2-22-2323/30 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Anu Talu

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

09. oktoober 2023. a, Pärnu Maakohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-22-2323

Tsiviilasi

Themis Õigusbüroo OÜ hagi H K vastu võlgnevuse ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

7314,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Themis Õigusbüroo OÜ (rg-kood 12803543,

aadress narva mnt 5, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju

maakond), lepinguline esindaja Kristel Kangilaski

Kostja H K (ik XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja

Ilmo Maaroos

Menetlemise viis

16.05.2022 toimus asjas eelistungina korraldav kohtuistung.

19.06.2023

määras

kohus

poolte

nõusolekul

asja

läbivaatamise kirjalikus menetluses.

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Themis Õigusbüroo OÜ hagi H K vastu täies ulatuses rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta Themis Õigusbüroo OÜ kanda. Hüvitatavate menetluskulude

puudumise tõttu jätta menetluskulud kindlaksmääramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Taotledes

menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse (TsMS

§ 187 lg 6). Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle

läbivaatamist istungil (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud seisukohad, vastuväited ja esitatud tõendid

1. Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid

1.1. Kohtu menetluses on Themis Õigusbüroo OÜ (edaspidi hageja) hagi H K (kostja) vastu

tagastamisele kuuluva 2500 euro, hüvitise 2660 euro, leppetrahvi 1500 euro ja sissenõutavaks

Tsiviilasi nr 2-22-2323

2 (7)

muutunud viivise (periood 02.01.2022 kuni 13.02.2022) 48,20 euro ja täiendava viivise

väljamõistmiseks.

1.2. Esitatud asjaoludel sõlmisid hageja ja kostja 02.09.2020 nõudeõiguse loovutamise lepingu

(tl 6–7 pöördel), millisega kostja loovutas hagejale tervikuna rahalise nõude R L vastu, milline

tulenes 24.10.2020 kostja ja R L vahel sõlmitud kokkuleppest. Lepingu punktis 1.6 leppisid

hageja ja kostja kokku, et kostja loovutab nõude nõudeõiguse koos kõigi võimalike

kõrvalnõuetega hagejale 2500 euro eest. Hageja tasus kostjale 02.09.2020 ostuhinna 2500 eurot

(tl 9). Lepingu punktis 2.5 leppisid hageja ja kostja kokku, et kui dokumentaalselt leiab

tõendamist vastupidine fakt, et tegelikkuses on R L kostjale võla tasunud või võlgnevust ei

eksisteeri või võlgnikul on vastunõue, on kostja kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 1500

eurot, tagastama temale makstud p 1.6 määratletud tasu ning hüvitama R L võla sissenõude

menetlusega kaasnevad kõik kulud.

1.3. Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 03.12.2021 otsusega tsiviilasjas 2-20-14392 otsustas

maakohus, et 24.10.2014 (ekslikult märgitud 24.20.2014) sõlmitud kokkulepe, millest tuleneva

nõude loovutas kostja 2500 euro eest hagejale, on tühine (nõuet ei eksisteeri) (tl 10–14).

1.4. Hageja pöördus 09.12.2021 kostja poole ning selgitas, et kohtuotsusega on tuvastatud, et

hageja ostis kostjalt nõude, mida ei eksisteeri. Hageja tegi kostjale ettepaneku tagastada

ostumaksumus 2500 eurot (tl 9) ning hüvitada riigilõiv 1100 eurot, millise hageja tasus

tsiviilasjas 2-20-14392 (tl 16). Hiljem, kui on selgunud hagejalt väljamõistetud R. L

õigusabikulude suurus, siis hüvitada ka need. Hageja märkis, et kiire lahendusena on hageja

valmis loobuma leppetrahvi ja enda töö ajakulu hüvitamisest. Kostja hageja pakkumisest

keeldus (tl 17-19). Hageja esitas 28.12.2021 kostjale nõude tasuda 5000 eurot hiljemalt

01.01.2022 (tl 20–20 pöördel). Kostja ei ole hageja nõuet täitnud ning ühtegi hageja poolt tehtud

ettepanekut asja kohtuväliselt lahendada vastu võtnud.

1.5. Hageja ei nõustu kostjaga, et hageja oli kostja jaoks „usaldusisik“. Pelgalt fakt, et hageja

on kostjale varasemalt õigusteenust osutanud, ei muuda hagejat usaldusisikuks ning T R ei ole

kunagi kostjaga sõbrasuhtes vms olnud.

1.6. Hageja ei nõustu kostjaga, et nõudeõiguse loovutamise lepingu punkt 2.5 „ei vasta seaduse

nõuetele“ või on kuidagi kostjat ülemäära kahjustav. Leping on sisult lihtne ja kergesti

arusaadav. Leping sõlmiti läbirääkimiste teel (nagu ka lepingu p 4.2 teine lause sätestab) ning

kõik lepingu punktid olid läbiräägitud ja läbiräägitavad. Kostja ei teinud lepingu punkti 2.5

muutmiseks ettepanekuid ning kostjal oleks olnud võimalus leping jätta allkirjastama. Hageja

ei tegutsenud nõudeõiguse loovutamise lepingut sõlmides kostja nõustajana.

1.7. Hageja ei nõustu kostjaga, et nõudeõiguse loovutamise lepingu osaks oleks olnud

kokkulepe, et lepinguga hageja justkui kinnitaks, et kõik nõuded R L vastu on korrektsed.

Lepingu sõlmimise eeltingimuseks ei olnud hageja kinnitus, et loovutatud nõuded on

kohtumenetluses igal juhul ka edukalt sissenõutavad. Kostja võttis lepingut sõlmides ja nõuet

loovutades vägagi teadlikult riski, et kui kohtulahendiga tuvastatakse, et nõue puudub, tuleb

kostjal tasuda lepingus ette nähtud summad.

1.8. Kostja ei ole kohtu ette toonud ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et hageja eesmärgiks

oleks olnud kostjale kahju tekitamine. Hageja ei ole soovinud kostjale kahju tekitada. Poolte

vahel oli varasem koostöö edukas.

1.9. Poolte vahel ei olnud kokkulepet, et hageja peab kostja tsiviilasjas 2-20-14392 menetlusse

kolmanda isikuna kaasama või vastava õiguse olemasolu talle selgitama. Kuna kostja on

esitanud oma väite kolmanda isiku kaasamata jätmise kohta ilma, et asjas nähtuks kostja

esindust, pidi kostjal vastav teadmine olema varasemalt. Arvestades kostja 16.12.2021 e-kirjas

avaldatud asjaolu selle kohta, et ta konsulteeris kolme advokaadiga, pidi hiljemalt 16.12.2021

Tsiviilasi nr 2-22-2323

3 (7)

vähemalt üks kolmest advokaadist kostjale selgitama TsMS §-s 213 tulenevaid kostja õigusi.

Hageja andis kostjale tsiviilasja 2-20-14392 otsusest teada 09.12.2021, otsus jõustus

03.01.2022, seega oli kostjal vähemalt 19 päeva selleks, et ka ise apellatsioonkaebus esitada.

Ka hageja pakkus kostjale võimalust, et kui kostja annab tagatise, hageja vaidlustab maakohtu

otsuse. Kostjal olid kõik võimalused tsiviilasjas 2-20-14392 tehtud lahendi mõjutamiseks ning

sellest tulenevalt ka hageja poolt kostja vastu esitatava nõude mõjutamiseks.

1.10. Hageja ei nõustu kostja väitega, et leppetrahvi nõue on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttega. Leppetrahv oli lepingus kokku lepitud selleks puhuks, kui kostja võõrandas

hagejale olematu nõude. Leppetrahv esitati mõistliku aja jooksul ning pärast seda, kui kostja

keeldus lepingut täitmast.

1.11. Hageja hinnangul ei oma käesolevas asjas puutumust kostja väited, mis on esitatud seoses

tsiviilasjaga 2-20-14392. Vaidlust ei ole, et tsiviilasja 2-20-14392 kohtuotsusega on tuvastatud,

et kostja poolt loovutatud nõuet ei eksisteeri. Hageja ei ole esitanud valeväiteid. Hagejal oli

huvi, et tsiviilasjas 2-20-14392 hagi rahuldatakse. Hageja eesmärk on teenida kasumit, mitte

tekitada endale kahjusid ja kulusid. Hageja esitas viidatud tsiviilasjas väited selle kohta, et

24.10.2014 dokument sisaldab kahte tehingut. Hageja oli selgelt seisukohal, et R. L rahaline

kohustus tulenes üksnes 24.10.2014 kirjalikust kokkuleppest, mitte ei olnud tegemist R A OÜ

osas müügihinna tasumise kohustusega.

1.12. Hageja on seisukohal, et kostja ja R L vahel 24.10.2014 sõlmitud kokkulepe ei ole igal

juhul käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena, kuna kokkuleppel puuduvad konstitutiivse

võlatunnistuse tunnused.

2. Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid

2.1. Kostja hagi õigeks ei võta ja hagiavalduses kostja vastu suunatud nõudeid ei tunnista.

Täiesti väär ja alusetu on hagiavalduse p-s 2.5 toodud hageja meelevaldne väide selle kohta, et

„Vaidlust pole selle üle, et antud juhul kostja rikub oma lepingulist kohustust täitmisest

keeldumisega. Rikkumine pole seejuures vabandatav“. Kostja on kogu aeg vastu vaielnud

väitele, et kostja on lepingut rikkunud ja vaidleb sellele jätkuvalt vastu.

2.2. Kostja on mitmel korral kasutanud hageja poolt osutatavat õigusabiteenust (tl 55-55

pöördel) ja omas täielikku usaldust hageja juriidilise kompetentsuse kohta. Hageja on

õigusbüroo ja kostja hinnangul ning varasemate koostöökogemuste järgi õigusvaldkonnas

professionaal. 02.09.2020 nõudeõiguse loovutamise leping sõlmiti hageja ettepanekul ning

pärast seda, kui hageja oli kostjalt saanud kogu informatsiooni ja dokumentatsiooni 24.10.2014

kokkuleppest (tl 47) tuleneva võlgnevuse sissenõudemenetluse otsustamiseks. Antud asjaolu

on fikseeritud ka nõudeõiguse loovutamise lepingu punktides 1.2 ja 2.2. Hageja tegi otsuse

nõuete omandamiseks iseseisvalt, omapoolse materjalide ekspertiisi, teadmiste ja kogemuste

põhjal. Hageja ei esitanud kostjale ühtegi pretensiooni ega kahtlust omandatud nõude kohta.

Harju Maakohtust sai hageja negatiivse lahendi, kuna esitas faktilised asjaolud ja väited

ebaõigesti ja tegelikkusele mittevastavalt.

2.3. Kostja ei nõustu, et nõudeõiguse loovutamise lepingu punkti 2.5 (hageja nõue alus) tuleb

hinnata kui „riski jagamist“. Kogu risk on hageja poolt välja pakutud lepingus pandud kostja

kanda. Kostja hinnangul ei kohaldu lepingu punkt 2.5 asjas kahel põhjusel: 1) hagejale

loovutatud nõue oli reaalne ja (aegumata osas) sissenõutav ning 2) punkt 2.5 ei vasta seaduse

nõuetele. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas leping, kus üks pool omandab nõude

eesmärgiga teenida, kuid kogu kahjuriski kannab teine lepingupool, kes ei saa nõude

menetlemist ka mõjutada. Kostja ei ole õigusteadmistega isik ning lähtus eeldusest, et hageja

tegutseb ka nõudeõiguse loovutamise lepingut kostjaga sõlmides kostja õigusnõustajana ning

kaitseb kostja huve.

Tsiviilasi nr 2-22-2323

4 (7)

2.4. Kostja ei saanud pärast nõudeõiguse loovutamist mingilgi viisil mõjutada R L vastu oleva

nõude menetlemist. Hageja ei kaasanud kostjat kolmanda isikuna tsiviilasja 2-20-14392

menetlusse ega informeerinud kostjat õigusest astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna. Kostja hinnangul kohaldub asjas lepingu p 4.1, mille kohaselt lepingust tulenevate

kohustuste mittetäitmist või mittenõuetekohast täitmist ei loeta lepingu rikkumiseks, kui selle

põhjuseks oli asjaolu, mida pooled ei saanud mõjutada.

2.5. Hageja leppetrahvi nõue ei ole vastav võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 ja § 7 sätestatud hea

usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Hageja otsene kulu oli nõudeõiguse omandamise hind 2500

eurot, millise tehinguga soovis hageja teenida peaaegu kahekümnekordset tulu. Olukorras, kus

nõude käsitlemine toimus ainult hageja enda valikute ja otsuste põhjal ning arvestades hageja

tuluriski ja kostja kuluriski, on leppetrahv 1500 eurot ilmselgelt ebaproportsionaalne ja kostja

kahjuks tasakaalust väljas.

2.6. Hageja tegutsemist kostja suhtes vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138

nõuetega ilmestab ka fakt, et hagejat esindab 120 euro tunnihinnaga lepinguline esindaja Kristel

Kangilaski läbi endale kuuluva Moneo OÜ, kuid samas on ta ka hageja enda palgatöötaja ning

Hugo Legal õigusbüroo veebilehel reklaamib oma tunnihinnaks 60 eurot.

2.7. Hageja on tsiviilasjas 2-20-14392 vääralt käsitlenud mitmeid asjaolusid. Kostja ja R L

vahelises 24.10.2014 kokkuleppes lepiti kokku mitme sõltumatu tehingu teostamises. Esiteks

eeltingimusel, et kostja võõrandab oma osaluse R A OÜ-s R L näidatud isikule, siis (2) R L

tasub kolmanda isiku – R A OÜ – võlgnevuse kostjale (tl 45-46) vastavalt kokkuleppe p 5.7

sätestatud summas ja tingimustel, millega (3) R L omandab kostja nõuded R A OÜ vastu. Kostja

ja R L ei leppinud 24.10.2014 kokku R A OÜ osa võõrandamise hinnas. Osa võõrandati

03.11.2014 notariaalse lepinguga (tl 51-54 pöördel), mille punkt 2.1 sisaldas osa võõrandamise

hinda ning punkt 2.2 kinnistust R L poolt osa tasumist. 24.10.2014 lepiti kokku, et eeltingimuse

täitmise korral on R Ll õigus omandada kostjalt nõuded R A OÜ vastu ning kohustus tasuda

nõuete ostuhind vastavalt graafikule. Nõude omandamise eest tasumise kohustus oli uus

kohustus, mille R L kui füüsiline isik endale võttis. 24.10.2014 sõlmitud kokkulepe on

konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes ning nõue, mille kostja hagejale loovutas oli

reaalne. 24.10.2014 dokumendi ehk võlatunnistuse teksti valmistas võlga tunnistav isik ehk R

L ise (tl 44).

2.8. Kuna hageja esitas Harju Maakohtule R L vastu esitatud tsiviilasjas 2-20-14392

tegelikkusele mittevastavaid faktilisi asjaolusid, väiteid ja põhjendusi, mis sisuliselt viisid

kohtu eksitusse, on ka kohtuotsus antud asjas tervikuna ekslik ja põhjendamatu ja kohtu

järeldused ebaõiged. Hageja jättis esitamata ning seetõttu ei võtnud kohus tehiolude hindamisel

ka arvesse, et kuivõrd R A OÜ majanduslik seis oli enne osa võõrandamist väga halb

(majandustegevus puudus) (tl 48-50), siis ei oleks millegigi olnud majanduslikult põhjendatud

kokkuleppe p.5 toodud tasumise graafikus märgitud kogusumma 117 250 eurot maksmine osa

omandamise hinnana. Kohus oleks pidanud hindama ja arvestama ka selle asjaoluga, et R A

OÜ juhatuse liikmena ettevõtte jaoks laenusummad R A OÜ nimel vastu võtnud isik R L ostab

eraisikuna nimetatud nõuded kokku, et ettevõtte ainuomanikuna äriedu korral ettevõttest samad

summad tagasi saada.

Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad

3. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid

asub seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus hageja kanda.

Kuna kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, kohus kostja menetluskulusid kindlaks ei

määra.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust

Tsiviilasi nr 2-22-2323

5 (7)

tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel

võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid,

otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele.

5. Kohus tuvastab järgmised asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, milles tulenevalt

poolte seisukohtadest ja kooskõlas TsMS § 231 lg-ga 2 vaidlus puudub:

5.1. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping (digitaalselt

allkirjastatud vastavalt 02.09.2020 ja 01.09.2020), millega kostja loovutas oma nõude R L vastu

hagejale (tl 6–7 pöördel);

5.2. Kostja ja R L vahel oli 24.10.2014 sõlmitud kokkulepe, mille punktis 14 rahalise nõude,

summas 25 000 eurot, kostja loovutas hagejale 02.09.2020 lepinguga (tl 47);

5.3. Harju Maakohus on 03.12.2021 tehtud kohtuotsusega tsiviilasjas 2-20-14392 jätnud hageja

hagi R L vastu rahuldamata (tl 10–14);

5.4. Hageja on õigusteenust osutav äriühing;

5.5. Kostja on tarbija võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 mõistes;

5.6. Hageja on enne nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimist osutanud kostjale

õigusteenust.

6. Pooled vaidlevad selle üle, kas nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutati hagejale

eksisteeriv nõue või mitte. Hageja on seisukohal, tuginedes Harju Maakohtu lahendile

tsiviilasjas 2-20-14392, et nõuet ei eksisteerinud. Kostja on seisukohal, et nõue nõude

loovutamise ajal eksisteeris ning hageja sai tsiviilasjas 2-20-14392 negatiivse lahendi, kuna

esitas viidatud tsiviilasjas kohtule ebaõigeid ja eksitavaid väiteid. Lisaks on poolte vahel

erimeelsus selles, kas lepingu punkt 2.5. on hea usu põhimõttega kooskõlas või mitte.

7. Kohus on seisukohal, et kõigepealt tuleb kohtul tuvastada, kas nõudeõiguse loovutamisel

eksisteeris 24.10.2014 kokkuleppe alusel kostjal nõue R L vastu või mitte. Kui kohus jõuab

järeldusele, et nõue eksisteeris, siis puudub kohtul alus hinnaga lepingu punkti 2.5. vastavust

hea usu põhimõttega, sest nõude olemasolu korral lepingu rikkumist ei toimunud ja hagejal

puudub nõude loovutamise lepingu punkt 2.5. alusel nõudeõigus kostja vastu.

8. Hageja on avaldanud, et kuna ta läbivalt tsiviilasjas 2-20-14392 väitis, et raha tasumise nõue

tuleneb mitte notariaalsest lepingust, vaid 24.10.2014 kokkuleppest ning Harju Maakohus asus

ikkagi seisukohale, et nõuet ei ole, siis on kostja vastuväited põhjendamatud.

9. Hageja on õigesti viidanud, et kohus kohaldab seadust enda äranägemisel olles mitteseotud

menetlusosaliste poolt kohtu ette toodud arvamusega õigussuhtest. Harju Maakohus jättis

hageja hagi tsiviilasjas 2-20-14392 rahuldamata põhjusel, et 24.10.2014 kokkuleppe punktis 5

sisaldub R A OÜ osa müügihinna tasumise graafik ning kuna kokkulepe ei olnud sõlmitud

notariaalses vormis, on kokkulepe tühine ÄS § 149 lg 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 83 lg 1 alusel. Tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei saanud kostjal

olla loovutatavat nõuet R L vastu.

10. Hageja ei erista kohtu hinnangul ka käesolevas vaidluses notariaalset vorminõuet vajavat

osa loovutamist tasu eest nõude loovutamise alusel antud võlatunnistusest. Oma 31.05.2022

seisukoha punktis 2.6 hageja avaldab, et „24.10.2014 kokkuleppes sisaldus kaks omavahel

seotud tehingut ehk kui R A OÜ osa loovutamist ei oleks toimunud, ei oleks tekkinud ka

võlgnevuse tasumist vastavalt punktile 5“. Milliste faktiliste asjaolude alusel R L võlgnevus

(117 250 euro tasumise kohustus) kostja ees on tekkinud, hageja jätkuvalt välja ei too. Kuna

hageja ei toonud ka Harju Maakohtu ette 117 250 euro aluseks olevaid asjaolusid (v.a tasumise

kohustuse tekkimise seotus R A OÜ osa loovutamisega ja tasumise kohustus üksnes kokkulepe

punktist 5), ei saanud Harju Maakohus asuda seisukohale, et 24.10.2014 kokkuleppe punktis 5

Tsiviilasi nr 2-22-2323

6 (7)

asuv raha tasumise kohustus on tekkinud muust õigussuhtest. Kohtul puudus seadusest

tulenevalt alus hinnata hageja faktiväiteid teisiti, kui hageja neid kohtule esitas. TsMS § 5 lg 1

järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluse alusel. Hageja ei ole tsiviilasjas 2-

20-14392 esitatud dokumentides – 16.02.2021 taotlus tõendite kaasamiseks (tl 118–125),

05.04.2021 taotlused ja hageja arvamus (tl 126–128), 01.10.2020 hagiavaldus (tl 132–138),

kuskil avaldanud, et R L kohustus tasuda 117 250 eurot tuli seoses sellega, et kostja loovutas

oma nõuded R A OÜ vastu R Lle. Vastupidi, hagist nähtub, et hageja on pöördudes kohtusse R

L vastu punktis 5 asuva tasumise kohustuse tekkimist hinnanud hagiavalduse punktis 2.1.

müügilepingu alusel tekkinud kohustusena (millise osas on hageja hiljem avaldanud, et see oli

ekslik). Kuna hageja ei ole ka hiljem 117 250 euro tasumise kohustuse aluseks asjaolusid (v.a

tuginemine kokkulepe punktile 5) välja toonud, puudus kohtul igasugune alus hinnata 117 250

tasumise kohustuse tekkimist muust õigussuhtest.

11. Järgmiseks kohus analüüsib, kas kostja esitatud asjaoludel oli nõude loovutamise hetkel (s.o

01.-02.09.2020) kostjal 24.10.2014 kokkuleppe punkt 5.14 alusel nõue R L vastu või mitte.

Kostja väitel ei olnud kokkuleppe punktis 5 kokku lepitud R A OÜ osa müügihind ja selle

ajatamine, vaid kostja loovutas kokkuleppe punktis 1–3 märgitud enda nõuded R A OÜ vastu

R Lle ning R L kohustus R A OÜ vastu omandatud nõuete eest tasuma punktis 5 märgitud

maksegraafiku alusel. R A OÜ osaluse võõrandamine R L poolt osutatud isikule oli

eeltingimuseks, et nõudeõiguse loovutamine muutuks poolte vahel kehtivaks tehinguks. Kui ei

oleks toimunud R A OÜ osa võõrandamist, ei oleks R L kostja nõudeid R A OÜ vastu kostjalt

ka omandanud ning R Ll ei oleks tekkinud 117 250 euro tasumise kohustust. Kuna

võlaõigusseaduse 9. peatükk ei sätesta nõude loovutamisele (ja kohustuste üleminekule)

vorminõuet, ei pidanud ka 24.10.2014 kokkuleppe punktid 1–3, 4 (v.a. osa loovutamise kohta)

ja 5 olema sõlmitud notariaalses vormis.

12. Kõigepealt kohus märgib, et kostja esitatud asjaolude kogumit ei ole hageja käesolevas

tsiviilasjas esitatud tõendite kohaselt tsiviilasjas 2-20-14392 esitanud. Hageja on läbivalt

väitnud, et tema nõude aluseks on 24.10.2014 kokkuleppe punkt 5, kuid millistel asjaoludel

kokkuleppe punkt 5 sõlmiti, hageja tsiviilasjas 2-20-14392 ei avaldanud. Käesolevas

menetluses on hageja lisaks ka seisukohal, et 24.10.2014 kokkulepe ei ole igal juhul käsitletav

konstitutiivse võlatunnistusena, kuna puuduvad konstitutiivse võlatunnistuse tunnused (tl 60

pöördel p 2.14), samas ei selgu, mida hageja nende tunnuste all mõistis, nii nagu ei selgu, millise

tehingu alusel 24.10.2014 kokkuleppe punktis 5 siis R L raha maksmise kohustus tekkis.

13. VÕS § 29 sätestab lepingu tõlgendamise reeglid. VÕS § 29 lg-st 4 tuleneb, et kui

lepingupoole ühist tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtu hinnangul kostja esitatud

24.10.2014 kokkuleppe sõlmimise asjaolud on, tõlgendades lepingut, kooskõlas 24.10.2014

kokkuleppes väljendatuga – kostja poolt omandatud nõuded R A OÜ vastu (punktid 1–3), R L

huvi omandada kostja nõuded (punktis 4 lause osas „sellega omandab R L kokkulepped

nimetatud nõuded OÜ R A vastu“), R A OÜ võlgnevuse tunnistamine (punkt 4 lause osas

„seejärel tasub R L võlgnevuse“). Endale võetud kohustuse tasuda kostjale maksegraafikuga

117 250 eurot on R L allkirjastanud ning kokkuleppe punktid 1–3 sisaldavad punkt 5 aluseks

oleva summa kujunemise asjaolusid. Seega vastab 24.10.2014 kokkuleppe punkt 5 ja punkt 4

(v.a osa loovutamine) nõude omandamise ja võlgnevuse tunnistamise osas konstitutiivsele

võlatunnistusele VÕS § 30 mõistes. Kohus tuvastab, et nõude loovutamise hetkel oli kostjal

nõue R L vastu, seega kostja ei loovutanud hagejale nõuet, mida ei eksisteerinud (oli tühine).

14. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei saa heita kostjale ette lepingu rikkumist olukorras, kus

hagejale negatiivne tagajärg on tekkinud hageja enda tegevuse/tegevusetuse ja/või hooletuse

tõttu. Hageja näol on tegemist õigusteenust osutava äriühinguga ning hageja pidi juba

nõudeõiguse omandamisel teadma, et 24.10.2014 sõlmitud kokkuleppes sätestatud osa

Tsiviilasi nr 2-22-2323

7 (7)

loovutamine on ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine.

Seadusega kooskõlas ei ole ka see hageja seisukoht, et kuna R L kokkulepet täitis, oli tasumise

kokkulepe kehtiv. TsÜS § 84 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Seega ei saa tühise tehingu alusel esitada nõudeid tulenevalt tehingu täitmisest

või täitmata jätmisest. Heakskiit oleks osaühingu osa loovutamise korral 117 250 euro eest

kehtiv siis, kui 03.11.2014 lepingus oleks sellises hinnas kokku lepitud. Hageja pealiskaudsus

asjaolude osas nähtub selgelt tsiviilasjas 2-20-14392 esitatud hagi õiguslikes põhjendustes, kus

hageja toetub müügilepingu sätetele (VÕS § 208 lg 1) ehk siis hageja oli hagi esitades

seisukohal, et R L kohustus tasuda 24.10.2014 kokkulepe punktis 5 olevaid makseid on seotud

osa loovutamisega, mitte nõude loovutamisega, mida reguleerib VÕS § 164 lg 1. Kuna kostja

võõrandas hagejale eksisteeriva nõude, siis ei ole kostja oma kohustust rikkunud ning hagejal

ei saa 02.09.2020 nõudeõiguse loovutamise lepingu p-s 2.5. sätestatud õiguskaitsevahendeid

kostja suhtes rakendada. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud

14. TsMS § 173 lg 1 ja 2 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 162 lg

1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pooled on taotlenud

menetluskulude jätmist vastaspoole kanda. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab kohus

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

15. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis,

kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt

menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise

lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

16. Kostja on 19.07.2023 menetlusdokumendis avaldanud, et hea tahte märgina kostja enda

menetluskulude nimekirja ei esita. Kuna tsiviilasja materjalidest kostjale kohtukulude tekkimist

ei nähtu ja kostja menetluskulude nimekirja (seoses lepingulise esindusega) ei esitanud, jätab

kohus

hüvitatavate

menetluskulude

puudumise

tõttu

menetluskulude

suuruse

kindlaksmääramata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Talu

kohtunik