2-21-10807/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. oktoober 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-10807

Kohtuasi

X hagi Tallinn linna (Tallinna Kiirabi kaudu) vastu

töölepingu

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks,

töölepingu

lõpetamiseks,

hüvitise

ja

viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. juuni 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6137,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff

Kostja Tallinna linn (Tallinna Kiirabi kaudu, registrikood

75019371), lepinguline esindaja Jaan Lindsaar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-10807 osas,

millega maakohus jättis X hagi Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) vastu

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu kohtus

lõpetamiseks rahuldamata ning hüvitise 1883,30 eurot ja sellelt arvestatud viivise välja

mõistmata. Samuti tühistada maakohtu otsustatud menetluskulude jaotus osas, milles

Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) kulud ja enam kui 20% X kuludest jäid X

kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi käesoleva punkti esimeses lauses

nimetatud osas rahuldada ning jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud X

menetluskulud 80% ulatuses Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) kanda ja

Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) menetluskulud tema enda kanda.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada X hagi osaliselt.

3.2. Tuvastada 10. juunil 2021 X ja Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) vahel

14. juunil 2019 sõlmitud töölepingu nr 2385 erakorralise ülesütlemise tühisus.

3.3. Lõpetada X ja Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) vahel 14. juunil 2019

sõlmitud tööleping nr 2385 töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel alates 11. juunist

2021.

3.4. Mõista Tallinna linnalt (Tallinna Kiirabi kaudu) X kasuks välja töölepingu

seaduse § 109 lg 1 alusel hüvitis 1883,30 eurot (bruto), viivis perioodi 11. juuni 2021

kuni 13. oktoobri 2023 eest 397,94 eurot ja alates 14. oktoobrist 2023 viivis

põhinõudelt (1883,30 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhinõude täitmiseni.

3.5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud X menetluskulud 80% ulatuses Tallinna

linna (Tallinna Kiirabi kaudu) kanda ja Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu)

menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, töötaja) esitas 9. juulil 2021 (täpsustatud 19. oktoobril 2021) Harju Maakohtule

hagi Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) (kostja, tööandja) vastu töölepingu ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks,

töölepingu

lõpetamiseks,

hüvitise

ja

lisanduva

viivise

väljamõistmiseks.

1.1. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled 14. juunil 2019 tähtajatu

töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle autojuhi ametikohale. Alates

1. septembrist 2019 jätkas hageja tööd kiirabitehnikuna. Tööõnnetuse tagajärjel tekkinud

seljatrauma tõttu jäi hageja 2. veebruaril 2021 töövõimetuslehele (samuti haigusleht).

Töövõimetuslehel viibimise ajal hoidis hageja tööandjat igakuiselt kursis oma terviseseisundi

ja paranemisega.

1.2. Kui hageja oli viibinud töövõimetuslehel umbes kolm kuud ja paar nädalat, võttis ta

telefoni teel ühendust oma vahetu juhi SSga ning andis teada, et ta on valmis tööle tagasi tulema.

SS soovitas pöörduda füsioterapeudi/taastusraviarsti poole. Kostja personalijuht TK võttis

hagejaga 3. juunil 2021 ühendust ja kutsus endaga vestlema. Samal päeva toimunud vestlusel

avaldas TK, et kuna hageja on viibinud pikalt haiguslehel, peaks ta kirjutama lahkumisavalduse.

Hageja selgitas, et ta on pöördunud vastavalt oma otsese juhi soovitusele füsioterapeudi poole

ning talle on antud luba töö tegemiseks. Hageja selgitas veel, et hageja viibib nädala puhkusel

ning asub siis graafikujärgselt tööle. Hageja perearst lõpetas kooskõlas füsioterapeudi 3. juuni

2021. a arvamusega töövõimetuslehe alates 4. juunist 2021.

1.3. TK võttis 10. juunil 2021 hagejaga ühendust ja kutsus ta vestlusele. Hageja teatas, et tal ei

ole võimalik samal päeval tulla, TK katkestas kõne ja saatis samal päeval (10. juunil 2021)

hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse, mille kohaselt ütles tööandja töösuhte erakorraliselt

üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 1 alusel töötaja terviseseisundist tuleneva töövõime

vähenemise tõttu.

1.4. Hageja hinnangul on töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine selle eelduste puudumise

tõttu. Hageja töövõime ei ole vähenenud, mida kinnitab füsioterapeudi 3. juuni 2021. a otsus.

Lisaks koostas hageja vahetu juht töögraafiku, mille järgi pidi hageja tööle asuma 25. ja

28. juunil 2021. Kuivõrd hageja pöördus füsioterapeudi poole tööandja soovitusel, viibis ta

haiguslehel üle nelja kuu tööandja soovist tulenevalt. Sellises olukorras on ebaõiglane kostja

etteheide, et hageja oli töövõimetuslehel üle nelja kuu. Ka ei anna neljakuulise tähtaja ületamine

tööandjale õigust automaatselt töösuhe lõpetada. Enne töölepingu erakorralist ülesütlemist

pidanuks kostja hindama, kas hageja töövõime on vähenenud. Otsustades sellises olukorras

tööleping lõpetada, ei järginud kostja hea usu põhimõtet.

1.5. Töösuhte erakorraline ülesütlemine on tühine ka seetõttu, et kostja ei ole kaalunud hageja

töötingimuste muutmist. Kostjal oli võimalik töö korraldada selliselt, et hageja oleks ajutiselt

töötanud kolmeliikmelises brigaadis, kus koormus hageja seljale oleks olnud väiksem. Ka ei

ole kostja hagejat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist hoiatanud.

1.6. Lisaks leidis hageja, et töösuhte lõpetamise tegelikuks põhjuseks oli see, et hageja ei olnud

vaktsineeritud COVID-19 vastu. Hageja palus tuvastada, et töölepingu erakorraline

ülesütlemine on tühine, lõpetada tööleping alates 11. juunist 2021 ning mõista kostjalt

TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis, mis vastab hageja kuue kuu keskmisele töötasule, s.o

summas 5649,90 eurot. Hüvitise määramisel palus hageja arvestada töösuhte lõpetamise

asjaolusid ning seda, et tööandaja on teda diskrimineerinud ja tegelenud töökiusuga töötaja

soovimatuse tõttu vaktsineerida ennast COVID-19 vastu. Kostja ei võimaldanud

vaktsineerimata hagejal osaleda erinevatel kiirabi töötajatele mõeldud kontaktkoolitustel,

samuti keelas tööandja vaktsineerimata töötajatel osaleda üritustel (nt jalgpallitrennid). Selliselt

on kostja takistanud vaktsineerimata töötajatel muu hulgas lisaraha teenimise ja rikkunud

põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Perearst on hageja töövõimetuslehe lõpetanud tagantjärgi 3. juuni 2021. a seisuga.

Töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal oli hageja töövõimetuslehel ning kostjal puudus

teadmine selle lõppemise ning hageja tervenemise kohta. Töölepingu ülesütlemisavalduse

esitamise aja seisuga oli hageja töövõimetu enam kui neli kuud, mistõttu oli TLS § 88 lg 1 p-

s 1 sätestatud töösuhte erakorralise ülesütlemise eeldus täidetud. Seejuures ei teadnud kostja, et

hageja käis 3. juunil 2021 füsioterapeudi vastuvõtul.

2.2. Ükski arst ei ole kinnitanud, et hageja saab töö tegemist jätkata sama koormusega nagu

enne töövõimetuslehele jäämist. Seejuures on hageja perearst lubanud teda tööle eeldusel, et

hagejale pakutakse kergemat tööd. Lisaks on hageja ise väitnud, et ta on oma vahetu juhiga

suheldes avaldanud soovi töötada brigaadis, kus koormus aitaks seljal harjuda. Seega ei olnud

ka hageja ise veendunud, et ta tervis on taastunud. Kostjal ei olnud aga kiirabitehniku

spetsiifikast tulenevalt võimalik perearsti tingimuse ja hageja sooviga arvestada.

2.3. Kostja ei lõpetatud hagejaga töölepingut põhjusel, et ta ei ole vaktsineeritud COVID-19

vastu. Seega on hageja taotlus, välja mõista hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, alusetu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 30. juuni 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda, jättes need rahaliselt kindlaks määramata.

3.1. Maakohus hindas tõendeid ja asus seisukohale, et perearst lõpetas hageja taotlusel

16. juunil 2021 töövõimetuslehe tagantjärgi 3. juuni 2021. a seisuga. Seega oli hageja töösuhte

erakorralisel lõpetamisel 10. juunil 2021 viibinud töövõimetuslehel ametlikult neli kuud ja

kaheksa päeva (arvestatuna alates 2. veebruarist 2021). Kuivõrd hageja viibis töövõimetuslehel

üle nelja kuu, sai kostja töösuhte erakorralisel ülesütlemisel eeldada töötaja töövõime

vähenemist (TLS § 88 lg 1 p 1 teine lause). Maakohus leidis, et kostja on öelnud töölepingu

erakorraliselt üles kooskõlas seadusega.

3.2. Maakohus asus seisukohale, et tõendamata on hageja väited suhtlemisest tema vahetu juhi

SS-ga ja selle käigus hagejale antud kinnitustest. Seejuures ei tõenda ainuüksi töögraafik, mille

järgi pidi hageja tööle asuma 25. ja 28. juunil 2021, et hageja oleks enda juhile edastanud tema

väidetud teavet. Ka on tõendamata hageja väide, et töögraafiku koostas tema vahetu juht.

3.3. Maakohus leidis, et füsioterapeudi 3. juuni 2021. a vastus ei sisalda arsti selget kinnitust,

et hageja on tööõnnetusest paranenud ja et hageja terviseseisund võimaldab tal tööülesandeid

täita. Seejuures nähtub hageja ja kostja vahel perioodil 18. juuni 2021. a kuni 29. juuni 2021. a

toimunud kirjavahetusest, et ka hagejal endal ei olnud kindlat veendumust, kas ta on

seljatraumast taastunud ja kas tema terviseseisund võimaldab tal tööülesandeid täita. Lisaks

tõendab hageja perearsti 7. juuni 2021. a kanne hageja haigusloos, et 7. juuni 2021. a seisuga ei

olnud hageja tööõnnetusest täielikult paranenud, vaid ta jätkas taastusraviga. Kanne tõendab ka

seda, et hageja tööle naasmise tingimuseks oli väiksem koormus. Maakohus tuvastas, et hageja

töövõime taastus täielikult alates 16. juunist 2021, mida kinnitab hageja perearsti 16. juuni

2021. a kanne hageja haiguslukku.

3.4. Maakohus asus seisukohale, et kohtule esitatud andmetest nähtub, et töölepingu

ülesütlemisavalduse esitamise ajal puudusid kostjal hageja töövõime täielikku taastumist

kinnitavad andmed. Hageja poolt tööandjale 3. juuni 2021. a kohtumisel avaldatud teabele,

mille järgi oli hageja terve, ei saa omistada määravat tähtsust, sest kohtumisel avaldas hageja

ka seda, et ta ei saa raskusi tõsta ja peab uuesti arsti poole pöörduma, kes teeb lõpliku otsuse

hageja tööle asumise kohta. Sellises olukorras ei saanud kostja arvata, et hageja töövõime on

taastunud ja tema terviseseisund võimaldab tööülesandeid täita.

3.5. Maakohus leidis, et hageja väide, et kostja pidanuks enne töölepingu ülesütlemist hindama,

kas hageja töövõime on pikaajaliselt vähenenud, ei anna alust asuda seisukohale, et kostjal ei

olnud õigust töösuhe erakorraliselt üles öelda. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt juhindus

kostja töösuhte lõpetamise üle otsustamisel talle kättesaadavatest andmetest. Hinnates kostja

käsutuses olnud andmeid kogumis, ei ole töölepingu erakorraline ülesütlemine vastuolus hea

usu põhimõttega.

3.6. Ka leidis maakohus, et kostja ei ole eksinud TLS § 88 lg-s 2 sätestatu vastu. Kui kostja

oleks suunanud hageja tööle kolmeliikmelisse brigaadi, pidanuks hageja kiirabitehniku

ülesandeid arvestades ikkagi raskusi tõstma. Nii oleks kostja võtnud endale riski rikkuda

kohustust tagada ohutu töökeskkond (TLS § 28 lg 2 p 6), sest töötajal, kes ei ole traumast

paranenud ja kelle töövõime ei ole täielikult taastunud, esineb suurem tõenäosus saada uus

kehavigastus. Seega ei saanud hageja tööandjalt mõistlikult eeldada töötingimuste muutmist

hageja pakutud viisil.

3.7. Maakohus asus seisukohale, et praegusel juhul ei saanud hageja hea usu põhimõtte järgi

oodata kostjalt ka hoiatamist enne töölepingu erakorralist ülesütlemist (TLS § 88 lg 3 teine

lause). Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe

saaks jätkuda. Töötaja hoiatamine ei ole eesmärgipärane olukorras, kus töötaja tervislik seisund

ei võimalda tööülesandeid täita.

3.8. Maakohus

ei

pidanud

vajalikuks

hinnata

hageja

väiteid

seonduvalt

tema

diskrimineerimisega, kuivõrd nende väidetega soovis hageja põhjendada vajadust välja mõista

kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis seaduses sätestatust suuremas määras.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

4.1. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks puudus

õiguslik alus. Seejuures on maakohtu vastupidine seisukoht üllatuslik, kuivõrd terve

kohtumenetluse jooksul oli maakohus seisukohal, et hageja hagi on piisavalt tõendatud ning

ülesütlemiseks õiguslik alus puudus.

4.2. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja töövõimetusleht lõpetati 16. juunil 2021.

Töövõimetuslehelt nähtub selgelt, et töövabastusperiood lõppes 3. juunil 2021 ning 16. juunil

2021 on perearst teinud vastava kande. Enne seda oli perearst lõpetanud töövõimetuslehe juba

2. juunil 2021, kuid pikendas seda üheks päevaks, et hageja saaks minna füsioterapeudi

visiidile. Vastavalt 3. juuni 2021. a füsioterapeudi arvamusele lõpetas perearst töövõimetuslehe

3. juunil 2021.

4.3. Isegi, kui hageja töövõimetusleht oleks lõppenud 16. juunil 2021, tuli kostjal TLS § 88 lg 1

p-le 1 tuginemiseks sisuliselt hinnata hageja terviseseisundit ja võimet täita tööülesandeid ka

pärast neljakuulist töövõimetuslehel viibimist. Praegusel juhul teavitas hageja kostjat, et tema

tervis on paranenud ning kostjale ei saanud jääda kahtlust, et hageja saab igal juhul kohe tööle

naasta. Ka füsioterapeudi 3. juuni 2021. a arvamusest on võimalik järeldada, et hageja tervislik

seisund oli 3. juuni 2021. a seisuga piisavalt taastunud, et tööülesandeid täita. Asjaolu, et

hagejale oli määratud veel täiendav taastusravi, ei tähenda, et hageja töövõime ei olnud

taastunud. Kui maakohtul tekkis asjaolusid välja selgitades kahtlus, et hagejale soovitatud

taastusravi välistab töötaja töövõime taastumise, oleks kohus pidanud hagejale selgitama, et ta

peaks oma töövõime taastumist täiendavalt tõendama. Ka oleks maaohus hagejale pidanud

selgitama, et kohtu hinnangul on tõendamata hageja väited suhtlemisest tema vahetu juhi

SSuga.

4.4. Ükski õigusakt ei näe töötajale ette kohustust esitada tööandjale pärast pikaajalisel

töövõimetuslehel viibimist arstitõend. Hoopis kostja oleks pidanud hageja töövõime

väljaselgitamiseks saatma hageja tervisekontrolli. Seejuures on maakohus vaidlustatud otsuses

mh leidnud, et tööandjal puuduvad reeglina teadmised hindamaks seda, kas töötaja on

tööõnnetusest paranenud ning kas töötaja tervis laseb tal täita tööülesandeid eesmärgipäraselt

ja töötaja enda jaoks ohutult. Viidatud seisukohale vaatamata, on maakohus jõudnud siiski

järelduseni, et antud juhul oli kostjal võimalik hageja terviseseisundit hinnata ka ise arsti

arvamuseta. Selliselt on maakohtu otsus vastuoluline.

4.5. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kolmeliikmelises brigaadis pidanuks hageja

kiirabitehniku ülesandeid arvestades ikkagi raskusi tõstma. Hageja hinnangul oleks

kolmeliikmelises brigaadis töötades brigaadi liikmed saanud omavahel töökohustusi, sh

vajadusel patsientide tõstmist, jagada selliselt, et hagejal oleks saanud füüsilist koormust tõsta

järk-järgult. Ka ei ole kolmeliikmeline brigaad midagi tavapäratut, sest tavabrigaadid ongi

üldjuhul kolmeliikmelised. Lisaks on tunnistaja VO andnud ütlusi selle kohta, et „seljad on

väga paljudel haiged“. Seega asjaolu, et hagejal oli tööõnnetusest tingitud seljavigastus, ei

olnud midagi ebatavalist ja ei oleks kuidagi takistanud tal edasi töötamist, sest ka paljudel teistel

samadel töökohtadel töötavatel isikutel on sarnased seljahaigused ning nende töövõimes ei ole

kostja kahelnud. Ka ei nõustu hageja maakohtu järeldusega nagu oleks hageja pidanud välja

tooma vabad töökohad, mida kostja võinuks hageja hinnangul talle pakkuda. Töötajale talle

võimetekohase töö pakkumise kohustus on tulenevalt TLS § 88 lg-st 2 tööandjal.

4.6. Erinevalt maakohtust leiab hageja jätkuvalt, et kostjal lasus kohustus enne töölepingu

lõpetamist hagejat hoiatada. Sellisel juhul oleks hagejal olnud võimalik enda tervisliku seisundi

ning tööle sobivuse väljaselgitamiseks pöörduda tervishoiuteenuse osutaja poole ning vajadusel

küsida arvamust. Samuti oleks hageja saanud kostjat teavitada sellest, millal ta saab tööle

naasta. Seega oleks hoiatamine igal juhul olnud eesmärgipärane ning kooskõlas hea usu

põhimõttega.

4.7. Täiendavalt leiab hageja, et kostjal puudus TLS § 97 lg 3 kohane õigus öelda tööleping

erakorraliselt üles etteteatamistähtaega järgimata. Kuigi hageja ei ole hagiavalduses ise kostja

etteteatamistähtaja järgimata jätmisele viidanud, tulnuks maakohtul etteteatamistähtaja

järgimata jätmisega seonduvat hinnata ning tuvastada kostja kohustus järgida erakorralise

ülesütlemise korral TLS-ist tulenevat etteteatamistähtaega. Kostjapoolne rikkumine on asjaolu,

mida on võimalik TLS § 109 lg-st 1 tuleneva hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Samuti

tuleb hüvitise määramisel arvesse võtta hageja väiteid tema diskrimineerimise kohta, mida

maakohus vaidlustatud otsuses sisuliselt käsitlenud ei ole.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hagi töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu kohtus lõpetamiseks rahuldamata ning

kostjalt hageja kasuks hüvitise 1883,30 eurot ja sellelt arvestatud viivise välja mõistmata.

Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb

ringkonnakohus uue otsuse, millega tuvastab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine oli

tühine, lõpetab töölepingu alates 11. juunist 2021 ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 1883,30 eurot ja sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivise. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad 80% ulatuses kostja kanda ja

kostja menetluskulud tema enda kanda.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt tööandjapoolse töölepingu erakorralise

ülesütlemise kehtivuse üle. Lisaks sellele, et hageja arvates ei saanud tema terviseseisund olla

töölepingu lõpetamise põhjuseks, on hageja seisukohal, et ülesütlemine ei ole kehtiv ka seetõttu,

et enne ülesütlemist kostja teda ei hoiatanud ega pakkunud teist tööd.

8. Ringkonnakohus võtab asja lahendamisel aluseks järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

pooled sõlmisid 14. juunil 2019 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle

autojuhi ametikohale. Alates 1. septembrist 2019 jätkas hageja tööd kiirabitehnikuna;

-

2021. a veebruaris toimus tööõnnetus, mille tulemusel sai hageja seljatrauma ning ta jäi

alates 2. veebruarist 2021 töövõimetuslehele;

-

kostja ütles 10. juuni 2021. a teatisega töölepingu erakorraliselt üles töötaja

terviseseisundist tuleneva töövõime vähenemise tõttu (TLS § 88 lg 1 p 1).

9. Esmalt hindab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuses esile toodud väidetavaid

menetlusõiguse normi rikkumisi maakohtu poolt. Kolleegium nõustub hageja väidetega

osaliselt.

9.1. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei hinnanud omal algatusel töölepingu

erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimist. Kolleegium hagejaga ei nõustu.

9.1.1. Vastuses apellatsioonkaebusele märgib kostja, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel

arvestas kostja 30-päevase etteteatamistähtajaga ning hagejale on selle eest hüvitist makstud.

Ringkonnakohus palus kostjal oma seisukohta täpsustada. Hageja omakorda vastas, et sellist

hüvitist ei ole hagejale määratud. Kuna kostja oma seisukohta ei täpsustanud ja hageja vaidles

kostja väidetule vastu, on kostja esitatud väide etteteatamistähtaja eest hüvitise maksmise kohta

tõendamata. Vaatamata sellele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole asjaolu hindamata

jätmisel kohtuotsuse põhjendamiskohustust rikkunud.

9.1.2. TLS § 97 lg 2 p 2 järgi tulnuks kostjal hageja hinnangul ülesütlemisest 30 päeva ette

teatada. Kolleegium hagejaga ei nõustu, et maakohus pidi omal algatusel tuvastama, kas kostja

on järginud TLS § 97 lg-st 1 tulenevat nõuet. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega

ning selle asjaolu kontrollimine oleks TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi eeldanud hageja

vastavasisulist väidet etteteatamistähtaja rikkumise kohta. Maakohus küsis 17. oktoobri 2022. a

istungil, kas pooled vaidlevad muude ülesütlemise eelduste üle, viidates TLS § 88 lg-tele 2 ja

3 (tl 72; ajamärk 00:39:44), sest nende sätete kohaldamise aluseks olevad asjaolud oli hageja

esile toonud. Töölepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise kohta

hageja väidet ei esitanud.

9.1.3. Lisaks märgib kolleegium, et etteteatamistähtaja järgimise tuvastamine ei olnud vaidluse

lahendamisel vajalik, sest hageja ei ole vastavat nõuet esitanud. Ringkonnakohus leiab, et

TLS § 97 lg-s 2 ettenähtud etteteatamistähtaegade järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu

ülesütlemise tühisust, vaid selle õiguslikuks tagajärjeks on töötaja TLS § 100 lg-s 5 sätestatud

õigus saada tööandjalt hüvitist (vt RKTKo 28.09.2016 3-2-1-70-16, p 15). Sellisel alusel, et

ülesütlemine kehtib, aga ei ole järgitud etteteatamistähtaega, hageja (alternatiivset) nõuet

esitanud ei ole.

9.2. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis vaidluse lahendamisel tähtsust omavad

asjaolud kostja omaksvõtuga TsMS § 231 lg 4 alusel tuvastamata. Kolleegium hagejaga ei

nõustu.

9.2.1. Maakohus on otsuse p-s 10 leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et ta suhtles oma vahetu

juhi SS-ga, kes omakorda soovitas hagejal pöörduda füsioterapeudi poole, ning kes samuti

kinnitas, et selle kontrolli tõttu töölepingut neljakuulise perioodi ületamise tõttu ei lõpetata.

Samuti on maakohus leidnud, et hageja väited graafiku koostamise ja tööandjat 3. juunil 2021

füsioterapeudi juures käimisest teavitamise kohta, on tõendamata (maakohtu otsuse p-d 10

ja 11.5).

TsMS § 231 lg 2 sätestab tõendamisest vabastamise aluse juhuks, kui poole faktilise asjaolu

kohta esitatud väite võtab vastaspool omaks. Hageja tugineb TsMS § 231 lg-le 4, leides, et kuna

kostja ei ole hageja faktiliste asjaolude kohta esitatud väiteid vaidlustanud, siis tuleb

omaksvõttu eeldada. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Riigikohus on viidatud sätte kohta

selgitanud, et omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p-s 3 sätestatut,

st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu

kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu

vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt RKTKo 16.11.2022 2-19-

8673/96, p 17).

9.2.2. Kostja ei ole hageja esile toodud asjaolusid omaks võtnud. Maakohus on nõuetekohaselt

välja selgitanud vaidlusalused asjaolud, samuti selgitanud, milliste asjaolude kohta esitatud

väiteid tuleb pooltel TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Nii on maakohus vaidlusaluste asjaolude

ulatust pooltega arutanud 17. oktoobri 2022. a istungil (tl-d 71–72; vt ajamärgid 00:20:09,

00:23:30, 00:24:34, 00:30:54, 00:39:44). Hageja sai TsMS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt

määrata, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab.

9.3. Samuti ei nõustu kolleegium hageja etteheitega, et maakohus on teinud üllatusliku otsuse,

kuna menetluse kestel oli kohus seisukohal, et hageja hagi on piisavalt tõendatud. Kolleegiumi

hinnangul on maakohus TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4 sätestatud nõudeid järginud ning tuginenud

otsuse tegemisel asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada ja

tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida. Maakohus sai hagi põhjendatuse kohta võtta

seisukoha kohtuotsuses, põhjendades, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega

(TsMS § 442 lg 8). Seega ei saanud maakohus menetluse kestel võtta seisukohta, et hagi on

piisavalt tõendatud.

9.4. Hageja leiab, et maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus tegi tõendite põhjal ebaõige järelduse, et hageja

töövõime taastumise ajaks tuleb lugeda haiguslukku tehtud kande aeg, s.o 16. juuni 2021.

9.4.1. Hageja leiab, et maakohus oleks tõendeid nõuetekohaselt hinnates pidanud jõudma

järelduseni, et hageja töövõimetusleht lõppes 3. juunil 2023. Kolleegium nõustub hagejaga, et

tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi nõuetekohaselt hinnates oleks maakohus pidanud

jõudma järelduseni, et töövõimetusleht lõppes 3. juunil 2021, kuid perearst tegi vastava

lõpetamise kande tagantjärgi 16. juunil 2021 (tl-d 21–22, 61, 91). Kuigi sellise järelduse on

maakohus otsuse p-s 8 teinud, leidis ta otsuse p-s 11.6 täiendavalt, et perearsti kande sõnastus

kajastab arsti hinnangut hageja töövõime kohta 16. juuni 2021. a seisuga.

Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et perearsti kanne ei kajasta hageja tervislikku seisundit

3. juuni 2021. a seisuga (tl 21). Maakohtu järeldust haiguslukku tehtud kandest teha ei saa, sest

kandes on konkreetselt märgitud, et töövõimetusleht on lõpetatud 3. juunil 2021. Maakohus on

otsuse p-des 11.1 ja 11.2 hinnanud füsioterapeudi 3. juuni 2021. a arvamust, leides, et see ei

sisalda selget kinnitust, et hageja on tööõnnetusest paranenud (tl-d 19–20). Iseenesest saab

kolleegium maakohtu järeldusega nõustuda, kuid nimetatud tõendit tuleb hinnata koos perearsti

haiguslukku tehtud kandega, mille kohaselt lõpetati töövõimetusleht 3. juunil 2021. Samuti

hindab ringkonnakohus maakohtust erinevalt haigusloos 7. juunil 2021 tehtud kannet.

Kolleegiumi hinnangul ei tähenda taastusravi jätkamine töövõime puudumist. Kõnealuse kande

kohaselt ei ole taastusravi kuuri läbimine töövõimetuslehe lõpetamise eelduseks.

9.4.2. Vaatamata sellele, et maakohus tuvastas haiguslukku tehtud kannete põhjal ebaõigesti, et

haigulehe lõppemine 3. juunil 2021 ei tähendanud terviseseisundi nõuetele vastavust, nõustub

kolleegium maakohtuga selles, et 3. juunil 2021 ega ka ülesütlemise ajal ei teadnud kostja, kas

hageja töövõime on taastunud. Töölepingu erakorralise ülesütlemise ajaks oli hageja viibinud

töövõimetuslehel üle nelja kuu. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse p-des 12–14

toodud põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Seega on maakohtu lõppjäreldus

õige, et kostjal oli TLS § 88 lg 1 p 1 järgi alus tööleping erakorraliselt üles öelda. Maakohtu

poolt ebaõigesti tuvastatud asjaolu ei viinud väära TLS § 88 lg 1 p 1 kohaldamiseni.

10. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt TLS § 88 lg-t 2 (teise töö

pakkumine) ja TLS § 88 lg-t 3 (hoiatus enne ülesütlemist), mis viis ebaõigesti hagi rahuldamata

jätmiseni. Kuna töövõimetusleht lõpetati perearsti poolt tagantjärgi, on just selles asjas oluline

hinnata, kas juhtumi asjaolusid arvestades oleks tööandja pidanud täitma hoiatamiskohustust.

10.1. Kolleegium alustab esmalt hageja väite, et kostja rikkus TLS § 88 lg-s 3 sätestatud

kohustust teda enne ülesütlemist hoiatada, hindamisest.

TLS § 88 lg 3 järgi võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime

vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat

hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise

raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Pooled ei vaidle

selle üle, et kostja hagejat enne töölepingu ülesütlemist ei hoiatanud. Kostja oli maakohtus

seisukohal, et antud olukorras (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu) ei olnud vaja

hagejat eelnevalt hoiatada. Nii leidis ka maakohus, et hoiatamine ei oleks olnud

eesmärgipärane, sest töötaja ei oleks saanud hoiatuse saamise järel viia enda töövõimet

vajalikule tasemele (vt maakohtu otsuse p-d 20 ja 21).

10.2. Eelnevalt nõustus kolleegium maakohtu tuvastatuga, et ülesütlemise ajal oli kostjale

teada, et hagejale oli avatud töövõimetusleht lõppemise ajaga 23. juuni 2021 (tl-d 29–32, 91).

Samuti tuvastas maakohus õigesti, et hageja vestles 3. juunil 2021 kostja personalijuhi TKga,

avaldades ühelt poolt, et ta on terve, kuid andes ka samas mõista, et ta ei saa veel raskusi tõsta

ja lõpliku otsuse teeb arst. Hageja käis 3. juunil 2021 füsioterapeudi vastuvõtul, kuid

füsioterapeudi arvamusest ei ole üheselt selge, kas hageja terviseseisund võimaldab tal

tööülesandeid täita. Hageja oli ülesütlemise ajaks olnud töövõimetuslehel üle nelja kuu. Seega

sai kostja ülesütlemisel tugineda eeldusele, et hageja terviseseisund ei võimalda tal

tööülesandeid täita.

10.3. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et tuvastatud asjaoludel ei oleks hageja eelnev

hoiatamine olnud eesmärgipärane ega hea usu põhimõtte järgi oodatav.

10.3.1. Kolleegium leiab, et TLS § 88 lg-ga 3 ja selles ülesütlemise alusena märgitud töövõime

vähenemine saab hõlmata ka TLS § 88 lg 1 p 1 olukorda. TLS § 88 lg 3 teise lause järgi ei ole

eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise

raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Riigikohus on

TLS § 88 lg-s 3 sätestatud hoiatamiskohustuse kohta leidnud, et kuna hoiatamise eesmärk on

anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda, peab hoiatuses kui

tööandja tahteavalduses selgelt avalduma tahe öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma

käitumist (vt RKTKo 28.09.2016 3-2-1-70-16, p 14).

10.3.2. Kolleegium leiab, et hoiatamiskohustuse rikkumist tuleb hinnata iga üksikjuhtumi

asjaolusid arvestades. Praegusel juhul oleks hageja hoiatamine olnud eesmärgipärane,

arvestades asjaoluga, et perearst lõpetas hageja töövõimetuslehe 3. juunil 2021 tagantjärgi

16. juulil 2021 tehtud kandega. Kui hageja kohtus 3. juunil 2021 kostja personalijuhiga, ei

olnud kummalegi poolele selge, kas hageja saab tööle naasta või eeldab see väiksema

koormusega tööd. Kolleegiumi hinnangul oli tegemist olukorraga, kus kostjalt oleks hea usu

põhimõtte järgi saanud hoiatamist oodata, et kõrvaldada enne ülesütlemist ebaselgus ja saada

hagejalt terviseseisundi kohta täiendavaid andmeid. Kuna kostja seda ei teinud, siis tekkiski

olukord, kus ülesütlemise ajal oli perearst tagantjärgi kinnitanud, et hageja terviseseisund

võimaldas tal tööülesandeid täita. Kui kostja oleks hagejat hoiatanud ning nõudnud

terviseseisundi kohta infot, oleks hageja saanud pöörduda varem perearsti poole, mis oleks

võimaldanud anda kostjale teavet, et hageja saab tööülesannete täitmisega jätkata.

10.3.3. Kolleegium leiab, et kostja, öeldes töölepingu erakorraliselt üles olukorras, kus

kahtlused hageja terviseseisundi kohta olid kõrvaldamata, käitus hageja suhtes hea usu

põhimõtte vastaselt. Kolleegiumi hinnangul on hea usu põhimõtte sisustamisel oluline

arvestada, et hageja jäi haiguslehele tööõnnetuse tagajärjel (tl-d 56–58 pöördel), mistõttu sai

kostjalt eeldada, et ta tunneb huvi oma töötaja terviseseisundi vastu ja proovib talle anda

võimaluse enda juures töötamise jätkamiseks.

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine

seetõttu, et kostja ei täitnud TLS § 88 lg-s 3 ettenähtud hoiatamiskohustust.

10.4. Maakohus leidis, et hageja ei ole välja toonud, et kostja juures oli vaba töökoht, mida talle

pakkuda, samuti, et kostjalt ei saanud eeldada töö ümberkorraldamist (hageja suunamine

kolmeliikmelisse brigaadi).

10.4.1. TLS § 88 lg 2 järgi enne töölepingu ülesütlemist, eelkõige sama paragrahvi lg 1 p-des 1

ja 2 nimetatud alusel (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu ja töövõime vähenemine),

peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Tööandja pakub töötajale teist

tööd, sealhulgas korraldab vajadusel töötaja täiendusõppe, kohandab töökohta või muudab

töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid

ning teise töö pakkumist võib asjaolusid arvestades mõistlikult eeldada. Kostja väidab, et tal ei

olnud hagejale ka kolmeliikmelises brigaadis võimalik tööd pakkuda, sest ka sellises brigaadis

tuleb raskusi tõsta ning kostja tööandjana peab tagama ohutu töökeskkonna ja vältima

terviseriske. 10. juuni 2021. a ülesütlemise teatises on kostja märkinud, et tal ei ole teist tööd

hagejale pakkuda (tl 23).

10.4.2. Kolleegium leiab, et maakohus on teise töö pakkumise kohustust hinnanud liiga kitsalt.

Nii on maakohus analüüsinud, kas kostja sai hagejale pakkuda tööd kolmeliikmelises brigaadis,

nn varasema tööga samaväärset tööd. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p-des 18 ja 19

toodud põhjendustega, mis puudutavad kiirabitehniku töötamist kahe- või kolmeliikmelises

brigaadis, ning neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal ei olnud teada,

kas hageja saab raskusi tõsta ning ka kolmeliikmelises brigaadis oleks raskuste tõstmine olnud

üheks hageja tööülesandeks. Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis hindamata

tunnistaja VO ütlused osas, et „seljad on väga paljudel haiged“, ei mõjuta kuidagi maakohtu

põhjenduste õiguspärasust. Tööandja ei saa määrata töötajale tööülesandeid, teades, et töötaja

terviseseisund ei võimalda tal neid täita või on oht tervisekahjustuse tekkimiseks (TLS § 28 lg 2

p 6).

10.4.3. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et hageja pidi esile tooma, et kostja juures ei

olnud töökohta, mida ta oleks võinud hagejale pakkuda. TLS § 88 lg 2 kohaselt on töölepingu

erakorralise ülesütlemise kehtivuse eelduseks asjaolu, et tööandja pakub töötajale võimaluse

korral teist tööd. Sättest ei nähtu aga, nagu peaks pakutav töö olema varasema tööga samaväärne

(vt RKTKo 28.09.2016 3-2-1-70-16, p 13). Seega ei saa tööandja kohustus pakkuda töötajale

teist tööd piirduda erialase töö pakkumisega.

Kui kostja leidis, et tal oli õigus jätta TLS § 88 lg-st 2 tuleneva teise töö pakkumise kohustus

täitmata, pidi kostja tõendama, et tal ei olnud töötajale teist sobivat tööd pakkuda või teise töö

pakkumine oleks põhjustanud talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid või ei oleks see

asjaolusid arvestades mõistlik (vt eespool viidatud RKTKo 3-2-1-70-16, p 13). Seega pidi

kostja tooma esile asjaolud, mille kohaselt ei saanud temalt teise töö pakkumist hagejale

eeldada. Kostja ei ole esile toonud ega ka tõendanud, et ta pakkus hagejale tööd, millega hageja

oleks saanud hakkama.

10.4.4. Lisaks tuleb TLS § 88 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades pakkuda töötajale teist

tööd juhul, kui teise töö pakkumine oleks asjaolusid arvestades mõistlik. Kostja jäi maakohtus

seisukohale, et olukorda arvestades (hageja oli haiguslehel) ei pidanud kostja hagejale muud

töökohta pakkuma (tl 72 pöördel; ajamärk 00:44:47). Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Hinnates teise töö pakkumise kohustustust koosmõjus hoiatamiskohustusega, oleks kostja

pidanud hagejale pakkuma teist tööd. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et töölepingu

erakorraline ülesütlemine on tühine ka seetõttu, et kostja ei täitnud TLS § 88 lg-s 2 ettenähtud

teise töö pakkumise kohustust.

11. Lisaks leidis hageja, et töösuhte lõpetamise tegelikuks põhjuseks oli hageja soovimatus

vaktsineerida COVID-19 vastu. Maakohus tuvastas, et tööleping on üles öeldud TLS § 88 lg 1

p 1 alusel töövõime vähenemise tõttu. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses sisulisi väited

maakohtu otsuse vaidlustamiseks esitanud. Küll aga leiab hageja, et hüvitise määramisel tuleb

arvesse võtta, et hagejat diskrimineeriti seoses vaktsineerimata jätmisega. Maakohus neid

hageja väiteid ei hinnanud, sest hagi jäeti rahuldamata.

12. Hageja palub lõpetada töölepingu 11. juunil 2021 kohtu poolt. Kolleegium täpsustab

resolutsiooniga hageja nõuet, lisades viite TLS § 107 lg-le 2 (kui kohus tuvastab, et töölepingu

ülesütlemine on tühine, lõpetab kohus töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks

lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral). Hageja sellekohased nõuded kuuluvad rahuldamisele.

13. Hageja nõuab kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist kuue kuu keskmise töötasu ulatuses,

s.o 5649,90 eurot (bruto).

13.1. TLS § 109 lg 1 järgi on üldjuhul töötajale makstava hüvitise suuruseks kolme kuu

keskmine töötasu. TLS § 109 lg 1 kolmanda lause järgi võib kohus hüvitise suurust muuta,

arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Töölepingu ülesütlemise ajal kehtinud

TLS § 109 lg 1 järgi oli hüvitisnõue lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille

puhul kohaldati TLS § 1 lg 3 järgi võlaõigusseaduse 7. peatükis sätestatut. Seega hõlmas

TLS § 109 lg 1 hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuli hüvitada

tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv

tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.

13.2. Hageja hinnangul teda diskrimineeriti ja ta koges töökiusu, millega palub hüvitise suuruse

määramisel arvestada. Kohtupraktika kohaselt saab töötaja tööandjalt välja mõista

diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise (vt RKÜKo 15.12.2015

3-2-1-71-14, p 132). Kuigi hageja ei ole konkreetset mittevaralise kahju hüvitamise nõuet

esitanud, tuleb hageja väidetega hüvitise väljamõistmisel arvestada. TLS § 107 lg 2 alusel

lõpetamise korral mõistetakse rahaline hüvitis diskrimineerimise eest välja TLS § 109 lg 1

alusel (vt RKTKo 22.03.2017 3-2-1-167-16, p 13). Selle eeldusena tuleb tuvastada, kas kostja

diskrimineeris hagejat.

TLS § 3 järgi peab tööandja tagama töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse

kohtlemise põhimõtet ning edendama võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele

ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele. Võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 8 sätestab

tõendamiskoormise. VõrdKS § 8 lg 1 järgi peab isik avalduses esitama faktilised asjaolud, mille

alusel võib eeldada, et toimunud on diskrimineerimine. Hageja on esile toonud, et kuna ta ei

olnud vaktsineeritud, ei saanud ta osaleda koolitustel ja brigaadivälistel üritustel (nt

jalgpallitreeningud). Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja esile toodud asjaoludega arvestada

ega teha hageja soovitud järeldusi töökohal diskrimineerimise ja kiusamise kohta. Nimetatud

sündmused toimusid ajal, mil hageja oli haiguslehel ning ta ei pidanud töökohustusi täitma.

Samuti ei saanud kostja nõuda hagejalt töökohustuste täitmist. Seega ei saanud kostja hagejat

diskrimineerida ajal, kui hageja viibis haiguslehel. Samuti ei ole asjaolu, et kostja ütles

töölepingu erakorraliselt üles hageja vaktsineerimata jätmise tõttu, asjas tuvastamist leidnud.

13.3. Lisaks diskrimineerimisele ja töökiusule palub hageja hüvitise suuruse määramisel

arvesse võtta, et ta viibis haiguslehel tööandja juhiste tõttu, ta informeeris tööandjat oma

terviseseisundist ning tööandja rikkus hea usu põhimõtet.

Kolleegiumil tuleb kaaluda, kas juhtumi asjaolusid arvestades tuleks kõrvale kalduda töötaja

kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest ja hüvitist kas vähendada või suurendada.

Kolleegiumi hinnangul ei esine erakorralisi asjaolusid, mis õigustaksid hageja taotletavat

hüvitist suurendada. Samas esinevad kolleegiumi hinnangul asjaolud, mis annavad aluse

hüvitise vähendamiseks. Selleks põhjuseks on hageja enda käitumine, jättes kostja pärast

3. juunit 2021 informeerimata, et ta palub perearstil lõpetada töövõimetuslehe tagantjärgi

3. juuni 2021. a kuupäevaga. Selle tõttu ei olnud kostjal töölepingu ülesütlemise ajal teada, et

perearst teeb hageja haiguslukku kande, millega lõpetab töövõimetuslehe enne 10. juunit 2021.

Hageja on ise selgitanud, et ta läks 3. juunil 2021 kostja juurde vestlusele vahetult pärast

füsioterapeudi vastuvõttu. Hageja poolt heas usus käitumine oleks kolleegiumi hinnangul

eeldanud seda, et hageja informeerib kostjat koheselt, kui ta saab oma terviseseisundi kohta

täpsemad andmed. Kui kostja personalijuht TK hagejale 10. juunil 2021 helistas, ka siis ei

informeerinud hageja personalijuhti sellest, et tema terviseseisund on taastunud. Kostjale oli

sellel hetkel teada, et hageja töövõimetuslehe prognoositud lõpukuupäev oli 23. juuni 2023 (vt

TKi 22. juuni 2021. a e-kiri; tl-d 29–30). Eelnevast tulenevalt määrab kohus hagejale hüvitise

kahe kuu keskmise töötasu ulatuses.

Pooled ei vaidle, et hageja keskmine töötasu, mille põhjal hüvitist arvestada, oli 941,65 eurot.

Seega rahuldab kolleegium hageja ülesütlemishüvitise nõude osaliselt, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja 1883,30 eurot (bruto).

13.4. Hageja nõue ülesütlemishüvitiselt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teise lause ja

TsMS § 367 alusel alates 11. juunist 2021 on põhjendatud. TLS § 197 lg 2 järgi tuleb tööleping

lugeda lõppenuks alates 11. juunist 2021. TLS § 84 lg 1 järgi muutuvad töölepingu

lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 397,94 euro suurune viivis alates 11. juunist 2021

kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk 13. oktoobrini 2023 (viivitatud päevi kokku 855).

Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1883,30 euro suuruselt põhivõlalt arvestatud

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14. oktoobrist 2023 kuni põhivõla

tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

14. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse.

15. Hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise

rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte

endi kanda.

TsMS § 163 näeb hagi osalise rahuldamise puhuks ette mitu erinevat menetluskulude jaotamise

viisi, mille vahel kohtul tuleb langetada kaalutluspõhine valik. Kohtul tuleb TsMS § 163

kohaldamisel tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane (RKTKo 27.03.2017 3-2-1-18-17,

p 17). See tähendab muu hulgas, et arvestades kõiki menetluse asjaolusid, tuleks

menetluskulude jaotamisel siiski võimalust mööda silmas pidada ka TsMS § 162 lg-s 1

väljenduvat üldist põhimõtet, mille kohaselt tuleks poolele, kes kohtusse pöördumisega

saavutas peamises osas taotletud eesmärgi, tema kantud menetluskulud asjaomases ulatuses

hüvitada. Määravaks saab olla hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsoon, kuid see

ei pruugi olla ainumäärav ning arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid.

16. Hageja esitas nii mittevaralisi nõudeid kui ka varalise nõude. Kuna TsMS § 163

kohaldamisel tuleb kohtul igal juhul teostada kaalutlusõigust, saab kohus selle käigus

kujundada seisukoha ka selle kohta, missuguses ulatuses saavutas hageja kohtusse pöördumisel

silmas peetud peamise eesmärgi. Kui mittevaraliste nõuetega hagi rahuldatakse ülekaalukas

osas ja hageja saab kohtult sellele lähedase õiguskaitse, mida ta hagi esitamisel taotles, peaks

see väljenduma ka menetluskulude jaotuses.

17. Kolleegium lähtub ennekõike sellest, missugusel määral saavutas hageja kohtusse

pöördumisega taotletud eesmärgi. Kuna kohus tuvastas, et kostjapoolne töölepingu erakorraline

ülesütlemine oli tühine, mis oli ka peamine vaidlusküsimus, ja rahuldab hageja hüvitise nõude

osaliselt, on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja

menetluskuludest 80% kostja kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)