3-21-2513/94 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-21-2513

Otsuse kuupäev

5. oktoober 2023

Kohtunik

Kadri Palm

Haldusasi

X, Yi, Qi, Wi ja Ci kaebused Kaitseväe vastu

Menetlusosalised

Kaebaja I – X

Kaebaja II – Y

Kaebaja III – Q

Kaebaja IV – W

Kaebaja V – C

Kaebajate lepinguline esindaja Jaanika Reilik-Bakhoff

Vastustaja – Kaitsevägi, volitatud esindaja Katrin Lehtla

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajatele 24. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisad 1-12.5 (dtl

1474-1510).

2. Võtta vastu Yi kaebusest osaline loobumine ning lõpetada menetlus osas, milles

on esitatud nõuded Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 246P

tühistamiseks, enda teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks

teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

3. Rahuldada X ja Ci kaebused tervikuna ning Yi, Qi ja Wi kaebused osaliselt.

4. Tunnistada Eesti Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirjad nr 250P, 246P, 245P ja

248P ning 18. oktoobri 2021. a käskkiri nr 265P õigusvastaseks.

5. Muuta X, Yi, Qi, Wi ja Ci teenistusest vabastamise alus koondamiseks

kaitseväeteenistuse seaduse § 140 lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel.

6. Mõista Eesti Kaitseväelt X kasuks välja hüvitis 12 kuu keskmise palga ulatuses.

7. Mõista Eesti Kaitseväelt Yi kasuks välja hüvitis 22 kuu keskmise palga ulatuses.

Jätta rahuldamata kaebaja taotlus mõista hüvitis välja 51 kuu keskmise palga

ulatuses.

8. Mõista Eesti Kaitseväelt Qilt kasuks välja hüvitis 12 kuu keskmise palga ulatuses.

Jätta rahuldamata kaebaja taotlus mõista hüvitis välja 28 kuu keskmise palga

ulatuses.

9. Mõista Eesti Kaitseväelt Wi kasuks välja hüvitis 12 kuu keskmise palga ulatuses.

Jätta rahuldamata kaebaja taotlus mõista hüvitis välja 130 kuu keskmise palga

ulatuses.

3-21-2513

10. Mõista Eesti Kaitseväelt Ci kasuks välja hüvitis 12 kuu keskmise palga ulatuses.

11. Kohustada Eesti Kaitseväge ühe kuu jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest määrama kindlaks kaebajatele hüvitisena väljamaksmisele kuuluva

summa suurus ja maksma see kaebajatele välja.

12. Mõista Eesti Kaitseväelt kaebajate kasuks välja menetluskulud järgnevalt: Xle

2078,24 eurot, Yile 1842,64 eurot, Qile 2176,24 eurot, Wile 1986,64 eurot ja Cile

2112,24 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

13. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 6. novembril 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseväe juhataja kinnitas 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe

„Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos

tegevuskavaga (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 173-174, seletuskiri dtl 175-180,

riskianalüüs dtl 181-200, tegevuskava dtl 201-202).

2. X, W, Y, Q ja C esitasid 1. oktoobril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Kaitseväe vastu

kaebajate teenistussuhte lõpetamise keelamiseks (dtl 395-418). Koos kaebusega esitasid

kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotlesid keelata Kaitseväel haldusakti välja

andmine, st teenistussuhte lõpetamine kaebajatega põhjusel, et kaebajad ei esita Kaitseväe

poolt nõutavat COVID-19 tõendit.

3. Eesti Kaitsevägi vabastas 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 250P nooremveebel X

ametikohalt ja tegevteenistusest 4. oktoobril 2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele

mittevastavusega ning arvas reservi alates 5. oktoobrist 2021 (dtl 215-217).

4. Eesti Kaitsevägi vabastas 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 245P vanemveebel Wi

ametikohalt ja tegevteenistusest 4. oktoobril 2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele

mittevastavusega ning arvas reservi alates 5. oktoobrist 2021 (dtl 219-221).

3-21-2513

5. Eesti Kaitsevägi vabastas 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 246P vanemseersant Yi

ametikohalt ja tegevteenistusest 4. oktoobril 2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele

mittevastavusega ning arvas reservi alates 5. oktoobrist 2021 (dtl 223-225).

6. Eesti Kaitsevägi vabastas 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 248P veebel Ci ametikohalt ja

tegevteenistusest 4. oktoobril 2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega

ning arvas reservi alates 5. oktoobrist 2021 (dtl 230-232).

7. Eesti Kaitsevägi vabastas 18. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 265P nooremveebel Qi

ametikohalt ja tegevteenistusest 18. oktoobril 2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele

mittevastavusega ning arvas reservi alates 19. oktoobrist 2021 (dtl 227-228).

8. Kaebajad esitasid 3. novembril 2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseväe vastu

Kaitseväe poolt teenistusest vabastamiste käskkirjade õigusvastaseks tunnistamise ning

hüvitise välja maksmise või teenistusse ennistamise nõudes (dtl 1-49).

9. Tallinna Halduskohus eraldas 19. novembri 2021. a määrusega iseseisvasse menetlusse

kaebajate kaebused ning otsustas neid menetleda eraldiseisvate haldusasjadena (dtl 389-391).

Tallinna Halduskohus andis 24. novembri 2021. a määrustega X, Yi, Qi, Wi ja Ci kaebused

kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule (dtl 392-394, 1153-1164).

10. Tartu Halduskohus võttis 11. jaanuari 2022. a määrusega menetlusse X kaebuse

Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 250P õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks, tunnistas vastustajaks Kaitseväe ning peatas haldusasja menetluse kuni

haldusasja nr 3-21-2071 menetluse lõppemiseni (haldusasi nr 3-21-2513) (dtl 750-753).

11. Tartu Halduskohus võttis 11. jaanuari 2022. a määrusega menetlusse Ci kaebuse

Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 248P õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks, tunnistas vastustajaks Kaitseväe ning peatas haldusasja menetluse kuni

haldusasja nr 3-21-2071 menetluse lõppemiseni (haldusasja nr 3-21-2696) (dtl 1211-1214).

12. Tartu Halduskohus võttis 12. jaanuari 2022. a määrusega menetlusse Yi kaebuse

Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 246P tühistamiseks, enda teenistusse ennistamiseks

ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest või alternatiivselt Kaitseväe

4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 246P õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks, tunnistas vastustajaks Kaitseväe ning peatas haldusasja menetluse kuni

haldusasja nr 3-21-2071 menetluse lõppemiseni (haldusasja nr 3-21-2692) (dtl 1233-1236).

13. Tartu Halduskohus võttis 12. jaanuari 2022. a määrusega menetlusse Qi kaebuse

Kaitseväe 18. oktoobri 2021. a käskkirja nr 265P tühistamiseks, enda teenistusse

ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest või

alternatiivselt Kaitseväe 18. oktoobri 2021. a käskkirja nr 265P õigusvastaseks

tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks,

tunnistas vastustajaks Kaitseväe ning peatas haldusasja menetluse kuni haldusasja nr 3-21-

2071 menetluse lõppemiseni (haldusasja nr 3-21-2694) (dtl 1242-1246).

14. Tartu Halduskohus võttis 12. jaanuari 2022. a määrusega menetlusse Wi kaebuse

Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 245P tühistamiseks, enda teenistusse ennistamiseks

ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest või alternatiivselt Kaitseväe

3-21-2513

4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 245P õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks, tunnistas vastustajaks Kaitseväe ning peatas haldusasja menetluse kuni

haldusasja nr 3-21-2071 menetluse lõppemiseni (haldusasja nr 3-21-2695) (dtl 1219-1223).

15. X esitas 11. mail 2023 vastuse, milles teatas, et kaebaja on nõus menetluse uuendamisega

(dtl 1254-1256). Lisaks esitas kaebaja taotluse liita haldusasi nr 3-21-2513 sarnaste asjadega

haldusasjades nr 3-21-2695, 3-21-2692, 3-21-2694 ja 3-21-2696.

16. Y, Q, W ja C esitasid 11. mail 2023 taotluse, milles soovisid haldusasja menetluse

uuendamist ja asjade liitmist haldusasjaga nr 3-21-2513 (dtl 1249-1253). Ühtlasi täpsustasid

kaebajad asjas esitatavaid nõudeid.

17. Tartu Halduskohus uuendas 12. mai 2023. a määrusega menetluse haldusasjas nr 3-21-

2695 ning kohustas Wi teatama, kas kaebaja mõistab kaebusest loobumise sätteid ja kas

kaebaja jääb esitatud loobumise avalduse juurde, ning täpsustama nõuet, milles kaebaja

soovib teenistusest vabastamise aluse muutmist (dtl 1276-1279).

18. Q ja W esitasid 22. mail 2023 vastused kohtumäärustele (dtl 1280-1293).

19. Tartu Halduskohus uuendas 29. mai 2023. a määrusega menetlused haldusasjades nr 3-

21-2513, 3-21-2692 ja 3-21-2696 (dtl 1340-1346). Sama määrusega võttis kohus vastu

kaebusest osalise loobumise ning lõpetas menetluse haldusasjas nr 3-21-2694 osas, milles on

esitatud nõuded Kaitseväe 18. oktoobri 2021. a käskkirja nr 265P tühistamiseks, teenistusse

ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Samuti võttis

kohus vastu kaebusest osalise loobumise ning lõpetas menetluse haldusasjas nr 3-21-2695

osas, milles on esitatud nõuded Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 245P tühistamiseks,

teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

Kohus rahuldas Yi, Wi ja Ci 11. mai 2023. a kaebuse muutmise taotlused. Kohus otsustas

menetleda haldusasjades nr 3-21-2692, 3-21-2695 ja 3-21-2696 muuhulgas kaebaja nõuet

muuta teenistusest vabastamise alust ja liitis haldusasjad nr 3-21-2513, 3-21-2692, 3-21-2694,

3-21-2695 ja 3-21-2696 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-21-2513.

20. Tartu Halduskohus rahuldas 6. juuni 2023. a määrusega X 5. juuni 2023. a kaebuse

muutmise taotluse (dtl 1355-1357). Sama määrusega otsustas kohus menetleda praeguses

haldusasjas muuhulgas X nõuet muuta teenistusest vabastamise alust. Samuti jättis kohus Qi

5. juuni 2023. a taotluse kaebuse muutmise taotluse lahendamiseks läbi vaatamata.

21. Vastustaja esitas 3. juulil 2023 vastuse kaebusele (dtl 1358-1376) ja 24. augustil 2023

täiendava seisukoha (dtl 1439-1442).

22. Kaebajad esitasid 24. augustil 2023 lõplikud seisukohad, menetluskulude nimekirja

koos kuludokumentidega ja täiendavad tõendid (dtl 1443-1589).

23. Kaebajad esitasid 8. septembril 2023 vastuväited ja täiendava menetluskulude

nimekirja koos kuludokumentidega (dtl 1594-1612).

24. Vastustaja esitas 8. septembril 2023 lõplikud seisukohad (dtl 1613-1623).

3-21-2513

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

25. Kaebajad põhjendavad oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

25.1.

Käskkirja nr 162 näol on tegemist vastustaja poolt antud haldusakti ning mitte

seadusega. Teadaolevalt on seaduse andmise õigus ainult Riigikogul. Tänase päeva

seisuga ei ole Riigikogu aga seadnud Kaitseväes töötamise või teenistusse vastuvõtmise

aluseks COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist või COVID-19 tõendi esitamist.

Sellist tõendi esitamise kohustust ei tulene kaitseväeteenistuse seadusest (KVTS),

kaitseväe korralduse seadusest (KKS), töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS),

nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest (NETS) ega ühestki muust seadusest. Seega

ei esine antud juhul kaebajate suhtes muid seaduses sätestatud teenistusse võtmist

välistavaid asjaolusid, mille alusel oleks vastustajal õigus kaebajaid teenistuskohustuste

täitmisest vabastada, ning seetõttu ei ole tegevteenistusest vabastamise käskkirjad

kooskõlas selles viidatud õigusliku alusega. Riigikohus on korduvalt märkinud, et

õigusliku aluse puudumisel on haldusakt ebaseaduslik.

25.2.

KVTS § 140 lg 1 p 4 erinormiks on § 145 lg 1, mis sätestab, et tegevväelane

vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui

ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse §

83 või § 86 kohaselt. Nimetatud sätte grammatiline tõlgendus viitab otseselt, et need

asjaolud oleks pidanud esinema juba teenistusse võtmisel. Eelnevast tulenevalt, ei saa nn

koroonatõendi esitamata jätmine olla õiguslikuks aluseks KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145

lg 1 lausel teenistusest vabastamiseks.

25.3.

Eesti Vabariigis on vaktsineerimine vabatahtlik, kuni Riigikogu pole otsustanud

vastavat seadust vastu võttes teisiti. Vastustaja ei ole ka viidanud, millise sätte alusel

näeb ta ette kohustusliku vaktsineerimise. Üldine viide Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000.

a määrusele nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu

ja tööohutuse nõuded“ (edaspidi määrus nr 144) ei anna selgust, millisele õiguslikule

alusele täpselt tuginetakse ning miks – määruses ei ole ühtegi sätet, mis näeks ette

kohustusliku vaktsineerimise kehtestamise võimaluse tööandjale.

25.4.

Käskkiri nr 162, mis kohustab teenistujaid vaktsineerima, ei ole kooskõlas Kaitseväe

teenistujate õigusi reguleeriva Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 124 lg-ga 3.

25.5.

Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad koosmõjus käskkirjaga 162 riivavad

teenistujate õigust valida endale vabalt tegevusala, elukutse ja töökoht.

25.6.

Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. PS § 12 lg 1 kohaselt

on kõik seaduse ees võrdsed. Seega on lubamatu teenistujate ebavõrdne kohtlemine

nende veendumuste tõttu.

25.7.

Praegusel hetkel näitavad kõik avalikult kättesaadavad andmed, et COVID-19 vastu

vaktsineeritud isikud võivad samamoodi nakatuda ning haigust levitada nagu

vaktsineerimata isikud.

25.8.

Kaebaja Y kasvatab 3-aastast last ning nõuab sellest tulenevalt enda tegevteenistusse

ennistamist. Täiendavalt nõuab kaebaja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

Kaebaja brutopalk oli enne tegevteenistusest vabastamist 1350 eurot kuus (dtl 68-75),

seega palub kaebaja kohtul vastustajalt välja mõista igakuine saamata jäänud tulu

summas 1350 eurot alates 5. oktoobrist 2021, mil kaebaja arvestati tegevteenistusest

vabastamise käskkirjaga reservi, kuni käesolevas haldusasjas kohtuotsuse või muu

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

25.9.

Käesoleva vaidluse puhul on ilmne, et kaebajatel puudub nende teenistusest

vabastamisel igasugune süü, sh ei ole nad käitunud hooletult, mistõttu on antud vaidluses

3-21-2513

teatud kaebajate puhul kahjuhüvitise väljamõistmine ka suuremas ulatuses kui 15 000

eurot (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-13-16).

25.10. Tähtajaliselt teenistusse võetud kaebajate puhul on analoogia korras võimalik lähtuda

ka tsiviilasjast nr 2-13-32045, milles Tallinna Ringkonnakohus suurendas töölepingu

seaduse (TLS) § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist 28 kuu keskmise töötasuni.

Ringkonnakohus arvestas hüvitise määramisel asjaoluga, et töötajal oli tööandja juures

jäänud enne töölepingu erakorralist ülesütlemist töötada veel 28 kuud. Ringkonnakohus

lähtus asjaolust, kui kaua poolte töösuhe pidi kestma ning määras selle järgi ka vastava

hüvitise.

25.11. Kaebaja X palub kohtul mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis vastavalt

avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg-le 2. Kaebaja viimase kuue kuu keskmine palk

on 1516,41 (bruto) eurot (dtl 50-56). Kaebaja on õigustatud saama hüvitist vähemalt

kuue kuu keskmise palga ulatuses, kuivõrd kaebaja kasvatab 2-aastast last (dtl 286).

Seega minimaalne hüvitise summa, mida vastustaja on kohustatud kaebajale maksma, on

9098,46 eurot. Kaebaja makstava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et kaebaja

võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga 2022. a märts. Seega on

kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist vähemalt

kuni 2022. a märtsini ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek. Sissetulekust

ilmajäämine mõjutab kaebaja elu olulisel määral ning seab tema perekonna heaolu ohtu,

eriti arvestades, et kaebaja abikaasa on hetkel töötu ning pere ainus sissetulek ongi

kaebaja sissetulek. Lisaks tuleb arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest

tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et kaebaja on

Kaitseväe teenistuses olnud juba üle 9 aasta ja 2 kuu ning et kaebajal oli plaanis

teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal õigus eripensionile. Tulenevalt eeltoodust palub

kaebaja kohtul suurendada hüvitist vähemalt 12 kuu ulatuses, st vähemalt 18 196,88

euroni.

25.12. Kaebaja Wi viimase kuue kuu keskmine palk on 1848,03 (bruto) eurot (dtl 51-64).

Kaebaja puhul tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta tema eriala spetsiifilisust

ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et

kaebaja on Kaitseväes teeninud üle 19 aasta ja 2 kuu ning plaanis teenistuses olla veel

vähemalt 10 aastat ja 10 kuud, mille täitumisel oleks kaebajal tekkinud eripensioni

saamise õigus. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1

alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 130 kuu ulatuses, st vähemalt 240 244,33

euroni.

25.13. Kaebaja Y palub alternatiivselt, kui kohus ei pea võimalikuks kaebaja teenistusse

ennistamist, mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le 2.

Kaebaja viimase kuue kuu keskmine palk on 1355,42 eurot (bruto) (dtl 51-56, 68-75).

Kaebaja on õigustatud ATS § 105 lg 2 kohaselt saama hüvitist vähemalt kuue kuu

keskmise palga ulatuses, kuivõrd kaebaja kasvatab hetkel 3-aastast last (dtl 284). Seega

minimaalne hüvitise summa, mida vastustaja on kohustatud kaebajale maksma, on

8132,52 eurot. Kaebajale makstava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta veel asjaolu, et

kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga 31. detsember 2025. a

(dtl 65-67). Seega on kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures

teenimist vähemalt kuni 2025. a lõpuni ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel

sissetulek. Ka esitatud antikehade testist nähtub, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi

põdenud ning tal on tekkinud vastavad antikehad. Seega puudub igasugune mõistlik

põhjendus, miks kaebajaga on teenistussuhe vaktsineerimata jätmise tõttu lõpetatud.

Lisaks tuleb arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või

teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et kaebaja on Kaitseväe teenistuses

olnud juba üle 11 aasta ja 3 kuu ning et kaebajal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus

3-21-2513

tekiks tal õigus eripensionile. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada

ATS § 105 lg 2 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 51 kuu ulatuses, st vähemalt 69

126,51 euroni.

25.14. Kaebaja Qi viimase kuue kuu keskmine palk on 1354,04 eurot (bruto) (dtl 51-56, 79-

84). Kaebaja hinnangul peaks tema hüvitise suuruse määramisel arvestama asjaolu, et

kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga 2. veebruar 2024. a (dtl

77-78). Seega on kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures

teenimist vähemalt kuni 2. veebruarini 2024. a ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel

sissetulek. Sissetulekust ilmajäämine mõjutab kaebaja elu olulisel määral ning seab tema

perekonna heaolu ohtu, kuivõrd 2021. a suvel, mil kaebaja ei osanud enda

tegevteenistusest vabastamist ette näha, soetas kaebaja pangalaenu abiga maja ning on

kohustatud tasuma nii pangalaenu kui renoveerimisega seotud kulusid. Samuti plaanis

kaebaja enda tähtajalist teenistust pärast 2. veebruari 2024. a pikendada ning teenida veel

Kaitseväes minimaalselt 8 aastat, et tal oleks tekkinud õigus 50% eripensionile, millele

oleks täiendavalt lisandunud veel 2% Afganistani missioonidel osalemise eest. Lisaks,

kaebaja teenistusest vabastamisega on saanud tõsiselt ning põhjendamatult riivata tema

põhiõigus valida elukutset. Kaebaja on väga kitsa kvalifikatsiooniga snaiper instruktor,

koolitades snaipreid poolele armeele. Kaebajal oleks aasta lõppedes täitunud 12 aastat

teenistust Kaitseväes ning tal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal õigus

eripensionile. Teenistusest vabastamise tõttu saab kannatada riigi kaitsevõimekus ning

riik kaotab hea spetsialisti. Samas jääb kaebaja töötuks, kuivõrd kuskil mujal tal enda

spetsiifilisi oskusi rakendada võimalik ei ole. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul

suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist, et see vastaks summale,

millele kaebajal oleks olnud õigus, kui tema tähtajaline teenistussuhe oleks lõppenud

tähtaegselt, st vähemalt 28 kuu ulatuses, st vähemalt 37 913,04 euroni.

25.15. Kaebaja C palub kohtul mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis vastavalt ATS

§ 105 lg-le 1. Kaebaja viimase kuue kuu keskmine palk on 1831,15 eurot (dtl 51-56, 85).

Kaebaja hüvitise suuruse määramisel peaks arvestama asjaolu, et tema tööstaaž

vastustaja juures on üle 16 aasta ning tal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks

tal õigus eripensionile. Lisaks viitab kaebaja, et tänasel päeval ei ole tööturul

tööpakkumisi, mis vastaksid kaebaja poolt omandatud erialale, seega on kaebaja

sunnitud uuesti alustama elukutsevalikute tegemist, mis aga tähendab kaotust

sissetulekutes vähemalt selle aja jooksul, mis kaebajal kulub uue elukutse

omandamiseks. Madalama kvalifikatsiooninõuetega töö eest ei ole kaebajal ühtlasi

võimalik küsida senise tasuga võrdset töötasu, mis tähendab, et kaebaja kaotab sellisele

tööle asudes igakuiselt ca 800 eurot enda brutopalgast. Tegemist on kaebaja jaoks olulise

sissetuleku kaotusega. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105

lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 12 kuu ulatuses, st vähemalt 21 973,74

euroni.

25.16. Kaebajad viitavad, et nende hinnangul tuleb hüvitiste suurendamisel arvesse võtta ka

alljärgnevaid põhjuseid: 1) vaktsineerimiskohustuse kehtestamine on olnud õigusvastane;

2) vastustaja ei ole järginud riskianalüüsi koostamise reegleid, eelkõige ei ole tööandja

arvestanud töötajate seisukohtadega; 3) vastustaja kehtestas vaktsineerimiskohustuse

olenemata asjaolust, et tema poolt teostatud riskianalüüsist sellise kohustuse

kehtestamise võimalikkust ei nähtu; 4) vastustaja ei ole kaalunud teenistujate huve ning

teenistujate ametikohaga seonduvat eripära, eelkõige asjaolu, et teenistujatel on

spetsiifiline eriala ning väljaõpe ning et neid teadmisi ja oskusi ei ole teenistujatel

väljaspool Kaitseväge võimalik rakendada, mis tähendab, et suur osa vabastatud

teenistujatest on sunnitud omandama uue elukutse. Samuti ei ole vastustaja arvestanud

asjaoluga, et teenistujatel tekib 20-aastase tööstaaži täitumisel õigus eripensionile, millest

3-21-2513

kaebajad vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena nüüd ilma jäävad; 5) vastustajal ei

ole teenistujatele muid etteheited peale selle, et viimased ei soovi ennast COVID-19

vastu hetkel vaktsineerida; 6) vastustaja on kohelnud teenistujaid ebaväärikalt, vihjates,

et teenistujad, kes ei soovi end vaktsineerida, on rumalad; 7) vastustaja on kuni

teenistusest vabastamiseni ähvardanud kaebajaid distsiplinaarkaristusega, eesmärgiga

survestada kaebajaid vaktsineerima; 8) vastustaja on teenistujaid survestades andnud

teenistujatele mõista, et teenistujatel ei ole mõtet oma õiguste kaitseks kohtusse

pöörduda, kuna Kaitsevägi võidab niikuinii; 9) vastustaja on teenistujaid solvanud,

paigutades teenistujad avalikult n-ö samasse kasti vaktsiinivastastega, ehkki teenistujad

ei ole vaktsiinivastased selle mõiste tavapärases tähenduses; 10) vastustaja tegevus on

seadnud ohtu riigikaitse, kuna niivõrd suurte kogemustega ning heade spetsialistide,

kellesse on investeeritud rahva maksudest laekuvat raha, Kaitseväest vabastamine on oht

riigile. Kaebajatele on teada, et pärast nende vabastamist pidid kolleegid tegema ületunde

ning teatud ametikohtadele polnudki kedagi tööle panna.

26. Kaitsevägi ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on

kokkuvõtvalt järgmised.

26.1.

Kaitsevägi on „muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistavaks asjaoluks“

pidanud asjaolu, et kaebajad ei ole täitnud Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 tulenevat

dokumendi esitamise nõuet, st kaebajad ei ole esitanud üht järgnevatest tõenditest:

COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos),

vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend.

26.2.

Kaitsevägi ei nõustu kaebajate seisukohaga, et KVTS § 86 p 7 grammatiliselt ja

teoloogiliselt tõlgendades on selge, et seadusandja on regulatsiooni vastuvõtmisel

sätestanud, et asjaolu, mis välistab isiku tegevteenistusse võtmise, peab tulema seadusest

kui õigusallikate hierarhias ülimuslikust õigusaktist, mitte määrusest või mõnest

õigustrakendavast aktist.

26.3.

Kaitsevägi ei nõustu ka kaebajate seisukohaga, et asjaolud, mille ilmnemisel

tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest, peavad esinema juba teenistusse võtmisel.

26.4.

Isik peab esitama Kaitseväe juhatajale muu dokumendi, mida nõutakse seaduse alusel.

Riigikohus on 25. novembri 2021. a määruses nr 3-21-2241 Kaitseväe tõlgendusega

nõustunud ning leidnud, et Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada

vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel. Ka

Euroopa Üldkohus on 27. aprilli 2022. a otsuses (T-710/21) p-des 64-89 leidnud, et

kaudne vaktsineerimiskohustus tõendi esitamise näol võib tulla ka madalamalseisvast

aktist.

26.5.

17. augustil 2021 jõustusid TTOS § 8 lg 3 ja § 131 lg 9 alusel määruse nr 144

muudatused. Muudatuste eesmärk oli tagada SARS-Cov-2 viiruse laialdase leviku ajal

töökohtadel töötajate tervise ja ohutuse nõuetekohane kaitse. Määruse nr 144 § 6 lg 2 p

11 kohaselt on tööandjal kohustus tagada SARS-CoV-2 viiruse leviku korral

töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi

töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2

nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimise või töötajate testimise SARS-CoV-2

testiga.

26.6.

Riskianalüüsi uuendamise käigus selgus, et testimine ei ole piisav meede Kaitseväes

nakkusohutuse tagamiseks, mille tulemusel on Kaitseväe juhataja kehtestanud kaitseväe

korralduse seadusega antud pädevuse piires Kaitseväes kohustuse esitada nakkusohutuse

tõendamiseks käskkirja nr 162 p-s 4 ettenähtud tõend. Järelikult on tegemist seaduse

alusel nõutava dokumendiga. Kaitseväes vaktsineerimisnõude kehtestamine halduse

3-21-2513

siseaktiga on põhjendatud arvestades adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet

riigiga.

26.7.

Käskkirjast nr 162 tuleneb, et kui kaebajad soovivad Kaitseväes teenistust jätkata,

tuleb neil ennast vaktsineerida. Tegemist on tingimusliku vaktsineerimisnõudega, mis

kitsendab küll kaebajate võimalust jätkata tegutsemist senisel ametikohal, kuid tegemist

ei ole üldise vaktsineerimissunniga, mis piiraks kaebajate juurdepääsu avalikele

teenustele (st erinevalt EIK 8. aprilli 2021. a otsuses nr 47621/13 jt, Vavřička jt vs.

Tšehhi). Sellest erisusest tulenevalt ei pruugi olla tingimata nõutav, et konkreetsel

ametikohal jätkamiseks sätestatud vaktsineerimiskohustuse kehtestamise alus peab olema

seaduses samavõrra täpselt määratletud nagu üldise vaktsineerimisnõude puhul

(Riigikohtu 25. novembri 2021. a määrus nr 3-21-2241 p 20, Tallinna Ringkonnakohtu

määrus 3-21-2918 p 14). Arvestades viidatud kohtute hinnanguid, saab asuda

seisukohale, et vastustaja võis Kaitseväe teenistujatele ametikohal jätkamiseks sätestada

vaktsineerimistõendi esitamise nõude.

26.8.

Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad sisaldavad õiguslikke ja faktilisi asjaolusid

ja ka viidet haldusakti andmise aluseks olevale riskianalüüsile. Samuti on käskkirjades

välja toodud põhimotiivid.

26.9.

Kaitsevägi ei saa algatada töötervishoiuga seotud protsesside (sealhulgas

vaktsineerimine) ülevaatamist ja käivitamist sõltuvalt viiruse leviku lainetest, vaid

meetmed peavad olema proaktiivsed ning arvestama maksimaalselt nii kõrgenenud

ohutasemel tekkivaid Kaitseväe vajadusi kui kindlustama personali tegevuse efektiivsuse

ja jätkusuutlikkuse.

26.10. Kaitsevägi ei ole eemaldanud valikust testimise nõuet. Kõik võimalused on kaalutud ja

põhjendatud. Testimine on meetmeks riskitasemel madal. Kuna kaebajate ametikoht oli

riskitasemel keskmine-kõrge, siis ei ole asjakohane viidata seletuskirja osale, mis

selgitab kõiki võimalikke meetmeid.

26.11. Riskianalüüsi koostamine on tööandja kohustus valida sobivate meetmete vahel ning

töötajal ei ole õigus nõuda, et tööandja kasutaks just seda meedet, mis töötajale sobib.

Seega ei nõustu vastustaja kaebajate etteheitega, et tööandja ei ole TTOS § 12 lg 3

kohaselt küsinud töötajate seisukohta ja arvestamata on jäetud kaebajate pöördumine.

26.12. Vastustaja nõustub kaebajatega, et Eesti Vabariigis on vaktsineerimine vabatahtlik.

Kaitsevägi ei ole kehtestanud kohustuslikku vaktsineerimise nõuet, vaid eelduse

Kaitseväes teenimiseks, mis ei piira kaebajate põhiseaduslikku õigust vabalt valida

tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lg 1).

26.13. Ringkonnakohus on 30. novembri 2021. a kohtumääruse 3-21-2237 p-s 14 leidnud, et

teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike, vaid ka

avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele

avalikke huve. Kaebajatel oli võimalik kaaluda, kas nende jaoks oli olulisem jätkata

teenistust Kaitseväes ja esitada nõutav tõend või mitte vaktsineerides teostada ennast

teises valdkonnas. Samas määruses märgib ka kohus, et teadmata on, millisel ajahetkel

võib riigi julgeolekut puudutav kriisiolukord tekkida. Kui riigi julgeolekut puudutavas

kriisiolukorras peaks hakkama kõiki inimeste immuniseerimata jätmisest tekkivaid riske

uuesti läbi mõtlema ja otsima kõigile sobivaid lahendusi, ei saaks Kaitsevägi keskenduda

kriisiolukorras oma peamise ülesande täitmisele, s.o tagada Eesti riigi kaitsevõime ja

riigi julgeolek. Vaidlusaluse meetmega kavandataksegi Kaitseväe võimalikult suurt

valmisoleku astet võimalike kriisiolukordade tarvis.

26.14. Kaitseväe juhataja 5. aprilli 2013. a käskkirjaga nr 95 kinnitatud „Kaitseväe

sisemäärustik“ p 9 kohaselt lähtutakse Kaitseväe eesmärkide saavutamisel võrdse

kohtlemise põhimõttest. Sama määrustiku p 10 kohaselt allutab kaitseväelane

kaitseväeteenistuses isiklikud huvid Kaitseväe huvidele. Kaebajad peavad tundma

3-21-2513

sisemäärustikku. Kaebajad ei ole varem sisemäärustiku ega KVTS sätestatu osas

vastuväiteid esitanud, mis tähendab, et kaebajad on nendega nõustunud ja kohustunud

neid sätteid täitma.

26.15. Kaebajad ei olnud tõendit esitanud ning ülemal puudus tõendi esitamata jätmise tõttu

alustatud haldusmenetluses pädevus kaaluda, kas protsentuaalselt on nõude täitmine

vajalik ja kelle suhtes see on vajalik. Erandjuhtudel andis Kaitseväe juhataja pädevuse

Kaitseväe peaarstile otsustada meditsiinilistel põhjustel tõendi esitamata jätmise üle.

26.16. Kaebajatel puudub õigus nõuda koondamist. Kaebajad leiavad, et vaktsineerimistõendi

nõudmine oli sisuliselt ametijuhendi muutmine ulatuses, mis eeldas ametniku

nõusolekut. Seega tekkis neil õigus nõuda koondamist ATS § 90 lg 2 alusel.

26.17. KVTS ei näe ette kaitseväelasele nõudeõigust koondamiseks erinevalt ATS § 90 lg-st

2. Tegevväelase nõusolekut on vaja küsida ainult juhul, kui toimub tema nimetamine

madalamale rahuaja ametikohale (KVTS § 92 lg 4). Sellise olukorraga tegemist ei olnud.

26.18. Kuna KVTS-s on eraldi regulatsioon kaitseväelaste koondamise kohta (KVTS § 149),

siis kohaldub kaebajate koondamissituatsiooni üle otsustamisel KVTS.

26.19. Vaktsineerimisnõude kehtestamine ei olnud ametijuhendi muutmine, mis eeldas

ametniku nõusolekut ka ATS kohaselt. Tegemist on TTOS alusel kehtestatud

tööohutusmeetmega.

26.20. Ka Tallinna Halduskohus on analoogses haldusasjas 31. augusti 2022 otsuses 3-21-

2528 (ei ole jõustunud) nõustunud vastustajaga selles, et praegusel juhul ei ole tegemist

koondamissituatsiooniga – kaebaja ametikoht jäi alles ning vaktsineerimisnõuet ei saa

pidada teenistuse ümberkorraldamiseks, vastustaja funktsioonid ei muutunud. Sel

põhjusel ei ole kaebaja hüvitise nõuded seonduvalt koondamise väidetega põhjendatud.

26.21. Koondamine on alati seotud muutustega tööandja asutuse sees ja selle vajaduse

hindamine on üksnes tööandja pädevuses. Teenistuja koondamine on diskretsiooniotsus,

mistõttu ei ole kaebajal võimalik esitada nõuet, mille sisuks oleks haldusorgani

kohustamine tema koondamiseks.

26.22. Y on palunud tühistada tema suhtes 4. oktoobril 2021. a antud käskkiri nr 246P ning

ennistada ta tegevteenistusse koos kohustusega hüvitada igakuine saamata jäänud tulu.

Kaebaja töötas ametikohal, millel on vajalik riigisaladuse loa olemasolu. Käesoleval

hetkel kaebajal riigisaladuse luba ei ole. Loa andjaks on Kaitsepolitseiamet. Kaitsevägi ei

saa kinnitada, et Kaitsepolitseiamet väljastab Yile riigisaladuse loa. Ka kohtul puudub

pädevus kohustada Kaitsepolitseiametit kaebajale riigisaladuse loa väljastamiseks.

26.23. Kaebajad on taotlenud hüvitiste välja mõistmist ulatuses, mis ei ole põhjendatud ega

kooskõlas ATS eesmärgiga. Kaebuses välja toodud hüvitise suurendamise põhjused,

mille kohaselt vastustaja on kaebajaid ebaväärikalt kohelnud või alandanud, on

tõendamata ja tuleb jätta arvesse võtmata.

26.24. Kaebajad eksitavad kohut väidetega, et neil on võimatu leida oma erialaspetsiifilisuse

tõttu tööd väljaspool Kaitseväge. Sõjaväelise auastme kaotamine ametinimetuse eest

vabastab inimese kohustusest vastata kaitseväelasele ettenähtud nõuetele. Kõik ülejäänud

teadmised, oskused ja kogemused on jätkuvalt rakendatavad ükskõik, millises

Kaitseväevälises organisatsioonis.

26.25. Kui kaebajad peavad erialaspetsiifilisuse all silmas sõjaväelist ametikohta, siis juhib

Kaitsevägi tähelepanu, et ajavahemikul 16. veebruar 2018 - 30. detsember 2019 töötas Y

2. jalaväebrigaadi tagalapataljoni varustuserühma mobilisatsioonivarude laohoidja

ametikohal töölepingu alusel. See tähendab, et ta sai sama tööd teha ka ilma sõjaväelise

auastmeta.

26.26. Kaebajad ei ole haridustaseme, vanuse või muude asjaolude poolest isikuteks, keda

iseloomustaks vähene paindlikkus või kohandumisvõime tööturul või kes kuuluks

tööturul riskigruppi. Kaebajad ei ole täpsustanud, milline on nende sedavõrd spetsiifiline

3-21-2513

väljaõpe, mis piirab nende võimalusi tööturul ning pole põhjendanud miks neil ei ole

võimalik töötada mujal.

26.27. X oli teenistusest vabastamise ajal 31-aastane ning tema tähtajaline teenistus pidi

lõppema märtsis 2022. Väide, et tema leping oleks muutunud tähtajatuks, ei ole õige.

Leping ei muutu automaatselt tähtajatuks. Ka abikaasa töötus ei ole asjaolu, mille eest

peaks Kaitsevägi vastutama.

26.28. W oli teenistusest vabastamise ajal 39-aastane. Kaebaja tööülesanneteks oli mh

meeskonna juhtimine, varuosade hea tundmine, hankemenetluse tundmine. Kaebaja ei

selgitanud, miks on taolisi oskusi Kaitseväest väljaspool töötades keeruline rakendada

ning selline väide ei ole arvestades tööülesannete kirjeldust ka eluliselt usutav. Kaebajal

ei ole tekkinud õigust tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud pensioniikka ning

see ei saabu ka lähitulevikus.

26.29. Q oli teenistusest vabastamise ajal 32-aastane. Vastustaja ei saa mitte kuidagi kanda

vastutust kaebaja finantsotsuste eest ega nende tagajärjel tekkinud võimalike raskuste

eest. Kaebaja väited, et ta on väga kitsa kvalifikatsiooniga snaiper instruktor, koolitades

snaipreid poolele armeele, on subjektiivsed. Kaebaja on novembris 2020 kõrvaldatud

distsiplinaarjuurdluse ajaks ametikohalt relva ebaseadusliku käitlemise tõttu ning

distsiplinaarkaristusena on vähendatud tema põhipalka 20% 6 kuuks. Tegevteenistuses

jätkamine ei ole kaebaja planeeritav otsus. Ka tähtajalise teenistussuhte jooksul peab

kaitseväelane vastama tegevväelasele ettenähtud nõuetele sh tervisenõudetele, mida

hindab arstlik komisjon. Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni 6. juuni 2022. a

otsuse nr 13-4.2/2022/1173 alusel ei vasta või ajutiselt ei vasta Q

kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Kuna kaebaja ei vastanud

tervisenõuetele, siis oleks ka tähtajaline tegevteenistus temaga lõpetatud (KVTS § 146 lg

1 p 3). Qil ei ole tekkinud õigust tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud

pensioniikka ning see ei saabu ka lähitulevikus.

26.30. Ka Wi arstliku komisjoni otsuse tähtaeg saabus 12. veebruaril 2022 ja tal puudub

kehtiv otsus tervisenõuetele vastavuse kohta. Sellest tulenevalt on asjakohatud ja

pahatahtlikud kaebajate selgitused ennistamisest loobumise kohta seoses väidetava

„kõrgemalt poolt tulnud korralduse“ ja tagakiusamisega.

26.31. C oli teenistusest vabastamise ajal 36-aastane. Kaebaja ei ole selgitanud, milline on

tema omandatud eriala. Kaebaja peamisteks ülesanneteks oli riigisaladuse kaitse ja

nõuete täitmise kontrollimine ning füüsilise julgeoleku tagamine, sh häire- ja

valvesüsteemide administreerimine. Kaebaja on läbinud koolitused sõjaväelise auastme

tõstmiseks. Sisuliselt on need olnud juhtimisalased koolitused, mida on võimalik

rakendada ka väljaspool Kaitseväge. Häire- ja valvesüsteeme ning läbipääsukaarte

kasutavad enamus ettevõtteid. Objektide füüsilise turvalisuse tagamisega tegelevad

samuti enamus ettevõtteid. Kaitsevägi ei saa olla vastustav selle eest, et kaebaja ei leia

omale uut tööd. Uuel töökohal makstav väiksem teenistustasu ei ole selliseks kahjuks,

mille eest peaks vastutust kandma vastustaja. Kaebajal ei ole tekkinud õigust

tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud pensioniikka ning see ei saabu ka

lähitulevikus.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

27. Esmalt lahendab kohus veel lahendamata taotlused (I) ning seejärel kaebuse sisuliselt (II)

ja jagab menetluskulud (III).

I

3-21-2513

28. Arvestades kaebustest osalise loobumise ning lõpetamise taotlusi ning kaebuste muutmise

taotlusi, on praeguseks ajaks kohtu menetlusse jäänud X kaebus Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a

käskkirja nr 250P õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks

ja hüvitise väljamõistmiseks; Yi kaebus Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 246P

tühistamiseks, enda teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult

puudutud aja eest või alternatiivselt Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 246P

õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks; Qi kaebus Kaitseväe 18. oktoobri 2021. a käskkirja nr 265P õigusvastaseks

tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks; Wi

kaebus Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 245P õigusvastaseks tunnistamiseks,

teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks; Ci kaebus Kaitseväe

4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 248P õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise

aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks.

29. Kaebajate esindaja on 24. augusti 2023. a menetlusdokumendi p-s 2.14 avaldanud (dtl

1464), et Y loobub teenistusse ennistamise nõudest, kuivõrd on asunud selle aasta juulist tööle

uuele töökohale. Sama dokumendi p-s 1.2 (dtl 1471) on kaebaja palunud tuvastada Yi suhtes

4. oktoobril 2021. a antud käskkirja nr 246P õigusvastasus ning muuta kohtu poolt Yi

teenistusest vabastamise õiguslikku alust, märkides uueks vabastamise aluseks KVTS § 149

lg 1 (teenistusest vabastamine koondamise tõttu) ning mõista Kaitseväelt Yi kasuks välja ATS

§ 105 lg-s 2 sätestatud hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 51

kuu keskmise töötasuni, st 69 126,51 euroni.

30. HKMS § 49 lg 3 p-st 5 ja lg-st 6 tulenevalt kohaldatakse kaebusest loobumise sätteid, kui

liitkaebusest jäetakse mõni nõue välja, asendamata seda uue nõudega. HKMS § 153 lg 1

kohaselt on kaebajal õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi

jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Vastavalt HKMS § 152 lg 1 p le 3 lõpetab kohus

määrusega menetluse, kui kohus võtab vastu kaebusest loobumise või kinnitab kompromissi.

HKMS § 155 lg 4 kohaselt kohus võtab vastu kaebusest loobumise ja kinnitab kompromissi

määrusega, millega ta ühtlasi lõpetab asja menetluse. Arvestades Yi 24. augusti 2023. a

avaldust võtab kohus vastu kaebusest osalise loobumise ning lõpetab haldusasja nr 3-21-2513

menetluse osas, milles Y esitas nõuded Kaitseväe 18. oktoobri 2021. a käskkirja nr 265P

tühistamiseks, enda teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult

puudutud aja eest. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse

lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

31. Vastustaja on palunud jätta tähelepanuta kaebajate poolt 24. augustil 2023 esitatud tõendid

ja jätta need asja juurde võtmata (dtl 1621). Vastustaja on seisukohal, et igapäeva perioodikas

avaldatud artiklid, arvamused ja refereeringud ei ole teaduslike ega meditsiiniliste

seisukohtade tõendamiseks kohased ning nende arvestamine võib moonutada tõenditele

kogumis antud hinnanguid. Kohus rahuldab vastustaja taotluse ja jätab kaebajate esindaja

poolt 24. augustil 2023. a esitatud menetlusdokumendi lisad 1-12.5 (dtl 1474-1510) asja

juurde võtmata. HKMS 62 lg 2 on sätestatud, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja

korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit,

millel on asjas tähtsust. Kaebajate esitatud artiklid ei ole asjakohased ega tõenda konkreetse

kaebuse asjaolusid, igapäeva perioodika sisu ei ole seotud kaebajate töösuhete korraldusega.

Samuti, arvestades, et kaebajate töövõimetuslehtedel viibimine või mitte viibimine ei ole

vaidluse esemeks ega ole kuidagi seotud kaebajate teenistusest vabastamisega, jätab kohus

kaebajate tervise ja töövõimetuslehtedega seotud seisukohad ja tõendid asja juurde võtmata ja

sellest tulenevalt ka tähelepanuta.

3-21-2513

II

32. Hinnanud poolte väiteid ja kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus,

et kaebajate kaebused on üldjoontes põhjendatud ning tuleb rahuldada.

33. Esmalt märgib kohus Eesti Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 seonduvalt, et

Riigikohtu 25. novembri 2021. a määrusest haldusasjas nr 3-21-2071 tuleneb, et käskkirjaga

nr 162 kehtestatud nõue on mõjult võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. Kohustus esitada

käskkirja p-s 4 märgitud tõend tähendab terve ja haigust mittepõdenud inimese jaoks sisuliselt

vaktsineerimise kohustust, kuna vaktsineerimine on teenistussuhte jätkamise eelduseks.

Kuivõrd selle tõendi saamine olukorras, kus isik ei olnud haigust põdenud, eeldas enda

vaktsineerimist, oli korraldus sisuliselt suunatud kohustamiseks end vaktsineerida. Seda on

leidnud ka Tartu Ringkonnakohus 23. jaanuari 2023. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17265 (p

7.2) ja 1. juuli 2022. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17151 (p 10).

34. Samuti on Riigikohus 25. novembri 2021. a määruses 3-21-2241 leidnud, et Kaitseväes

kehtestatud vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine, sest massiline

testimine ei aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust

ja vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse.

Praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid

andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt

kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole (p-d 27–28).

35. Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt.

Samas nõustub kohus vastustajaga selles, et käskkirja nr 162 kehtestamise ajal oleva info

kohaselt sai eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse

korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal

määral viiruse ülekandumist. Vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kahtlemata äärmiselt

kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse). Tallinna Ringkonnakohus pidas 30. novembri

2021. a määruses asjas nr 3-21-2237 vajalikuks täiendavalt märkida (p 10), et lisaks viimati

nimetatud eesmärkidele tuleb kaalukaks eesmärgiks pidada ka riigi kaitsevõime tagamist igas

ettenägematus olukorras. Riigil võib olla vajalik oma kaitsevõimet iga hetk reaalselt kasutada

ja sellisel hetkel kaitsevõime kasutamine erineks märgatavalt tavaolukorras tegutsemisest.

Kaitseväes olevate inimeste üheaegsel kasutamisel riigi julgeoleku tagamiseks ei oleks

eelduslikult võimalik järgida neid meetmeid, mis aitaksid vaktsineerimata inimestest lähtuvat

nakkusohtu vähendada kuni nullini. Kaitsevõime kasutamist raskendaks see, kui vajalikud

inimesed, kes ei ole vaktsineeritud, ei saaks kriitilisel hetkel tulenevalt COVID-19 haigusest

oma ülesandeid riigi julgeoleku tagamisel ühiselt täita. Tingimusliku vaktsineerimise

kohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiini ohutuse hindamine, võimalike

vastunäidustuste hindamine, kasutusel olevate vaktsiinide seire, kaitseväelastele

hüvitamismehhanism (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 25. novembri 2021. a määrus asjas nr

3-21-2241, p 31).

36. TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, sh ka

SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse meetmed, kui

tulenevad õigusaktidest. Riigikohtu hinnangul võivad TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6

lg 2 p 11 anda käskkirja nr 162 p-le 4 piisava õigusliku aluse (Riigikohtu 25. novembri 2021.

a määrus asjas nr 3-21-2241, p 24). TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste

teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud

3-21-2513

õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud

õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust

ei piira KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides

ettenähtust rangemad nõuded ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate

tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit.

37. Kohus on seisukohal, et Eesti Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 ei saanud

ühepoolselt muuta ametniku tervisele seatud nõudeid selliselt, et nõue muutub sisuliselt üleöö

teenistusülesannete täitmise eelduseks. Selliseks muudatuseks oli käskkirjaga kehtestatud

vaktsineerimisnõue, kuivõrd nõude täitmiseta polnud teenistuses võimalik jätkata. Seega oli

tegemist muudatusega, mille rakendamine eeldas ametniku nõusolekut, ning kaebaja

teenistusest vabastamisel oleks tulnud ta koondada KVTS § 149 lg 1 alusel teenistuse

ümberkorraldamise tõttu. Sarnasele järeldusele on jõudnud kohtud, lahendades analoogseid

tsiviilasju (Tartu Ringkonnakohtu 1. juuli 2022. a otsus asjas nr 2-21-17151 ja 23. jaanuari

2023. a otsus asjas nr 2-21-17265).

Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad

38. Asja materjalide kohaselt vabastas Eesti Kaitsevägi X tegevteenistusest ja ametikohalt 4.

oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 250P (dtl 215-217), Wi 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr

245P (dtl 219-221), Yi 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 246P (dtl 223-225), Ci 4. oktoobri

2021. a käskkirjaga nr 248P (dtl 230-232) ning Qi 18. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 265P

(dtl 227-228). Käskkirjade õiguslike alustena viitas Eesti Kaitsevägi KVTS § 133 p-le 2, §

139 lg 1 p-le 1, lg-tele 2, 3 ja 5, § 140 lg 1 p-le 4, lg-le 6, § 145 lg-le 1, § 214 lg-le 1, lg 2 p-le

2, Kaitseväe juhataja 28. juuni 2018. a käskkirja nr 140 „Volitused tegevväelaste

tegevteenistusse võtmiseks, tegevteenistusest vabastamiseks ja rahuaja ametikohale

nimetamiseks ja ametikohalt vabastamiseks“ p-le 1.

39. KVTS § 133 p 2 näeb ette, et rahuaja ametikohalt vabastatakse tegevväelane kelle

tegevteenistussuhe lõpeb. KVTS § 139 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb tegevväelase

tegevteenistussuhe tegevteenistusest vabastamisega. Sama sätte lg-te 2, 3 ja 5 kohaselt lõpetab

tegevväelasega tegevteenistussuhte Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem, kui samas

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegevväelase vabastamisel loetakse tegevteenistussuhe

lõppenuks käskkirjas märgitud kuupäevast arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Tegevteenistussuhte lõpetamise käskkiri peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: 1)

tegevväelase ees- ja perekonnanimi ning auaste; 2) rahuaja ametikoha nimetus, millel

tegevväelane teenis; 3) tegevteenistussuhte lõppemise põhjendus; 4) tegevteenistussuhte

lõppemise alus täpse viitega seaduse sättele; 5) tegevväelasele makstav hüvitis, sealhulgas

hüvitis kasutamata puhkusepäevade eest, kui vabastamisega kaasneb hüvitise maksmine; 6)

tegevteenistussuhte lõppemise kuupäev; 7) vaidlustamisviide. KVTS § 140 lg 1 p 4 sätestab,

et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele

mittevastavuse korral. Sama sätte lõike 6 kohaselt loetakse tegevväelane reservis olevaks

isikuks teenistusest vabastamisele järgnevast päevast arvates, kui samas seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Teenistusest vabastamisest teavitatakse Kaitseressursside Ametit. KVTS §

145 lg 1 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele

mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse

võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt. KVTS § 214 puudutab vaide esitamist.

40. Vaidlusaluste käskkirjade põhjendustest nähtub, et kaebajad vabastati ametikohalt ja

tegevteenistusest, kuna nad ei esitanud nõutavat dokumenti – täpsemalt käskkirjaga nr 162

3-21-2513

kehtestatud ühte järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise

alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend.

Vastustaja leidis, et lähtudes Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162, kehtib Kaitseväes

teenistusse võtmise tingimusena käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud dokumendi nõue ning

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus on tegevteenistuse vabastamise alus.

41. Riigikohtu üldkogu on 15. märtsi 2022. a otsuses asjas nr 5-19-29 p-des 60 ja 61 leidnud,

et ATS § 15 p-i 5 ja § 95 lg 1 järgi tuleb asjaolud, mille ilmnemine või tekkimine välistab

isiku olemise vanglateenistuses, sätestada seaduses. Asjaolud, mis välistavad isiku

vanglateenistusse võtmise või vanglateenistuses olemise, on sätestatud ATS § 14 lg-s 1, § 15

p-des 1-4 ja VangS § 114 lg-s 1. Ükski nimetatutest ei näe vanglateenistuse ametniku

teenistusse võtmist või teenistuses olemist välistava asjaoluna ette tema mittevastavust

tervisenõuetele. Nõue, et absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine välistab isiku

vanglateenistusse võtmise või vanglaametniku erialale õppima asumise, on sätestatud määruse

nr 12 § 5 lg 2 esimeses lauses. Hoolimata mõningatest tõlgendusraskustest on asjaolu, et osale

tervisenõuetele mittevastav isik ei sobi teenistusse, tagasiviidav seadusliku aluseni, sest

VangS § 146 lg-s 1 sätestatud vanglateenistuse ametniku tervisekontrolli eesmärk on

tuvastada muu hulgas ametnikule pandud kohustuste täitmist takistavate tervisehäirete

puudumine.

42. Kohus lähtub ka praeguse asja lahendamisel Riigikohtu üldkogu eelpool esitatud

seisukohtadest, sest ATS § 15 p 5 sätestab sarnaselt KVTS § 86 p-le 7, et teenistusse ei võeta

isikut, kui esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Seega peaks

tingimus, mis välistab isiku teenistusse võtmise, olema sätestatud seaduses. Praegusel juhul

sellise olukorraga tegemist ei ole. KVTS § 31 lg 6 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise

ajal, et kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise

tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selleks määruseks oli Vabariigi

Valitsuse 21. märtsi 2013. a määrus nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele

teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“. Määruses nr 45 ega selle lisades ei

sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Kuna tegevväelase vaktsineerimiskohustus

kehtestati Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav

tervisenõue seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel KVTS § 86 p 7 tähenduses,

mistõttu ei sätestanud viidatud aktid seaduslikku eeldust kaebaja vabastamiseks KVTS § 140

lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel. Sellel seisukohal on olnud ka Tallinna Ringkonnakohus 16.

märtsi 2023. a otsuses asjas nr 3-21-2712 (p 28). Lisaks on ringkonnakohus viidatud otsuses

selgitanud, et TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid

töötaja enda tervise kaitseks (TTOS § 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid

asutuse toimepidevuse tagamiseks. Need tulenevad teenistussuhteid reguleerivatest seadustest

ja määrustest. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, mis

reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge, mitte teenistussuhte eelduste ühepoolses

korras muutmist.

43. Seega ei ole asjakohane ka vaidlusalustes tegevteenistusest vabastamise käskkirjades

toodud viide KVTS § 83 lg 2 p-le 5. KVTS § 83 lg 2 sätestab, et tegevteenistusse asuda

sooviv isik peab Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale esitama Kaitseressursside

Ameti kaudu: 1) allkirjastatud taotluse koos kinnitusega, et ta vastab seaduses sätestatud

nõuetele; 2) elulookirjelduse; 3) tunnistuse või diplomi nõutava kvalifikatsiooni või hariduse

kohta; 4) isikut tõendava dokumendi; 5) muud seadusega või seaduse alusel nõutavad

dokumendid. Seega nähtub ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, et nõutavad dokumendid on kehtestatud

seadusega või seaduse alusel.

3-21-2513

44. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk

KKS tähenduses, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks (16. märtsi

2023. a otsuses asjas nr 3-21-2712 p-s 27). Isegi kui tegemist oleks käsuga

teenistuskohustuste täitmiseks, saaks käsu täitmata jätmise eest isiku teenistusest vabastada

eelkõige distsiplinaarmenetluse tulemusena (KVTS § 140 lg 1 p 7, § 148, § 166, § 177), kuid

sellise olukorraga praegu tegemist pole olnud.

45. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjast nr 162

tuleneva nõude järgimata jätmine kaebajatele kaasa tuua nende teenistusest vabastamist

KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel. Järelikult olid Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a

käskkirjad nr 250P, 245P, 246P, 248P ja 18. oktoobri 2021. a käskkiri nr 265P kaebajate

teenistusest vabastamise kohta õigusvastased ning tähtsust ei oma vaktsineerimiskohustuse

kehtestamise õiguspärasus.

46. Kohus märgib täiendavalt, et nõustub kaebajatega, et seadusandja eesmärgiks KVTS § 86

p-i 7 kehtestamisel oli "muud teenistusse võtmist välistavad asjaolud" piiritleda seaduses

sätestatud nõuetega. Kaebajad viitavad ka sellele, et KVTS § 140 lg 1 p 4 erinormiks on § 145

lg 1, mis sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele

mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse

võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt. Nimetatud sätte grammatiline tõlgendus viitab

kaebajate sõnul otseselt sellele, et need asjaolud oleks pidanud esinema juba teenistusse

võtmisel. Selle seisukohaga kohus ei nõustu. KVTS § 145 lg 1 sõnastusest saab järeldada, et

isik on juba tegevteenistuses ja teenistuses olemise ajal tulevad ilmsiks asjaolud, mis oleks

välistanud tema teenistusse võtmise. KVTS § 86 näeb ette eeldused, mil isikut ei võeta

tegevteenistusse. Nii näiteks ei võeta tegevteenistusse isikut, kes on kriminaalasjas

kahtlustatav või süüdistatav; kes on erakonna liige; kelle valimiskomisjon on registreerinud

Riigikogu, Euroopa Parlamendi või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandidaadina.

Kõik KVTS §-s 86 sätestatud eeldused võivad realiseeruda alles tegevteenistuse ajal ja saavad

seetõttu olla tegevteenistusest vabastamise aluseks.

47. Eelnevat arvesse võttes rahuldab kohus X nõude Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja

nr 250P õigusvastaseks tunnistamiseks, Qi nõude Kaitseväe 18. oktoobri 2021. a käskkirja nr

265P õigusvastaseks tunnistamiseks, Wi nõude Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr

245P õigusvastaseks tunnistamiseks, Yi nõude Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr

246P õigusvastaseks tunnistamiseks ja Ci nõude Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr

248P õigusvastaseks tunnistamiseks.

Teenistusest vabastamise aluse muutmise ja Kaitseväelt kaebajate kasuks hüvitise

väljamõistmise taotlused

48. Kaebajate hinnangul esines tegelikult teenistusest vabastamisel koondamissituatsioon.

KVTS § 149 lg 1 sätestab, et koondamine on tegevväelase vabastamine tegevteenistusest

rahuaja ametikohtade arvu vähendamise või teenistuse ümberkorraldamise tõttu. Kaebajate

hinnangul saab „teenistuse ümberkorraldamise“ mõiste sisustamisel lähtuda ATS § 90 lg 1 p-

st 3, mille kohaselt võib ametiasutus ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui

põhjendatud juhul muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut,

3-21-2513

ja ametnik ei ole seda andnud. Vastustaja ei nõustu kaebajate hinnanguga

koondamissituatsioonile.

49. Kohus on seisukohal, et kuna kaebajad vabastati teenistusest õigusvastaselt, on neil õigus

nõuda teenistusest vabastamise aluse muutmist. KVTS § 217 sätestab seejuures, et

õigusvastaselt tegevteenistusest vabastamise korral on tegevväelasel nõudeõigus ATS-is

sätestatud korras.

50. Kohus peab põhjendamatuks vastustaja seisukohta (dtl 1370), et KVTS eelnõu (172 SE)

seletuskirja kohaselt võib tegevväelast koondada vaid juhul, kui sõjaväelise auastmega

ametikohtade arvu ülempiiri vähendatakse või asutuse funktsioonid muutuvad ning et

käesoleva juhtumi puhul ei ole kumbki eeldus täidetud. KVTS § 149 lg 1 kohaselt on

koondamise aluseks muuhulgas teenistuse ümberkorraldamine.

51. Kohtu hinnangul oleks õigeks kaebajate tegevteenistusest vabastamise õiguslikuks aluseks

KVTS § 140 lg 1 p 8 (koondamine). KVTS § 149 lg 1 sätestab, et koondamine on

tegevväelase vabastamine tegevteenistusest rahuaja ametikohtade arvu vähendamise või

teenistuse ümberkorraldamise tõttu. Vastustaja poolt ilma seaduses sätestatud otsese õigusliku

aluseta halduse siseaktiga tegevväelase tervisenõuetele uue lisanõude kehtestamist

(vaktsineerimiskohustust) tuleb lugeda Kaitseväe poolseks teenistuse ümberkorraldamiseks.

Juhul, kui sellise teenistuse ümberkorraldamise tõttu ei vasta tegevteenistuses olev isik enam

ametikohast tulenevatele uutele nõuetele, siis tulnuks selline tegevteenistuses olev isik

teenistusest vabastada KVTS § 140 lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel seoses koondamisega.

52. Eelnevast tulenevalt muudab kohus kaebajate teenistusest vabastamise alust selliselt, et

kaebajad vabastatakse tegevteenistusest ja ametikohalt seoses koondamisega KVTS § 140 lg 1

p 8 ja § 149 lg 1 alusel. Seetõttu tuleb Kaitseväelt mõista kaebajate kasuks välja

koondamisega seotud hüvitis vastavalt KVTS § 149 lg-le 4 ning hüvitis õigusvastase

tegevteenistusest vabastamise eest vastavalt KVTS § 1 lg-le 3 ja ATS § 105 lg-tele 1 ja 2. Et

kaebajad tuli teenistusest vabastada koondamise tõttu, on neil vastavalt tegevteenistusest

vabastamise ajal kehtinud KVTS § 149 lg 4 p-dele 3 ja 4 õigus koondamishüvitisele

järgmiselt: viis kuni kümme aastat tegevteenistusstaaži – viie kuu põhipalk (X); kümme ja

rohkem aastat tegevteenistusstaaži – kümne kuu põhipalk (W, Y, Q ja C).

53. Lisaks tuleb kaebajatele maksta hüvitist õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest ATS

§ 105 lg-te 1 või 2 alusel. Kaebajate teenistusest vabastamise ajal kehtinud ATS § 105 lg-d 1

ja 2 sätestasid, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise

kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist

ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust

muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Ametnikul, kes

on rase, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele, kes kasvatab alla seitsmeaastast last või

kes on valitud ametnike esindajaks, on õigus nõuda õigusvastaselt teenistusest vabastamise

korral vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest

vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kohus

võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole

huve. ATS § 105 lg 3 järgi lg-s 1 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati

teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.

54. Kohtul on lai diskretsioon hüvitise suuruse muutmise üle vastavalt teenistussuhte

lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele. Hüvitis peab olema kohane ja

3-21-2513

proportsionaalne. Riigikohus selgitas 18. oktoobri 2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-13-16, p-s

29, et ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise

väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase

lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb

lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise

asjaolusid ja mõlema poole huve.

55. Kohus ei nõustu kaebajatega, et kõik nende poolt kaebuses (vt käesoleva otsuse p 25.16)

välja toodud asjaolud on äärmiselt olulised ning vajalikud, et kohus saaks oma kaalutlusõigust

teostada. Paljasõnalised ja tõendamata on kaebaja väited selle kohta, et vastustaja on vihjanud,

et teenistujad, kes ei soovi end vaktsineerida, on rumalad; et vastustaja on kuni teenistusest

vabastamiseni ähvardanud teenistujaid distsiplinaarkaristusega, eesmärgiga survestada

teenistujaid vaktsineerima; et vastustaja on teenistujaid survestades andnud teenistujatele

mõista, et teenistujatel ei ole mõtet oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, kuna Kaitsevägi

võidab niikuinii; et vastustaja on teenistujaid solvanud, paigutades teenistujad avalikult n-ö

samasse kasti vaktsiinivastastega, ehkki teenistujad ei ole vaktsiinivastased selle mõiste

tavapärases tähenduses. Samuti ei oma hüvitise väljamõistmisel tähtsust, kas vastustaja järgis

riskianalüüsi koostamise reegleid või kas riskianalüüsist nähtus vaktsineerimiskohustuse

kehtestamise võimalikkus.

56. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teenistujaid ebavõrdselt kohelnud. Teenistujate

ebavõrdne kohtlemine esineks olukorras, kus sarnastele tunnustele vastavaid teenistujaid

ebavõrdselt koheldakse. Asja materjalidest nähtuvalt kohaldus Kaitseväes tõendi esitamise

nõue kõikidele ametikohtadele, seega ei koheldud ühtegi töökohta erisustega ning kaebajaid ei

vabastatud teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.

Kaebajad ei ole kohtule esitanud diskrimineerimise tõendamiseks piisavalt tõendeid. Seetõttu

ei ole selles asjas põhjendatud hüvitise suurendamine ATS § 105 lg 3 alusel võrdse

kohtlemise põhimõtete rikkumise tõttu.

57. Kaebajad paluvad kohtul mõista vastustajalt hüvitis välja järgmiselt.

58. X palub kohtul mõista vastustajalt tema kasuks välja hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le 2.

X on selgitanud, et tema viimase kuue kuu keskmine palk on 1516,41 eurot (bruto) (dtl 50-

56). Kaebaja leiab, et on õigustatud ATS § 105 lg 2 kohaselt saama hüvitist vähemalt kuue

kuu keskmise palga ulatuses, kuivõrd ta kasvatab hetkel 2-aastast last (lapse sünnitõend dtl

286). Seega minimaalne hüvitise summa, mida vastustaja on kohustatud kaebajale maksma,

on 9098,46 eurot. Kaebaja leiab aga, et temale makstava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta

veel ka asjaolu, et kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga 2022. a

märts. Seega on kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist

vähemalt kuni 2022. a märtsini ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek.

Sissetulekust ilmajäämine mõjutab kaebaja elu olulisel määral ning seab tema perekonna

heaolu ohtu, eriti arvestades, et kaebaja abikaasa on hetkel töötu ning pere ainus sissetulek

ongi kaebaja sissetulek. Lisaks tuleb arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest

tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et kaebaja on

Kaitseväe teenistuses olnud juba üle 9 aasta ja 2 kuu ning et kaebajal oli plaanis teenistust

jätkata, et tulevikus tekiks tal õigus eripensionile. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul

suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 12 kuu ulatuses, st

vähemalt 18 196,88 euroni.

3-21-2513

59. Kohus leiab, et kaebaja nõue 12 kuu suuruse hüvitise väljamõistmiseks on põhjendatud ja

rahuldab selle. Nagu kohus eelnevalt märkis on kaebajal õigus viie kuu suurusele põhipalgale

seoses 9 aastase tegevteenistusstaažiga. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja kasvatas tema

teenistusest vabastamise ajal alla 7-aastast last (KVTS § 217 ja ATS § 105 lg 2). Kaebaja

teenistusest vabastamise ajal kehtinud ATS § 105 lg 2 nägi alla 7-aastast last kasvatavale

teenistujale, kes vabastati teenistusest õigusvastaselt, ette õiguse nõuda hüvitist ametniku

kuue kuu keskmise palga ulatuses. Alates 22. novembrist 2021 jõustus seaduse muudatus, mis

nägi ette õiguse nõuda hüvitist ametniku 12 kuu keskmise palga ulatuses. Tallinna

Ringkonnakohtu analoogsest asjast nr 3-21-2712 (p 29) järeldub, et kohaldada tuleb

kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse redaktsiooni, kuna kohus teeb asjaolud kindlaks

kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Ehkki nii tekib õigusnormile praegusel

juhul ebaehtne tagasiulatuv mõju, on seda peetud õigusteoorias lubatavaks, kui selliselt

suurendatakse isiku üldist heaolu. Seega on põhjendatud kaebaja taotlus mõista talle hüvitis

välja 12 kuu ulatuses.

60. W on selgitanud, et tema viimase kuue kuu keskmine palk on 1848,03 eurot (bruto) (dtl

51-64). Kaebaja leiab, et tema puhul tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta tema

eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust,

samuti asjaolu, et ta on Kaitseväes teeninud üle 19 aasta ja 2 kuu ning plaanis teenistuses olla

veel vähemalt 10 aastat ja 10 kuud, mille täitumisel oleks kaebajal tekkinud eripensioni

saamise õigus. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel

välja mõistetavat hüvitist vähemalt 130 kuu ulatuses, st vähemalt 240 244,33 euroni.

61. Kohus peab kaebajale 130 kuu ulatuses hüvitise väljamõistmist ilmselgelt

põhjendamatuks. Vastustaja on kohtule selgitanud, et Wi tööülesanneteks oli mh meeskonna

juhtimine, varuosade hea tundmine, hankemenetluse tundmine. Kaebaja on märkinud, et

Kaitseväe varuosad, millega ta tegeles, on nii spetsiifilised, et nende teadmistega pole

tsiviilkäibes midagi peale hakata. Kohus nõustub vastustajaga, et selline väide ei ole

arvestades kaebaja tööülesannete kirjeldust ka eluliselt usutav. Kohus nõustub vastustajaga ka

selles, et Wil ei ole tekkinud õigust tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud

pensioniikka ning see ei saabu ka lähitulevikus. Hüvitise väljamõistmisel ei ole asjakohased

vastustaja selgitused selle kohta, et Wi arstliku komisjoni otsuse tähtaeg saabus 12. veebruaril

2022 ja tal puudub kehtiv otsus tervisenõuetele vastavuse kohta. Arvestades, et kaebajal on

õigus kümne kuu põhipalgale seoses tegevteenistusstaažiga, mõistab kohus vastustajalt

kaebaja kasuks kokku hüvitise 12 kuu ulatuses.

62. Y leiab, et on õigustatud ATS § 105 lg 2 kohaselt saama hüvitist vähemalt kuue kuu

keskmise palga ulatuses, kuivõrd kaebaja kasvatab hetkel 3-aastast last. Kaebaja leiab aga, et

temale makstava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta veel ka asjaolu, et kaebaja võeti

tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga 31. detsember 2025. a. Seega on kaebaja

oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist vähemalt kuni 2025. a

lõpuni ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek. Lisaks tuleb arvesse võtta kaebaja

eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust,

samuti asjaolu, et kaebaja on Kaitseväe teenistuses olnud juba üle 11 aasta ja 3 kuu ning et

kaebajal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal õigus eripensionile. Tulenevalt

eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 2 alusel välja mõistetavat hüvitist

vähemalt 51 kuu ulatuses, st vähemalt 69 126,51 euroni.

63. Kohus peab kaebajale 51 kuu ulatuses hüvitise väljamaksmist põhjendamatuks. Vastustaja

on selgitanud, et kaebaja oli laohoidja, kelle ülesandeks oli varude vastuvõtmine, ladustamine,

3-21-2513

komplekteerimine ja väljastamine. Kaitseväes vastavad materjali ja varustuse käitlemise ning

laopidamise tingimused Eesti Vabariigis kehtivale seadusandlusele. Seega võib nõustuda

vastustajaga, et kaebaja väited töökoha leidmise keerukuse kohta ei ole eluliselt usutavad.

Samuti nõustub kohus vastustajaga, et kaebajal ei ole tekkinud õigust

tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud pensioniikka ning see ei saabu ka

lähitulevikus. Kuna puudub vaidlus, et kaebaja kasvatas teenistusest vabastamise ajal alla 7-

aastast last, on põhjendatud kaebajale välja mõista hüvitis 22 kuu ulatuses, arvestades, et

kaebajal on õigus ka koondamishüvitisele.

64. Qi hinnangul peaks tema hüvitise suuruse määramisel arvestama asjaolu, et ta võeti

tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga 2. veebruar 2024. a. Seega on kaebaja

oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist vähemalt kuni 2.

veebruarini 2024 ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek. Sissetulekust

ilmajäämine mõjutab kaebaja elu olulisel määral ning seab tema perekonna heaolu ohtu,

kuivõrd 2021. a suvel, mil kaebaja ei osanud enda tegevteenistusest vabastamist ette näha,

soetas kaebaja pangalaenu abiga maja ning on kohustatud tasuma nii pangalaenu kui

renoveerimisega seotud kulusid. Samuti plaanis kaebaja enda tähtajalist teenistust pärast 2.

veebruari 2024. a pikendada ning teenida veel Kaitseväes minimaalselt 8 aastat, et tal oleks

tekkinud õigus 50% eripensionile, millele oleks täiendavalt lisandunud veel 2% Afganistani

missioonidel osalemise eest. Lisaks, kaebaja teenistusest vabastamisega on saanud tõsiselt

ning põhjendamatult riivata tema põhiõigus valida elukutset. Kaebaja on väga kitsa

kvalifikatsiooniga snaiper instruktor, koolitades snaipreid poolele armeele. Kaebajal oleks

aasta lõppedes täitunud 12 aastat teenistust Kaitseväes. Teenistusest vabastamise tõttu saab

kannatada riigi kaitsevõimekus ning riik kaotab hea spetsialisti. Samas jääb kaebaja töötuks,

kuivõrd kuskil mujal tal enda spetsiifilisi oskusi rakendada võimalik ei ole. Tulenevalt

eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist,

et see vastaks summale, millele kaebajal oleks olnud õigus, kui tema tähtajaline teenistussuhe

oleks lõppenud tähtaegselt, st vähemalt 28 kuu ulatuses, st vähemalt 37 913,04 euroni.

65. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kaebajale 28 kuu ulatuses hüvitise väljamaksmine.

Kohus arvestab seda, et kaebaja oleks pidanud saama koondamishüvitist 10 kuu põhipalga

ulatuses. Kohus nõustub vastustajaga, et viimane ei saa kanda vastutust kaebaja finantsotsuste

eest ega nende tagajärjel tekkinud võimalike raskuste eest. Kaebajale on põhjendatud mõista

välja hüvitis 12 kuu ulatuses. Kohtu hinnangul on asjakohane kaebaja seisukoht, et väga kitsa

kvalifikatsiooniga snaipri instruktoril on keeruline leida uut kutsealast tööd. Sõjaväelise

auastmega ametikohad on vaid Kaitseväes ja Kaitseliidus (KVTS § 12 lg 1). Qi selgituste

kohaselt oli tema tööülesanneteks koostöös rühmaülemaga rühma väljaõppe planeerimine,

selle läbiviimine, hindamine ja tagasisidestamine, rühma isikkoosseisu varustuse ja relvastuse

kontrolli, hoolduse, parandamise ning väljavahetamise läbiviimine, rühma tagamine toidu,

laskemoona ja erinevate kuluvahenditega, isamaalise kasvatuse (operatsioon „Kaitsetahe“)

läbiviimine, isikkoosseisu isiklike probleemide lahendamine, pataljoni täpsuslaskurite ja

snaiprite väljaõpetamine. Kaebaja märgib, et sarnast tööd saaks teha (ilma sõjaväelise

ametikohata) vaid PPA-s või Vanglateenistuses, kuid sellele peaks eelnema ca 4 aastat

teenistust ning vähemalt aasta väljaõpet, samas ei ole selliseid ekvivalentseid ametikohti

saada olnud viimase 2 aasta jooksul, kuni selle aasta kevadeni. Kohtu hinnangul on sunnitud

vabastamine teenistusest kaitseväelase jaoks tõsine tagajärg, mis riivab elukutse valiku

vabadust (PS § 29 lg 1).

66. Ci hinnangul peaks tema hüvitise suuruse määramisel arvestama asjaolu, et tema tööstaaž

vastustaja juures on üle 16 aasta ning tal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal

3-21-2513

õigus eripensionile. Lisaks viitab kaebaja, et tänasel päeval ei ole tööturul tööpakkumisi, mis

vastaksid tema poolt omandatud erialale, seega on kaebaja sunnitud uuesti alustama

elukutsevalikute tegemist, mis aga tähendab kahtlemata kaotust sissetulekutes vähemalt selle

aja jooksul, mis kaebajal kulub uue elukutse omandamiseks. Tulenevalt eeltoodust palub

kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 12 kuu

ulatuses, st vähemalt 21 973,74 euroni.

67. Kohus peab põhjendatuks mõista kaebajale vastustajalt välja hüvitis 12 kuu ulatuses.

Vastustaja on Ci nõudega seoses märkinud, et kaebaja peamisteks ülesanneteks oli

riigisaladuse kaitse ja nõuete täitmise kontrollimine ning füüsilise julgeoleku tagamine, sh

häire- ja valvesüsteemide administreerimine. Kaebaja on läbinud koolitused sõjaväelise

auastme tõstmiseks. Kaebaja ei ole vastu väitnud, et sisuliselt on need olnud juhtimisalased

koolitused, mida on võimalik rakendada ka väljaspool Kaitseväge. Häire- ja valvesüsteeme

ning läbipääsukaarte kasutavad enamus ettevõtteid. Objektide füüsilise turvalisuse tagamisega

tegelevad samuti enamus ettevõtteid. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et Kaitsevägi ei saa

olla vastustav selle eest, et kaebaja ei leia omale uut tööd. Uuel töökohal makstav väiksem

teenistustasu ei ole selliseks kahjuks, mille eest peaks vastutust kandma vastustaja. Kaebajal

ei ole tekkinud ka õigust tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud pensioniikka ning see

ei saabu ka lähitulevikus.

III

68. Arvestades, et kaebajate kaebused rahuldati sisuliselt kõigi põhinõuete osas, peab

menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustaja. HKMS § 109 lg 6 kohaselt

mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

69. Kaebajad on esitanud taotluse jätta kõik menetluskulud Kaitseväe kanda ning mõista

Kaitseväelt kaebajate kasuks välja menetluskulud summas 10 796 eurot (sh riigilõiv)

järgnevalt: X 2078,24 eurot, Y 2376,24 eurot, Q 2376,24 eurot, W 2186,64 eurot ja C 2112,24

eurot (dtl 1601). Kaebaja lepingulise esindaja tunnihinnaks on 120 eurot, millele lisandub

käibemaks.

70. Vastustaja ei nõustu kaebajate menetluskuludega. Vastustaja hinnangul on kohtusse

esitatud kirjalikud seisukohad selgelt ülepaisutatud menetluskulude suurendamise eesmärgil,

mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ega vajalike kuludega. Eeltoodud põhjustel ei ole

kaebajate esitatud menetluskulude kogu ulatuses vastustajalt väljamõistmine põhjendatud.

Samuti on vastustaja seisukohal, et kaebusest loobumisega seotud menetluskulud tuleb jätta

kaebaja kanda.

71. Esmalt märgib kohus, et kaebajate esindaja menetluskulude väljamõistmise taotluses on

vastuolu – kaebajad on palunud vastustajalt välja mõista 10 796 eurot, samas kui liita kõigi

kaebajate kulud kokku, on väljamõistetava summa suurus 11 129,60 eurot. Kohtu hinnangul

võib kaebajate esindaja seisukohtadest siiski järeldada, et taotletakse 11 129,60 euro

väljamõistmist vastustajalt.

72. Kohus leiab, et sellises mahus õigusabi kasutamine on menetluse asjaolusid ja keerukust

arvestades iseenesest vajalik ning kulutused õigusabile on põhjendatud. Samas on

põhjendatud vastustaja seisukoht jätta kaebusest loobumise ning menetluse lõpetamisega

seotud kulud menetlusosaliste enda kanda. Seda sama põhimõtet selgitas kohus ka 29. mai

2023. a määruse resolutsiooni p-s 4.

3-21-2513

73. Arvestades Qi ja Wi 11. mai 2023. a avaldusi, võttis kohus vastu kaebusest osalise

loobumise ning lõpetas haldusasjade nr 3-21-2694 ja 3-21-2695 menetlused osas, milles Q

esitas nõuded Kaitseväe 18. oktoobri 2021. a käskkirja nr 265P tühistamiseks, enda

teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest,

ning osas, milles W esitas nõuded Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 245P

tühistamiseks, enda teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult

puudutud aja eest. HKMS § 108 lg 7 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud kaebaja, kes loobub

kaebusest. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jätab kohus Qi,

Wi ja Kaitseväe võimalikud menetluskulud, mis seonduvad loobumise avalduses välja toodud

nõuete esitamisega, nende endi kanda. Samuti võttis kohus vastu Yi kaebusest osalise

loobumise (vt otsuse p 30).

74. Kaebajad on seoses nõuetest loobumisega palunud arvesse võtta, et kaebajad ei ole enda

teenistusse ennistamise nõudest loobunud mitte seetõttu, et nad peaks oma nõuet

perspektiivituks, vaid seetõttu, et tänaseks päevaks on neil vastustaja suhtes täielik usalduse

kaotus ning teenistussuhte jätkumist ei pea nad võimalikuks ka ennistamise taotluse

rahuldamise korral. Kohtu hinnangul ei võimalda HKMS § 108 lg 7 nende seisukohtadega

arvestada. Oluline on kaebusest loobumise fakt, mitte võimalikud põhjendused loobumiseks.

75. Kaebajate esindaja on seoses Yiga selgitanud, et kui kohus leiab, et ennistamise taotlusest

loobumisega seotud kulud tuleb siiski kaebaja kanda jätta, tuleb kaebaja hinnangul igal juhul

proportsionaalselt arvesse võtta ennistamise taotluse mahtu kogu kaebusest. 25-leheküljelisest

kaebusest on kaebaja ennistamist käsitlenud ca 2 leheküljel. Muu sisuline osa kaebusest

puudutab teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastasuse tuvastamist, mis puudutab

kaebaja menetlusse jäänud nõuet tuvastada Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 246P

õigusvastasus.

76. Kaebajate esindaja on 24. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana 14.1 esitanud Qi

menetluskulusid tõendavad arved (dtl 1516-1535). Neist kuludokumentidest nähtub, et 30.

septembri 2021. a arve nr 210461 alusel on vaja tasuda 6458,40 eurot. Kohtule ei ole üheselt

arusaadav, milline kulutus 6458,40 eurost on jäänud täpselt Qi kanda, aga arvestades arve

käsikirjalisi täpsustusi ja asjaolu, et see sama arve esitati kõigi kaebajate menetluskuludega

seoses, võib eeldada, et see summa on 261,84 eurot. Arve nr 210488 kohaselt on Qi

tasumisele kuuluv osa ilmselt 121,92 eurot (kokku arve summa 609,60), arve nr 210562

kohaselt 151,68 eurot (kokku arve summa 758,40), arve nr 221108 kohaselt 787,20 eurot,

arve nr 231464 kohaselt 60 eurot, arve nr 231584 kohaselt 50,40 eurot, arve nr 231635

kohaselt 60 eurot, arve nr 231729 kohaselt 60 eurot, arve nr 231758 kohaselt 622,56, arve nr

231761 kohaselt 43,20 eurot, arve nr 231765 kohaselt 121,44 eurot. Lisaks on kaebajate

esindaja 8. septembri 2023. a menetlusdokumendi lisana 2 esitanud arve nr 231856, mille

kohaselt on Qil tekkinud täiendavad menetluskulud summas 36 eurot (dtl 1605-1606). Seega

Qi menetluskulud on kohtule esitatud kuludokumentide kohaselt kokku 2376,24 eurot.

77. Kaebajate menetluskulude nimekirjade põhjal ei ole võimalik eristada, milline osa

menetluskuludest seondus nõuetega, mille osas menetlus lõpetati. Konkreetse info ja arvutuse

puudumise tõttu leiab kohus, et see summa on 200 eurot. Seega mõistab kohus vastustajalt Qi

kasuks välja menetluskulud summas 2176,24 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud

kaebaja enda kanda.

3-21-2513

78. Kaebajate esindaja on 24. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana 14.5 esitanud W

menetluskulusid tõendavad arved (dtl 1577-1589). Neist kuludokumentidest nähtub, et 30.

septembri 2021. a arve nr 210461 alusel on vaja tasuda 6458,40 eurot. Kohtule ei ole üheselt

arusaadav, milline kulutus 6458,40 eurost on jäänud täpselt Wi kanda, aga arvestades arve

käsikirjalisi täpsustusi, võib eeldada, et see summa on 261,84 eurot. Arve nr 210488 kohaselt

on Wi tasumisele kuuluv osa ilmselt 121,92 eurot (kokku arve summa 609,60), arve nr

210562 kohaselt 151,68 eurot (kokku arve summa 758,40), arve nr 231730 kohaselt 50 eurot,

arve nr 231759 kohaselt 622,56 eurot, arve nr 231762 kohaselt 821,20 eurot, arve nr 231764

kohaselt 121,44 eurot. Lisaks on kaebajate esindaja 8. septembri 2023. a menetlusdokumendi

lisana 3 esitanud arve nr 231857, mille kohaselt on Wil tekkinud täiendavad menetluskulud

summas 36 eurot (dtl 1607-1608). Seega Wi menetluskulud on kohtule esitatud

kuludokumentide kohaselt kokku 2186,64 eurot.

79. Kaebajate menetluskulude nimekirjade põhjal ei ole võimalik eristada, milline osa

menetluskuludest seondus nõuetega, mille osas menetlus lõpetati. Konkreetse info ja arvutuse

puudumise tõttu leiab kohus, et see summa on 200 eurot. Seega mõistab kohus vastustajalt Wi

kasuks välja menetluskulud summas 1986,64 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud

kaebaja enda kanda.

80. Kaebajad kinnitavad, et nad ei ole käibemaksukohustuslased ning ei saa tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada. Arved 210461, 210488, 210562, 221107 ja 221106 on

väljastatud MTÜ Eesti Tsiviilallianssi nimele, kuna kaebajatel oli pärast töökaotust raske ise

õigusabi eest tasuda, kuid kaebajatel on kohustus see summa tagasi maksta ning

kohtupraktikas on leitud, et menetluskulude väljamõistmist ei takista see, kui kulud on

kandnud kaebaja eest kolmas isik. Kohus nõustub sellega. HKMS § 109 lg 5 järgi ei välista

menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik ning

seda kinnitab ka kohtupraktika (Riigikohtu 15. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-63-15, p

16).

81. Kaebajate esindaja on 24. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana 14.2 esitanud Ci

menetluskulusid tõendavad arved (dtl 1536-1549). Neist kuludokumentidest nähtub, et 30.

septembri 2021. a arve nr 210461 alusel on vaja tasuda 6458,40 eurot. Kohtule ei ole üheselt

arusaadav, milline kulutus 6458,40 eurost on jäänud täpselt Ci kanda, aga arvestades arve

käsikirjalisi täpsustusi, võib eeldada, et see summa on 261,84 eurot. Arve nr 210488 kohaselt

on Ci tasumisele kuuluv osa ilmselt 121,92 eurot (kokku arve summa 609,60), arve nr 210562

kohaselt 151,68 eurot (kokku arve summa 758,40), arve nr 210431 kohaselt 84 eurot, arve nr

231732 kohaselt 50 eurot, arve nr 231760 kohaselt 622,56 eurot, arve nr 231763 kohaselt

662,80 eurot, arve nr 231766 kohaselt 121,44 eurot. Lisaks on kaebajate esindaja 8. septembri

2023. a menetlusdokumendi lisana 4 esitanud arve nr 231858, mille kohaselt on Cil tekkinud

täiendavad menetluskulud summas 36 eurot (dtl 1609-1610). Seega on Ci menetluskulud

kohtule esitatud kuludokumentide kohaselt kokku 2112,24 eurot. Kohus leiab, et sellises

mahus õigusabi kasutamine on menetluse asjaolusid ja keerukust arvestades iseenesest vajalik

ning kulutused õigusabile on põhjendatud.

82. Kaebajate esindaja on 24. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana 14.3 esitanud X

menetluskulusid tõendavad arved (dtl 1550-1564). Neist kuludokumentidest nähtub, et 30.

septembri 2021. a arve nr 210461 alusel on vaja tasuda 6458,40 eurot. Kohtule ei ole üheselt

arusaadav, milline kulutus 6458,40 eurost on jäänud täpselt X kanda, aga arvestades arve

käsikirjalisi täpsustusi, võib eeldada, et see summa on 261,84 eurot. Arve nr 210488 kohaselt

on X tasumisele kuuluv osa ilmselt 121,92 eurot (kokku arve summa 609,60), arve nr 210562

3-21-2513

kohaselt 151,68 eurot (kokku arve summa 758,40), arve nr 221106 kohaselt 703,20 eurot,

arve nr 231731 kohaselt 50 eurot, arve nr 231755 kohaselt 9,60 eurot, arve nr 231756 kohaselt

622,56 eurot, arve nr 231767 kohaselt 121,44 eurot. Lisaks on kaebajate esindaja 8. septembri

2023. a menetlusdokumendi lisana 1 esitanud arve nr 231855, mille kohaselt on Xl tekkinud

täiendavad menetluskulud summas 36 eurot (dtl 1603-1604). Seega on X menetluskulud

kohtule esitatud kuludokumentide kohaselt 2078,24 eurot. Kohus leiab, et sellises mahus

õigusabi kasutamine on menetluse asjaolusid ja keerukust arvestades iseenesest vajalik ning

kulutused õigusabile on põhjendatud.

83. Kaebajate esindaja on 24. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana 14.4 esitanud Yi

menetluskulusid tõendavad arved (dtl 1565). Neist kuludokumentidest nähtub, et 30.

septembri 2021. a arve nr 210461 alusel on vaja tasuda 6458,40 eurot. Kohtule ei ole üheselt

arusaadav, milline kulutus 6458,40 eurost on jäänud täpselt Yi kanda, aga arvestades arve

käsikirjalisi täpsustusi, võib eeldada, et see summa on 261,84 eurot. Arve nr 210488 kohaselt

on Yile tasumisele kuuluv osa ilmselt 121,92 eurot (kokku arve summa 609,60), arve nr

210562 kohaselt 151,68 eurot (kokku arve summa 758,40), arve nr 221107 kohaselt 727,20

eurot, arve nr 231757 kohaselt 622,56 eurot, arve nr 231768 kohaselt 121,44 eurot. Lisaks on

kaebajate esindaja 8. septembri 2023. a menetlusdokumendi lisana 5 esitanud arve nr 231859,

mille kohaselt on Yil tekkinud täiendavad menetluskulud summas 36 eurot (dtl 1611-1612).

Seega on Yi menetluskulud kohtule esitatud kuludokumentide kohaselt 2042,64 eurot. Kohus

ei saa vastustajalt Yi kasuks mõista välja menetluskulusid summas 2376,24 eurot, sest sellise

summa kohta ei ole kuludokumente esitatud. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 kuludokumentide

ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Samuti tuleb väljamõistetavast summast maha arvata menetluse lõpetamisega seotud kulud,

mis on hinnanguliselt 200 eurot. Seega mõistab kohus vastustajalt Yi kasuks välja

menetluskulud 1842,64 eurot.

84. Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebajate nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik

Tartu Halduskohtu 05.10.2023 otsus muudetud Tartu Ringkonnakohtu 27.07.2024 otsusega