2-23-11785/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

3. oktoober 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-11785

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku valvearsti esialgse õiguskaitse

taotlus X psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ning

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23. augusti 2023. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 23. augusti 2023. a määruse resolutsiooni punkti 3

esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 29. septembril 2023 kell 23.22.

Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt täiendada

kohtumääruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.

4. Määruse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Pikendada X suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 20. augustist 2023

kell 23.22 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

4.2. Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

4.3. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

lugeda lõpetatuks 29. septembril 2023 kell 23.22 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

4.4. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata

määruse täitmist.

4.5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus riigi kanda.

2-23-11785

2 (7)

5. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele, sealhulgas määruskaebuse esitajale

isiklikult, ja edastada teadmiseks Tallinna linnale (Mustamäe linnaosa valitsuse

kaudu).

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse

määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536

lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes

on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rakendas 21. augusti 2023. a määrusega X (puudutatud isik) suhtes esialgset

õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi alates

20. augustist 2023 kell 23.22 kuni 24. augustini 2023 või mõne eelneva päevani, kui raviasutus

on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega.

2. Sihtasutuselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, PERH) saadud info kohaselt ei olnud

puudutatud isiku tervislik seisund 23. augusti 2023. a seisuga muutunud. Isikul puudub

jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale

ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Maakohus pikendas 23. augusti 2023. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani alates

tema 20. augustist 2023 kell 23.22 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 29. septembril 2023 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

3.1. Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 2 ning TsMS §

534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et jätkuvalt esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tema tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras.

2-23-11785

3 (7)

3.2. Maakohus märkis, et esitatud taotlusest ja sellele lisatud 21. augusti 2023. a arsti

arvamusest nähtub, et puudutatud isik viibib PERH psühhiaatriakliinikus ravil esimest korda.

Isik saabus psühhiaatriakliiniku valvetuppa PERH erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu ta

viidi kiirabi ja politsei poolt. Kiirabi kutsus puudutatud isiku õde, kes ei olnud oma vennaga

viimaste nädalate jooksul ühendust saanud. Puudutatud isik ei vastanud meilidele ega

telefonikõnedele ning sulges ennast korterisse. Puudutatud isik suhtles oma õega pikemalt

viimati kolm aastat tagasi. Õde käis neljal päeval järjest puudutatud isiku ukse taga, koputas,

kuid keegi ust lahti ei teinud. Õde helistas kiirabisse ja päästeameti abiga saadi uksest sisse.

Korter oli koristamata ning põrandal olid teerajad salvrätikutest. Kiirabi saabudes oli toas pime.

Puudutatud isik oli kahvatu, kõhn ja hoolitsemata. Tal olid seljas räbaldunud riided. Puudutatud

isik oli väga agressiivse kõneviisiga, ennast läbi vaadata ei lubanud, suhtus kõikidesse

abistajatesse vaenulikult. Isik kaebas erakorralise meditsiini osakonnas, et temaga käituti

halvasti, ta toodi vägisi haiglasse, kuigi ta tervise üle ei kaevanud. Järgnevaks päevaks oli tal

plaanitud töövestlus. Puudutatud isik avaldas korduvalt, et ta tahab nüüd ennast

meditsiinitöötajate halva käitumise tõttu ära tappa ja teeb seda, kui teda haiglast koju lubatakse.

Puudutatud isik oli negativistlik, ei olnud nõus vererõhu ja muude näitajate mõõtmisega.

Esialgu ei olnud ta nõus ka analüüse andma, kuid kui alternatiivina pakuti intranasaalse rahusti

manustamist turvamehe kontrolli all, nõustus isik analüüside ja kanüüliga. Puudutatud isik

keeldus

uriinianalüüsi

andmast.

Järgnevalt

toodi

isik

stabiilses

üldseisundis

psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Isik saabus valvetuppa kanderaamil. Ta oli rahusti tõttu

uimane ja unine. Isik reageeris kanderaamil kõnetamisele üksikute sõnadega. Silmi ta ei

avanud. Isik oli trotslik ja tõrges. Enamikule küsimustele ei vastanud ta selgelt. Tema

mõtteavaldused jäid ebamääraseks. Isiku seisundit oli puuduliku kontakti tõttu raske täpsustada.

Valvearstil jäi psühhootilise sümptomaatika esinemise kahtlus. Isiku ebaadekvaatse, endale ja

teistele potentsiaalselt ohtliku käitumise tõttu hospitaliseeris valvearst isiku tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega.

3.3. Puudutatud isiku seisund ei olnud paranenud. Ta oli negativistlik, ärrituv ja tõrges. Ta

rääkis silmad kinni. Vestluse käigus on ta kahtlustava olekuga, avaldab paranoilisi mõtteid

sellest, kuidas sugulased tahavad tema korterit endale saada. Puudutatud isik oli kahtlustav ka

raviarsti suhtes, osadele küsimustele vastas küsimustega: "Hakkate siin mingit vandenõud

tegema?", "Mis sellel vahet on? Tahate mind mõnitada?", "Meditsiinilises punktis ei oma see

küsimus mingit tähtsust". Puudutatud isik väitis, et ta toodi haiglasse vägisi, valekaebuste tõttu,

et sugulased saaksid temalt korteri ära võtta. Puudutatud isiku sõnul oli ta väsinud sellest, et

temaga halvasti käitutakse, ning pikemalt rääkida ei soovinud. Puudutatud isikul puudus

haiguskriitika. Ta ei mõistnud haiglasse saabumise asjaolusid ja ei nõustunud haiglaraviga.

Isiku väitel on ta hetkel töötu, kuid otsib aktiivselt tööd. Ravikindlustus tal puudub.

3.4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood

(F23.9), millest tulenevalt on tema käitumine ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isik

ohustab eelkõige iseenda, aga ka ümbritsevate turvalisust. Ta lubas ennast ära tappa, kui ta

haiglast välja lubatakse, ning enne rahusti manustamist oli tema käitumine meditsiinitöötajate

suhtes agressiivne. Psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik võimeline enda

tervislikku seisundit, ravivajadust ja tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama.

3.5. Puudutatud isik oli 21. augusti 2023. a ärakuulamisel psühhiaatriakliinikus kurja

olemisega. Ta ütles riigi õigusabi korras määratud esindajale, et „sina, vanamutt, ole vait“. Ta

rääkis, et elab sellest, et sõbrad aitavad teda rahaliselt. Puudutatud isik toodi haiglasse

ebaõiglaselt. Ta oli rahulikult oma kodus ja päästjad murdsid ukse maha. Puudutatud isik ei saa

haiglas viibimise ajal minna kahele tööintervjuule ja „teie siin“ olete süüdi, et puudutatud isik

tööd ei saa ning ei saa sõpradele tagasi maksta. Puudutatud isiku väitel töötab ta ajakirjanikuna.

Tal on ilmunud artikleid. Ta ei saa haiglas tööd teha, sest arvuti ja artiklid on kodus. Artikkel,

2-23-11785

4 (7)

mida puudutatud isik praegu kirjutab, on vabavaralisest kompilaatorist open vat com. Artikkel

ilmub ühes vabavaralises väljaandes. Isik avaldas, et „teil on siin kõik ähvarduste tasemel, kas

mul pole mingeid õigusi“.

3.6. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas esitatud taotlust.

3.7. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist

seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aitaks nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja

lahendamisele.

3.8. Kohus arvestas isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi korraldamine ei olnud muul viisil

võimalik, kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta 40 päevaks

kinnisesse asutusse. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb

psüühikahäire, tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib

ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Isik oli selgelt segaduses ning ei saanud sellises

seisundis oma elu ka elementaarsel määral korraldada. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud

ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Vabatahtliku ravi korral võib isik haiglast

lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides.

3.9. Taotlusest nähtuvalt vajas isik ravi ja ravimite manustamist, mistõttu andis kohus loa

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul,

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

3.10. Maakohus märkis, et tulenevalt TsMS § 539 lg-st 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse

korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud

tähtaega, kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste

äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst).

3.11. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, millega palub maakohtu 23. augusti 2023. a määrus

tühistada.

Puudutatud isik on seisukohal, et ta ei vaja ravi kinnises asutuses. Isikul ei esine mingit

psüühikahäiret ega vaimset haigust. Isiku enesetunne on hea. Ta ei ole kunagi vajanud

sellekohast ravi ega vaja ka praegu. Puudutatud isik viibis riigipühal, s.o 20. augustil 2023

kodus, kuhu tungis politsei ja viis ta kodust ära haiglasse. Seejärel toimetati ta

psühhiaatriahaiglasse. Puudutatud isik reageeris võib-olla haiglas üle, kuid see peaks olema

mõistetav, kuna tema koju tungiti põhjendamatult ja tema tahte vastaselt. Isik ei ole kunagi

olnud vägivaldne ega ohustanud ennast ega kedagi teist. Puudutatud isik planeeris ja valmistus

uuteks tööalasteks ettevõtmisteks, mis jäid nüüd teostamata. Puudutatud isiku ohtlikkus ei ole

tõendatud.

5. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Isikul on raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood F23.9, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud

isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist ja julgeolekut. Tulenevalt raskest

psüühikahäirest ei hoolitsenud puudutatud isik enda eest, ta oli kõhnunud, räbalates ja

antisanitaarses keskkonnas. Isikul esinesid nälgimisest põhjustatud nihked analüüsides

(kehvveresus). Kui kiirabi isiku tervisekontrolliks haiglasse viis, siis ähvardas puudutatud isik

2-23-11785

5 (7)

kindlasti suitsiidi teha, kui koju saab. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Isikul puudus

oma haiguse suhtes kriitika. Ravimeid võttis ta vaid kontrollimise korral. Oma psüühikahäire

tõttu keeldus ta ka söögist ja joogist, kartes, et need on mürgitatud. Ta vajas seetõttu vedeliku

manustamist tilkinfusioonina. Järelikult ei olnud võimalik patsiendile osutada muud

psühhiaatrilist abi kui haiglaravi.

6. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni tuleb täpsustada esialgse

õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga. Muus osas tuleb jätta maakohtu määruse

resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb osaliselt

täiendada

maakohtu

määruse

põhjendusi.

Määruskaebus

jääb

rahuldamata

ja

määruskaebusmenetluse kulud jäävad riigi kanda.

8. Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on vaidlustatud määrusega rakendatud esialgse

õiguskaitse tähtaeg lõppenud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse

seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast

isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise

määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista esialgse õiguskaitse rakendamise

tähtaja möödumine määruskaebuse lahendamist.

9. Maakohus leidis kokkuvõttes õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s

1 ning TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani.

10. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st

1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida (p 1), haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda

või teiste elu, tervist või julgeolekut (p 2) ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (p 3).

TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni

40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

11. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Kolleegium

nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Maakohus

tugines lahendit tehes kinnisesse asutusse paigutamise taotlusele ja arstide arvamusele. Kolme

arsti ühisarvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire täpsustamata äge

psühhootiline episood (F23.9). Arstid on puudutatud isiku rasket psüühikahäiret oma

arvamuses ka kirjeldanud (dtl-d 10 ja 11). Asjas esile toodust seoses puudutatud isiku

käitumisega saab järeldada, et raskest psüühikahäirest tulenevalt ei mõistnud ta täielikult oma

2-23-11785

6 (7)

käitumist ega juhtinud seda. Eelnevat kinnitab ka maakohtu määrusest nähtuv ülevaade

puudutatud isiku ärakuulamisest.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et haiglaravita jäädes oleks puudutatud isik olnud

ohtlik iseendale ja ümbritsevatele, mistõttu täidetud oli ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks, kuid täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi.

12.1. Kolleegium märgib, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb alati konkreetselt tuvastada. Ainuüksi

isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust (Riigikohtu

10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11). Riigikohus on rõhutanud, et isiku

ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa

põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida

konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise

distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkuse

tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada.

Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib

lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a

määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435, p 18; 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662,

p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2).

12.2. Asja materjalidest nähtuvalt oli puudutatud isik enda psüühikahäirest tulenevalt ohtlik

eelkõige iseendale. Avaldaja poolt kohtu ette toodust nähtub, et puudutatud isik oli end

isoleerinud ja hooletusse jätnud. Vahetult enne hospitaliseerimist elas ta antisanitaarses

keskkonnas (korter), kandis räbaldunud riideid ja oli hoolitsemata, kahvatu ja kõhnunud (dtl-d

10 ja 67). Puudutatud isiku nälgimine oli põhjustanud tal kehvveresuse (dtl 67). Avaldaja esile

toodust nähtub, et puudutatud isik keeldus psüühikahäire tõttu söögist ja joogist, kartes, et see

on mürgitatud, mistõttu manustati talle vedelikku tilkinfusioonina (dtl 68). Eelnevaga oli

puudutatud isik seadnud otsesesse ohtu iseenda elu ja tervise. Lisaks nähtub arstide

kirjeldustest, et puudutatud isiku mõttekäik oli paranoiline ja kahtlustav ning ta väljendas

enesetapuplaani haiglast koju pääsemisel (dtl-d 10 ja 67). Seega väljendus oht puudutatud isiku

elule ja tervisele ka võimalikus suitsiidikavatsuses. Ringkonnakohtu hinnangul oleks

puudutatud isiku enese hooletusse jätmine ning kahtlustav ja paranoiline meeleseisund

haiglaravita jäämisel veelgi süvenenud. Kuna puudutatud isiku hospitaliseerimise ajaks olid

juba toimunud negatiivsed muutused tema tervises (kehvveresus), oli puudutatud isiku

ohtlikkus enda elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

12.3. Lisaks nähtub arstide esile toodust, et haiglasse toomisel oli puudutatud isik väga

agressiivse kõneviisiga ning suhtus abistajatesse vaenulikult ja agressiivselt, mistõttu oli vaja

kasutada rahustit (dtl-d 10 ja 11). Selline käitumine viitab, et psüühikahäirest tingitud

ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu võis puudutatud isik olla ohtlik ka teiste isikute

elule ja tervisele, eelkõige nende isikute, kes teda aidata püüdsid.

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks muu psühhiaatriline abi olnud kirjeldatud olukorras

küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Kolleegium täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi.

Määruskaebusest, ärakuulamisel esitatust ja psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt ei mõistnud

puudutatud isik, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks. Asja materjalidest ei nähtu

ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega

ise toime tulnud. Vastupidi, puudutatud isik avaldas määruskaebuses, et tal ei ole

terviseprobleeme (dtl 64). Seega puudub puudutatud isikul jätkuvalt haiguskriitika. Avaldaja

tõi täiendavalt esile, et puudutatud isik võtab ravimeid vaid kontrollimisel. Maakohus järeldas

sellest põhjendatult, et väljaspool haiglat ei oleks puudutatud isikule ravimite korrektne

manustamine olnud tagatud. Arvestades ühelt poolt, et puudutatud isik ei saanud aru

2-23-11785

7 (7)

ravivajadusest ja tal puudus haiguskriitika, ning teiselt poolt, et ravita jäämisel esines oht

eelkõige puudutatud isiku enda, aga potentsiaalselt ka teiste isikute elule ja tervisele, siis ei

olnud ringkonnakohtu hinnangul muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik.

14. Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud tingimused

puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu ravi tähtaja

pikendamiseks kuni 40 päevani TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 alusel.

15. Ringkonnakohus märgib, et maakohus pikendas vaidlustatud määrusega esialgset

õiguskaitset 40 päevani alates puudutatud isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile

võtmisest 20. augustil 2023 kell 23.22 ning määras lugeda ravi lõpetatuks hiljemalt

29. septembril 2023, täpsustamata seejuures ravi lõpetamise kellaaega. TsMS § 534 lg 5

esimesest lausest ja lõikest 6 ning PsAS § 11 lg-st 3 tulenevalt loetakse tahtest olenematu

haiglaravi alguseks ajahetk, mil haiglas tehakse otsus isikule tahtevastase ravi kohaldamise

kohta, seega praegusel juhul 20. august 2023 kell 23.22. Isiku esialgse õiguskaitse rakendamise

korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega tuleb mõista päevades ja tundides

kombineeritult määratud tähtajana tulenevalt selle algusaja fikseerimisest tunni täpsusega.

Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-test 6, 7 ja 10 (nende

koostoimes), võis puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise

tähtaega TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi pikendada kuni 29. septembrini 2023 kell 23.22 (vt

ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.5). Eelnevat

arvestades täpsustab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse

rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

lõpetatakse hiljemalt 29. septembril 2023 kell 23.22.

16. Kuna ringkonnakohus täpsustab maakohtu määruse resolutsiooni, siis vastavalt TsMS § 654

lg-le 22 ja §-le 659 esitab ringkonnakohus kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Menetluskulude jaotus

17. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

18. Kohus toimetab määruse TsMS § 541 lg 1 järgi kätte puudutatud isikule ja talle määratud

esindajale ning edastab määruse TsMS § 541 lg 2 järgi psühhiaatriakliinikule ja isiku elukoha

järgsele valla- või linnavalitsusele.

19. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.(allkirjastatud digitaalselt)