2-22-1518/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 11.10.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-1518

Kohtuasi

Krediidikaitse Grupp OÜ hagi X vastu 10 000 euro,

intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.08.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant (kostja) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X 27.09.2023 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 21.08.2023 otsuse peale

tsiviilasjas nr 2-22-1518 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. Krediidikaitse Grupp OÜ-l ei ole

apellatsioonimenetluses veel tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja

jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

2-22-1518

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Krediidikaitse Grupp OÜ (hageja) esitas 28.01.2022 Harju Maakohtule mh X (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 10 000 eurot, intressi 2020 eurot,

hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 280 eurot ja alates hagi esitamisest

kuni põhivõla tasumiseni põhivõlalt kuni selle tasumiseni välja viivise 0,2% päevas, kuid mitte

rohkem kui 7700 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit Invest OÜ (laenuandja) ja Proffroof.ee OÜ

(laenusaaja) 30.06.2021 laenulepingu nr Ci201721545, mille alusel andis laenuandja

laenusaajale vaba tagasimaksega laenu 10 000 eurot. Lepingu järgi pidi laenusaaja tasuma iga

kuu 1. kuupäeval laenujäägilt intressi 6% kuus. Laenulepingust tulenevate kohustuste

tagamiseks sõlmisid laenuandja ja kostja 30.06.2021 käenduslepingu nr CiK2017215451, mille

kohaselt vastutas kostja laenusaaja kohustuste eest kuni 20 000 euro ulatuses. Laenuandja

kandis 30.06.2021 raha laenusaaja kontole.

Kuna laenusaaja jättis intressimaksed tegemata, ütles laenuandja laenulepingu 13.01.2022

erakorraliselt üles. Laenuandja on nõudnud laenusaajalt ja kostjalt kohustuste täitmist, kuid

võlga pole tasutud.

Laenuandja ja hageja sõlmisid 18.01.2022 nõude loovutamise lepingu, millega laenuandja

loovutas laenulepingust ja käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas

samal päeval laenusaajat ja kostjat nõuete loovutamisest.

1.2. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu täitmist. Kostja vastutab käenduslepingu alusel

laenusaaja kohustuste täitmise eest 20 000 euro ulatuses.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tal laenusaajaga mingit seost, ta ei ole äriühingu kasusaaja.

Laenusaaja juhatuse liige sundis teda käendajaks, ähvardas ning lubas, et käendajalt ei nõuta

laenu tagasimaksmist.

Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet nii laenulepingut kui ka

käenduslepingut sõlmides. Laenuandja ei uurinud laenusaaja ega kostja maksevõimet

(krediidivõimet).

Kostjale peab jääma raha, et kanda oma eluks vajalikud kulud ja täita oma kohustused. Kostja

ei suuda hagejale nõutud summat tasuda. Kostja sissetulek on 1050–1200 eurot kuus. Kostja

peab juba täitma laenusaaja juhatuse liikmega seotud teisi kohustusti 670 euro ulatuses kuus.

Kostja enda vajalikud kulutused on 400–500 eurot kuus. Kostja ei suuda tasuda hagejale üle

40 euro kuus. Kostja esitas tõendid olemasolevate kohustuste kohta.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 21.08.2023 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 10 000 eurot, intressi 2020 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 280 eurot ning alates 29.01.2022 kuni põhivõla tasumiseni viivise 0,2% päevas, kuid

2-22-1518

selliselt väljamõistetud viivis ei ole kokku suurem kui 7700 eurot. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda, kuid ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

laenuandja ja laenusaaja sõlmisid 30.06.2021 laenulepingu nr Ci201721545; laenusaaja

sai laenu 10 000 eurot (raha kanti üle 30.06.2021); laenusaaja kohustus tasuma

laenujäägilt intressi 6% kuus ja tegema intressimakseid iga kuu 1. kuupäevaks;

laenusaaja kohustus tasuma kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist 0,2%

päevas;

-

laenusaaja ei teinud intressimakseid ja laenuandja ütles laenulepingu alates 13.01.2022

erakorraliselt üles;

-

laenusaaja võlg on hagi esitamise aja seisuga 12 300 eurot (põhivõlg 10 000 eurot,

intressivõlg 2020 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 280 eurot);

-

laenuandja ja kostja sõlmisid 30.06.2021 käenduslepingu nr CiK2017215452, mille

kohaselt vastutas käendaja laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata

intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja

kahju, samuti võla sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest kuni

20000 euro ulatuses;

-

laenuandja on nõudnud laenusaajalt ja kostjalt võla tasumist, kuid võlga ei ole tasutud;

-

18.01.2022 sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt

loovutas laenuandja laenulepingust ning käenduslepingutest tulenevad nõuded hagejale;

laenuandja teavitas samal päeval laenusaajat ja kostjat nõuete loovutamisest.

3.2. Maakohtu põhjenduste kohaselt sõlmisid laenuandja ja laenusaaja laenulepingu

krediidilepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1, § 397 lg 1 ja § 401 lg 1 järgi. Laenuandja

ütles laenulepingu üles ning tal on õigus nõuda laenu tagastamist ja intressi nõutud ulatuses.

3.3. Arvestades seda, et kostja on füüsiline isik, on laenuandja ja kostja vahel sõlmitud

tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 tähenduses. Kostja on lepingu digitaalselt allkirjastanud.

Lepingu p-s 1.2 on kindlaks määratud kostja vastutuse maksimumsumma (20 000 eurot). Kuigi

kostja väitel sunniti teda käendama, teda peteti ja lubati, et talle ei tulene käendusest kohustusi

ning ta ei pea laenusaaja võlgu maksma, ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta. Samuti ei

ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks käenduslepingu pettuse, ähvarduse või

vägivalla tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98, 96 või 94 alusel tühistanud. Seega

käendusleping kehtib. Käenduslepingu p 2.1 järgi võib võlausaldaja nõuda laenusaaja

kohustuse täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt.

Kohus on laenusaajalt võla tagaseljaotsusega välja mõistnud, kuid see ei välista võla

väljamõistmist käendajalt.

3.4. Kostja vastuväited vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise kohta ei anna

alust jätta hagi rahuldamata. VÕS § 403⁴ järgi on laenuandjal kohustus järgida vastutustundliku

laenamise põhimõtet tarbijast laenusaaja puhul, kuid praegusel juhul oli laenusaajaks juriidiline

isik, kes ei ole tarbija. Vastutustundliku laenamise põhimõttest ei tulene laenuandja kohustust

hinnata tagatise andja (käendaja) maksevõimet ja majanduslikku olukorda (RKTKo

18.02.2015, 3-2-1-157-14, p 11; RKTKo 4-3-1-30-16, p 10). Seetõttu ei ole asjas tähtsust ka

kostja väidetel ja tõenditel tema varandusliku olukorra kohta ja kohus ei hinda neid. Kostja pidi

aru saama oma käenduskohustuse sisust ehk sellest, et see tähendab laenusaaja kohustuse

täitmist, kui viimane võlgu jääb, kuid kostja arvas, et seda ei juhtu. Asjaolu, et kostja ei ole

äriühingu kasusaaja, ei mõjuta käenduskohustuse kehtivust ja sellel ei ole tähtsust.

2-22-1518

3.5. Kostja on rikkunud käenduskohustust, sest ta ei ole täitnud laenusaaja laenulepingust

tulenevaid kohustusi. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuste täitmist ja viivist. Kõik

kohustused kokku ei või ületada kostja vastutuse maksimumsummat (20 000 eurot).

3.6. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja

kanda. Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, vaadata asja

uuesti läbi, analüüsida kostja esitatud tõendeid ja teha uue otsuse.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus hindamata kostja seisukohad ja

tõendid ega analüüsinud kostja maksevõimet. Ka hageja ei ole saanud aru kostja kuludest ja

tuludest ega sellest, et kostja maksevõimet arvestades ei ole tal võimalik tasuda nõutud

summasid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust

menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab

seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13,

p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks

olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile

vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (RKTKm 03.04.2018,

2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes

apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

7. Praeguses asjas rahuldas maakohus kostja vastu hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

käenduslepingu alusel laenusaaja kohustuste katteks välja põhivõla 10 000 eurot, intressivõla

2020 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 280 eurot ning alates

29.01.2022 kuni põhivõla tasumiseni viivise 0,2% päevas, kuid mitte rohkem kui 7700 eurot.

Seega rahuldas maakohus hagi käenduslepingust tuleneva kostja vastutuse maksimummäära

piires. Käenduslepingu p-de 1.2 ja 2.1 järgi on kostjal kohustus laenusaaja võlg 20 000 euro

ulatuses laenuandjale tasuda.

Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette üksnes seda, maakohus jättis analüüsimata

tema maksevõimet puudutavad väited ja tõendid ning arvestamata, et kostja ei suuda hagejale

laenusaaja võlga tasuda. Sellel, milline oli kostja maksevõime käenduslepingu sõlmimise ajal

või käenduslepingust tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal, ei ole aga praegust

2-22-1518

vaidlust lahendades tähtsust. Maakohus juhtis õigesti tähelepanu Riigikohtu praktikale, mille

kohaselt ei anna käendaja krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel

alust pidada käenduslepingut tühiseks, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub

võlgniku

ja

võlausaldaja

vahelises

võlasuhtes,

mitte

aga

käenduslepingule

(RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-157-14, p 11). Samuti ei annaks kostja praegune kehv maksevõime

alust jätta hagi tema vastu rahuldamata. Seadusest ei tulene alust jätta käendaja ebapiisva

maksevõime tõttu tema vastu nõue rahuldamata. Sellest tulenevalt ei olnud maakohtul vaidlust

lahendades kohustust analüüsida kostja maksevõimet ja hinnata kostja maksevõimet

puudutavaid kostja esitatud tõendeid. Ka juhul, kui kostja esitatud tõendid kinnitaksid, et tema

maksevõime ei ole piisav hageja nõude täitmiseks, ei saaks kohus jätta sel põhjusel hagi

rahuldamata või rahuldada väiksemas ulatuses.

8. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

9. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

10. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei palu

ringkonnakohus

menetlusökonoomia

kaalutlustel

apellandil

riigilõivu

tasuda,

s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist

kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil

õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

Samuti ei palu ringkonnakohus kostjal täpsustada apellatsioonkaebuse taotlust, mis kaebuse

menetlemise korral vajaks täpsustamist.

11. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)