2-21-19516/83 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 2. oktoober 2023

Tsiviilasja number

2-21-19516

Tsiviilasi

Steven Kirillovi hagi Anželika Moltšankina vastu

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Steven Kirillovi apellatsioonkaebuse hind 1898 eurot

54 senti

Anželika Moltšankina vastuapellatsioonkaebuse hind

4500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. detsembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Steven Kirillovi apellatsioonkaebus ja Anželika

Moltšankina vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

12. september 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Steven Kirillov (isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Vastustaja / vastuapellant (kostja): Anželika

Moltšankina (isikukood XXXXXXXXXXXX) riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Henn Koduvere

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Steven Kirillovi apellatsioonkaebus

osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 9. detsembri 2022. a

otsus osas, milles maakohus jättis Steven Kirillovi

hagi kahjuhüvitise saamiseks rahuldamata ja

viivise välja mõistmata ning menetluskulude

jaotuse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada Steven Kirillovi hagi kahjuhüvitise ja

viivise väljamõistmiseks osaliselt.

Mõista Anželika Moltšankinalt Steven Kirillovi

kasuks

välja

kahjuhüvitis

(kohtueelsed

õigusabikulud)

eurot

(käibemaksuga),

kohtuotsuse

tegemise

seisuga

sissenõutavaks

muutunud viivise 1352 eurot 19 senti ning viivise

põhinõudelt (8040 eurolt) VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates 3. oktoobrist 2023 kuni

nõude täitmiseni.

Jätta Steven Kirillovi menetluskulud maakohtu

menetluses 90% Anželika Moltšankina kanda ning

Anželika Moltšankina menetluskulud maakohtu

menetluses 10% ulatuses Steven Kirillovi kanda.

4. Jätta

Anželika

Moltšankina

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta rahuldamata Anželika Moltšankina taotlus

määrata kindlaks otsuse täitmise viis selliselt, et

Anželika

Moltšankina

täidab

kohtuotsusest

tulenevad

kohustused

Steven

Kirillovi

ees

perioodiliste 250 euroste osamaksetena kuni nõude

täieliku tasumiseni.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

5.1. Rahuldada Steven Kirillovi hagi Anželika

Moltšankina

vastu

võlgnevuse

ja

viivise

väljamõistmiseks osaliselt.

5.2.

Mõista

Anželika

Moltšankinalt

Steven

Kirillovi kasuks välja võlgnevus 8040 eurot (7500

eurot põhinõue ja 540 eurot (käibemaksuga)

kohtuvälised õigusabikulud).

5.3.

Mõista

Anželika

Moltšankinalt

Steven

Kirillovi kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 1352 eurot 19 senti

ning viivis põhinõudelt 8040 eurolt VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud määras alates 3. oktoobrist 2023 kuni

nõude täitmiseni.

5.4.

Jätta

Steven

Kirillovi

menetluskulud

maakohtu menetluses 90% Anželika Moltšankina

kanda ning Anželika Moltšankina menetluskulud

maakohtu

menetluses

10%

ulatuses

Steven

Kirillovi kanda.

6. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

Anželika Moltšankina kanda.

7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus pärast

tsiviilasjas lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Steven Kirillov (hageja) esitas 14. detsembril 2021 Viru Maakohtule hagi Anželika

Moltšankina (kostja) vastu võlgnevuse 9158 eurot 54 senti ja viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Merle Tihho Stenbryggen kui kinnistu müüja ja Raido Kirillov

kui kinnistu ostja 1. juulil 2016 notariaalse kinnistu müügilepingu, mille esemeks oli

XXXXXXX kinnistu nr XXXXXXX aadressiga XXXXXXXXXXX vald, X maakond koos

selle oluliste osadega ja päraldistega. Müügilepingu p-i 3.1 järgi kohustus ostja tasuma müüjale

8800 eurot, millest 400 eurot tasuti enne lepingu sõlmimist pangaülekandega müüja kontole

ning ülejäänud ostuhinna 8400 eurot kohustus ostja tasuma müüjale igakuiselt 400 euroste

osamaksetena. Müügilepingu p-s 2.3 kinnitasid pooled, et nad on teadlikud asjaolust, et lisaks

võlaõiguslikule lepingule on ostjal vaja sõlmida müüjaga asjaõigusleping omandiõiguse

üleandmiseks. Müügilepingu p 5 nägi ette asjaõiguslepingu sõlmimise eeldused, milleks oli

ostuhinna täielik tasumine ja ostja kohustus asjaõigusliku lepingu sõlmimiseni ja müügilepingu

kehtivusajal mitte sõlmima tehinguid lepingu eseme koormamiseks mistahes õigustega, sh

kinnistusraamatusse mittesissekande-kohustuslike kolmandate isikute õigustega.

Ostjal tekkisid 2019. aastal makseraskused, mistõttu leppisid hageja ja ostja suuliselt kokku, et

kui hageja tasub ostja eest kinnistu ostuhinna müüjale, siis saab kinnistu omanikuks hageja.

Hageja ja ostja leppisid kokku, et hageja tasub müüjale 5000 eurot igakuiste 500 euro suuruste

osamaksetena, millest 500 eurot tasuti müüjale tehingu sõlmimisel sularahas. Pangaülekanded

pidid olema tehtud müüja lähikondsele Kersti Tihhole. Hageja tegi Kersti Tihho pangakontole

makseid 4500 eurot ning koos sularahamaksega tasus hageja müüjale kokku 5000 eurot.

Arvestades kinnisvara hindade tõusu, lepiti kokku, et hageja tasub täiendavalt 5500 eurot ostja

elukaaslasele, s.o kostjale, misjärel sõlmitakse asjaõigusleping. Hageja tasus kostjale kokku

4400 eurot, s.o 500 eurot sularahas ning pangaülekannetega 3900 eurot. Ostja keeldus

notaritehingu korraldamisest. Hagejale sai teada, et vaidlusalune kinnistu on juba võõrandatud

kostjale. Müüja, ostja ja kostja sõlmisid 17. juunil 2020 notariaalse võlaõigusliku müügilepingu

ülevõtmise lepingu ja kinnistu omandiõiguse üleandmise asjaõiguslepingu. Müüja ja ostja jätsid

17. juuni 2020. a lepingusse märkimata, et hageja võttis 2019. aastal ostja õigused ja kohustused

üle, mis tulenesid 1. juulil 2016 sõlmitud lepingust. Müüja, ostja ja kostja leppisid 17. juuni

2020. a lepingus kokku 1. juuli 2016. a võlaõigusliku lepingu üleandmises hoopis kostjale.

Kostja astus 1. juulil 2016 sõlmitud müügilepingu pooleks, nagu ta oleks olnud lepingupool

juba algusest peale. Samuti kinnitas kostja, et ta on tasunud müüjale 8800 eurot.

Hageja sai septembris 2021 teada, et ostjaga 2019. aastal sõlmitud müügileping on vorminõude

täitmata jätmise tõttu tühine. Kostja peab talle makstud raha hagejale tagastama. Hageja täitis

tühise lepingu alusel kostja kohustusi kokku 9400 eurot (5000 eurot müüja lähikondsele Kersti

Tihhole ja 4400 eurot kostjale). Kuivõrd hagejal puuduvad tõendid sularahamaksete kohta

summas 1000 eurot (500 eurot Kersti Tihhole ja 500 eurot kostjale), on hageja vähendanud oma

nõuet 8400 euroni.

Hageja pöördus korduvalt kostja ja ostja poole nõudega tasuda 8400 eurot, kuid tulemuseta.

Kostja tasus hagejale 4. septembril 2021 vaid 250 eurot. Hageja pöördus õigusabi saamiseks

advokaadibüroo poole, millega seoses kandis õigusabikulu 1125 eurot. Hageja esitas

22. oktoobril 2021 kostjale nõudeavalduse, millega andis kostjale täiendava tähtaja 9275 euro

(8150 eurot põhinõue + 1125 eurot õigusabikulu) tasumiseks hiljemalt 29. oktoobriks 2021.

Kostja tasus hagejale üksnes 200 eurot. Seega moodustab hageja põhinõue hagiavalduse

esitamise seisuga 9075 eurot (põhivõlgnevus 7950 eurot ja õigusabikulud 1125 eurot). Hageja

vähendas nõuet menetluse kestel tehtud maksete võrra, võlgnevuse jääk on 8725 eurot.

2. Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja saatis hageja esindaja poolt 22. oktoobril 2021

saadetud nõudeavaldusele vastuse, millele järgnes hageja esindaja telefonikõne ning ettepanek

võlgnevuse tasumiseks 350 euroste igakuiste osamaksetena. Kostja sellega ei nõustunud ning

pakkus igakuiseks makse suuruseks 250 eurot. Seda ta suudaks maksta ning jaanuaris 2022. a

tegi ka makse. Kostja tunnistas summat 8400 eurot, muid kulusid ei ole ta nõus maksma.

Asjaolu, et hageja pöördus advokaadi poole ja ei nõustunud kostja poolt makstud ja edaspidi

makstava summaga, on hageja enda risk ja kulu. Lisaks on õigusabikulu liiga suur.

Kompromissi pakuti juba kohtueelses menetluses ja enne, kui saabus hageja esindaja nõue

kostjale, oli kostja juba asunud raha tagastama.

Kokkulepped kinnistu müügi osas olid ostjaga. Kõik summad tasuti küll hageja kontolt, kuid

raha selleks sai ta ostjalt. Pärast raha maksmist müüjale soovis hageja minna notarisse tehingut

vormistama, kuid ostja soovis vormistada eellepingut, mitte vormistada kinnistut hageja nimele.

See oleks olnud õiglane kuni kõik raha kinnistu eest oleks tasutud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 9. detsembri 2022. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 11. novembri 2022. a seisuga 7500 eurot senti ning jättis hagi

viivise, sh lisanduva viivise, väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus jättis hageja

menetluskulud põhjendatud ulatuses kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud kokku 609 eurot, sh riigilõiv 600 eurot ja dokumentide saamise kulu 9 eurot

ning menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus jättis kostja menetluskulud täies ulatuses kostja enda kanda.

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on teinud nii müüjale (Kersti Tihho kaudu), kui

kostjale sularaha- või arvelduskonto vahendusel makseid kokku vähemalt 8400 eurot. Pooled

leppisid kokku, et hageja kui kolmas isik võtab ostja õigused ja kohustused, mis tulenevad

1. juuli 2016. a müügilepingust üle (astub lepingusse ostja asemele). Nimetatud kokkulepe oli

sõlmitud suuliselt, kuid hageja uskus, et leping on kehtiv ning ostuhinna tasumisel saab ta

kinnistu omanikuks. Kinnistut hageja nimele ei vormistatud.

Tallinna notar Aivar Mesikäpa poolt 1. juulil 2016 tõestatud kinnistu müügilepingust ja

kinnistamisavaldusest nr 1534 nähtub, et tehingu poolteks on Merle Tihho Stenbryggen (müüja)

ja Raido Kirillov (ostja), lepingu esemeks XXXXXXX kinnistu (I kd, tl 19–30). Hageja esitas

maksekorraldused ülekannete tegemise kohta nii kostjale, kui ka Kersti Tihhole,

maksekorraldustele on märgitud, millise kinnisasjaga seoses on need tehtud (I kd, tl 31–50).

Kinnistusraamatu väljatrükist nähtub, et XXXXXXX kinnistu omanikuna on 17. juuni 2020. a

kinnistamisavalduse alusel kantud kostja (I kd, tl 51–52). Notar T. Puri poolt 17. juunil 2020

tõestatud eelmärke kustutamise avalduse, müügilepingu ja asjaõiguslepingu nr 1194 kohaselt

oli XXXXXXX kinnistu ostjaks kostja. Tehingu poolteks on Merle Tihho Stenbryggen, kostja

ja Raido Kirillov (I kd, tl 53–58). Seega on kostja saanud XXXXXXX kinnistu omanikuks,

selle kinnistu eest on Raido Kirillovi eest ostuhinna tasunud hageja (hageja väitel suulise

kokkuleppe alusel Raido Kirilloviga). Kuna asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 alusel on hageja ja Raido Kirillovi vaheline

suuline kohustuste ülevõtmise leping tühine, on kostja hageja arvelt alusetult rikastunud VÕS

§ 1027 mõttes.

Kostja ei esitanud põhinõude osas vastuväiteid. Kostja oli juba enne kohtumenetlust, sh enne

22. oktoobri 2021. a nõudekirja saamist, nõus summa hüvitamisega osade kaupa, kostja tegi

hagejale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks ning oli 5. novembri 2022 kirjas nõus põhinõuet

hüvitama (I kd, tl 90). Kostja tegi nii enne kohtumenetlust kui ka kohtumenetluse ajal hagejale

makseid kokku 900 eurot (I kd, tl 59, 69, 87; II kd, tl 87), seega moodustab kostja

põhivõlgnevus 11. novembri 2022. a seisuga 7500 eurot (8400–900).

Hageja palus mõista kostjalt põhivõlana välja ka kohtueelse õigusabikulu/kahjuhüvitise 1125

eurot. Maakohus leidis, et kohtueelsete õigusabikulud on kohtuvälised menetluskulud

TsMS § 144 lg 1 p-i 4 mõttes, seega kõrvalnõuded, mitte põhivõlgnevus. TsMS § 144 lg 1 p 4

kohaselt on kohtuvälised kulud seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud

juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Lisaks

kahjuhüvitisena nõuab hageja 1125 euro väljamõistmist ka menetluskulude nimekirjas, seega

nõuab hageja 1125 euro väljamõistmist (koos viivisega) kahekordselt.

Maakohus jättis, arvestades seda, et hageja esitas osaliselt põhjendamata nõude (arvestades

viivist summalt, mille on märkinud nii kahjuhüvitisena, kui ka menetluskulude nimekirjas

õigusabikuludena), ignoreeris kostja valmisolekut lahendada vaidlus kohtueelses menetluses ja

kohtumenetluses kompromissiga ning lähtudes hea usu põhimõttest, hageja viivisenõude

rahuldamata. Hageja, esitades nõude nii kahjuhüvitusena, kui ka õigusabikuluna

menetluskulude nimekirjas, st esitades nõude kahekordselt, arvestades sellelt viivist ja soovides

veel lisanduvat viivist, samuti viivise väljamõistmist TsMS § 177 lg 4 alusel, on käitunud hea

usu põhimõtte vastaselt. Maakohus arvestas lisaks, et kostja ülalpidamisel on kolm alaealist

last, seega võib lisanduva viivise nõue oluliselt raskendada kostja materiaalset olukorda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda

kanda ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada kahju hüvitise nõue 1125 eurot, viivis

kuni 10. detsembrini 2021 summas 83 eurot 54 senti, viivis põhivõlalt (7500 eurot) alates

14. detsembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, viivis kahju

hüvitiselt (1125 eurot) alates 14. detsembrist 2021 kuni kahju hüvitise tasumiseni VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult jätnud hageja viivisenõude

rahuldamata. Maakohtu seisukoht, et hageja viivise nõue ei ole põhjendatud, kuivõrd see võib

panna kostja majanduslikult raskesse olukorda, on hagejale üllatuslik, sellist seisukohta ei ole

kostja menetluse vältel avaldanud. Asjaolu, et kostja oli valmis oma võlgnevust likvideerima

maksegraafiku alusel, ei ole viivise nõude rahuldamata jätmise aluseks ning on üllatuslik.

Hageja nõudis kostjalt võlgnevuse tasumist hiljemalt 29. oktoobriks 2021. Seega sõltumata

kostja majanduslikust seisust ning asjaolust, et kostja soovis oma võlgnevust likvideerida

osamaksetena, oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivist lähtuvalt seadusest (VÕS § 113 lg 2).

Hageja kahjuhüvitise nõude puhul ei olnud tegemist kõrvalnõudega. Inimlik eksitus

menetluskulude nimekirja esitamisel ei saa olla aluseks kahju hüvitise rahuldamata jätmisel.

Kohtul oli võimalik jätta hageja menetluskulud 1125 eurot rahuldamata, kuivõrd selle kulu osas

on hageja esitanud kahjunõude või anda hagejale võimalus nõudeid selgitada.

Maakohus on põhjendamatult jätnud hageja lepingulise esindaja menetluskulud hageja enda

kanda. Arvestades, et hageja on pöördunud kohtusse õiguspäraselt ning hagi on osaliselt

rahuldatud, on maakohus õigusvastaselt jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Ajakohatud

on maakohtu viited, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, kuivõrd hageja ei nõustunud

kostja kompromissettepanekuga tasuda hagejale üksnes põhivõlg. Kompromissi korras

likvideeriks kostja võlgnevust 250 euro suuruse osamaksega, ehk oleks tasunud 7500 eurot 30

kuud ilma, et ta tasuks viivist ega muud hüvitist raha kasutamise eest. Lisaks oli kostjal

võimalik pakutud graafikut täita menetluse jooksul, kuid kostja ei teinud seda. Menetluskulude

hageja kanda jätmine piirab ebamõistlikult hageja võimalusi ja õigusi pöörduda enda õiguste

rikkumiste korral kohtu poole. Alternatiivselt, kui kohus ei pea võimalikuks jätta

menetluskulusid kogu ulatuses kostja kanda, tuleks lähtuda sellest, et hagi on rahuldatud umbes

81% ulatuses, mistõttu tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Õigusabi arvete juures olevatest aruannetest nähtub, et oluline osa aruannetes

näidatud toimingutest ei seostu käesoleva vaidlusega ega oleks seetõttu kostjalt sissenõutav.

Hageja poolt esitatud kohtueelse õigusabi arvetel näidatud kulud on põhjendamatud 1,75 tunni

ulatuses, s.o 315 eurot (käibemaksuga).

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata K. Tihhole tasutud 4500 euro väljamõistmise

osas, määrata kostjalt väljamõistetava summa tasumise kord ja tähtaeg kindlaks nii, et tasumine

toimuks igakuiste 250 euroste osamaksetena ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud M. Meristo-Dmitrijev volitatud kostjat kohtus

esindama. Kohtule esitatud 27. oktoobri 2021 volikirja alusel oli M. Meristo-Dmitrjevil õigus

kostjat esindada hageja, avaldaja ja kaebaja rollis. Kostja rollis esindamise õigust volikiri ei

sisalda, samuti ei sisalda volikiri tsiviilasja numbrit. Maakohus ei kontrollinud esindusõiguse

olemasolu ning lubas M. Meristo-Dmitrjevil menetluses alusetult osaleda, millega rikkus

TsMS § 226 lg-t 1. Maakohus ei selgitanud välja M. Meristo-Dmitrjevi esindusõigust, mistõttu

ei oleks maakohus tohtinud otsust teha (TsMS § 227 lg 4).

M. Meristo-Dmitrjevi poolt ja kostja poolt kohtule esitatud seisukohad olid oluliselt erinevad.

Isiklikult kostja poolt kohtule saadetud kirjades väljendab kostja hagiga mittenõustumist.

18. oktoobri 2022. a e-kirjas märgib kostja mh, et ta ei ole rahul, mida M. Meristo-Dmitrjev on

kohtule esitamata jätnud ning et hagejal ei saa olla nõuet kostja vastu. Vastuolulise avalduse

puhul tuleb välja selgitada kostja tegelik tahe (vt Riigikohtu 21. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-09, p 12).

Kostja ei ole ilma esindajata võimeline oma õiguste eest kohtumenetluses seisma. Maakohus

oleks pidanud TsMS § 217 lg-st 8 tulenevalt selgitama kostjale võimalust saada riigi õigusabi.

Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt hageja poolt K. Tihhole tasutud raha. Hagejaga ei ole ei

kostja ega Raido Kirilloviga (ostja) midagi kokku leppinud, kokkulepe oli sõlmitud Raivo

Kirillovi ja Raido Kirillovi vahel. Tõendatud ei ole, et hageja oleks ostja eest tasunud kinnistu

ostuhinda. Hagejal puudub alus nõuda kostjalt K. Tihhole makstud 4500 eurot. Kui hageja

soovib seda raha kelleltki nõuda, siis oleks nõude adressaat K. Tihho.

Maakohus oleks pidanud selgitamiskohustuse raames juhtima kostja tähelepanu otsuse täitmise

korra ja tähtaja kindlaks määramise taotluse esitamise võimalusele. Ka hageja poolt tasutud

summad olid makstud pika perioodi jooksul osamaksete kaupa. Lisaks on M. Meristo-Dmitrjev

17. oktoobri 2023 menetlusdokumendis märkinud, et kostja saab väljamõistetavat summat

tasuda osade kaupa. Kostja maksevõime on piiratud, kuna kostjal on kolm alaealist last ning

tema elukaaslasel on puuduv töövõime ja kaks alaealist last. Kostja palub määrata tasumise

kord ja tähtaeg kindlaks nõnda, et tasumine toimuks igakuiste 250 euroste osamaksete kaupa.

7. Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Maakohus ei ole menetlusõigust rikkunud kostja esindaja esindusõiguse väljaselgitamisel.

Asjaolu, et volikirjal ei ole märgitud, et esindajal on õigus kostjat esindada kohtus justnimelt

kostja rollis, ei tähenda, et esindajal puudus esindusõigus. Esindusõigus oli kostja poolt

menetluse käigus heaks kiidetud. Kostja on e-toimiku kaudu kätte saanud kõik esindaja poolt

esitatud dokumendid ega ole varasemalt väitnud, et esindajal puudus esindusõigus.

Kostja on tunnistanud hageja põhinõuet 7700 euro ulatuses, seega on maakohus õigesti

rahuldanud hagi põhinõude osas.

Hageja on kogu ostuhinna tasunud ning vastupidised väited on põhistamata ja esitatud esimest

korda alles apellatsioonimenetluses.

Kostja ei ole kohtule esitanud selgesõnalist taotlust kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja

kindlaks määramiseks. See, et kostja maksevõime on piiratud, ei anna alust tühistada maakohtu

otsust, kostja on minetanud oma õiguse nõuda otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramist

TsMS § 445 lg 1 kohaselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osas, milles maakohus

jättis hagi kahjuhüvitise saamiseks rahuldamata ja viivise väljamõistmata ning menetluskulude

jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja

kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõude ja viivise nõude osaliselt, mõistab kostjalt hageja

kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 540 eurot (käibemaksuga), kohtuotsuse

tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1352 eurot 19 senti ning viivise põhinõudelt

8040 eurolt (7500 + 540) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 3. oktoobrist 2023 kuni

nõude täitmiseni.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas õigesti hageja nõude kostjalt 7500 euro

saamiseks.

Hageja nõuab kostjalt raha, mille hageja tasus müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks,

müügilepingujärgne ostuhinna tasumise kohustus oli kostja õiguseellasel, kes andis kostjale

müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle. Hageja eesmärgiks raha maksmisel oli

saada hiljem ise kinnistu omanikuks.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja on kinnistu XXXXXXXXXXX, X vald, X maakond

(reg. nr XXXXXXX) omanik (I kd, tl 51–52). Kinnistu müügileping sõlmiti 1. juulil 2016

M. Tihho Stenbryggeni kui kinnistu müüja ja R. Kirillovi kui kinnistu ostja vahel. Seega oli

müügilepingu järgne kohustus ostuhinna tasumiseks esialgu R. Kirillovil, kes andis oma

müügilepingust tulenevad kohustused ja õigused notariaalse lepinguga üle kostjale (I kd, tl 55).

Asjaõigusleping sõlmiti M. Tihho Stenbryggeni ja kostja vahel.

17. juunil 2020 sõlmitud võlaõigusliku lepingu kohaselt on lepingu järgne ostuhind müüjale

tasutud (I kd, tl 55), selle tasujaks on lepingu p-s 3.3 märgitud kolmas isik, R. Kirillov.

Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud, et tema on R. Kirillovi ja seejärel kostja kui

R. Kirillovi õigusjärglase asemel täitnud kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse. Hageja

esitas maksekorraldused ostuhinna tasumise kohta müüja lähikondsele ning kostjale. Hageja

poolt esitatud maksekorraldustest nähtub, et hageja on ajavahemikul september 2019. a – mai

2020. a tasunud K. Tihhole kokku 4500 eurot selgitusega „XXXXXXXXXXX, järelmaks“ (I

kd, tl 31–39). Lisaks on hageja tõendanud, et ta tasus kostjale perioodil juuni 2020. a – aprill

2021. a kokku 3900 eurot (I kd, tl 40–50), selgitusse on märgitud „XXXXXXXXXXX

järelmaks“. Seega on nii K. Tihhole, kui ka kostjale tehtud ülekannetest aru saada, millise

kohustuse täitmiseks on ülekanded tehtud.

Kostja ei ole väitnud, et ta oleks ise kinnistu eest tasunud. Kostja ei vaidlusta

apellatsioonkaebuses ka seda, et maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja selle summa

(ostuhinna osa), mille hageja tasus otse kostjale. Kostja ei ole toonud esile ühtegi muud

õiguslikku alust, miks hageja oleks kostjale pidanud raha maksma, seega on hageja tasunud

kostja eest kinnisasja müügihinna: osa müüjale ja teise osa kostjale.

VÕS § 78 lg-te 1 ja 4 kohaselt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse

olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik.

Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kohustuse täitnud

kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes

juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas

tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest.

VÕS § 78 lg 4 kohaldamise eelduseks on see, et kolmas isik peab olema käitunud sooviga täita

võõras kohustus. Hageja väitel eeldas ta, et kinnistu ostuhinda tasumise järel saab temast hiljem

kinnistu omanik, kuid see eesmärk ei täitunud. Seega soovis hageja soorituse tegemise ajal

kostja õiguseellase kohustust täita.

Riigikohus on kolmanda isiku nõude puhul VÕS § 78 lg 4 alusel leidnud, et rahalist nõuet tuleks

esmalt kontrollida lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles

viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 19.2). Hageja ei ole tuginenud tema ja kostja vahelisele

tehingulisele suhtele, kostja on tehingut hageja ja kostja vahel eitanud. Ka käsundita

asjaajamise sätted ei kuulu hageja nõude alusena ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul

kohaldamisele, kuna hageja sooviks ei olnud sooritust teha kostja kasuks.

Maakohus on hageja nõude õigesti rahuldanud alusetu rikastumise sätete järgi. Kui kulutuste

tegemiseks puudus lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustust ning nõuet ei tule

rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, on võimalik rahuldada kulutuste hüvitamise nõue

VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, ringkonnakohtu hinnangul praegusel

juhul VÕS § 1041 alusel. Nimetatud sätte järgi võib isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse,

olemata selleks õigustatud ega kohustatud, isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks

tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu

rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada

saama pidi. K. Tihhole makstes on hageja täitnud kostja ostuhinna tasumise kohustust, kostja

on tänu sellele saanud kinnisasja omanikuks. Hageja poolt tehtud maksete tulemusena on

kinnisasja müügilepingust tulenev kostja õiguseellase kohustus täitmisega lõppenud, kostjale

läks ostuhinna tasumise kohustus üle. Kostja on seega hageja arvelt alusetult rikastunud ning

hagejal

on

õigus

nõuda

kogu

tasutud

ostuhinna

tagastamist

kostjalt.

Kostja

vastuapellatsioonkaebus 4500 euro osas on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele.

10. Kostja väited, et kostja esindajal M. Meristo-Dmitrijevil puudus kohtumenetluses kostja

esindusõigus, on tõendamata.

Ringkonnakohus selgitas 12. septembril 2023 kohtuistungil, et kostja on kohtueelses

menetluses läbi esindaja vastuses nõudekirjale kirjutanud, et ta on nõus tasuma. Kostja ei

väitnud maakohtus, et ta ei ole M. Meristo-Dmitrievile esindamiseks volikirja andnud ega

vaidlustanud kohtule esitatud volikirja ega sellel sisalduva kostja allkirja õigsust (I kd, tl 84).

Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellatsioonkaebuse väitega, et kohtule pidi kostja poolt

esitatud dokumentidest olema selge, et kostja vaidleb nõudele vastu ning et kostja esindajal

puudub esindusõigus.

Kostja ei ole sisuliselt nõudele vastu vaielnud. Kostja on nõuet tunnistanud ka enne kohtuvälise

nõude esitamist 4. septembril 2021 hagejale tagasimakse tegemisega (I kd, tl 59), makse

selgitusse on märgitud „X maja tagasi makse“. Ka pärast 22. oktoobri 2021. a nõudekirja

kättesaamist on kostja teinud hagejale tagasimakse selgitusega „XXXXXXXXXXX

tagasimakse“ (I kd, tl 69). Ka hagejale kohtuväliselt esitatud vastuses on kostja kohustust

tunnistanud (I kd, tl 90).

Seega nähtub nii kostja esindaja poolt esitatud dokumentidest, kui ka muudest asjas esitatud

tõenditest, et kostja oli tagasimakse kohustusega nõus, erimeelsus seisnes hoopis selles, kas

kohustus tuli täita korraga või ositi. Alles vastuapellatsioonkaebuses asus kostja väitma, et

esindajal puudus esindusõigus.

Ringkonnakohus märgib, et kostja esitas ringkonnakohtule 17. septembril 2023 saadetud

menetlusdokumendis etteheited praeguse esindaja osas, kostja väitel ei ole H. Koduvere temast

aru saanud.

11. Maakohus jättis põhjendamatult hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõude

tervikuna rahuldamata.

Iseenesest on õige maakohtu järeldus, et hageja ei saa nõuda kohtueelsete õigusabikulude

väljamõistmist nii kahjuna kui ka menetluskuludena. Siiski ei ole õigusabikulude märkimine

menetluskulude nimekirjas nõude rahuldamata jätmise aluseks. Õige on hageja

apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks vajadusel võinud nõudeid täpsustada või jätta

ühe nõude rahuldamata.

Nõude esitamisega seotud kulude hüvitamiseks on ette nähtud eriregulatsioon TsMS § 174

lg-s 11, mille järgi ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse

väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud

menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul

sellesarnasel viisil. Seega ei saa hagiga nõuda selliste nõude esitamisega seotud kulude

hüvitamist, mille väljamõistmist saab menetlusosaliselt nõuda kohtuotsuses tehtud

menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Sellisteks

kuludeks, mida ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt nõuda, on

TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 järgi ka lepingulise esindaja kulud menetluses. Need on kulud

alates hagiavalduse või muu kohtule esitatava menetlusdokumendi koostamisest (Riigikohtu

9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27).

Käesoleval juhul nõuab hageja VÕS § 128 lg 3 alusel kohtuvälise õigusabi kulu kahjuna

väljamõistmist, mis on seotud enne kohtusse pöördumist nõudekirja koostamisega.

Ringkonnakohtu hinnangul oli kohtuvälise õigusabi kasutamine mõistlik ja vajalik. Hageja

üritas lahendada olukorda kohtuväliselt, pöördudes selleks nõustaja poole, kes koostas kostjale

nõudekirja. Tegemist on õiguslikku analüüsi sisalduva nõudekirjaga (I kd, tl 64–67).

Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hagejate kantud kulud on

mõistliku suurusega. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja kohtueelsete õigusabikulude

hüvitamise nõue osaliselt ülepaisutatud. Vastavalt hagiavaldusele kulus hageja esindajal

nõudekirja koostamisele kokku 6,25 tundi. Arvestades nõudekirja sisu, vaidluse keerukust ning

esindaja taset (tegemist on vandeadvokaadist esindajaga) on ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud ja vajalik ajakulu nõudekirja koostamisele 3 tundi. Esindaja tunnitasu 150 eurot

(käibemaksuta), on mõistlik. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja kahjuhüvitise

kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks 540 eurot (koos käibemaksuga) (150*3*1,2).

12. Maakohus jättis viivisenõude rahuldamata põhjusel, et hageja käitus hea usu põhimõtte

vastaselt, nõudes kahjuhüvitist nii põhinõudena, kui ka menetluskuludena ning arvestades

viivist mõlemalt nõudelt. Samuti ei ole hageja arvestanud kostja kompromissiettepanekuga.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kostja vaidles hageja viivisenõudele vastu. Seega oli maakohtul iseenesest õigus viivist

vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt

kirjeldatud asjaolud ei anna alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks. Õiguse kohaldamine ei

tohi olla pooltele üllatuslik, st kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule

kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu

5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Praeguses asjas ei ole maakohus

seda teinud. Maakohus ei lasknud hagejal täpsustada õigusabikulude nõudeid. Samuti ei ole

hagejal kohustust nõustuda igasuguse kostja poolt pakutud kompromissiga. Kostja poolt

pakutud kompromiss (I kd, tl 86 pöördel) tähendaks nõude täitmist pea 31 kuu jooksul.

Maakohus ei ole hinnanud, kas tegemist on hageja suhtes mõistliku kompromissiga. Maakohus

jättis põhjendamatult hageja viivisenõude rahuldamata.

Hageja arvestab viivist põhinõudelt 9075 eurot (7950 eurot alusetu rikastumise nõue + 1125

eurot kahju (õigusabikulu) hüvitamise nõue) alates 30. oktoobrist 2021 (hagiavalduse p 2.4.2.,

I kd, tl 12). Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõude

osaliselt, tuleb ka hageja viivisenõue rahuldada osaliselt.

Kostja on menetluse kestel tasunud hagejale 16. jaanuaril 2022 250 eurot (I kd, tl 87). Seega

tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõuetelt 8490 eurot (7950 + 540) alates

30. oktoobrist 2021 kuni 16. jaanuarini 2022 summas 147 eurot (8490 * 0,08% * 79 päeva).

Kuivõrd 16. jaanuaril 2022 tasus kostja hagejale 250 eurot, vähenes hageja põhinõue 8240

euroni, millelt tuleb mõista viivis 529 eurot 17 senti kuni kostjapoolse järgmise tasumiseni

5. novembril 2022 (II kd, tl 84) (8240 * 0,08% * 293 päeva). Kostja tasus 5. novembril 2022

100 eurot, seega vähenes hageja nõue 8140 euroni. Kostja 12. novembri 2022. a selgituse

kohaselt on tema eest tasutud veel 100 eurot 10. novembril 2022 (II kd, tl 84). Kuigi hageja

seda laekumist oma 18. novembri 2022 menetlusdokumendis ei käsitle, ei vaidle hageja

maakohtu poolt tuvastatule, et kostja on hagejale 10. novembril 2022 100 eurot tasunud

(maakohtu otsuse p 23). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõudelt 8140

eurolt ajavahemiku 6. november – 10. november 2022 summas 8 eurot 92 senti (8140 * 0,08%

* 5 päeva). Pärast 10. novembril 2022 tasumist on hageja põhinõude suuruseks 8040 eurot.

Viivis perioodi 1. jaanuar 2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni 2. oktoobril 2023 on 667 eurot 10

senti (8040 * 10,5% * 181 päeva + 8040 * 12% * 94 päeva). Kohtul puuduvad andmed pärast

10. novembri 2022. a tasumist muude laekumiste kohta. Käesoleva kohtuotsuse tegemise

seisuga

on

sissenõutavaks

muutunud

viivis

kokku

1352

eurot

senti

(147+529,17+8,92+667,1). Alates 3. oktoobrist 2023 tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja

viivis põhinõudelt 8040 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.

13. Kostja palub määrata kostjalt väljamõistetava summa tasumise kord ja tähtaeg kindlaks

nõnda, et tasumine toimuks igakuiste 250 euroste osamaksete kaupa.

Kohus ei saa otsuse täitmist kindlaks määrata kostja taotluses toodud tingimustel, sest kostja

taotlus kohtuotsusega väljamõistetud summa tasumiseks osamaksetena lükkab otsuse täitmise

tähtaja rohkem kui kolmeks aastaks edasi. Hagejal on õigus saada õiguslikult põhjendatud ja

sissenõutavaks muutunud nõude kohta täitedokument. Kostja taotletud viisil otsuse täitmise

viisi kindlaksmääramine riivab oluliselt hageja õigusi ja huve. TsMS § 445 alusel saab täitmist

ajatada ainult väga erandlikel asjaoludel. Kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud.

14. Hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi

rahuldamise ulatuse muutmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude

jaotust.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Ringkonnakohus rahuldab hageja hagi umbes 90% ulatuses. Seega tuleb hageja

menetluskuludest maakohtu menetluses jätta 90% kostja kanda ning kostja menetluskuludest

maakohtu menetluses 10% hageja kanda.

Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ning vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmisega tuleb menetluskulud apellatsiooniastmes jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

15. Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust määral, mis tõi kaasa ka

menetluskulude jaotuse muutmise. Maakohus ei ole poolte menetluskulude rahalise suuruse

põhjendatust hinnanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise tervikuna maakohtu otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud

korras (Riigikohtu 28. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke