1-11-2702/9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2011, Tallinn

Kriminaalasja number 1-11-2702 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aava, Malle Preimer Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 28.02.2011 otsus Apellatsiooni esitaja

P.L , isikukood XXX, elukoht: XXXXXX X-

XX XXXXXXX, kodakondsus XXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, töökoht: puudub, varem

kriminaalkorras kohtulikult karistatud 7 korral, viimati: Harju Maakohtu 17.01.2011 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 5 kuud ja 26 päeva vangistust, asendatud KarS § 69 alusel ÜKT-ga (352 tundi), kahtlustatavana kinni peetud 26.02.2011. Resolutsioon Jätta P.L apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi

vaatamata Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 28.02.2011otsusega lühimenetluses tunnistati P.L KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi süüdi ja karistati vangistusega 3 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2, § 69 lg 6, 7 alusel

suurendati mõistetud karistust eelmise, Harju Maakohtu 17.01.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o (5 kuud 26 päeva vangistust) ning liitkaristuseks loeti 7 kuud 26 päeva vangistust. Kars § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg loeti karistusaja hulka ning karistusaja alguseks 26.02.2011. P.L võeti vahi alla kohtusaalis. P.L-ilt mõisteti riigituludesse välja sundraha 208,51 eurot, kaitsjatasud summas 95,88 eurot jäeti riigi kanda.

2. P.L tunnistati süüdi selles, et tema, isikuna, keda on Harju Maakohtu 17.01.2011 otsusega karistatud varguse süstemaatilise toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 alusel, uuesti 26.02.2011

kella 19:20 ajal võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil aadressil XXXX X,

Tallinn, asuvast kauplusest G. purgi mett “Mee mix” maksumusega 2,35 eurot, purgi mett “Eesti mesi” maksumusega 4,14 eurot, 3 purki mett “Õiemesi naturaalne” kogumaksumusega 10,32 eurot ja 3 purki mett “Kuldne mesi” kogumaksumusega 12,81 eurot, seega kokku kaupa summas 29,62

eurot. P.L peitis meepurgid kaupluse müügisaalis endale kotti ning möödus kassadest ja lahkus poest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna ta peeti kinni kaupluse turvatöötaja poolt.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P.L , vaidlustades otsuse üksnes liitkaristuse 3. mõistmise osas. Apellant palub talle Harju Maakohtu 17.01.2011 otsusega mõistetud ja kandmata karistus 5 kuud 26 päeva vangistust jätta vaidlustatud otsusega mõistetud karistusele liitmata ja anda talle veelkord võimalus peale 2 kuulise vangistuse ärakandmist teha üldkasulikku tööd.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb

käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse

või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt

põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo 3-1-1- 96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis,

kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni

läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus

jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo 3-1-1-120-09).

5. Kohtukolleegium leiab, et P.L apellatsioonist tulenevalt puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme,

mida ringkonnakohtul tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud

karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kohtukolleegium järgmist.

6. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta kohaldab karistusliigina vangistust, mitte rahalist

karistust. Kohus on selgitanud: „P.L-ile karistuse mõistmisel arvestab kohtunik ka seda, et P.L puhul on tegemist isikuga, kes olles vabaduses ei suuda käituda seadusekuulekalt, tal on tõsiseid probleeme narkootikumidega, …P.L on väärteokorras karistatud KarS § 218 lg 1;

NPALS § 15-1 ja Alkoholiseaduse § 71 alusel kokku 28 korral, varguste süstemaatilise

toimepanemise eest on teda karistatud ka reaalse vangistusega, kuid peale vanglast vabanemist jätkas P.L varastamist, 17.01.2011 Harju Maakohus andis talle veel ühe viimase võimaluse olles vabaduses näidata, et ta on võimeline elama ka seadusekuulekat elu, P.L nõusolekul oli

talle karistuseks mõistetud vangistus asendatud ÜKT tundidega, kuid P.L ÜKT tunde ei

asunudki tegema.“ Nähtuvalt kriminaalhooldaja vastusest, ei ole P.L katseaja jooksul teinud ühtegi tundi üldkasulikku tööd ja töö alustamine lükati kolmepoolse kokkuleppe alusel edasi 2011

märtsi kuusse. Samas on P.L probleeme sõltuvusainetega, mida tõendab katseaja jooksul

alkoholijoobes ilmumine ametniku juurde (tlk 48). Vaidlust ei ole selles, et juba 26.02.2011, s.o katseajal pani ta toime uue varguse katse.

Käesoleval juhul on karistuse asendamine üldkasuliku tööga seadusest tulenevalt välistatud. KarS § 69 lg 7 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille

eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras ja mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. 17.01.2011 Harju Maakohtu otsusega tunnistati P.L süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistati lühimenetluse sätete järgi vangistusega 5 kuud 26 päeva, milline asendati KarS §

69 lg 1 järgi üldkasuliku tööga 352 tundi, tegemise tähtajaga 12 kuud. Mõistes P.L vaidlustatud otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi süüdi ja karistades teda vangistusega, kohaldas kohus õigesti KarS § 69 lg 7 sätestatud karistuse asendamist ja pööras õigesti mõistetud vangistuse täitmisele.

Kohtukolleegium selgitab, et KarS § 69 lg 7 tähendab seda, et üldkasuliku töö tegemise ajal uue kuriteo toimepanemise korral on vangistuse asendamine teistkordselt üldkasuliku tööga välistatud.

Osundatud säte näeb ette, et mõistetakse liitkaristus ja tegemata üldkasulik töö asendatakse taas

vangistusega. Seega ei ole käesoleval juhul tegemist kohtu kaalutlusotsustusega, kas asendada üldkasulik töö vangistusega või mitte, vaid karistusseadustiku järgi ei olegi uuesti üldkasuliku töö kohaldamine võimalik. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et arvestades P.L isikut ja seda, et ta ei ole

teinud talle eelmise kohtuotsusega määratud üldkasulikust tööst ühtegi tundi, näitab P.L

suutmatust õiguskuulekalt käituda ja annab aluse väita, et tema suhtes kriminaalhoolduse

rakendamine, kas siis vangistuse asendamise või tingimisi täitmisele pööramise kujul – ei ole põhjendatud.

7. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt

põhjendamatu ning juhindudes KrMS § 326 lg 2 p-st 2 tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt

selgitab kohtukolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni

rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, mis tuleks välja mõista P.L-ilt. Kohtukolleegiumi arvates ei vastaks see apellandi huvidele.

Urmas Reinola Meelika Aava Malle Preimer