2-22-1897/14 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. oktoober 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-1897

Tsiviilasi

Osaühingu STARFELD hagi Nord Garlic OÜ vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

70 371 eurot 64 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu STARFELD apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Osaühing STARFELD (registrikood

10599831), esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar

Vastustaja (kostja): Nord Garlic OÜ (registrikood 11438478),

lepinguline esindaja Raivo Kiisk

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2022. a otsus ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. Rahuldada Osaühingu STARFELD apellatsioonkaebus.

3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus asja uuel

arutamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Osaühing STARFELD (hageja) esitas 4. veebruaril 2022 Tartu maakohtule hagi (tl 1-3) Nord

Garlic OÜ (kostja) vastu, milles palus mõsta kostjalt hageja kasuks välja 17. augustil 2016

sõlmitud lepingu alusel 8599 eurot 27 senti (tasumata intress alates 18. augustist 2016 kuni

26. maini 2021), 2. oktoobril 2016 sõlmitud lepingu alusel 24 600 eurot, intressi alates

3. oktoobrist 2016 kuni 31. oktoobrini 2021 20 198 eurot 37 senti ja viivise alates 1. novembrist

2021 kuni 4. veebruarini 2022 summas 3505 eurot 50 senti. Hageja taotles kostjalt viivise

väljamõistmist summalt 25 000 eurot määras 0,15% päevas kuni nõude tasumiseni. Hageja

palus menetluskulud jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17. augustil 2016 laenulepingu, mille alusel sai kostja

hagejalt laenu 20 000 eurot laovarude soetamiseks. Kostja kohustus laenu tagastama

31. detsembriks 2016. Lisaks sõlmisid pooled 2. oktoobril 2016 teise laenulepingu, mille alusel

sai kostja hagejalt laenu 25 000 eurot laovarude soetamiseks. Lepingu kohaselt tuli laen

tagastada 28. veebruariks 2017. Kostja ei tagastanud kumbagi laenu tähtaegselt ning taotles

majandusraskustele viidates laenude tagastamise tähtaja pikendamist.

Kostja alustas 15. novembril 2018 laenude tagastamisega, tasudes ebaregulaarseid makseid

200-2000 eurot kuus. Kostja tegi viimase makse 26. mail 2021 tasudes hagejale 1000 eurot.

Selleks ajaks oli kostja tagastanud saadud laenu kokku 20 400 eurot. 2. oktoobril 2016 sõlmitud

laenulepingust tulenevast kohustusest on kostja täitnud üksnes 400 eurot.

Hageja leidis, et kostja väide nõude aegumise kohta on põhjendamatu, kuna kostja on korduvalt

taotlenud kohustuse täitmiseks määratud tähtaja pikendamist. Samuti on kostja nõudeid

erineval viisil tunnustanud. Nii on kostja ajavahemikul 2018. a kuni 2021. a tasunud hageja

nõuetest kokku 20 400 eurot, tunnustanud oma kohustust hagejale saadetud dokumentides ning

majandusaasta aruannetes jms.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja märkis, et tal ei ole hageja ees täitmata kohustusi. Tõendamata on väide, et kostja palus

majandusraskustele viidates laenu tagastamise tähtaja pikendamist ning et hageja nõustus laenu

tagastamise tähtaja pikendamisega. Samuti on tõendamata, et kostja juhatuse liige kinnitas

hagejale, et kogu võlgnevus saab kindlasti makstud ning kostja on nõudeid erineval viisil

tunnustanud.

Kostja hinnangul on arusaamatu hageja väide, et mõlemaid laenulepinguid on poolte

kokkuleppel pikendatud. 17. august 2016. a lepingu punktis 9.1 on pooled kokku leppinud, et

lepingut võib muuta poolte kirjaliku kokkuleppega. Kirjaliku vormi järgimata jätmisel on

lepingu muudatus tühine. Hageja ei ole tõendanud, et selline kokkulepe oleks poolte vahel

kirjalikult vormistatud.

Kostja hinnangul on hageja nõue aegunud. Kostja esitas aegumise vastuväite, viidates seejuures

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-le 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja leidis, et kolm aastat on käesolevaga möödunud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus jättis 14. oktoobri 2022. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus võttis vastu nii

hageja kui kostja lõppseisukohtadega esitatud tõendid. Maakohus jättis menetluskulud hageja

kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1175 eurot ja viivise

menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja on esitanud nõudele aegumise vastuväite.

Käesoleval juhul tuleneb poolte vahel 17. augusti 2016. a sõlmitud lepingu punktist 9.1 (tl 7) ja

2. oktoobri 2016. a lepingu punktist 10.1 (tl 10 pöördel), et lepingut võib muuta poolte kirjaliku

kokkuleppega. Kirjaliku vormi järgimata jätmisel on lepingu muudatus tühine. Eeltoodust

tulenevalt leidis maakohus, et pooled on kokku leppinud laenulepingute muutmise kirjalikus

vormis.

VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping

lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine

lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või

lõpetamisega teistsuguses vormis. Lepingu muutmise esmane eeldus on lepingut muuta sooviva

poole selge tahteavaldus, milles väljendub soov õigusliku tagajärjena kaasa tuua lepingu

muutmine tahteavalduses välja toodud viisil. Kuna lepingu muutmist väidab praeguses asjas

hageja, peab eelnimetatud asjaolude esinemist tõendama tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 230 lg 1 järgi hageja.

Kostja poolt hagejale 2019. a lõpus ja 2020. a alguses saadetud e-kirjades (tl 15-16 pöördel)

annab kostja hagejale lühiülevaateid oma majandustegevusest. Samas ei nähtu ühestki e-kirjast

lepingu täitmise pikendamisega seonduvaid asjaolusid ning kostja sõnaselget taotlust ega

nõustumust lepingu tähtaja pikendamisega. Kostja märgib 23. detsembri 2019. a e-kirjas

hagejale (tl 15 pöördel), et „Ettevõte on töötav ja plaanime 2020 laenu tagastama hakata“, kuid

e-kirjast ei nähtu samuti lepingu täitmise pikendamisega seonduvaid asjaolusid. Ka ei ole

arusaadav, millise laenu (mille alusel ja kellelt saadud, millises summas) tagastamisest käib

jutt. Samuti ei ole arusaadav, millise tähtaja jooksul ja kui suurte osamaksetega hakatakse laenu

tagastama. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka kohtule esitatud 18. mai 2017. a ega ka 2021. juuni

e-kirjavahetusest (tl 52-53; 56). Nõustuda saab asjaoluga, et kostja on saadetud e-kirjades

andnud hagejale ülevaateid oma majandustegevusest, samas ei nähtu ühestki sellisest e-kirjast,

et ettevõtte majandustegevusest põgusa ülevaate andmise eesmärk oleks olnud seotud poolte

vahel sõlmitud lepingute tähtaegade pikendamisega.

Hageja on tõendina esitanud kostjale 3. septembril 2021 saadetud teatise (tl 17), milles teeb

hagejale pakkumise tasuda osamaksetena 30 000 eurot 31. oktoobriks 2021, mille tähtaegsel

täitmisel loetakse täidetuks mõlemad laenulepingud ja nendest tulenevad kohustused. Seejuures

tuleb kostjal tasuda hagejale 2021. a septembris vähemalt 10 000 eurot ja ülejäänud 20 000

eurot tasuda hiljemalt 31. oktoobriks 2021. a. Laenuandja ootab tagasisidet hiljemalt

8. septembriks 2021. Hagiavaldusel on lisatud kostja vastused (tl 19; 21-22), milles kostja on

hageja nõude vaidlustanud ning leidnud, et nõudel puudub õiguslik alus. Seega ei saa ka seda

pooltevahelist kirjavahetust käsitelda lepingu muutmisena, kuna kostja on selgelt väljendanud,

et ei pea nõuet põhjendatuks.

Hageja hinnangul on muu hulgas 19. mai 2017. a maksekorraldusega (tl 42) tõendatud lepingu

muutmine. Kohus sellise käsitlusega ei nõustunud. Kohus leidis, et selles, et kostja jätkas

intressi maksmist pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist, ei sisaldu tahteavaldus muuta

laenulepingut tähtajatuks. Hageja 18. mai 2017. a e-kirjast (tl 52), milles hageja otsustas jätta

intressi suurendamise kohaldamata, puuduvad igasugused selgitused, mis viitaksid tema tahtele

muuta laenuleping tähtajatuks. Kohus leidis, et mõistlik laenuandja ei mõistaks kostja poolt

intressi tasumist pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist tahteavaldusena muuta

laenuleping tähtajatuks.

Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et pooled muutsid 2. oktoobri 2016. a

laenulepingu tähtajatuks.

Kohus oli seisukohal, et laenulepingu tähtaja pikendamist ei tõenda ka asjaolu, et kostja on

2019. a majandusaasta aruandes (tl 54-55; 74-77) kajastanud laenu äriühingult summas

38 600 eurot intressiga 12% aastas. Tegemist on tehingu raamatupidamisliku kajastamisega,

mille järgi ei ole võimlik õigussuhet kvalifitseerida. Sellist seisukohta on Riigikohus lahendis

nr 2-17-17217 (p 13) väljendanud.

Laenulepingute tähtajad olid 31. detsember 2016 ja 28. veebruar 2017.

Hageja oli seisukohal, et võlgnik on hageja nõuet 23. detsembri 2019. a e-kirjas (tl 15 pöördel)

tunnustanud, mistõttu on aegumine katkenud TsÜS § 158 tähenduses. Kohus tõi veelkord välja,

et viidatud e-kirjast ei nähtu, millise laenu (mille alusel ja kellelt saadud, millises summas)

tagasi maksmise kavatsusest käib jutt. Samuti ei ole arusaadav, millise tähtaja jooksul ja kui

suurte osamaksetega hakatakse laenu tagastama. Kohus oli seisukohal, et võlgniku ja

võlausaldaja poolt vahetatud e-kirju (allkirjastamata) ei saa pidada võlgniku tahteavalduseks

tunnustada võlgnevust ning katkestada sellega aegumine TsÜS § 158 tähenduses või pikendada

tähtaegasid. Nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast

võlausaldajale selgelt esile tooma. Käesolevas asjas võlgnik seda teinud ei ole.

Järelikult muutus hageja 17. augusti 2016. a lepingust tulenev nõue sissenõutavaks

31. detsembril 2016 ning 2. oktoobri 2016. a lepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks

28. veebruarist 2017. Kuna nõuded on tehingust tulenevad nõuded, mis aeguvad TsÜS § 146

lg 1 järgi kolme aastaga, algas aegumine vastavalt 1. jaanuaril 2017 kell 00.00 ning lõppes

31. detsembril 2019 kell 24.00 ning 1. märtsil 2017 kell 00.00 ja 28. veebruaril 2020 kell 24.00.

Samal ajal aegus TsÜS § 144 alusel ka viivisenõue.

Maakohus nõustus kostjaga selles, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Tulenevalt asjaolust, et

laenulepinguid pikendatud ei ole, tuleb jätta hageja intressinõuded rahuldamata.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras kindlaks kostja

menetluskulude rahalise suuruse.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendi – e-kirja koos lisadega.

2. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu p 3.1. nägi ette laenusummalt tasutava intressi

suurendamise alates 2017. a märtsist. Seega nägid pooled juba lepingut sõlmides ette laenu

tagastamise tähtaja võimaliku pikendamise ning leppisid kokku sellisel juhul kohaldatava

intressi suuruse.

18. mai 2017. a e-kirja puhul on tegemist ettepanekuga muuta 2. oktoobril 2016 sõlmitud

laenulepingut laenusaajale soodsamas suunas selliselt, et laenu tagastamise tähtaeg jääb

kindlaks määramata ning laenu saajal tuleb tasuda intressi 12% laenu summalt aastas. Kostja

aktsepteeris 19. mail 2017 arve tasumisega võlausaldaja ettepanekut, mistõttu on põhjendamatu

maakohtu seisukoht, et pooled ei ole lepingut muutnud.

Kostja saatis 23. detsembril 2019 T. Starkele e-kirja, milles kinnitab, et kostja kavatseb alustada

2020. a laenu tagastamist. Eeltoodust nähtuvalt on kostja viidanud oma täitmata kohustusele

ning lubanud alustada selle tasumist 2020. a. Kohus on jätnud tähelepanuta, et nii enne kui ka

pärast nimetatud e-kirja saatmist on võlgnik võlausaldajaga regulaarselt suhelnud, täitnud

17. augusti 2016. a laenulepingust tulenevaid kohustusi, esitanud andmeid oma

majandustegevuse kohta ning püüdnud sellega jätta võlausaldajale muljet, et kavatseb oma

kohustusi tulevikus täita. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et TsÜS § 158 lg-s 2

sätestatud nõude tunnustamine muu teoga peaks seisnema allkirjastatud võlatunnistuses.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Hageja käitumine on vastuoluline. Hageja on ise 3. septembri 2021. a nõudes selgitanud, et

lepingud on lepingus sätestatud tingimustel lõppenud – vastasel juhul ei oleks saanud

viivisenõuet tekkida.

17. augusti 2016. a laenuleping lõppes tähtaja saabumisega 31. detsembril 2016. Tõendatud ei

ole, et pooled oleksid laenulepingut kirjalikus vormis pikendanud. 2. oktoobri 2016. a

laenulepingu tähtajatuks muutumine ei ole tõendatud. Mõlemas laenulepingus on pooled

leppinud kokku, et lepingut võib muuta poolte kirjaliku kokkuleppega. Sellist kirjalikku

kokkulepet sõlmitud ei ole.

Kostja ei nõustu hageja tõlgendusega, et 2. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu punkti 3.1

alusel oleks võimalik tõlgendada poolte soovi muuta leping tähtajatuks.

Aegumine ei ole katkenud TsÜS § 158 mõttes. Kohus oli põhjendatult seisukohal, et võlgniku

ja võlausaldaja poolt vahetatud e-kirju (allkirjastamata) ei saa pidada võlgniku tahteavalduseks

tunnustada võlgnevust ning katkestada sellega aegumine TsÜS § 158 tähenduses või pikendada

tähtaegasid. 23. detsembri 2019. a e-kirja seostamine vaidlusaluste laenulepingutega ei ole

tõendatud.

6. Tartu Ringkonnakohus keeldus 7. septembri 2023. a määrusega apellatsioonkaebusele lisatud

tõendi vastuvõtmisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3) eelmenetluse staadiumis. Hageja

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

8. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 17. augustil 2016 laenuleping, mille

p 1.4 kohaselt pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt 31. detsembriks 2016. Pooled

sõlmisid 2. oktoobril 2016 teise laenulepingu, mille p 2.1 kohaselt pidi kostja maksma hagejale

laenu tagasi hiljemalt 28. veebruariks 2017. Mõlemad laenulepingud sisaldasid punkti, mille

kohaselt võib lepingut muuta poolte kirjaliku kokkuleppega ning kirjaliku vormi järgimata

jätmisel on lepingu muudatus tühine.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et poolte esitatud kirjavahetusest ei

tulene, et pooled oleksid laenulepinguid muutnud või pikendanud nagu väidab hageja.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooled leppisid kokku laenulepingute muutmise kirjalikus

vormis. Samas ei tulene seadusest keeldu, et lepingupooled ei võiks lepingu kehtivuse ajal

muuta senist kokkulepet lepingu muutmise vormi osas. VÕS § 13 lg 2 ja TsÜS § 77 lg 3 teise

lause mõtte kohaselt saavad pooled ise kujundada omavahelist suhet ka lepingu muutmise

vormi osas. Seetõttu ei saa lepingu kirjaliku vormi kokkuleppest järeldada, et hiljem pole

võimalik lepingu muutmine või pikendamine muus vormis, sh suuliselt.

Poolte esitatud kirjavahetusest ega muudest tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid selgesõnaliselt

leppinud kokku lepingu muutmises või pikendamises. 2. oktoobri 2016. a laenulepingu p-s 3.1

kokkulepitu, mis nägi ette laenusummalt tasutava intressi suurendamise alates 2017. a märtsist,

ei tõenda, et pooled leppisid hilisemalt kokku laenulepingute muutmises või pikendamises.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et intressi tasumine pärast laenu tagastamise tähtaja

möödumist ei ole tahteavaldus laenulepingu muutmiseks.

10. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et hageja nõuded on

TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 järgi aegunud.

Hageja on seisukohal, et aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi 23. detsembri 2019. a e-kirjaga

(tl 15 pöördel), mil kostja tunnustas hageja nõuet. Hageja on 12. septembri 2022. a

menetlusdokumendis (tl 71) leidnud, et kostja on tunnustanud hageja nõuet TsÜS § 158 lg 2

tähenduses ka võla tasumisega.

10.1. TsÜS § 158 lg-te 1–2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt

nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnevuse

osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamine

selle sätte tähenduses väljendub eeskätt võlgniku tahteavalduses (TsÜS § 68), millest järeldub

sõnaselgelt tahe nõude olemasolu tunnistada. Seega katkestab aegumise esmalt nõude

tunnustamine tehinguga, eelkõige konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse (Riigikohtu

1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15), veksli või tšekiga. Lisaks tehingutele

hõlmab TsÜS § 158 lg 2 aga ka muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik

väljendab

võlausaldajale

oma

teadlikkust

võla

olemasolust.

Võlgniku

ühepoolne

mittetehinguline tunnistus toob kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi (vt Riigikohtu

3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1).

Riigikohus on selgitanud, et kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase

tahteavaldusega (TsÜS § 67 ), vaid muu käitumise või teoga, toob TsÜS § 158 järgi aegumise

katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba

kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele (vt

Riigikohtu 16. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8699, p 16).

Katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (Riigikohtu 18.

detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-169-15, p 10).

Kohtule esitatud 23. detsembri 2019. a e-kirjas on kostja muuhulgas kinnitanud, et ta plaanib

hakata laenu tagastama 2020. a. Maakohus on leidnud, et 23. detsembri 2019. a e-kirja ei ole

võimalik seostada konkreetse laenusuhtega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

23. detsembri 2019. a e-kirja sisu hinnanud ebaõigesti. Kuigi 23. detsembri 2019. a e-kirjas ei

ole selgelt märgitud, millisest laenu tagastamisest on juttu, siis saab ringkonnakohtu hinnangul

praegusel juhul järeldada, et pooled räägivad e-kirjavahetuses vaidlusalustest laenulepingutest.

2019. a detsembri kirjavahetus peeti hageja ja kostja seaduslike esindajate vahel. Hageja ega

kostja ei ole esile toonud, et poolte vahel oli veel teisi võlasuhteid. Kostja ei ole

kohtumenetluses esitanud vastuväiteid sellele, et 2019. a e-kirjavahetuses räägiti vaidlusalustest

laenulepingutest. Kui vaadata asjas esitatud e-kirjavahetust, siis teatab kostja 22.oktoobril 2019,

et tema majanduslik kasumlikkus viimased neli aastat olnud problemaatiline (tl 16 pöördel);

detsembris 2019 annab teada, et plaanib 2020 hakata laenu tagastama jaanuaris 2020 ja

selgitab, et ei saa detsembri bilanssi ja kasumiaruannet saata, kuna raamatupidaja ei nõustunud

saatmisega (tl 15). Poolte kirjavahetus tõendab, et pooled mõistavad ühte moodi, millisest

kohustustest on jutt.

Ringkonnakohus leiab, et kostja 23. detsembri 2019. a e-kirjas avaldatut saab õiguslikult

käsitada nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõistes. Kostja on 23. detsembri 2019. a e-kirjas

avaldanud tahet tagastada laen ning tunnustanud sellega hageja nõuet mõlema laenulepingu

osas. Järelikult katkes hageja nõude aegumine 23. detsembril 2019.

10.2. Lisaks on kostja võlga osaliselt tasunud. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja tegi

alates novembrist 2018 kuni maini 2021 ebaregulaarseid makseid laenulepingutest tuleneva

võlgnevuse katteks, kokku 20 400 eurot. Kostja ei ole esitanud hageja väidetele võla tasumise

osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb võla osalisest tasumisest võlgniku võla

tunnustamise tahe. Kui võlgnik ei aktsepteerinud hageja laenulepingutest tulenevaid nõudeid,

siis poleks ta tõenäoliselt võlga ka tasunud. Seega katkesid lepingute aegumistähtajad ka kostja

igakordse makse tegemisega. Kuna kostja tegi hagejale viimase makse 2021. a, siis seda

arvestades oleks nõuded TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud 2024. a.

Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et hageja nõuded ei ole aegunud. Tsiviilasi tuleb

saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

11. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab

menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

/digitaalselt allkirjastatud/