1-22-4186/37 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. oktoober 2023, Tallinn

Kriminaalasja number

1-22-4186

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Pavel Gontšarov ja Elina Elkind

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja 28. märtsi 2023

otsus üldmenetluses

Kriminaalasi

Robertas

Požela

süüdistuses

karistusseadustiku

(KarS) §-de 291 lg 1, 136 lg 1 järgi.

Apellant

süüdistatava Robertas Požela kaitsja Mihkel Gaver

Süüdistatav

Prokurör

Robertas Požela (isikukood 39605064213, ülejäänud

isikuandmed maakohtu otsuses kd II tlk 162)

Elle Keeman

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja 28. märtsi 2023 otsus kriminaalasjas nr

1-22-4186 Robertas Požela süüdi tunnistamises ja karistamises KarS §-de 291 lg 1

ja 136 lg 1 järgi muutmata, kuid jätta maakohtu otsuse põhiosast välja järgmised

asjaolud:

1.1 Xl tuvastatud joobe suurusest (0,81 mg/l kohta väljahingatavas õhus) tingituna ei

olnud tema kainenema toimetamine vältimatult vajalik;

1.2 Xle käeraudade paigaldamine pärast tema kinni pidamist ei olnud vajalik.

2. Rahuldada osaliselt kaitsja taotlus apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda

jätmiseks. Välja mõista Eesti Vabariigilt Robertas Požela kasuks põhjendatud

apellatsioonimenetluse kulu, mis on 2373 eurot.

KAEBEKORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

Maakohtu otsus vaidlustatud osas

1. Prokuratuur esitas politseiametnikuna töötanud Robertas Poželale süüdistuse, sest ta kasutas

ametiisikuna ebaseaduslikult jõudu ja erivahendit ning võttis teiselt inimeselt seadusliku aluseta

vabaduse. Süüdistuse järgi hüppas kannatanu X sekunditeks istukile seisva politseiauto kapotile

ja pistis seejärel jooksu. Robertas Požela otsustas kannatanu isikusamasuse tuvastamiseks ja

käitumise selgitamiseks kinni pidada, sõitis põgenevale Xle autoga järele ning tagaajamise

käigus tahtlikult otsa. Politseisõiduk pole KorS § 74 mõttes vahetu sunni rakendamise

vahendiks ning patrullsõidukiga isikule otsa sõitmine ei olnud taotletava eesmärgi suhtes

proportsionaalne. Vaatamata sellele, et kannatanu tundis ja kaebas valu ning sai

tervisekahjustusi, talle esmaabi ei osutatud. Robertas Požela pani kannatanule peale käerauad,

tuvastas alkoholijoobe ja toimetas ta arestimajja kainenema. X oli küll purjus, kuid tema

arestimajja paigutamiseks KorS § 42 lg 1 sätestatud aluseid ei olnud. Käeraudade kasutamine

oli samuti ebaseaduslik.

2. Pärnu Maakohtu 28.03.2023 otsuse alusel tunnistati Robertas Požela süüdi KarS § 291 lg 1

järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastat. Lisaks tunnistas kohus süüdistatava süüdi KarS

§ 136 lg 1 järgi ja karistas teda 1 aasta pikkuse vangistusega. Kooskõlas KarS §-de 63 lg 2, 64

lg 1 ja 73 lg 1 ja 3 üksikkaristused liideti ning liitkaristuseks mõistetud 2 aastat vangistust jäeti

täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul

toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkas kulgema kohtuotsuse kuulutamisest ning

menetluse tagamise vahendina kohaldatud Robertas Požela ametist kõrvaldamine jäeti otsuse

jõustumiseni muutmata. Kohus määras, et süüdimõistetul tuleb maksta menetluskulud 1909,50

eurot ning valitud kaitsja tasu jääb tema enda kanda. Väljamõistetud menetluskulude

vabatahtlikuks tasumiseks anti Robertas Poželale aega 30 päeva, mis hakkab kulgema

kohtulahendi jõustumisest.

3. Maakohus leidis esmalt, et Robertas Požela oli süüdistuses näidatud ajal politseiteenistuses

ja täitis avalike ülesandeid. Järelikult oli Robertas Požela ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes ning

tema puhul oli täidetud KarS § 291 objektiivses teokoosseisus sisalduv erisubjekti nõue.

4. Tõendeid hinnates leidis maakohus, et nii Robertas Požela kui ka tunnistaja Y ütlused on

osaliselt ebausaldusväärsed. Süüdistatava ütlustes esinesid vastuolud võrreldes varasemalt

räägituga. Esiteks ei ole järjepidevad süüdistatava ütlused selle kohta, kus ja kuidas tuvastati

kannatanu isik. Kohtueelses menetluses väitis Robertas Požela, et X toimetati jaoskonda

isikusamasuse tuvastamiseks, kuid kohtus selgitas süüdistatav, et kannatanu isik tuvastati pärast

seda, kui talle paigaldati käerauad ja turvakontrolli käigus leiti isikut tõendav dokument.

Robertas Požela kohtus antud ütlused on vastuolus kannatanu ütlustega, kes selgitas, et andis

süüdistatavale oma ID-kaardi. Teiseks kinnitasid kannatanu ja Y, et hambakaitsmed leiti

arestimajas, X asju läbi vaadates. Järelikult ei ole õige süüdistatava ütlus, et ta leidis need juba

sündmuskohal. Samuti ei riimu teiste tõenditega ning tuleb kõrvale jätta süüdistatava Robertas

Požela ja tunnistaja Y ütlused selle kohta, et kokkupõrget ei olnud võimalik vältida, kuna auto

eest ära jooksnud kannatanu jäi äkki seisma.

5. Robertas Poželale etteheidetud ja KarS § 291 lg 1 järgi kvalifitseeritud episoodis tuvastas

maakohus, et süüdistatav oli 02.04.2022.a Pärnu linnas patrullis koos abipolitseiniku Yga.

Samal kuupäeval kella 04.00 paiku hüppas X selg ees Robertas Požela juhitud, kuid sel hetkel

seisva patrullsõiduki kapotile istukile ja sealt kohe maha. Seejärel jooksis kannatanu sõidukist

eemale. Politseiauto järgnes talle, sest Robertas Požela soovis isiku tuvastada ja temaga

vestelda. Kannatanu jooksis auto ees, patrullsõiduk kaldus veidike paremale ning siis toimus

kokkupõrge X ja patrullsõiduki vahel. Kannatanu kukkus selg ees politseiauto kapotile nii, et

tema pea liikus vastu kapotti. Järgnevalt veeres X kapotilt sõiduki ette istukile, libises veidike

ja vajus pead kätega kattes paremale küljele kägarasse. X peeti kinni. Kannatanu kainuse

kontrollimisel selgus, et indikaatorvahendi näit oli 0,81 mg/l ning ta toimetati arestimajja

kainenema. Kell 04.10 pandi Xle peale käerauad ning 04.20 võeti need maha. Kannatanu kurtis

nii sündmuskohal kui ka arestimajas valu ja tal fikseeriti hiljem tervisekahjustused.

6. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga. Kaitsja viitas, et

Robertas Požela pidi tegema kiire otsustuse ja reageerima lühikese aja jooksul. Süüdistatav

soovis kannatanust paremalt mööda põigata, et siis jalastuda ja isik kinni pidada. Kahjuks

kannatanu kaldus vasakule ja seisatas ning selle tõttu juhtuski õnnetus. Kohus märkis vastuseks

kaitsjale, et sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi oli tegemist kitsa jalakäijatele mõeldud teega.

Vasakule poole jäi hoone ja paremal pool olid valgustuspostid ning pingid. Otsasõidu koha

juures asus hoone välisukse juurde viiv kaldtee, mis kitsendas jalakäijate teel liikumist.

Kannatanu X jooksis kõnnitee keskel ja seega ei olnud võimalik sõidukiga paremalt poolt

mööduda ilma, et isikule ei oleks sõidukiga otsa sõidetud. Kohus märgib, et õnnetusjuhtumi

vastu räägib lisaks fakt, et Robertas Požela ei andnud sündmusest teada ega kajastanud seda

dokumentides, vaid asus seda aktiivselt varjama.

7. Maakohus pidas põhjendatuks kaitsja väidet, et süüdistatav pidurdas kannatanule

patrullsõidukiga järgnemisel. Samas ei ole kohtu hinnangul võimalik tuvastada, kui tugevalt

süüdistatav pidureid rakendas, sest seda pelgalt piduritulede süttimise fakti põhjal kindlaks teha

pole võimalik. Kohus leidis, et tegemist ei olnud äkkpidurdusega, mis oleks sõiduki seisanud.

Lõplik pidurdamine toimus kohtu arvates alles pärast kokkupõrget, et vältida kannatanust üle

sõitmist.

8. Maakohus tuvastas, et Robertas Požela kasutas kannatanu X suhtes vahetut sundi KorS § 74

lg 1 mõttes.

9. Kohus märkis, et kooskõlas KorS §-de 74 lg 1, 75 lg 1 ja 76 lg 1 võib politsei vahetut sundi

tarvitada, kuid teha võib seda ainult siis, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu

väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise

tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Erandiks on

KorS § 76 lg 2 kohaselt olukord, mil haldusakti andmine vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või

korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu ei ole võimalik. Kohtupraktikas omaksvõetud

arusaama järgi võib vahetut sundi korrarikkumise kiire kõrvaldamise vajadusega põhjendada nt

juhul, kui sellele on eelnenud politseiametnike peatumismärguande eiramine ja põgenemine,

rikkuja katse põgeneda ka politseiametnike juuresolekul, millega kaasneb edasisest vastupanust

loobumise mitteväljendamine (RKKK 1-19-31/63 p 15). KorS § 5 lg 4 kohaselt loetakse

kõrgendatud ohuks ohtu isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure

väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15.

peatükis sätestatud I astme kuritegu või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht.

Kohtu hinnangul sellist ohtu kannatanu X tegevuses ei esinenud.

10. Maakohus on seisukohal, et vahetu sunni rakendamine peab alati jääma ka vajalikkuse

piiridesse proportsionaalsuse mõttes ehk olema vastavuses taotletava eesmärgiga (RKKK 1-17-

1219/39 p 13). Robertas Požela eesmärgiks oli isik kinni pidada, tuvastada ning vestelda tema

käitumise põhjustest. Kannatanule patrullsõidukiga otsa sõitmisega süüdistatav küll täitis oma

eesmärgi, kuid selline kinnipidamise viis ei olnud proportsionaalne saavutatava eesmärgi

suhtes. Tunnistaja Q viitas, et selline kinnipidamise viis on erandlik, kuid patrullsõiduki

kasutamine sunnivahendina KorS § 74 lg 1 kohaselt ei ole maakohtu arvates lubatud. Robertas

Požela seadis põhjendamatult ohtu kannatanu elu ja tervise ning kannatanule patrullsõidukiga

otsa sõitmine isiku kinnipidamise eesmärgil oli ebaseaduslik. Tegemist oli vahetu sunni

ilmselge kuritarvitamisega.

11. Maakohus märkis, et kooskõlas KorS § 77 on korrakaitseorgan kohustatud juhul, kui vahetu

sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus, tagama isikule esimesel võimalusel

esmaabi andmise ning vajaduse korral kiirabi kutsumise. Antud juhul tuvastati Xl

tervisekahjustused, mille tekkimine kannatanu harrastatud kontaktvõitlusspordi tagajärjel on

ebatõenäoline, ekspert seostas vigastusi sõiduki otsasõiduga. Isegi kui Robertas Poželale ei

tundunud, et kannatanu sai viga, siis pidi ta politseiametnikuna võimalikuks pidama, et

sõidukiga otsa sõitmine võib tekitada inimesele vigastusi ning seega pidanuks Robertas Požela

kannatanule abi osutama.

12. Robertas Poželale etteheidetud ja KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritud episoodis tuvastas

maakohus pärast tõendite analüüsimist järgmised faktilised asjaolud. Joobeseisundis isiku

kainenema toimetamise protokolli järgi toimetati X Rüütli 40a, Pärnu juurest 02.04.2022.a kell

04.10 kainenema, sest tal tuvastati indikaatorvahendiga alkoholijoobe 0,81 mg/l kohta. Vahetu

ohu kirjeldusena on protokollis märgitud, et isik otsustas joobeseisundis hüpata politseiauto

kapoti peale. X suhtes kasutati kell 04.10-04.20 vahetut sundi ehk käeraudu. Kannatanu vabanes

arestimajast kell 14.40.

13. Kohus oli seisukohal, et Robertas Požela kasutas X suhtes ebaseaduslikult käeraudu. KorS

§ 79 lg 1 p-de 1-3 kohaselt võib politsei isiku suhtes kasutada käeraudu, kui on alust arvata, et

isik võib rünnata teist isikut, osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu või

kahjustada suure väärtusega varalist hüvet; põgeneda või teda võidakse ebaseaduslikult

vabastada, kui temalt on seaduse alusel võetud vabadus, või ennast vigastada või enese tappa.

Kohtu hinnangul ei esinenud mitte ühtegi seaduses loetletud alust.

14. Maakohtu hinnangul puudus X kainenema viimiseks alus. Esiteks ei nõudnud seda

kannatanu joobeaste. Kannatanul mõõdetud joove, 0,81 mg/l kohta ei olnud nii suur. Teiseks ei

lähtunud kannatanu käitumisest vältimatu vajadusele tõrjuda temast endale või teistele

tulenevat olulist ohtu. X käitus viisakalt, allus korraldusetele ning tunnistas, et politseisõiduki

kapotile hüppamine oli viga. Kolmandaks väärib kohtu arvates märkimist, et kannatanu

käitumises mitte ühegi süüteo tunnust ei nähtud ja temaga ei viidud läbi menetlustoiminguid.

Järelikult oli kannatanu X toimetamine kainenemiseks arestimajja õigusvastane, sest selleks

puudus KorS § 42 mõttes seaduslik alus.

15. Maakohus märkis, et KarS § 136 objektiivsesse koosseisu kuuluvad teiselt inimeselt

vabaduse võtmine ja selleks seadusliku aluse puudumine. Vabaduse all tuleb mõista

liikumisvabadust, seega on vabaduse võtmine isikule liikumistakistuse loomine, tema

kinnipidamine või kinnihoidmine. Vabaduse võtmise tagajärjel saab kannatanu viibida üksnes

süüdlase määratud kohas. Seadusliku alusena tuleb käsitada PS §-s 20 sätestatud vabaduse

võtmise juhtusid. Kui vabadus võetakse neil juhtudel, on koosseis välistatud. Seda ka juhul, kui

vabaduse võtmise käigus on rikutud KrMS-s vm seaduses sätestatud korda. Tuleb eristada

kinnipidamise formaalõiguslikku alust ja materiaalset õigustatust. Vastavate volitustega isiku

tegevus vabaduse võtmisel on ebaseaduslik üksnes siis, kui puudub formaalõiguslik alus (riigi

eksimisprivileeg). Vabaduse võtmise seadusliku aluse puudumine on objektiivsesse koosseisu

kuuluv asjaolu, mille suhtes peab süüdlasel olema tahtlus. Seega kui isik ekslikult arvab, et tal

on inimese kinnipidamiseks seaduslik alus (nt et tegu on põgeneva kurjategijaga), on tegu

koosseisueksimusega. KarS § 17 lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis

vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses

sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Maakohtu hinnangul ei olnud

kannatanule

käeraudade

asetamise

ja

kainenema

toimetamise

puhul

tegemist

koosseisueksimusega. Robertas Požela ei saanud ekslikult arvata, et tal on kannatanu Xle

käeraudade paigaldamiseks ja kainenema toimetamiseks õiguslik alus. Pole võimalik, et

süüdistatav ei teadnud süüteokoosseisule vastavaid faktilisi asjaolusid.

16. Maakohus oli seisukohal, et subjektiivsest küljest pani Robertas Požela KarS §-de 291 lg

1 ja 136 lg 1 järgi kvalifitseeritavad teod kooskõlas KarS § 16 lg 2 toime kavatsetusega.

Robertas Požela seadis politseiametnikuna omale eesmärgiks isiku kinnipidamise

patrullsõidukit kasutades. Samuti seadis ta endale eesmärgiks kasutada kannatanu suhtes

käeraudu ja viia ta kainenema. Robertas Požela teadis, et sellisel viisil vahetu sunni kasutamine

ei ole lubatud ning samuti ei ole lubatud viia isikut kainenema, kui selleks puudub seaduslik

alus. Süüdistatav Robertas Požela oli teadlik, et olukorras, kus X ei osutanud politseiametnikele

mingit vastupanu, tegi koostööd ning ei kujutanud endale ega kolmandatele isikutele mingit

ohtu, polnud isikule käeraudade paigaldamine ning tema kainenema toimetamine vajalik.

17. Maakohus märkis, et Robertas Požela sai väga hästi aru, et toimis kannatanule

patrullsõidukiga otsa sõites valesti, sest ta asus sündmust varajama. Kohtus leidis tõendamist,

et kannatanule patrullsõidukiga otsa sõitmist ei kajastatud politsei infosüsteemides. Patrullauto

pardakaamera originaalsalvestus ei ole säilinud, kuigi Robertas Požela vaatas seda vahetult

pärast sündmust politseijaoskonnas koos Y ja Cga. Robertas Požela möönis alles istungil, et ta

oleks võinud video kausta lisada ja ta ei osanud selgitada, miks ta ei tulnud selle peale, et

sündmusest rääkida.

18. Maakohus tegi otsuse tervikteksti menetlusosalistele kättesaadavaks 19.04.2023.

Süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebus

19. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava Robertas Požela kaitsja, kes taotleb oma kliendi

täielikku õigeksmõistmist, tema ametist kõrvaldamise ja menetluskulude välja mõistmise/enda

kanda jätmise tühistamist. Kaitsja palub Pärnu Maakohtu 28.03.2022 otsus täielikult tühistada

ning apellatsioonimenetluse kulu jätta Eesti Vabariigi kanda. Alternatiivselt leiab kaitsja, et kui

ringkonnakohus ei pea võimalikuks ise otsust teha, siis tuleks kriminaalasi saata maakohtule

uueks arutamiseks. Apellant on seisukohal, et maakohus kohaldas lahendit tehes ebaõigesti

materiaalõigust, rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust ning eiras KrMS § 7 lg 3 sätestatud

in dubio pro reo põhimõtet.

20. Apellandi hinnangul ei ole võimalik Robertas Poželat KarS § 291 lg 1 järgi süüdi mõista,

sest klient ei ole pannud toime tahtlikku kuritegu, tegemist oli õnnetusjuhtumiga.

21. Esiteks puudub vaidlus selles, et kannatanu X käitus politseiauto kapotile hüpates valesti.

Politseiametnikud pidid sellele reageerima, kuid X põgenes. Järelikult oli Robertas Poželal alus

kannatanu kinni pidada ja temaga vähemalt vestelda. X jooksis väga kiiresti ning süüdistataval

ei olnud võimalik teda jalgsi taga ajades kinni pidada. Süüdistataval ei olnud eesmärki Xle

sõidukiga otsa sõita, ta soovis kannatanust autoga mööduda, talle ette sõita, autost väljuda ning

põgenik jalgsi peatada. Robertas Požela kavatsust tõendab videosalvestis, mille järgi kaldus X

enne kokkupõrget vasakule ja siis ootamatult paremale. Salvestisest ja selle kuvatõmmisest on

näha, et patrullsõiduk suundus paremale ajal, mil kannatanu liikus vasakule. Sel hetkel oli tee

piisavalt lai, et sõiduk saaks mööduda. Enne kokkupõrget kaldus kannatanu vasakule ja samal

ajal liikus auto paremale. Paraku vaatas kannatanu üle õla tagasi ja liikus seejärel ootamatult

paremale, sõiduki ette. Robertas Požela pidurdas kokkupõrke vältimiseks, kuid süüdistatav ei

suutnud autot täielikult peatada. Klient ei sõitnud kannatanule otsa tahtlikult, veel vähem

kavatsetult.

22. Maakohus on tõendeid valesti hinnates asunud seisukohale, et süüdistataval ei olnud

võimalik põgenevast kannatanust sõidukiga paremalt poolt mööduda ilma talle otsa sõitmata.

Kohus tugines ainult sündmuskoha vaatlusprotokollile ja ei arvestanud Robertas Požela

ütlustega. Süüdistatav ei soovinud kannatanust mööduda paremalt ajal, mil too jooksis kõnnitee

keskel. Kui kannatanu oleks liikunud vasakule ja mitte otsustanud viimasel hetkel liikuda uuesti

paremale, siis oleks süüdistataval olnudki võimalik Xst paremalt mööduda.

23. Asjatundja HL ütlustega on tõendatud, et politsei peab reageerima, kui politseiauto kapotile

hüppab isik, sest selline tegevus on suunatud organisatsiooni vastu. Robertas Požela otsustus –

mitte hakata üksi isikule järgi jooksma – oli asjatundja hinnangul õige, sest patrull peab

turvalisuse huvides töötama koos. HL oli seisukohal, et antud juhul pidanuks politsei tegema

manöövri kas vasakult või paremalt, kui otse ei saa, siis jalastuma ja võtma suuna õigusrikkujale

vastu. Kahjuks taktikaline manööver ebaõnnestus. Asjatundja selgitas, et politseisõiduk on

sunnivahend, seaduses on see sätestatud tehnilise tõkkena. Järelikult kinnitavad asjatundja

ütlused turvataktikalise plaani õigsust. Seda, et praktikas on selline kinnipidamise viis lubatav,

ütles ka tunnistaja Q. Tunnistaja märkis, et korrarikkuja peatamine sõiduki abil on erandlik,

mitte lubamatu.

24. Maakohtu järeldus, et süüdistatav ei pidurdanud sellise intensiivsusega, mis oleks sõiduki

seisanud, ei põhine tõenditel. Eelduslikult oli patrullsõiduki kiirus enne kokkupõrget ca 30 km/h

ning seega oli auto peatumisteekond ca 13,3 meetrit. Järelikult ei olnud Robertas Poželal ka

parima tahtmise juures võimalik sõidukit koheselt peatada. Lisaks tõlgendas maakohus

tõendamata asjaolu süüdistatava kahjuks ja see ei ole lubatud. Arvestades peatumisteekonna

pikkust, ei ole kohane teha järeldust, et süüdistatav ei pidurdanud piisavalt intensiivselt, vaid

sõitis kannatanule kavatsetult otsa. Vastupidi, pidurdamine kinnitab süüdistatava soovi

kokkupõrget vältida ja seega puudus Robertas Poželal tahtlus KarS § 291 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toime panemiseks.

25. Maakohtu seisukoht, et süüdistatav hakkas sündmust varjama, ei ole õige. Robertas Požela

arvates juhtus õnnetus ning sel põhjusel ei pidanud ta vajalikuks sündmust kajastavat

videosalvestist säilitada. Menetluse jooksul on süüdistatav mõistnud, et ta käitus valesti ning ta

oleks pidanud juhtumi fikseerima. Etteheited, mis puudutavad MIS süsteemi valesti täitmist, on

alusetud, sest sinna ei tee sissekandeid politseinikud. Kohtuotsuses ei viidata mitte ühelegi

dokumendile (nt sisekorraeeskiri) mis kohustanuks süüdistatavat sündmust täiendavalt

registreerima või talletama.

26. Fakt, et süüdistatav võis sündmusest teatamata jättes eksida, ei tähenda, et kokkupõrge

poleks

olnud

õnnetus.

Kohtu

väide,

et

kuna

Robertas

Požela

ei

täitnud

dokumenteerimiskohustust, siis sai ta oma käitumise ebaõigusest aru, pole karistusõiguslikus

mõttes asjakohane. Isegi kui isik ise sisemiselt leiab, et ta on pannud toime kuriteo, ei tähenda

see, et tema tegu on kuritegu ka seaduse mõttes. Kohus ei kontrollinud käsilolevas asjas

nõuetekohaselt tahtluse eeldusi, seega on ebaõige kohtu järeldus, et tegu oli tahtliku kuriteoga,

kuna süüdistatav oli ise ka seda meelt, et käitus valesti.

27. Kohus asus seisukohale, et X tegevuses ei esinenud kõrgendatud ohtu, mis õigustanuks

kannatanu suhtes vahetu sunni kasutamise. Maakohus viitas RKKKo lahendile nr 1-19-31 p 15,

mille järgi tuleb kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kiire vajaduse esinemist hinnata

ex ante vaatepunktist. Nii võib vahetut sundi korrarikkumise kiire kõrvaldamise vajadusega

põhjendada nt juhul, kui sellele on eelnenud politseiametnike peatumismärguande eiramine ja

põgenemine, rikkuja katse põgeneda ka politseiametnike juuresolekul, millega kaasneb

edasisest vastupanust loobumine. Käsilolevas asjas puudub vaidlus, et kannatanu hüppas

politseiauto kapotile, põgenes ja eiras politsei peatumismärguannet. Patrullsõidukil töötasid

sinised ja punased vilkurid ning kannatanu pidi mõistma, et need on suunatud talle. X põgenes

politseinike eest, eiras peatumismärguannet ja seega esines alus tema suhtes vahetu sunni

kasutamiseks.

28. Maakohus märkis, et süüdistatav jättis kannatanule abi kutsumata. Seda Robertas Poželale

süüdistus ette ei heida.

29. Mis puudutab kannatanul tuvastatud vigastusi, siis siin rikkus maakohus in dubio pro reo

põhimõtet. Esiteks ei kinnitanud ekspert seda, mida kohus väidab – et kannatanul tuvastatud

vigastused põhjustas kokkupõrge sõidukiga. Ekspert tugines erialakirjandusele, järelikult ei ole

tal endal praktilisi teadmisi kontaktspordis saadud vigastuste ja nende tekkemehhanismi kohta.

Teiseks selgitas ekspert, et kui erinevad vigastused on saadud ühel ajal (samaaegselt on

toimunud kaklus ja muu trauma), on nende eristamine võimatu, sest pole teada teise trauma

olemus. Järelikult pole antud juhul võimalik tõsikindlalt väita, mis põhjusel Xle vigastused

tekkisid. Kannatanu võis vigastused saada oma hobiga (poksimine) tegeledes.

30. Patrullsõiduki kasutamine sunnivahendina KorS § 74 lg 1 mõttes ei ole keelatud, tegemist

on erivahendiga KorS § 78 p 6 järgi, s.o tehnilise tõkkega. Samuti on kohtupraktikas (RKKKo

1-17-1219 p 16) väljendatud seisukohta, et mitte igasugune minetus vahetu sunni rakendamise

vajalikkuse hindamisel ei vasta veel KarS § 291 kuriteokoosseisu objektiivsetele tunnustele

vaid üksnes selle ilmselge kuritarvitamine. Maakohus pole analüüsinud, kas süüdistatav ületas

lubatud piire või tegi ta seda KarS § 291 järgi kvalifitseerimiseks vajaliku intensiivsusega.

Samuti pole lahatud seda, kas süüdistatava tegu tõi kaasa kuriteokoosseisuga kaitstava

õigushüve olulise rikkumise.

31. Maakohtu seisukoht, et kannatanu suhtes käeraudade kasutamine ei olnud õigustatud, pole

põhjendatud, eluliselt kohane ja ei vasta kehtivale õigusele. Kannatanu ei allunud

politseiametnike korraldustele, ta ei peatunud vabatahtlikult, vaid ta peeti kinni. Seega oli

Robertas Poželal alus eeldada, et X käitub edaspidigi ebaviisakalt ning põgeneb. Kohus ei

arvestanud süüdistatava selgitusega, mille järgi õpetatakse politseikoolis, et käeraudu tuleb

rakendada kõikide isikute suhtes, kes on algselt käitunud korraldusi eiravalt. Politseiametnik ei

saa olla kindel, et isiku meelsus on muutunud. Politseinik ei pea panema oma elu ja tervist ohtu

eeldades, et varem allumatult käitunud inimene peab ennast ülejäänud aja korralikult üleval ja

täidab korraldusi. Apellant rõhutab, et antud juhul rakendati käeraudu kümneks minutiks ning

Robertas Požela toimis kooskõlas KorS §-de 78 lg 1 p 1 ja 2, mille järgi võib politsei kasutada

käeraudu mh juhul, kui on alust arvata, et isik osutab füüsilist vastupanu ja/või võib põgeneda.

Xle paigaldati käerauad vahetult pärast kinnipidamist (kell 04.10) ning need eemaldati kohe,

kui veenduti kannatanu koostöövalmiduses (kell 04.20).

32. Meelevaldne on maakohtu väide, et Robertas Požela seadis omale eesmärgiks isiku

kinnipidamise patrullsõiduki abil. Tegemist oli õnnetusega ning seega pole täidetud KarS § 291

lg 1 subjektiivne teokoosseis.

33. Apellant on seisukohal, et süüdistatav tuleb KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos

õigeks mõista, sest kohtus esitatud ja uuritud tõendid ei võimalda tõsikindlalt järeldada, et

Robertas Poželal puudus õigus kannatanu kainenema toimetamiseks.

34. Esiteks jättis maakohus tähelepanuta, et patrulltoimkonna teise liikme, Y ütluste järgi oleks

temagi X suhtes sama otsuse langetanud. Järelikult oli mõlema politseiametniku hinnang

olukorrale sarnane ja sel põhjusel ka õige.

35. Robertas Požela tegi otsustuse toimetada kannatanu kainenema järgmiste asjaolude põhjal:

joobes kannatanu ütles, et ta tegeleb võitluskunstiga, on hiljuti tüdruksõbrast lahku läinud, ta

on kergesti mõjutatav ning tegutses emotsioonide ajendil. Xl tuvastati alkoholijoove 0,81 mg/l

kohta. Kohus märkis, et joobeaste ei olnud väga märkimisväärne, kuid KorS § 42 järgi ei mängi

see isiku kainenema viimisel mittemingisugust rolli. Juhinduda tuleb KorS § 36 lg 1 sätestatust,

mis määratleb joobeseisundi olemuse. Robertas Požela tegi pärast kannatanuga suhtlemist

prognoosi, et too võib sattuda täiendavatesse konfliktidesse ning kujutada seega ohtu nii endale

kui ka teistele. Sealjuures võttis süüdistatav arvesse kannatanu varasemat käitumist ja

mõjutatavust kaaslaste poolt. Robrtas Požela tegevus on kooskõlas KorS § 42 sätestatuga.

36. Asjakohatu on maakohtu seisukoht, mille järgi ei viidud kannatanu suhtes läbi mitte ühtegi

menetlust. Kohtu hinnangul on see tunnismärk kannatanu kainenema toimetamise

õigusvastasusest. Samas pole uurimisasutusel KorS § 42 tulenevalt kohustust algatada

kainenema viidud isiku suhtes süüteomenetlust.

37. Maakohtu hinnangul seadis süüdistatav omale eesmärgiks toimetada X kainenema. See on

vale, sest kannatanu viidi arestimajja tema enda ja teiste ohutuse tagamiseks, mitte karistuseks.

Järelikult puudus Robertas Poželal tahtlus KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemiseks ning seega ei ole täidetud subjektiivne teokoosseis.

Apellatsioonimenetluse edasine käik:

38. Ringkonnakohtule ei laekunud taotlusi asja lahendamiseks suulises menetluses ning kohus

määras 28.06.2023, et asi lahendatakse kirjalikus menetluses ning lahend kuulutatakse hiljemalt

04.10.2023. Apellatsioonimenetluse pooltele anti teada asja arutav kohtukoosseis ning tähtaeg

kõikide taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks.

39. Kohtu määratud tähtajaks laekusid kirjalikud seisukohad prokuratuurilt ja apellandilt,

viimane esitas lisaks taotluse õigusabikulude hüvitamiseks.

Prokuratuuri kirjalik seisukoht:

40. Prokuratuuri hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb

kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta muutmata. Kaitsja apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Kaitsja ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatu kohaselt maakohtu argumentidega,

kuid kaebuses ei viidata, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid kohtu valede

järeldusteni. Kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks ei saa pidada seda, kui kaitsja ei nõustu

maakohtu tõendite analüüsil põhinevate seisukohtadega.

41. Prokuratuur on seisukohal, et apellandi väide, mille kohaselt pole KarS § 291 lg 1 järgi

kvalifitseeritud tegu kuritegu, vaid õnnetusjuhtum, ei põhine tõenditel. Õnnetuseks ei saa

pidada seda, kui politseisõiduk sööstab võrdlemisi suure kiirusega (40 km/h kõnniteel)

kannatanule toorelt selga. Tõendid ei toeta kaitseversiooni, et süüdistataval oli soov mööduda

kannatanust paremalt. Salvestiselt on näha, et kannatanu paikneb enne kokkupõrget

patrullsõiduki vaates keset teed, sõiduki mõttelise pikiteljega kohakuti ning jookseb peatumata

edasi. X ei kaldu kordagi piisavalt vasakule ning kõnniteel ei olnud möödasõitmiseks ruumi.

Järelikult pole usutav Robertas Požela väide, et ta soovis sooritada taktikalist manöövrit

hilisema tehnilise tõkke kasutamiseks. Sellisel viisil erivahendi kasutamist pole kooskõlas KorS

§ 12 lg 4 ka protokollitud.

42. Hinnates Robertas Požela käitumist enne ja pärast otsasõitu on selge, et see ei kinnita tema

tahet sooritada taktikaline manööver. Kaitsja seisukoht, et Robertas Požela ei asunud sündmust

varjama, ei ole õige. Apellandi väide, et politseinikud ei kanna MIS-i andmeid, on õige, kuid

apellant jätab tähelepanuta, et seda täidetakse politseiametnike sõnade järgi. Kriminaalasjas on

esitatud tõend, mis näitab, kuidas süüdistatav tolle õhtu sündmust kirjeldas. Lisaks ei kandnud

Robertas Požela vahejuhtumit teenistuskaardile ning ei lisanud pardakaamera videosalvestist

kausta. Välijuhti ja/või ülemust süüdistatav juhtunust ei teavitanud. Kui varjamisele lisada fakt,

et kannatanule sõideti otsa kiirusega, mis oli pea 40km/h, siis saab teha järelduse, et süüdistatav

soovis X peatada talle autoga otsa sõites. Seda, et süüdistatav ise ei käsitlenud sündmust

õnnetusjuhtumina, näitab tema enda käitumine, mis on näha vormikaamera salvestiselt. Kuigi

kannatanu kaebas pärast kokkupõrget valu, ei registreerinud Robertas Požela ka liiklusõnnetust.

43. Õige pole apellandi seisukoht, mille järgi on ekslik maakohtu väide, et X tegevuses ei

esinenud kõrgendatud ohtu. Vastab tõele, et kannatanu ei käitunud avalikus kohas kooskõlas

KorS § 55 lg 1 p 2 sätestatud käitumise üldnõuetega ning süüdistatav teostas kooskõlas KorS §

572 avalikus kohas käitumisnõuete järgimise üle riiklikku järelevalvet. Robertas Poželal oli

kannatanu käitumise tõttu õigus teostada KorS § 32 sätestatud riikliku järelevalve erimeedet,

süüdistatav selgitas, et ta soovis tuvastada X isikusamasuse ja temaga vestelda. Kooskõlas KorS

§ 76 lg 3 ei ole isikuga vestlemise eesmärgil lubatud riiklikku sundi rakendada, küll aga

võimaldab seda KorS § 32 lg 5 (s.o isikusamasuse tuvastamine). Järelikult oli Robertas Poželal

õigus kohaldada riikliku järelevalve erimeedet, peatada kannatanu isikusamasuse tuvastamiseks

ja nõuda temalt isikut tõendava dokumendi esitamist. Sunni kohaldamisel tuleb arvestada KorS

§-des 7 ja 9 sätestatuga (meedet rakendatakse ainult seaduse alusel ja selle kohaldamine peab

olema proportsionaalne).

44. KorS § 74 lg 1 järgi on vahetu sund füüsilise isiku mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga

või relvaga. Erivahendite ja teenistusrelvade ammendav loetelu sisaldub KorS §-des 781 ja 782.

Robertas Požela kasutas kannatanu edasiliikumise takistamiseks ja kinnipidamise tagamiseks

füüsilist jõudu nii, et ta sõitis kannatanule patrullsõidukiga otsa. See ei ole lubatud, sest

politseisõiduk ei ole sunnivahendiks KorS § 74 mõttes. Kaitsja seisukoht, et patrullsõiduk on

erivahend KorS § 781 p 6 mõttes, ei ühti õiguskirjanduses kajastatuga. Selle järgi mõistetakse

tehnilise tõkkena kõiki vahendeid, mis on mõeldud isikute passiivseks suunamiseks ja

takistamiseks. Arvestades, et seaduse järgi pole sunni kohaldamine sõidukit kasutades lubatav,

oli Robertas Požela tegevus ebaseaduslik. Erivahendi kasutamist ei ole protokollitud.

45. Prokuratuur möönab, et asja lahendamisel selgus maakohtus, et praktikas on

patrullsõidukist saanud vahend, mida politsei kasutab turvataktikalistel eesmärkidel, s.o KorS

§ 74 sätestatud sunnivahendite loetelu on tõlgendatud nii, et teenistussõidukit on võimalik

kasutada füüsilise jõu ja erivahendina. Juhul, kui see oli seadusandja eesmärk, oli Robertas

Poželal seaduslik alus kasutada sõidukit sunni kohaldamisel KorS mõttes, kuid jätkuvalt peab

see olema saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalne. Seda, et see antud juhul nii ei olnud,

maakohus tegelikult süüdistatavale ette heidabki.

46. Robertas Požela oli KorS § 7 järgi kohustatud oma teenistusülesannete täitmisel ja tekkinud

probleemi lahendamisel lähtuma õigustatud eesmärgist. Sealjuures on tegevuse aluseks elulise

juhtumi asjaolud, mitte seaduses sisalduv võimalus ja õiguslik alus. Proportsionaalsuse

põhimõtte sisuks on idee, et probleemi lahendamine peab olema tõhus ja eesmärgipärane, kui

eesmärgi saavutamiseks võib isiku õigusi ja vabadusi kahjustada nii vähe kui võimalik. Antud

juhul eesmärk saavutati – X peatati. Samas seati peatamisega ohtu tema elu, kuid see ei ole

juhtumi asjaolusid ja taotletavat eesmärki (vestluse läbiviimine) silmas pidades põhjendatud.

Kannatanu käitumine (patrullsõiduki kapotile hüppamine) ei põhjustanud kõrgendatud ohtu

ning sestap ei olnud sõiduki kasutamine tema peatamiseks õigustatud.

47. Kuivõrd süüdistatav ületas väga selgelt lubatud piiri, oli tegemist ebaseadusliku füüsilise

jõu kasutamisega KarS § 291 lg 1 mõttes. Vahetu sunni kasutamine ei ole lubatud, kui sellega

põhjustatakse suurem kahju, kui ära hoitakse. Patrullsõiduki kasutamine oma füüsilise jõu mõju

suurendamiseks sarnaneb surmava jõu kasutamise ohtlikkusega.

48. Kaitsja väide, et süüdistus ei räägi kannatanule abi osutamata jätmisest, on vale. Vaatamata

sellele, et süüdistuses ei viidata normile, mida Robertas Požela rikkus, on viide süüdistatava

tegevusele süüdistuse tekstis olemas.

49. Kaitsja hinnangul oli kannatanule käeraudade paigaldamine põhjendatud, kuid apellant

jätab tähelepanuta, et pärast kannatanu peatamist jätkas Robertas Požela riikliku järelevalve

erimeetmete kohaldamist KorS § 572 alusel, milleks oli KorS § 37 lg 1 p 2. Nimetatud erimeede

annab politseile õiguse kontrollida joobeseisundile viitavate tunnuste korral isiku organismis

alkoholi esinemist kui ta võib olla ohtlik endale või teistele. Kriminaalasjas on tõendatud, et

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis märgitu ei vasta tegelikkusele.

50. KorS § 42 järgi võib isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või

teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Protokolli järgi toimetati X arestimajja

kainenema, sest ta otsustas joobeseisundis hüpata politseiauto peale (kapotile). Protokolli on

kantud joobeseisundile viitavad tunnused, mida tegelikult ei esinenud. See viitab kannatanu

karistamisele, mitte tema kaitsmisele. Sama kinnitavad ametnike ütlused, mille kohaselt

toimetati X jaoskonda sellepärast, et ta edasi lolluseid ei teeks, sest ta pani toime huvitava ja

omapärase teo. Ainukese menetluses kinnitust saanud ohu kannatanu tervisele tekitas Robertas

Požela.

51. Kannatanu käitumine pärast kinnipidamist oli kahetsev, alandlik, ta oli just saanud viga ja

ei suutnud püstigi tõusta. Mitte miski ei viidanud tõenäosusele, et ta tekitab edaspidi endale või

teistele kahju. Süüdistatava poolt esitatud kaalutlused (kannatanu emotsionaalne seisund, tema

juurest leitud hambakaitsmed jne) on esitatud tagantjärele oma tegevuse õigustamiseks. Nii

näiteks leiti hambakaitsmed alles jaoskonnas, kannatanu asjade läbivaatusel. Kuivõrd X

kainenema viimiseks KorS § 42 sätestatud alust ei olnud, võeti temalt 02.04.2022 alates kella

04.10 kuni 14.40 vabadus ja seda tehti ebaseaduslikult.

52. Süüdistatav kasutas käeraudu kannatanu kainenema viimise tõttu. KorS § 42 lg 5 järgi on

lubatud isiku kainenema toimetamisel kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi

saavutamiseks vajalik. X kainenema toimetamise protokolli kohaselt kasutati tema suhtes

käeraudu kella 04.10-04.20 märkusega „transport“. Põhjusel, et kannatanu suhtes erimeetme

(kainenema viimine) rakendamine ei olnud õiguspärane, ei olnud lubatud ka sunni (käeraudade)

kasutamine. Mis puudutab kaitsja väidet, et käerauad paigaldati seoses isiku eelneva

põgenemisega, siis on erivahendi kohaldamisel meetme protokollimine kooskõlas KorS § 12 lg

4 alati kohustuslik. Antud juhul protokolliti erivahendi kasutamine seoses isiku kainenema

toimetamisega (KorS § 42) põhjendusega „transport“, mitte isikusamasuse tuvastamise

eesmärgil (KorS § 32).

Kaitsja kirjalik seisukoht:

53. Prokuratuuri väide, et süüdistatav sõitis kannatanule otsa sõidukiirusega 40 km/h, ei põhine

tõenditel. Tõendamata asjaolu tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Eksperdi arvamusega

ekspertiisiaktis nr 22E-IV00001 on tõendatud, et Robertas Požela pidurdas enne kokkupõrget.

54. Prokuratuuri väide, et kaitsja jaatab seda, et süüdistatav kasutas patrullsõidukit

sunnivahendina kannatanu peatamiseks, on kohut eksitav. Robertas Požela soovis teha

taktikalise manöövri kannatanust paremalt poolt möödudes ja seejärel kannatanu peatada.

Kirjeldatud viisil on patrullsõiduki kasutamine erivahendina lubatav. Seletuskirja järgi võib

teenistussõiduk olla erivahend nt teesulu tekitamiseks või vägivaldseks muutunud avaliku

kogunemise ala piiramiseks.

55. Prokuratuur on hakanud KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul väitma, et

protokolli kirjutatud kannatanu joobeseisundile viitavaid tunnuseid tegelikult ei esinenud ja

olulist ohtu ei olnud. Need väited on paljasõnalised ja tõendamata. Eeldused kannatanu

joobeseisundi tuvastamiseks olid olemas.

56. Käeraudade kasutamine oli lubatud, sest süüdistatav toimetas kannatanu kainenema

kooskõlas KorS § 42 sätestatuga. KorS § 78 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi võib politsei käeraudu kasutada

mh juhul, kui on alust arvata, et isik osutab füüsilist vastupanu ja/või võib põgeneda.

Süüdistatava jaoks olid viidatud alused olemas. Käerauad pandi kannatanule peale selleks, et ta

ei üritaks uuesti põgeneda ning teda oleks võimalik ohutult transportida. Erivahendit kasutati

väga lühikest aega, kümme minutit. Süüdistatav käsitas käeraudu seaduses sätestatud volituste

piires.

57. Kuivõrd

maakohtu

otsus

tuleb

tühistada

ja

klient

õigeks

mõista,

peab

apellatsioonimenetluse kulu, mis on kokku 3153 eurot, kandma riik.

Ringkonnakohtu seisukoht:

58. Esmalt lahendab ringkonnakohus küsimuse, kas süüdistatava Robertas Požela tegu vastab

KarS § 291 lg 1 teokoosseisule või oli tegu liiklusõnnetusega (I). Seejärel vaeb kolleegium

seda, kas süüdistataval oli alust kannatanu Xt rauduskäsi kainenema viia või mitte (II). Viimaks

võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab asja menetluskulud

(III).

I

59. Vaidlus puudub maakohtu tuvastatud faktide üle, et süüdistusaktis kirjeldatud 02.04.2023

sündmused käivitusid siis, kui X hüppas korraks istuma Pärnus Rüütli tänaval seisva

politseisõiduki kapotile ning sel hetkel autos viibinud juht ja patrullpolitseinikuna

teenistusülesandeid täitnud Robertas Požela pidas vajalikuks kannatanu käitumisele reageerida.

60. Kolleegium jagab nii maakohtu kui ka apellandi ja prokuratuuri ühist seisukohta, et

Robertas Poželal oli põhjust ja õigust kannatanu peatamiseks ja tema isikusamasuse

tuvastamiseks (vt KorS §-d 5 ja 32). Lisaks juba menetluses korduvalt kõlanud argumentidele,

mis käsitasid kannatanu käitumise ebaõigsust ning seda, et tema teo pinnalt võis tol ööl riiklikku

järelevalvet teinud patrullekipaaž teha negatiivse ohuprognoosi (vt ka asjatundja HL ütlused kd

II tlk 59-83), märgib kolleegium, et X tegu – võõra auto kapotile hüppamine – on vaatamata

soovile teha nalja või poseerida laheda foto tarbeks (vt videolt, kuidas kannatanu tõstab käed

sirgelt pea kohale) juba olemuslikult selline, mis võib kahjustada teise isiku vara. Olenemata

sellest, et kolleegiumile arusaadavalt hiljem kannatanu suhtes mittemingisuguseid menetlusi ei

alustatud, tuleb politseiametnikul talle antud volituste piires sekkuda, kui inimese käitumine

pole ilmselgelt kooskõlas ühiskonnas kokkulepitud käitumisnormide ja -tavadega ning võib

kahjustada teiste isikute õigushüvesid. KorS 3 ptk-s paiknev isikusamasuse tuvastamine on

riikliku järelevalve erimeede ning kooskõlas PPVS § 71 on politseiametnikul riikliku

järelevalve meetme (nii üld- kui erimeede) kohaldamise õigus.

61. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et pärast politseiauto kapotile istuma potsatamist hüppas X

sealt kohe maha ja jooksis kiiresti eemale. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et Robertas

Požela pidi oma järgmised sammud otsustama väga kitsas ajaraamis. Arvestades asjatundja HL

ütlusi kd II tlk 59-83), et patrull peab turvalisuse huvides töötama paaris, üksteisest eraldumine

on enne asjaolude välja selgitamist täiendav turvarisk ning koos põgenikku jälitades tuleb lisaks

eesliikujale arvestada ka paarilise jooksutempoga, on Robertas Požela otsustus - mitte jalastuda

- ilmselt adekvaatne ja olukorrale vastav. Süüdistatav selgitas, et kannatanu liikumistempo ja

jalas olnud politseisaabaste raskuse tõttu oli väga ebatõenäoline Xle jalgsi järele jõuda.

Robertas Požela selgitused riimuvad videosalvestisega, millelt nähtu kinnitab, et kannatanu

liigub edasi väga nobedalt. Asjatundja HL selgitas kohtus, et süüdistatava kavatsus sõita Xle

autoga järele, ei olnud vale: turvataktikalistel kaalutlustel tuleb praktikas ette olukordi, kus

inimest tuleb esmalt sõidukiga taga ajada selleks, et sobival kohal jalastudes oleks võimalik

põgeneja kätte saada. Ringkonnakohtu hinnangul ei vastusta seda, et kehtiv seadus ei keela

politseil vajadusel põgenevat inimest autoga jälitada, ka prokuratuur.

62. Kaitsja ei vaidlusta maakohtu tuvastatud ja tõenditel põhinevat asjaolu, et 02.04.2022 öösel,

peale kella 04.00 põrkasid X ja Robertas Požela juhitud patrullsõiduk Pärnu linnas Rüütli tn

40A asuva hoone ees kokku. Maakohus pidas õigeks süüdistuse väidet, et Robertas Požela

kasutas vahetut sundi KorS 5 ptk mõttes ja sõitis patrullsõidukiga selle ees jooksvale Xle

meelega otsa selleks, et kannatanu peatada. Maakohtu järelduse vaidlustas apellant, kelle

hinnangul toimus liiklusõnnetus pärast seda, kui Robertas Požela kavandatud taktikaline

manööver (s.o mööduda jooksvast kannatanust sõidukiga paremalt ja sõita talle ette) X

ootamatu suunamuutuse tõttu ebaõnnestus. Ringkonnakohtule arusaadavalt on maakohus

kaitsja hinnangul kohtule esitatud tõendeid valesti hinnanud: esiteks pole nende alusel võimalik

teha järeldust, et süüdistatav ei pidurdanud piisava intensiivsusega ja teiseks on vale, et

Robertas Poželal ei olnud võimalik kannatanust teda kahjustamata paremalt poolt mööduda.

Kolleegium apellandiga ei nõustu. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused KrMS § 342 lg

3 p 1 alusel täies mahus kordamata ja lisab omalt poolt järgmist.

63. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus ei arvestanud kokkupõrget analüüsides tõendina

Robertas Požela ütlusi (vt siinkohal maakohtu otsuse lk 13 keskmine lõik, kd II tlk 183), mis

kinnitavad, et süüdistataval ei olnud kavatsust kannatanule autoga otsa sõita. Ringkonnakohus

nendib, et maakohus jättis õigesti kõrvale süüdistatava ja tunnistaja Y ütlused selle kohta, et

kokkupõrke põhjustas sõiduki ees ootamatult seisma jäänud X. Maakohus märkis, et Robertas

Požela ja tema paarilise ütlused on selles osas vastuolus ülejäänud tõenditega. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu seisukohaga. X kinnitas kohtus (kd II tlk 26-34), et auto sõitis talle selja

tagant sisse sel hetkel, kui ta jooksis. Ta vaatas küll korraks üle parema õla tagasi sõiduki poole,

kuid ta ei jäänud seisma, vaid jooksis edasi. Seda, et kannatanu rääkis tõtt, nähtub pardakaamera

salvestisest tehtud salvestiselt (kd I tlk 105). Järelikult toimis maakohus õigesti, kui tunnistas

süüdistatava ja tunnistaja ütlused selles osas ebausaldusväärseks. Kolleegium möönab, et

kahetsusväärselt ei ole maakohus võtnud selget seisukohta, kas süüdistatava Robertas Požela

ütlused, mis puudutavad soovi mööduda kannatanust paremalt poolt ja seda, et ta pidurdas,

tuleb kõrvale jätta või mitte. Kohus on esmalt (vt uuesti kohtuotsuse lk 13, kd II tlk 183)

tuvastanud, et süüdistatava ütlused pole ajaliselt järjepidevad: kui kohtus ütles Robertas Požela,

et ta tahtis kannatanust mööda põigata paremalt ning vajutas enne kokkupõrget pidurit, siis

kohtueelses menetluses rääkis süüdistatav vasakult möödumisest ja ei maininud, et ta pidurdas.

Otsust edasi lugedes ei selgu, kas maakohtu hinnangul olid süüdistatava ütlused vastuolu

selgitamiseks (s.o ta võis kohtueelses menetluses kannatanu suunda valesti väljendada ning

pidurdamist ta varem lihtsalt ei maininud) kohtu jaoks veenvad või ei. Ringkonnakohus nendib,

et kuivõrd viidatud ütlusi selgesõnaliselt kõrvale heidetud pole, siis tuleb eeldada, et süüdistatav

suutis siin maakohtule vastuvõetaval moel põhjendada eri menetlusetappides antud ütluste

vastuolulisust ning kohus võttis ütlusi asja lahendamisel siiski arvesse. Nii näiteks ongi otsuses

märgitud, et süüdistatava väide pidurdamise kohta on õige (vt maakohtu otsuse lk 12 alt lugedes

3. lõik, kd II tlk 182).

64. Vaatamata sellele, et maakohus ei jätnud süüdistatava selgitusi oma kavatsuste kohta

tõendeid hinnates otsesõnu kõrvale, on õige kaitsja seisukoht, et kohtu hinnangul ei riimunud

Robertas Požela kaitseversioon ja järelikult ka seda kinnitavad ütlused sündmuskoha

vaatlusprotokolliga (vt maakohtu otsuse lk 14 alt lugedes 3. lõik, kd II tlk 14). Kaitsjaga tuleb

nõustuda, et maakohtu põhjendus on lakooniline ja põhineb ainult sündmuskoha

vaatlusprotokollil olukorras, kus kohtu käsutuses oli teisigi tõendeid. Ringkonnakohus märgib,

et selle kohta, mis võis 02.04.2022 Pärnus Rüütli 40A asuva hoone ees kõnniteel juhtuda, esitati

kohtule järgmised dokumendid: Robertas Požela juhitud patrullsõiduki pardakaamera

salvestise salvestis ja selle 18.04.2022 vaatlusprotokoll (kd I tlk 100-105); 25.04.2022

kujutiseekspertiisi akt nr 22E-IV0001 (kd I tlk 106-110); 05.07.2022 asitõendi ehk politsei e-

sõidupäeviku haldusprogrammist tehtud ekraanitõmmise vaatlusprotokoll (kd I tlk 113-115);

Pärnu linnakaamerate 22.04.2022 vaatlusprotokoll (kd I tlk 116-118); 12.04.2022 sündmuskoha

vaatlusprotokoll (kd I tlk 119-129); 21.04.2022 asitõendi ehk patrullsõiduki vaatlusprotokoll ja

selle lisa (kd I tlk 130-139); 26.05.2022 asitõendi ehk patrullsõiduki pardakaamera

vaatlusprotokoll (kd I tlk 140-144). Lisaks andsid sündmuse kohta ütlusi sellega vahetult kokku

puutunud süüdistatav Robertas Požela (kd II tlk 95-124), kannatanu X (kd II tlk 26-34) ja

tunnistaja Y (kd I tlk 184-196). Siiski ei võimalda tõendid kogumis jagada kaitsja seisukohta,

et maakohtu lõppjäreldus on vale.

65. Politsei e-sõidupäeviku haldusprogrammist tehtud ekraanitõmmise vaatlusprotokolli võib

ringkonnakohtu hinnangul kõrvale heita. Vaatluse käigus fikseeriti Robertas Požela juhitud

patrullsõiduki liikumine 02.04.2022 kella 04.04–04.09 ehk alates hetkest, mil süüdistatav

hakkas põgenevat kannatanut sõidukiga jälitama kuni kokkupõrkeni. Vaidlust selle üle, kust

patrullauto liikuma hakkas ja kuhu jõudis, pole ning lisaks on teekonda kirjeldanud nii

süüdistatav, kannatanu kui ka tunnistaja Y.

66. Robertas Požela juhitud sõiduki pardakaamera salvestise salvestist vaadates tuleb

kolleegiumi hinnangul arvestada kahe asjaoluga. Esiteks on tõendatud, et kriminaalasja juurde

võetud ja vaadeldud salvestis (andmekandja kd I tlk 105) ei pärine pardakaamera mälukaardilt.

Sõiduki vaatlusel tuvastati, et ajaliselt kõige varajasemad pardakaamera salvestised on

märgistatud kuupäevaga 10.04.2022. Kriminaaltoimikus oleva salvestise autor on tunnistaja C

(kd I tlk 204-207), kelle ütlustega on tõendatud, et ta filmis selle 02.04.2022 siis, kui ta vaatas

politseijaoskonnas koos Robertas Požela ja Yga pardakaamera salvestist. Tunnistaja tehtud

videot vaadates on näha, et ekraani filmides ei istunud C tõenäoliselt otse arvutimonitori vastas

ja sellega kohakuti, vaid ta istus või seisis pigem vasakul, sest filmitud on vastava kaldega.

Teiseks tuleb arvestada pardakaamera paiknemist sõidukis. Vaatlusega tuvastati, et kaamera ei

ole sõiduki tuuleklaasi mõttelisel keskjoonel, vaid see asus salongist vaadates tahavaatepeegli

jala kõrval, pisut paremal pool (vt foto nr 3 kd I tlk 142). Lisaks on oluline, et kaamerat oli

võimalik liigutada ainult suunaga ülevalt alla, mitte vasakult paremale. Seega: kuigi sõidukis

viibijatel puudus võimalus kaamerat manuaalselt paremale või vasakule suunata, tuleb siiski

arvestada, et see ei talletanud sündmust sõiduki mõtteliselt keskmiselt pikiteljelt, vaid õige veidi

paremalt. Noil põhjustel ei piisa ainult salvestisest tegemaks tõsikindlaid järeldusi, kus jooksja

ja sõiduk tee mõttelise keskjoone suhtes paiknesid või kuhu poole ja kui palju nad kaldusid (vt

siinkohal prokuratuuri kirjalik seisukoht). Video vaatajal tuleb arvestada, et ekraanilt nähtu on

pardakaamera salvestisest tehtud video ning algne klipp ei olnud filmitud tuuleklaasi keskelt.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb noil põhjusel vaatajal esmalt aru saada, kus on patrullsõiduki

Škoda Superb mõtteline keskmine pikitelg. Kõige paremaks orientiiriks selle määratlemisel on

11.04.2022 auto vaatlusel tehtud foto nr 6 (kd I tlk 133). Fotol on pildistatud sõidukit otsevaates

ning pildil on näha, et auto iluvõrest ülespoole jääb sõiduki marki (Škoda) tähistav metallist

logo, mis asub esiosa keskel. Sõiduki kapott ei ole ühtlaselt voolujooneline, vaid logo juurest

on kapott mõlemalt poolt võrdselt veidi kõrgemaks n-ö volditud ning ülejäänud kapotiosast

veidi ülespoole jäävat osa eraldavad jooned ulatuvad tuuleklaasini. Nende joonte abil saabki

määrata sõidukit täpselt keskelt poolitava mõttelise pikitelje. See, kuidas on kirjeldatu näha

sõiduki salongist on kujutatud ka pardakaamera salvestisest tehtud videol – vt nt 0,20sek.

Arusaam, kus asub sõiduki mõtteline keskmine pikitelg, on koos pardakaamera salvestisest

tehtud videoga ning sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga väga oluline. Kuid sellest edaspidi, kui

kolleegium hindab apellandi väiteid kannatanu asendi kohta.

67. Patrullsõiduki pardakaamera videost tehtud salvestis võimaldab kolleegiumi arvates teha

järelduse, et politseiauto põrkab kannatanuga kokku kõnnitee parempoolses osas. Süüdistatava

sõnu selle kohta, kuhu poole ta sõiduki suunas, kinnitab lisaks salvestisele sündmuskoha

vaatlusprotokoll.

68. Sündmuskoha vaatlusel tuvastati, et teed katvatel tänavasillutuskividel on kaks paralleelset

kraapejälgede kogumit. Ringkonnakohtu hinnangul on need Robertas Požela sõiduki rehvide

jäljed. Vaatamata sellele, et vaatlus toimus protokolli järgi 12.04.2022 ehk kümme päeva pärast

süüdistuse esemeks olevat sündmust, on kolleegiumi arvates mõistlik eeldada, et jäljed säilisid.

Esiteks oli sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi tegemist kõnniteega, kus autoliiklus on

praktiliselt olematu. Järelikult pole väga tõenäoline, et sündmuskohal olevad jäljed jätsid või

selle rikkusid seal vahepeal liigelnud teised sõidukid. Teiseks tuleb sündmuskoha

vaatlusprotokolli kõrvutada teiste tõenditega. Patrullsõiduki vaatlusel tuvastati, et patrullautol

olid all talvised naastrehvid (vt foto nr 5 kd I tlk 132). Naelrehvid on erinevalt lamell- või

suverehvidest varustatud väljaulatuvate metallkomponentidega, mis kraabivad pidurdamisel

pinnast. Paralleelsete kraapejälgede vaheline laius mõõdetuna jälgede kogumi keskelt oli 1,58m

(vt uuesti foto nr 5) ning see vastab sõiduauto Škoda Superb üldandmetele, mille järgi on selle

mudeli kereosa absoluutne laius 1,864m. Sündmuskoha vaatlusprotokolli koos pardakaamera

salvestisest tehtud videoga vaadates on selge, et rehvijälgede paiknemine klapib salvestiselt

nähtuva patrullsõiduki asendiga nii teel kui ka seal paiknevate esemete (nt pingid) suhtes.

69. Visuaalselt kujutavad kõige paremini Robertas Požela sõiduki liikumise suunda ja

kokkupõrkejärgset asendit sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotod nr 3-5 (vt kd I tlk

121-122). Nendelt on näha, et patrullsõiduk oli praktiliselt kõnnitee paremas servas. Lisaks on

maakohus õigesti tuvastanud, et süüdistatav pidurdas siis, kui ta kannatanule autoga järgnes (vt

maakohtu otsuse lk 12, kd I tlk 182 alt lugedes 3. lõik). Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et

Robertas Požela vajutas pidurit kaks korda. Esiteks kinnitab väidet linnakaamerate salvestise

vaatlus, kust on näha, et pidurituled süttivad kahel korral. Teiseks riimub linnakaamerate

videotelt nähtuv sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Sündmuskohta vaadeldes tuvastati kaks

kraapejälgede kogumit ning kolleegium on otsuse p 69 sedastanud, et need on Robertas Požela

juhitud auto rehvijäljed. Juhi vaates parema rehvi jäljed tähistati numbritega 1, 4, 6 ja 7 ning

vasakpoolse rehvi jäljed numbritega 2, 3, 5 ja 8 (vt foto nr 5 kd I tlk 122). Vaatlusega tuvastati,

et paralleelsed kraapejäljed küll algavad punktidest 1 ja 2, kuid need katkevad ning hakkavad

uuesti kulgema punktidest 3 ja 4.

70. Vaatamata sellele, et kolleegiumi hinnangul on tõendatud kaks kaitseversiooni esmapilgul

kinnitavat asjaolu (s.o süüdistatav pidurdas ja tema juhitud sõiduk peatus kõnnitee

parempoolses servas) on ringkonnakohtu arvates kaitseväide õnnetusjuhtumi toimumise kohta

tõenditega ümber lükatav.

71. Kolleegiumi hinnangul on tõendatud, et Robertas Poželal ei olnud võimalik kannatanust

ohutult mööduda. Videolt on näha, et kannatanu ilmub juhi vaatevälja siis, kui ta on Rüütli 40A

asuva Pärnu Uue Kunsti Muuseumi (edaspidi UKM) ukse kõrval (salvestisel 0,25-0,26sek).

Seal on sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi kõnnitee kõige kitsam koht. Selles kohas oli

Robertas Poželal võimalik Xst autoga paremalt mööduda 3,86m laiusel kõnniteel (vt foto nr 4

ja selle all olev tekst kd I tlk 121-122). Süüdistatava sõnul (kd II tlk 100) ei saanud ta

kannatanust ruumikitsikuse tõttu mööduda kohas, kus oli UKM-i viiv kaldtee (s.o kõnnitee

maksimaalse laiusega 3.86m). Pärast kaldteest möödumist on kõnnitee sündmuskoha

vaatlusprotokolli järgi märksa laiem, maksimaalselt 5,88m (vt foto nr 18 ja selle all olev tekst

kd I tlk 128). Robertas Požela märkis, et ta jõudis Xle autoga järgi siis, kui kannatanu oli

kohakuti purskkaevudega, mis on paremal pool asuva platsi peal (vt siinkohal foto nr 18 kd I

tlk 128). Sel hetkel nägi ta võimalust kannatanust paremalt möödumiseks (kd II tlk 102), sest

X võttis suuna vasakule. Ringkonnakohus möönab, et juhul, kui kannatanu oleks jooksnud selle

koha peal täpselt tee keskel, siis oleks kõnniteel laiusega 5,88m temast nii paremale kui ka

vasakule jäänud 2,94m laiune vaba ruum, millest pärast sõiduki kere absoluutlaiuse lahutamist

jääb järele veel 1,076m. Iseenesest võimaldaks see vahemaa kindla käega juhil (kelleks

operatiivsõiduki koolituse läbinud Robertas Poželat võib kahtlemata pidada) ees jooksvast

inimesest küll väga napilt, aga siiski edukalt mööda põigata. Samas on seda võimalik teha

üksnes tingimusel, et jooksja oma suunda üldse ei muuda või kaldub kindlasti jätkuvalt ainult

vasakule poole või ei jää ootamatult seisma. Paraku pole kolleegiumi arvates elulises

situatsioonis põgeneva inimese käitumist võimalik mingisugusesse kindlasse malli sobitada

ning sel põhjusel pole soovitud tulemus ehk antud juhul kannatanu elu ja tervist säästev ohutu

möödasõit mitte kunagi garanteeritud. Ainuke kriteerium, mille peale möödapõike sooritaja

sellises olukorras loota saab, on tegelikult hea õnn. Süüdistatava sõnul viitaski kõik tema

hinnangul sellele, et plaan autoga ohutult mööda põigata ja kannatanu tee tõkestada õnnestub

(kd II tlk 103). Kolleegium süüdistatava sõnu usaldusväärseks ei pea. Antud juhul räägivad

tõendid seda, et Robertas Požela pidas sel hetkel hoopis võimalikuks, et kannatanu soovib

joosta sihilikult paremale ning sel põhjusel oli otsasõit kavatsetud.

72. Kolleegium märgib, et üks lahutamatu osa patrullpolitseiniku igapäevatööst on inimeste

käitumise prognoosimine (vt siinkohal ka asjatundja HL ütlused nn VOOT põhimõtte

rakendamise kohta). Mõistetavalt ei suutnud Robertas Požela kohe hakata mõtlema, mida X

järgmiseks võib teha. Süüdistatav ütleski, et esimese hooga ei olnud tal aimugi, kuhu poole

kapotile hüpanud kannatanu jooksma hakkab (vt süüdistatava ütlused kd II tlk 100), võimalikud

olid väga erinevad variandid. Samas nähtub tõenditest, et pärast üllatusmomendi lahtumist

proovis süüdistatav X järgmisi võimalikke samme ette arvata ning ringkonnakohtu hinnangul

tegi süüdistatav seda kindlasti vahetult ette kokkupõrke toimumist.

73. Nii näiteks selgitas süüdistatav, et ta eeldas roolis olles korduvalt, et kannatanu jääb seisma

(kd II tlk 102), sest selleks olid tema hinnangul võimalused nii Rüütli tn lõpus kui ka rongi1

juures. Järelikult Robertas Požela sel hetkel juba kalkuleeris, mida kannatanu võib järgmisel

hetkel teha. Mis puudutab süüdistuse esemeks olevat sündmust, siis videosalvestiselt nähtub

sündmuskohalt pilt, mida tol hetkel nägi autoroolis olev süüdistatav: Rüütli tn 40A asuva hoone

ees on kõnnitee, mille paremale poole jääb jalakäijatele mõeldud plats, mida ääristavad

tänavavalgustuspostid, pingid ja prügikastid (vt fotod nr 3, 4 ja 18, kd I tlk 121 ning 128).

Loetletud esemete suurust ja paiknemist arvestades on ilmne, et nende vahelt ei ole autojuhil

1 Pärnus Rüütli tn 40A juures asuv Pärnu kitsarööpmelise raudtee mälestusmärk

sõidukiga, mille üldpikkus on 4,856m ja absoluutlaius 1,864m, võimalik nende vahelt end ohtu

seadmata platsile mõõduka hooga keerata ning sel põhjusel võib jalgsi liikuja olla kindel, et

sinna talle autoga järgneda ei saa. Tunnistaja Y ütleski kohtus, et tema eeldas sel hetkel, et X

jookseb nagunii paremale, kuhu nemad ei oleks autoga saanud (kd I tlk 192). Sama kinnitas

Robertas Požela. Süüdistatav andis kohtus ütlusi, et „Ma algselt oletasin, kui mina oleksin see

inimene, kes ära jookseb, siis mina oleks jooksnud risti sinna Vabaduse väljakule, sest sinna

ma ei pääse sõidukiga“ (kd II tlk 101) ning „Kui mina oleks sellise asja teinud, siis mina oleksin

küll jooksnud üle risti, et autoga enam mulle järgi ei saa tulla“. Arvestades nii süüdistatava kui

ka tunnistaja ütlusi ning seda, et kannatanu kasutas põgenemiseks jalakäijatele mõeldud

platsiga külgnevat kõnniteed, mis omakorda on ääristatud linnakujunduslike elementidega nii,

et need takistaks sõidukite liikumist paremal asuvale jalakäijatele mõeldud väljakule, on

kolleegiumi arvates usutav, et süüdistatav pidas võimalikuks, et X võtab suuna paremale.

Järelikult ei tahtnud Robertas Požela kannatanust mööduda, vaid seadis omale eesmärgiks

takistada X jooksmist platsile.

74. Lisaks räägib selle poolt, et süüdistataval ei olnud kavas Xt säästa ning ta sooviski

kannatanut takistada talle otsa sõites, paraku videosalvestis. Esiteks on videolt näha, kuidas

sõiduk kannatanuga pikivahe hoidmise asemel talle hoogsalt läheneb ja sel põhjusel pole

võimalik öelda, et süüdistataval ei olnud kavatsust põgenikku peatada teda autoga korraks n.ö

müksates. Teiseks ei ole tegelikult mittemingisugust vahet, kas kannatanu kaldub korraks

vasakule, paremale või jookseb keset teed, sest X on kogu aeg auto esiosaga kohakuti ja ta ei

liigu kordagi selle võimalikust puuteulatusest välja. Patrullsõiduki poolt sündmuskohale jäetud

jälgi vaadates on selge, et sõiduk suurt rohkem enam paremale hoida ei saanud, seal olid ees

takistused (pingid, valgustid). Järelikult ei ole õiged Robertas Požela ütlused, et tal oli hea

võimalus süüdistatavast mööduda. Videosalvestise järgi juhil selleks reaalset võimalust kordagi

ei avanenud. Kui salvestise vaatamisel paralleelselt pidevalt jälgida, kus on patrullsõiduki

mõtteline keskmine pikitelg (vt uuesti otsuse p 66) ja kõrvutada seda sündmuskoha vaatlusel

tuvastatuga (vt nt foto nr 18 kd I tlk 128), siis on õige prokuratuuri tähelepanek, et Robertas

Poželal ei olnud kordagi arvestatavat võimalust kannatanust ohutult mööduda ning sellest pidi

juht kõiki asjaolusid arvesse võttes juba koha peal aru saama.

75. Kaitsja arvates välistab süüdistatava tahtluse ja soovi kokkupõrget vältida fakt, et Robertas

Požela pidurdas. Maakohtu järeldus, et süüdistatav ei teinud seda piisava intensiivsusega, on

kaitsja hinnangul vale ja ei põhine tõenditel. Kaitsja on seisukohal, et eelduslikult oli

patrullsõiduki kiirus enne kokkupõrget ca 30 km/h ning seega oli auto peatumisteekond ca 13,3

meetrit. Seega ei olnud süüdistataval võimalik sõidukit koheselt peatada. Prokuratuur omakorda

on arvamusel, et liiklusõnnetusest pole paslik rääkida, sest süüdistatav sõitis hoogu

vähendamata kannatanule selga sõidukiirusega 40 km/h.

76. Eelduslikult on apellatsioonimenetluse pooled lähtunud süüdistatava juhitud sõiduki

sõidukiiruse määratlemisel 25.04.2022 kujutiseekspertiisi aktis nr 22E-IV0001 väljendatust.

Eksperdi arvamus on selles järgmine: „Ekspertiisi käigus parandati videofaili Snapchat-

676151326“, et kiirusmõõteseadme tablool olevad numbrid oleksid paremini eristatavad. Ning

otsiti kaadreid, kus oleks kõige selgemini nähtav patrullsõiduki esipaneelilt oleva

kiirusmõõteseadme numbriline näit. Kõige selgemalt olid numbrid/number nähtavad kaadritel

838-839 (00:27:9) ja 854-855 (00:28:5). Parendatud video kopeeriti CD-plaadile (lisa 3) ning

fototabelid (lisa 1 ja lisa 2) nimetatud kaadritega edastatakse koos ekspertiisiaktiga“.

Ekspertiisiakti kirjeldavas osas on ekspert märkinud, et salvestise kaadritel 838 ja 839 (00:27.9)

on nähtavad kiirusmõõteseadme tablool kaks (rohelist) numbrit ning esimene number on

tõenäoliselt 4. Kaadrid 854 ja 855 on salvestatud hetkel, millal algas tõenäoliselt pidurdamine,

sest auto nina kalle muutub pidurdamisele iseloomulikult.

77. Ringkonnakohus märgib, et eksperdile tehti akti sissejuhatava osa järgi ülesandeks

parandada võimalusel videofaili Snapchat-676151326 kvaliteeti, et oleks paremini eristatav

videofailis nähtava patrullsõiduki esipaneelil oleva kiirusmõõteseadme numbriline näit

(rohelist värvi näit) salvestuse algusest ajavahemikus 00:24 kuni 00:28. Järelikult ei antud

eksperdile ülesandeks parandada videofaili kvaliteeti ning tuvastada parendatud faili abil

näiteks võrdlevat meetodi kasutades sõiduki kiirusmõõteseadme võimalik näit, mida ekspert on

lähteülesande raamidest väljudes omal algatusel teinud. Samas on eksperdil kooskõlas KrMS §

98 lg 1 p 6 seada ja lahendada omal algatusel ekspertiisimääruses esitamata ekspertiisiülesanne.

Kujutisekspertiis määratakse, kui on materjali vaja digitaalselt töödelda (nt parandada heli- või

videosalvestise kvaliteeti) või materjali töödelda ja siis võrrelda selleks, et leida samasust

kinnitavaid sarnasusi või ümberlükkavaid erisusi. Antud juhul ei hälbinud eksperdi omal

algatusel püstitatud ja lahendatud ülesanne esialgsest, sest ilmselgelt määras menetleja

ekspertiisi eesmärgiga videosalvestise kvaliteeti parandada selleks, et kiirusmõõteseadme näit

oleks loetav.

78. Eksperdi arvamus on antud tõenäolises vormis ning seda võimalust on kohtupraktikas

korduvalt aktsepteeritud (nt RKKKo 3-1-1-93-15). Järelikult on tõendatud, et salvestisel

00:27sek kujutatud hetkel võis Robertas Požela juhitud patrullsõiduki kiirus olla 40 km/h. Sellel

hetkel jooksis kannatanu alles auto ees, tee keskel ning sõiduki salongis viibija vaates auto

mõttelise keskmise pikiteljega samal joonel (vt selle määratlemise kohta otsuse p 66). Pikivahe

sõidukiga on küll väike, kuid see pole kannatanu jaoks veel otseselt ohtlik. Apellandiga tuleb

nõustuda, et selle kohta, milline võis olla sõiduki kiirus kokkupõrke hetkel (videol 0.28sek)

mittemingisuguseid andmeid ei ole. Ekspert möönab, et esimesel numbril on kõige rohkem

sarnasusi numbriga 4, ent midagi rohkemat ta parandatud lähtematerjali põhjal arvata ei saa.

Viidatu ei ole tõenäoline eksperdi arvamus, sest ekspert on öelnud, et tal ei ole arvamuse

esitamiseks piisavalt andmeid.

79. Kolleegiumi hinnangul on õige maakohtu seisukoht, et süüdistatav pidurdas, kuid ta ei

teinud seda esimesel korral piisava intensiivsusega, mis on vajalik sõiduki peatamiseks.

Ringkonnakohus märgib maakohtuga nõustuvalt, et kiiruse alandamine ei näita tahet

kokkupõrget vältida, vaid soovi vähendada sellega kaasnevat võimalikku kahju. Sündmuskoha

vaatlusel tuvastati, et sõiduk jättis sillutisele jäljed: parempoolne kraapejälgede kogum oli

üldpikkusega (s.o punktist 1 kuni punktini 7) 10,9m ja vasakpoolne kogum (s.o punktist 2 kuni

punktini 8) oli üldpikkusega 10,92m. Samas tuvastati vaatlusega, et need ca 11 meetrised

kraapejäljed ja seega ka pidurdusteekond ei olnud ühtlane. Järelikult auto n.ö ei lohisenud peale

pidurdamist mööda maad edasi, mis viitab, et piduripedaal hetkeks vabastati. Sündmuskoha

vaatlusprotokolli kohaselt oli parempoolne kraapejälgede kogum tee peal näha algpunktist 60

cm ulatuses, seejärel see katkes. Vasakpoolne kogum oli teel näha algpunktist 95 cm ulatuses,

seejärel jäljed katkesid. Arvestades maas olevaid jälgi ning seda, et linnakaamera salvestiselt

on näha, kuidas pärast esimest piduritulede süttimist sõiduk liigub, on tõendatud, et esimene

pidurdus ei olnud kantud eesmärgist sõiduk jõuliselt peatada. Kuivõrd pidureid korraks

rakendati, ei saanud kokkupõrke hetkel (salvestisel 0,28) auto kiirus olla 40 km/h. Selle poolt

räägib ka asjaolu, et kui kaitsja arvutuste järgi peaks sõiduki peatumisteekond 30 km/h

sõidukiiruse juures olema 13m, siis kraapejälgede üldpikkus (sh vahepeal katkenud osa)

sündmuskohal oli peaaegu 11m.

80. Järgmised pidurdusjäljed on sündmuskohal märksa tugevamad. Pinnasel hästi väljendunud

jäljed tähendavad, et pidureid rakendati äkki ja väga jõuliselt. Sündmuskoha vaatlusel tehti

kindlaks, et punktide 1 ja 4 (parempoolsete rehvide jälg) vahele jäi 4,23m ning punktide 2 ja 3

(vasakpoolsete rehvide jälg) vahele jäi 2,705m pikkune vahemaa, kus ei olnud näha kraapejälgi.

Kolleegium on eelnevalt juba käsitlenud seda, et järelikult liikus sõiduk pärast esimest

pidurdust edasi. Seejärel on kraapejäljed uuesti näha punktide 3 ja 4 (parem ja vasak rehv)

juures ning need väljenduvad kõige reljeefsemalt vahemikus 5-8 (vasakpoolne) ja 6-7

(parempoolne). Kõrvutades sündmuskoha vaatlusprotokolli pardakaamera videosalvestisest

tehtud salvestisega on selge, et punktid 3 ja 4 markeerivad rehvijälgi, mis tekkisid hetkel, kui

Robertas Požela pidurdas pärast kokkupõrget kannatanuga. Auto rappub äkkpidurdusele

iseloomulikult, kuid sellele eelnevalt on kannatanu juba autolt löögi saanud. Eeltoodu tõttu on

õige maakohtu seisukoht, et lõplik pidurdamine toimus alles pärast kontakti kannatanuga, et

vältida temast üle sõitmist. Enne kokkupõrget ei pidanud Robertas Požela vajalikuks pidureid

blokki vajutada vaatamata sellele, et auto ja kannatanu vahele jäi olematu distants.

81. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et kriminaalasjas esitatud tõendid ei võimalda

tõsikindlalt jaatada seda, et X sai isiku läbivaatusel (vt kd I tlk 145-153) fikseeritud

kehavigastused süüdistatava juhitud sõidukiga toimunud kokkupõrke tagajärjel. Apellandi

hinnangul ei olnud ekspert pädev, sest ta tugines arvamuse andmisel erialakirjandusele.

Kolleegium märgib, et praktikas kasutavad eksperdid sageli ekspertiiside tegemisel

erialakirjandust, sest pole mõeldav, et eksperdid on absoluutselt kõikide küsimustega ja

situatsioonidega varem vahetult kokku puutunud. Tuginemine erialakirjandusele ei ole sel

põhjusel keelatud. Eksperdi arvamus on asjas tõendiks, mida tuleb hinnata kogumis teiste

tõenditega. Kannatanu vaadati läbi 11.04.2022 ning tal tuvastati paranemisjärgus

nahamarrastused ja -vigastused vasakul käel, vasakul jalal, vasaku reie tagapinnal ja vasakul

säärel. Ekspert ei välistanud, et loetletud tervisekahjustused võisid tekkida 02.04.2022

toimunud sündmuse tagajärjel. Kuigi X selgitas kohtus, et ta tegeleb kontaktvõistlusspordiga,

millega võivad kaasneda erinevad vigastused, ei seostanud kannatanu isiku läbivaatusel

tuvastatud tervisekahjustusi oma hobiga. X selgitas, et sai need 02.04.2022 süüdistuses

kirjeldatud viisil (kd II tlk 28 ja 33). Isiku läbivaatuse protokollis tuvastatu, kannatanu ütlused

ja eksperdi arvamus riimub videosalvestisel kajastatuga. Sellelt on näha, kuidas X kurdab, et

tema vasak jalg on päris hull (kd I tlk 102). Väärib märkimist, et just kannatanu vasakult jalalt

leiti kõige rohkem paranemisjärgus tervisekahjustusi. Eeltoodu tõttu pole põhjust maakohtule

ette heita, et ta pidanuks selles küsimuses rakendama KrMS § 7 lg 3 sätestatut.

82. Apellandi hinnangul on maakohus Robertas Požela teojärgset käitumist tõlgendanud nii, et

süüdistatav sai oma teo ebaõigsusest aru. Kolleegium leiab, et maakohtul on õigus.

Ringkonnakohus peab isegi ilma KorS § 77 sätestatud kohustuseta elementaarseks, et pärast

autoga otsa sõitmist tuntakse aktiivset huvi kannatanu tervisliku seisundi vastu ja kutsutakse

talle vajadusel abi (vt siinkohal ka juhi kohustused liiklusõnnetuse korral LS § 169). Lisaks on

enesest mõistetav, et politseiametnik annab sellise kaaluga vahejuhtumist töö juures teada.

Käsiloleval juhul Robertas Poželat X tervis vaatamata viimase kurtmisele ülemääraselt korda

ei läinud ning kriminaalasjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks

sündmusest ametliku jälje jätnud. Ringkonnakohus nendib, et abi kutsumine tähendanuks antud

juhul seda, et juhtunu talletab kiirabibrigaad. Süüdistatava käitumine viitab kolleegiumi

hinnangul soovile vahejuhtum täiesti maha vaikida selleks, et vältida võimalikku vastutust (vt

siinkohal nt teenistuslehe väljatrükk kd I tlk 95, 18.04.2022 vaatlusprotokoll kd I tlk 100-102,

tunnistajate T ja A ütlused kd II tlk 16-21, 21-26).

83. Robertas Poželale heideti ette füüsilise jõu ebaseaduslikku kasutamist KarS § 291 lg 1

mõttes. Ebaseaduslikkus seisnes süüdistuse järgi selles, et KorS § 74 ei luba füüsilist isikut

mõjutada patrullsõidukiga; politseiauto pole vahetu sunni rakendamise vahendiks. Maakohus

nõustus prokuratuuri loogikaga. Kaitsja on seisukohal, et patrullsõiduki kasutamine

sunnivahendina KorS § 74 lg 1 mõttes ei ole keelatud, sest tegemist on erivahendiga ehk

tehnilise tõkkega KorS § 781 p 6 järgi. Kolleegium apellandiga ei nõustu, kuid see ei tähenda,

et ringkonnakohus jagaks täiel määral prokuratuuri ja maakohtu seisukohti.

84. Erivahendite ja teenistusrelvade loetelu on ära toodud KorS §-des 781-782 ning KorS § 781

p 6 mõttes on patrullsõiduk tehniline tõke juhul, kui seda kasutatakse nt tee takistamiseks.

Apellant on viidanud seletuskirjale, mille järgi võib teenistussõiduk olla erivahend näiteks

teesulu tekitamiseks või vägivaldseks muutunud avaliku kogunemise ala piiramiseks. Sama

selgitas kohtus tegelikult ka asjatundja HL. Ringkonnakohus märgib, et ei kehtivast seadusest,

selle seletuskirjast ega asjatundja ütlustest ei saa järeldada seda, et politseiauto on erivahend

ehk tehniline tõke ja seda võib kasutada viisil, mis on käsilolevas asjas tõendatud (s.o sõita

autoga selle ees jooksvale inimesele otsa selleks, et takistada tema edasist põgenemist).

Prokuratuuril on õigus, et tehniline tõke on vahend, mida kasutatakse isikute passiivseks

suunamiseks ja takistamiseks. Asjatundjagi lähtus oma ütlustes eeldusest, et Robertas Poželal

oli plaanis taktikaline manööver: sõita jooksjast ettepoole, jätta siis auto seisma ning tõkestada

põgenikul tee talle vastu liikudes, s.o kasutada patrullsõidukit tehnilise tõkkena. Paraku on

kriminaalasjas tõendatud, et sellist kavatsust süüdistataval ei olnud.

85. Prokuratuur möönis oma kirjalikus vastuses, et kuigi politseisõiduki kasutamine

sunnivahendina on KorS § 74 lg 1 mõttes ebaseaduslik, on praktikas patrullautost saanud siiski

sunnivahend, mida politsei kasutab füüsilise jõu ja erivahendina. Ringkonnakohus ei jaga

prokuratuuri arvamust, et praktika on KorS sätestatust hälbinud. Kolleegium märgib, et

kooskõlas KorS § 74 lg 1 loetakse vahetuks sunniks mh füüsilise isiku mõjutamist füüsilise

jõuga, milleks loetakse kehale suunatud mistahes toimet, mis mõjutab selle liikumise iseloomu

ja/või kuju. Ringkonnakohus ei näe, et füüsilise jõu rakendamine on automaatselt keelatud ja

ebaseaduslik juhul, kui selleks kasutatakse peale paljaste käte või rusikate muid vahendeid, mis

võimaldavad füüsilist jõudu suurendada. Vaatamata sellele, et patrullsõidukiga inimesele otsa

sõitmine kätkeb endas väga tõsiseltvõetavat ohtu, et füüsilise jõu kasutamine väljub KarS §-de

120-121 teokoosseisude raamest, ei välista KorS § 74 lg 1 sõnastus patrullsõiduki kasutamist

sunnivahendina.

86. Ringkonnakohtu hinnangul seisneb Robertas Požela tegevuse ebaseaduslikkus KarS § 291

lg 1 mõttes selles, et see ei vastanud KorS § 7 sätestatud proportsionaalsuspõhimõttele. Viimast

on käsitanud nii süüdistus kui sellest tulenevalt ka maakohus. Kooskõlas KorS § 7 p 1 ja 2

kohaldab korrakaitseorgan riiklikku järelevalvet teostades mitmest sobivast ja vajalikust

riikliku järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem

kahjustab ning kohaldab ainult sellist meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega

taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda. Ringkonnakohus nendib,

et arvestades nii X käitumist (loetud sekunditeks politseisõiduki kapotile hüppamine) ja

Robertas Požela taotletavat eesmärki: pidada X kinni, tuvastada tema isikusamasus ning viia

läbi vestlus (KorS § 76 lg 3) ei olnud süüdistataval kannatanu peatamisel põhjust ja õigust talle

autoga otsa sõita. Süüdistatav seadis patrullsõiduki kasutamisega ohtu kannatanu elu ja tervise

ning see ei olnud taotletavat eesmärki silmas pidades põhjendatud. Tegemist oli füüsilise jõu

ülemäärase kasutamisega ning kuritarvitus oli ilmselge. Apellant heitis maakohtule ette, et

viimane ei analüüsinud, kas süüdistatav ületas lubatud piire või tegi ta seda KarS § 291 järgi

kvalifitseerimiseks vajaliku intensiivsusega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda

siiski teinud (vt otsuse lk 17, kd II tlk 187).

87. Kaitsja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et X tegevuses ei esinenud kõrgendatud ohtu.

Apellandi hinnangul see esines, sest kannatanu hüppas politseisõiduki kapotile, põgenes ja eiras

politsei peatumismärguannet. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja viidanud küll kohtupraktikale,

kuid pole põhistanud, miks peaks korraks kapotile hüppamine kätkema endas ohtlikku olukorda

või mis põhjusel pidanuks Robertas Požela eeldama, et oht selle esinemise korral püsib või

kasvab. Süüdistatava sõnul pidas ta kannatanu tegu taunimisväärseks, ta ei teadnud, miks X teo

toime pani – kas kannatanu vajas mingisugust abi või tahtis midagi halba. Kõige selle

väljaselgitamiseks soovis ta Xga vestelda (kd II tlk 102). Robertas Požela ütlustest nähtub

seega, et ta ei tajunud ei teo ajal ega selle järgselt, et kannatanust lähtunuks mingisugune

akuutne oht. Kuigi kolleegium ei eita, ei iseenesest oli süüdistataval seaduslik alus (s.o KorS §

32 lg 1 ja 5) füüsilise sunni kohaldamiseks, ei nõudnud olukord sedavõrd jõulist sekkumist.

Vastupidiselt apellandile leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et süüdistatav ületas

lubatu piire KarS § 291 lg 1 järgi kvalifitseerimiseks vajaliku intensiivsusega.

88. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et Robertas Požela tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS

§ 291 lg 1 järgi.

II

89. Kaitsja ei vaidlusta maakohtu tuvastatud asjaolusid, mille järgi paigaldas süüdistatav pärast

kannatanu kinni pidamist talle käerauad, kontrollis kainust ning selgitas välja, et X

väljahingatavas õhus oli alkoholi 0.81 mg/l kohta. Süüdistatav koostas joobeseisundile viitavate

tunnuste kirjeldamise protokolli ja toimetas X kainenema. Arestimajja transportimisel kasutati

kannatanu suhtes käeraudu. Selle üle, et Robertas Požela tegi otsuse paigutada kannatanu

kainenema, ei vaielda. Apellandi hinnangul ei võimalda maakohtule esitatud ja uuritud tõendid

tõsikindlalt järeldada, et süüdistataval puudus õigus X kainenema toimetamiseks. Kolleegium

kaitsjaga ei nõustu.

90. Maakohus on kohaselt viidanud (vt kohtuotsuse lk 17, kd II tlk 187 alt lugedes 2. lõik), et

kooskõlas KorS § 42 lg 1 võib politsei joobeseisundis täisealise isiku toimetada kainenema

politsei arestimajja või arestikambrisse või vanglasse, kui see on vältimatu isikust endale või

teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Oluline oht on KorS § 5 lg 3 järgi oht isiku

tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või KorS § 5 lg 4 nimetamata

kuriteo toimepanemise oht.

91. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et KorS § 42 lg 1 järgi on kainenemise eelduseks

joobeseisund. Norm ei kehtesta piirmäära, millisest alates on isiku kainenema viimine

vältimatult vajalik. Konkreetsel ajahetkel mõõdetud joobe suurus näitab ainult seda, kui suur

oli alkoholisisaldus väljahingatavas õhus indikaatorvahendi kasutamise hetkel. Olenemata

mõõtmistulemusest võib alkoholisisalduse määr inimese organismis olla juba langev (alkoholi

tarvitati mõnda aega tagasi) või kulgeda tõusujoones (alkoholi tarvitati vahetult enne kainuse

kontrollimist). Sel põhjusel puudub mõistlik põhjendus indikaatorvahendi näidu rõhutamiseks.

Tegemist on ühe teguriga paljudest, millega tuleb kaalutlusotsustuse (kas isik paigutada

kontrollitud tingimustesse kainenema või mitte) tegemisel arvestada. Maakohtu viide, et

kannatanul tuvastatud joobe suurusest tingituna ei olnud X kainenema toimetamine vältimatult

vajalik, ei põhine seega kehtival seadusel ja see asjaolu tuleb kooskõlas KrMS § 339 lg 1 p 3

maakohtu otsusest välja jätta.

92. Keskseks küsimuseks on see, kas X puhul oli täidetud KorS § 42 lg 1 sätestatud teine eeldus

ehk joobes isikust endale või teistele isikutele lähtuv oluline oht, mida on võimalik maandada

ainult tema kainenema viimisega ehk paigutamisega suletud keskkonda kontrollitud

tingimustesse ajani, mil isiku joobe tõttu muutunud kehalised ja psüühilised funktsioonid ja

reaktsioonid normaliseeruvad. Ringkonnakohtu hinnangul on politseiametnikul ohu hindamisel

ulatuslik kaalutlusõigus, sest alkoholijoobes inimeste käitumine on ettearvamatu. Lisaks tuleb

arvestada, et politseil tuleb otsustus teha väga piiratud aja jooksul, sest ressursse silmas pidades

pole mõeldav, et politseiametnik kulutab tunde purjus inimese küsitlemisele eesmärgiga

kõrvaldada kõik kahtlused selle kohta, kas isikust võib lähtuda mingisugune oht või mitte ning

kas seda ohtu saab pidada oluliseks KorS § 42 lg 1 mõttes. Piisab, kui politseiametnik teeb

prognoosi, et oletatav oht on olemas ja see on tõenäoliselt keskmisest kõrgem. Kolleegium

märgib, et prognoosi tegemisel tuleb arvestada mitmete näitajatega: nt alkoholijoobe määr,

isikul esinevad välised joobele viitavaid tunnuseid (vt siinkohal joobeseisundile viitavate

tunnuste kirjeldamise protokoll kd I tlk 160), isiku varasemat käitumist (mis tingis selle, et

politsei pidi reageerima), isiku käitumist kõrvalseisjatega ja politseiametnikuga (ülbe, tülinoriv,

depressiivne, apaatne), jpt. Eeltoodu tõttu ei saa pidada õigeks maakohtu seisukohta, mille järgi

pidanuks Robertas Požela otsustuse tegemisel võtma arvesse ainult seda, kuidas kannatanu

käitus pärast kinni pidamist (vt otsuse lk 19, kd II tlk 189). Ringkonnakohus nendib, et

maakohtu kirjeldatu on ainult üks osa nendest asjaoludest, mis on politseiametnikule abiks

kaalutlusotsuse tegemisel. Vaatamata eeltoodule tuleb maakohtuga nõustuda, et käsilolevas

asjas ei olnud kannatanu kainenema toimetamine kooskõlas KorS § 42 lg 1 sätestatuga.

Maakohtu põhistusi kordamata lisab ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 342 lg 3 p 1 omalt

poolt järgmist.

93. Käsilolevas asjas ei nähtu tõenditest, millel põhineb Robertas Požela kaalutlusotsus.

Tegelikult räägivad kohtule tõendid sellest, et süüdistatav ei juurelnudki selle üle, kas Xst võib

talle endale või teistele lähtuda mingisugune oht, mille maandamiseks või vältimiseks on isik

vaja viia kainenema. Kolleegium nendib, et kõik kohtus kõlanud põhjendused ja õigustused on

esitatud tagantjärele.

94. Ringkonnakohus on otsuse p 60 märkinud, et kannatanu käitumine, mis käivitas edasiste

sündmuste jada, ei olnud korrektne. Üks argumente X kainenema toimetamise poolt lisaks

sellele, et ta oli joobes, on tõsiasi, et ta ei käitunud viisil, mida peetakse aktsepteeritavaks (s.o

avalikus kohas ei tohi teisi inimesi häirida ega astuda samme, mis võivad teiste inimeste vara

kahjustada). Kolleegium nendib, et purjus inimese puhul ei saa olla kindel, et ta pärast peatamist

ja selgitavat vestlust uuesti nii ei käitu. Samas ei ole see reegel, vaid prognoosi tegemisel tuleb

lähtuda konkreetse üksikjuhtumi asjaoludest. Antud juhul sõideti kannatanule autoga otsa, tal

oli valus ja ta lonkas ning ta võttis siiralt omaks, et tegu oli vale. Sellises olukorras pole

tegelikult alust eeldada, et inimene jätkab keskmisest suurema tõenäosusega ühiskonnas

kokkulepitud käitumisnormide eiramist. Lonkav ja valutav jalg takistas Xl olulisel määral

tegemast sama, mida varem (s.o autode peale hüppamist). Robertas Požela ütlus, et võimalikule

teiste isikute vastu suunatud ohule viitasid kannatanul kaasas olnud hambakaitsmed, mida ta

nägi juba sündmuskohal, on vastuolus tunnistaja Y ja kannatanu X ütlustega ning Robertas

Požela rinnakaamera salvestisega, mille järgi leiti ese alles arestimajas kannatanu asjade

läbivaatusel.

95. Märgid võimalikule ennast kahjustavale käitumisele puudusid. Kuigi kannatanu avaldas, et

ta läks just tüdruksõbrast lahku, viitas ta samas ka tulevikuplaanidele (mul on varsti võistlused,

vt kd I tlk 103). Suitsiidne inimene nii ei mõtle. X oli teadvusel ja adekvaatne, järelikult puudus

alus arvata, et ta ei oska koju minna, sest ta ei orienteeru ajas ja kohas või kukub jõkke või jääb

kusagil suvalises kohas magama ning alajahtub.

96. Sellest, et süüdistatav sündmuskohal kordagi ei kaalutlenud, kas tal on KorS § 42 lg 1

tulenevalt alust Xt kainenema viia, räägib nii Robertas Požela rinnakaamera salvestis kui ka

02.04.2022 koostatud joobeseisundis kainenema toimetamise protokoll. Viimases on täitmata

koht, kus ametnikul tuleb markeerida, kas isiku kainenema viimine oli tingitud isikust endale

või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks KorS § 42 lg 1 mõttes. Kriminaaltoimikus

olevast koopiast ei nähtu, et protokolli koostaja oleks valinud emma-kumma variandi vahel.

Põhjendusena on välja toodud ainult see, et isik otsustas joobeseisundis olles hüpata politseiauto

kapotile. Kolleegium märgib, et tegemist oli minevikusündmusega, kuid KorS § 42 lg 1

sätestatu – ohu tõrjumine – on suunatud tulevikku. Süüdistatava rinnakaamera salvestisest (kd

I tlk 105) nähtub, et Robertas Požela langetas otsustuse viia X kainenema viivitamatult pärast

indikaatorvahendi näidu selgumist.

97. Ringkonnakohus nendib, et kuigi kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistatav ei järginud

kannatanu kainenema toimetamisel KorS § 42 lg 1 sätestatut, ei pruugi vale või nt ajapuudusel

puudulikult tehtud kaalutlusotsus alati tähendada, et politseiametnik on toime pannud kuriteo.

Käsilolevas asjas on apellant väitnud, et sündmuskohal viibinud abipolitseinik Y hinnangul

oleks tema samadel asjaoludel teinud sama otsustuse. Tunnistaja puhul tuleb samas silmas

pidada seda, et ta on abipolitseinik ehk tal ei ole erinevalt politseiametnikust vastavat väljaõpet.

Järelikult ei ole tema arvamusega põhjust arvestada.

98. Käsilolevas asjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust rääkida valest või puudulikust

kaalutlusotsusest, mis on vabandatav (nn eksimisprivileeg). Fakt on see, et Robertas Požela

jaoks oli kannatanu käitumine ilmselgelt väga häiriv. Pärast X peatamist ei osanud süüdistatav

kannatanu tegu paigutada mitte ühegi süüteokoosseisu alla, kuid vajadus kannatanu käitumisele

mingilgi moel reageerida jäi. Sellele viitab Robertas Požela käitumine tervikuna (soov

kannatanu iga hinna eest kätte saada ning vt ka süüdistatava ja kannatanu omavahelist suhtlust

pärast kokkupõrke toimumist, kd I tlk 105 asuv Robertas Požela rinnakaamera salvestis).

Süüdistatava ütlused selle kohta, miks ta kannatanu kaasa otsustas võtta, pole olnud ajaliselt

järjepidevad. Maakohus tuvastas, et kohtueelses menetluses rääkis Robertas Požela vajadusest

tuvastada politseijaoskonnas kannatanu isikusamasus, kuid selle lükkas ümber tema

rinnakaamera salvestis (kust on näha, kuidas süüdistatav hoiab enda käes kannatanu ID-kaarti)

ja kannatanu ütlused. Kolleegium nendib, et kannatanu kaasa võtmine ja kainenema

paigutamine viitab asjas kogutud tõendite põhjal karistusaktsioonile ja KorS § 42 lg 1

kaalutlusotsustuse tegemata jätmisele, mitte ekslikult tehtud puudulikule või valele

kaalutlusotsustusele. Sel põhjusel on maakohtu otsus, tunnistada Robertas Požela süüdi KarS §

136 lg 1 järgi, seaduslik ja põhjendatud.

99. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et kannatanu peal kasutati 02.04.2022 peale kinnipidamist

ning arestimajja transportimisel käeraudu. Maakohus asus seisukohale, et selleks vajadust ei

olnud, sest kannatanu ei käitunud agressiivselt ning ei olnud aru saada, et ta oleks olnud ohtlik

endale või teistele. Apellant omakorda pidas maakohtu järeldust eluvõõraks ja KorS § 78 lg 1

p-des 1 ja 2 sätestatuga vastuolus olevaks. Prokuratuur rõhutas oma kirjalikus vastuses, et

käeraudade kasutamine kannatanu kainenema transportimisel oli ebaseaduslik, sest Robertas

Poželal puudus alus X kainenema paigutamiseks. Kolleegium märgib, et iseenesest võib

nõustuda apellatsioonis esitatud arutluskäiguga, miks võib kannatanule käeraudade asetamist

vahetult pärast peatamist KorS § 78 lg 1 p-de 1 ja 2 valguses pidada põhjendatuks. Samas ei

piirdunud sündmuste käik kannatanu peatamisega ja isikusamasuse tuvastamisega. Süüdistus

rõhutab ja seostab käeraudade kasutamise ebaseaduslikkust KarS § 291 lg 1 valguses X alusetu

kainenema toimetamisega. Fakti, et kannatanu transportimisel kasutati käeraudu, apellant ei

vaidlusta. Kaitsja väited põhinevad eeldusel, et X arestimajja kainenema viimine oli

põhjendatud, kuid ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et see ei olnud õiguspärane. Eeltoodu

tõttu on kolleegium täiel määral päri prokuröri argumentidega, et olukorras, kus erimeetme

(kainenema toimetamine) kohaldamine pole kaalutlusotsuse tegemata ehk isikust lähtuva

ohupotentsiaali hindamata jätmise tõttu seaduslik, ei ole õiguspärane ka isiku transportimisel

kasutatud sund (käerauad) ning sel põhjusel tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS

§ 291 lg 1 järgi. Kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 3 tuleb maakohtu arutluskäik seega otsusest

välja jätta ning asendada käsiloleva otsuse punktis esitatud põhistusega.

III

100. Kokkuvõtvalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul kaitsja apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata. Vaatamata asjaolule, et kolleegium jätab kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 3 maakohtu

otsusest välja käsilolevas lahendis esile toodud asjaolud ning lisab vastavalt KrMS § 342 lg 3

p 1 omalt poolt põhjendusi, pole alust maakohtu otsust Robert Požela süüdi tunnistamises KarS

§-de 291 lg 1 ja 136 lg 1 järgi tühistada. Apellant maakohtu mõistetud karistust ei vaidlustanud

ning kolleegium vajadust apellatsiooni piiridest väljumiseks ei näe. Mõistetud karistus vastab

seadusele.

101. Kooskõlas KrMS § 185 lg 1 kannab menetluskulud riik, kui apellatsioonimenetluses

tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lõikes 2 loetletud lahend. Käsilolevas asjas tegi

ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 3 nimetatud lahendi. Menetluskulude hüvitamiseks

kohustatud isik teeb seda KrMS § 173 lg 2 järgi menetleja määratud ulatuses, sest kulude

kindlaksmääramisel tuleb arvestada KrMS § 175 sätestatut. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 loetakse

menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu.

101. Robertas Požela valitud kaitsja ning tema huvides apellatsiooni esitanud advokaat Mihkel

Gaver taotleb apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist ja riigi kanda jätmist. Taotluse järgi

osutas apellant süüdistatavale õigusabiteenust 150 eur/h. Toimingute ajakulu oli kokku 17h ja

31min ning süüdistataval tuleb kaitsjale tehtud töö eest tasuda 3153 eurot (summa koos

käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tunnihind mõistliku suurusega, kuid

ajakulu ja sellest tulenevalt ka riigilt väljamõistetavat summat tuleb veidi kärpida.

101.1 Esiteks on kaitsja apellatsiooniteate koostamisele, esitamisele ja selle tõttu kliendile e-

kirja edastamisele kulutanud 20 minutit. Teade, millele kaitsja viitab, asub kriminaaltoimikus

(kd II tlk 168-169). Kolleegium märgib, et apellatsiooniteatisest peab nähtuma isiku tahe

vaidlustada kohtuotsus ning selle kriteeriumi täidab dokumendi resolutsiooni p 1 (Robertas

Požela teavitab, et soovib kasutada apellatsiooniõigust). Kõik muu on üleliigne. Kliendile ei

pea tingimata saatma eraldi e-kirja, süüdistataval on oma menetlusseisundi tõttu juurdepääs e-

toimikule ning näiteks juhul, kui apellatsiooniteade esitatakse e-kirjaga, on võimalik klient

lisada e-kirja adressaatide loetellu. Eeltoodu tõttu ei ole kaitsja taotlus põhjendatud osas, mis

käsitab apellatsiooniteate koostamise, esitamise ja kliendile e-kirja saatmise eest arvestatud

menetluskulu kokku 50 eurot (summa käibemaksuta).

101.2 Teiseks ei ole põhjendatud ajakulu, mis on arvestatud seoses 04.09.2023 esitatud kirjaliku

seisukoha koostamisega (s.o kokku 5 tundi). Kolleegium märgib, et selles kordas kaitsja

valdavalt apellatsioonkaebuses esitatud argumente. Ringkonnakohus võttis kaitsja vastuväited

prokuratuuri kirjalikule seisukohale kokku käsiloleva otsuse p-des 53-57. Sealjuures puudutas

kaitsja otsuse viidatud osas refereeritud käeraudade kasutamisega seotud väiteid ja taotlust jätta

menetluskulud riigi kanda juba apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtu hinnangul on

põhjendatud ajakulu 1 tund ja kaitsja taotlus ei ole seega põhjendatud ülejäänud 4 tunni eest

arvestatud 600 euro (summa käibemaksuta) suuruse menetluskulu hüvitamises.

101.3 Kaitsja poolt taotletavast summast tuleb seega maha arvestada 650 eurot (summa

käibemaksuta) ja hüvitada tuleb 1977,50 eurot (summa käibemaksuta). Koos käibemaksuga on

hüvitamisele kuuluv summa 2373 eurot. Kaitsja taotlus tuleb rahuldada osaliselt ning Eesti

Vabariigilt tuleb Robertas Požela kasuks välja mõista 2373 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/