaja on taotlenud vastustaja kohustamist tasuma menetluskuludelt viivist VÕS § 113

lg 1 sätestatud määras kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni.

31. Viivise väljamõistmiseks puudub alus. Menetluskuludelt tasutava viivise väljamõistmine

on võimalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4 kohaselt, HKMS sellist võimalust

ette ei näe (nt Riigikohtu 15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 27). Juhindudes HKMS § 1 lg-st 3

jääb kaebaja taotlus viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)