3-23-1639/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Määruse tegemise aeg ja koht

11.10.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1639

Haldusasi

X

kaebus

Kaitseressursside

Ameti

15.02.2023

ettekirjutuse nr 11-12.1/2023/1170 täitmata jätmise eest

sunniraha rakendamise keelamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Kaitseressursside Amet, volitatud esindaja

Svjatoslav Podgornõi

Menetlustoiming

Menetluse lõpetamine

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja nr 3-23-1639 menetlus.

2. Tagastada haldusasjas nr 3-23-1639 kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv summas 20

eurot.

3. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosalise endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 204 lg

1).

ASJAOLUD JA SENINE MENETLUSKÄIK

1. X esitas 24.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseressursside Ameti (KRA)

15.02.2023 ettekirjutuse nr 11-12.1/2023/1170 täitmata jätmise eest sunniraha rakendamise

keelamiseks. Nimetatud ettekirjutusega kutsus KRA X kaitseväeteenistuse seaduse § 40 lg 1 p-

de 4 ja 5 alusel terviseseisundi hindamisele / arstliku komisjoni 12.04.2023 kl 10.00.

Ettekirjutuses hoiatas KRA, et kui X komisjoni ei tule, siis rakendatakse sunniraha, mille suurus

on 640 eurot (lisandub kohtutäituri tasu).

Kaebuse kohaselt on sunniraha rakendamine õigusvastane, kuivõrd kaebajale ei ole 15.02.2023

ettekirjutust kätte toimetatud ning kaebaja sai ettekirjutuse olemasolust teada KRA 12.07.2023

kirja nr 5-1/4016 kaudu.

Ühtlasi palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras keelata KRA-l sunniraha rakendamiseks

kohtutäituri poole pöördumine.

3-23-1639

2(4)

2. Tallinna Halduskohus võttis 25.07.2023 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks KRA ning kohustas vastustajat vastama kaebusele 30 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates. Sama määrusega jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

3. KRA esitas 03.08.2023 kaebusele vastuse, milles muu hulgas teatas, et kui kaebaja ilmub

terviseseisundi hindamisele 28.08.2023 kl 11.00, siis sellisel juhul KRA ei saada 15.02.2023

ettekirjutust täiturile. KRA teavitas 29.08.2023 kohut sellest, et kaebaja ilmus 28.08.2023

terviseseisundi hindamisele.

4. Tallinna Halduskohus küsis 25.08.2023 e-kirjaga kaebaja seisukohta vastustaja 03.08.2023

esitatud ettepanekule.

5. Kaebaja teatas 01.09.2023 kohut, et jääb kaebuse juurde. Kaebaja selgitas, et ei ole kunagi

olnud vastu tervisekontrollile ilmumisele, vaid vaidlus seisneb selles, et KRA ei toimetanud

vastavat kutset talle kätte.

6. Tallinna Halduskohus tegi 28.09.2023 kohtunõude, milles palus KRA-l hiljemalt 03.10.2023

esitada seisukoht kaebaja 01.09.2023 avalduse kohta. Lisaks palus kohus kaebajal hiljemalt

06.10.2023 selgitada oma soovi jääda kaebuse juurde. Kohus selgitas kaebajale, et kohtu

menetluses on kaebaja nõue keelata sunniraha rakendamine KRA 15.02.2023 ettekirjutuse

täitmata jätmise eest. HKMS § 45 lg 1 näeb ette, et keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul,

kui on põhjust arvata, et vastustaja teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi. Praegusel juhul on

kaebaja pärast kaebuse menetlusse võtmist (s.o 28.08.2023) täitnud KRA 15.02.2023

ettekirjutuses sätestatud kohustuse. Seega puudub KRA-l alates 28.08.2023 ka alus sunniraha

rakendamiseks (sh täitekorralduse edastamiseks kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks).

Eelnevast nähtuvalt on kaebuse aluseks olnud asjaolud muutunud ning vajadus

keelamiskaebuse esitamiseks on ära langenud. Asjaolu, et kaebaja hinnangul ei toimetanud

KRA kaebajale 15.02.2023 ettekirjutust nõuetekohaselt kätte, ei anna alust arvata, et KRA

peaks edaspidiselt nõudma õigusvastaselt 15.02.2023 ettekirjutuse alusel sunniraha.

7. Vastustaja esitas 02.10.2023 kohtule menetlusdokumendi, milles selgitas, et kuna kaebaja

läbis 28.03.2023 terviseseisundi hindamise, siis ei ole amet 12.04.2023 toimunud

terviseseisundi hindamisele mitteilmumise eest rakendanud sunniraha ega plaani seda teha ka

tulevikus, sest sunniraha eesmärgiks ei ole isiku karistamine. Vastustaja ei saa aru, mis

eesmärgil on kaebuse edasine menetlemine vajalik või kelle õigusi ja mis ulatuses on rikutud.

Isegi kui kaebaja väide selle kohta, et talle ei ole 15.02.2023 ettekirjutust kätte toimetatud,

vastaks tõele, siis tulenevalt sellest, et sunniraha mitteilmumise eest ei rakendatud, ei ole hetkel

vaidlust, mida lahendada kohtumenetluses.

8. Kaebaja esitas 06.10.2023 kohtule menetlusdokumendi, milles palub tunnistada KRA

15.02.2023 ettekirjutus õigusvastaseks. Kaebaja märkis, et jääb kõigi oma kaebuses toodud

põhjenduste juurde. Lisaks selgitas kaebaja, et KRA 15.02.2023 ettekirjutuse õigusvastasuse

kindlakstegemine on kaebajale kasulik, sest edaspidiselt saab kaebaja tugineda ettekirjutuse

õigusvastasusele, kui ta satub samasse olukorda (näiteks korduva arstliku komisjoni kutsumine,

kui tekib vajadus). Samuti annab KRA 15.02.2023 ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine

kaebajale aluse nõuda talle tekitatud kahju.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus leiab, et käesoleva asja menetlus tuleb lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud

haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

3-23-1639

3(4)

10. Praegusel juhul on kaebaja pärast kaebuse menetlusse võtmist täitnud KRA 15.02.2023

ettekirjutuses sätestatud kohustuse ning seega puudub KRA-l alates 28.08.2023 alus sunniraha

rakendamiseks (vt ka asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 3 p 1). Ka KRA kinnitas

02.10.2023 kohtule, et ei ole 12.04.2023 toimunud terviseseisundi hindamisele mitteilmumise

eest rakendanud sunniraha ega plaani seda teha tulevikus, sest kaebaja läbis 28.03.2023

terviseseisundi hindamise. Seega on kaebuse aluseks olnud asjaolud muutunud ning vajadus

keelamiskaebuse esitamiseks on ära langenud. Sellises olukorras on halduskohtul võimalik

menetlus lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna vastustaja on kinnitanud, et sooritab

kaebaja taotletud toimingu – hoidub sunniraha sissenõudmisest. Toiminguks HKMS § 152 lg 1

p 4 tähenduses on ka haldusorgani tegevusetus (HKMS § 6 lg 2).

11. HKMS § 152 lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid

jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata

jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja

seda taotleb.

Kaebaja taotles 06.10.2023 menetlusdokumendis KRA 15.02.2023 ettekirjutuse õigusvastasuse

tuvastamist. Kaebaja tugineb preventiivsele huvile, mis seisneb selles, et vastustaja edaspidiselt

ei koostaks / saadaks kaebajale õigusvastaseid ettekirjutusi. Sealjuures on kaebaja kohtule teada

andnud, et ei vaidlusta tervisekontrollile ilmumise kohustust (s.o 15.02.2023 ettekirjutuses

määratud kohustust), vaid kõnealune ettekirjutus on õigusvastane, sest seda ei toimetatud

kaebajale nõuetekohaselt kätte. Kohtu hinnangul ei ole tuvastamiskaebuse menetlemine

eelkirjeldatud motiivil põhjendatud, sest see ei aita edaspidi kaebajat tema õiguste kaitsmisel

(vt ka HKMS § 38 lg 4). Küsimus sellest, kas KRA 15.02.2023 ettekirjutus on kaebajale

(nõuetekohaselt) kätte toimetatud, ei seondu KRA 15.02.2023 ettekirjutuse õiguspärasusega,

vaid sunniraha rakendamise õiguspärasuse küsimusega. Nagu kohus eelnevalt märkis, siis

praegu ei ole vaidlust selles, et kaebaja täitis 28.08.2023 KRA 15.02.2023 ettekirjutuses

sätestatud kohustuse ning seega ei saa KRA enam viidatud ettekirjutuse alusel sunniraha

rakendada (sh edastada täitekorraldust kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks). Seega on

kaebuse eesmärk saavutatud (st KRA ei saa 15.02.2023 ettekirjutuse alusel nõuda kaebajalt

sunniraha).

Lisaks põhjendab kaebaja tuvastamiskaebuse esitamise soovi sellega, et saab hiljem / tulevikus

nõuda vastustajalt talle tekitatud kahju hüvitamist. HKMS § 45 lg 2 teine lause sätestab, et

hilisema

hüvitamiskaebuse

esitamise

kavatsus

ei

anna

õigust

tuvastamiskaebuse

menetlemiseks. Seega ei saa kaebeõiguse olemasolu jaatada ka asjaolust, et KRA 15.02.2023

ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine on kaebajale vajalik KRA vastu kahjunõude

esitamiseks. Kui kaebaja leiab, et KRA on talle tekitanud kahju, siis on kaebajal võimalik

kohtule esitada hüvitamiskaebus (mille raames kontrollib kohus ka ettekirjutuse õiguspärasust).

12. Eelnevast tulenevalt ei anna kaebaja põhjendused alust jätkata menetlust KRA

15.02.2023 ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamisnõudega ning seega tuleb haldusasja

menetlus lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

13. HKMS § 43 lg 1 p 2 ja § 155 lg 6 järgi ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas

halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

14. Haldusasja menetluse lõpetamisel otsustab kohus menetlust lõpetavas määruses ka

menetluskulude jaotuse (HKMS § 109 lg 2). HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja

menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul,

kui kaebuses nõutud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohus ei pidanud

käesolevas asjas vajalikuks anda menetlusosalistele täiendavat tähtaega menetluskulude

nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks, sest menetlusosaliste võimalikud menetluskulud

(v.a kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv) jäävad praeguses asjas igal juhul menetlusosaliste

3-23-1639

4(4)

endi kanda. Nimelt saaks vastustajale panna kaebaja menetluskulude kandmise kohustuse vaid

juhul, kui vastustaja tingituna halduskohtule kaebuse esitamisest annab välja kaebuses nõutud

haldusakti või teeb kaebuses nõutud toimingu. Praegusel juhul ei lõpetanud kohus menetlust

eeltoodud põhjusel, vaid menetluse lõpetamise tingis asjaolu, et kaebaja täitis KRA 15.02.2023

ettekirjutuses sätestatud kohustuse ning seega langes ära ka alus sunniraha rakendamiseks.

Esialgse õiguskaitse taotlusega seonduv kaebaja menetluskulu jääb tema kanda, sest kohus

vaatas taotluse sisuliselt läbi ja jättis selle 25.07.2023 määrusega rahuldamata. Seega jäävad

kaebaja võimalikud menetluskulud (v.a kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv) tema enda

kanda. Vastustajat on käesolevas asjas esindanud tema enda töötajad, mistõttu vastustajal ei saa

olla väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud. Kui vastustaja on aga siiski menetluskulusid

kandnud, siis jäävad võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

15. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tagastab kohus tasutud riigilõivu, kui menetlus lõpetatakse

HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamise eest riigilõivu 20 eurot. See

riigilõiv tuleb käesoleva kohtumääruse jõustumisel HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel kaebajale

tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik